Üle nädala on öösiti Lõuna-Eestis olnud -10 ja enam kraadi külma. Viimased kolm ööd üle -20 kraadi. Ilmaennustused lubavad samasugust ilma veel vähemalt kaheks nädalaks. Selline pikaajaline külmaperiood ei jäta mesilasi puutumata. Toitu kulub sooja tootmiseks palju. Kui vaadata tarukaalu näite, siis külmaga kaal väheneb vähem. See on tingitud sellest, et taru sisene õhuniiskus kondenseerub taru seintele ja külmub. Mesilaste hingamine on näha lennulaua lähedase härmatisena. See on ka märk sellest, et mesilaspere on elus.

Nagu varasematel aastatel, nii ka sel aastal, olen ajanud lume tarude ümber. Kogu õhu liikumine käib läbi lume. Eelmise talve väga hea talvitumine oli kindlasti tingitud vähesest tarusisesest niiskusest ning väikesest temperatuuri kõikumisest. Kui välitermomeeter näitab öösel -20 siis lumealune pole sel aastal alla -3 kraadi veel langenud. Ajapikku muidugi langeb ka lumealune temperatuur järjest madalamale.

Nädala teiseks pooleks lubatav -30 kraadi külma on väiksematele mesilasperedele üsna ohtlik. Lühiajaliselt suudavad mesilased külmaga hakkama saada, kuid pikemaajaliselt võib tekkida palju probleeme. Kui mesilaspere kobara ümbruses saab sööt otsa, siis ei saa kobar külma tõttu liikuda kõrval raamidele ja mesinikul ei ole võimalik neid abistada.

Suured pered saavad külmaga hästi hakkama. Väiksemate mesilasperede üleelamiseks suurest külmast on mõeldav nende lume alla peitmine. Kui seda teha, siis ei tohi lumi sattuda lennuavasse. Lennuava saab enne lume ajamist katta mõne plaadi või kuuseokstega. Lume all on ööpäevane temperatuuri kõikumine väike. Niimoodi võivad mesilaspered olla kuni suladeni, siis on vaja tarude esiküljed vabaks kaevata.

Mul on üks väike pere kes talvitub kinnise põhjaga tarus. Pere sai tehtud alles juuli lõpus ja seepärast on ainult 5 raami suur. Muidu on nad tublid, kuid neil oli lennuava kinni jäätunud. Avastasin selle, kuna pere sumin, mida võis taru kõrval seistes kuulda, oli läinud väga tugevaks. Lennuava oli jääs. Jää vahelt immitses vett. Nii kui lennuava vabaks sain, ronis suur punt mesilasi lennuavale, mis siis et väljas oli -15 kraadi külma. Natuke aega tuulutati taru ja siis ronisid kõik tarru tagasi. Sama asi juhtus mul eelmine aasta ühe teise perega kus hukkus 1/3 perest, kuna jäin lennuava vabastamisega hiljaks. Kui kasutada korpustarudes talvitumiseks kinnist põhja on vaja et, lennuava oleks palju suurem kui tavaliselt. Isegi väiksema pere puhul tundub olevat see oluline.

Siiani on enamus peredel talvitumine ilusti läinud, kõik on elus. Paar mesilaspere kippus soojemate ilmadega välja kuid varsti mindi tagasi tarru. Mõni peredest ei olnud sügavamat rahu saavutanudki veel jaanuari alguses. Äkki nüüd suuremate külmadega on nad lõpuks kobaras?

Uurides vanu mesindus ajakirju avastasin väga huvitava artikli mesilaste talvitamisest siseruumides. Sellest kirjutab J. Niinemets 1937. aasta “Mesiniku” novembrikuu numbris “Mesilaste talvitamisest keldris”. Olen kuulnud, et ka tänapäeval päris paljud mesinikud on seda teinud või soovivad seda teha.

Siseruumides talvitumise eeliseks on kaitstus tuule eest, temperatuuri vähene kõikumine ning ühtlane õhuniiskus. Kõige enam mõjutabki talvitumist tuul. Artiklis on mainitud, et keldris talvitumisel kulub keskmisel mesilasperel umbes 10 naela, mis on 4,535 kg, vähem sööta kui väljas talvitumisel. Mesilaste parimaks talvitumistemperatuuriks on märgitud -4 kuni +4 kraadi, aeglaste kõikumistega. Oluline on veel see, et ruumis oleks pime, vaikne ning küllaldane õhuvahetus. Õhuniiskus ei tohi samuti olla liiga kõrge kuna see tekitaks hallitamist. Kindlasti ei tohi ruumis olla kahjureid nagu hiired ja muud elukad, kes võivad pere talverahu häirida. Igasugune ärritamine mõjutab talvitumist, olgu see siseruumides või väljas.

Keldris on tagatud mesilasperele pimedus, vaikus, temperatuuri ühtlus, kuid ventilatsiooniga on vaja natuke vaeva näha. Vaja on kahte ventilatsioonitoru. Üks keldri laes, millest õhk väljub ning teine kuskil all, millest tuleb juurde värsket õhku. Niiskuse vältimiseks soovitatakse tarud paigutada alustele, et nad ei oleks maa lähedal. Kui kelder on liiga niiskes asukohas, siis tuleb seda ümber ehitada või loobuda selle keldri kasutamisest.

Tarud viiakse ruumidesse pärast sügisest puhastuslendu, mesilasi võimalikult vähe häirides. Kui pered on talveks hästi ettevalmistatud, siis ei ole vaja talvel toiduvaru kontrollida ning neid liigselt häirida. Sellisel puhul võib tarud üksteise peale paigutada. Keldris talvitumise juures on oluline, et ruumis ei tõuseks temperatuur liiga kõrgeks. Muidu teevad nad hauet ning kulutavad palju sööta. Selle vältimiseks tuleb keldriruumi temperatuuri jahutada lume sisse toomise ning ukse lahti hoidmisega.

Täpselt nagu ruumidesse viimisega, tuleb välja tagasi viimisel vältida liigset mesilaspere ärritamist. Välja viimisega ei ole vaja kiirustada kui mesilaspere on rahulik, võib oodata kuni mesilas on lumi sulanud.

Selline talvitamine sobib kindlasti karmimate talvede korral. Eriti aga väiksemate perede üle talvitamiseks. Aasta 2002/2003 mesilaste talvitumine oli väga raske karmi talve tõttu. Mäletan seda, kuidas sügisel olnud tugevad pered olid kevadel katmas 4-5 raami vahet. Raskeks tegi talvitumise just temperatuuri järsk kõikumine ning tuuled.

Rohkem kui 10 aastat tagasi oli ETV-s saade Võrumaa mesinikust, kes kasutas samuti keldris talvitumist. Sellest ma enam palju ei mäleta, kuid mesinik ise pidas seda heaks ning oli rahul.

Mul endal on keset põldu vanaaegne kelder, mis on maha jäetud, kuid väga heas korras. Soovin katsetada nõrgemate mesilasperede ületalvitamist järgmisel aastal keldris.

Artikkel lõpeb “Mesiniku” toimetuse kommentaariga: “Mesilaste talvitamiseks määratud kuiv, käratu ja õhurikas kelder olgu ainult mesilaste jaoks varuks hoitud. Kelder tuleb suve jooksul ette valmistada, kuivatada ning parasiitidest vabastada.”

Viimasest sügisesest puhastuslennust on möödas 70 päeva, umbes sama palju on veel jäänud kevadise esimese lennuni. Praegu peaks mesilasperedes olema sügav talverahu, jahedamad ilmad aitavad sellele kaasa. Toidukulu on viidud miinimumini.

Talvel kulutavad mesilased ühes kuus keskmiselt 1 kg toitu. Alates veebruarist hakkab see natukese haaval kasvama. Mesinikud, kes on oma mesilaspered talveks korralikult ette valmistanud, ei peaks muretsema toidupuuduse üle. Ainus mure on, et pikemate külmade korral lennuava püsiks lahti ja tihased ei saaks liigselt mesilasi ärritada. Senine suhteliselt soe talv on pakkunud tihastele palju süüa mujalt. Lume tekkimisega leiavad nad uuesti üles tarud ning hakkavad mesilasi terroriseerima.

Ma pole veel midagi teinud, et tihased ei saaks tarudele ligi. Vahepeal on neid kümmekond mesilas, mõnel päeval pole üldse näha. Väga efektiivset tööd teeb koer, kellele ei meeldi üldse väiksed linnud. Ajab neid taga. See võib olla üks põhjuseid, miks tihased on mesilast sel aastal eemale rohkem hoidnud. Teises grupis ei ole üldse tihaseid märgata. Tarude eest võib leida mesilasi, kes on mingil põhjuselt tarust välja tulnud.

Talv on hea aeg tagasi vaatamiseks eelmisele mesindushooajale ja uue ettevalmistamiseks ning end mesindusalaselt koolitada. Tegin võrdlused 2010. ja 2011. aasta korje kohta (vaata siit). Korje sõltub lisaks korjemaale ilmastikust. Ilmastik ei ole näha minu graafikult. Kuid üldises korje võrdluses võib neid kahte aastat üsna võrdseks nimetada.

2010 oli maikuus intensiivsem korje, 2011 juunikuu esimeses pooles. Enne jaanipäeva on korjes paus, mis sõltus ilmastikust. Kohe pärast jaanipäeva algab peakorje, mis kestab kuni 20.-22. juulini. Eelmine aasta oli üks erandlik aasta kus lõppes peakorje juba 12 juuli. Alguses võrdlesin lisaks veel 2009. aastat, aga see tegi graafiku liiga kirjuks. 2009. aasta oli kõvasti kehvema korjega, kuid neil päevil, mil mesilased korjata said, oli ta pigem sarnasem möödunud aastaga. Kahe aasta võrdluses oli 2011 peakorje palju intensiivsema korjega kui sellele eelnenud 2010. aasta peakorje. Kuigi möödunud aasta tundus põuane ja nii mõnelegi lausa kuum, oli see mesilastele väga hea aasta.

Alanud mesinduse hooajaks on vaja ette valmistada inventar samuti talvel. Ma pole selleni veel jõudnud. Varasematel aastatel olen traatinud raamid varakult, kuid kunstkärge paigutama hakates on osad traadid vaja uuesti pingutada. Seepärast jätan traatide pingutamise selleks ajaks kui hakkan kunstkärgi raamidesse panema. Sellega saab vältida lisatööd, mis varasematel aastatel on teha tulnud. Üks pere vajab vähemalt 30 uut raami ning selleks kulub ca 2,3 kg kunstkärge.