Arhiiv november, 2011

Esimesed külmad

Laupäev, november 26th, 2011

Vana Lõuna-Eesti rahvatarkus: Inne hüvvä sügüset ja pehmembat talve satase sügiskuul lehe puust. Om leht kooljakuuni puuh, sis tule külm pikk talv. Sel sügisel olid lehed puudel kuni oktoobri teise pooleni. Sisemaal polnud ühtegi suuremat sügistormi, mis oleks lehed puudelt rebinud. Novembri alguseks olid puud raagus. Selle järgi peaks tulema pehmema poolne talv.

Sellegipoolest ei oska puud ega mesilased talve ennustada. Mesilased valmistusid nagu enne igat talve kõvasti. Kittisid lennuava ja liigseid pragusid ning varusid talvesööta. Üks pika sooja sügise näitaja on ka see, et mesilaspered kasvatasid hauet sel sügisel üsna kaua. Nii mõnedki pered teevad seda siiamaani. Ainult üks kord on olnud üle -5 kraadist külma. Meil oli isegi -8C. See mõjus mesilasperedele hästi. Nad moodustasid tugevama ja ühtlasema kobara. Langetasid pesa temperatuuri, sellega kaob neil soov noori mesilasi kasvatada.

Eelmine nädal tegelesin mesilaste sügisese lestatõrjega. Kasutasin tõrjeks amitraasi. Kui üldiselt varises lesti vähe, siis neil peredel, kel oli veel hiljuti hauet varises kümneid lesti. Enim oli umbes 100 lesta. Kogu selle tegevusega juhtus midagi ootamatut. Päev hiljem kui käisin lesti loendamas leidsin pere nr. 14 eest numbrimärgiga mesilasema. Oli hukkunud, keel pikalt väljas. Selline pilt viitab mürgistusele. Mis temaga juhtus, saab ainult oletada. Ise arvan, et sellesse vahesse, kus ema oli, sai tõrjelahust natuke palju. Mesilasema sai ka sellega pihta ning hukkuski. Täpselt ei tea muidugi. Igatahes oli mul nüüd 10raamine pere ilma emata, kes sumises nagu suvel. Nüüd tuli mul hakata novembri keskel mesilasema andma.

Kodus oli mul viimastest paarumisperedest kokku pandud pere. Pere ei jõudnudki eriti suureks areneda. Raame jäi sisse viis, kuid kobar püsis kolmes vahes ainult. Nüüd oli hea võimalus see emamesilane üle talvitada ilma probleemideta. Panin taru kinni ja viisin autoga teise gruppi. Seal valmistasin ette pere, kuhu ema tuli anda. Eemaldasin katted ja asendasin kile ajalehega. Ajalehe torkasin auklikuks, et mesilastel oleks keregem ühineda üheks pereks. Alumise pere sumin oli väga tugev, kuid juurde antav pere oli üsnagi rahulik olenemata sellest, neid just transporditi. Järgmiseks päevaks oli mesilasi natuke üles juurde tulnud. Pärast väikest kontrolli ma neid rohkem ei vaadanudki. Paar päeva hiljem uuesti vaadates, olid mesilased täielikult hõivanud ülemise korpuse, ajalehe puru oli taru esine täis. Kuna hukknud mesilasema polnud taru ees, siis olen enam kui kindel, et pered olid omavahel ühinenud üheks pereks.

Probleemiks või olla ärrituse tõttu tehtud haue. Kas nad ka sellest midagi enamat kasvatavad, ei oska arvata. Igatahes on nüüd see pere kolmes korpuses, mida on natuke palju, kuid midagi ära võtta on üsna raske.

Sel talvel on mul tarukaal pere nr. 9 all. Pere ise on kahes korpuses ning üsnagi suur. Eelmine aasta selle kohapeal olnud perel oli halvim talvitumine mesilas. Nüüd paistavad nad rahulikult olevat. Kuu ajaga on kulutanud nad natuke üle ühe kilogrammi toitu. Oktoobris oli see natuke suurem. Mida rohkem talve poole seda vähem on nad toitu kulutanud. See tuleneb vist sellest et, neil oli haue. Päevane toitu kulu viimase nädala jooksul on olnud ümmarguselt 30 grammi.

Soe sügis jätkub

Esmaspäev, november 14th, 2011

Praeguse aja kohta üsna soe sügis on püsinud päris pikalt. Mesilased said veel eelmisel nädalal lennata. Novembri alguse puhastuslennud on üsna tavalised ka varasematel aastatel olnud. Harva jääb viimane lend septembrisse. Hiline sügislend lühendab kõvasti mesilaste talvitumisaega. Nüüd tuleb neid kuni viis kuud tarus vastu pidada. Eelmisel aastal kestis talvitumine 135 päeva. See on meie laiuskraadil üsna lühike aeg. Keskmine jääb arvatavasti kuskil 150 päeva kanti. Ma pole iga aasta kohta talvitumise pikkust eraldi välja arvutanud.

Lisaks hilisele puhastuslennule sai mesilas toimetatud. Viimase lestatõrje tegin kodugrupis peaaegu kõigile peredele. On peresid, kellel enam lesti ei varise, ja on neid, kellel tuleb üsna palju alla. See sõltub paljuski kui palju oli hauet peredes eelmise tõrje ajal. Ma ei saa piirududa ainult kontrolltõrjega. Kui ma saan kasvõi 10 lesta maha, on see sadu lesti vähem järgmisel suvel. Paljudel mesinikel on olukord kurvem, pole enam kellele tõrjet teha. Alati ei ole mesinik ise selle põhjuseks, et ta pered hukkusid. Palju sõltub sellest kas naabritel on lestade arvukust piiratud või mitte. Kui naaber mesilas tõrjet ei tee, siis varsti on osa sinu mesilas. Lestade foon ümbruskonnas kasvab, kui seal on mesilasperesid, kus lesti pole tõrjutud. Hilissügist tõrjet saab teha edukalt oblikhappega ja amitraaziga.

Enamus teab, et oblikhape on orgaaniline hape, mida leidub peaaegu igal pool looduses väga väikestes kogustes. Annab koos õun- ja sidrunhappega hapu maitse rabarberile. Kuid seda on taimedes väga väikses koguses. Kuna oblikhape seob kaltsiumit, siis on temaga töötamisel vaja olla väga ettevaatlik. Väikese koguse allaneelamine võib olla fataalne. Ilma kaitseta kokkupuutel kahjustab kudesid, sissehingamisel limaskesta. Ohutuse tagamiseks on vaja kasutada kummikindaid ja orgaanilise happe kindla filtriga gaasimaski.

Viimasel ajal levib mesinike hulgas arusaamine, et oblikhape on ohutu orgaaniline hape mesilastele? Uurisin internetist selle kohta inglise keelseid lehti. Oblikhape mõjutab tugevalt mesilaste seedeelundeid, üledoseerimine on neile ohtlik. Mida rohkem ma infot ma leidsin, seda vähem ohtuks oblikhape muutus. Üks inglise keelne link oblikhappe kohta on siin.

Teine tõrjevahend on amitraaz, meil tuntud kui vene päritolu pipiin. Tegemist on ohtliku pestitsiidiga- akaratsiidiga. Järgida tuleb samuti ohutusnõudeid. Otsest ohtu inimesele ei ole, kuna amitraaz ei imendu kudedesse. USA keskkonna agentuur liigitab selle kolmandasse klassi, mis tähendab kergelt toksiline inimesele. Mesilastele otsest ohtu ei kujuta, kuid pikaajalise toime kohta ei oska keegi midagi öelda. Amitraazi kohta link siin.

Kõik kemikaalid, mis ei kuulu mesilaspere funktsioneerimise hulka, mõjutavad mesilaspere elu. Just need kogused, mida me kasutame perede ravimisel, on olulised. Väikeses koguses võib igas peres olla üht või teist ainet, aga suuremas koguses ei kuulu mesilaspere elu juurde. Parasiite on vaja tõrjuda, tehes seda ettevaatlikut ja mesilaspere heaolu esikohale seades. Tõrjest loobumine ei ole mingi alternatiiv. Ainult lesehaudme välja lõikamisele lootes oleme mõne aastaga mesilasperedest ilma. Julgen väga kahelda väites, et lastes mesilastel elada lestaga leiame lestakindlad liinid? Tegemist on teise mesilase liigi Apis cerana parasiidiga, kes on teadmata aja juba koos elanud.

Porikuu sai läbi

Teisipäev, november 1st, 2011

Sügisene lend.

Ilmad on viimasel ajal väga soojad olnud oktoobrikuu lõpu kohta. Eelmisel nädalal teisipäeval ja kolmapäeval tegid mitmed pered suuremat orienteerumislendu. Toodi kollast õietolmu ja vett. Õietolmu toovad peaaegu igal päikselisemal päeval. Alla +7 kraadi nad lendama eriti ei kipu. Kui hauet peres pole, siis tõenäoliselt vett väga palju tarru ei tooda. Vett kasutavad nad kristalliseerunud toidu lahustamiseks.

Olen enamus peresid talveks ette valmistanud ja enam peresid laiali ei lammuta. Pered on nüüdseks kõik eelkobaras. Üks pere on huvitav, nad on sellises pool tardunud olekus, kuid päris kobaras küll pole. Nad on laiali terve taru peal. Viimati vaatasin pealt läbi kile, siis olid koondunud natuke koomale. Arvan, et nad teevad veel hauet, miks nad muidu eelkobarat ei moodusta?

Olen vaadanud kuhu mesilased kobara teevad? Enamus tugevaid peresid teevad kobra lennuava lähedale, kus oli neil viimane haue. Väiksemad pered seda väga ei jälgi. Neil võib olla kobar lennuava lähedal või hoopis taru ühes nurgas vastu vahelauda või seina. Kui suure pere kobar on raamidel allpool osas, siis väikse pere kobar kipub olema rohkem vastu lage. Selline käitumine tuleneb arvatavasti pesa soojuse hoidmise vajadusest. Suur pere suudab seda soojust ise piisavalt toota. Väiksed pered püüavad teha kobara võimalikult sellisesse kohta, kus tuleb sooja toota vähem.

Kimalane.

Sel sügisel on meie kandis olnud öökülma kaks korda. Eelmisel päikselisel kolmapäeval nägin kuidas kimalane otsis talvitumiskohta. Oli üsna aktiivse olekuga. Kraapis lehe hunnikus, ronis selle alla ja siis tuli uuesti välja. Ma arvasin, et nad on ammu juba oma talvitumise kohtadesse läinud nagu ema herilasedki. Nii kimalasel kui herilasel talvituvad ainult paarunud emasisendid. Nemad loovad järgmisel aastal aprillis-mais uue pesa. Igatahes see koht, kus ma ta pildile sain, ei meeldinud talle ning lendas kuhugi mujale, kus lehed on kuivemad ja soojemad? Võibolla ronib hoopis kivihunnikusse kuhugi, kes teab. Herilased kipuvad talvituma rohkem puu lõhed vahel või laua hunnikute sees.

Kuigi puud on kollaste lehtedega ning osad lausa raagus siis ikka leidub veel midagi mis õitseb. Ilusat kollast õietolmu saavad mesilased ristõielistelt näiteks. Mitmes kohas õitseb rapsi ädal. Nektarit nad ei anna, seepärast ei ole vaja karta et, kiiresti kristalliseeruv ristõieliste mesi satuks talvesööda sisse. Lisaks õitseb sügislilli koduaedades.