Jälle on sügis kätte jõudmas, küll see suvi läks kiiresti. Mesilaste talveks ettevalmistamine hakkab samuti lõpusirgele jõudma. Mesinik oma praeguse tegevusega on pannud aluse järgmise aasta meesaagile. Kõik sõltub kas korjeks järgmine aasta ilma on. Praegu on olulisem et, mesilaspered oleks korraliku toiduvaruga ning varroalest tõrjutud.

Ühe kande juures on kommentaar lestatõrje mitte vajalikkusest. Ma küll pole 35 aastat mesilasi pidanud, poole vähem lausa, kuid sellegipoolest ei soovita ma lesta tõrjet tegemata jätta. Olles ise näinud millist laastamist varroalestad teevad, püüan võimalikult mesilasi säästa. Selleks tuleb varroalesta tõrjuda igal sügisel kui lesti on eriti palju. Ma olen palju kuulnud jutte Eestis mesinikelt, et nende mesilastel pole kunagi olnud vaja lesta tõrjuda. Tekib küsimus, kuidas on selliste perede talvel hukkumistega? Juba praegu on kuulda, kuidas mesinikel osad pered on hukkunud. Kui varroalesta kahjustus on suur, siis august-september on väga kriitilised. Talvemesilased on lestast kahjustatud ning vanad kaovad ära, nii ongi lõpuks pere tühi.

Käies päris tihti mesinduslikel õppepäevadel, rõhutatakse eriti varroalesta tõrje vajadust. Iseenese tarkusest võib ju teistele mesinikele soovitusi jagada kuid kas selliste soovituste jagaja ka vastutab oma tegevuse eest? Mis aga puutub mesilaste ja mee saastamist tõrjevahenditega, õigesti tegutsedes on selle sattumine vurrimee sisse üsna väike.

Sel aastal olen lesti hävitanud peamiselt kahe vahendiga. Kuna eelmise aasta teine tõrje ei toiminud korralikult, siis on vaja selle aasta esimene lestatõrje teha korralikult. Kasutasin Apistani ja Fumisani. Mõlemal on sarnane toimeaine. Lesti hakkab varisema umbes tunni ajaga. Ribade efektiivseks toimimiseks on vaja, et mesilased oleksid aktiivsed, see tähendab liiguksid ringi pesas. Vaatepilt pole eriti meeldiv, mis tekib mõne päevaga vaatlustarudes plaadile. Soovitan alati kasutada ajalehte või midagi sarnast pesa all kui teha lestatõrjet. Sellega saab palju teada mesilaspere lestade hulga kohta.

Kuidas panna talvituma varuema peresid, mis on umbes 5 raami suured? Olen katsetanud mitu aastat erinevaid võimalusi. Neid võib panna kahe või kolme kaupa ühte korpusesse, kuid kõige paremini talvituvad nad teise pere peal. Kasutada tuleb kinnist vahelage ning umbes 0,8 -1,2 cm kõrget äärt, nii madal seepärast, et mesilased kobarduksid vastu põhja ja alumine pere vastu lage. Neid võib panna niimoodi ühe või mitme kaupa. Eelmine aasta sai proovitud ära ka kahe pere kõrvuti talvitamine keskmise tugevusega mesilaspere peal. Suurimad plussid on vähene langetis peal talvituvatel peredel. Söödakulu oli üsnagi tavaline, ei tundunud et oleks vähem kulunud. Oluline oli aga kevadine haudmepesa areng. Juba aprilli alguseks oli teise pere peal olevates peredes rohkem hauet kui palju suuremates peredes. Alumine pere mõjus neile nagu põranda soojendaja.

Mul pole kunagi sellist asja olnud, et mesilasperes hakkab munema väärema. Nüüd juba kaks nädalat olen hädas temaga, võibolla isegi mitmega. Kasutasin ühe korra pere laiali raputamise meetodit ja siis uue ema andmist, kuid väärema tuli ka tagasi ja munes edasi.

Antud emamesilane oli samal ajal kattepuuri all, munes. Kuid nii kui ta sealt välja sai, võeti ta palli. Viimasel hetkel sain ta sealt kätte. Oli juba üsna vintsutatud välimusega, nüüd see ema muneb teises peres. Jätsin pere emata ja andsin sisse noore haudme ja värskete munadega raamid. Neile raamidele ehitati ainult üks kupp. Kuid nende enda väärema haudmele neli. Saa nüüd mesilastest aru, miks nad peaks põhimõtteliselt lesehaudmele kuppe tegema samal ajal kui neil on võimalik seda teha töölishaudmele?

Järgmisena proovisin noore vastkoorunud ema andmist. Tema osas ma ei teagi, kas on alles või mitte, sest läbivaatusel ma teda ei leidnud. Mul katkes kannatus ja ma raputasin kõik mesilased raamidelt sülemikasti, hoidsin neid päeva söödata. See sööt on neil, mis ise omale meepõide imesid. Need mesilased, kes oli taru seinal või tõusid lendu, jäid tarru, neile sai ka uus ema antud. Nüüd jääb loota, et pere saab lõpuks ema ja 10 raami mesilasi, kes on juba augusti algusest. Nii kaua pole peres enam kinnist hauet olnud.

Ma väga ei muretse nende talvitumise pärast. Kindlasti pere nõrgeneb veel tuntavalt, kuid kevadel saab hakkama. Olen neid kinnise haudmega ka natuke toetanud ja teen seda veel korra. Sülemikastis olnud mesilased said raputatud pere peale võrgule. Ootan enne päeva kui lasen nad kokku. Ema hoian seni kattepuuri all kuni korralikult munema hakkab.

Põhjus, miks üldse väärema tekkis, on nii minu kui mesilaspere poolne aps. Kasvatasin juuli teises pooles selles peres emasid. Kõik laabus ilusti. Emad koorusid, olid ilusad. Perele endale jäi ema, kelle puuri ümber tundus enim mesilasi olevat. Kõik sujus kuni mesilasema läks paaruma. Tagasi tulles võeti ema palli ja pigistati surnuks. Muud seletust pole, kuna leidsin emamesilase taru eest hukkunult umbes sel ajal kui ta oleks pidanud paarumas käima. Pärast seda oli pere paar päeva emata, siis alles hakkasin ema andma, kuid neil juba väärema munes. Nüüd tagant järgi targana tean, et ema oleks pidanud kohe andma hakkama.

Kohe algab september ja mesilaste söötmine on jõudnud poole peale. Nüüd kui ilmad on olnud jahedamad, võtavad mesilased sööta aeglasemini vastu. Sooja ilmaga umbes +20 ja peale veeti ööga 5 L sööta, siis nüüd ei viia pooltki nõust tühjaks. Tugevamad pered on tegusamad, neil käib kõik kiiremini. Igale mesilasperele kavatsen sööta umbes 15-20 kg talvesööta. Muidugi jäi mett ka neile, kuid parem rohkem kui vähem.

Olenevalt talve pikkusest võib sööda vajadus kõikuda 6 – 15 kg pere kohta. Ühe korra olen sellise katse teinud, siis kulus keskmiselt 8 kg sööta talvitumisele 5 kuu jooksul. Vähim oli 6,4 kg ja suurim 12,45 kg. Söötmisega tahan saada valmis umbes 10. september. Oktoobri alguses kontrollin varud üle, kui mõnel vähem on kui vaja, siis asendan kergemad raamid tugevamatest peredest võetud raamidega. Täpselt samamoodi toimisin eelmine aasta. Tulemuseks on õnnestunud talvitumine 100%.

Teine oluline asi, millest ei saa ega tohi mööda minna, on varroatoos. Praegu on just kõige paremini näha varroalesta kahjustus. Kui eelmise aasta varroatõrje õnnestus, siis on peredes lesti suhteliselt vähe. Ebaõnnestunud tõrje korral võib leida mesilasperedest lahti näritud hauet, tiibadeta mesilasi ja mesilaste seljas ronivaid lesti. Heal juhul on sellised pered veel piisavalt tugevad, et talvele vastu minna, kuid enamasti on üle poole mesilasperest juba kadunud.

Augusti alguses alustatud lestatõrjega võib mesilasperest veel asja saada. Kui aga tõrjet pole tehtud, siis ei lähe enam kaua kuni mesilaspere hääbub. Mul endal on paar pere, kus on näha suuremat lestakahjustust. Ühes peres ongi näha, kuidas mesilased veavad hauet välja ja üksikud tiibadeta mesilased ronivad taru ümbruses rohu sees. Mul on seal ’Apistan’ pandud 10 päeva tagasi, kuid ikka veel ei ole haue piisavalt taastunud. Uus ema sai samuti, kes muneb ilusti ja alläärtes hakkab haue ilusamaks ja ühtlasemaks muutuma. Varroatoos ei ole mesilaspere jaoks üldsegi nalja asi. Räägitakse küll varroa kindlamatest mesilastest, aga seda ma ei usu. Tegu on parasiidiga, kes paljuneb mesilaste eest peidus haudme sees. Ainus võimalus on kui mesilased hakkavad kiiremini arenema ja kooruvad paar päeva varem. Lestad peaks jääma samale arengu kiirusele, mis on neil praegu. Seda vist on palju tahetud?

Eelmine kord kirjutasin mesilasemade andmisest. Nüüd tuli mul enda seda teha 12 peres. Mõnda mesilasema lausa 4 korda. Kõik on ilusti õnnestunud, mitte ühtegi emamesilast ei saanud hukka. Selle ühe emaga tuli nii palju jamamist, kuna pere, kuhu ma teda anda tahtsin, on teinud omale väärema. Sellist asja pole mul kunagi olnud.
Pole kindel, kas nüüd enam vääremaga perest saabki enam korralikku pere või mitte. Leidsin ühest paarumisperest kooruva ema ja andsin selle neile, äkki läheb õnneks. See emamesilane, keda nüüd neljas kord juba annan, sai omale täiesti uue pere, ta on selle ära teeninud pärast selliseid vintsutusi. Tema on sellise päritoluga, et hukka lasta ei tohi kindlasti. 14. august sain 5 emamesilast Itaaliast ja praeguseks 4 munevad ning see 1 ootab uuesti puuris. Vahepeal munes ta kattepuuri aluse ja ühe paarumispere täis.

Kui Itaalia mesilasemadega on kõik korras, siis saarel paarunud emadega nii hästi pole. 2 mesilasema on lausa super, üks kelle haue on samuti ilus, teda sunnitakse kuppu munema ning kaks ema on praeguseks juba välja vahetatud. St et on alles nii vana mesilasema, kes paarus saarel, kui ka noor alles kasvatatud ema. Pole saanud mahti vaadata, kas emad juba munevad. Peamine probleem saarel paarumisega oli mul leskede vähesus. Sellegipoolest olen väga rahul emadega, kes on saarel paarunud. Nende töölised on väga rahulikud ja leebed ning ei ole enam seda kommet mis oli algemade peredel. Algemade töölised tulid koguaeg üles raamide peale ja segasid raamide tõstmist ja tagasi asetamist.