Vanarahvas pidas tõnisepäeva talve poolitajaks. Selleks ajaks pidi pool talvevarudest veel alles olema. Mesilastel jätkub talvitumine, neil peaks 2/3 söödavarust alles olema. Toitu kulutavad mesilased väga kokkuhoidlikult, umbes 50-70 grammi päevas. Külmemate ja soojemate ilmadega  natuke rohkem. Külma puhul on arusaadav, miks nad seda teevad. Aga miks ka soojemate ilmadega? Ise kaldun arvama, et nad paigutavad tarus natuke sööta ümber, ja selleks, et kobarast lahkunud mesilased ei tarduks, tõstetakse tarus temperatuuri. See võib olla üks võimalusi paljudest.

Teine vanarahvapärimus, mida võib siduda tõnisepäeva ja mesilastega on: putukatel tuleb tõnisepäeval hing sisse. Ma lisaks sellele veel ühe: kui mesilaspered on taliharjapäevani elus, elavad nad piisava toiduvaru korral ilusti kevadeni.

Tänapäeval mõjutab mesilaste talvitumist palju enam põhjuseid kui varem. Kõige olulisem neist on mesinik ise. Temast sõltub mesilaspere heaolu. Oleme mesilased kodustanud ja paigutanud nad tarudesse, mis püüavad imiteerida nende looduslikku kodu. Sügisel võtame ära suure hulga toiduvarust. Osa mesinike asendavad selle suhkru või muu mesilastele mõeldud tehissöödaga. Mõned jätavad ainult korjatud mee tarru. Lisaks kõigele sellele kimbutavad mesilasi haigused.

Loodus ei hellita ega hoia mesilasi, vaid on nende vastu üsna julm. Vabas looduses annavad mesilaspered paar sülemit suve jooksul. Kui nad kõik elama jääks, oleks varsti kõik kohad mesilasi täis, kuid nii see pole. Pooled või enam mesilasperedest hukkuvad talvel, ühel talvel rohkem, teisel vähem. Põhjusteks on haigused, närilised, väikekiskjad, karud ja ilmastik. Inimene on võtnud mesilased oma hoole alla ja nüüd loetakse veel normaalseks, kui kogu talve jooksul hukkub 5% peredest, halvematel talvedelm rohkem. Sellega seoses on muutunud põhjused, miks see juhtub. Tänapäevastes tingimustes on peamised perede hukkumise põhjused mesilaste haigused, parasiidid, mürgid ja toidupuudus ning alles viimasel kohal ilmastik.

Me kahtlustame et, keskkonnamuutused on saamas järgmiseks mesilaste hukkumise põhjuseks. Muutunud on raadiolainete hulk meie ümber. Neid on varasemast miljoneid kordi enam. Loomad ja putukad paistavad seda tajuvat. Sellest, kuidas mõjutavad mesilasi mobiililained, võiks kirjutada pika loo.

Mesilastel on pool talvitumisest läbi, algab palju raskem osa sellest. Nüüd on olnud juba nädal aega plusskraadides ilmad ja lume kiht on olematuks sulanud. Lumest on saanud palju vett, mis ohustab madalamas kohas paiknevaid mesilaid. Lisaks ajavad jõed üle kallaste ning alanud on talvine jääminek. See polegi nii haruldane sündmus. Varasemalt oli üsna tavaline et, lumi sulas talve jooksul mitu korda ära ja siis tuli uuesti maha.

Nii juhtuski minul. Esimest talve on mesila grupp väga ilusa koha peal. Suvel ja sügisel liigse niiskuse probleeme polnud, kuid nüüd on tekkinud mesilasse suur tiik. Üks taru oli päris kärgedeni vees (pildil). Mulle oli see tiik üllatuseks. Muud ma teha ei saanudki, kui tõsta taru nii palju kõrgemale, et vesi seda enam ei puuduta. Mesilased hakkasid koheselt taru liigutamise peale pahandama. Üldiselt läks seekord nendega õnneks. Lähemal ajal lubab ilma jahenemist ja sulaveest tekkinud tiigid peaksid ära kaduma. Loomulikult on vaja sellise koha peal olevas mesilas tarud tõsta palju kõrgemale või üldse ära viia. Tarru tekkinud veekogu võib palju paha teha, halvemal juhul terve pere hukutada. Seekord läks õnneks, kevadise sula ajal ei tohiks sellist asja enam lubada.

Detsembris olnud pikem külmaperiood pole mesilastele üldiselt paha teinud, kui mesinik on hoolsalt jälginud perede toiduvaru ja ventilatsiooni. Pered püsivad kobaras ja kulutavad keskeltläbi 50 grammi sööta ööpäevas. Alla -10 kraadise külmaga on neil liikumine tarusiseselt raskendatud, seetõttu on oluline et, kobara all oleks piisavalt toitu.

Enne aastavahetust avastasin mesilas veel ühe anomaalia. Tundub et, rähnid on sel talvel minu mesilad üles leidnud. Tarusid oli nokitud siit ja sealt ning ühele lausa auk sisse tehtud. Sellisel puhul aitab ainult tarude kaitsmine võrguga. Tarus olev auk sai ära parandatud makrofleks-vahuga ning võrk peale pandud. Loodan, et mesilastele ei tekkinud sellest ärritamisest palju kahju.

Terve mesila on valge lumevaiba all. Hästi on näha, kes on mesilas tegutsenud. Tihased on välja valinud lemmik mesilaspered, keda pidevalt ärritatakse, et mesilased ei saaks väga rahulikult olla. Päev läbi lennatakse ühe taru juurest teise juurde ja nokitakse lumele jäänud mesilasi.

Eile avastasin kodu juurest mesilas kellegi kahtlased jäljed. Pisikesed, kaks kõrvuti jälge ja järgmine paar umbes 15-20 sentimeetri pärast. Oli nuuskinud peaaegu kõik tarud läbi. Nii mõnegi taru all oli käidud. Mingeid lõhkumisjälgi ei avastanud. Paistab, et tegi ainult luuret. Igaks juhuks oleks vaja mesila tähelepanelikuma jälgimise alla võtta. Kõige tõenäolisem on tuhkur, selle sarnast looma on siin nähtud. Nugiseid veel õnneks mitte. Aga kuidas neil kahel üldse vahet teha, kui pole kumbagi kunagi kohanud? Talvel nad kõik vahetavad tumeda karva heledama vastu?

Paar ööd tagasi oli meil ligi -20 kraadi külma. Olin plaaninud paar väiksemat pere viia enne suurt külma keldrisse. Seal oli kahjuks liiga soe, kuna maapind pole külmunud. Liiga soojas pole mesilastel hea, nad võivad hakata hauduma. See poleks kindlasti esimene kord kui mõni pere teed detsembris haudme sisse, kuid enne veebruari pole see hea.

Talvine tarukaal toimib samuti sel aastal. Hetkel kaalul olev pere on väga rahulik, hoiavad toitu kokku. Isegi see ei löönud neid liimist lahti, et vahetasin ema alles septembris. Tavaliselt hakkavad uue emaga pered väga kõvasti hauet kasvatama. See pere aga tegi paar raami ja oligi valmis. Tegelesin nendega veel 21. oktoobril kui vahetasin raame välja. Olin jätnud kaks korpust, kuid see ei osutunud vajalikuks. Tookord saigi üks korpus tühjemate raamidega eemaldatud. Terve pere tuli ajada ümber. Paar päeva oli perel suurem toidukulu, hiljem on kulunud päevas umbes 30 grammi sööta. Üks tähelepanek on küll: mesilaspere kulutab rohkem sööta kui on soojem ilm ning kui on väga külm. Nullkraadiste ilmadega on toidukulu minimaalne. Lisaks, toitu kulub alati rohkem hommikupoolsel osal päevast. Tõenäoliselt jõuab valgus lennuavast tarru ja mesilased tunnetavad päeva algust.

Ega mesilased magagi talveund. Nad tegutsevad vaikselt. Peamiselt tekitatakse sooja. Tugevamad pered, kellel on kobar tarupõhjaga ühenduses, nemad puhastavad taru põhja juba väheste plusskraadide korral. Mul on sel aastal enamuses lahtised võrkpõhjad ja enam sellist asja ei näe.

Novembri lõpp tõi meile tõelise talve. Maapind on valge ja nädalavahetuseks lubatakse juba alla -10 kraadi külma. Mesilastel algab nüüd tõeline talvitumine koos külma ja lumega. See kestab tavaliselt märtsi teise pooleni.

Kogu talvitumine kestab umbes 150 päeva, sel ajal tuleb mesilastel tarus vastu pidada. Kui talv on ühtlaselt jahe, ca -5 kraadi kandis, ja lumine, siis kulub mesilastel vähe energiat.

Viimased tööd mesilas olid tarude katmine võrguga. Kodu juures on tarud nii nagu suvel, kuid kaugemates gruppides said tarudele võrgud ümber. Talvel lume tõttu pole kindel, kas gruppidele üldse ligi pääsebki. Seepärast on hea, kui väiksemad närilised ja nugised tarusid hävitada ei saa. Võrgud kaitsevad ka tihaste vastu, nii et need ei saa mesilasperesid ärritada.

Mul pole siiani nugise ja karu kahjusid mesilas olnud. Tean tuttavate kaudu et, mõlemad loomad rüüstavad terveid mesila gruppe. Mõni kuu tagasi Lääne maakonnas rüüstas karu mesilat päris elumaja juures. Tavaliselt kui maitse suhu saadakse, siis tullakse nii kaua kuni midagi võtta on. Karu polegi nii väga huvitatud tarudes olevast meest vaid haudmest. Mesilaste vaglad on väga valgurikkad. Nugis seevastu rüüstab grupis järjest kõik tarud ning läbustab ja lõhub tarud seest poolt. Arvamus, et nugised rüüstavad ainult penotarusid, ei pea paika. Võetakse ette ka täispuidust lamavtarud. Nende lammutamisele kulub loomulikult rohkem aega.

Hiired on samuti ohtlikud, nad võivad suurest perest sügisel, jätta kevadeks mõne raami mesilasi. Tungivad nad tarudesse enne suuremaid külmasid. Sisse saavad lennuavadest või pragudest, mis on suuremad kui 12 millimeetrit. Tarru pääsedes nad roojavad taru nii ära, et kõik haiseb. Lisaks närivad kärjed ja raamid katki ning söövad mesilasi, mett ja õietolmu. Kevadel igatahes pole see ilus vaatepilt. Tarru pääsenud karihiir üldiselt mesilasperele ohtu ei kujuta, kuid oma tegevusega ta ärritab mesilasi. Parem on kui ka nemad hoitakse tarudest eemale. Karihiir mahub läbi juba 8 mm lennuavast.

Lindudest teevad kahju rähnid. Penotarudega läheb neil lihtsalt. Nende kahju piirdub üsna tihti lõhutud tarudega. Mesilasi ta päris ära vist ei hävitagi. Kevadeti on nähtud vaatepilti, kus mesilased teevad puhastuslendu läbi rähni toksitud augu. Siiski, iga talvine liigne mesilaste ärritamine võtab neilt mingi hulga elujõudu kevadeks. Mesiniku ülesanne on oma hoolealustele tagada võimalikult rahulik talvitumine.

Tihastest on varasemalt juttu olnud. Need toksivad terve talve tarusid ning ärritavad süstemaatiliselt mesilasperesid.

Kõige ettearvamatum on mesilastele inimene. Kunagi ei või teada, mis mõtetega keegi möödub silma alla sattunud mesitarudest. Nii mõnigi arvab heaks taru ümber lükata. Selle vastu kahjuks ei aita miski. Ei ole võimalik tarusid 24/7 valvata.

Juba teist aastat järjest on olnud vajadus anda perele mesilasema novembris. Eelmine aasta avastasin novembri keskel taru eest mesilasema ning andsin perele järgmisel päeval uue. Sel aastal oli natuke teistsugune situatsioon.

Varroatõrje käigus avastasin suure pere, mis polnud enam kobaras. Mesilased olid laiali taru seintel, raamide vahel ja tundusid kuidagi ärritunud. Ilmaprognoosi järgi oma tegevust planeerides, vaatasin lõpuks eile pere läbi. Mesilased läbivaatuse ajal lendu ei tõusnud vaid püsisid väga rahulikult. Septembris antud mesilasema leida ei õnnestunud, uue ema andmine oli otsustatud.

Mul on terve hulk varuemaperesid jäetud üle talve, nende hulgast valisin välja ühe ja paigutasin koos mesilastega emata pere keskele. Pere ärritussumin vaibus kümnekonna minutiga. Kui olin juba pere kinni katnud, vaatasin veel paari pere, mis olid väiksemad. Avastasin ühe vana mesilasemaga pere, kus oli järgi jäänud üks vahe mesilasi. Pere oli hukule määratud. Sellise suurusega pere ei ole võimeline talve üle elama. Siis hakkas korraks sadama ja mul tuli teha väike paus. Tahtsin anda vanale emale võimaluse üle talvituda samas peres, mis oli enne emata.

Pärast vihmasadu raputasin kõik mesilased koos emaga samuti sinna peresse, kuhu just oli ema antud. Tugev pere ja mesilased pole enam aktiivsed, peaks olema võimalus, et mesilasemad ei puutu kokku ja üle talvitub mitu ema. Täna kahjuks oli vana ema taru põhjal, võimalik, et emad said kokku. Teine ema arvatavasti võeti vastu. Sel sügisel on mul olnud rohkem emata peresid kui varasematel aastatel. Üks põhjus on kindlasti emade halb paarumine suvel.

Selline hilissügisel emata perede avastamine ja mesilasemade andmine vajab väga tähelepanelikku meelt. Pole lihtne avastada, mis põhjusel võib pere ärritunud olla. Vahel on selleks ebakvaliteetne sööt või ärritaja tarus. Kui pere ongi emata on vaja olla selles kindel. Lihtne, kui ema leitakse taru eest, aga raskem kui pere on lihtsalt ärritunud. Esimene tunnus, et mesilaseperel ema pole, on pere kõrgendatud sumin. Isegi jahedama ilmaga emata jäänud pere ei rahune, mingil määral pere jääb rahulikumaks ajapikku. Kui nad uut ema ei saa, on üsnagi tõenäoline, et kevadeni ei elata. Need pered, kellel hukkub ema talvel, elavad ilusti kevadeni ja mesinikul on võimalus perega tegeleda.

Enamus mesilasperedes on moodustunud talvekobar. Ainult hauet kasvatavad pered on aktiivsed. Haudme kasvatamine ei ole aga üldse hea. Mul on kindlasti paar pere, kes pole valmis talvituma. On väga suur oht, et mesilased kulutavad ennast ära ja pere jääb nõrgaks ning võivad lõpuks hukkuda.

Paar väiksemat pere tulebki veel tõsta ühte tarru kõrvuti talvituma. Teha saan seda plusskraadidega. Muudmoodi kolmes kuni neljas raamivahes olev pere üle talve ei vea. Rahulik ja mitte väga kõrgete külmakraadidega ilm oleks üle elatav, kuid Eesti talved on vahel pikalt väga külmad.

Hiljuti sai tehtud mitmes grupis lestatõrjet. Päris head olid tulemused. Ainult veerandil peredest varises alla üle saja lesta. Teistes eriti hullu midagi polnudki. Ma alati ootan kõige hullemat. Pered, kus lesta teistest rohkem varises, olid kevadel oma arengus palju tugevamad ning suutsid ka rohkem nektarit tarru tuua. Kuigi see pole alati nii. Vahel on pered juba kevadel kahjustunud ning kiratsevad terve suvi läbi ning hukkuvad augusti teises pooles.

Praeguseks on teistkordne lestatõrje tegemata ainult kodugrupis. Planeerin teha kahe erineva vahendiga ning hiljem neid vahetades uuesti kontrolltõrje.

Igal sügisel novembrikuu lõpus toimuvad mesinike sügispäevad Jänedal. Sel aastal on need eriti pidulikud, kuna Eesti Mesinike Liit tähistab seal oma 20 sünnipäeva. Varasematel aastatel on koosnenud sügispäevad kahel päeval toimuvate loengutena. Õhtuti on mesinikel olnud võimalus omavahel suhelda päevakajalistel teemadel.

Selle aasta programm on eelmistest erinev õhtuse kava poolest. Loengud toimuvad nagu ikka hommikul kella kümnest pärastlõunani, esimesel päeval õhtuni. Esimese päeva õhtul toimub lisaks tavalisele kavale pidulik õhtusöök ja simman.

Nagu tavaliselt valitakse aasta mesinik, kes on sel aastal eriti palju mesinduse heaks ära teinud ning tunnustatakse teisi Eesti mesindusgurusid.

Mesinike sügispäevad toimuvad 24. ja 25. novembril Jänedal algusega kell 10.00. Lisainfot saab Eesti mesindus veebilehtedelt.

Eesti mesi on kvaliteetne kui mesinik on järginud kõik meekäitlemise tavasid. Vurritab ainult valminud mett, järgib hügieenitavasid, hoiustab mett hermeetiliselt jne. Kuna meil puudub suurem tööstus, siis võib mett üsnagi ökoloogiliselt puhtaks nimetada.

Ja arvestades meie maastikku ja loodust, on mesi korjatud paljudelt taimedelt. Ainult vähesel hulgal leidub monomett. Monomett võib Eestis saada võilillelt, rapsilt ja kanarbikult, võibolla veel üksikutelt taimedelt, mis sõltuvad rohkem ilmastikust.

Hinna poolest on meie mesi suhteliselt samal tasemel kui Soome oma. Tunduvalt kallim Läti ja Leedu meest. Kõik need meed on sama kvaliteetsed kui Eestis tootetavad. Igal on loomulikult oma kohalik eripära. Kõige enam erineb Leedu mesi. Seal saadakse suur osa meest tatra põldudelt mida meil on väga vähe.

Milline on Eesti mesinduse konkurentsivõime? Kohalikult turul hea, kuid väljaspool riiki täiesti olematu. Oma siseriiklikul turul tuleb meil järjest enam võistelda lõuna poolt toodud meega. Talvel Tartus olnud konverentsil kõneles lektor Leedust, et neil ei jätku mett, kuna Eesti turg tõmbab mee ära! Tõenäoliselt Läti ja Leedu mett müüakse Eestis mitteametlikult? 6. oktoobril olnud konverentsil mainiti, et Eestisse imporditi 2011. aastal ca 250 tonni mett ning Eestist välja 2 tonni. Need numbrid on ametlikud. Mitme aasta perspektiivis on need numbrist järjest kasvanud, väljaarvatud eksport, mis enamasti on olnud 0 kg.

Neist numbritest järeldubki, et meie kohalik Eesti mesi pole välisturgudel konkurentsivõimeline. Peamine põhjus on, et me pole enda mett tutvustanud väljas pool riiki, kui ka see, et meil ei ole piisavaid koguseid hõivamaks suuremaid turge. Ka siseriiklikult on meil meest kas puudus või on mesi kaotamas turgu väljamaistele mee tootjaile. Meil ei müüa poodides väljamaiseid nišitooteid vaid täiesti tavalist mett. Jätame Hiina mee või meelaadse üldse välja, see on omaette teema. Poekettides müüdav mesi on paljuski väljas poolt Eestit. Väiksematel tootjatel ei ole võimalik saada poekettidesse oma toodetega.

Poekettidesse võib saada näiteks ühistegevusega, mida mõni mesinik püüab vägagi promoda. Kahjuks ei ole Eesti mesinike hulgas populaarne. Vanematel mesinikel on sellega seoses kogemusi. Kõik see ühistegevus taandub usaldusele, mida ei ole. Alati leidub mõni ärikas, kes tõmbab heausksetel naha üle kõrvade.

Viimased ilusad ilmad olid nädal tagasi, nüüd sajab iga päev. Mesilased lendasid, tõid õietolmu. Võimalusel otsiti, kus saab midagi pihta panna.

Minul nad said ühte kärjekasti ja korraldasid suure möllu. See pole tegelikult üldse hea. Võõrad mesilased lähevad omavahel kaklema ning paljud neist hukkuvad. Isegi jahedamate ilmadega uuritakse seda kohta, kus midagi saadi. Isegi kui asemel on tühi kast, vooritakse päevad läbi seda uurima ega midagi tekkinud pole.

Nädal tagasi sai vaadatud peresid viimast korda. Ainult neid, kellel oli mingi probleem. Hauet oli ikka veel päris mitmel perel üle kolme raami. Tuleb neid veel korra vaadata kuu teisel poolel. Põhjus päris lihtne: nad püüavad mesilasi talveks kasvatada kuna varroalesta oli keskmisest rohkem. Kuna nüüd kooruvad ainult terved mesilased, siis peaksid nad korraliku pere teha suutma. Kui hauet jääb vähemaks, asendan tühjad raamid korralike söödaraamidega. Olen neid varunud selleks otstarbeks.

Kaks pere said likvideeritud, neist jäid raamid üle. Neid kahte pere ei saanud alles jätta, ühel oli paarumata ema sees ja teisel polnud üldse ema, ainult kupud. Sel aastal ei paarunud emad enam pärast 15. septembrit. Liiga jahe ja niiske. Leski siiski veel on päris mitmes peres. Ei tea, miks nad alles hoitud on. Emamesilased on korralikud, haue on kadunud, aga lesed jalutavad raamidel ja päiksepaistega teevad mõne lennu.

Väiksemad pered kui viis raami, nende heaks üle talvitamiseks tasub nad panna kahekesi ühte tarru või tõsta nõrgem pere tugevama peale nii, et tekiks ühine kobar. Olen seda ka varem teinud ja tulemused on head. Kolmeraamiline pere talvitub nii ilusti ja hakkab kevadel kiiresti arenema. Kiiremini kui mõnigi tugevam pere.

See kõik nõuab aega ja natuke varustust. Põhjad, mida selleks vaja, tuleb ise ehitada. Ajaliselt võiks seda teha siis, kui viimane sügisene lend tehtud. Kuna see toimub, ei oska isegi ennustada. Võibolla oli see juba ära 2. oktoobril, võibolla tuleb kunagi kuu teises pooles. Varem võib tõsta pered koos talvituma, kui pered on pärit eraldi gruppidest. Mesilased orienteeruvad uues kohas ja lendavad õigesse tarru tagasi.

Sügis on alanud, mesilased on valmis talveks. Kes rohkem, kes vähem. Viimased mesilasemad hakkasid munema 15. septembri paiku. Koheselt said nad ära antud neisse peredesse, kuhu vaja.

Vahetasin välja mõne tigedama pere ema. Tige mesilaspere on rohkem nuhtluseks kui rõõmuks. Pole eriti meeldiv, kui avad taru ja esimese raami välja tõstmisel on 100 mesilast kallal. Sügisesed ema andmised on natuke keerulisemad. Sel ajal tuleb olla hoolas, et ema ikka võetakse omaks. Vastasel juhul võib pere emata jääda ja uut pole kuskilt võtta.

See, kas pere hakkab hauet kasvatama, sõltub mesilastest. Enamus peredest on haudme tegevuse lõpetanud. Võrreldes eelmise aastaga kuu varem. Selles olen ma küll kindel, et mesilased ei tea milline talv tuleb. Igal aastal valmistuvad nad talveks, pole siiani veel vastupidist näinud.

Sügisestest töödest mesilas on kõik peaaegu tehtud. Vaatan ainult mõnda peresse sisse, et ikka oleks korralikult talvesööta pesa keskel, kuna viimane haue oli koorumata. Tugevam pere veab pesa äärtest sööda pesa keskele, kuid nõrgemad võivad sellega hätta jääda. Tugev pere on kahes korpuses, nõrgemad 5-raamilised. Augusti esimesel poolel tehtud pered tuleb mul kas kahe kaupa ühte tarru panna võin mingi muu moodusega nende talvitumist parandada. Võimalusi on, näiteks tõsta väike pere suure pere peale või viia nad sisetalvitumisele.

Varroalest? See elukas pole kuhugi kadunud, teeb omi musti tegusid igal aastal. Pered nõrgenevad ja neil on vaja taastada oma tugevus talveks. Augustis ravitud pered tulevad sellest välja, teised kahjuks mitte. Kui nad pole veel hukkunud, toimub see oktoobri jooksul. Enam ei ole võimalik neid kuidagi aidata. Ma pidin ühe pere likvideerima. Sain võõra sülemi suvel. Perel polnud muud häda kui mesilased olid tumedad. Ostsin otse apteegist ravimi ja panin sisse. Lesta varises vähe. Nüüd sügisel oli see pere kahjustuses, kahjuks ka ema kadunud. Kui sülem oli nii haige, siis mis veel selle perega juhtus, kust see sülem tuli? Loomulikult on suurem probleem meil müüdavad varroa ravimid. Need lihtsalt ei toimi!

Mõnel ilusama ilmaga toovad mesilased õietolmu. Vaatasin, millel nad käivad. Peamine kollase õietolmu allikas on sügisene seanupp, korvõieline nagu võilillgi. Mul on põllul päevalilled, ka seal on mesilasi näha. Lisaks õitseb ristiku ädal. Seal saadakse pruunikat õietolmu. Nektarit ei peaks ükski taim enam andma.