Kokkupuude kurjade mesilastega on paljudele igapäevane. Mesilasse minemiseks valmistutakse pikalt ja põhjalikult. Üks kampsun alla, ei seda on vähe. Igaks juhuks teine veel, et oleks kindlam. Kindad ka kindlasti, muidu sunnikud nõelavad kätte. Jalgu ei tasu unustada, ega mesilane rumal ole, ta leiab ka jalad üles. Kaks paari pükse ja kummikud oleks head. Nüüd enam-vähem valmis, näovõrk ja suitsik kaasa ning saab mesilasse toimetama minna.

Esmalt lastakse palju tossu lennuavast, et mesilased meepõied täis imeks ja vähem nõelaks. Katus, matid eemaldatud, saab hakata liiste võtma. Esimene liist ära, palju tossu kohe järgi. Veel on suhteline vaikus, mõni üksik mesilane tiirutab ümber. Tuleb hakata raame tõstma, kuid see on juba katsumus. Nii kui raam natuke kõrgemal jõuab, on suurem mesilaste parv rünnakul. Üritavad nõelata kuhu ainult saab. Paksult sisse mässimine tasus end ära.

Pool pere on läbi vaadatud ja on tunne et, enamus mesilasi üritab nõelata või tiirutab ümber pea. Veel pool pere vaadata… auuts. Üks sinder jõudis läbi polsterduse kuidagi, veel hetk hiljem teine ja siis kolmas. Liikumisega olid riided liikunud ja teinud ruumi õhule. Loomulikult leidsid mesilased selle üles.

Raam käes tunned, kuidas üksteise järel mesilased nõelavad, valu on kannatamatult suur juba. Tahad raami käest visata ja jooksu panna, aga paned raami vaikselt pessa tagasi ja nüüd aitavad ainult kiired jalad. Lähim põõsas on päästjaks. Hulk mesilasi piniseb ja sumiseb kui ennast kohendad. Peaks vist kõik korras olema, igaks juhuks kontrollid veel üle. Jah, korras. Hästi vaikselt hiilid taru juurde. Üle ääre kohe ei tasu vaadata, mesilased on su näo ju meelde jätnud ja ootavad ainult, et tagasi tuleksid. Võtad suitsiku ja hakkad jubedalt tossutama, nii et õhk on tume. Sellises tossus ometi nad ei näe aga võta näpust. Nii kui üle ääre vaatad on uus parv kallal.

Nüüd ei jää muud kui kannatada, et saaks pesa tagasi kokku pandud. Katte matid, katus peale ja minema. Mulle aitab, tehku mis tahavad. Ülejäänud päevast otsivad mesilased mesila ümbruses kedagi, keda saaks ainult nõelata. Enam ei ole oluline mis nägu tal on, peaasi liigub.

Umbes selline näeks välja kurjade mesilaste läbivaatamine.

Mõnedki mesinikud ütlevad, et kurjad mesilased korjavad rohkem mett. Minu kogemused pole seda näidanud. Sülemlevad hoopis innukamalt. Neid ei saa pidada majade läheduses, nad terroriseerivad kõiki ümberkaudseid. Enda ja teiste huvides on parem pidada mesilasi, kes pole väga kurjad. Kui aga mesinikule meeldib kirjeldatud tegevus, siis ei saa ju midagi selle vastu olla. Vastasel juhul võiks kaaluda vaguramate emade või mesilasperede muretsemisele. Vaguraks võib nimetada selliseid peresid, kes ei kipu kohe nõelama kui taru avada. Nende juures lähevad vajalikud toimetused palju kiiremini. Oma mesilaste juures ei vaja ma üldiselt kaitsevahendeid, kuid vahel ikka võiks kasutada. Keegi pole kaitstud juhusliku nõelamise eest. Et mesilaspered ei läheks tigedaks, tuleks vältida nende hukkumist läbivaatusel ja mitte ’’lõhkuda’’ taru juures.

Postitatud Teisipäev, aprill 27th, 2010 kell 10:56 kategooria Mesilased.