Arhiiv oktoober, 2011

Mesilaste puhkuse algus

Pühapäev, oktoober 23rd, 2011

Nüüdseks peaks olema mesilas kõik olulisem tehtud. Ilusamate ilmadega saavad mesilased veel lennata ja kui on midagi õitsemas, toovad õietolmu. Eriti usinad on need pered, kellel on haudme kasvatus käsil.

Mul on veel mõned pered vaja sättida, kuna pesades on sees tühje raame. Vaatan ilmaennustusi, et sättida kuna saab need asjad kiiresti ära teha. Asendan tühjad raamid kas pesa äärtest raamidega või otsin nende hulgast, mis sai varusse jäetud. Viimaste +12 kraadiste ilmade ajal sai 9 pere ära korraldada. Kolm olid paarumisperedest tehtud pered. Haue, mis paarumisperedel oli, sai paigutatud alla korpusesse, selleks et saaks ära kooruda. Väiksed pered püüavad sügisel alati rohkem hauet teha vastu talve. Üsna tavaline on see, et oktoobri keskel enamus peresid lahtist hauet ei oma, ema muneb edasi, kuid hauet ei kasvatata. Kinnine haue koorub umbes 20. oktoobriks. Nüüdseks on tõenäoliselt enamus peredest haudmevabad. Saan mõelda kuna teha teine tõrje varroalestale. Ootan sellega veel kuni novembri teise nädalani.

Mul oli augusti algusest üks vääremaga pere. Emamesilast ei võetudki lõpuks vastu. Kaks ema lõid maha. Rohkem ma nendega ei mässanudki. Huvitav on see, et neil on ikka veel 5 raami mesilasi. Väga korraliku pere mulje jätavad, välja arvatud see et nad teevad ainult lesehauet. Et neist kevadel asja saaks, kavatsen nende peale paigutada ühe 4 raamilise pere. Neid kahte üksteisest hakkab eemaldama tavaline krohvimisvõrk, metallvõrk talveks vist ei sobi. Aktiivsemal eluperioodil närivad mesilased krohvimisvõrgust nädalaga läbi, praegu ei peaks nad läbi saama. Eks siis kevadel näeb, mis neist saab. Ema, mis neile nüüd saab, on aastane, sai välja vahetatud ning siis paarumisperesse lihtsalt lastud, kus ta oli hakanud munema. Kui mesilased arvasid, et on hea ema, siis pole mul selle vastu midagi.

Pärast kärgede sorteerimist ja vaha sulatamist, mida ma pole veel teinud, on vaja kärjed talveks hoiustada. Esmane sorteerimine sai tehtud. Mul on hea ruum hoiustamiseks. Juba augustis ei paistnud koidele seal väga meeldivat kuna kiviseintega ruumis on nende jaoks liiga jahe. Talvel on miinuskraadid, soojemal ajal kuskil +15. Kunagi sai kärgi hoitud soojemas ruumis. Seda ma teha ei soovita! Kui unustate kärgi kontrollida, siis võib juhtuda, et kevadel avastate kärjekast kadunud ja tuba liblikaid täis. Või kast on, aga kärgi enam pole, raamid on ka poolenisti ära söödud. Olen katsetanud äädikaga koisid peletada, ei paista mõjuvat, ikka paljunevad. Ainus, mis aitab on jahe ja kuiv ruum. Kuna tarudes on talvel miinuskraadid, siis ei peaks ka hoiuruumis olevad miinuskraadid suiraraamidele kahju tegema. Kõige olulisem on, et poleks liigset niiskust hoiuruumis. Olen kogu aeg olnud hädas hallitama minevate suiraraamidega kui hoiustasin kärgi soojemas ja niiskemas ruumis.

Ikka ja jälle see varroalest

Teisipäev, oktoober 11th, 2011

Sügisesed hommikud on päris tihti udused. Kuigi õhus on niiskust palju, siis Lõuna-Eestis on tiigid ja jõed üsna kuivale jäänud. Kogu aeg sajab, kuid paistab, et see on üsna näiline. Viimase nädalaga on puud kollaseks läinud, ainult üksikud viljapuud hoiavad oma tumerohelisi lehti kolletumast.

Mesilas on täieliku talverahuni veel pikk maa. Osad pered on moodustanud eelkobara. Eelkobara moodustumisest arusaamiseks on vaja pere pealt vaadata. Kui mesilased on koondunud ja ei kola enam tarus ringi, siis ongi peres sügavam rahu. Tõenäoliselt pole ka sellistes peredes enam hauet. Praegune haudmetegevus takistab mesilasperedel talvitumiseks valmistumast. Väga paljud pered teevad hauet, et taastada viimasest haudmest koorunud lestadega kahjustunud mesilasi.

Kui mesinik oli hoolas ja tegi lestatõrjet, siis kooruvad terved mesilased, kes on suutelised talvituma. Kaks aastat tagasi tehtud katse järgi ei hukku need mesilased, kes pole sügisel puhastuslennule saanud, vaid elavad juuni esimese nädalani. Langetisest leidsin 2010 kevadel 2 märgistatud mesilast, tarus raamidel oli neid üsna palju. Mõned olid jõudnud pärast puhastuslendu kõrval peredesse.

Nüüd kirjutan ma jälle seoses varroalestadega. Viimase paari nädala jooksul on minuni jõudnud paljude mesinike mure seoses mesilasperede nõrgenemise või täieliku hävimisega. Täiesti arusaamatu, kuhu kadusid nii kiiresti mesilased sellest perest? Peasüüdlane on tõenäoliselt varroalest. Kogu septembrikuu haue oli nakatunud varroatoosist ja suurem osa mesilasi kahjustunud lestaga. Veider tundub ainult, et kõik mesilased ei saa ju olla lestast kahjustunud, miks kõik mesilased tarudest kaovad, mesilasema kaasaarvatud?

Mul nõrgenes üks pere 8 raami jagu ja paar pere püüavad ennast talveks tugevamaks saada, kasvatades hauet nagu oleks vaja olnud seda teha augustis. Ma taastasin selle nõrgenenud pere tugevuse, andes neile tugevamatest peredest võetud mesilasi. Kõik läks ilusti ja nüüd on pere kuueraamiline. Talvitumise õnnestumiseks on mul plaan nad talvituma panna tugevama pere peale.

Paljudel mesinikel on tarud mesilastest tühjad. Tarus on talvesööt alles, võib leida mune ja kooruvat hauet, kuid mesilasi ja ema enam pole? Kui peresse on jäänud veel paar raami mesilasi ja ema, siis enamus mesinike laseb neil peredel hukkuda. Kahju on suur, nii vaimne kui materiaalne.

Selline olukord on tekkinud, kuna varroalest on muutunud vastupidavamaks tõrjevahendite suhtes ning viimased talved ja suved on väga soodsad olnud lestadele. Lisaks on veel mesinikud, kelle mesilasperedes nende endi arust ei ole lesti kunagi olnud ja seepärast mingit pole olnud vajadust tõrjet teha. Sellised mesilad on ohuks kõigile mesilatele ümbruskonnas. Pered sülemlevad, need arenevad ja talvituvad. See pere, millest sülem väljus, hukkub talvel. Süüdistatakse halba talve või sööda puudust. Ühes olen ma kindel, talve tõttu ei hukku ükski mesilaspere. Enamasti hukkuvad mesilaspered mesiniku tegemata töö tõttu. Kui juba inimene on hakanud mesilasi kodus pidama, siis ei saa neid jätta nii nagu oleksid nad looduses.

Kuigi õppepäevadel räägitakse varroatoosi ohust, tundub, et seda ei teadvustata ikkagi piisavalt. Suur hulk mesinikke ei jõua kunagi õppepäevale, puudub huvi. Mesindavad vaikselt oma peresid aianurgas. Kui pere hukkub, tuleb suvel uus sülem sinna tarru ja minnakse nii edasi. Kõik see kordub aastast aastasse. Ühel õppepäeval eelmisel kevadel kuulsin just sellist juttu. Kõik pered hukkusid halva talve tõttu, kuid mesilaste omanik polnud eriti mures. Ütles ainult, et tal seal igal suvel tulevad uued sülemid, mis lähevad ise neisse tarudesse, kus pered talvel hukkunud olid.

Mul on mesilased eraldi gruppides, kuid varroalestast kahjustunud mesilaspered on mul ainult kodugrupis. Eelmise sügise lestatõrje sai täpselt sama moodi kõigile tehtud. Nüüd tundubki , et lestade saadavus mujalt mõjutab mu kodugruppi väga tugevalt. Aga mida ma saan teha? Naabritel ju mesilasperedes lesti pole, nad pole neid kunagi näinud ja seega mingisugust tõrjet pole vajadust teha.

Heaks talvitumiseks on vaja head toiduvaru

Esmaspäev, oktoober 3rd, 2011

Eesti mesinike seas on üks olulisemaid teemasid praegu Märjamaal juhtunud mesilasperede hukkumine. Kuna see toimus juba augustis, siis praegu toimub tagant järgi arutlemine. Asi on oluline, sest see võib juhtuda ükskõik kus Eestis.

Tegin ise kevadel taimekaitse eksamit, kus oli sees ka küsimus mürkide kasutamisest. Nelja vastuse variandi seast olid õiged kaks, millest ühe ma oleksin hea meelega välistanud. See oli umbes selline: mürgitada tohib päevasel ajal kui tuul on alla 4 m/s. Kui nüüd mõelda, siis tundub üsna loogikavastane? Päeval puutuvad mürgiga kokku kõik, kes satuvad mürgi kasutamise piirkonda. Mesilased korjavad mürgiga kaetud taimedelt nektarit ja õietolmu ning veavad selle omale pessa, kus see mõjub pikemat aega kogu mesilasperele. Kui mesinik avastab oma mesilasmürgistus kahtluse, soovitaks kohe võtta ühendust mõne tuntud mesinikuga. Enamasti nad teavad, kuhu pöörduda. Lisaks tuleb kasuks, kui leida üles põld, kus mürgitamine toimus. Alati aitavad asjale kaasa pildid ning igasugused dokumentaalsed materjalid.

Kui kedagi vastutusele ei võeta, siis nii kaua ei võta keegi mürgitamisest tekkivat kahju tõsiselt, peale mesinike. Kui meie oma riigis ei saa selle asjaga tegeletud, siis võtame ehk eeskujuks selle, kuidas on lahendatud sellised olukorrad teistes riikides, eelkõige Soomes. Praegu ei tea ühtegi juhtumit, kus keegi vastutaks mesilasperede hukkumise eest mürgi tõttu. Tõenäoliselt neid juhtumeid polegi.

Paar päeva tagasi vaatasin pisteliselt mesilasperede toiduvarusid. Olukord oli olenevalt perest hea kuni mitte rahuldav. Korralik toiduvaru ning hauet 1-2 raami on suuremates peredes. Korralikuks toiduvaruks loen ma, kui enamus raame on raskemad kui 2 kg.

Väiksemates ja varroalestast kahjustunud peredes on palju halvem seis. Kui sööta on isegi piisavalt, siis on see peamiselt ühes taru nurgas ja teisel pool on tervete raamide ulatuses hauet. Kui nüüd haue oktoobri keskpaigaks koorub, tuleb need raamid mul välja võtta ja asendada söödaraamidega. Neid saab tugevamate perede pesa äärtest. Vaja on kindlasti seda teha kuna väiksemad pered kulutavad palju rohkem sööta 1 kg mesilaste kohta kui suuremad. Talvel ei suuda ka väiksemate perede kobar liikuda ühelt raamilt teisele ning võivad seetõttu hukkuda, mis siis, et pesa teises ääres on toitu piisavalt. Keegi ei tea ,milline tuleb järgmine talv. Seetõttu tuleb tagada mesilasperedele korralik talvevaru ning tõrjuda parasiidid.

Varroalestast kahjustunud pered nõrgenesid augusti teisel poolel ja nüüd püüavad oma mesilaste hulka talveks taastada. Üks pere on sellega väga hästi hakkama saanud. Neil oli palju mesilasi koorunud ja veel jäi 2 raami haudmega. Võtsin ära mõned tühjad ja vähese haudmega raamid ning asemele said toiduga raamid. Andsin neile veel 6 kg sööta peale. Teine pere jälle on jäänud natuke hiljemaks oma haudmega. Neil oli pesa keskel ainult haue, koorunud mesilasi suhteliselt vähe. Nüüd loodan, et varsti kooruvad ja saan kõik tühjad raamid eemaldada. Sinna enam sööta anda ei saa, tuleb kasutada toiduraame. Sel aastal olen väga tõsiselt alahinnanud varroalesta mõju mesilasperedele.

Jutud varroalesta kindlatest mesilastest pole eriti tõsiselt võetavad. Tegu on siiski parasiidiga, kellega pole meemesilasel Euroopas kokkupuudet aastani 1978. Lestadega on kohanenud aasia mesilased, kellelt on nad inimese poolt levitatud euroopa mesilasele. Igasugused katsed varroalesta kindlate mesilaste aretamiseks mujal maailmas on lõppenud ühte moodi fataalselt mesilasperele. Sellel on lihtne põhjus: see lest paljuneb haudmes, kuhu mesilased ei saa neile ligi. Alles siis kui nukk kannus hukkub lesta kahjustuse tõttu, kisuvad mesilased kannu lahti ning viskavad hukkunud nuku välja. Sellisel puhul on tegu juba tugevama lesta kahjustusega ning mesinikul tasub võtta kasutusele lestade tõrjumise võtted. 100% efektiivseid tõrjevahendeid ei ole olemas, seega tasub kasutada mitut erinevat võtet.