Suve haripunkt
Pühapäev, juuli 25th, 2010Selle aasta suvi on olnud soodne igasugustele putukatele. Kevad-suvel vohasid sääsed, kuna oli palju niiskust, nüüd herilased ja muud tiivulised. Õnneks on sääski tänu põuale vähemaks jäänud. Inimestele herilased ei meeldi, ega minulegi mitte. Nad lendavad igal pool: küll sul nina all, käte juures ja nii kui miskit magusat juhtub olema, siis enam ei jätagi rahule. Olen isegi mitu korda nõelata saanud, kuna arvasin endale maandunud herilase olevat parmu. Herilase nõelamine on valus ja toimib väga pikaajaliselt. Herilase nõelal ei ole kidasid nagu mesilase omal ja seepärast võib üks herilane mitmeid kordi nõelata. Praegu on herilased eriti agressiivsed kuna kasvatavad järeltulevat põlvkonda. Suured pesad nõuavad palju toitu. Nii ongi nad enamus vaarikates ära närinud. Selle aasta vaarikad on suhteliselt nirud ja nüüd herilased võtavad oma osa.
Kuigi suvi on alles täies hoos hakkab mesilastel korje läbi saama. Eile oli üle pika aja tarukaal jälle miinuses. Peamine põhjus oli muidugi vihm, kuid juba on tunda mesilaste teistmoodi käitumist. Nad kitivad taruvaiguga igasuguseid pilusid. Korje lõppedes on vaja jälgida, et lennuavad oleks vastavad pere tugevusele. Kindlasti ei tohi vurritatud kärgi välja panna mesilastele lakkumiseks, see soodustab vargust mesilas.
Augustis jääb mesilates kõvasti vaiksemaks: vanad lennumesilased kaovad ära ja noored jäävad taru siseseid töid tegema. Kaanetatakse mett, kititakse liigseid avasid ja kasvatatakse talveks uut põlvkonda. Koos uue põlvkonna mesilastega kasvavad ka mesilaste parasiidid. Varroalest näitas eelmine aasta ennast päris kõvasti. See aasta pole neid näinud kuid see ei tähenda, et neid pole. Nad on peidus haudmes. Kui augustis hakkab ka hauet ja mesilasi vähemaks jääma, tuleb nähtavale lestade laastamine.
Mesilasemadega on olnud igasuguseid äpardusi. Kokku olen kaotanud 3 mesilasema. Ühe neist üsna hiljuti. Ei saa mina neist mesilastest aru. Alul suhtuvad emamesilasse hästi ja siis ikkagi otsustavad talle liiga teha. Nii juhtuski kuuenda perega. Andsin ema ja siis kui oli juba kõik korras, lasin ta lahti. Neli päeva hiljem avastasin, kuidas emamesilane tahab tarust ära lennata. Tuli raamidele ja üritas lendu tõusta. Kuna ta tiivad olid rikutud, siis see tal ei õnnestunud. Pole enne sellist asja näinud, et paarunud mesilasema tahaks tarust ära lennata. Jätsin ta tarru ja panin taru kinni. Tund hiljem oli emamesilane taru ees, ka seekord sai ta tagasi taru aetud. Tundus, et läkski tarru. Kuid kaks päeva hiljem pere sumises jubedalt, sellega oli kindel, et ema enam pole. Leidsingi ta taru külje alt, mõned mesilased ümber. Emamesilane jättis pere maha, kuna nad talle jubedalt liiga tegid.
Nüüd oli vaja jälle neile uus ema anda. Kuna neile puuriga anda ei saanud, siis võtsin paarumistarust uue ema ja lasin tal oma käe peal olla. Taru juures vaatasin, kuidas mesilased suhtuvad emasse. Suur hulk mesilasi voolas kokku ja kõik tahtsid mulle käe peale ronida. Emamesilane oli ettevaatlik, aga need mesilased, kes emani jõudsid ei teinud talle midagi. Lasingi ema lahti raamidele ja panin pere kinni. Pere sumin küll ei vaibunud, kuid ega nendega teistmoodi enam saanudki. Päev hiljem oli pere rahulikum kuid ikkagi ärev. Alles kaks päeva hiljem leidsin, et ema on munema hakanud. Selle perega on nüüd korras.
Viimased selle aasta emamesilased kasvavad. Suhteliselt raskelt võeti vaklu vastu. Emaga peres sain ainult 3 kuppu kasvama. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui teha üks emata pere ja seal on 19 kuppu nüüd kasvamas. Alles jätan umbes 10 kuppu umbes. Kooruvad nad augusti esimestel päevadel. Siis hakkan ka paarumis peresid koondama. Jätan niipalju kui emi koorub.
Praegu on õisi veel palju, kuid nektarit enam niipalju ei anna kui kuu tagasi. Ristik õitseb kuni septembrini, aga nektarit eritab ainult õitsemise esimesel poolel.






