Arhiiv november, 2010

Talv tuli mesilasse

Pühapäev, november 28th, 2010

Maa sai lõpuks valgeks ja mesimummid on rahulikku talveunne vajunud. Lund on väga vähe, nii umbes 5 cm, kuid sellest tegelikult täiesti piisab. Mesilas saab ilma kaevamata jalutamas käia. Nii palju kui sain, ajasin lund tarude külgedele, kaitsmaks mesilasi külma, tuule ja tihaste eest. Sel poolaastal kontrollin veel peresid ainult visuaalselt mesilas käies.

Kui väljas on talv, siis mesinikel on käsil tubasemad tööd-tegemised. Võtsin kokku oma 2010 aasta mesilapäeviku. Kokku kirjutatud 39 A4 lehekülge teksti, tabeleid jne. Näide päeviku esimesest kandest: 10 jaanuar -11°C tuule vaikne. Lume paksus 36-37 cm (mõõdetud joonlauaga). Kõigi perede elutegevuse kontrollimine: kõik pered on elus. Tihased saavad ligi P.17 ja P.18-le. Parendasin natuke olukorda. P.17 juurde enam ei pääse. P.10-l oli ava jääs ja alguses olid kahtlased. Kõik korras ja elus. Enamus peresid sumisesid vaikselt, ärritasin natuke P.4, alguses olid nad liiga vaikselt. Ka varuemapered on korras. Probleeme ei täheldanud.

Kogu päevik koosnebki ülestäheldustest, mis ma tegin mõne pere juures, ilmaoludest, taimede õitsemisest ja muust sellisest. I poolaastal kirjutasin rohkem teksti. Mõned olulisemad sündmused 2010 aasta mesindusaastast. Puhastuslend oli 21 märtsil ja väljas oli + 9 kraadi vilus, päikse käes +15. 30. märtsil tõid mesilased esimese õietolmu, tõenäoliselt lepalt ja sarapuult. 13. aprill tuli esimene nektar pajult, väljas oli selge ja +15 kraadi. 19. aprill andsin esimesed kunstkärjeraamid ja need ehitati paari päevaga üles.

Mai alguses andsin peredele juurde kolmanda korpuse, väljas olid esimesed soojad ilmad – üle +20 kraadi. 10. mai koorusid esimesed lesed ning ma alustasin ettevalmistusi emade kasvatuseks. 28. mai koorusid esimesed emad emade kasvatusest. See päev jäi hästi meelde, kuna ilmad olid just läinud jahedaks. Olen siiani alati teinud emadele paarumispered samal päeval kui nad kooruvad, ka seekord sai nii tehtud.

2. juuni võtsin esimest korda mett kuna ääre raamid olid peredel kaanetatud. Mesi oli hägune kollaka varjundiga, tõenäoliselt enamus võilillelt. 3. juuni tuli ootamatult esimene sülem, mis läks tagasi tarru. 5. juuni munesid esimesed neli ema paarumistarudes. Paar päeva hiljem kõik.

10. juuni tegin oma elu esimese vageldamise, 24-st võeti vastu 17 vakla. Vageldamiseks kasutasin selleks mitte ettenähtud tööriista. Põhjus, miks ma loobusin isolaatori kasutamisest, oli minu valitud ema. Ta oli enne seda neli korda isolaatoris ja ma lihtsalt ei tahtnud, et tema pere väga nõrgaks jääb. Kirjanduse järgi ei soovitata ühte ema üle kahe korra panna isolaatorisse.

Augusti alguses alustasin meevõtu ja koondamisega. Viimased emad koorusid samuti augusti alguses ja munema hakkasid 8. augustiks. Varroatõrjega alustasin see aasta hiljem kui tavaliselt, alles 20. augustist. Kasutasin esimese tõrjena ribasid. Lesti tuli üldiselt vähe maha. Samal ajal alustasin perede söötmist talveks. 5. oktoober tegin viimase pere ühele paarumistarus koorunud emale. Kokku sai ema 4 raami mesilasi kahest II grupi perest tooduna. Ema hakkas üsna ruttu munema. Viimane puhastuslend oli 15. november kõigis peredes, enne seda lendasid ka 30. Oktoober, kui väljas oli +13 kraadi viludas, päikse käes enam kindlasti.

Viimasena võtsin päevikus kokku tabelitesse perede tugevuse, iseloomu, meesaagi ja varroa tõrjumised. Loodan mesilastele sama head talvitumist kui eelmisel aastal.

Lesed talvituvad ka?

Teisipäev, november 23rd, 2010

Pole üldse tavaline et, mesilased lendavad novembri kuus. Sel aastal oli 15. november eriline- mesilased lendasid. Kuigi kaks nädalat varem oli sügisene lendlus, kasutasid mesilased +13kraadise ilma ära. Lend algas umbes kella 11 ajal ja kestis kuni poole kaheni.

Esimesed lendajad on mul alati ühed ja samad: kollased soome päritolu itaalia mesilased. Nemad tegid lennu kahes osas, kella 11 ajal ja hiljem kuskil kella ühe ajal. Lend oli erinev: mõned lendasid väga tugevalt, teised natuke nõrgemalt, kuid oluline on see, et nad said lennata. Kindlasti oli seda vaja seda. Isegi kaks leske sai ära nähtud.

See aasta on üldse veider selles osas. Ma pole kunagi näinud leski talvituma jäämas. Nüüd on vähemalt kahes lähestikku peredes lesed talvitumas. Leskedest talvel kasu pole ja tavaliselt ajavad mesilased nad tarudest augustis välja, kollased mesilased hiljemalt oktoobris. Mesilased vist arvavad, et neil on leski vaja? Neil kahel perel on emadega kõik korras. Mõlemad emad jäid teiseks aastaks. Midagi pahasti ei paistnud olevat. Emadel pole isegi tiiva otsa ära lõigatud. Sülemleda ka ei tahtnud suvel.

Nüüdseks peaks küll hakkama mesilased mõtlema talvitumisele. Ma olen teinud kõik selleks, et nad saaksid rahus olla. Mõnedele peredele sai juba pandud kuuseoksad ümber, nii et tihased ei saaks enam lennuavadele ligi.

Tihased pole siiani perede ründamist jätnud. 17. novembri paiku tuli lumi maha üheks päevaks ja kohe oli näha tihaste rünnaku tagajärjed. Poolenisti ära söödud mesilased peaaegu iga õunapuu all. Neid oli kümnete kaupa. Kõik need mesilased olid oma pere kaitsmas, kui tihased taru peale koputama tulid.

Eelmine aasta ajasin lume tarudele peale kui ilmad külmaks läksid. Sel aastal kavatsen sama teha kui piisavalt lund maha tuleb. Selliselt lume alla maetud pered talvitusid väga ilusti. Ühtegi probleemi ei mäleta, välja arvatud üks pere, kes oli ema kaotanud ja ei püsinud enam kevade poole tarus.

Lumi laseb hästi õhku läbi, imab tarust ja taru ümbrusest niiskust ning hoiab temperatuuri suhteliselt ühtlaselt. Ka kõige külmemate ilmade ajal on lume all soojem ja kui peaks veel tuuline olema, siis lumi takistab suurte sooja kadude tekkimist. Järgmisel nädalal lubabki kuni -20 kraadi külma. See on mesilastele esimene katsumus sellel eel-talvel. Ma olen üsna kindel, et nad saavad ilusti hakkama. Ainult väga nõrkadel peredel saab raske olema. Õnneks pole mul ühtegi sellist.

Esimene lumi

Pühapäev, november 14th, 2010

Esmaspäeval sai siin kandis näha selle sügise esimest lund. Nagu alati, sulas see päeva jooksul ära. Hiljem on olnud üsna rahuldav ilm. Mesilasperedel sai lennuavad ära vähendatud. Ühes peres oli juba hiir jõudnud käia. Ega ta midagi paha veel teinud polnudki, aga hea see ka kindlasti polnud. Nüüd enam hiired tarru ei saa.

Lennuavade vähendamise ajal tulid mesilased väga ruttu vaatama, mis häirimine see on. Tõenäoliselt ei ole nad veel sügavas talverahus. Eks selleks ongi natuke külmemaid ilmu vaja. Hauet ei tohiks peredes enam olla ja kui on, head sellest ei tule.

Üks pere on eriti ärev. Kui kõndida kas või tarust mööda, on mesilased kohe lennuaval uudistamas või tõusevad lendu. Ema ise on mesilaste enda kasvatatud, minu pakutut vastu võtta ei soovinud. Eelmisest aastast oli mul vabalt paarunud tume ema, ostetud kraini järglane ja nüüd tema järglane on ilus kollane. Täiesti puhtatõuline krants. Suvel tuli korje aeg peale ja ei hakanud ma ema taga ajama. Tal pole isegi märgistust seljakilbikesel. Näinud olen teda ka ainult ühe korra. Nüüd ongi see pere kõik sassi ajanud, ei tea mis teha ja kuidas olla. Ma ei imestaks, kui nad seal pesa teevad (pesa tegema – hauet kasvatama). Selle sama pere peal talvitub teine pere kuuel raamil. Neil on hea soe olla ja liikumisele nad ei reageeri. Nende ema on kollane ja järglased samuti kollased. Ei mingit segadust.

Mesilas eriti midagi enam teha pole, veel kuuseoksad tarude ümber ja ongi kõik. Okste panemisega ei saa enne alustada kui ilmad jahedamaks lähevad. Lähi päevil lubatakse siia jälle +10 kraadi sooja. Kui see peaks juhtuma tulevad mesilased lendama. Nad kindlasti ei jäta sellist võimalust kasutamata.

Olen kärjed ära sorteerinud ja kõik on sulatamiseks valmis. Mul on selline vahasulataja, millesse mahuvad ainult eesti taruraamid. Enamus mu raamidest on aga langstroth mõõdus ja nüüd ongi vaja mõelda kas lõigata kärjed välja ja siis sulatada või ehitada uus sulataja.

Üks kõige ebameeldivam töö on kristalliseerunud mee pakendamine. Kui hoiad mett jahedas ruumis, siis on see kivikõva. Ruumi temperatuur on püsivalt +5 kraadi kandis. Kõva mee pakendamine on peaaegu võimatu, tohutult ajakulukas kindlasti. Kuidagi on vaja mett soojendada nii palju, et see muutuks pehmemaks. Olengi viimased aastad kasutanud mee soojendamiseks saunalava. Päris palju mesinikud kasutavad seda. Õhtul paned leige sauna lavale meenõu ja hommikuks on mesi nii palju pehmem, et seda saab hakata pakendama. Vahepeal oli mõte ehitada endale soojendus kapp, aga mul ei ole selle jaoks praegu ruumi. Nii tulebki kasutada käepärasemaid võtteid ja näha rohkem vaeva mee pakendamisel.