Arhiiv märts, 2012

Suur sula

Pühapäev, märts 18th, 2012

Mesilas on tunda ehtsat kevadet, lumi sulab ja kõik kohad on sulavett ning pori täis. Astronoomilise kevadeni on veidike aega. Astronoomiline kevad algab 20. märtsil ja meteoroloogiline kevad algab siis kui ööpäeva ringselt temperatuur on üle 0 kraadi.

Nii kui ilm natukegi võimaldab on mesilased lennuaval vaatamas ja teevad omi toimetusi. Lõoke ja kuldnokk on kohal ja otsivad omale pesapaikasid. Mõlemad jäid silma laupäeval.

Talvitumine on läinud kenasti, kõik pered on elus. Kuigi ma pole veel põhjasid vahetanud, kavatsen seda teha kohe pärast suuremat puhastuslendu. Langetist on mesilasperedel suhteliselt vähe. Vaadates lennuavast sisse on näha, et raamide alune ruum on üsna tühi. Mitu pere on kõvasti taru väljas määrinud. Eriti tugevalt paar suuremat pere.

Kahtlustan, et augustis olnud lehemee korje on suurel hulgal paigutatud sinna, kus oli mesilastel talvesööt. Ma võtsin lehemett ainult paarilt perelt ära. Teistele kõigile jäi sisse ja nüüd on tulemus näha. Mesilastel on kõht lahti. Lehemesi on loomse või taimse päritoluga ning sisaldab palju mineraalaineid, mis talvetoidus tekitavad seedejääke. Kevadel kõlbab see väga hästi mesilastele söögiks. Kõhulahtisust võib põhjustada veel käärima läinud sööt, kuid seda mul peredes ei peaks olema. Täiesti kindel muidugi olla ei saa, kuna peresid läbivaadatud veel pole. Läbivaatuse teen siis, kui väljas on päikse käes vähemalt +16 kraadi sooja. Lisaks vahetan sellisel päeval mustemaid raame välja ja vajadusel tõstan pere puhtasse tarru.

Eelmine aasta oli mul ühe perega tõsine väärema probleem. Viimase sooja ilmaga said nad tõstetud puhtasse korpusesse. Neil oli ema, kes sai hiljuti antud, ja munes. Suur osa neist mesilastest, kes olid väärema peres hukkusid, ja see osa, mis said koos emaga antud, oli ilusti elus. Seda saan öelda ainult seepärast, et kahte kobarat lahutas nn. krohvivõrk. All oli vääremaga pere osa ja peal antud emaga pereke. Kõvasti oli langetist. See pole muidugi midagi erilist, mesilased olid koorunud enne juuli keskpaika.

Pere, kus oli hiir, on tunduvalt nõrgenenud kuid peavad veel vastu. Alles on neid umbes kolm raamivahet ja needki pole terves ulatuses. Nüüd tuleb mul neid arvatavasti tugevdada. Sellele saab mõelda alles siis kui ilmad on tunduvalt soojemad.

Täna päeval mesilased lendasid kuid põhjuseks oli hoopis vee otsimine. Nad tulid kiiresti tarust, tõmbasid punu vett täis ja kiiruga tagasi tarru. Kuigi lepp õitseb juba ei ole ma mesilasi sel aastal kollaste tombukestega näinud. Tuleb oodata päiksepaistelisemat ilma.

Kurjategija tarus

Pühapäev, märts 4th, 2012

Veebruari viimasel päeval oli Eestis üsna ilus ilm. Kuigi eelmisel päeval sadas ohtralt lund üle Eesti, ei püsinud mesilased enam tarus kui päikese käes tõusis temperatuur +10 kraadini, vilus oli kuni +4 kraadi sooja.

Meil siin Lõuna-Eestis tuli päike välja alles kella 14 paiku ja seetõttu käisid lendamas üksikud pered. Värske lumi helendab ja ajab mesilasi segadusse. Palju mesilasi lendas lumme, kuid osad jõudsid tagasi tarru kui olid oma lennu ära teinud. Et mesilastel oleks lihtsam orienteeruda valge lume taustal olen raputanud kevadel alati lumele tuhka. See vähendab lume peegeldamist ning hakkab päikese soojust neelama, sulatades sama aegselt lund. Lennuavad on nüüd kõik vabastatud kuuseokstest ja muudest takistustest. Päikesepaistelise ilmaga tulevad mesilased lennuavale jalutama. Täna oli päikseline ilm, mesilased käisid jalutamas lennulaual kuid ainult üks pere otsustas, et on vaja lennata. Eks neil on häda kõige suurem.

Paar päeva tagasi otsustasin ühe pere juures tegutseda, teadmata, mis mind ees ootab. Pere oli jäetud talvituma kahte korpusesse, katsid sügisel ühes korpuses 7-8 vahet. Korra veebruaris piiludes oli näha, et kobar oli liikunud ühte nurka ning paar vahet mesilasi oli maha jäänud ning hukkunud. Teisi probleeme tol hetkel ei märganud. Alles siis, kui olin maha võtnud pealmise korpuse, nägin kuidas kaks tumedat silma jõllitasid vastu. Kahjur tarus, kes oli enda suva järgi kärgi närinud, mesilasi talvitumas seganud ning kõige lõpuks taru põhja augu teinud, kus kaudu sai sisse välja käia. Põhi elukoht paistis tal olevat taru alla kaevatud urus, sinna tegi ta ka kohe vehkat kui hakkasin kärgi ära võtma.

Mesilaspere oli jäänud kolme vahesse. Nad oli väga tublid, ei tõusnud lendama kuigi väljas oli suhteliselt ilus ilm. Kannatasid ära minu sebimise ja sättimise. Kobar püsis kogu selle aja koos. Eemaldasin augustatud taru põhja, koos sellel oleva prügiga ning asendasin uuega. Lisaks panin külgedele korralikud toidukärjed. Kõik asitõendid säilitasin piltidel, välja arvatud süüdlane ise. Nagu pätid ikka, põgenes ka tema asitõendite kogumise ajaks kuriteopaigalt. Tegemist oli tõenäoliselt juttselg-hiirega.

Praegu on mesilasperedel kõige raskem aeg talvitumisest. Palju mesilasi lendab välja ning ei tule enam kunagi tagasi tarru. Lisaks on neil üsna suur häda kes pole väljas saanud käia. Nii nad kannatavad ja ootavad soojemat ilma. Talv on alati mesilasperedele kõige raskem aeg. Eestis ei ole teada, kui palju võib mesilasperesid talvel hukkuda. Soomes ja mujal põhjamaades on see umbes 15% peredest. Nii arvatakse olevat Eestiski, kuid ametlikult selliseid andmeid ei koguta. Kui kogutakse ei ole need teada mesinike laiemale üldsusele.

Enne 1940 peeti igasuguste mesinduslike uurigute tegemist oluliseks. Neid avaldati ajakirjas ’Mesilane’ mis ilmus kuni 1937 ja hiljem ajakirjas ’Mesinik’. Üks väike algatus mesilasperede hukkumise kohta andmete kogumiseks on sellel lingil. Neid saab jooksvalt näha ka mesindus.ee lehel. Avaldage julgelt oma arvamust, siis mesinikud näevad, et nad ei ole üksi oma juhtumistes.