Viimased kaks nädalat olid lausa suvised. Mesilaspered arenevad kiiresti, anna ainult neile kärge ehitada. Minu mesilastel ei olegi niivõrd ehitamise võimaluse puudus, pigem ei ole neil värsket nektarit kuhugi panna. Värske nektar võtab mitmeid kordi enam ruumi kui valmis mesi. Juba oli näha, et mesilased piirasid emamesilase munemist.

Kui vaadata, mis taimedel enim mesilasi näha, siis on nendeks võililled ja õunapuud. Viimastel päevadel ka läätspuul.

Kaks pere hakkasid sülemikuppe ehitama. Kuna ma ei taha, et pered praegu sülemleks, otsustasin lennumesilastelt ema ära võtta. Tegin seda nii: kogu kinnine haue koos emaga ja mesilastega läks ülemisse korpusesse. Põhipere ja emaga pere hakkas eraldama kinnine vahelagi. Alumisse pere osasse jäid lahtised kupud. Mesilased, kes on käinud orienteerumislennul, lähevad ise alla ja üles jäävad ainult noored mesilased.

Ema panin üles seetõttu, et alla jättes võib ta ikkagi sülemleda koos sinna jäänud mesilastega. Kõik oleneb sülemlemistungi tugevusest peres. Ühe perega läks kõik ilusti, kuid teise pere juures juhtus midagi huvitavat. Kui mesilased avastasid ema puudumise, hakkasid osad mööda seina liikuma üles korpusesse. Umbes nii nagu sülem läheks tarru. Nüüd ongi ülemine pereosa jälle väga tugev, kuid sellegipoolest kuppe ei ehita.

Mesilasemade kasvatus edeneb väga hästi. Kuppudele sai tehtud valik ja ära puuristatud, et kooruvad emad omavahel kokku ei saaks. Paari päeva pärast peaksid emad kooruma hakkama. Järgmine töö ongi kooruvate emade kontroll ja neile paarumisperede tegemine. Paarumispered teen noorte mesilastega. Kogun mesilasi mitmest perest ühte kasti ning siis hakkan jagama väikesteks peredeks. Enne kui emad perekestesse annan, märgistan nad ära. Eelmine aasta sai katsetatud mitut märgistamise meetodit. Koorunud ema on aeglane ja lihtne märgistada. Kui nad juba munevad, siis on nad vilkad ja ei taha paigal püsida.

Uurisin mesindusalasest kirjandusest kuidas kasvatada lihtsal meetodil emasid. 1938. aasta juunikuu numbris “Mesinik” oli väga lihtne meetod. Emaperesse, mida soovitakse paljundada, antakse paar korda haudme all olnud tühi raam. Sellisesse raami tuleb ema üsna kiiresti munema ja muneb selle ühtlaselt täis. Kui vaglad on koorunud, siis lõigatakse raamist 3-4 cm ribad ning antakse emakasvatus peresse, millest on paar tundi varem eemaldatud mesilasema. Olulised on raamile jäänud vaglad, neid ei tohiks üleliia raputada. Kui raam on kasvatusperes, ehitavad mesilased paari päevaga lõike kohtade äärtesse hulga kuppe. Neid kuppe saabki vajadusel kasutada emade vahetamiseks oma mesilas.

Mõni aeg tagasi kirjutasin sügisel märgistatud mesilastest. Ise ka ei taha väga uskuda, aga ikka liigub veel neid mesilasi, keda ma märkisin 15. oktoobri paiku. Neid ei ole üldse vähe. Kokku märgistasin sügisel neid umbes 120 kuni 130. Praegu võib neid näha paari kaupa raamidel. See teeb umbes paarkümmend eelmise aasta mesilast.

Viimane nädal on olnud suviselt soe. Kui vaadata mesilasperede arengut, siis jahe aprill pole eriti seda mõjutanud. Nädalaga koorub kümne raami jagu mesilasi juurde.
Suuremad pered said viimastel päevadel neljanda korpuse juurde. Mul pole ammu mai teisel poolel nii tugevaid mesilasperesid olnud. See tuleb vist külmast talvest, mesilastel on soov paljuneda.

Paaril perel tuli sülemlemistung sisse, kuid see saab juba eos ära lõpetatud. Sülemlemistungi tekkimise põhjused on enamasti ruumipuuduses.

Mul juhtus just selline asi. Pere oli kolme korpuse peal ja ma arvasin, et neile täiesti piisab sellest. Kuid hea korje väljast võttis palju tühje kanne nektari alla ja mesilasemal polnud enam kuhugi muneda, nii muneski kuppu. Kupualgeid leidsin kuus tükki, kolmes oli muna sees. Lõikasin kupualged ära ja laiendasin pere. Järgmine päev uus kontroll, kupualged oli tagasi ehitatud ja ema juba uued munad sisse munenud. Nüüd oli selge, et see pere ei loobu pereheitmisest. Eraldasin lennumesilased kinnisest haudmest ja emast. Selline võte aitab sülemlemistungi lõpetada, vähemalt ma loodan. Emal peaks nüüd olema ruumi muneda ja lennumesilastel kuhu nektarit paigutada. Paaril viimasel päeval on mesilased toonud üle 2 kg nektarit päevas. Enamus tuleb võilillelt ja marjapõõsastelt. Veel õitsevad kirsi- ja ploomipuud.

Mesilasemade kasvatus sai eduka alguse. Kasvatusraamile ladusin laupäeval 24 vakladega kupualget ning vastu võeti pühapäevaks 23. Tavaliselt on see nii olnud ka varasematel aastatel. Emasid kasvatan Eestis päris levinud meetodil. Emamesilase eraldan alla kahe korpuse peale emalahutusvõrega. Võre peale läheb meeraamidega korpus ja kõige peale korpus, kus on igasuguses vanuses hauet. Kindlasti on vaja sinna lahtist hauet. Lahtine haue on vajalik ammede üles meelitamiseks. Selliselt tehtud emakasvatuspere pole varasematel aastatel sülemlema läinud ja loodan, et ei lähe ka see aasta. Pärast seda, kui kupud ära kaanetatakse, viin need teise peresse valmima. Noored emad peaks kooruma alates 27. mai pärastlõunast. Olen jälginud kui kaua kulub munast ema koorumiseni. Eelmine aasta hakkasid emad kooruma 15 päeva ja 15 tunni vanuselt.

Eelmisel nädalal pärast äikesetormi aias jalutades oli näha üks viimase aja suurimaid nuhtlusi aedades, teod. Neid on nii palju siginenud, et vaarikaoksad, millel nad ronisid, olid lausa lookas. Ei oska kohe mitte midagi nende vastu teha. Kui nii edasi läheb, siis varsti on muru asemel tigude koloonia. Need elukad söövad peaaegu kõike, mis ette jääb. Eriti meeldib neile liblikõielisi närida. Ja kui midagi muud maitsvat pole, pistavad naati. Naat pidi igatahes väga tervislik olema, nende tigude tervisel ei paista ka midagi viga olevat. Muidu nad ei paljuneks ju nii kiiresti.

Kalendrisse vaadates on käes juba mai keskpaik, kuid ilma vaadates alles aprill. Sellegipoolest oli üks päev üle +20C eelmisel nädalavahetusel. Sai kõik pered läbi kontrollitud ja ära laiendatud. Kuppe veel pole, kuid kupualged olid nii mõnedki ehitanud.

Tuttaval mesinikul olid kupus juba mõnepäevased vaglad. Enamus mesinike murrab need tavaliselt ära. Sama teeks ma ise. Esimene kord ära murdes on kohe näha kui tõsine mesilastel see kavatsus. Kui ehitavad tagasi, siis polegi enam muud kui kasutada sülemlemisvastaseid võtteid.

Esimese võttena kasutatakse lendpere tegemist. Võetakse tühi taru, kuhu tõstetakse osa raamidest. Vana emamesilane pannakse uude tarusse, mis viiakse teise asukoha peale. Emata jäänud perele antakse kas valmiskupp või lastakse tal ise ehitada. Ise ehitamise korral kulub ligi 30 päeva kui uuesti peres vaklu näha saab. Noori mesilasi veel 21 päeva hiljem. Sellise võtte puhul on vaja, et pere oleks väga tugev.

Ise kasutan korpustarusid ja hoopis teistsugust võtet. Kui avastan kupud, siis tõstan kooruva haudmega ja umbes 3-4 tühja munemiseks sobivat raami tühja korpusesse. Uuele perele annan kahele poole söödakärjed, kus on mett ja õietolmu. Põhiperest ära võetud raamide asemele lähevad kärjepõhjad. Uude korpusesse panen ka vana mesilasema. Järgmiseks võtan kinnise soomepapist tehtud vahelae ja pistan põhipere peale. Selle peale panen tehtud pere. Lennuava jääb samasse suunda, kus on põhipere lennuava. Alumine pere hakkab ise uut ema kasvatama ja sülemlemine on takistatud. Hiljem, kui ma kasvatan emasid, siis annan valmiskupu või lasen kupust koorunud noore ema. Neil endal ema lõpuni kasvatada ei lase, kuna neil on tekkinud sülemlemistung millest nad ei taha loobuda. Ülemisele perele jäi nüüd munev ema ja noored mesilased.

Paari päevaga taastub emal munemine. Ema muneb raamid varsti täis. Mõne võib hiljem tõsta alla peresse ja asendada äravõetud raami pooleldi ülesehitatud kärjepõhjaga, mille saab alt perest. Noorte mesilastega pere ehitab kiiresti raamid üles ja ema saab muneda. Alumise noore emamesilase munema hakkamisel asendan kinnise vahelae metallist võrk vahelaega, millest ei saa mesilased läbi. Nii saavad mõlemad pered ühesuguse lõhna ja hiljem kui algab peakorje, saan nad uuesti kokku panna. Tavaliselt ei ole vajagi ema otsida. Mingi aeg munevad mõlemad emad, kuid vahel kaob vana mesilasema kohe ära.

Mõned kasutavad vana mesilasema hävitamist sülemlemist ennetava abinõuna. Jäetakse ainult üks kupp perele. Kindlasti on neid võtteid sama palju kui mesinikke, igaüks teeb natuke endamoodi. Täpselt nii nagu talle tundub kõige parem.

Eile üritasin alustada emadekasvatusega. Ma ei taha emamesilast liiga kaua isolaatoris hoida. Piisab 4 tunnist, et saada vajalik hulk mune. Aga eile läks see natuke luhta, kuna ema isolaatorisse paigutamisel ei tohiks teda üleliia vintsutada või talle stressi põhjustada. Mul sai ema natuke kandiga kokku ja sellest piisab. Kolme tunniga sain ainult kümmekond muna. Täna proovin arvatavasti uuesti ja nüüd üritan vältida emale stressi põhjustamist. Püüan ta isolaatorisse saada nii, et emamesilast üldse ei puutu. Eks näeb, kuidas see õnnestub. Sama ema munes eelmisel aastal paari tunniga peaaegu isolaatori täis. Muidugi on kõige õigem panna ema terveks ööks isolaatorisse ja alles hommikul vabastada.

Eile vaatasin ringi, mis õitsevad. Vaher lõpetab õitsemist, isegi kaua õitsenud see kevad. Eks see jahedate ilmade mõju. Ükskuid võilille õisi on näha. Marjapõõsad sumisevad ning hõbepaju kolletab. Hõbepaju ongi vist kõige hilisem õitseja paju liikidest.

Selle aasta kevad on üldiselt jahe. Mesilaste juures tegutsemiseks pole eriti palju sobivaid ilmu olnud. Mõnele perele sai lisatud raame juba aprilli keskel. Pooled pered on kahes korpuses, nendega ei ole eriti kiiret laiendamisega.

Pered, kes talvitusid kahes korpuses, nende areng on teistest peredest kiirem. Mõlemad korpused on mesilasi täis. Reedel vahetasin ülemise ja alumise omavahel ning laupäeval lisasin paarile perele kolmanda korpuse. Paistab, et oli vaja, kuna mesilased on need ära hõivanud. Mõnele perele tegin suurema läbivaatuse. Mesilased on kärgede nurgad täis ehitanud ja hakanud leski kasvatama. Mõned isamesilased olid koorunud ja ukerdasid aeglaselt raamidel.

Vaatasin, kui palju näen neid mesilasi, kes said märgistatud eelmine sügis. Neid mesilasi, keda ma märgistasin 15. septembril, on vähemaks jäänud – nii paarkümmend 50st. Neid, kes koorusid pärast 15. oktoobrit ja sügisel lennata ei saanud, on veel üsna palju liikumas näha. Ei teagi, kui kaua nad kevadel elavad?

Praegu ei tohi laiendamisega hiljaks jääda, muidu varsti sülemid puu otsas. On üks ütlus, töö tegi ahvist inimese. Ma ütleks, mesilased teevad mesinikust ahvi. Küsite miks? Lihtsalt, sülemlemise ajal hakkavad mesinikud puude otsas turnima. Enam ei saa vaadata, kas ilm on soe või külm. Tuleb laiendada nii palju, et mesilastel oleks ruumi olla ja ehitada. Väga hea on kasutada ehitusraame, mille võiks paigutada äärmisteks raamideks. Kui mesilasi veel vähe, siis nad sinna ei kipu ehitama. Ruumi puuduse tekkimisel ehitavad kiirelt lesekannud ning ema muneb kõik täis.

Ise hoian sülemlemist ära pesa laiendamise ja sülemlemiskainete mesilastega. Ilm võib samuti mõjuta sülemlemistungi tekkimist. Selle vastu ei saa. Sülemlemistungi tekkimisel mai lõpus või juuni alguses kaotab pere päris palju. Jäävad koorumata mesilased, keda emamesilane oleks võinud muneda sel ajal, kui pere valmistus sülemlema. Emamesilased peaks saama muneda nii palju kui suudavad, seda vähemalt kuni peakorjeni.

Olen igal aastal jälginud taimede õitsemist ja see aasta on tegemist üllatusega. Reedese ilusa ilmaga hakkas meil siin Lõuna- Eestis õitsema vaher ja kask läks ka lehte. Samal päeval võis kuulda ööbikute laksutamist. Seda ei osanud üldse oodata, et see nii ruttu läheb. Järgmised olulisemad meetaimed, mis õitsema hakkavad, on hõbepaju ja viljapuud. Samal ajal viljapuudega õitseb veel võilill. Selleni on aga paar nädalat aega. Kevad on võtnud täielikult võimust looduse üle.