Uurides vanu mesindus ajakirju avastasin väga huvitava artikli mesilaste talvitamisest siseruumides. Sellest kirjutab J. Niinemets 1937. aasta “Mesiniku” novembrikuu numbris “Mesilaste talvitamisest keldris”. Olen kuulnud, et ka tänapäeval päris paljud mesinikud on seda teinud või soovivad seda teha.

Siseruumides talvitumise eeliseks on kaitstus tuule eest, temperatuuri vähene kõikumine ning ühtlane õhuniiskus. Kõige enam mõjutabki talvitumist tuul. Artiklis on mainitud, et keldris talvitumisel kulub keskmisel mesilasperel umbes 10 naela, mis on 4,535 kg, vähem sööta kui väljas talvitumisel. Mesilaste parimaks talvitumistemperatuuriks on märgitud -4 kuni +4 kraadi, aeglaste kõikumistega. Oluline on veel see, et ruumis oleks pime, vaikne ning küllaldane õhuvahetus. Õhuniiskus ei tohi samuti olla liiga kõrge kuna see tekitaks hallitamist. Kindlasti ei tohi ruumis olla kahjureid nagu hiired ja muud elukad, kes võivad pere talverahu häirida. Igasugune ärritamine mõjutab talvitumist, olgu see siseruumides või väljas.

Keldris on tagatud mesilasperele pimedus, vaikus, temperatuuri ühtlus, kuid ventilatsiooniga on vaja natuke vaeva näha. Vaja on kahte ventilatsioonitoru. Üks keldri laes, millest õhk väljub ning teine kuskil all, millest tuleb juurde värsket õhku. Niiskuse vältimiseks soovitatakse tarud paigutada alustele, et nad ei oleks maa lähedal. Kui kelder on liiga niiskes asukohas, siis tuleb seda ümber ehitada või loobuda selle keldri kasutamisest.

Tarud viiakse ruumidesse pärast sügisest puhastuslendu, mesilasi võimalikult vähe häirides. Kui pered on talveks hästi ettevalmistatud, siis ei ole vaja talvel toiduvaru kontrollida ning neid liigselt häirida. Sellisel puhul võib tarud üksteise peale paigutada. Keldris talvitumise juures on oluline, et ruumis ei tõuseks temperatuur liiga kõrgeks. Muidu teevad nad hauet ning kulutavad palju sööta. Selle vältimiseks tuleb keldriruumi temperatuuri jahutada lume sisse toomise ning ukse lahti hoidmisega.

Täpselt nagu ruumidesse viimisega, tuleb välja tagasi viimisel vältida liigset mesilaspere ärritamist. Välja viimisega ei ole vaja kiirustada kui mesilaspere on rahulik, võib oodata kuni mesilas on lumi sulanud.

Selline talvitamine sobib kindlasti karmimate talvede korral. Eriti aga väiksemate perede üle talvitamiseks. Aasta 2002/2003 mesilaste talvitumine oli väga raske karmi talve tõttu. Mäletan seda, kuidas sügisel olnud tugevad pered olid kevadel katmas 4-5 raami vahet. Raskeks tegi talvitumise just temperatuuri järsk kõikumine ning tuuled.

Rohkem kui 10 aastat tagasi oli ETV-s saade Võrumaa mesinikust, kes kasutas samuti keldris talvitumist. Sellest ma enam palju ei mäleta, kuid mesinik ise pidas seda heaks ning oli rahul.

Mul endal on keset põldu vanaaegne kelder, mis on maha jäetud, kuid väga heas korras. Soovin katsetada nõrgemate mesilasperede ületalvitamist järgmisel aastal keldris.

Artikkel lõpeb “Mesiniku” toimetuse kommentaariga: “Mesilaste talvitamiseks määratud kuiv, käratu ja õhurikas kelder olgu ainult mesilaste jaoks varuks hoitud. Kelder tuleb suve jooksul ette valmistada, kuivatada ning parasiitidest vabastada.”

Postitatud Esmaspäev, jaanuar 23rd, 2012 kell 08:48 kategooria Mesilased.