Arhiiv juuni, 2010

Korjeaja algus

Esmaspäev, juuni 28th, 2010

See suvi on mesilasemade poolest veider. Vähe sellest, et paarumislennult tulnud emi maha lüüakse, ka päris mitu mesilasema on oma taruga eksinud. See võib ka minu enda viga olla. Mul paarumistarud kõik valged ja reas, eristuseks on ainult number. Aga tundub, et mesilasemad numbreid ei tunne. Nii lähevadki sellesse tarru, kus suurem sumin. Muidu on mesilasemad väga ilusti munema hakanud, kuid paarumistarus ei saa nende pikaajalist väärtust hinnata ja nii jääbki oodata kui hea ema on põhiperes.

Korje on siiani olnud ühtlane – 2 kg kaalukasvu päevas. Peale selle pere, kes kaalul teeb trikke. Korra käis puu otsas ja siis läks tagasi, koos vana emamesilasega. Ei tea, midagi nad seal tarus nüüd sepitsevad. Aga kuna pere on natuke tigedam ja sülemlejam kui mu teised pered, siis läheb emamesilane vahetusse. Reedel kooruvadki uued emad, saavad kupu, kui ma raatsin vana mesilasema eemaldada ja kutuks teha. Igatahes pahandavad nad mind iga kord kui ma nendega tegelen. Siis mõtlen, kätte saan, ema maha löön. Aga siiani kõnnib ema ilusti raamidel.

Ema on ilus, kuid lesed olid mustad, mistõttu töömesilased ongi tigedad. Minu tige on selline, et olen sunnitud pere läbi vaatama võrguga. Ümber minu tiirleb paar mesilast ja iga kiirema liigutuse peale on uued mesilased õhus ja saab nii mõnegi nõela. Sopsavad just kätesse. Hästi aeglased peavad olema liigustused selle tigediku juures.

Teine tigedik on teises grupis, kuid nad on juba tükk aega ilma emata. Nüüd ongi plaanis neile uus ema anda. Muidu läheb liiga pikaks see vahe kui neile ema pole. Suvel korjab emata pere hästi, kuid sügiseks jäävad nõrgaks. Pere ei tohiks emata üle 2 nädala kindlasti olla.

Kunagi sain kogemuse, kui mesilasperel polnud kuu aega ema. Siis augusti alguses oli peres 4 raami mesilasi, ema oli hauet teinud 2 raamil ja kogu ülejäänud taruraamid olid mee all. Selline pere läheb talvele vastu nõrgalt ja ei tea kas kevadet näebki.

Viimased päevad olen kõvasti vurritanud. Ja nähtavasti teen seda tänavu suvi läbi. Mitme pere korjamispotensiaali ei kasuta ära. Hoian peresid 4 korpuse peal kuna viienda juurde ronimine on jube tülikas ja veel tülikam on, kui see peaks olema mett täis. Mõni päev tagasi ei jõudnud ma enam 4ndat korpust peale tagasi panna, lihtsalt nii raske on. Jube punnitamine. Mõtlengi, et peaks ikka viienda korpuse andma päris mitmele perele, siis on neil nii palju ruumi, et emamesilane saab muneda ja nektar, mis tuuakse, mahub ka ära.

Sülemlemisega peaks see aasta ühel pool olema, kuid kunagi ei või teada. Mesilasi ei tasu usaldada. Suured 4-5 korpuselised pered ei läinudki sülemlema. Sülemlesid sellised keskmised pered, need, kelle juures ma võrguga käin enamasti. Rahulikest kollastest ei ole siiani ükski kuppe teinud, tigedad ja tumedad aga vorpisid heameelega. Tumedaid on hea ammperedena kasutada, sülemlemisele kalduv pere ehitab ilusamad kupud ja võtab neid rohkem vastu.

Pööripäev – mesilastele olulisemaid aegu

Esmaspäev, juuni 21st, 2010

Pööripäev on mesilastele üks olulisemaid aegu. Korralik mesilaspere lõpetab sülemlemise ja hakkab usinalt tööle. Kohe algab peakorje. See aasta on asjad natuke sassis. Vaarikas õitses juba juuni algusest ja valge ristik 5. juunist. Tavaliselt hakkavad mõlemad õitsema kümmekond päeva hiljem.

Siiani on ilmad olnud heitlikud: ööd külmad ja päevad tuulised. Suurem korje on alles ees. Sellest hoolimata on mesilased tublid olnud ja suure meevaru endale kogunud. Peakorje algab siis, kui päeval on üle 22 ja öösel üle 15 kraadi sooja.

See aasta on mul 2 sülemit tulnud. Ühega oli jube vaev. Panin ta tarru, kuid kohe tuli ta jälle välja ja nii kolm korda. Siis otsustasin ta ära anda. Uue omaniku juures jätkavat trikitamist. Teine sülem tuli täiesti ootamatult. Kui koolist koju jõudsin, siis olid nad juba puu otsas. Seal olid nad juba mitu tundi, kui hakkasin neid alla võtma.
Esmalt tundusid tigedad kuna sain mitu nõela kohe. Tavaliselt tegelen ilma võrguta, kuid nende juures panin kiirelt võrgu ka pähe. Kuna nad olid tigedamad kui tavaliselt, pidanuks see mulle kohe ütlema, millisest tarust nad tulid. Aga ma ei pööranud sellele tähelepanu ja otsisin 7 taru enne läbi kui jõudsin õige taru juurde. Uskumatu, aga lõigatud tiivaga ema ja juba poolitatud pere oli sülemlenud. Kuidas see ema ühe terve ja teise poole tiivaga sinna puu otsa jõudis, jääb mulle mõistatuseks. Ju ma ikka väga vähe lõikasin. Sai see sülem tarru pandud ja perel kohe tuhin sees. Ju siis meeldis asukoht, mis eelmisele sülemile üldse ei meeldinud.

Emadekasvatus jätkub täie hooga. See aasta on emadekasvatuses nii palju veidrusi, mida varemalt pole täheldanud. Mitu ema on maha võetud, kui nad paarumislennult tulevad. Just neljapäeval oli selline asi. Vaatasin, kas ema muneb kella 14 ajal. Kõik oli korras, ema kõndis mööda raami. 2 tundi hiljem vaatasin, et mesilased sebivad ümber paarumistaru. Kohe tegin lahti ja avastasin noore ema mesilaste puntrast. Pundart ei tohi kunagi suitsuga laiali ajada. Ainult vett piserdades saab ema kätte. Kahjuks jäin ma 10 minutit hiljaks. Selleks ajaks oli ema vaevu elus ja keel juba väljas. Põhimõtteliselt kägistasid mesilased oma ema surnuks. Lese lõhn oli arvatavasti nii tugev, et mesilased pidasid ema võõraks. Nii on juba juhtunud nelja emaga.

Teine veidrus on mul ka esmakordne. Mu paarumispered lihtsalt hülgavad oma tarukese. Sellel on mitu põhjust. Võib olla, et tegin nad suured. Teine asi, et ma segasin kõik mesilased kokku. Tumedad, kollased ja hallid ning ehk paneb see neid rohkem ära lendama? Igatahes on asi imelik.

Tavaliselt kasutan ma vaklade saamiseks isolaatorit, kuid mõtlesin esimest korda proovida vageldamist. Vageldus spaatlit mul muidugi pole. Kasutasin selleks hambaarsti tööriista millel on otsas väike labidake. Igatahes toimis hästi. Kui esimene kord võeti vastu 17 vakla 24-st siis teisel korral 24-st 24. Täna hakkavadki need 17 ema kooruma. Jagasin kupud juba paarumisperedele ära. Kuppude korjamisel olid mesilased väga usinad kuppude ümber. Ei tea, kas emad on väga head või on neil suur sülemlemistung veel sees? Leidsin veel mitu aseemakuppu sealt tarust. Emad kohe kohe koorumas, ca 2 päeva pärast. Üks ilus kollane ema saigi sealt paarumisperre. Kuna pere ise on väga rahulik siis ei raatsinud ema lihtsalt maha lüüa.

Paljudel mesinikel on probleeme karudega. Ka minu tuttavatel mesinikel käivad karud aegajalt külas. Tartu Ülikooli zooloogid koguvad uurimisprojekti “Karude meetarude rüüstamiskäitumine” raames andmeid karude rüüste üle elanud mesilate kohta. Täpsemalt saab lugeda lingilt http://mesindus.ee/node/1863. Mesinikud, võtke osa, kellel on kogemusi karudega!

Õppepäev mesilas

Reede, juuni 11th, 2010

5. juunil toimus minu mesilas mesilasemade kasvatamise õppepäev. Lektoriks oli tuntud mesinik Antu Rohtla, hea jutuga, ennast kuulama panev lektor. Antu rääkis mesilasemade kasvatamise teooriast ja vastas küsimustele, mis kohalviibijail tekkis. Ise näitasin, nii palju kui võimalik, asja praktilist poolt. Vaklade tõstmist, vaklade vastuvõttu kasvatusraamil, emamesilasi paarumistarus ja kupupuurides, kes olid just koorunud. Polnud üldse kindel, et emad kooruvad selleks ajaks. Isegi mulle oli üllatuseks nii paljude emade koorumine.

Mesilasemade kasvatamine on üks väga aeganõudev töö. Pärast seda kui hakkasin emi (sõna on pärit 1938. aasta mesindusväljaandest) kasvatama, olen jätnud suured pered päris omaette. Nii jõudiski esmaspäeval esimene pere sülemleda. Tegelikult arvasin, et nad sülemlevad juba pühapäeval, kuna neil oli kupp juba kaanetatud. Ju neile ei meeldinud ilm, mis oli natuke pilvine. Tavaliselt väljub sülem järgmisel päeval kui kupp kaanetatakse. Kaanetatud kupu maha lõikamine ei takista sülemi väljumist. Välja tulevad nad sellegi poolest. Vahel mesilased lükkavad sülemlemist edasi, siis kui kaanetamata kupud eemaldada. Sülemlemistungi sellega ära muidugi ei võta. Kunagi mul sülemles pere nii, et tarru ei jäänud ühtegi kuppu. Tol ajal pidasin tumedamaid mesilasi. Neil on üldse kombeks rohkem puu otsas käia.

Mesilaspered on juuni alguseks 4-5 korpuse peale jõudnud. Isegi pered, kes olid aprilli alguses kuuel raamil, katavad nüüdseks 3 korpust ilusti. Mul on kahte tüüp korpustarusid. Ühed on langstroth raamidega ja teised tavalised eesti raamid. Eesti raami poolraamist loobusin juba paar aastat tagasi. Nendega oli väga tülikas mesindada. Mesilased ehitasid neid kogu aeg kinni ja äravõtmisel kõik ujus meest. Täismõõdus raame nad nii väga kinni ei ehita. Eesti raamil olevad pered on arengus natuke maha jäänud langstroth raamil olevatest peredest. See tuleb sellest, et ühed talvitusid kahes korpuses ja eesti raamil olevad ühes korpuses. Peakorjeks peaksid pered oma tugevuselt ühtlustuma.

Eelmine nädal tegin selle aasta esimese vurritamise. Nagu ma varem olen juba kirjutanud, siis peredel on ülemistes korpustes mesi kaanetatud. Mesi on selline kollaka varjundiga hele mesi. Arvatavasti on enamus sellest võilillemesi. Võilillemesi on kiiresti kristalliseeruv ja läheb kristalliseerudes tibukollast värvi. Plaanis on osa meest ära võtta. Eelmine aasta kõigilt ei võtnud kevadist mett ja juulis vurritades oli väga palju mett kärgedesse ära kristalliseerunud. See aasta tahan seda viga vältida.

Mesilasemade kasvatus edeneb ikka suure kiirusega. Esimesed emamesilased juba munevad alates neljandast juunist. Tundub, et üks neist ei hakkagi munema. Kes 15 päevaga ema ei mune, teda pole enam mõtet paarumisperes pidada. Väga pikalt ilma haudmeta pere hääbub pikapeale. Kui eelmine aasta oli mul mesilasemadega väga edukas, siis see aasta on kõvasti ebaõnnestumisi. Näiteks üks pereke ei tahtnud pärast muneva ema ära võtmist äsja koorunud ema vastu võtta. Mul pole kunagi sellist ebaõnnestumist olnud. Kaks ema tehti vagaseks ja siis otsustasin neile kupu anda, millest oli kohe ema ennast välja närimas. Siiani pole seda perekest vaadanud, kuna sellised võtavad tuju ära. Kaks paarumispere võtsid maha paarumislennult tulnud ema. Väga veider käitumine nende poolt. Jätsid oma perekese ilma emata jälle. Kuna ma kasvatan emasid väikse intervalliga, siis ei ole mul neile kohe kuppu ka anda.

See aasta nägin ära ka paarumisperede sülemlemise. See polegi midagi muud kui paarumistaru hülgamine. Ainult mõni üksiklennumesilane jäigi alles. Seda seepärast, et nad olid korjel sel ajal kui pere tarust välja lendas. Paarumispered on väiksed ja kobarast on kerge ema leida. Püüdsin nad kohe kobarast kinni ja panin puuri. Ema ei tohiks püüdma hakata enne, kui ta veega märjaks pole pritsitud. See võtab temalt kõvasti lennuvõimet vähemaks ja siis pole ohtu, et pere ära lendab. Kui selline paari tuhande mesilasega pere ära peaks lendama, siis ei ole neist enam eluvõimelist pere. Vähe tõenäoline on, et keegi mesinik sellise väikse sülemikese kuskilt leiaks.

Meetaimedest on meil vahepeal õitsema hakanud vaarikas, valgeristik, mets-harakputk ja naat. Valgeristiku õitsemine pidi näitama peakorje algust, kuid selleni on siiski veel natuke aega. Ilmad ka ei soosi praegu mesilastel intensiivsemat korjet. Ööd on jahedad ja päeval jääb temperatuur alla +20 kraadi. Ootame soojemad ilmad ära, siis vahest teeb tarukaal ka selle aasta rekordi. Praegu on tarukaalu päevale suurim kasv võilille õitsemise ajast 4,2 kg.

Pärnakuu algas

Kolmapäev, juuni 2nd, 2010

Pärnakuu algas, ent mesilas ikka vaiksed ajad. Sülemlemistung ongi jäänud paari pere probleemiks.

Mitu pere käituvad huvitavalt. Ehitavad kupud ja kui ära kaanetavad, siis närivad maha. Ja niimoodi kogu aeg. Eelmine aasta üks ema jõudis kooruda ja kohe võttis vana emamesilase maha. Arvan, et kupu maha närimise eestvedaja on emamesilane ise. Panin tähele, kuidas ema ronis ümber kupu ja midagi askeldas, kuppu kaitsmas polnud kedagi. See ongi vist kollaste mesilaste omapära?

Noor emamesilaneTäna leidsin ühe pere läbivaatusel ühe ainsa kupu raami all ääres, mis oleks kolme-nelja päeva pärast koorunud. Peres rohkem kuppe polnudki. Kui emamesilane muneks halvasti, siis võiks arvata, et nad tahavad teda välja vahetada.

Reedel koorusid mul selle aasta esimesed emamesilased. Iga koorumine on oluline sündmus. Ilm ei soosinud emade kontrollimist. Kuigi väljas oli +13 kraadi sooja, vaatasin sellegipoolest emad üle. Ainult üks ema oli koorumata, kõik teised olid kupust ilusti väljunud. Mõni oli juba üsna vilgas. Ilma soojenedes hakkasin paarumisperesid tegema. Enne ema paarumisperesse andmist märgistasin nad ära.

Kaks emamesilast nõelas mind märgistamise ajal läbi pükste! Öeldakse et, emamesilased ei nõela? Nõelavad küll, kuid see pole üldiselt valus. Väike sutsakas ainult.
Kõik emad said omale perekesed ja ka viimane pesamuna kupust sai välja ning märgi seljale. Juba homme ootan, et noored emamesilased lähevad oma esimesele lennule. Täna kella 15 ajal üks ema tegi juba oma esimese lennu. Nägin kuidas ta tiirutas ümber tarukese, lõpuks maandus läätspuu oksale ja puhkas seal natuke aega. Lõpuks lendas tarru tagasi. Täna päris mitme paarumistaru mesilased tegid orienteerumislendu.

Paar probleemi esines paarumisperede tegemise juures. Kuna paarumistarudes on vaja üldiselt vähe mesilasi, nii umbes paarsada grammi, siis nende moodustamine on üsna raske. Raskeks teeb asjaolu, et kõik mesilased, kes on enne lennanud, lähevad tagasi oma tarusse. Kohapeale jäävad ainult noored mesilased. Nii jäigi mitmesse paarumistarusse väga vähe mesilasi emamesilasega. Tuli mesilasi juurde anda. Juurde andmisega on vaja olla ettevaatlik. Vanemad mesilased on vaenulikud kõigi võõraste emade ja mesilaste vastu.

Mesilaste valikul tegin juba vea. Tumedamad mesilased on hiljem juurde andes palju vaenulikumad kui kollased. Nii läksidki nad mul natuke kiskuma ja kaks emamesilast võeti puntrasse. Mõlemad emad said puuri pandud. Järgmine päev vabastasin emad. Üks võeti omaks ja teine uuesti puntrasse. Selleks ajaks kui ma jaole jõudsin, oli ema juba üsna hädine. Pere jäi emata ning ma andsin neile kupu. Paarumisperesid tehes tuleb nad teha pigem suuremad, kuna suur osa mesilasi lendab lihtsalt minema. Teine võimalus on kasutada mujalt pärit mesilasi, kes jääks samuti kohale.

Selle aasta meesaak tõotab esialgu väga hea tulla. Juba praeguseks on mesilased vedanud 10 raami mett puhtalt täis ja varsti kaanetavad ära. Kõige parema saagi said tõenäoliselt võilillelt. Võilill on selline taim, millelt igal aastal mesilased nektarit ei saa. Kui on niiskust ja sooja, siis annab ta väga hea korje mesilasetele. Teine praegune hea meetaim paistab olevat läätspuu, juba nädal aega sumiseb see nagu suvisel ajal pärnad. Enam ei lähe kaua, kui hakkab peale peakorje. Kevad on suure kiirusega saamas suveks ja ega sügiski mägede taga pole. Selleks need mesilased nii tohutult toitu varuvadki, et talvele vastu minna.