Arhiiv jaanuar, 2013

Me arusaamised mesilasest muutuvad

Esmaspäev, jaanuar 28th, 2013

Tahaks loota et, suurem osa  inimestest suudab ära tunda mesilase, selle väikese loodusele olulise putuka, ega aja teda segi herilase või kimalasega.  Meie arusaamad selest, kes on mesilane, on seotud  kogemuste või eelarvamustega.

Mõnede jaoks on nad putukad, kes korjavad mett, teisetele väiksed tigedikud, kel soov vaid nõelata. Nende kõige suurem tähtsus seisneb aga hoopis tolmendamises. Sellega tegelevad mesilased üksikolendina. Tolmendamiseks ja nektari korjeks on vaja lennata tarust ja mesilasperest eemale. Väljaspool taru jääb mesilane ilma mesilaspere kollektiivsest kaitsest, suure hulgana on nad palju tugevamad kui üksikult.

Mesilaspere on edukas kogukonnana, ta toimib kui hästi organiseeritud superorganism. Tarus toimub tegelikult palju rohkem, kui raamatutest lugeda saab. Praeguseni oleme teadnud, et töömesilane alustab oma “elutööd” kindlast jaotusest lähtudes. Koorudes hakkavad nad esmalt kärjekannude puhastajaks, edasi ammeks, ehitajaks, valvuriks ning lõpuks korjemesilaseks. BBC teadusuudis lükkab selle teadmise aga ümber, väites, et kui mesilane koorub, sõltub tema koht tööjaotuses hoopis sellest, kus  ja millistel tingimustel ta välja hauti. Neid tingimusi määravad tarus kütja-mesilased (ingl k heater bees).

Professor Jürgen Tautz Saksamaalt  jälgis mesilasperet infrapunakaameratega. Mesilaspere üldise ühtlase tooni hulgas märkas ta tervet hulka helendavaid mesilasi, kes olid justkui väikesed jaaniussikesed. Need ongi kütja-mesilased, kelle kehatemperatuur võib küündida kuni +44 kraadini. See on ligi 10 kraadi soojem kui tavalisel mesilasel. Varemalt peeti sellist temperatuuri mesilastele hukutavaks. Mesilaspere tavaline temperatuur on +35 kraadi ning seda sooja saadakse meest. Pere kulutab kuni 2/3 kogu oma korjatavast meest pesa soojendamisele ja haudme kasvatamisele.

Üks kütja-mesilane suudab edukalt ära soojendada 70 töömesilase nukku.  Kui te näete haudmes üksikuid tühje kanne, ei tasu muretseda – need on samuti vajalikud. Needsamad kütja-mesilased ronivad aeg-ajalt tühjadesse kannudesse, et jagada oma kehasoojust lähedal olevatele nukkudele. Nad toimivad kui elav keskküttesüsteem.

Töömesilane, kes koorub tavalistes tingimustes, elab oma tavalist elu suvel kuni 35 päeva. Kuid kütja-mesilaste kasvutingimused on hoopis teistsugused. Nemad kooruvad kohtades, kus temperatuur on 1,5 kraadi kõrgem. BBC dokumentaal filmis „Secrets of the hive“ väidetakse et, kütja-mesilased on palju intelligentsemad ja elavad kuni 10 korda kauem.

Huvilised saavad dokumentaalfilmi kohta slugeda siit ning professor J. Tautzi tegemistest siit.

Tõnisepäev-taliharjapäev

Neljapäev, jaanuar 17th, 2013

Vanarahvas pidas tõnisepäeva talve poolitajaks. Selleks ajaks pidi pool talvevarudest veel alles olema. Mesilastel jätkub talvitumine, neil peaks 2/3 söödavarust alles olema. Toitu kulutavad mesilased väga kokkuhoidlikult, umbes 50-70 grammi päevas. Külmemate ja soojemate ilmadega  natuke rohkem. Külma puhul on arusaadav, miks nad seda teevad. Aga miks ka soojemate ilmadega? Ise kaldun arvama, et nad paigutavad tarus natuke sööta ümber, ja selleks, et kobarast lahkunud mesilased ei tarduks, tõstetakse tarus temperatuuri. See võib olla üks võimalusi paljudest.

Teine vanarahvapärimus, mida võib siduda tõnisepäeva ja mesilastega on: putukatel tuleb tõnisepäeval hing sisse. Ma lisaks sellele veel ühe: kui mesilaspered on taliharjapäevani elus, elavad nad piisava toiduvaru korral ilusti kevadeni.

Tänapäeval mõjutab mesilaste talvitumist palju enam põhjuseid kui varem. Kõige olulisem neist on mesinik ise. Temast sõltub mesilaspere heaolu. Oleme mesilased kodustanud ja paigutanud nad tarudesse, mis püüavad imiteerida nende looduslikku kodu. Sügisel võtame ära suure hulga toiduvarust. Osa mesinike asendavad selle suhkru või muu mesilastele mõeldud tehissöödaga. Mõned jätavad ainult korjatud mee tarru. Lisaks kõigele sellele kimbutavad mesilasi haigused.

Loodus ei hellita ega hoia mesilasi, vaid on nende vastu üsna julm. Vabas looduses annavad mesilaspered paar sülemit suve jooksul. Kui nad kõik elama jääks, oleks varsti kõik kohad mesilasi täis, kuid nii see pole. Pooled või enam mesilasperedest hukkuvad talvel, ühel talvel rohkem, teisel vähem. Põhjusteks on haigused, närilised, väikekiskjad, karud ja ilmastik. Inimene on võtnud mesilased oma hoole alla ja nüüd loetakse veel normaalseks, kui kogu talve jooksul hukkub 5% peredest, halvematel talvedelm rohkem. Sellega seoses on muutunud põhjused, miks see juhtub. Tänapäevastes tingimustes on peamised perede hukkumise põhjused mesilaste haigused, parasiidid, mürgid ja toidupuudus ning alles viimasel kohal ilmastik.

Me kahtlustame et, keskkonnamuutused on saamas järgmiseks mesilaste hukkumise põhjuseks. Muutunud on raadiolainete hulk meie ümber. Neid on varasemast miljoneid kordi enam. Loomad ja putukad paistavad seda tajuvat. Sellest, kuidas mõjutavad mesilasi mobiililained, võiks kirjutada pika loo.

Pool talvitumisest möödas

Reede, jaanuar 4th, 2013

Mesilastel on pool talvitumisest läbi, algab palju raskem osa sellest. Nüüd on olnud juba nädal aega plusskraadides ilmad ja lume kiht on olematuks sulanud. Lumest on saanud palju vett, mis ohustab madalamas kohas paiknevaid mesilaid. Lisaks ajavad jõed üle kallaste ning alanud on talvine jääminek. See polegi nii haruldane sündmus. Varasemalt oli üsna tavaline et, lumi sulas talve jooksul mitu korda ära ja siis tuli uuesti maha.

Nii juhtuski minul. Esimest talve on mesila grupp väga ilusa koha peal. Suvel ja sügisel liigse niiskuse probleeme polnud, kuid nüüd on tekkinud mesilasse suur tiik. Üks taru oli päris kärgedeni vees (pildil). Mulle oli see tiik üllatuseks. Muud ma teha ei saanudki, kui tõsta taru nii palju kõrgemale, et vesi seda enam ei puuduta. Mesilased hakkasid koheselt taru liigutamise peale pahandama. Üldiselt läks seekord nendega õnneks. Lähemal ajal lubab ilma jahenemist ja sulaveest tekkinud tiigid peaksid ära kaduma. Loomulikult on vaja sellise koha peal olevas mesilas tarud tõsta palju kõrgemale või üldse ära viia. Tarru tekkinud veekogu võib palju paha teha, halvemal juhul terve pere hukutada. Seekord läks õnneks, kevadise sula ajal ei tohiks sellist asja enam lubada.

Detsembris olnud pikem külmaperiood pole mesilastele üldiselt paha teinud, kui mesinik on hoolsalt jälginud perede toiduvaru ja ventilatsiooni. Pered püsivad kobaras ja kulutavad keskeltläbi 50 grammi sööta ööpäevas. Alla -10 kraadise külmaga on neil liikumine tarusiseselt raskendatud, seetõttu on oluline et, kobara all oleks piisavalt toitu.

Enne aastavahetust avastasin mesilas veel ühe anomaalia. Tundub et, rähnid on sel talvel minu mesilad üles leidnud. Tarusid oli nokitud siit ja sealt ning ühele lausa auk sisse tehtud. Sellisel puhul aitab ainult tarude kaitsmine võrguga. Tarus olev auk sai ära parandatud makrofleks-vahuga ning võrk peale pandud. Loodan, et mesilastele ei tekkinud sellest ärritamisest palju kahju.