Peakorje jäi sel aastal kuidagi lühikeseks. Tavaliselt on korralik korje siinkandis olnud 20. juulini. Peamine põhjus korje kadumiseks on vihm. Suurema korje lõpetas 12. juuli hommikul tugev äikesevihm ning sellele järgnenud hoovihmad päev otsa. Kuigi põllumehed kurdavad liigse kuivuse üle, siis minul, siin Lõuna-Tartumaal, on mesilaste korjel käimiseks ja taimede nektari eritamiseks liiga niisked ilmad olnud. Kõike seda saab lugeda tarukaalu päevaste kasvude järgi.

Pärast vihma korjet pole, umbes 36 tunni kuiva ilma jooksul korje taastub. Nõrk vihm väga taimede nektari eritust ei mõjuta, kuid mesilased lendavad sellegi poolest korjelt ära tarudesse. Tarukaalu andmeid saab sellelt lingilt vaadata.

Eelmises kandes kirjutasin mesilasemade andmisest. Enamus emasid sai vabastada kuni kolme päevaga. Kuid ühe emaga kulus mul 8 päeva, nii kaua ei leppinud mesilased uue emaga ning üritasid teda iga hinna eest maha võtta. Sellel kaheksandal päeval ei olnud neil enam millegist kuppe teha ning ema sai lõpuks lahti lastud.
Järgmine päev kontrollides oli ema munema hakanud, kuid muna oli ka kupualges. Võtsin selle maha, arvatavasti vajab pere natuke aega veel järelvalvet. Vastasel juhul vahetavad ema välja.

Paarumistarus oli see ema igati tasemel, ilusti korralikult munetud ja aukudeta. Ega eelmisel emal seal peres ka häda polnud, ainult vanust juba 2 aastat. Ma enamasti vahetan kaheaastased emad välja. Väga häid ja paljundamiseks mõeldud emasid hoian nii kaua, kui mesilased nõus seda tegema on. Mul mesilas pole kunagi olnud üle kolme aasta vanuseid emasid. Ei tumedaid ega kollaseid. Kunagised tumedad vahetasid samuti emad välja ise juba ema teise eluaasta lõpul. Kollased vahetavad vahel välja ema juba järgmisel suvel, eriti pärast tugevamat korjet.

Suvi hakkab jõudma teise poolde. Mesinikel tuleb hakata mett võtma. Kogused on korralikud ka sel aastal. Minu edasised plaanid on mesilasemade vahetus ja kunstperede moodustamine paarunud emadega. Ma juba mitmendat aasta teen peresid pärast peakorjet. Suve esimesel poole lasen peredel kasvada nii suureks kui võimalik, et võimalikult efektiivselt korjet ära kasutada. Siiani on see õnnestunud väikeste tagasilöökidega sülemlemise näol.

Enamasti on sülemlemine mesiniku tegemata töö. Minu maikuune ajapuudus pani kokku üheksa pere sülemlema, kellest kuus panin samasse tarusse tagasi, üks lendas minema, nii et ma ei tea sellest midagi. Avastasin selle alles siis, kui noor ema oli juba koorunud.

Eelmises kandes kirjutasin mee hindadest. Üks kommentaar mainis, et need on õhust võetud? Tegelikult ikka pole küll, need on hinnad, mida olen sel aastal mesinikelt endilt kuulnud ja kuulutustes näinud. Muidugi on kuulda, et osa mesinike küsib juba 8 € ja rohkem. Küsida saab nii palju kui ollakse nõus maksma. Mulle tundub järjest enam, et mesinikud kasutavad meetarbijate usaldust ära. Kolmas järjestikune hea mee aasta, kuid mee hind on ikka tõusnud.

Eelmise kuu 28. kuupäeva hommikul kuulsin traktori mürinat. Teadsin, et kuskil heina niidetakse, aga ei julgenudki kohe vaatama minna. Alles õhtupoolikul kui ikka veel niideti, siis ei saanud enam ning läksin vaatama. Suur põld oli maha niidetud. Ei, mitte niidetud vaid lihtsalt kõik taimed hävitatud. Nimelt teist aastat järjest käidi see suur põld üle purustajaga, keset päeva kui mesilased taimedel. Ma ei saa kunagi aru, millise mõistusega inimene sellise asja välja mõtles, et igal aastal lihtsalt keset suve kui mesilased ja teised putukad oma elatust korjavad, hävitavad nad põldudel kõik, mis purustajast läbi läheb. Sellega hävines peale minu mesilaste palju muid putukaid. Vaevalt nad ellu jäävad kui korra purustajast läbi käinud on. Igatahes võrreldes tarukaaluga kaotasin ma tol päeval 1/3 eelmiste päevade kasvust.

Tekib küsimus: miks PRIA sellist sigadust toetab? See tundub olevat eriti loodusevaenulik tegevus, veel enam mesilaste vaenulik. Kui niimoodi igal aastal niidetakse, siis varsti ei kasva neil põldudel peale kõrreliste midagi, kui needki. Jäävad ainult umbrohud, mis ei vaja seemnetega paljunemist.

Tegelesin paar päeva tagasi mesilasemade andmisega. Alati polegi see kõige lihtsam. Mesilased ei võta võõrast ema nii kergelt omaks. Seekord andsin ema sisse tavalise saatepuuriga. Pistsin ta raamide vahele nii, et mesilased said igalt poolt ligi. Kui enamus peredest ei hakanud kuppe tegema, siis üks oli järgmiseks päevaks kupud valmis meisterdanud. Sellisel juhul tuleb emaga eriti ettevaatlik olla. Kui mesilased saavad ema kätte, siis löövad ta maha. See ema on siiani puuris, võibolla saan ta täna vabastada. Jätsin juba eile mesilastele võimaluse ta ise vabastada. Kuid kandi paistab olevat raskest näritav, igatahes päevaga nad sellest läbi ei söö.

Teistes peredes, kus emad veel puurides olid, üritasin eile ema vabastada. Kahes kõrvuti peres tuli nendega tegeleda. Esmalt vaatasin läbi pere, et neis poleks kuppe. Neid ma ei leidnudki. Järgmine asi oli ema vabastamine. Ema läks raami vahele ilma suurema kärata. Võtsin järgmise pere ette, samuti ema vabaks. Nüüd järgmine asi on mul alati otsida üles äsja vabastatud emamesilane. Kui leian ta viie minuti pärast vabalt raamidel kõndimas, siis on korras, ema on omaks võetud. Nii oligi teise perega.

Läksin tagasi esimese pere juurde. Seal kohe ei leidnudki ema, alles pesa keskel suurem hunnik mesilasi. Nüüd oli kindel, et mesilased ei ole ema omaks võtnud ja pika peale lööks ta maha. Emamesilase püüdsin kinni, enne seda piserdasin veega mesilased tema ümber läbimärjaks ja panin ema puuri tagasi. Valmistasin ette kattepuuri, kuhu alla saaks ema panna. Kattepuuriga raami paigutan pesa keskele, jätan sinna alla natuke sööta ja emale munemiseks vabu kanne. Nüüd jääb loota, et ema hakkab munema ja mesilaspere lepib temaga. Mis ei ole ikka veel täiesti kindel.

Varasemalt kirjutasin, et palju emasid löödi maha kui nad tulid paarumast. Ühes olen ma kindel, et enamus juhtudel mesilasemad ei eksi oma lennuavaga. Viimase vooru emadest läks kaotsi ainult üks. See eest suurtes peredes kadus kaks ema kuhugi. Arvatavasti lõid mesilased nad maha. Ma eriti ei usu emade lennul kadumist. Peale ühe korra pole mul kunagi mesilasemad lennult tagasi tulemata jätnud. Kui ema kadunud, siis soovitan taru eest teda otsida. Enamasti seal maas ta ongi.

Selle aasta meekorje on sama hea kui eelmisel aastal aastal või isegi parem. Kuigi praegu on veel vara hinnata. Ilmadega on nii ja naa. Minul on siin sel aastal kõvasti vihma tulnud. Põhimõtteliselt üle päeviti. Tiik on pärast üleeilset vihma ääreni täis.

Kuigi suhkru hind on päris krõbe võimalike spekulantide tõttu, siis see väga palju meekilo hinda ei peaks mõjutama. Eestlase elatustase on pigem langenud kui tõusnud viimase aastaga ja seepärast vaadatakse ka rohkem, mis hinnaga midagi ostetakse. Kindlasti on ka neid, kes hinda ei vaata. Hästi oli seda näha buumi ajal. Meekilo peaks sel aastal jääma 4.50-6.50 € vahele, üle selle maksta on juba natuke palju. Nagu ikka on Lõuna-Eestis soodsam ja mida lähemale Tallinnale seda kallim.