Vananaiste suvi
september 28th, 2010Paar päeva tagasi olid ilusad ilmad. Mesilased lendasid nagu südasuvel ja toodi kõvasti kollast õietolmu. Need päevad olid nagu loodud mesilaste talvekorda panemiseks. Vaatasingi mõned pered läbi. Söödaga on üldiselt hästi, kuid osadel peredel on seal, kus haue koorus, tühjad kannud.
Hauet on peredel erinevalt, mõnel on ainult kinnist hauet ühel raamil, teisel jälle kolm raami, millest osa veel lahtine haue. Keskmiselt said pered üle viisteist kilogrammi suhkrut. Sellest peaks piisama maikuuni kindlasti. Keskmiselt kulutab üks mesilaspere talvekuul ühe kilogrammi sööta. Külmemate ilmadega natuke rohkem. Oluline on sööda paigutus raamides. Külma ilmaga mesilased ei saa ühelt raamilt teisele minna.
Kui osa perede kohta võib öelda, et nad on talvekorras, siis on mul veel üks mesilasema paarumistarus. Hakkas munema kaksteist päeva tagasi. Alguses arvasin, et ei ole ära paarunud ja hakkab leske munema. Nüüd olen kindel, ema paarus ära ja muneb täiesti korralikku töölishauet. Väikses paarumistarus on tal väga vähe ruumi ja toitu piiratult. Arvestades ilma, tuleb mul ta kuhugi kindlasti ära paigutada.
Viis päeva tagasi paigutasin ühe teise ema ära, praeguseks pole ema veel puurist vabastanud. Korra üritasin vabaks lasta, kuid ema võeti kinni. Praeguseks peaksid nad juba olema leppinud emaga. Temale sai tehtud kolme raamiline pere. Tegin ühe seitsmeraamilise pere pooleks, mis sai kunagi suvel tehtud ühe teise pere peale. Eelmine aasta talvitus seal samas üks pere väga hästi. Nüüd panin siis kaks ema kõrvuti ühe suure pere peale talvituma. Igatahes suhtun asjasse positiivselt ja ei karda, et nendega talvel midagi juhtuks. Soojendatakse küljelt ja alt.
Sügisega olen ära paigutanud kümme ema, isegi üks kaheaastane ema, kes on olnud väga väärtuslik, sai omale pere. See on esimest korda, kui üle talvitan kaheaastase kollase mesilasema. Kunagi tumedatega tegin seda paar korda, kuid nende emade pered jäid juunis kiratsema. Erilist usku ei ole ka sellesse emasse, vaevalt ta tugeva pere suudab luua. Kuigi nüüd sügisel on see pere, kus ta oli, väga tugev. Sinna sai antud üks tema tütardest.
Osa mesinikke räägivad, et neil on tarus nelja-viie aastane mesilasema ja muneb nagu aastane. Kõige tõenäolisemalt on mesilased seal ema välja vahetanud nii, et mesinik pole aru saanudki. Salajase emavahetusega on tarus kaks ema. Nii võibki pere läbi vaadates näha vana ema ja mitte tulla selle pealegi, et kuskil muneb palju rohkem noor mesilasema. See aasta tegi mul seda trikki üldiselt vähe peresid, minu teadmist mööda kolm. Loomulikult võib neid rohkem olla. Ainult üksikud emad on märgistamata ja mul on kerge salajasele emavahetusele jällile jõuda.
Tegin paar päeva tagasi midagi, mida teistele ei soovita. Panin kõik kärjed, mis mul on korpustega välja ja lasin mesilastele üle lakkuda. Mõnes raamis oli paar kannu mett, kuid mõnes kilode viisi kaanetamata mett. Kõik veeti ära viie tunniga. Suur möll oli. Alguses kaklesid raamidel ja alles hiljem hakkasid kanne tühjendama. Tegelikult olen seda teinud igal aastal. Ei taha lihtsalt mett vaha sulatamise ajal ära raisata. Parem lasen mesilastel selle omale vedada. Kuna kogus on pere kohta suhteliselt väike, siis söövad mesilased selle oktoobri teiseks pooleks ära. Selle mee hulgas võib olla lehemett, kuigi see aasta augustis korjet polnud. Välja arvatud üks kord kui naaber peresid koondas. Siis kasvas tarukaal kuussada grammi.
Vaatasin, mis veel õitsevad. Kuigi õisi on väga väheks jäänud, siis ikka veel midagi on. Mul õitsevad siin, kurgirohi, piimohakas, kuldvits, käbihein ja üksikud võililled.
oktoober 4th, 2010 at 07:27
Mul on buckfasti pere selline ilmselt, kahe emaga. Hauet oli kohe palju suvel. Pätsasin 2 korda neilt kärgi ja ikka oli sügisel mesila suurim pere. Nad on sellised rahulikud ja leplikud, täitsa võimalik et nad vaatasid et mesinik krdi pätt pätsab kärgi, vaja midagi ette võtta.
. Kõik sel aastal antud emad võeti vastu. Üks Meelise mamma oli suslik, teeskles nõrka. Võtsin taru lahti ja puuri välja, koputasin vaikselt mesilasi puurist välja kui nägin täpiga on veel sees! Oli 3 päeva kandi taga, see oli mu oma puur. Olin kandi varem pannud. Kandi oli tahkunud ja mesilased ei söönud seda läbi. Üks saatemesilane oli surnud ja ema aeglane. Ära ehmatas. Lasin ta raamidele lahti, kaotada polnud ju midagi. Aga mamma pani lendu hoopis. Tuli meelde foorumist loetu ja jätsin taru lahti. Päev oli ilus ja korje käis. Tulin ringiga tagasi ja oligi tagasi tulnud. Ju tahtis enne uuele perele pühendumist pisikese tiiru teha. Teda piirati veidi aga jäeti rahule, Godzilla olin juba Pärnusse saatnud. Ju nad kontrollisid kas peres on veel ema peale selle mis neile taevast sülle sadas.
Huvitav suvi oli. Ütleks et panustasin tulevikku. Kõik peale 1 on kollaste mammadega nüüd, seda üht ei saanud lahti lihtsalt. Sinna sattusid Viljandist toodud tarude raamid, need on tiba suuremad. Korpusesse mahub aga kitivad kinni. Teiste vahele sattus ka 1 uus mille ülemine liist vedas tünnilauaks. Nüüd ongi selline monoliitne kärakas. Tigedad ka teised, kohe tulevad kallale kui raame kangutada. Söötsin ära, vaatan mis neist kevadeks saab. Siis tõmban kasvõi mootorsae käima. Mett ei tulnud sealt perest tilkagi tänavu, üks trall käis ainult. Lahti pere ei saanud ju, kõik läks isevoolu teed.
Need pered mis juuni alguses tegin on palju tugevamad kui hilisemad, neile sattus parem aeg korjeks. Sellest aastast on ka õppida. Arvasin et sellest on küll kui mõõdukalt mett võtta ja peredele alles jätta rohkem et nad siis sügiseni areneksid. Tuhkagi. Pea kõigis peredes oli söötmise alguseks haue lõppenud ja sööta minimaalselt. Ühes uues peres oli paar kannu mett ainult ja mesilased karjusid appi. Mammasid nüüd hea otsida, kõik on täppidega. Tuleval aastal koondan kohe peale meevõttu talvekorda ja annan siirupit üle 4- 5 päeva et mammad edasi muneksid. Eks paistab kas on vahet. Peaks mõtlema ka kuidas paremini majandada, käimist oli palju. Pokumehe tehtud uued tarud on head, käe all soojad ja all on ruumi talvekobara jaoks. Lõikan katuse alla tuuletõkke plaadi, lennuauku hiirevõrk ja talvekorras nad ongi.
Eks paistab mida emadega tulevikus teha. Ise kardan kasvatada, ma olen sellise peene töö jaoks kobakäpp. Eks ma helista siis Alfale