Osa mesinikke lasevad mesilasperedel ise emasid kasvatada, tuleb mis tuleb. Mul juhtub seda viimasel ajal vähe. Mõni ema aastas. Enamus emasid olen ise andnud.

Enamasti on mesilased vaenulikud uue ema suhtes, harva võetakse ema koheselt vastu. Sel aastal on juba terve hulk emasid vahetatud, umbes kümmekond läheb veel vaja. Kuidas ma mesilasemasid vahetan? Esmalt on vaja mesilasema, siis pere, kus ema tuleb mingil põhjusel välja vahetada. Tavaliselt saadakse mesilasema saatepuuriga. Mesilasemaga on kaasas väike hulk töömesilasi. Kui noor mesilasema käes, siis võib eemaldada perest vana ema. Enne uue ema andmist on vaja hoida pere emata mitu tundi. Niikaua kuni pere hakkab ema taga otsima. Ajaliselt ei saa seda täpselt määrata. Mõnel perel kulub selleks kaks tundi, teisel jälle pool päeva.

Kui nüüd pere otsib ema taga, on õige aeg uus ema tuua. Ema tuleb anda saatepuuriga, esimesel päeval ei ole vaja saatemesilasi eemaldada. Enamasti hukkuvad emaga kaasas olnud töömesilased kui võõrad sissetungijad. Teisel päeval tuleb kontrollida mesilaspere suhtumist emasse. Suhtumine on sõbralik, kui mesilased on rahulikult ümber puuri ja püüavad keelega lakkuda ema. Seda on raske märgata, sel juhul aitab kui uurida ümber puuri olevate mesilasete suminat. Vaikselt olevad mesilased on tõenäoliselt ema omaks võtnud. Enamasti on aga mesilased ühe päeva möödudes ema suhtes vaenulikud, isegi kui nad pole kuppe teinud, ei tohi ema vabastada. Kõige kindlam on panna ema pärast paari päevast puuris olekut kattepuuri alla, kus on töömesilasi, kes hakkavad ema söötma ja ta saab munema hakata. Alles siis saab mesilasema vabastada.

Kui soovitakse anda ema puuriga, tuleb teda kauem kinni hoida. Levinud on võte: emaga puur pannakse peresse ja lastakse tal olla üks päev. Teisel päeval murtakse puuri kandit kattev klõps ära ja susatakse auk läbi kandi, et mesilased kiiremini emani jõuaks. Mina nii julge poleks, mesilased jõuavad emani nii väga ruttu ja hakkavad teda ahistama. Sellisel puhul võib mesilasema kvaliteet langeda, halvemal juhul hakkab ta ainult lesehauet munema.

Mitu korda olen andnud ema puuriga ja teda kinni hoidnud kolm kuni kaheksa päeva. Ema vabastan ise valvsa pilgu all, veeprits käe ulatuses. Kui alguses võib ema minna rahulikult raamide vahele, ei tähenda see veel, et ta on omaks võetud. Viis minutit hiljem otsin ema uuesti üles. Kui ka nüüd kõnnib ta rahulikult kärjel, on kõik korras ja enam pole vaja pere tülitada. Sellegipoolest on umbes pooltel juhtudel ema ikkagi kinni võetud. Sellesse raamivahesse, kuhu ema läks, on tekkinud mesilaste pall, mille keskel emamesilane. Ema tohib vabastada ainult veepritsi kasutades. Levinud on suitsu andmine, kuid see ei aita kuidagi, hoopis ema võidakse ära nõelata. Vett kasutades, ei hoia märjad mesilased enam ema kinni ja ta ronib vaikselt mesilaste hulgast välja. Soovitav on ka ema märjaks teha, siis ei tõuse ta lendu. Ema tuleb alguses panna puuri ja kui hiljem võimalust, siis kattepuuri alla. Kattepuuri all mesilased ei võta ema palli kuna ruumi vähe, ju mesilased tunnetavad et nad on kinni.

Veel üks võimalus, mida algajatel ei soovita kasutada: eemaldada vana mesilasema perest ning hoida pere emata kuni nad hakkavad teda taga otsima. Nüüd võtan noore, muneva ema paarumisperest ja panen puuri, transportimiseks emata pere juurde. Puuri panen pere peale, kus mesilased jooksevad kokku ema juurde. Nüüd teen puuri lahti nii et, ema ei saaks kohe raamide vahele minna. Ema kõnnib mul käe peal, mesilased jooksevad järgi, kuid enamikul juhtude ema kinni ei võeta. Nüüd kui juba natuke aega olen jälginud ja emale pole midagi tehtud, lasen tal minna raamide vahele. Pere võib kinni panna, ema on omaks võetud. Paaril korral nii andes on mulle tundunud, et ema hakatakse ahistama ja ma olen ta tagasi puuri pannud. Enamasti ei juhtu emaga midagi, ta isegi ei katkesta munemist. Mesilased ei kipu munevat ema väga kiusama, kuid kunagi ei ole miski mesilaste juures 100% kindel.

Perede koondamine on mul alles pooleli. Enamus, kes koondamata, on üsna suured pered, kuni 6 korpust. Arvatavasti saan alles järgmise nädala esimesel poolel kõik koondatud. Kuna mul on korpustarud, siis läheb üsna ruttu. Siiani on emad alt teises korpuses olnud, mõni isegi kõige alumises, kuna kõik kärjed ülevalt poolt on mee all. Viimane koondatav pere oli üks vähestest, kelle juures kasutasin võre. Kahjuks on nad ka võrealused kärjed mett täis pannud ja emamesilase munemine on olnud täielikult piiratud. Nüüd vaja vaadata, kas äkki tuleb hakata seda pere tugevdama. Praegu mesilasema poolt munetud munadest kooruvad kõik talvemesilased septembri alguses, nad on kõige olulisemad.

Pärast koondamist on oluline teha varroalesta tõrje. Siiani olen esimese tõrje teinud ribadega. Sel aastal ribasid varunud pole, samas ei ole ka lesta nakkust peale ühe pere kuskil näha olnud. See üks õnnetu pere kasvatas palju leski. Kui töölishaudmest koorub ühe emalesta järglasi umbes 1,2, siis lesehaudmest 3 uut lesta. Matemaatikat tehes saab päris hirmuäratava hulga lesti sügiseks ühest emalestast kevadel.

Kohalikud veterinaarapteegid müüvad meil peamiselt kahte sorti ribasid. Apistan, mis on paljudele mesinikele kui punane rätik ning Bayvarol. Apistan on kindlasti toimiv tõrjevahend. Mitu aastat tagasi, kui mu mesilas lõi välja väga tugev lestanakkus, siis ostsin just Apistani. Sain pered oktoobriks korda ja kõik talvitusid üle talve.

Bayvaroli kasutasin väga ammu ja ei oska tema kohta midagi eriti öelda. Toimeained on neil erinevad. Looduslikest tõrjevahenditest kasutatakse tümooli ribasid. Kui lesti on palju, siis ei saa hakata otsima milline tõrjevahend on looduslik ja milline mitte. Ükski looduslik lesta tõrjevahend ei ole nii efektiivne kui keemiline. Midagi pole teha, kui mesilased on olulisemad, siis tuleb teha korralik tõrje. Soovitavalt kaks korda. Üks kohe pärast meevõttu ja teine pärast viimase haudme koorumist.

Püüan selle aasta emade kasvatuse koomale tõmmata. Viimased emad kooruvad, nendega vahetan omal mitte sobivaid emasid. Täna hommikul oligi 10 ema koorunud, õhtuks peaks veel natuke juurde kooruma. Mõne mesiniku jaoks on nad natuke hilised. Mul eelmise aasta kogemus, et septembri lõpus munema hakanud ema on üks paremaid sel aastal. Kui ilma on siis peaksid nad lendama minema umbes 16 augustil ja munema umbes 20 august. Täpselt selleks ajaks kui mul on plaan mesilastele talvesööta andma hakata.

Selle aasta talvesööt on ostetud valmissöödana. Ei tahtnud kohalikke suhkrumüüjaid nuumama hakata. Mesinikele on suhkur tundlik teema. Kuigi ühe mesilaspere kohta kulub umbes 15-20 kg suhkrut, kõik sõltub kui palju jäetakse tarusse mett, siis suurema arvu mesilasperede puhul on see tuntav. Loodan, et eesti rahvas ei lase ennast põhjendamatult koorida ja kasutab meil müüdavat suhkrut võimalikult vähe.

Reisides oma autoga võib alati tuua naaber riikidest. Populaarseim koht on Soome. Palju mesinikke on toonud oma mesilaste talvesööda just Soomest. Toodavad kogused ei ole väikesed. Olen uurinud hulgimüüjatelt hinda, see ei ole mitte odavam kui poes müüakse. Ei tea kuskohast see hind tekib? Igatahes on mul mesilaste talvesööt kindlustatud ning tarudesse jääb samuti umbes 15 kg mett. Sellega peaks mesilaspered kevadeni elama.

Korjet oli sel kuul väga vähe. Mõned päevad tagasi nõrga vihmaga olid mesilased pärnalehtedel. Niiskusega tekkis lehtedele magus neste. Lehed on koguaeg magusad, kuid kuiva ilmaga ei saa mesilased sealt midagi kätte. Nii olidki pärast vihma kõik pärnad sumisemas. Ma alguses mõtlesin, et mõnda perekest röövitakse, kuid seekord läks õnneks. Enamus vanu mesilasi on kadunud, sellega jääb röövimine vähemaks. Meetaimedest õitseb veel kuldvits, mesiohakas natuke. Valge mesiohakas on mul ära õitsenud, kuid sinised pallid alles alustasid. Mõned aialilled õitsevad samuti, kuid nektarit enam neist eriti ei tule, ainult õietolm.

Suvi kisub vägisi sügise poole. Selle aasta suve ei saa väga soojaks nimetada. Kogu suve maksimaalne temperatuur ei ületanud +32 kraadi. Natuke on seda näha nüüd korjatud mee hulgast tarudes. Niiskust põllumehe jaoks on olnud vähe, siin kandis oli seda mesilastele palju. Just juuli teise dekaadi vihmad rikkusid hea meekorje ära.

Üle keskmise meeaasta, kuid tunduvalt nigelamaks jääb kui eelmine aasta. On kuulda mesinikelt, et palju mett on kaanetamata jäetud. Selle põhjuseks on vähene korje. Kui on hea korje, siis kaanetavad mesilased kiiresti, vähema korjega nad seda ei teegi. Jätavad lahtiselt ning tarbivad vaikselt ära.

Ma vaatasin lõpuks mõne pere alumistesse korpustesse. Ema on alt teises korpuses, lahtist mett peaaegu pole, ainult haudme ümber. Ülemised korpused on täiesti kaanetatud, ka pesa all olevad raamid olid kaanetatud, kuid need raamid on suhteliselt kerged. Lahtine mesi veeti ära ülespoole.

Pärast korjet hakkasid mesilased kõvasti taru kittima. Kui tarus kõik mõõtudega korras, siis see ei ole probleem. Kui mõõdud paigast, siis võib kittimine lausa nuhtluseks muutuda. Mul ühel tarul on kõik raamid kinni kititud, raame annab välja kiskuda.

Samas peres vahetasin eile ema. Eelmise ema andsin ära ning asemele panin mujal paarunud emamesilase. Sai kohe kattepuuri alla pandud, enne seda oli pere emata umbes 2 tundi. Mingit ematuse tunnet neil küll sel hetkel ei olnud. Uus antud ema hakkas laulma kattepuuri all, vist oli veel tugev eelmise ema lõhn tarus. Täna hommikul olid mesilased ikka veel rahulikud, antud ema püsis kattepuuri all. Tundus, et oli isegi munenud sinna, kuid kuna koos emaga on vähe mesilasi, siis ei oska vastuvõttu hinnata.

Pere sai koondatud kahe korpuse peale. Mett annavad nad vähem kui keskmiselt, umbes 2 korpust. Neil oli kevadest saati emamesilasega jama. Varakevadel lõpetas ema munemise, sai uus ema, kes hakkas kohe kuppudesse munema. Lõpuks oli juuni lõpu poole taru ees vana ema ja 9 alles koorunud ema. Sellega see jant ei lõppenud. See ema, kes alles jäi, tema oli tume nagu kogu pere. Seega tuli ta eemaldada. Nad kasvatasid ikka uue ema, sama tumeda kui eelmised. Selle ma siis lõpuks eile ära vahetasingi ning number 31 ema sai asemele, ilus kollane. Temast loodan väga head ema, paarumisperes oli tal ilus haue.

Juuli lõpu noorte emade paarumine läheb üle kivide ja kändude. Ei oska isegi arvata, miks see nii halvasti sel aastal. Eelmine aasta sellist probleemi polnud. Varsti on näha mis sellest asjast välja tuleb, mõned emad munevad, kuid enamus mitte.

Suurimaks nuhtluseks on muutunud mesilaste varastamine. Kui neile anda võimalus pere avamise näol või mõne mee tilga maha ajamisega on kohe suur punt vargaid kohal. Taru ei tohi kaua lahti hoida. Kui meevõtt plaanis, ei tohi raame varaste kätte jätta. Pere, kellelt mett võetakse, on vaja kaitsta lennuava kitsendamisega. Tugev, terve pere saab enda kaitsmisega ilusti hakkama. Väiksemaid peresid ei ole vaja päeva üldse vaadata.

Mul tehti üks väike paarumispere täiesti tühjaks. Ega seal midagi teha polnudki, vargad käisid nagu oma tarus. Hea on see, et nad ei ole saanud teistesse paarumisperedesse. Vargust ei tohiks lasta mesilas tekkida. Selle ära hoidmiseks tuleb peresid koondada hommikul vara või õhtul hilja, kehvema ilmaga võib ka päeval teha.

Meetaimedest õitsevad veel pajulill, vesikanep, mida ma nägin õitsemas Viljandimaal. Mul endal seda taime siin pole, tundub hea meetaim olevat. Murdsin paar oksa ja panin vaasi, mille jätsin välja. Järgmine päev mesilased peal. Jumikad samuti õitsevad. Üks hea hilissuvine meetaim on kuldvits. Soojema ilmaga annab ta nektarit, jahedama ilmaga saavad mesilased ilusat kollast õietolmu.