Arhiiv detsember, 2010

Lumi, lumi

Kolmapäev, detsember 29th, 2010

Aasta 2010 hakkab lõppema, mesilastele oli see hea aasta. Praegu sumisevad vaikselt lume alla mattunud tarudes ja ootavad uut kevadet. Lund on tõesti palju võrreldes eelnevate aastatega. Mõõtsin ära ja sain olenevalt kohast 48-52 sentimeetrit. Eelmine aasta talvel oli lund umbes 30 sentimeetrit. Maapind lume all pole üldse külmunud, kogu see lumi vaikselt sulab altpoolt maa soojuse mõjul. Temperatuur väljas on püsivalt miinuses olnud alates kadripäevast. Sellise püsiva külma tingimustes jäätub tarudes olev niiskus taru seintele.

Enne sõja-aegsest ajakirjast “Mesinik“ lugesin, et 1940. aasta talvel oli tarudes tohutu paks jää ja härmatise kiht. Loodame, et see aasta seda ei tule. Hästi ei saa see mõjuda.

Mõõdan ühes tarus temperatuuri pesa peale paigutatud anduriga. Kuu alguses tõstsid mesilased temperatuuri + 7,8 kraadi peale, pärast jõule oli +6,7 umbes ja nüüd on üsna püsivalt +5,9 kraadi juures olnud. Kahtlustan, et seal tarus käis hiir. See taru on täpselt nii nagu suvel. Ma ei muutnud seal midagi. Väliandur mõõtis 17. detsembril kella 17 paiku -17,5 kraadi ja see ongi kõige madalam näit detsembris.

Hiljuti oli juttu mee kuumutamisest. Juba +40 kraadi juures väheneb mee kvaliteet. Mõned vanemad mesinikud ütlevad, et lühiajaliselt mee kuumutamine ei muuda mee kvaliteeti. Soomes ei soovitata mett pärast kristalliseerumist enam üle +28 kraadi soojendada. See on selline temperatuur, mis on mesilasperes nendes piirkondades kus pole hauet. Tulevikus on plaan neil tehnoloogia nii kaugele saada, et enam üle +26 kraadi mett ei soojendata. Mee kvaliteeti mõjutavad paljud tegurid, nagu näiteks säilitamise temperatuur, anumad, milles mett säilitatakse jne. Vananedes mee väärtus järjest langeb. Kõrgemal temperatuuril mesi vananeb kiiremini. Alla +5 kraadi juures tekivad meekristallid hästi aeglaselt ja miinuskraadide juures see seiskub.

Mul on vana mikroskoop, vene ajast pärit. Vaatasin sellega kristalliseerunud mett. Päris huvitav on. Pildilt on näha piklikud kristallid ja üksikud ümmargused õietolmu terad. Edaspidi on kavas uurida mesilasperesid. Saan kindlaks teha millistes peredes esineb nosematoosi, et need pered tähelepanelikuma jälgimise alla võtta. Eestis võib esineda kahte nosema vormi. Nosema apis, mis on kohalikul meemesilastel esinenud ammust aega ning nosema ceranae, mis pärineb aasia mesilaselt. Laboratoorselt pole nosema ceranae Eestis veel kinnitatud.

Nosema ceranae on mesilastele ohtlikum. Selle parasiidi vohamise korral hukkub mesilaspere üsna ruttu. Ravi on üsna keeruline ja päris lahti sellest haigusest ei saa. Praegused ravimid ainult takistavad eoste edasist paljunemist.

Pööripäev

Esmaspäev, detsember 20th, 2010

Veel natuke ja päike hakkab jälle sammukese kõrgemalt käima. Mesilas on umbes 25 cm lund, kaevasin tarude vahele rajad. Seda selleks, kui peaks sula tulema, saan lennuavade ümbruse lumest vabastada. Pikalt kestva külma korral kipuvad tarude lennuavad ära jäätuma.

Neil peredel, kellel on lahtised põhjad, pole see eriti hull, kuid mul on mõned pered, kes talvituvad kinnistel põhjadel. Neil on oht ummuksisse jääda. Eelmine aasta oli ühel perel selline juhus. Ava jäätus jaanuaris ära ja põhja kaudu ventilatsioon polnud piisav. Tulemuseks, umbes 1 kg langetist ning 1/3 võrra nõrgem pere. See sama pere arenes sellest hoolimata kevadel väga hästi.

Juba varem kirjutasin, et olen tarudele lume peale ajanud. Pärast suurt lumetormi olid osad tarud täiesti lume sees. Nüüdseks on tarude ümbert lumi kadunud, tarude soojuse mõjul sulasid vahed sisse. Kui väga suurt külma ei tule, siis nii hoiangi, aga kui tuleb, lähen viskan veel lund peale.

Mõõdan temperatuuri oma huviks väljas, tarus ja lume all. Tarus püsib sügisest üsna ühtlaselt +5 kuni +6 vahel. Lume all olenevalt ilmast 0 kuni -7 kraadi. Kõige külmem oli lume all siis, kui väljas langes temperatuur alla -20 paaril ööl. Lume all talvituvad pered kulutavad sooja tootmiseks ennast palju vähem kui lagedal talvituvad.

Tihaste probleemi ei paista praegu olevat, küll aga saavad lume all hiired oma pahategusid teha. Tean, et mitmele perele saaks hiired sisse kui neil selleks tahtmine tuleb.

Enne jõule on vaja natuke rohkem meega tegeleda. Pakendamine väiksematesse nõudesse on aega nõudev tegevus. Kunded on viimasel ajal järjest rohkem hakanud küsima täiesti vedelat mett!? Sellist mett saab ainult siis, kui mesi läbi kuumutatakse. Meele raviomadustele mõjub kuumutamine väga halvasti: järgi jääb sellest pärast lihtsalt üks paks magusaine.

Loomulikult meeldib mulle endalegi pigem vedel mesi, seda on lihtsam kasutada ja maitsvam on ka. Nii hea on jäätis meega. Jäätis on külm ja sellele tilgutatud mesi muutub karameljaks. Väga maitsev.

Uus mesindusprogramm – kuumim teema

Kolmapäev, detsember 8th, 2010

Mesinike lemmikteema on praegu uus mesindusprogramm. Hiljuti Jänedal toimunud mesinike sügispäevad ei toonud selles asjas selgust. Ikka arutame, miks just sellised suunad ja kulutused. Jänedal räägiti programmist väga üldiselt, võib öelda, et mitte midagi uut sealt ei kuulnudki. Kõik see on juba varem internetist leitav.

Kui ma enda seisukohast vaatan sellele, siis ei häiri mind mitte miski, ka eelmine mesindusprogramm ei mõjutanud minu tegevust mesilastega. Miks peaks uuega teisiti olema? Kuid mesinikud ei saa aru, miks on suur osa programmist pühendatud tõuaretusele? Tõuaretus on oluline, aga kas seda on vaja nii suurelt ette võtta? Eestis on ametlikult 24-25 tuhat mesilasperet, mitteametlikult arvatavasti palju rohkem, kuni 40 tuhat mesilaspere. Kui palju aastas emi ostetakse-müüakse, pole keegi uurinud. Äkki enne kogu asja suurelt ettevõtmist peaks tegema uuringuid?

Hea kui saab emi Eestist, kuid määravaks saab nende kulukus mesinikele. Kalli ema puhul oodatakse, et ema oleks väärtuslik ja kõige paremate omadustega. Ma ei usu, et hakatakse kontrollima emade omadusi enne kui nad uue omaniku juurde satuvad. Kontrollitud ema on kindlasti oma hinda väärt. Sellised mesilasemad võivad maksta rohkem kui terve mesilaspere.

Tõuaretusega paranevad mesilasperede omadused ja toodang. Toodangu kasvades peaks vaja minema vähem mesilasperesid. Tegelikult on hoopis teine suund veel. Mesilasperede arvu kasvatamine. 1939. aastal oli Eestis ligi 110 tuhat mesilasperet, kuid neilt saadi mett kuskil paarkümmend kilogrammi pere kohta. Tänapäeva võrdluses oleks see väga nigel. 2010. aastal said paljud mesinikud ühelt mesilasperelt rohkem kui sada kilogrammi keskmiselt. Kui ka järgmine aasta tuleb hea meeaasta, siis tekivad mee ülejäägid.

Umbes 2005. aasta paiku olid väga suured mee laovarud ja paljud mesinikud vähendasid mesilasperede arvu, mis põhjustas juba paar aastat hiljem suure kodumaise mee defitsiidi. Sellest tekibki mul tunne, et kogu siinne mesindus käib oma arengus mööda spiraali. Võiks ju mõelda, et ekspordime oma mett väljapoole? Meie mesi on kindlasti väga kvaliteetne, kuid kas Eesti mesinik on nõus kokkuostjatele müüma 2 € kilogramm? Ma väga kahtlen selles. Praegu ei suuda Eesti mesinikud konkureerida hindade suhtes suurte mesindusmaade mesinikega nagu Poola ja Ungari.

Programmis on ka oluline osa mesilashaiguste ennetamine. See teema oli ka eelmises programmis, kuid erilisi tulemusi küll märgata pole. Siiani leidub Eestis mesinikke, kes väidavad, et tema mesilastel varroalesti pole. Sellegipoolest võib kuulda kevadeti, et mesilased on kadunud või hukkunud, aga kogu talvesööt on alles. Otsitakse põhjuseid küll meest ja suhkrust, mis nagu võiks olla mürgised. Selliseid mõtteid toetavad ka jutud varroa resistentsetest mesilastes. Varroalest on parasiit, teda ei ravita vaid tõrjutakse. Olete kuulnud varem kirpudele või täidele resistentsetest inimestest- loomadest? Ma usun, et ei ole. Ka mesilased ei saa hakkama parasiitidega nii lihtsalt. Inimene on süüdi, et mesilastel on lestad ja nüüd tuleb neil aidata sellega võidelda. Võibolla olen ma liiga skeptiline, aga oma mesilaste peal ma lestale resistentsuse katseid tegema ei hakka.