Norra on nii mõnelegi meie mesinikule ideaal mesindusmaa. Sealne mesindus on riigi poolt täiesti ära korraldatud. Läbi on mõeldud igasuguste toetuste maksmine, kus ja kuidas mesilasi pidada jne. Norras on kokku ligi 60 tuhat mesilaspere.

Eestisse ma sellist asja ei sooviks. Minu jaoks on täiesti põhjendamatu maksta hüvitisi talvel hukkunud perede eest. Norra riik maksab ühe hävitatud või talvel hukkunud mesilaspere eest 185 €. Nii mõnelgi siinsel mesinikul lähevad silmad särama selle peale. Kui välja jätta nugiste ja karude kahjustused, siis enamasti on talvel hukkunud pere mesiniku enda tegemata töö: kas pole piisavalt oskusi, või tahtmist talvel mesilasi aidata.

Aastast 2009 peavad kõik Norra mesilaspered olema riigi registris ning kõik tarud nummerdatud. Eraldi nõuded on mesinikele, kes rändavad mesilastega. Rännule minevatel peredel peab olema tervise tõend. Rännul olevate mesilasperede asukohast tuleb teada anda ja seda ei tohi loata muuta. Kuna Norras on piirkondi, kus pole veel varroalesta, siis nendesse piirkondadesse ei tohi rännata. Teine rändamist piirav põhjus on haudme haigused. Ameerika haudemädanikku registreeriti seal viimati aastal 2007. Kui seal avastatakse haudemädanikku, siis kogu mesila hävitatakse ja suur osa inventarist samuti. Ainult desinfitseeritav inventar jääb, näiteks meevurr. Hävitatud mesilaspered kompenseeritakse samamoodi nagu talvekaod ning ¾ inventari väärtusest. Lisaks kompenseeritakse osa talvesuhkru hinnast.

Veel huvitavam on Norras toimiv mee kokkuost. Selleks on moodustatud kommuun (midagi ühistu sarnast), mis ostab mesinikelt kogu mee ära hinnaga 4,4 € kilogramm. Liikmeid on umbes 1500 mesiniku kandis. Väidetavalt tuleb seal 50% meest kanarbikult, mida on eriti rohkesti põhjapool.

Rootsi on natuke teistsuguse mesindusega. Seal on mesilasperesid 120 tuhat ning kuni 14 000 mesinikku. Üle poole mesilasperedest on väike mesinike käes, kellel on kuni 5 pere. Mesinikke, kelle peamiseks tööks on mesindus, on alla 100. Enamus meesaagist korjatakse rapsilt, mida on eriti palju riigi lõuna osas. Põhjapool on rohkem kanarbikku. Tänu muutlikule kliimale on saagid põhjas kõvasti väiksemad. Kui lõunas saadakse ühelt mesilasperelt keskmiselt kuni 45 kg mett, siis põhjas on see mitu korda väiksem.

Nii Norra kui Rootsi kuulvad projekti “Coloss”, mis on loodud ennetamaks mesilasperede hukkumisi. Sellesse projekti kuuluvad peale Euroopa riikide veel Hiina ja USA. Eesti nende hulgas pole, küll aga Läti. Rootslastel on lisaks veel oma programm “Bond”, kus katsetatakse mesilasperede vastupidavust varroalestale ilma ravimata. Nelja aastaga jäi viiekümnest perest 10 pere. Mis polegi veel kõige lootusetum.

Laupäeval toimus Eesti mesinikele teistsugune õppepäev kui tavaliselt (ametliku nimega Talvine vabariiklik mesinike teabepäev “Mesindus Põhja- ja Baltimaades”). Seekord räägiti lähiriikide ja Eesti mesindusest. Alustas M.Rebane, kes rääkis uuringust Eesti meeturul toimuva kohta. Uuringu tulemusel saadi teada kuidas käitub siinne meetarbija, millised on tema soovid ja eelistused. Võrdlused olid tehtud keelelisel baasil. Nii ostab näiteks venekeelne meetarbija oma mee põhiliselt turult ja laatadelt, kuid eesti keelt kõnelev meetarbija eelistab mett osta otse mesinikult. 1% meesööjatest tarbib heameelega hiina mett. Mis polegi nii väga hirmutav.

Teada oleks tahtnud veel kui palju siinsest meeturust on läinud väljamaa mee kätte. Poodides on viimasel ajal näha rohkem Läti ja üldse lõunamaadest pärit meepurke. Sellega seondub veel Ari Seppelä märkus, et Eesti kauplustes müüdavate meepurkide etiketid meenutavad Soome omi 10-20 aastat tagasi.

Peale meeturu uuringuid räägiti Läti mesindusest. See jäi natuke segaseks tõlke puudumisel, nagu ka Leedu mesinduse olukord ja arengud. Lätis on umbes 64 000 ja Leedus 120 000 mesilaspere. Leedu mesindus tundus rohkem sarnanevat Põhjamaade omaga kui Eesti ja Läti.

Leedus on mesinikele ettenähtud otsetoetused varroatoosi tõrjeks ja osaline kompensatsioon sügisese söötmise jaoks. Selline toetus soodustaks ka Eestis mesilasperesid rohkem registreerima. Praegune registreerimine on küll kohustuslik, kuid mesinikud, kes on seda teinud, on saanud palju ebameeldivaid üllatusi. Tundub, et praegune register lekib nagu sõel. Peale selle ei tundu see register muud olevat kui lihtsalt koht, kus on kirjas mesinikud ja osa nende mesilasperedest. Registri eesmärgid on aga juba ununenud. Praegu on registris natuke üle 11 000 mesilaspere.

Eriti huvitava ettekande tegid Taani ja Soome esindajad. Taanis on väga tugeval järjel tõuaretus. Riik on jagatud piirkondadeks, kus tohib pidada ainult ühte tõugu mesilasi. Ligi pool Taani mesilasperedest on buckfasti päritoluga. Itaalia rassist natuke üle 20%. Suurema osa meetoodangust saavad suve esimesel poolel õitsevalt rapsilt.

Kõikide Põhjamaade suurim probleem on mesinike vananemine ja vähenemine. Mesilasperede arv ei ole siiski oluliselt vähenenud, see püsib üsna stabiilselt. Teine probleem on mesilasperede talvine hukkumine. Nii peetakse Taanis 13% mesilasperede hukkumist talvel täiesti normaalseks nähtuseks. Hukkumise põhjused on erinevad. Mesinikud toovad välja mesilasema kehva kvaliteeti, talve sööda otsa lõppemist, nõrka pere ja varroatoosi, mis kippus enamikes uuringutes jääma alla 10%. See on kaheldav, kuna varroatoos on üsna oluline põhjus tegelikult. Põhjamaades tehakse varroatoosi tõrjet peamiselt hapetega nagu sipelga- ja oblikhape. Meilgi on selline varroa tõrjumine üsna levinud. Seal kõlas veel selline arvamus et, ühte põlvkonda mesilasi võib happega ravida üks kord. Nii tehaksegi esimene tõrje augustis pärast meevõttu ja teine siis kui kõik mesilased on koorunud. Lisaks kasutatakse suvel lesehaudme eemaldamist.

Mesilasperede hukkumise kohta tehtud statistikast jäi silma, et enim hukkub peresid väikemesinikel, kes on väheste kogemustega. Kõige vähem üle 20 pere pidavatel mesinikel.

Ari Seppelä võttis kokku Soome mesinduse. Soome meeturg tundub olevat üsna avatud. Seal on kõvasti välismaa mett saadaval, kunagi pakuti, et ligi pool meeturust on kaotatud väljamaa meele. Soome mesiniku jaoks on üsna tavaline, et hulgi kokkuostjad maksavad mee eest kahe aasta jooksul. Selline süsteem pidi toimima juba pikka aega ja keegi ei nurise.

Üks meiegi mesinikele huvi pakkuv teema oli Aril, kuidas saada suuri saake mesilasperelt. Parimad mesinikud saavad Soomes ühelt mesilasperelt 75 kg, keskmine oli enamuses Põhjamaades kuskil 20-30 kg pere kohta. Kõige olulisem on suurte saakide saamiseks kogemused ja selleks ei paista piisavat veel 20 aastast. Temal endal on 24 aasta mesindamise kogemust ja ütles, et seda on vähe. Kõige olulisem suure meesaagi saamiseks on kogemused, mesilasrass, asukoht ning ilm, ilm ja veel kord ilm. Nende kõigi kokkulangemisel võibki saada 175 kg mett ühelt mesilasperelt.

Norra mesindus erines kõigist teistest niivõrd, et selle kohta tuleb lausa eraldi kokkuvõte teha. Samuti Aimar Lauge ettekanne Eesti tõuaretuse programmist vajab rohkem ruumi.