Blogi avalehel

Kellele tehakse paberkandjatel trükiseid?

september 13th, 2012

Viimane mesinduse ajakiri „Mesinik“, ning mitte ainult viimane, on pannud mind mõtlema, mis eesmärgil ja kellele seda tehakse? Välimus on tehtud väga kena, kutsub lugema, aga kui teed lahti, siis enam mesindamise ja mesilastega seonduvat eriti ei leia? Tekib küsimus: kui paljud mesinikud üldse selle otsast lõpuni läbi loevad? Mina igatahes ei loe. Paar artiklit ja ongi kõik.

Ajakirja antakse välja mesindusprogrammi raames, mida toetab Euroopa Liit. See on mesinikele tasuta ja saadetakse postiga Mesinike Liidu liikmetele. Ilmub 6 korda aastas. Kas tasuta asjad, nt konkreetne ajakiri, peaks olema selline, mis pakub vähestele huvi? Suurem osa seal avaldatud kirjutistest võiks ilmuda hoopis internetis, kuna need on väga spetsiifiliselt väiksele ringkonnale huvitavad. Näiteks EML-i (Eesti Mesinike Liidu) tegevjuhi aruanne tegevusest võib ilmuda Mesinike Liidu kodulehel. Need, keda see huvitab, saavad sealt lugeda. Sama on mesindusprogrammi teemadega. Enamus mesinikke see ei huvita, võib samuti ilmuda mesindusprogrammi kodulehel. Ajakirja koostamisel tuleb lähtuda ikka sellest, et peale välimuse oleks see huvitav ja oodatud mesinike poolt. Praegu seda ta pole.

Mida tuleks muuta, et ajakiri oleks mesinikele huvitav? Praegust tehakse tõenäoliselt ametnikele. Esmalt võiks ajakirja toimkond võtta kätte enne II maailmasõda ilmunud ajakirja „Mesinik“. Ilmselgelt pole nad seda teinud. See oli huvitav lugemine, mesinikud ootasid seda oma postkasti. Teemad olid enamuses seotud mesilaste ja mesindamisega. Sisu huvitavamaks muutmiseks on vaja lisada praeguste kirjutajate hulka teisi mesinikke ja mesindushuvilisi. Keegi ennast ise pakkuma ei hakka, seega on vaja mesinikele pakkuda see võimalus välja. Tänapäevased interneti võimalused on nii laiad, et tuleb valida, mida avaldada paberkandjal ja mida veebis. Niimoodi on võimalik kõik kirjutised avaldada.

Paberkandjal välja antava ajakirja puhul tuleb mõelda ka sellele, kas see on huvitav mesinikule, kes ei käi mesinduse õpppäevadel, ei huvitu koolitustest ega kasuta internetti.

Mesinike Liit on juba päris mitu aastat välja andnud mesinduskalendrit. Praegusel hetkel vaatasin seda, mul on ees augustikuu. Panin selle üles ja kord kuus vaatan, kui keeran järgmist kuud ette, mis siis, et on väga vaadatava koha peal. Kasutan arvutit ja telefoni, seal on kõik need asjad olemas palju mugavamal kujul. Tekib küsimus, kui otstarbekalt Mesinike Liit kasutab talle antud vahendeid mesinike huvides? Sellisel kujul pole see kalender vajalik, eriti kui vahendid on üsna piiratud.

5 vastus “Kellele tehakse paberkandjatel trükiseid?”

  1. Aimar:

    Mulle meeldivad Mesinikus fotod:) . Kõik mesiniku numbrid võiksid netis üleval olla algusest peale.

  2. Raigo, hobimesinik:

    Jagan osaliselt Janeku seisukohta.

    Viimase Mesiniku sirvisin läbi, sisu ei lugenud: silmadega üle lastes ei leidnud ühtegi mind väga tõmbavat teemat. Kuigi plaan oleks korra veel läbi vaadata, loodetavasti esmamulje petlik: hetkel ootab kodus laua peal… Eks asi ka selles, et osalesin enamuses seal kajastatud üritustel ka ise ning olin teemadega juba kursis.

    Samas oli mul probleem, et mitte kusagil ei olnud üleval septembri-oktoobri koolitusi. Ainus koht, kust need leidsin oli värskelt ilmunud Mesinik. See on küll pigem kivi Mesindusprogrammi ja ehk ka EML-i kodulehe ja Mesindus.ee kodulehe kapsaaeda, kust vajalik info puudus.

    Olen seisukohal, et tuleb uurida, kui paljudel täna Mesiniku koju saavatest inimestest puudub ligipääs Mesiniku elektroonsele versioonile. Juhul, kui see hulk on piisavalt väike, siis võiks ehk tõesti kaaluda paberkandjal lehe kaotamist. Samas peab arvestama, et sellega võib kaasneda mõningane EML-i liikmete vähenemine. Sammuti on paberlehel (ajakirjal) omad eelised. Aga kindlasti tuleks läbi kaaluda plussid/miinused, mida paberkandjal lehe kaotamine kaasa võiks tuua (muu huklgas ka kokkuhoitud raha arvelt paremate ja põhjalikumate artiklite tellimine jms.).

    Kalendrit ma kevadel EML-iga liitununa ei saanud. Seda pakuti mulle küll müüa, kuid ma ei näinud mõtet sellele oma raha täiendavalt kulutada samadel põhjustel, millele Janek viitas. Kontoris mul tööandja poolt muretsetud kalender seinal. Seda ma vahel ikka piilun, koju aga ei ole ma enam aastaid seinakalendrit ostnud…

    Samas inimesed, nende harjumused ning ootused ja lootused on erinevad…
    Mis ühele meeldib, see teisele mitte ja vastupidi…

  3. MAZ:

    Võib olla peaks ajakirjas rohkem esindatud olema praktilised nõuanded siis elukutselistele ja hobi mesinikele? Tegelikult aruandluse võiks jätta eraldi kujul kuhugi pdf formaadis allalaadimiseks,kellel huvi selle vastu on. Ühes teises liidus tehti sarnane asi ära,kus välja andest eraldati siis ametlik ja muu sisu pool. Ning asi toimib hästi juba aastaid. Ise asi ,kas see idee mesinduses nii hästi vastu võetakse.

  4. metsamesinik:

    “Mesinik” lehe sisuline pool algas uue toimetajaga päris paljutõotavalt, kahjuks tundub nüüdseks energia maha käinud olevat. Eriti viimase lehe sisu on tõepoolest enam kui lahja, peale Aimari tulevikule suunatud kirjatüki on terve leht täis meenutusi minevikust. Tean-tean, kes minevikku ei mäleta… aga kas natuke paljuks ei läinud seekord?
    Lehe maht pole just kiita, 20 lehekülge 6 korda aastas. Kas erialast infot on tõesti sedavõrd vähe, et esi- ja tagakaan “raisata” vaid piltide paigutamiseks. OK, saan aru et formaadi teema, aga kui ka sisu pole kiita jääb mulje materjali puudusest ja tühja ruumi täitmisest piltidega.

    Kalender on hea, jõudu ja energiat tegijatele, loodetavasti potsatab see minu postkasti ka käesoleva aasta lõpus ning järgnevategil aastatel. Ja järgides üleskutset fotode leidmiseks vaatan lähiajal oma klõpsitud pildid läbi.

  5. Marianne:

    “Mesinik” on mõeldud infolehena. Kindlasti saab igat asja edasi arendada, kui häid nõuandeid saab ja konstruktiivne kriitika on alati teretulnud (koos lahendustega). Tegevjuhina annan EML-is toimunust ülevaadet seal just seepärast, et ca 60% EML-i liikmetel (vanemal generatsioonil) ei ole e-posti aadressi, kuhu otsepostitusega saata infot. Järelikult suures osas need inimesed ei kasuta ka arvutit. Seega jääb paberkandjal infoleht neile ainukeseks vahendiks, et saada ülevaadet, mis toimub organisatsioonis, kuhu nad kuuluvad.
    Et “Mesinik” muutuks sisukamaks, siis on kõigil võimalik saata lehe toimetajale kaastöid. Samuti erinevat infot, mida arvate, et seda on vajalik kajastada.
    Head kaasamõtlemist kõigile “Mesiniku” paremaks ja inforohkemaks muutmisel.

Jäta vastus