Arhiiv september, 2012

Talveks valmis

Laupäev, september 29th, 2012

Sügis on alanud, mesilased on valmis talveks. Kes rohkem, kes vähem. Viimased mesilasemad hakkasid munema 15. septembri paiku. Koheselt said nad ära antud neisse peredesse, kuhu vaja.

Vahetasin välja mõne tigedama pere ema. Tige mesilaspere on rohkem nuhtluseks kui rõõmuks. Pole eriti meeldiv, kui avad taru ja esimese raami välja tõstmisel on 100 mesilast kallal. Sügisesed ema andmised on natuke keerulisemad. Sel ajal tuleb olla hoolas, et ema ikka võetakse omaks. Vastasel juhul võib pere emata jääda ja uut pole kuskilt võtta.

See, kas pere hakkab hauet kasvatama, sõltub mesilastest. Enamus peredest on haudme tegevuse lõpetanud. Võrreldes eelmise aastaga kuu varem. Selles olen ma küll kindel, et mesilased ei tea milline talv tuleb. Igal aastal valmistuvad nad talveks, pole siiani veel vastupidist näinud.

Sügisestest töödest mesilas on kõik peaaegu tehtud. Vaatan ainult mõnda peresse sisse, et ikka oleks korralikult talvesööta pesa keskel, kuna viimane haue oli koorumata. Tugevam pere veab pesa äärtest sööda pesa keskele, kuid nõrgemad võivad sellega hätta jääda. Tugev pere on kahes korpuses, nõrgemad 5-raamilised. Augusti esimesel poolel tehtud pered tuleb mul kas kahe kaupa ühte tarru panna võin mingi muu moodusega nende talvitumist parandada. Võimalusi on, näiteks tõsta väike pere suure pere peale või viia nad sisetalvitumisele.

Varroalest? See elukas pole kuhugi kadunud, teeb omi musti tegusid igal aastal. Pered nõrgenevad ja neil on vaja taastada oma tugevus talveks. Augustis ravitud pered tulevad sellest välja, teised kahjuks mitte. Kui nad pole veel hukkunud, toimub see oktoobri jooksul. Enam ei ole võimalik neid kuidagi aidata. Ma pidin ühe pere likvideerima. Sain võõra sülemi suvel. Perel polnud muud häda kui mesilased olid tumedad. Ostsin otse apteegist ravimi ja panin sisse. Lesta varises vähe. Nüüd sügisel oli see pere kahjustuses, kahjuks ka ema kadunud. Kui sülem oli nii haige, siis mis veel selle perega juhtus, kust see sülem tuli? Loomulikult on suurem probleem meil müüdavad varroa ravimid. Need lihtsalt ei toimi!

Mõnel ilusama ilmaga toovad mesilased õietolmu. Vaatasin, millel nad käivad. Peamine kollase õietolmu allikas on sügisene seanupp, korvõieline nagu võilillgi. Mul on põllul päevalilled, ka seal on mesilasi näha. Lisaks õitseb ristiku ädal. Seal saadakse pruunikat õietolmu. Nektarit ei peaks ükski taim enam andma.

Kellele tehakse paberkandjatel trükiseid?

Neljapäev, september 13th, 2012

Viimane mesinduse ajakiri „Mesinik“, ning mitte ainult viimane, on pannud mind mõtlema, mis eesmärgil ja kellele seda tehakse? Välimus on tehtud väga kena, kutsub lugema, aga kui teed lahti, siis enam mesindamise ja mesilastega seonduvat eriti ei leia? Tekib küsimus: kui paljud mesinikud üldse selle otsast lõpuni läbi loevad? Mina igatahes ei loe. Paar artiklit ja ongi kõik.

Ajakirja antakse välja mesindusprogrammi raames, mida toetab Euroopa Liit. See on mesinikele tasuta ja saadetakse postiga Mesinike Liidu liikmetele. Ilmub 6 korda aastas. Kas tasuta asjad, nt konkreetne ajakiri, peaks olema selline, mis pakub vähestele huvi? Suurem osa seal avaldatud kirjutistest võiks ilmuda hoopis internetis, kuna need on väga spetsiifiliselt väiksele ringkonnale huvitavad. Näiteks EML-i (Eesti Mesinike Liidu) tegevjuhi aruanne tegevusest võib ilmuda Mesinike Liidu kodulehel. Need, keda see huvitab, saavad sealt lugeda. Sama on mesindusprogrammi teemadega. Enamus mesinikke see ei huvita, võib samuti ilmuda mesindusprogrammi kodulehel. Ajakirja koostamisel tuleb lähtuda ikka sellest, et peale välimuse oleks see huvitav ja oodatud mesinike poolt. Praegu seda ta pole.

Mida tuleks muuta, et ajakiri oleks mesinikele huvitav? Praegust tehakse tõenäoliselt ametnikele. Esmalt võiks ajakirja toimkond võtta kätte enne II maailmasõda ilmunud ajakirja „Mesinik“. Ilmselgelt pole nad seda teinud. See oli huvitav lugemine, mesinikud ootasid seda oma postkasti. Teemad olid enamuses seotud mesilaste ja mesindamisega. Sisu huvitavamaks muutmiseks on vaja lisada praeguste kirjutajate hulka teisi mesinikke ja mesindushuvilisi. Keegi ennast ise pakkuma ei hakka, seega on vaja mesinikele pakkuda see võimalus välja. Tänapäevased interneti võimalused on nii laiad, et tuleb valida, mida avaldada paberkandjal ja mida veebis. Niimoodi on võimalik kõik kirjutised avaldada.

Paberkandjal välja antava ajakirja puhul tuleb mõelda ka sellele, kas see on huvitav mesinikule, kes ei käi mesinduse õpppäevadel, ei huvitu koolitustest ega kasuta internetti.

Mesinike Liit on juba päris mitu aastat välja andnud mesinduskalendrit. Praegusel hetkel vaatasin seda, mul on ees augustikuu. Panin selle üles ja kord kuus vaatan, kui keeran järgmist kuud ette, mis siis, et on väga vaadatava koha peal. Kasutan arvutit ja telefoni, seal on kõik need asjad olemas palju mugavamal kujul. Tekib küsimus, kui otstarbekalt Mesinike Liit kasutab talle antud vahendeid mesinike huvides? Sellisel kujul pole see kalender vajalik, eriti kui vahendid on üsna piiratud.

Talveks ettevalmistumine

Pühapäev, september 9th, 2012

Sügiskuu on alanud, täpselt sellisena nagu kohane. Kõike on, vihma, tuult ja päikest. Päevased temperatuurid on piisavad, et mesilased saavad lennata ja noored mesilased orienteeruda. Perede koondamine ja esimene varroalesta tõrje peaks kõigil mesinikel tehtud olema. Need, kes annavad mesilastele talvesööta, võiksid nüüd sellega kiirustada. Hiljem antud sööta ei jõuta ümber töödelda kvaliteetseks talvesöödaks.

Teist aastat kasutan mesilaste talvesöödaks neile spetsiaalselt valmistatud sööta. See paistab mesilasi palju vähem kurnavat ja talvitumine oli eelmisel aastal päris hea. Olenevalt perest saavad nad seda 10-20 kg. Suurem osa peredest on haudme kasvatamise kokku tõmmanud ja tundub, et sügisest lisasöötmist pole vaja. Piisab sellest, mis nad siiani saanud on. Ainult mõned väiksemad pered, kus on rohkem hauet, vajavad veel hoolt.

Lisaks neile noortele peredele on palju suuri peresid, kelle sööda tarbimine on päris korralik. Mesilasi on palju, talvituma jäetult kahte korpusesse, kuna ühte ei mahu ära. Paar pere lükkasin kokku poole, kuid mesilased jäid taru väliseinale ja ootasid seal ka külma ja vihmaga. Panin farrari korpused lisaks, kus oli ikka väga palju mesilasi seinal.

Varroalest on ka sel aastal päris mitmes peres probleemiks. Tegelikult ei tasu selliste peredega tegeleda suure ajakulu tõttu. Ma siiski ei jäta jonni ja olen nad aidanud nii kaugele, et ema muneb, pere kasvatab noort hauet ja paari nädala pärast kooruvad haudmest terved mesilased. Pered peaks ilusti üle talve talvituma ja kevadel näeb, kes on arenemisvõimeline ja kes mitte.

Eelmine aasta oli lesta probleem palju suurem. Ka sel aastal on lestaprobleem ainult kodu grupis. Mujal on näha üksikuid lesti mesilastel. Probleeme ei paista mesilastel veel olevat. Igatahes on mul vaja tõsiselt üle vaadata oma lestatõrje, nii et pered ei peaks järgmine sügis uuesti võitlema selle parasiidiga. Vaadates neid peresid, kel on lestaga probleeme, siis ainult üks neist ei olnud tugeva meesaagiga. Teised andsid üle 100 kilogrammi mett, see on 4-5 korpust.