Eile koorunud selle aasta viimased mesilasemad said kõik ilusti märgistatud. 14 kupust koorus 13 ema. Üks oli jäänud teistest kõvasti hilisemaks arengus ja ma eemaldasin tarust. Kahte ema ei võtnud paarumispered vastu. Olen osasid peresid natuke kaua hoidnud emata ja on tekkinud väärema. Sellistest perekestest enam asja ei saa. Muidu raputaks nad teiste peredega kokku. Ei tea kas väärema jääb alles või mitte ja kuidas on hiljem uue ema andmine sellisele kokku raputatud perele?

Mesilasemade märgistamine pole eriti keeruline tegevus. On vaja head silma, tundlikku kätt ja vahendeid millega märgistada. Ise kasutan emade märgistamiseks numbreid, numbrita värvilisi plaadikesi ja pliiatsit. Pliiats on hobimesinikule kõige käepärasem vahend. Kui kardetakse ema näppude vahele võtta, siis võib märgistuskolbi kasutada. Kolbis on vaja mesilasema ilusti paigale saada ja turjakilbikesele teha kergesti märgatav täpp. Soovitav on teha pigem suurem kui väiksem, kuna ajaga kipuvad need ära kuluma. Eriti kui kasutatakse vee baasil olevaid pliiatseid. Levinud on nn Bosca pliiats. Neid on erinevaid värve, vastavalt enda soovile.

Sama mesilasema ilma märgita ja märgistatult.

Numbrite ja värviliste plaadikeste kasutamisel on vaja lisaks liimi, liimipulka ja tööriista, millega märgid paika pannakse, ja loomulikult mesilasema.

Endal on mul kindel tööde järjekord. Kui kõik vajalik on olemas ja ettevalmistatud võtan mesilasema näppude vahele, teen tema turjale piisavalt suure liimitäpi ja paigutan liimile märgi, mis on kas numbriga või ilma. Liimi ei tohi kindlasti vähe saada, muidu kisuvad mesilased selle märgi üsna ruttu maha ning ema on vaja uuesti märgistada. Märk turjal, tuleb ema paigutada puuriga kuhugi sooja (võib ka kupupuuriga tagasi peresse viia), kus ta saab rahulikult olla ja liim saab kuivada. Puuris võiks olla natuke vedelat mett, et mesilasema saaks süüa. Märgistamine on kindlasti emale stressi tekitav; vast koorunud emale võib olla vähem kui juba munevale emale. Mul on olnud juhtumeid, kus tumedat päritolu mesilasema sai märgistamisel šoki, kollaste emadega pole sellist asja esinenud. Mesilasema oli täiesti liikumatu, surnud mis surnud. Ema tegelikult toibub hiljem ning hakkab ilusti munema.

Milleks üldse mesilasemasid märgistada? Sellel on väga mitu põhjust. Esimene on, et ta vajadusel tarust kiiresti leida. Tumedat ema on palju raskem tarust leida kui heledat, siis on väga palju abi märgist. Märgiga ema osas on alati teada kui vana ta on. Kui mesilased teevad salajase emavahetuse, saame sellest ka kohe teada, kui leiame tarust märgita ema. Vilunud silm eristab muidugi kohe ära kas on tegu vana või noore mesilasemaga.

Sel aastal on osa peresid väga tugevad, vaevu mahuvad kahte korpusesse ära. Kui oleks mesilasemasid, teeksin pooltest peredest uusi mesilasperesid. Pean enda jaoks seda suve mesilasemade kasvatamiseks kõigi aegade halvemaks. Üks asi on mesilasemasid kasvatada, teine asi on jõuda nii kaugele, et nad kõik ilusti munema hakkasid.

Juulikuu alguse poole koorunud emad hakkasid munema alles siis, kui olid kolme nädalased. Enam polnud kindel, kas nad munevad töölishauet või ainult leske. Seekord läks õnneks, keegi ei hakanud lesehauet tegema.

Kuigi mesilasi on palju, koondan ma kõik pered talveks kohe ära, kui toimub ka meevõtt. Enamus peredega on juba korra tegeldud, nüüd ainult talvepesa koostamine ja üleliigsete meekärgede ära võtmine. Vanad pered kipuvad jääma talvituma kahe korpuse peale. Mõnele üks langstroth korpus ja farrar, teisele ainult kaks langstroth korpust.

Kõikidele püüan jätta sel aastal ülesehitatud kärjed, milles on paar korda vähemalt hauet koorunud. Alati see polegi nii lihtne. Mesilasemal meeldib muneda vanadesse raamidesse, nii jääbki päris palju eelmise aasta raame sisse. Kui raamid on puhtad, siis ma ei üritagi neid välja võtta. Mustad raamid püüan siiski eemaldada talvepesast hiljem, asetades need kas kuhugi alla või äärtesse. Hiljem muidugi on see probleem, et söötmise ajal pannakse esmalt sööt just sellistesse raamidesse.

Päris mitu pere on juba esimese sööda kätte saanud. Korpustarudes on kollastel mesilastel sööt pesa peal ja üsna tihti, võttes ära meekorpused jääb alla ainult paar meeraami. Koondamisel tuleb eriti seda jälgida, et peresse jääks lahtise meega raame. Selle puudumisel võib mesilasema munemise katkestada ja alles siis munema hakata kui saavad esimese sööda.

Varroalest on jube elukas. Ühes peres on teda nii palju, et mesilased on hakanud mesilasema vahetama, haue on lünklik ja päris palju koorub tiibadeta mesilasi. Tegelikult avastasin selle heal ajal. Praegu on võimalik pere veel päästa oktoobrikuisest kollapsist. Mesilasi on varuks veel suvest, kes suudavad uue põlvkonna terveid mesilasi üles kasvatada talveks. Vaatan, mis neist saab. Võibolla tuleb mul endal siiski uus ema neile anda kui kuppude ehitus jätkub.

Praegu ongi kõige parem aeg mesilasemasid vahetada, tingimusel, et emasid on saada või on endal olemas. Mul on väike varu saarel paarunud emasid. Suurem osa on küll juba ära antud. Mesilasemasid pole andmisel veel ühtegi hukkunud. Kindlasti on olnud abi saksa puuridest, millega emasid annan. Seal on mesilastel hea kontakt antava emaga ning tavaliselt üle paari päeva pole olnud vaja ema kinni hoida. Süüa ega mesilasi sinna puuri pole pannud. Sõbralikud töömesilased söödavad ema ja vaenulikud ei saa kohe ligi.

Paarumisperedes on veel kümmekond noort ema ilma ootamas ning täna kooruvad viimased mesilasemad, kellega on teised plaanid, nemad lendama ei saagi oma elus. Esimene koorunud ema sai märgistatud.