Mesila töötab täiega, ilmad on ilusad ja mesinike suvi käes. Pered on lausa üllatavalt arenenud. Mitmed päevad olid jahedad ilmad, keegi toast välja ei saanud, ainult vee järel käidi. Küll nüüd mesilased töötavad ja lausa üllatab, kuidas suuremad pered on kasvanud. Sealt tuleb kindlasti varsti tugevaid sülemeid. Nõrgemad pered on ka ühekorpuselistes korpused mesilasi täis pannud, vaja oleks tõsta tühjad korpused peale ja kahekorpuselistel korpused vahetada, nii et ülemine tühi pealmiseks. Aga ilmad nii jahedad öösiti, et ei riski. Vaja veel vaadata mõned päevad ja ilmajaama kuulata, sest pesade laiendamine on igal kevadel üks riski peale minek. Olen vahel mõnel külmal kevadel sedagi teinud, et tühjad korpused alla pannud ja täis korpused peale. See annab vähemalt mesilastele ruumi kus olla, ja kuhu mett panna. Ema naljalt ei taha allapoole munema tulla, tema on ikka ülemises soojas. Kui all on tühi korpus, saavad nad mee tuua allapoole. Loodan, et praegult asi veel nii hull pole. Ja see on muidugi äärmine abinõu, et tühjad korpused alla pannakse. Sel ajal on tarudel sageli olnud ka kolmandad korpused peal, sel aastal on kevad lihtsalt hilisem.

Mesilased söövad veel suhkrustunud kärgi tühjaks, aga korje on nii tugev praegult, et isu õieti polegi. Vaja vist üles sulatada ja siirup nende kätte sööta.

Niisugune oli siis minu viimane, 156. lugu siia blogisse. Kaks aastat ja kaks kuud on kiirelt möödunud. Tore vahel lugeda tagantjärgi, endalegi ajab naeru peale, mis saanud kirja panna. Ja eks see mesiniku aasta kipub ikka ennast kordama, raske on midagi uut ja erinevat kirjutada. Selle aja jooksul on mul tänu päevaraamatule käinud mitmeid külalisi, telefonikõnesid on olnud palju, täitsa huvitavad kaks aastat on olnud. Statistika järgi on üle 4500 lugeja iga kuu, see on päris üllatus minu jaoks.

Aga nüüd on mul aeg pensile jääda ja noorematel aeg asemele astuda. Mina jään mesiniku blogi suure huviga lugema ja sealt õppima, sest mesindus on selline ala, mida õpi elu aeg ja selgeks ikka ei saa. Uus blogipidaja on teile mesindus.ee leheküljelt juba hea tuttav, mul on tema mõtteid ja kommentaare seal alati olnud põnev uurida. Soovin talle palju lugejaid ja küsijaid ja kaasamõtlejaid, kes mind siin kõik rõõmustasid. Mina jätkan oma mesindamist ikka edasi. Soovin mesinikele ilusat meesuve. Ja kõigile lugejatele - kohtumiseni!

See kevad ei ole üldse mesinikele ega mesilastele meeltmööda. Ükspäev said mesilased paar tundi korjel käia, täna oli umbes tund, siis hakkas külm põhjatuul puhuma ja mesilased kõik kadusid tarudesse.

Remmelgas ja paiselehed õitsevad, mesilastel oleks juba tööd küll. Mäletan ühte aastat, kus pajude ja remmelgate lõhnaga mett sai vurritatud. Tänavu ei lase üldse tarude kallale minna.
Teeb muret, et äkki tuleb söödanõud peale panna, sest tarudes sünnivad noored mesilased, pered arenevad täiega. Vanad talvitunud mesilased peaks vist olema enamus välja langenud juba. Nõrgematel peredel on arenguga tegemist, kuna on külm ja nad ei jõua kütta. Praegult ongi vist see aeg, kus on kõige vähem mesilasi peres aasta jooksul.

Karusid pole mesilas käinud, aga jälgi olen juba näinud pool kilomeetert mesilast eemal. Eelmisel aastal vaatasin igal õhtul, üks oli suur musta värvi isakaru ja pruudiks oli natuke väiksem pruunim. Emakaru tänavu siia kindlasti tule, kuna tal peaks poeg või paar olema. Aga selle jäljed, kes siin kolab, on hiiglasuured, võibolla on seesama isakaru. Aga ehk kohe mesilasse ei tule kevadel.

Vaha sulatamine on lõppenud, eile tegin veel viimase ära. Hirmlõputu töö on raamide korrastamine, traatide pingutamine. Seda jätkub ja ega viitsigi kogu aeg teha. Saab ka siis teha, kui on näha, et tuleb hea meeaasta ja raame tõesti ka vaja on.

Ilmajaam lubas juba sooja ka, esmaspäevaks-teisipäevaks isegi 15 kraadi. See on kõige madalam temperatuur, mille juures lubatakse taru lahti teha. Vaatame-näeme.

Lugesin eilset Päevalehe repliiki Mee-Eestist. Siit võiks mõtet edasi arendada, et Eestimaal on tõesti ruumi mesinduseks. On vägevaid rabasid, kus kasvab kanarbikku, kust mesi jääb korjamata. On mahajäänud põlde ja metsi. Hulka töötuid saaks tööd, keset rohelist Eestimaa loodust. Eestimaast võiks saada meetootmise maa, see olekski Eesti Nokia. Hüüdlause võiks olla ka Teretulemast Eestisse mett sööma! Kui Eesti juba tulevikus meeriik valmis on, võiks Eesti vapi peal olla kolm mesilast.

Oma mesilas on mul kiired kevadtööd tehtud. Õnneks läks soojaks, tarud on läbi vaadatatud. Nõrgemad ühte korpusesse pandud ja alumised korpused ära võetud ja puhtad põhjad alla pandud. Tugevatel samal ajal on ülemised korpused mesilasi täis ja tarud nii kuivad ja põhjad nii puhtad, et polnudki vajadust põhjasid vahetada.

Mul õnneks hukkunuid on seni vähe, aga omajagu ikka. Ühes polnud ema, ühendasin teisega kokku. Puhastuslennu päeval tugev pere on nüüd üsna nõrgaks jäänud, hakkasin vaatama, milles asi. Selgus, et ema oli õige väike kribu. Nii et võibolla mõned pered langevad veel välja, aga tugevad pered on küll piisavalt tragid, et mai alguses on vägevaid sülemlemisi loota. Sooja ilmaga mesila töötab juba täiega. Õietolmu toovad, mett veel ei ole. Meekorjet korraldasin ise.

Suhkrustunud kärjed alumistest korpustest ja äärmised ära suhkrustunud panin korpuste sisse õue virna, üks põhi on all ja teine kummuli peal, lennuavad täielikult lahti. Sealt nad siis käivad ja ilusa ilmaga läheb parajaks mühinaks, kui tassivad mett tarudesse. See imiteerib korjet ja paneb emad hästi munele. Igal aastal söödan jäägid neile nii kätte. Kevadel see röövimist tavaliselt ei põhjusta, suvel ja sügisel ei või kätte anda, siis on kohe röövimine lahti. Ainult paar päeva tuleb vahet pidada, sest noored mesilased, kes esmakordselt korjel on, kui paar päeva sedasi kärgede seest saavad, siis üks vana mesinik hoiatas, et need üldse enam töömesilaseks ei hakka. Nendest saavadki röövmesilased ja ei hakkagi lillede peal käima.

Üldseis on siis normaalne, võiks parem olla, aga kui kuulda, kui palju on hukkunuid peresid mujal, ei tohi nuriseda. Ühtteist tuleks järgmisel talvel teha muidugi paremini. Vaha sulatamine on ka käimas. Need kärjed, mis said koos suiraga sügisel mesilamajja korpuste sisse virna laotud, hallitama peaaegu polegi läinud. Suir on ilusti säilunud, aga seda lihtsalt ei lähe vaja, kuna õietolm tuleb ilusti sisse. Neid kärgi on tohutu palju, sulatamine tohutu mässamine, aga värsket vaha tuleb nüüd peale, nii et tulu ka.

Ilmad on külmad, tahaks kangesti mesilasse tegutsema minna, kuu aega muudkui ootan, aga ikka ei saa. Korjet oli üleeile, kui läks korraks väga soojaks – see oli siis selle aasta esimene korje, kestis umbes kaks tundi, õietolmu tuli tugevalt kõigisse peredesse. Suured kollased tükid olid mesilastel jalgade küljes, täitsa rõõm oli vaadata. Lepik sumises, ilmselt tõid mesilased leppade tolmu, kuigi see peaks minu teada olema roheline. Leppadel on sel kevadel erakordselt suured, pikad urvad ja neid on hästi palju. Vanarahvatarkuse järgi tähendab see väga head viljasaaki.

Panin juba suitsulõõtsa käima, ja tõmbasin maski pähe, et lähen ruttu vaatama, mis seis tarudes on, aga siis prauhti läks päike pilve taha ja külm tuul hakkas puhuma. Suitsulõõts ootab siiani mesilas, ise tulin ära, sest nii külm hakkas. Ja polegi lootust. Täna vähemalt niipalju oli, et kraad tõusis +10 peale, kraavi ääres mesilased olid märja maa peal hoolega ametis vee kogumisega. See on ka hästi oluline, sest vett on praegu tarude sees hädasti tarvis, haue vajab vett. Seda said siis täna tarudesse viia. Ilmaprognoos vist nädalaks ei lubagi paremat, päikest ei taha tulla. Hakkab jälle mure söödavaru pärast. Ma arvan, et praegult veel midagi ohtlikku ei ole, ma korra sain äärte pealt piiluda, aga nüüd nendel läheb süüa rohkem üles, kuna temperatuur on hauderuumides juba tõstetud ja noored mesilased sünnivad juurde. Nii et asi läheb edasi.

Maaleht kirjutab täna, et sel talvel olevat väga palju tervikuna perede hukkumist ja põhjendavad ka sügava lumega. Mina ei taha hästi uskuda, et sügav lumi saab seda põhjustada. Vanasti kästi lausa lund ümber tarude kuhjata, ja mina paarkümmend aastat tagasi tegin seda ka, et tarudel oleks soojem. Ma usun, et ikkagi see külm, mis tuli enne lund ja pikalt kestnud külmakraadid tegid oma töö. Ehk on ka tarude seinad muutunud õhemaks, sest niisugust talve pole ju ammu olnud, kui sel aastal.

Lund on veel praegugi hulka järel, tee ääres vallid, õue peal ka, aga maa juba taheneb. Saab juba lehti riisuda ja vesi on kadunud, kuigi kraav ja jõgi on suured. Maa on alt sula, see aitab, aga teed on veel külmunud.

Lihavõttepühad jälle käes. Veed vulisevad, jõgi üle kallaste. Ja lambatalled aina sünnivad. Lausa rõõm on hommikul lauta minna. Sama lugu on ka mesilas, kui panna käsi katuse alla, on laepealsed kuumad, see tähendab, et hakkavad sündima uued mesilased - hauet on sees.

Puhastuslend venis tänavu kevadel väga pikaks. Veel paar päeva tagasi, kui päike välja tuli, tiirlesid mesilased ümber tarude ja lumele tekkis kollaseid laike. Päikest on väga vähe olnud ja õietolmu toomisest on asi kaugel. Vaja oleks tarud läbi vaadata, põhjad vahetada ja võimalik, et suirakärgesid lisada.

Veidi olen saanud tarudesse piiluda ja pean märkima, et ei ole talvitumisega rahul. Päris mitu peret on tugevalt hallitust. Soojad talved on mugavaks teinud ja asi lõpeb sügisel söötmise ja lestatõrjega. Vanasti kui olid külmad talved, siis sai tarude ümber kuuseoksi pandud, lume kogumiseks, et tarudes oleks soojem. Arvan, et minu seinad on liiga õhukesed nii külmal talvel ja sellepärast tekkis palju niiskust. Vestlesin eile ühe mesinikuga, kes mesindab lamavtarudega. Temal olevat kõige paremini talvitunud vanemad paksemate seinte ja soojustatud põhjadega tarud. Suvel meisterdan uued põhjad, et panna talveks lennulauad külje peale. Varem seda proovinud ei ole, aga pidavat andma hea tulemuse. Lestatõrjet vaja ka tõsisemalt võtta.

Lisan (2. mai) siia fotod uuest põhjast. Esimene foto: suvine asend. Teine foto: talvine asend. Jäin selle ennist Algajale võlgu.

Rändlindusid tundub tänavu rohkem kui varasematel aastatel, mets lausa rõkkab pärast talvist vaikust. Uutes kuldnokapuurides käiakse vaatamas, aga minnakse põhja poole edasi, nii et praegused on läbirändajad, ei jää pesitsema.

Ilusaid lihavõttepühi kõigile mesinikele ja lugejatele!

Kevad käes ja rändlinnud – kuldnokad, kiivitajad, lõokesed – kohal. Kiivitaja oli pühapäeval metsakokkuveoplatsi peal, seal must maa. Aga sookurg tiirutas täna põllu kohal, võttis suuna ida poole, sookurel polnud kuskile jalgu maha panna, see vaeseke upub vist lumme ära.

Eile näitas kraadiklaas 2,8 sooja, aga päike läks nii palavaks, et mesilased hakkasid lennulaudade vahelt kahest perest välja tulema. Mina keerasin lennulauad suveasendisse ja siis läks mölluks lahti. Kaks peret tegid puhastulennu ära. Õige temperatuur varjus oli ikka madal ja mul oli täitsa mure, et kukuvad lumme. Heinaprahti olin lume küll paksult täis vedanud, olen juba hulka vedanud seda mesilasse, aga polnud hullu midagi. Lumi sai tarude ümbert kollasekirjuks. Lume peale langes neid vähe. Samas eks langeb neid alati – kes vanad ja hakkavad otsa saama. Nii et läks edukalt. Rohkem ei tulnud. Osast perest tuli ainult mõni üksik, ma keerasin ennem juba kõigil lennulauad ringi, et tahvad äkki tulema hakata. Aga ei, teised õnneks ei tulnud.

Ja siis muidugi ma kohe vaatama, kas mett veel on. Puhastuslendu teinud pered olid mõlemad tugevad. Ühel paistis mett tugevalt. Teisel paistis meevaru täiesti lõpukorral, sinna lisasin ühe kärje juurde. Oli pooleldi suhkrustunud, aga seal oli vedelat ka. Nüüd nad elavad mõned päevad üle ja siis on vaja jälle söödavaru täiendada. Midagi peab välja mõtlema, kuidas seda teha. Aga üldiselt asi paistab ilus olevat.

Täna oli ka päikest. Ilmajaam lubas tegelikult veel soojemat, nii etmul oli küll käimist, aga tulin ruttu koju tagasi. Arvasin, et tahvad äkki rohkemad mesilased lennata, aga täna oli jahe tuul. Ainult mõned üksikud lendasid välja ja läksid tagasi. Panin isegi mõned pulgad lennuavadele, millega suvel neid avasid kitsendan. Sellega tänane päev lõppes. Aga nüüd ilmajaam lubab homseks ja ülehomseks lausa sooja, siis läheb kindlasti suuremaks mölluks. Siis on tarvis ka kindlasti sisse vaadata. Juba ammu hakkas mulle muret tegema, et nii külm talv olnud ja söötsin ju ainult 5 kilo suhkrut taru kohta. Kartsin, et jääb tänavu väheks, aga ei, kahel tugeval perel täitsa veel oli. Aeg on muidugi varane. Nii sügava lumega pole minu mesinduspraktikas puhastulendu olnud, lumi on läinud või madal olnud. Puhastuslennupäeval toovad sageli juba õietolmu sisse. Nüüd aga polegi ju veel kuskilt tuua, sellega läheb veel jupp aega. Sarapuud on esimesed, kust ilusat kollast tolmu tuuakse, aga need nii külmaga veel ei õitse.

Minul möödub iga päev suusatades. Raame olen suure posu kokku saanud, saagisin veel hulga raamidetaile ka suveks valmis igaks juhuks, kui peaks puudu tulema. Neid ma ei viitsi kõiki praegu kokku lüüa. Mesilat ma ei kavatse laiendada, aga vanu raame on vaja välja vahetada, aja jooksul lähvad koledaks. Muud mesinduslikku praegu teha ei saagi.

Õues tuiskab ja tormab aina edasi, tarud jälle lume sees. Vahepeal külvasin tuhka ja heinaprahti mesila ümber ka, aga sellest polnud suurt kasu, mattus kõik lume alla. Päikest oli kole vähe.

Et ei oleks väga igav, siis kaks nädalat juba teen viiekilomeetrese ringi suuskadega. Palju huvitavat on metsas. Täna nägin öökulli, eile olid kaks hunti liikunud, ühe kitse maha murdnud ja kuusepõõsa alla peitnud. Esimest korda elus näen, et hunt oma jahisaagi ära peidab. Tavaliselt jätab ta jäägi maha, kui kõht on täis. Seekord olid aga täitsa terve kitse viinud kuuse alla ja edasi läinud. Paistab, et röövloomad teevad sel talvel tõesti palju kurja, murravad lihtsalt lõbu pärast.

Rändlinde pole rohkem näinud kui ühte. See on loorkull, isane lind, hästi heledat värvi. See pole varem talvitunud. Emaseid olen talvitamas näinud. Nüüd pole talv läbi neid kumbagi näha olnud. Eile aga lendas see loorkull madalal põllu kohal. See oli siis tänavuaasta esimene rändlind, mis nägin. Hiired on nii sügaval lume all, nii et mida kull siin sööb, ei oska arvata.

Kuldnoka puure tegin ka kolm tükki valmis mesinduse puidujääkidest, nende puu otsa viimisega on veel aega, kuna kuldnokkasid veel pole.

Mul on käsil igapäevane argielu. Päike paistab kuuriuksest sisse, mina löön seal ajaviiteks taruraame kokku. Saagisin hulga pulkasid sügisel valmis, nüüd on nii tore päikse käes toksida. Päris mitmeid kümneid on juba valmis.

‘Mesilast tulin täna mööda, eile või millalgi on nad välja kippunud, kollaseid laike oli lume peal ja surnud mesilasi ka. Sooja ilma pole nagu olnudki, aga kangesti kipuvad välja. Ühe tuttava mesinikuga vestlesin ka ükspäev, temal sama jutt, et mesilased nii hirmsasti tõttavad sel aastal välja. Ilmselt sooled on täis ja kipuvad tühjendama, nagu eelmisel korral rääkisin.

Vahelduseks sõidan suuskadega metsa ka. Vanad jahisuusad libisevad väga hästi, kuigi täna kiskus sulaks ja lumi kippus alla kinni jääma. Mõni päev olen päris pikad retked ära teinud ja päris huvitavad asju näinud. Saakloomade arv paistab suur olevat, kitsi on palju, sellepärast on röövloomasid ka paljuks läinud. Ilvese jälgesid on kõikjal. Avastasin reedel vähem kui kilomeetri kaugusel siit, et kaks suurt ilvest on kaks kitse maha murdnud – emakitse koos eelmise aasta tallega. Lebasid maas teineteisest 10 meetre kaugusel, võitlusjäljed ümberringi. Söönud ilvesed neid üldse ei olnud, lihtsalt lõbu pärast on murdnud. Aga kaduma ei lähe looduses miskit – tulin eile sealt suuskadega läib, rebased olid puhta töö teinud, kõik nahka pannud. Nii need asjad looduses käivad.

Metsas on selline pilt, et lumi ei ole kuigi palju kurja teinud. Arvati, et paljud metskitsed hukkuvad, aga ei, jalutavad rõõmsalt üle kooriku, hukkunud kitsesid on näha ainult need, kes ilvese murdnud. Olen selliseid kolme kokku näinud. Nii et metsaelanikel pole häda midagi.

Ilus sellepärast, et eile tegin suure avastuse. Hakkasin proovima, kas lumekoorik, mis siin sula järgi tekkis, kannab ehk jahisuuski peal, ja kandis. Kooriku peal on veel lahtine lumi, nii et suusad libisevad imehästi. Üle hulga aja saab jälle kuhuiganes minna, muidu sai ainult teesid mööda liikuda, lumesaha järel. Tegin siis kohe proovisõitu mesila ümber.

Lennulauad on muidugi veel talveasendis, neid ei pööra enne, kui päike tõeliselt soojaks läheb. Muidu hakkavad liiga vara välja kippuma. Ühtegi surnud mesilast polnud isegi lume peal näha. Muidu kevadel neid ikka üksikuid tuleb välja. Kuu aja jooksul peale puhastuslendu, arvatakse, et talvituvaid mesilasi enam polegi, noored juba asemel. Osad vanad mesilased, kes juulis sündinud ja kes aktiivselt töötavad sügisel suhkrulahust meeks ümber ja kes hooldavad hauet, ei ela kevadeni välja. Külma ilmaga langevad nad taru põhja, aga kui mõni kraad külma on, armastavad nad lennulaua alt välja lennata ja tarust eemal surra.

Et nad paremini talvituks, siis suhkrulahuse söödan sisse kohe peale mee võtmist, augustikuu sees. Lembit Sirge põhimõte on, et 5. september olgu mesilased söödetud. Mul läheb tavaliselr 15. septembrini, selle mõttega, et siis töötlevad suhkrulahuse ümber suvemesilased, sellega saab säästa talvituvate mesilaste energiat, nende eluiga pidavat sellega pikenema.

Eelmise sissekande kommentaaris Muhkel ka räägib, et mesilased veavad surnud mesilasi välja. See ongi seesama, ma arvan, et kel eluiga täis, püüavad tarust lahkuda. Tähtis, et lennulauad oleks talveasendis. Osa mesinikke paneb eterniidi tahvled päiksepoolsesse külge taru najale, et varjata päikse eest, et mesilased ei tuleks väga külmaga välja tarudest. Ega muud teha ei annagi. Tänavu võib olla ka see probleem, et mesilased tarvitasid külma talvega palju mett ära, nende soolestik on hästi täis ja kipuvad hirmsasti tulema puhastuslennule. Sel aastal ilmselt võib tulla ka tarusse roojamist, sest kui ilusat ilma ei tule, ja peavad tarusse end tühjendama.

Tänavuaasta vist läheb puhastuslennuni veel omajagu aega, sest lumi on nii sügav. Muidu on saanud tuhka või heinaprahti külvata, et lund sulatada, nüüd see veel ei õnnestu.

Õhus on kevadet tunda. Ilm läks soojemaks, täna hommikul istus meie suure tamme otsas vares ja hüüdis kolm korda jutti kraaks-kraaks-kraaks. Ja nii päris mitmed korrad. Selle järgi vanarahvas ennustas kevade tulekut, ma ei mäleta kahjuks, mitu päeva siis veel kevadeni jääma pidi. Must rähn trillerdas juba tükk aega lepikus ja hakid lendasid kõrgepingepostide ümber. Talvel polnud neid ühtegi näha. Kõrgepingepostid on betoonist ja seest tühjad, seal elavad hakid sees. Nüüd siis imselt jagati pesakohti.

Muidugi hakkab mesinikku kohe mesilasse ka kiskuma. Võtsingi täna asja ette, seda ei saa küll käiguks nimetada, pigem kaevamiseks. Kolm labidatäit lund ja samm edasi. Sedasi ma seal müttasin, nii et nahk märg. Teerajad kaevasin sisse, kohati on lumi tarude vahel tuisanud üle meetri, tarude seina ääres on vähem. Tõsine probleem on see, kuidas lumest seal ruttu lahti saada. Sinna on õnneks aega.

Kuulasin tarud ka üle, kõigist kostis ilus kahin peale koputust. Üks oli siukene taru, kust ei kostnud midagi, ja kui lahti tegin, ei olnud seal ei mesilasi ega mett sees. Seal ilmselt oli ema otsa saanud, võibolla meevõtmise aegas või kes teab millal, sügisel nad sõid suhkrulahuse ilusasti ära ja kõik oli korras. Järelikult ei sündinud sellesse peresse üle talve elavaid mesilasi.

Suvemesilased lahkuvad tarust, kui nende lõpp hakkab tulema. Peresid langeb alati välja, aga praeguse seisuga täitsa normaalne kõik. Põhjalikumalt midagi uurida veel ei saa. Ühe taru juures juhtus sedasi, et lumelabidas läks taru vastu kolkskti, mõned mesilased kargasid välja ja kukkusid lumme. Edasi kaevasin väga ettevaatlikult ja hoidsin labidat hoolega käes. Sellega on esimene kevadtöö mesilas tehtud.

Lumepilte polegi vist enam mõtet lisada, tänavu talvel on neid kõik näinud