Arhiiv detsember, 2011

Jõulutorm viis tarudelt katuseid

Neljapäev, detsember 29th, 2011

Selle aasta talv on alganud suurte tormidega. Jõuluaegne torm oli nii tugev, et viis tarudel katuseid. Enda tarude katustele olen asetanud kivi, mis peaks hoidma katused paigal. Kuid tuul oli nii tugev, et üks katus tõusis siiski lendu. Temperatuurid on üsna kõrged olnud, samal ajal kui tuul möllas, oli paar päeva üle 10 kraadi sooja. Mesilased käisid lennulaudasid mööda, vähesed tõusid lendu.

Selline soe talve algus ei ole midagi ebatavalist. Lugedes 1925. aasta ajakirja “Aed” on seal mitmes artiklis mainitud ära erakordselt soe talv, kus temperatuurid püsisid +5 kraadi juures. Mart Reinik kirjutab ühes sama aasta numbris, kuidas ta avastas 22. veebruaril mesilasperedest mune. Et mesilasperesse üldse vaadata, pidi ilm sellel päeval ikka väga soe olema. Samasuguseid soojade ja lumevaeste talvede kirjutisi võib leida 30ndate aastate ajakirjadest “Mesilane” ja “Mesinik”. Minu jaoks olid eelmised kaks talve ebatavalised. Ma ei mäleta selliseid talvesid. Viimati oli nii palju lund kui ma ise olin allameetri mees. See võis olla ka sellest, et ma ise olin lühike ja hanged tundusid selle võrra kõrgemad.

Mesilastele ei ole sellised väga soojad talved head. Pered on küll kobaras, kuid nad võivad teha hauet. Hauet kasvatades kulub palju talvesööta ja kui ilmad peaks talve teises pooles väga külmad olema, võib juhtuda, et mõnel perel jääb toidust väheseks. Ma tean oma mesilas mitut pere, kellel on haue kindlasti sees. Selle lõpetamiseks midagi eriti teha ei saagi. Jääb loota, et väikesed miinuskraadid panevad neid ise lõpetama.

Mul on mesilas üks mesilaspere, kes ei suutnud kuni kooljakuuni kobarduda. Pealt vaadates olid mesilased kuni ääreraamideni. Nüüd jõulukuus olid nad ilusti kobardunud, kuid see kobar on tehtud alumisse korpusesse, kus on palju tühje kannusid ja vähe toitu. Keskelt tunduvad kärjed olevat täiesti tühjad, äärte pool on näha kaanetatud meeraame. Alguses ma mõtlesin, et võtan pealmise korpuse ära. Kangutasin juba korpuse lahti ja tõstsin maha, kuid siis hakkasin mõtlema, et neil on palju kergem liikuda ülespoole kui külje peale. Korpus sai tagasi pandud. Muidu on pere huvitav, minu askeldamise peale nad ei kavatsenudki mulle tappa andma tulla. Mõni pere sellist segamist ei kannataks, kohe tulevad kohta kätte näitama.

Tänaseks on päev juba pikenenud. Kaugel ei ole enam kevad. Sellise talve puhul tundub kevad palju lähemal olevat.

Head vana aasta lõppu!

Mõnes mesilasperes võib veel hauet olla

Teisipäev, detsember 13th, 2011

Üle aasta tagasi nägin youtubes Soome mesiniku Juhani Lundeni videot, kuidas ta valmistab ette mesilasi talveks. Mul jäi selleks talveks mitu pere õhukese seinaga korpustesse ja üks pere on kolmes korpuses. Kolm korpust on seepärast, et ma andsin novembri keskel sinna ema kuna eelmise leidsin taru eest ja pere oli ärritunud. Nüüd talvel ei taha neid ärritada ja ei hakka liigset korpust ära võtma. Otsustasin mesilasi sama meetodi abil natuke kaitsta tuule ja külma eest.

Võte iseenesest on lihtne, sobiks ka lamavtarule, kuid ei ole vajalik selle paksude seinte tõttu. On vaja bituumeniga immutatud paberit. Seda müüakse ehituspoodides ja ning on kümne euro kandis 24 meetrit. See hoiab kinni vihma ja tuult, kuid laseb läbi õhku. Vähemalt nii on paberirulli pealsele õpetusele kirjutatud. Vaja on lõigata rullist natuke suuremad tükid kui taru ümbermõõt. Kuna paber on meeter lai siis murdsin ta kokku ja lõikasin veel mööda murdejoont pooleks. Nüüd liimisin nurgad kokku ja lasin liimil ära kuivada. Katteid paigaldades avastasin, et kuigi palju lihtsam on paigaldada neid, millel on jäetud paari cm varu. Lõpp tulemuse osas on paremad sellised, millel on möödud enamvähem täpsed. Taru tuleb tõmmata “kotti” ja tarust kõrgemad servad murda pesa peale ning asetada katus paika. Kasutan kilet pesa kattena, siis see jäi paberi alla. Mesilased ei puutu kokku paberiga. Lennuava jääb vabaks. Lisa ventilatsioon toimub veel läbi põhjavõrgu. Alumised nurgad sai lastud kinni klambri lööjaga, et need tuule käes olles paigas püsiks. Praeguseks olen pannud kümnele perele ümber paberkatted.

Mis sellest kasu võib olla mesilasperele? Kindlasti hoiab see kinni tuult ja vihma, sellega peaks olema väiksem toidukulu. Taru ja paberi vahel on kogu aeg õhuvahe. Tume paber soojeneb kiiresti päikese käes, isegi siis,kui väljas on tugevad külmakraadid. Kevadel saab näha kas sellest kasu oli, Soomes paistab see päris levinud olevat.
Katteid pannes avastasin, et mitmel mesilasperel võib olla veel haue sees. Üks pere on selline, kus oli sügisel keskmisest rohkem varroalesti ja teine on see, kellele sai antud emamesilane novembris. Suured pered ja erinevad põhjused hauet teha. Ma toidupuudust peredel ei karda. Andsin neile ligi 20 kg lisasööta sügisel. Kindlasti kavatsen kontrollida nende olukorda veebruari kuus kui ilmad on natuke soojemad.

Mesindusruumidest

Pühapäev, detsember 11th, 2011

Jätkan eelmine kord alustatud teemat. Seadustest oli juttu, on nad vajalikud või mitte ei ole minu öelda. Kui mesinikele need ei meeldi, siis on võimalik algatada diskussioon nende muutmiseks. Öelda, millised seadused kõlbavad ja millised mitte. Kohe ette on vaja arvestada, et riigil on oma huvid. Ta ei soovi, et hobimesinduse nime all tegeletakse mee tootmise ja müümisega.

Küsimuse peale, kas Eestis on viimase 20 aasta jooksul saanud keegi mee söömisest mürgituse? Minu teada mitte. Kuid kas on vaja, et keegi saaks enne kui tegutsema hakatakse? Selle lausega ei kutsu ma üles tegutsema ega kontrollima väike hobimesinike. Ka tervisele ohutu reostuse ära hoidmine on oluline. Rõhutan, et hobimesinikele on oluline kõrge mee kvaliteet ja selle naturaalsus. On erandeid, kes näiteks vurritavad valmimata mett ning on ka neid, kes sulatavad kristalliseerunud mett. Mõlemad on üsna levinud nähtused.

Väga õhk-õrn vahe, kes on hobimesinik ja kes väike-meetootja. Profimesinikega on kõigile asi selge. Tegelikkuses on enamus väike-meetootjaid samuti hobimesinikud kuna tegelevad mesindusega oma põhitöö kõrvalt. Hobimesinikele ei ole lubatud mee töötlemine, selle hulka kuulub ka mee sulatamine pakendamise eesmärgil. Soomes kehtib selline nõue, keelatud on esmatootjatel töödelda ükskõik millisel kujul mett.

Uurisin internetis, milliseid ruume on vaja väike-mesinikel, kes tegelevad väiksemas või suuremas koguses mee käitlemise ja müügiga. Seadus ei tee vahet kas sa müüd 5 kg või 500 kg. Kõigile on ühesugused nõuded, kontrollimas ei käida alla 15 mesilasperega mesinikke. Kõige olulisem on, et kõik pinnad on kergesti puhastatavad ja heas seisukorras. Selle all on mõeldud siledaid ja pestavaid pindu. Värvi osas on mugavamad kindlasti heledamad toonid, kuid seda nõuet eraldi ei leidnud. Ruumid on vaja hästi valgustada.Teame, et vahel on vaja köögipõrandat pesta, siis sama asi on vajalik ka mesindus ruumides. Väike-mesinikel on lubatud mee vurritamist ja pakendamist teha oma kodu köögis. Enda kogemustest, 5 perega ei ole vaja eraldi mesindusruume. Kogu töö saab ära teha kodu köögis ning sellest meest enamikel aastatel jagub ainult endale ja sõpradele. Kuni 10 mesilaspere pidamisega on vaja hakata juba mõtlema mesindusruumidele ning üle selle on mesindusruumid juba hädavajalikud. Headel meeaastatel nagu viimased kaks, on seda mett ikka väga palju.

Mesindusruumides võiks olla vesi ja kanalisatsioon, kuid see pole kohustuslik. Anumad, mis puutuvad kokku meega, peaksid olema ette nähtud toidu käitlemiseks. Kunagi levinud alumiiniumvurr ei ole otseselt keelatud (tõenäoliselt ei ole lubatud) aga alumiiniumnõud mee säilitamiseks ei ole lubatud. Mesi on selline toiduaine, mis suhteliselt kiiresti reageerib teiste ainetega. Lisaks võtab ta ligi igasuguseid võõraid lõhnu ning ruumist õhuniiskust. Seega tuleb vältida lahtist vett vurritus ruumis. Käte pesuks on kindlasti vaja vett, selle saab teistmoodi lahendada. Näiteks kattes veekausi kaanega.

Mee pakendamiseks kõlbab toiduplast ja klaas. Kui toiduplast on enamasti uus kui sinna pakendatakse, siis varem kasutuses olnud klaastaaraga see nii lihtne pole. Kõik väiksemad ja suuremad mesinikud teavad, mis on purkide pesemine. Ei ole eriti lihtne pesta purgi põhju seest poolt. Veel halvem on varem kasutuses olnud purgikaantega. Ise olen ostnud varuks hulga uusi purgikaasi ning vahetan mee soovijate toodud purkidel olnud kaaned välja. Üsna tihti pesen ka purgid üle. Mesinikul tuleb arvestada, et kõigi kahtluste osas mee ostjal mee suhtes tuleb vastutada mesinikul. Isegi kui see pole tema põhjustatud.

Hobimesinike paberimäärimisest

Reede, detsember 2nd, 2011

Nädalavahetusel toimusid Jänedal mesinike sügispäevad. Esimese päeva loengud olid parima sisuga, mida viimasel ajal on õnnestunud kuulata. Jättes kõrvale PRIA registreerimise, siis Veterinaar- ja Toiduameti tutvustatud mee tootmisele esitatavad nõuded olid päris asjakohased.

Paljud hobimesinikud eeldavad, et kui on alla 15 pere, ei ole vaja mingeid hügieeninõudeid täita. Selline vale arusaam tuleneb sellest, et ei olda kursis kehtivate nõuetega. Kõik mee ostjad eeldavad, et nende mesinik, kellelt mett ostetakse, teevad seda puhastes tingimustes, vältides mee saastumist. Loomulikult on see hobimesiniku enda südametunnistusel, keegi seda ei kontrolli. Kuigi seadus näeb ette iga kolme aasta tagant veterinaari kontrolli mesilasse, on tegelikkus teine. Mitte keegi ei teosta kontrolli, lihtsalt pole pädevaid inimesi selleks. Kõneldakse usaldusmesinike võrgu loomisest, kuid ka sellega pole kuhugi kaugemale jõutud.

Mida peaks kontrollima veterinaar kui ta satub hobimesilasse? Hobimesinikud kuuluvad kategooriasse väikeses koguses mee esmatootjad. Need on mesinikud, kellel on kuni 15 (k.a) taru või mesilaspere. Nad peavad vastama Toiduseaduses ja põllumajandusministri 15.06.2006. a määruses nr 72 “Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded” sätestatud nõuetele. Selles määruses ei ole midagi sellist, mis ahistaks hobimesinikke. Vähemalt ei suuda ma seda sealt leida.

Nõuded mee käitlemisele. Mesi pärineb kliiniliste haigustunnusteta mesilastelt. Enamus eesti mesinikest peavad seda oluliseks. Mee kogumine, transport, hoidmine, säilitamine toimub viisil, mis väldib selle saastumist. Elementaarne mesinikele. Mesindussaadustega vahetult kokkupuutuv isik peab omama tervisetõendit, see nõue on vähe imelik. Ma pole selle nõude osas pädev, ju on põhjus, miks seda on vaja. Kõik toiduga kokkupuutuvad materjalid peavad olema toiduga kokku puutuda lubatud materjalist (märgistus, vastavusdeklaratsioon). Tundub , et ka see on elementaarne igale mesinikule, kindlasti on erandeid.

Nõuded mee käitlemisele. Toidu märgistus peab vastama kehtivatele nõuetele. Mesi peab vastama teda iseloomustavatele koostis- ja kvaliteedinõuetele. See on oluline eriti hobimesinikele, kuna nemad rõhutavad just kõrget kvaliteeti. Mesinik on teadlik kohustusest teavitada VTA-d asjaoludest, mis võivad tema poolt toodetud esmatoote kaudu ohustada inimeste tervist. Ka see nõue peaks olema elementaarne.

Nõuded mee käitlemisele ja jälgitavus. Meetootja peab meetoodangu kohta arvestust: vurritamise kuupäev, kogus, turustamise aeg, koht, partii, saatelehe number. See on osa, mis küll võtab kulmu kergitama. Mee turustamisel teisele käitlejale vormistatakse nõuetekohane saateleht. Väikemesinikud enamuses ei ole seda kunagi teinud. Ma pean küll mesilapäevikut, arvestust mesilasperede haiguste ravi kohta kuid vurritamise kohta eraldi pole kunagi midagi kirjutanud. Mee arvestusele on veel lisa dokumentatsioon. Haiguste esinemise arvestus, ravimi ja ravimsööda arvestus, retseptid. Muu asjassepuutuva dokumentatsiooni olemasolu, näiteks tehtud analüüside tulemused, tervisetõendid, vastavusdeklaratsioonid. Enesekontrolli dokumentatsioon. Seda selgitati natuke, kuid enamus hobimesinike ei saa sellest nõudest aru, k.a ma ise.

See oli peamine Dagmar Undritse ettekandest “Mee tootmisele esitatavad nõuded“. Kui jätta kõrvale kogu see paberimäärimine, siis ei olegi nagu midagi hullu. Enamus väikemesinikest saaks sellega hakkama, pigem on asi tahtmises. Kui mesinik ei müü oma toodangut, siis saan ma aru, et tal ei ole vaja järgida neid tingimusi (kuigi need on nõutud), aga enamus meie hobimesinikest tegelevad mee tootmise ja müügiga väiksemates või suuremates kogustes ning sellega kaasnevad toiduohutusnõuded, mida on vaja järgida. Olles ka ise hobimesinik, pean seda nõuet põhjendatuks. Turul kehtivad kõigile võrdsed nõudmised. Ei saa anda ühele grupile mesinikest eeliseid teiste ees.