Arhiiv aprill, 2011

Jüripäev

Laupäev, aprill 23rd, 2011

Jüripäeva peetakse suvetoojaks, looduse ärkamise pühaks. Sellega algas kevadiste põllutööde aeg. Mesinikele, kes soovivad mesilas askeldada, vaatavad ainult seda, kas on piisavalt soe ilm või mitte. Viimased päevad on olnud päris head: kuni +17 kraadi sooja. See on piisav, et mesilaspered ära kontrollida.

Mida esimesel suuremal kontrollimisel teha? Ise olen vaadanud esimese asjana kas hauet on. Teine, mida vaatan, on värskete munade olemasolu ja tavaliselt näen mesilasema ka ära. Kevadel mesilasemad lihtsalt jäävad silma alla.

Miks otsida mune kui haue on juba nähtud? Mul on juba mitu kogemust sellega: haue on ilus, aga mida pole, on munad. Sellises peres on emaga midagi juhtunud, tõenäoliselt on ta alles kuid enam ei mune. Heal juhul on jõutud kupp teha, kuid enamasti ei ole midagi. Varsti jääb selline pere väikseks ning kiratsema.
Pärast haudme kontrolli vaatan toiduvaru. Kevadel on hea toiduvaru ülioluline. Esiteks on vaja palju suira ja mett järglaste kasvatamiseks, kuid sama oluline on korralikud toiduraamid temperatuuri kõikumiste ärahoidjatena. Ühtlane +35 kraadine pesatemperatuur aitab kasvatada tervemad mesilased. Madal temperatuur soodustab lubihaudme tekkimist. Ma pole juba 7 aastat näinud seda haudmehaigust.

Kunstkärg

Eile alustasin suuremate, eelmise aasta põhiperede läbivaatamist. Nemad jätsin tahtlikult viimaseks, kuna juba peale vaadates oli teada , et nad on väga tugevad. Talvituma jätsin nad 17-18 raamil, kahes korpuses. Üks raam ülevalt ära võetud ja kaks alt. Seda seepärast, et ääre raamid ei läheks hallitama. Sel kevadel ei ole hallitanud raame veel näinud. Võibolla tuleneb see suhteliselt heast talvest. Pesast raame tõstes avastasin, et mesilased olid jõudnud ehitada lesekannudega kärje ääre raami alla. Peale selle oli ema juba alla korpusesse munema läinud. Ülemises korpuses oli hauet kaheksal raamil ja all umbes viiel. Ilmselgelt oli ruumipuudus. Vahetasin korpused omavahel, munemisruumi oli all kõvasti rohkem. Peale selle lisasin selle aasta esimesed kunstkärjed pesa äärde.

Peaaegu sama asi oli teises suures peres, kuid seal polnud nad ehitanud lese kanne veel nii palju, selleks oli ruumi ka vähem jäänud. Kaanetatud lesehauet oli päris palju näha. Enamusel peredest on väga hea toiduvaru. Kellel polnud, neile sai juurde ning peale selle kaanetasin lahti äärmisi söödaraame. Sellisest ergutan ema rohkem munema ja saan vähemaks kristalliseerunud söödaga raame. Hea korje puhul võivad nendes raamides olev sööt sattuda vurritamisel mee sisse kui jätta nad lahti kaanetamata.

Igal aastal on mingi jama mesilasemaga, nii ka sel aastal. Emamesilane oli peres olemas, natuke ka hauet, kuid mingist pere arengust seal enam juttu polnud. Võtsin ema ära ja panin puuri. Mul on varuemi natuke, sealt andsin puuriga uue ema. Seekord ei julgenud kohe lahti lasta. See pere, kuhu ema sai antud, on mu mesila kõige kurjem. Neile alalõpmata miski ei meeldi. Kuna nad ise on sellised tumedad krantsid, siis said nad ka varuemadest tumeda ema. Arvan, et võetakse vastu ja pere hakkab arenema. Praegu on veel kahes korpuses mesilasi, kuid kevadel kahaneb pere väga kiirelt ja kui noori peale ei tule, ei saa perest enam asja.

Sel aastal läks meil paju õitsema 15. aprill, kaks päeva hiljem õitses juba üsna massiliselt. Õhtuti on mesilas tunda, kuidas tarude ümber lõhnab paju nektari järgi. Veel õitsevad paiseleht, lumikellukesed ja mingid siniste õitega taimed. Mesilased toovad sinist õietolmu. Lepp ja sarapuu peaks Lõuna-Eestis õitsemise lõpetanud olema. Vahtra õitsemiseni on loetud päevad.

Mesindamisilma oodates

Esmaspäev, aprill 11th, 2011

Selle aasta puhastuslend on mesilastel nüüd täielikult tehtud ja enamusel tarudel põhjad vahetatud. Talvitumise kokkuvõtteks võib öelda, et see oli mitmete aastate parim. Hukkunud peresid pole. Langetist kõigi perede pealt kokku umbes 5 liitrit.

Mul on peresid päris hulga. Kui neid eraldi vaadata, siis kuldkollaste talvitumine andis kõigile teisele silmad ette. Neil oli väga puhas ja vähese langetisega talvitumine. Toidukulu on olnud ka väike. Kahes korpuses talvitunud pered on siiani kobaraga veel alumises korpuses. Kontrollisin mõned pered ja ainult ühes neist oli haue üleval korpuses. Teistel oli näha ainult sööta ning palju mesilasi.

Paljundusema

Eelpool mainitud kuldkollased mesilased on mul kõik ühe ema järglased. Hoian teda väikses varuperes nelja raami peal kuna pere, kus ta oli, hakkas teda välja vahetama eelmise aasta juuli lõpus.Panin ta emata paarumisperesse ja asemele tema enda tütre. Juba eelmise aasta talvitumine ning tema järglaste sülemlemiskainus on teinud sellest emast ühe väärtuslikemaid mul mesilas, mis siis, et ta juba 3 aastane. Selle aasta esimesed emad, mis kasvatan, saavad olema selle ema järglased. Võimalik, et teda hakatakse uuesti varsti välja vahetama. Itaalia rassi mesilaspered üldiselt emamesilast väga kaua ei hoia, enamus neist vahetatakse teisel elusaastal välja. Kirjanduses mainitakse, et nad üle kahe aasta ei elagi, aga ma arvan, et mesilased ise vahetavad emad ära salajase emavahetusega.

Paljundusema tütar

Mul on ka praegu üks pere, kus kaks ema ühes peres. Miskipärast tahtis üks pere augusti alguses üheaastast ema välja vahetada. Ma tõstsin vana ema üles korpusesse ja noor jäi alla. Neil on võimalik omavahel läbi käia, kuid ma ei usu, et noor ema alt üles tuleb kuna ära on võetud ääre pulgad. Korpus on eesti raamiga ning seal saab vahepulki kasutada. Paar aastat tagasi oli ühes mesilasperes kaks ema juuli lõpust kuni järgmise aasta jaanipäevani. Siis leidsin vana mesilasema taru eest.

Praegu veel on mesilasperedel kahanemise periood, kasvama hakkavad pered umbes 25 päeva pärast puhastuslendu ehk siis 25 aprilli paiku. Märtsi puhastuslend ei pannud mesilasema kõvasti munema, kuid aprilli alguse oma arvatavasti pani. Kogu kevad on umbes 10 päeva tavalisest maas. Eelmine aasta sinetas metsaalune sinililledest kümnenda aprilli paiku, kuid praegu pole isegi õiepungi näha. Hea kui lumigi ära sulanud on.

Selle aasta esimene õietolm on juba tarru toodud. Praegu õitsevad lumikellukesed, lepp, sarapuu ja mõned paju liigid. Minul siinkandis selliseid pajusid pole, mis praegu õitseks, seega said nad jalad kollaseks lepal või sarapuul. Üldiselt on ilmad sel kevadel jahedad püsinud, üksikud lennuilmad on olnud. Need kulusid rohkem orienteerumiseks ja vee tarru toomiseks. Ootan ilusaid päikesepaistelisi ilmu, et saaks juba tarru piiluda.

Lamav- või korpustaru?

Pühapäev, aprill 3rd, 2011

Mesinike vahel tekitab alati vaidlusi, milline taru tüüp on parem. Valitakse üks või teine pool ning hoitakse sellest jäigalt kinni. Praegu on enamus õppepäevi suunatud põhiliselt lamavtarudega mesindajatele. Vahel harva juhtub, et teemaks on korpustarud. Kui keegi alustab mesindamisega, siis soovitavad kõik vanemad mesinikud lamavtarusid. Põhjendusteks tuuakse, et lamavtarud on odavamad, kergem mesindada ja näed, mis mesilasperes toimub. Kas ikka on nii?

Täiesti uus lamavtaru maksab vähemalt 150 € kui mitte rohkem. Kasutatult võib saada niisama või sümboolse hinna eest. Kasutatud taru puhul võib kaasa saada veel kärjekoid ja mõned mesilaste haigused. Täiesti uus korpustaru komplekt, milles sisaldub põhi, katus ja vähemalt 4 korpust maksab umbkaudu 100 €. Soovitatav on muidugi ühe pere kohta omada vähemalt viit korpust.

Teine põhjendus on veel kergemini ümberlükatav. Kõige esimene töö on kevadel toiduvaru kontrollimine ja põhjade puhastamine. Toiduvaru kontrollitakse mõlemas ühtemoodi, kuid põhjade puhastamine erineb täielikult. Kaua see lamavtarus aega võtab, ei oskagi öelda. Korpustarude puhul kulub põhja vahetamiseks minut. Hiljem puhastatakse aja kokkuhoiu mõttes vahetatud põhjad korraga.

Kevadine laiendamine mõlemas tarutüübis erineb. Lamavates lisatakse raame paari kaupa, see on perele hea. Niimoodi ei ole ohtu pere liigseks jahtumiseks. Korpustarus lisatakse terve korpus korraga ning pärast seda ei ole pere vaja pikka aega vaadata.

Sülemlemise tekkimise ajal tulevad välja korpustaru eelised. Pere on lihtne kontrollida. Emamesilane on tavaliselt eemaldatud paari korpusesse, kuppe on vaja sellisel juhul neist korpustest otsida, enamasti vaadatakse ainult korpuse raamide alumist poolt. Kui seal kupualgeid või kuppe pole, on perega kõik korras. Lamavates võib see kupp olla vahelaua või päris seina küljes. 22 raami mahutav lamavtaru tuleb seetõttu otsast lõpuni läbi lapata. Ma olen seda teinud, kuid sellegipoolest ei saanud lamavtarude mesilasi sülemlemast ära hoida.

Korpuses ema leidmine võtab vähe aega kuna tema munemisala on piiratud mõne korpusega. Tavaliselt on ta kohe võrealuses korpuses. Lamavtarus mesilasema otsimine on ikka tõeline tegemine. Hea õnnega leiab ta muidugi üles.

Kolmas põhjendus peab isegi paika natuke, väga natuke. Lamavtarus on vaja mais ja juunis pidevalt perest kuppe otsida, seetõttu näed, mis peres toimub. Kui sellega hiljaks jääd, siis on tõenäoliselt sülem varsti puu otsas. Sülemlemistungi tekkimisel on seda üsna raske likvideerida. Ma ise olen katsetanud igasuguseid nippe. Ainus, mis kuidagi toimib, on ema eemaldamine. Kuid siis tuleb arvestada, et noor ema võib juulis koos töömesilastega ikkagi puu otsa minna. Korpustes sülemlemistungi tekkimisel saab ema lihtsate võtetega eemaldada laisklevatest töömesilastest ning taastada väikeste kadudega pere töötahe.

Kui keegi tahab alustada mesilaste pidamist, siis peaks ta teadma, milleks ta neid tahab: niisama aianurka ilu pärast või soovib mesilastelt ka natuke mett saada. Kui on palju aega ja soovitakse alla kümne pere, siis saab ilusti hakkama lamavtarudes mesindamisega. Noorematele soovitan ainult korpustarusid just nende efektiivsema ja lihtsama mesindamise pärast. Me kõik hindame vanemate mesinike teadmisi, kuid need võivad vahel palju kahju teha. Mina alustasin ühe lamavataruga. Plaan oli hakata korpustarudes edasi mesindama, kuid vanemate mesinike hirmujutud korpustarudest muutsid mu meelt. Pärast seda olin mais- juunis, vahel ka juulis rohkem puu otsas kui maa peal.

Eesti mesinduse areng jäi seisma 1940 ja seisak on kestnud üsnagi siiamaani. Õppepäevadel võiks hakata rohkem rääkima korpustarudega mesindamisest kui võimalusest hoida peresid sülemlemast, saada peredelt rohkem mett ning hoida kokku aega. 2010 oli mesilasperede keskmine meesaak ametlikult 20 kg? Ma ei tea, mismoodi see saadi.