Arhiiv veebruar, 2013

Mesilane kellel pole isa

Laupäev, veebruar 16th, 2013

Isamesilasi ehk leskesid on võimalik tarudes tavaliselt kohata maikuust kuni augusti lõpuni. Harva  hoiavad töömesilased neid hilissügiseni või lasevad talvituma jääda. Mesilastevõõra inimese jaoks on nad suured ja hirmuäratavad, tugeva suminaga. Tegelikult puudub neil nõel nagu töömesilastel ja on seetõttu üsna ohutud.  Vaata videot lesed lendamas SIIT

Isamesilastel pole isa, kuid neil on vanaisa , arenema hakkavad  nad viljastamata munadest. Terve mesilasema teab alati, millisesse kannu muneda viljastamata ja millisesse viljastatud muna. See sõltub kannu ava suurusest.  Munemisel puudutab mesilasema tagakehaga kannu äärt, selle suurusest sõltub muna viljastamine. Isamesilased kannavad edasi 100 protsenti mesilasema geene.  Kui töömesilasel on 32 kromosoomi, siis isamesilastel ainult 16. Munast valmikuni on neil kõige pikem arenguperiood, 24 päeva.

Lesed on palju suuremad kui töömesilased, kaaludes koorumisel umbes 200 mg. Koorudes on nad üsna abitud. Nende ülalõuad on suhteliselt nõrgad, koorumisel vajavad töömesilaste abi et kannust välja saada.  Leskede eest hoolitsevad töömesilased. Isamesilastel on väga hea nägemine ja haistmine. Neil on 8000 liitsilma ning kolm lihtsilma.Võrreldes töömesilastega elavad nad kaua, kuni 90 päeva.  Terve ja tugev mesilaspere kasvatab suve jooksul tuhandeid leski. Nende ainus eesmärk paistab olevat noorte mesilasemade paaritamine.  Kuid kas ainult? Mesilaspered, kus on suvel lesed, pidid palju paremini korjama kui need, kus on kõik lesed eemaldatud!? Äkki neid on vaja ka pere töömeeleolu tõstmiseks? Mesilased on loomult kokkuhoidlikud, isamesilased on korjevaesel ajal  liigsed toidu kulutajad.

Kui korje augustiks on lõppenud, aetakse lesed kärgedelt minema. Alguses paiknevad nad karjadena taru seintel ja põhjal. Mida rohkem sügise poole seda vaenulikumalt suhtuvad töölised neisse. Lõpuks tiritakse neid jalgupidi tarudest välja. Nende isamesilaste elu, kes on sel ajal veel elus, lõpebki külmas ja näljas. Vaata Metsamesiniku videot leskede tarust  välja ajamisest SIIT

Miks mesilased käituvad selles videos niimoodi?

Suminad tarus ja arvutis

Reede, veebruar 8th, 2013

Kevad on iga päevaga sammukese lähemal,  päev pikeneb ligi 5 minutit ööpäevas. Mesilased peaks veel  vaikselt talvituma. Üsna tihti teevad nad juba veebruaris haudme ja sel aastal tundubki,  et päris paljud mesilaspered on alustanud haudme tegevust. Kaalupealne pere hakkas pärast suurt külma järjest enam toitu tarbima. Nüüd kasutavad ööpäevas 90g sööta. Seda on rahuliku talvitumise kohta liiga palju. Muidugi, pere on ka päris suur, katavad 10 kärje vahet. Kui pered on korralikult söödetud, ei ole vaja talvel neid segada. Alates märtsist võib juba alustada toiduvaru kontrollimisega.

Toiduvaru saab kontrollida mitut moodi. Olenevalt tarust ja talvitumismeetoditest tuleb arvestada ikkagi, et pere ei tohiks põhjuseta lahti võtta. Nii võibki toiduvaru kontrollida lamavtarudes, liistu vahelt piiludes. Kui on näha kaanetatud kärg, siis ei peaks muretsema. Teine võimalus on pista liistu vahelt noa ots kannudesse ning kui välja tõmmatav nuga on mesine, siis peaks toiduga kõik korras olema. Veel võib kahtluse korral koputada raamide pihta. Tühi raam kumiseb, kohe tunda et on tühi. Toidupuudust kannatav pere on üldiselt ärritunud ja koputamine seda enam hullemaks ei tee.

Korpustarudes on veel lihtsam. Kui on soov toiduvaru kontrollida, võib  korraks taru tõsta või vaadata pesa pealt.  Praeguseni peaks olema mesilastel üle poole toidust alles.  Ise pole kunagi kandit neile kevadeti andnud, kuid vajadusel  võiks seda teha. Kandipakk lõigatakse natuke keskelt lahti ja pannakse avatud poolega raamide peale. Kui mesilased vajavad lisasööta, siis võtavad ise.

Ma pole kevadel oma mesilasperesid kunagi kandiga ergutanud kindlal põhjusel. Kui nad hakkavad saama lisatoitu, siis jääb neil kasutamata osa tarus olevast toidust. Igasugune kevadine ergutamine soodustab varasuvist sülemlemist. Kandi asemel  kaanetan lahti tarus olevad toiduraame. See mõjub samuti pere arengule ergutavalt.

Eestis on tekkinud üks mesinduslik ajakiri, mis ilmub ainult internetis ning millist on ammu vaja olnud. Paar päeva tagasi ilmus selle ajakirja teine number. Ma olen alati eeskujuks pidanud kuni 1940 ilmunud ajakirja ’Mesinik’. Mesinikele on oluline  mesinduslik lugemine. Eesti  mesindus ei ole võrreldav suur rahvaste mesindusega, kus ilmub mitmeid ajakirju. Meil on kõik väiksem. Mesinike vähem, uut informatsiooni vähem ja uuemad uudised maailmast peaaegu ei jõuagi meieni. Mõned keeli oskavad vahest kõnelevad uuematest mesinduslikest uudistest.

Uue ajakirja näol,  mis ilmub 4 korda aastas, on loodud üks võimalus lisaks lugeda mesindusest ja mesinikest. Ajakirja kohta saab infot siit: www.suminad.ee