Arhiiv jaanuar, 2011

Matan mesilasi lume alla mitmendat aastat

Kolmapäev, jaanuar 26th, 2011

Tegin oma mesilastele selle talve esimese kontrolli. Kõik pered tunduvad olevat elu ja tervise juures. Paari pere juures oli natuke probleeme ventilatsiooniga. Selle põhjuseks on poola põhjad, millel on 4 ümmargust auku põhjas. Need ummistuvad ja lõpuks toimub ventilatsioon ainult läbi lennuava, mis on kitsendatud. See pole veel kõik, mitme pere mesilased on võtnud ette taru põhja puhastamise. Üks on kodugrupis ja kaks teises grupis. Mesilased jalutavad lennulaual ja veavad langetist välja. Lendu nad ei tõuse, vähemalt ei märganud. Ma pole sellist käitumist varem näinud. Arvatavasti tõmbuvad tagasi kobarasse, kui ilmad jahedamaks lähevad.

Järgmise sula ilmaga on plaanis ette võtta lennuavade puhastamine. Talvitumist on veel kaks kuud ja hea on, kui tarus on piisavalt värsket õhku. Pesa püsib kuivem ja ei teki hallitust. Toiduvaru pole veel plaanis kontrollida. Söötsin pered korralikult ja enne märtsi ei tohiks probleeme olla. Eelmisel aastal oli paaril perel alles aprilli alguses toiduvaruga probleeme. Muidu on talv mesilastele kõige raskem aeg. Peamised talvitumise probleemid ongi ventilatsiooni ja toidu kristalliseerumisega või selle otsa saamisega.

Hiljuti oli raadiosaade, kus räägiti mesilastest. Mitu asja jäi segaseks. Näiteks ei saanud hästi aru, miks söödetakse sügisel mesilastele sügisel suhkrut. Seal kõlas arvamus, et ainult kanarbikumee asemele antakse suhkrut, hiljem lisati rapsimesi. Tegelikult söödetakse mesilastele suhkrut igasuguse mee asemele. Eesti meetaimedest moodustavad päris suure osa ristõielised. Neid leidub pea igal pool. Nendelt korjatud mee häda on, et see kristalliseerub väga kiiresti. Talvemee sisse ei tohiks jääda ka võilillelt korjatud mett, mis samuti on juba sügiseks kannudesse ära kristalliseerunud.

Teine teema oli mesilaste lämbumine lume all, mis tekitab päris palju arutlusi. Ma olen H. Taltsi raamatu järgi oma mesilasi lume alla „matnud“ juba 17 aastat. Siiani pole ükski pere seepärast hukkunud. Lund ajan ümber taru igale poole. Mida kirjutab H.Talts oma raamatus “Tegelik mesindus” leheküljel 197: “Tarude üleni lumme tuiskamist ei ole vaja karta. Katseandmed näitavad, et lumi laseb õhku läbi niisama hästi nagu õlehekslid või tihedalt kokku surutud hein. Sulailmadele järgnevate külmade korral tekib lume pealispinnale tihe koorik, mis raskendab õhuvahetust. Sel juhul lume koorik purustatakse.” Edasi on juttu lume all valitsevadest oludest. Soovitan kõigil mesinikel võtta välja see raamat ja uuesti läbi lugeda.

Minu kogemused on samad nagu H. Taltsi raamatus (mis on kopeerinud 1938 aastal ilmunud K. Mäekala raamatut “Mesilaste pidamine”). Lume all talvitunud perede tarud on kevadel kuivad, vähese langetisega ja hästi arenevad. Palju halvem on mesilastele temperatuuri kõikumine ja tugev tuul. Kas keegi tahaks seista lõõtsuva tuule käes? Tehke proovi, ehk saate aimu, kuidas soojus kaob. Sama moodi kaob soojus ka tarudest.

Mesilane on sotsiaalne putukas

Esmaspäev, jaanuar 17th, 2011

Mesilane on sotsiaalne putukas. Eduka kooselu aluseks on suhtlemine ja üksteise mõistmine. Nii on see inimesel ja ka mesilasel. Mesilane ja inimene polegi nii erinevad: mõlemad kasutavad signaalidena kehakeelt (mesilase tants), lõhnu (feromoonid) ja toidu jagamist. Armastus pidigi ju kõhu kaudu käima…

Töömesilased lendavad tarust välja nektarit ja õietolmu otsima. Selle leidnuna naastakse tarru ja esitatakse kärjel keerukas “tants”. Selle eesmärk on juhatada ka teistele teed toiduallikani. Tants koosneb 8-kujulisest liigutusest, mille käigus mesilane teeb kiireid liigutusi tagakehaga ja tekitab tiibade abil erilist suminat. Sellist signaaltantsu kirjeldas juba Aristoteles.

Signaaltantsuga on lähedalt seotud ka toidu jagamine info edasikandjana. Usutakse, et mesilased, kes esitavad tantsu korje leidmiseks, peavad kandma ka osakesi (õietolmu, nektarit) nendelt taimedelt, kuhu teisi lennumesilasi suunavad. Vastasel juhul on nad võimelised küll ära tundma piirkonna, kuhu lennata, aga mitte taime.

Sarnase tantsu esitavad ka sülemlemise korral need mesilased, kes lõpliku pesapaiga otsingul midagi avastavad. Nad esitavad sülemile tantsu, nagu oleksid leidnud toitu.

Lõhnad kannavad samuti olulist informatsiooni mesilaspere liikmete vahel. Feromoonid toodetakse erinevates nääretes vedelikuna ja antakse edasi füüsilise kontaktiga. Mesilasema eritab aineid, mis surub maha töölismesilaste (kes on teadupärast samuti emased) paaritumissoovi ja julgustab leski paaruma just temaga. See eriline lõhn annab perele teada, et ema on olemas ja temaga on kõik hästi. Seepärast ka puuristatakse uus ema perre andmisel, et mesilastel oleks võimalik tema lõhnaga harjuda.

Feromoonid mängivad tähtsat rolli ka taru kaitsmisel. Seda teab hästi iga mesinik, et esimesest nõelast tuleb hoiduda. Nõelamisel vabaneb aine, mis anna taruelanikele teada võimalikust ohust.

Mesilasema eritatavatest lõhnaainetest on märkimisväärseima mõjuga alalõua näärmetes toodetav, mis sunnib noori töölisi tema eest hoolitsema ja toitma. Samuti kombivad noored mesilased ema tundlatega kogudes nii emaainet, mida jagavad ülejäänud taruliikmetega. Pere tasemel takistab see uute emade küpsemist, mõjutab kärjeehitust, aitab ennetada töömesilaste munemist ja reguleerib tööliste käitumist tarus. Nii hoiab ema kõiki peres raudse kontrolli all ilma, et nad ise sellest aru saaks.

Tarud on seest kuivad

Reede, jaanuar 14th, 2011

Uus aasta on juba on varsti kaks nädalat kestnud. Mesilaste juures sai nagu alati uue aasta traditsioon läbitud. Igal uue aasta ööl käin kõik oma mesilaspered läbi, kui saan. Sel aastal sai samamoodi tehtud. Ainult et, mesilasi ei huvita tõenäoliselt uue aasta tulek.

Sulaga kaevasin enamus tarudel eest natuke lahti. Ainult teise grupi mesitarud jäid lume alla. Sinna on päris raske ligi ka pääseda. Aastavahetusel käisin korra seal, olid täiesti lume all nii, et tarusid polnud ka enam näha. Sulaga vähenes lume hulk umbes poole võrra ja jälle olid tarud näha. Loodetavasti ka teises grupis on nad välja sulanud. Üldiselt ei peaks midagi halba juhtuma, kui neid lahti ei kaevatud. Ilm oli nii soe, et nad sulasid ise välja.

Kontrollisin mõne taru ventilatsiooni. Võrreldes eelmise aastaga on asi kindlasti parem. Tarud olid seest kuivemad, võibolla seetõttu, et pole väga tugevat külma olnud. Suure külmaga tekib taru sise seintele rohkem jääd ja härmatist, mis plusskraadide korral tekitab tarus suuremat niiskust.

Praegu ei tohiks mesilastel veel toidupuudust olla. Ma olen küll kuulnud, et mõnel mesinikul tunnevad mesilased juba nälga. Põhjuseks võib olla väga hiline haue, millega kulutati suur hulk talvesöödast enne talve kättejõudmist ära. Selliste peredega on praegu üsna raske. Ainus võimalus on anda neile peale suur päts kandit, et peaksid pikemat aega vastu. Samas, kandi on kuiv ja tekitab mesilastel janu. Teine häda on mee puudumine kärgedes, mis tekitab tarus suurt temperatuuri kõikumist. Korraliku toiduvaruga pere näeb palju vähem vaeva temperatuuri hoidmisega talvel ning kulutab see läbi sööta samuti vähem. Mesilaste talvisest söötmisest kirjutan kunagi veebruaris, siis on see palju olulisem teema.

Varasemalt kirjutasin natuke mesindusprogrammist. Paljudele lugejatele jäi mulje, et ma ei pea eriti oluliseks tõuaretust. Päris nii see pole. Ma mõtlesin pigem seda, et asjaga hakati väga kiiresti ja tausta uurimata tegelema. Kui palju vajavad eesti mesinikud tõu emi? Kui palju üldse Eestis mesilasemi vajatakse ühe suve jooksul. Seda ei oska keegi tõenäoliselt öelda. Mina arvan , et eks ta kuskil paari tuhande mesilasema kanti jääb. Mõned mesinikud peavad oluliseks igal aastal muretseda noori mesilasemasid, mõnel kasvavad nad ise.

Ma olen kunagi näinud sellist asja kui mesilasemad olid kõik omavahel sugulased. Kogu nende haue läks lünklikuks, paljud noored mesilased muutusid lennuvõimetuks. Vaatad peale, kõik on nagu korras, aga mesilased istuvad taru ees heinakõrte küljes. Seda saab vältida tuues iga mõne aasta tagant uusi emi oma mesilasse. Ka suurema mesila naabruses pole sellist probleemi vaja karta.