Puud on juba raagus, ainult mõned õunapuu sordid ajavad talvele vastu. Isegi lehed on veel rohelised. Vähene valgus ja niiske ilm muudab needki varsti kollaseks. Talv on juba ukse ees ja mesilased teavad seda.

Laupäev oli Lõuna-Eestis väga kena ilm, päikse käes näitas termomeeter 14 soojakraadi. Viludas oli jahedam, nii umbes +10 kraadi kandis. Soe päike meelitas mesilased lendama. Enamus peredest lendasid tugevalt. Vaid mõni üksik oli otsustanud kauem tarus passida. Nii algaski suurem lend nendel peredel, kes rohkem päikese käes. Algul lendasid üksikud mesilased ja mida aeg edasi seda rohkem mesilasi õhus oli. Lõunaks sumises mesila nagu suvel.

Jalutasin mesilasperede vahel ning vaatasin kuidas neil lend läheb. Osa mesilasi oli hoopis taru alla lennanud ja sinna ära tardunud. Aitasin neid päikese kätte, kus nad paari minutiga üles soojenesid ja oma tarru lendasid. Paigutasin lennulaua vastu plaate, mis ei laseks enam mesilastel taru alla lennata. Mesilaste tardumistemperatuur on umbes +13 kraadi. Madalama temperatuuriga saavad nad küll lennata, kuid väga kaua ei tohi välja jääda. Päikesepaistelise ilmaga saavad mesilased lennata madalamal temperatuuril.

Viimane puhastuslend on sügisel mesilastele väga vajalik, et ära hoida enneaegset välja kippumist kevadel. Tavaliselt on viimane puhastuslend oktoobri keskel, kuid on olnud ka aastaid, kus mesilased on saanud lennata viiendal või isegi kahekümne esimesel novembril. Igatahes mul on heameel oma mesimummide üle, nüüd saab talvituma minna palju rahulikumalt, ilma et oleks vaja välja kippuda.

Jälle need tihased! Nahaalsus kasvab järjest. Nüüd puhastuslennu ajal napsati mesilasi lausa õhust. Penost tarudel nokivad lennuava kohal taru puruks. Ega suurt midagi teha saagi kui oodata veel natuke ning siis katta avad kuuseokstega kinni. Tuleb takistada tihaste pääsu tarude alla samuti.

Varroatõrje, millest eelmine kord rääkisin, oli üsna edukas. Need pered, kus sai tõrjet tehtud fumisani või mingi teise ribaga, kukkus lesti keskmiselt. Pere kohta umbes 30-50 lesta. Seal kus varem ei olnud tõrjet tehtud, leidus umbes paarisaja lesta kandis. Isegi väikestel ilma haudmeta tehtud peredel, kus sai tegemise ajal ribad sisse pandud, kukkus lesti paarikümne kanti. Ribade efektiivsus pole kindlasti nii suur kui tootjad lubavad. Pole küll täpselt välja arvutanud, ent pakun, et üle 70% efektiivsus ei küüni. Palju väikemesinikud kasutavad ainult ribasid ja teist tõrjet ei tee. Sellest jääb korralik kasvulava järgmise põlvkonna lestade kasvamiseks.

Mul on lennuavad veel üsna suviselt lahti. Kui hiired tahavad, siis võivad vabalt sisse välja käia. Avad peaks tegema 6 millimeetri kõrguseks, kuna sellest tavaline põldhiir sisse ei mahu. Mul on enne hiiri tarus olnud, lõhuvad kärgi ja segavad mesilaste talvitumist. Korpustarus pole hiired pesa tegema hakanud. Lamavtarus tehti pesa mattide sisse.

Sügis on mesinikule suhteliselt vaikne aeg. Valmistad mesilased talvitumiseks ära ja pärast seda polegi mesilas enam midagi teha. Ma ikka püüan nädalas paar korda mesilas jalutuskäigu teha. Vaatan ega midagi pahasti pole. Kui lumi tuleb , siis pole midagi teha, vaatad ainult kaugelt.

Tegin selle aasta põhilise lestatõrje kodugrupi mesilasperedele. Kasutasin amitraazi lahust, mida tilgutasin umbes 10 ml kärjetänava kohta otse kobarale. Osa peresid oli kobaras ja nendega oli lihtne toimetada, kuid mõned pered tulid kohe uudistama, mis häirimine see on. Üksikud mesilased tegid tiiru ümber taru ja lendasid lennuavast tagasi pessa. Lahus tuli seekord täiest läbipaistev, minu teada peaks tekkima piimjas emulsioon. Nüüd on vaja oodata 24 tundi kuidas lesti variseb, alles siis saab teada, kas sai tehtud õige asjaga või mitte. 4 tunniga kukkus paberile ainult paar lesta.

Päritolu on Venemaalt ja järjest enam tuleb tunnistada, et sealt võib saada mida iganes. Vene värk, ega midagi.

Kui haue on koorunud, siis peaks lesti varisema kindlasti õige toimimise korral. Igatahes enamus peresid läks sellise segamise ja tilgutamise peale kõvasti sumisema. Üks pere tegeleb taru põhja puhastamisega. Veavad prahti ja hukkunud mesilasi tarust välja. Igatahes loodan kõige paremat, muidu tuleb tõrjet korrata.

Mesilaste häirimine ei ole kunagi hea. Mida vähe seda teha, seda parem. Päris raske on sellest praegu kinni pidada.

Viimased lesed veel peredes. Pole ükski aasta näinud, et 21. oktoobril ajavad mõned pered leski välja. Aga hetkel just seda teevadki kaks pere. Tundub, et osa leski jääb sellegipoolest koos perega talvituma. Ega nad talvel nii palju ei söögi kui suvel, lennata pole vaja. Kindlasti üritan kevadel neid peresid läbi vaadates tähelepanelikum olla. Äkki märkan talvitunud isamesilasi. See oleks mulle esmakordne, et isamesilased talvituvad koos perega.

Mullamutid on kuidagi aktiivsed. Paaril perel on aetud terve tarualune mulda täis, mesila territooriumil ilutsevatest hunnikutest rääkimata. Üks mesilaspere vedas mulda lennuavast välja. Kuna on võrkpõhi, siis surub jõuga mulla tarru. Mesilased armastavad puhtust ja hakkasid kohe taru põhja mullast puhastama. See on muidugi asjata vaev, mistõttu tõstsin taru meetri võrra eemale.

Taru endise kohapeale sättisin lõksu. Netist sai igasuguseid õpetusi, kasutusele võtsin kõige mutisõbralikuma. Kaevasin muti käigu alla kolme liitrise purgi. Esimesed kaks päeva ajas ta purgi mulda täis. Ükskord peaks ta sinna sisse kukkuma, ma vähemalt loodan. Kui ta peaks kukkuma, siis viin ta siit minema kuhugi mujale, vähemalt paar kilomeetrit eemale loodusesse. Ilus see vaatepilt, mis nad korraldavad, igatahes pole.

Sain teada hiljuti ühest koolitusest, pärast selle toimumist. Oli üks salakoolitus valitud seltskonnale, info oli ainult haridusministeeriumi lehel üleval. Enamus mesinikke, kes vajaks selliseid koolitusi, ei käi sellistel lehtedel. Nemad ootavad infot mesinduskoolituste kohta mesindusväljaannetest, mida on Eestis päris mitu. Ma oleksin tahtnud sellel osaleda. Aga see, kuidas meil mesindusringkondade eestvedajad infot jagavad, ei kannata mingit kriitikat. Infot jagatakse väga valitud seltskonnale, vähemalt mulle tundub see nii. Paljudel juhtudel kuuled kõigest tagant järgi. Kogu mesindusalane suhtlus hakkab muutuma kinnisemaks. Moodustuvad vanaaegsed tsumftid- sõpruskonnad. See on ainult minu arvamus.

Tegelesin täna mesilastega. Kokku kiskusin kuus pere lahti. Oli juhtunud see, mida ma kartsin septembri lõpus. Kõikidel peredel oli pesa keskel suur tühjus: kogu haue oli koorunud ja asemel tühjad kannud. Korjasin tühjad raamid välja ja asendasin korralike söödaraamidega. Ilm oli küll jahe, kuid enam edasi lükata seda ei saanud. Kolmelt perelt tuli ära võtta raamid rusikasuuruse haudmega. Kahjuks ei saanud enam neid raame sisse jätta. Ühel perel tõstsin haudmeraami ääre peale eelviimaseks. Ainus eesti raamil pere, temaga oli päris suur häda. Kokku kaheksa raami, kuid see osa kus kobar, oli täiesti tühi. Võtsin kolm raami ära kokku umbes poole kilo söödaga. Kaks raami oli peaaegu täiesti tühjad ja ühes oli paarsada grammi sööta. Nüüd tuleb neil natuke harjuda pesaga. Neil kulub päris kaua enne kui suudavad rahuneda. Aga see tegevus oli kindlasti parem kui hakata neid talvel söötma. Nüüd on nendega kuni kevadeni korras.

Teen sügisest kevadeni mõned eksperimendid. Üks on mesilaskobara temperatuur. Esialgsete tulemuste järgi kulub mesilasperel umbes kolmkümmend kuus tundi enne kui suudavad rahuneda häirimisest. Kõige kõrgem temperatuur, mis olen näinud, oli 42,6 kraadi. Sellist soojust toodavad ärritunud mesilased. Rahulikus olekus on kobaras püsivalt 19-kraadine soojus. Hommikul tõstis tihaste rünnak pere temperatuuri kaks kraadi. Teise katsena kordan mullust: kui kaua elavad sügisesed mesilased, kes pole lennata saanud. Kolmandaks uurin mesilasperede talvetoidu kulu sügisest kevadise lennuni.

Paar päeva tagasi võis veel mesilasi näha õietolmuga tarru lendamas. Tundub, et neil on veel suvi, kehv suvi. Üksikud taimed siiski õitsevad. Kahel korral on olnud öökülma kuid see pole lillede õitsemist ära veel lõpetanud.

Sügis on täies hoos, kuid mina tegelen veel perede tegemisega. Tegelikult oli see sundkäik. Üks noor mesilasema oli vaja panna kuhugi talvituma. Munema hakkas umbes 15. septembri paiku. Ega selles midagi väga keerulist polegi. Mesilased ja raamid tõin teisest grupist. Kahest perest võtsin kokku neli raami mesilasi, ühe raami hauet. Tõin kodu gruppi ja seal andsin puuriga noore mesilasema. Alguses suhtuti hästi, kuid juba järgmisel päeval oli perel teine hoiak. Siis otsustasin ema panna kattepuuri alla. Kokku kulus 3 päeva enne kui emamesilane munema hakkaks. See muidugi pole hea, et ema nii hilja muneb. Nüüd ongi vaja teha perele paari nädala jooksul kontroll.

Kui peres on palju hauet, siis tuleb arvatavasti see eemaldada. Kui natuke, sel juhul jätan selle alles, ent liigne haue oleks ohtlik. Mesilased kulutavad liiga palju sööta ja võivad jääda nälga. Selle tehtud pere talvitumisvõimes ma ei kahtle, teiselpool õhukest vahelauda on kohe teine nelja raamiline pere. Niimoodi koos talvitudes peaks neil palju vähem sööta kuluma. Hiljem on plaan need kaks perekest tõsta ühe kaheksaraamilise pere peale. Selle tegevuseni on veel aega.

Varroatoos on praegu sügisel väga tugevasti nähtavale tulnud. Koos viimaste mesilaste koorumisega tuleb ka lestadel hakata valmistuma talvitumiseks. Selleks poevad nad sügavale mesilaste tagakeha loogete alla, terve talve kurnavad lestad mesilasi imedes nende hemolümfi. Mul on plaanis veel teha üks lestatõrje kuu lõpus. Kasutan selleks amitraasi. Teen lahuse ja pritsin süstlaga mesilaskobarale.

Mitmed mesinikud on sel aastal kurtnud, et septembri lõpus oktoobri alguses mesilasi vaatama minnes neid lihtsalt polegi. Mitte ühtegi mesilast pole tarru jäänud, kõik toit on ilusti raamides ja kaanetatud. Nagu oleksid lihtsalt minema lennanud. Isegi emamesilast polevat. Üks peamine põhjus võib olla varroalest, aga sada protsenti ma selles kindel poleks. Varroalestast on saanud eesti mesinduse nuhtlus. Osad mesinikud teevad tõrjet ja teine osa väidab, et nende mesilas pole kunagi lesti olnud.

Kahjuks keegi ei registreeri selliseid mesilaste kadumisi, eriti kui tegemist on väike mesila paari pere kadumisega. Hädasti oleks vaja seda teha. Kindlasti on vaja teha proovid mesilaste toidust ja kui on siis ka surnud mesilastest. See on väga oluline mesinduse tuleviku seisukohalt. Ka ühe mesilaspere kadumine on oluline.

Kuigi veel tegelen mesilasperede sättimisega talvitumiseks, on järgmine töö kärgede sorteerimine ja vaha sulatus. Koidega probleeme polegi eriti, ilmad on nende elutegevuseks liiga jahedad olnud see sügis. Kõige parem moodus koide vastu võitlemiseks on jahe õhk ja tuul. Sellega on loodud kõik tingimused, et koid ei saaks areneda.

Mõned päevad tagasi tuli tuttavate mesinikega jutuks kui palju mesindusesmiski maksab. Osa mesinikke arvutab oma mesilased ja inventari rahasse ning peab selle kohta kindlat arvet, teised jälle arvestavad ainult seda, mis tegelikult kulub.

Kui palju on väärt üks mesilane? Tõenäoliselt mitte midagi. Kuid sellegipoolest ei saa suhtuda ühte mesilasse nagu ta oleks väärtusetu. Mesilasperede läbivaatamisel saab ikka mõni mesilane hukka, kahjuks ei saa seda alati vältida. Ise püüan hoida oma mesilasi nii palju kui võimalik, hindan ka ühe mesilase väärtuslikuks. Ikkagi elusolend. Kunagi kuulsin ühe vanema mesiniku ütlust, ahh üks mesilane ees või taga, ega nad loetud ole. Sellest ühest saab sügiseks tuhat ja peale. Aastatega niimoodi mitu mesilaspere.

Kuidas suhtuda talvel hukkunud mesilasperesse? Ühed mesinikud loevad kui palju nad raha kaotasid ja lähevad põllumajandusministeeriumi jutule ning nõuavad kahjude korvamist. Teistele mesinikele on mesilaspere kaotus pigem vaimne kui materiaalne. Selle 17 aastaga olen kaotanud ühe mesilaspere. Arvatavasti sõid tihased nad ära.

Tihased on väga osavad ja kavalad meelitamaks mesilasi tarust välja. Neil on lausa oma süsteem. Ega üks lind ei jõua ju terve päeva mesilasi ärevil hoida. Selleks on neid terve parv ja kordamööda käiakse mesilaspere ärritamas, et see ei saaks rahulikult olla. Ärritunud mesilasperes on temperatuur kõrgem ning mesilasi lendab rohkem lennuavast ärritajaid ründama. Jaheda ilmaga mesilane eriti palju liikuda ei saa ja tarduvad sinna samasse lennuava lähedusse. Tihased ootavadki seda momenti kuskil lähedal okstel. Vahel püütakse otse õhust mesilasi.

Mul on praeguseks mesilasse tekkinud umbes 10-20 tihast. Esialgu tundub, et rünnatakse tarusid kaootiliselt. Rohkem sealt kust saab kohe kätte, hommikul ja õhtul on rünnakud eriti tugevad. Mesilas kasvavate puude all võib taru katustelt leida kümnete viisi poolenisti ära söödud mesilasi.

Varsti on vaja midagi ette võtta tihaste rünnakute vältimiseks. Kuuseoksad paistavad olevat kõige paremad. Eelmine aasta kasutasin linnuvõrku. See ei takistanud neid, ronisid läbi võrgu ja jäid kinni. Rapsisid ja kolistasid niikaua kuni jälle lahti said.