Ilus vaikne jõuluaeg on olnud. Mesilased magavad, ise tukun toas. Meie jõul oli oma pere ringis. Käisime surnuaias, nagu igal aastal. Laud oli head-paremat täis. Kartulivorst on põhiline, verivorstid olid poe omad – ka head. Minule meeldib muidugi hapukapsas – see peab olema jõululaual. Muud pudipadi veel.

Kui ma laps olin, viiekümnendate alguses, oli jõul väga ohtlik asi. Siis pidasime nääre. Mul on meelde jäänud, et tagakambres oli meil jõulupuu toodud, küünlad olid, kuigi küünlaid hakati tollal müüma peale jõulu. Ema tegi ise küünlaid lambarasvast. Siis pandi tekk naeltega hoolega akna ette, kui küünlad said põlema, siis isa käis veel igaks juhuks maja taga vaatamas, et ega kuskilt ei paista, sest liikus siukene jutt, et mehed käivad ringi, kes vaatavad, kellel jõulupuu toas põles, sellel varsti auto ukse ees, kolid peale ja Siberi poole minek. Küüditamisest oli alles nii vähe möödas ja rahvas kartis.

Küünlad said enamasti poole pealt ära puhutud, siis nääri ajal pandi uuesti põlema. Koolis oli ikka näärivana, kellele tuli salmi lugeda. Ma ei mäleta, kumb meil käis, kas jõuluvana või näärivana, kes tõi kommikarpe ja kompvekke. Mänguasju tollal polnudki olemas praktiliselt. Koolis oli üksikuid lapsi, kes said, aga need pered oli kas väga rikkad või oli neil poes tutvusi. Praegult on ikka hoopis midagi muud, mida kõike ei kingita.

Lapsena oli meil samamoodi traditsiooniks jõululauale panna kartulivorst, aga ka tanguvorst, mitte verivorstid nagu nüüd. Samamoodi tehtud nagu verivorst, aga valge, ilma vereta. Sellest olen kuulnud mujal Eestimaal ka, Saaremaal vist, et seda tehakse. Minule see ei maitsenud igatahes, kartulivorst oli ikka parem. Suurt praadi ma ei mäleta, aga liha ikka oli. Vana aja komme oli ikka jõuluks siga tappa, sest ega tollal poes liha müüa polnud. Vorsti vahel harva oli.

Aga seda ma ei tea, et jõuluaegas poleks lund olnud. Tollal oli novembrist saati ikka paks lumi maas, vallid teede ääres. Siukest talve ei tea, et poleks suuski alla panna saanud. Isa oli mul kõva jahimees, talvel oli tore käia, jäljed lume peal kenatsi näha. Jõuluaegas ei mäleta küll, et ta oleks käinud, aga tollal ei käidudki üldse nii palju jahil kui nüüd. Vanasti oli ka loomi vähem. Osasid küll rohkem – jäneseid näiteks oli kohutavalt palju, jälgi olid kõik kohad täis, õunapuud kõik ära söödud. Karust ei teadnud viiekümnendatel keegi midagi, aga hunte näiteks oli nii palju, et külakoerad söödi enamvähem kõik ära.

Kuuse toomist enam ei mäleta, ju me isa ja vennaga ikka käisime. Kuuse valimine on üks suur ja raske töö. Tänavu oli meil jälle üsna lihtne, sest Eesti Energia hakkab oma liini laiendama ja seal olevad kuused võetakse niikuinii nulli pealt maha. Sealt oli tore tuua.

Uus aasta ongi varsti tulemas. 2008 oli üldiselt ilus aasta, ainult põllumajanduses oli ta kehvavõitu. Meie ise enam peaaegu muuga peale mesinduse ei tegele, põlluharimise ja teraviljakasvatusega tegime praktiliselt lõpu. Teraviljakasvatajatele oli ta muidugi raske aasta, loomakasvatajatele ka. Aga bensiinihind jälle tänu majanduskriisile langenud, nii et igal halval asjal on ka oma hea külg. Loodame ikka, et järgmisel aastal hakkab majandusel paremini minema, sest see, kuidas tööpuudus kasvab, on päris jube. Paljudel pangalaenud kaelas, aga töökohad kaovad, see on õudne.

Aga mesinikele ja kõigele muule rahvale ka - palju lilli ja nektarit uueks aastaks, soojasooja suve, parasjagu vihma ka. Mesilastele ilusat ilma – nemad muud ei tahagi, mee leiavad nad juba ise, kui ilm on ilus.

Kui ma mesilasi pidama hakkasin, ostsin ma hulka peresid ja siis hakkasin neid paljundama. Vahepeal kasutasin paljundusmaterjali saamiseks ka tõuemaseid. Praegult on minu suund kraini, kuigi itaallast on ka veel hulgas. Neid jääb aina vähemaks. Mina ei saanud nendega hakkama. Mul oli puhast tõugu itaallasi ka, aga see tahab vist natuke harjutamist saada.

Krainiga on minu meelest lihtsam mesindada. Itaalia sülemleb vähe ja pered lähevad hiigla tugevaks suve jooksul. Minu kogemus oli see, et pered läksid hirmus tugevaks, ei sülemlenud ja lõpuks kui vihmased ilmad tulid, sõid nad oma mee ära. Läksid ühesõnaga lihatootmise peredeks, mesinike keeles. Krainiga on nagu lihtsam, kuigi kraini sülemlemistung on suurem. Aga kuna mina neid sülemlemisega paljundan ka, siis lihtsalt valvamist on rohkem, et nad metsa ei läheks sülemlemise ajal. Seda juhtub ju üldiselt päris sageli.

Kui mul oli võrdselt kraini ja itaalia omi segamini, siis nad olid võrdlemisi tigedad. Praegu on vähe itaallasi hulgas ja on kohe tunduvalt sõbralikumad. Segaverelised on kurjemad, aga korjavad heaste mett ka, kärtsud mesilased. Mulle nad meeldisid segamini ka ja võibolla ma toon jälle itaallast ka mesilasse hulka. Kevadel saab hakata jälle asjaga rohkem tegelema.

Minu mesilas kõik vaikne, katused paistavad peal, tähendab, karusid pole ka käinud. Lugesin rebaseonu kommentaari oma eelmisele jutule ja mõtlesin veel selle naaberküla naise mure peale. Varem käis ka peast läbi see mõte, et võivad tõesti suvemesilased olla, kes alles nüüd lõpetavad. Sügisel sünnivad ju need 6 kuu elueaga mesilased, kes talve üle elavad. Suvemesilane elab kuu-poolteist, ja need võivad ka vabalt olla need, kes seal ära surid. Aga võib ka hiire viga olla. Mul on hiiresid ka sees olnud, aga mul ei ole hiired põhjustanud niipalju surnud mesilasi lennulaual. Kevadel olen avastanud palju pooleks hammustatud mesilasi taru põhjas, mis on välja loopimata jäänud. Nüüd olid soojad ilmad ja võibolla tõesti need katkinäritud mesilased visati tervete mesilaste poolt välja. Eks ta nii olegi, et kevadel selgub, praegalt ei anna teha midagi. On mis ta on.

Kui hiir on sees, siis selle saab muidugi ka välja ajada.Ükskord, kui mul oli, võtsin lennulaua pulga ära ja traatkonksuga hakkasin tõmbama. Hiired tulid lups ja lups välja ja kadusid.Panin uuesti lennulaua tagasi ja pulga ette, sedasi et hiired enam tagasi ei saanud. On ka seda olnud, et kevadel leian surnud hiire tarupõhjast, mille mesilased on surnuks nõelanud.

Ega mesilaste kurjust ei tea ka ette ennustada. Minul on ka üks pere, huvitaval kombel seesama pere, mille karu ära lõhkus, see oli üks suvel hirmus kuri, ma ei saanud sinna lähedalt möödagi minna, nad kargasid kõik tarust välja ja alati kohe kallale. Mu isu oli nii täis sellest perest, et ma jätsin ta sügisel kolme korpusega, ei saanud talvepesakski muuta. Järgmisel kevadel oli hoopis maha rahunenud. Kuri pere võib ka järgmisel aastal hoopis sõber olla. Aga on ka seda kogemust, et kurjale perele väike sülem tagant otsa lüüa.Aga järelikult väikese sülemi ema tuli võitjaks ja perest sai jälle asja. Aga ma tean ka mesinikku, kes viis taru kodunt ära mitu kilomeetert eemale metsa äärde, kuna oli võimatu teda kodus pidada, mesilased käisid õuel pereliikmeid nõelamas. Vaadata ka üldse ei saanud, kõik olid kohe kallal. Tundub, nagu aegajalt lööksid mesilastel ürgsed metsmesilaste geenid välja. Kunagi metsas elades võis mesilane ka kuri olla. Mesinike käest ikka aegajalt kostab, et mõni pere on hästi kuri.

Kaks peret on minul eluaegas üldse kurjad olnud, üks oli kolekuri ja teine sis lihtsalt kuri. Aga need kohe torkavad silma, ka hääle poolest. Ja kui lähemale lähed, saad aru, et metslased on ikka metslased.

Eile helistas naaberkülast üks naine meile, et tema hooldab ühe soomlanna mesilasperet. Ta pole nädal aega taru juurde saanud, aga nüüd, kui läks, avastas tohutult palju surnud mesilasi lennulaua peal hunnikus. Ei mina osanud talle midagi vastata ega teised tuttavad mesinikud ka, kelle käest küsisin. Pole siukest juhust olnud, et nüüd novembri lõpus äkki tuleb lennulauale suurel hulgal surnud mesilasi. Asi jäi lahtiseks – äkki oskab keegi kommenteerida? Neid pidada kohe tohutult palju olema. Tihaste töö see ei saa olla. Kui tihane koputab, sööb ta mesilase ära, kui see välja tuleb. Ma lohutasin seda prouat ka, et on mis on, ega enam teha anna midagi, eks kevadel paistab.

Minu omad on rahus, mul pole seal midagi vaadata praegu. Kui märtsis hakkab päike soojendama, saab jälle sinna mindud vaatama. Uudishimust olen kunagi voolikuga ka kuulanud, kui soojemaks hakkab minema, talvel ei ole, muidu mure majas, kui teevad teistsugust häält.

Muidu maa on märg, kõik on plira-plära. Täna käisin puid natuke tegemas, et oleks vaheldust. Mets ei kanna üldse, puid teen kraavi kalda pealt, metsa äärest. Hommikul tegin ühe tiiru metsas, lumi on palju peenikseid mände pooleks vaotanud, puid on lumekoorma all palju pooleks läinud. Oma õunapuid polegi saanud siukse pilguga veel vaatama. Võibolla seal ka oksad kõik murdunud.

Et ülepäeva sajab vihma, siis laisklen ka kohutavalt. Homme lubas jälle vihma ja tuult, siis pole midagi teha, tuleb kodus olla.