Selle aasta esimene sülem käis mul juba puu otsas. Siis kui mul oli aega mesilasperesid vaadata ja laiendada, polnud ilma, ja kui ilm oli hea laiendamiseks, polnud mind mesila lähedal. Nii juhtuski, et 6,2 kg sülem väljus laupäeval kell 15 tarust. Kaalu sain teada kuna sülemlev pere oli tarukaalul. Emamesilase sain kätte ja panin puuri. Sülem ise ootas pool tundi läätspuu hekis enne kui hakkasid uuesti tarru tulema.

Selleks ajaks olin ma pesa ümber ehitanud. Eemaldasin kogu haudme peale ühe raami, lisasin kunstkärge ja valmisraame kahe korpuse jagu. Kogu haue sai mahutatud kahte korpusesse mille paigutasin kinnise vahelaega pesa peale ning sinna sai ka vana mesilasema lastud. Sellesse samasse emata pere osasse panin kasvama uued emad. 6,2 kg mesilasi võiks midagi teha ka, mitte ainult oodata uut ema.

Sülemlemistungi on mesilas veel mitmel perel. Mul pole olnud aega sel aastal, et peresid kontrollida ja laiendada. Teen seda siis, kui aega on, kuid tundub, et jään kogu aeg hiljaks. Osa emasid muneb kuppu, kuid sellest edasi kuppe ei arenda. Eelmine aasta oli palju parem: kuni juuni keskpaigani tahtis sülemleda ainult 3 pere.

Täna tegin selle aasta esimese vageldamise. Päris ilusti läks. Kuid seda, kui palju vastu võetakse, näeb hiljem. Tegin igaks juhuks väikese varuga. Kui homme ilma pole, siis kontrollida ei saa. Võib-olla neljapäeval alles saab pere lahti võtta. Samal päeval peaks esimesed mesilasemad kooruma. Ootus on juba päris suur. Täna puuristasin kupud, neist osad oli heledad. Tundub, et vaglad pole arenema hakanud. Seda kõike näen neljapäeval, mis välja tuleb.

Võilill annab sel aastal nektarit päris korralikult, õhtuti tarude ümbrus lõhnab tugevalt võililledelt korjatud nektari järgi. Päevas tuuakse kuskil kilo ja peale nektarit. Kaalul olev pere ei ole hea kontrollimiseks, neil oli laisklemise aeg hiljuti, aga teist kaalul olevat pere pole. Teises grupis on osad pered taru nektarit täis vedanud, lisasin veel ühe korpuse, et nad saaks nektarit mahutada. Ei tea, millelt nad nii kõva korje leidnud on.

Peale võilille õitseb veel õunapuu, kaarkollakas, põld-sinep, läätspuul on ladvas esimesed õied lahti ja hobukastan samuti.

Kevad liigub oma rada, vaher on õitsemise lõpetanud ja võilill muudab järjest rohkem põlde kollaseks. Sellegipoolest on olnud ilmad üsna heitlikud. Kuna nädalavahetustel on sattunud olema kehvad ilmad, siis pole paljusid peresid juba päris kaua saanud vaadata. Eks nad seal vaikselt kuppe ehitavad. Vähemalt kodu juures on üks selline.
Esimene katse on mul kupud ära murda ja pesa korralikult laiendada, kuid alati see ei aita. Ka selle pere puhul ei paistnud aitavat. Kahe päevaga olid kupud tagasi ja ema neisse munenud. Nüüd tuleb ema perest eemaldada. Sellega tegelen siis, kui ilm on piisavalt soe.

Ema eraldamiseks võtan ühe kinnise vahelae, lisaks tühja korpuse raamidega, kus võivad olla pooled valmisraamid. Uude korpusesse lähevad emamesilane, söödaraamid ja kooruva haudmega raamid. Kogu korpuse panen raame täis, hauet jäävad katma söödaraamid. Põhipere jääb emata, kuid neile jääb kõik ülejäänud haue ja sööt ning võimalus uus ema kasvatada. Neid tuleb korralikult laiendada, haudme panen pesa keskele ja söödaraamid hauet katma ning alles siis kunstkärjed äärtesse. Kärgi nad nii pea ehitama ei hakka, selleks on vaja korralikku korjet. Vana mesilasema tõstan põhipere peale, eraldama jääb neid kinnine vahelagi. Lennuava jääb põhiperega samale poole, seda seepärast, et kui saabub peakorje ühendan pered uuesti. Alumine pere kasvatab uut ema, kuid kuppu tegeva pere ema järglasi ma ei kasuta. Umbes nii teen kõigi peredega, kes tahavad sülemleda. Sülemlemise tungi tekkimine on mesiniku enda tegemata jätmine.

Emadekasvatusega alustasin 10. mail. Sel päeval hakkas ka suuremal hulgal leski kooruma. Valisin oma kolme aastase mesilasema. Tema valiku põhjuseks on 2009. aasta järglased, mis on päris head. Mul oli neid kümmekond eelmine aasta, kuid sel aastal on järgi veel viis. Kõik viis on väga tugeva pere kasvatanud ning haudmeala on ilus. Oluliseks olen pidanud ka tütaremade leskede värvust. Üldiselt ei paljunda ma emi, kelle kooruvad lesed on kirjud. Perede juures, kelle emast järglasi kasvatan, pean oluliseks järgmisi omadusi: nad on rahuliku iseloomuga ega kipu nõelama, püsivad kärgedel kui kärg välja tõsta, ei kipu sülemlema (see omadus sõltub väga palju mesinikust ja ilmaoludest), kulutavad vähe talvel sööta ning pesad on kevadel puhtad ning korjavad piisavalt.

Seekord panin ema isolaatorisse. Kell 19 sai ema pandud kinni ning kell 9 järgmisel hommikul vabastasin. Ta oli ilusti kõik täis munenud, mõnes kannus mitu muna. Nicot isolaatoriga on vaja natuke vaeva näha, et ema hakkaks seal munema. Mul on juhtunud korra, et ema pole munema hakanud. Et ema muneks, tuleb isolaator asetada lahtise haudme kõrvale, ema võimalikult väikese ärritamisega tõsta ning raputada mõnelt raamilt ammesid, kes läheks ema juurde isolaatorisse. Kas ema muneb isolaatoris või mitte, sõltub mesilastest. Kui nad teda söödavad, siis ta muneb ja kui mitte, siis ei ole ka võimalik muneda. Pärast seda kui ema oli ära munenud võtsin isolaatorilt kattevõre ära ning asetasin sama koha peale kus ta oli enne seda. Lasen mesilastel vabalt liikuda. Kolm päeva hiljem ladusin ühe kasvatusraami jagu munadega kupualgeid, millest vastu võeti järgmiseks päevaks, mil vaglad koorusid, 24-st umbes 14. Ülejäänud oli puhtaks tehtud. Need kohad asendasin 10-tunniste vakladega. Tavaliselt ma kasutan 18-tunniseid vaklu, aga seekord oli ilm takistuseks, mul tuli see varem ära teha. Nüüd pole rohkem sisse saanud vaadata kui palju vaklu vastu võeti, jälle ilma tõttu.

Tegin ühe avastuse, mille kohta ei oskagi midagi arvata. Ma panin ema isolaatorisse kell 19 teisipäeval, siis reedel kell 16 olid osad vaglad juba koorunud. See teeb kaks päeva ja 21 tundi munast vagla koorumiseni, kui ema kohe munes isolaatorisse kell 19. Siiamaani teadsin, et selleks kulub 3 päeva.

Aprilli kolmanda dekaadi soojad ilmad andsid mesilasperedele korraliku kasvuhoo sisse. Suuremad pered said peale kolmanda korpuse. Mesilasi küll pole nii palju , et nad kataks ära kõik raamid, kuid väljast saadav paju nektar tuli samuti kuhugi paigutada.

Väiksematel peredel tekkiski juba probleem, et emadel pole kuhugi muneda. Ma kasutasin nende puhul lihtsalt raamide vahetamist. Ära võtsin raskeid söödaraame, kus oli ka hauet ning viisin tugevamasse peresse. Asemele said tühjad, emale munemiseks sobivad, paar korda eelmisel aastal haudme all olnud raamid. Päev hiljem oli ema neil munemas. Ega sellest ruumist kauaks jätkugi. Paari päevaga on kõik võimalikud kohad täis munetud.

Suurematel mesilasperedel on lihtsam, neil on tarus rohkem vabu kärjekanne. Kuigi nektar ja õietolm on palju ruumi võtnud. Parimal päeval kasvas tarukaal 5,1 kilogrammi. Teistel päevadel kahe kilogrammi kaupa, nii umbes nädal aega. Seega peaks praegu tarudes olema üsna hea toiduvaru.

Vanemad mesinikud soovitavad laiendada mesilasperesid alguses valmis raamidega ja hiljem vahtra õitsemise ajal juba kunstkärjega. Sel aastal see üldse ei sobi. Minu 20. aprilli paiku antud kunstkärjed ehitati ruttu üles ja emagi käis neisse munemas. Pigem sõltub kunstkärje andmine sellest, kas väljast tuleb nektarit või mitte. Oodates vahtra õitsemiseni võib jääda juba hiljaks, mesilased hakkavad mõtlema uuele kodule. Vaher hakkas sel aastal õitsema kahjuks väga halval ajal, siis kui ilmad läksid jahedaks 28. aprillil. Praegu on suured vahtrapuud kõik ilusad kollased. Arvatavasti ei anna nad eriti nektarit kui väljas on jahe.

Mesilased otsivad pigem vett. Vesi on kevadel eluliselt oluline. Seda kasutavad nad vaklade toitmisel ja kristalliseerunud toidu sulatamisel. Juba varahommikul minnakse vett otsima. Algul saadakse kastevett kasutada, päeva peale otsitakse mõni veekogu. Ma olen neile pannud väikse jootja, millest on ilmselgelt vähe neile. Üks korralik mesilaspere, kes kasvatab hauet, kasutab päevas 100-200 grammi vett. See on päris suur kogus kui arvestada, et üks pisike mesilane võtab ca 0,1 g vett oma meepõide. Neil tuleb mitu tuhat lendu teha, saamaks omale vajalik vee kogus.

Eelmise aasta leski pole näinud. Osa oli langetises, aga kuhu ülejäänud kadusid on teadmata. Kevadel pole neid näha olnud. Küll aga hakkavad esimesed selle aasta lesed kooruma. Neid on hädasti vaja, kuna esimesed emad plaanin sel aastal kasvama panna 11. mail ning kooruma peaksid 27. mail. Sellest kirjutan rohkem teistes kannetes.

Kuigi ümberringi on kõik juba roheline, pole looduses siiski veel väga palju taimi õitsemas. Harilik vaher on praegu põhiline õitseja, mis mesilasi huvitab. Kohe, kui nüüd ilmad soojaks peaks minema, hakkab õitsema raudremmelgas, mille urvad on õrnalt kollakad praegu. Paiseleht lõpetas õitsemise samal ajal kui raagremmelgas. Mul oli sel aasta erakordselt palju paiselehte põldudel kasvamas.