Üks päev käisin mesilas tiiru ringi, paistab, et midagi märkimisväärselt korrast ära ei olnud, vähemalt välimuse järgi. Kaks mesilast olid lume peal surnud. See on tavaline, et kui mesilane tunneb, et lõpp on lähedal, siis ta läheb tarust välja, isegi külmaga. Talvel ikka aegajalt on lume peal üksikuid mesilasi. Märtsis, kui ilmad lähvad soojemaks, siis ma kindlasti kuulan ja puhastan lennuavad. Praegult on täiesti vaikus meie mesilas. Kuu aega on veel kindlalt vaikne. On olnud ju kevadeid, kus märtsi algul juba on puhastuslend. Möödund aastal oli 10. märtsil. Eks ta on nii, kuidas juhtub ja kuidas soe on.

Nii kui märtsis soemaks läheb, nii ma pööran lennulauad teistpidi ja katsun traatkonksuga, kas ei ole langetist nii palju, et augud ummistand on. Vahel langeb ülevalt nii palju sodi – eriti kui hiir juhtub sees olema – et ummistavad lennulaua ära, ei saagi välja. Seda pole minul küll kordagi olnud, aga ikkagi. Igaks juhuks tasub konksuga katsuda, ja siis juba kummivoolik ka sisse, saab kuulata, kas on kõik elus ka. Kui näpuga vastu panna, siis käib „üks summ“, ja siis vaikus – siis on kõik korras. Kui kostab pirinaid ja virinaid, siis on midagi korrast ära. Lehtede sahina moodi kostab siis, kui söögipuudus on. Seda pole minul veel ette tulnud.

Kui soemaks läheb, siis hakkab tööd kuhjaga. Mul on kõik raamid alles remontimata, neid on sadu, mis tuleb traadid vahetada ja puhtaks kraapida. Mul ei ole köetavat ruumi, kus praegult teha. Korpusi puhastada ja mõned üle värvida – nagu ikka kevadine värk.

Tahaks ükslugu juba mesilasse minna, peaaegu juba loen päevi, et saaks selle veebruarikuu mööda. See on nii huvitav algul, kui kevad pihta hakkab. Siis läheb jällegi ühe madinaga sügiseni välja.

Mul ei ole praegult rohkem kui 14 taru, 15 läks talvituma, aga karu sõi ühe ära ja sügisel juba hakkas see arv vähenema, Nüüd ei tahagi minna kuulama, järsku ei olegi enam elus. Tavaliselt on nad mul hästi talvitunud.

Suvel ajan ma ikka üle 20 , kuskil 25 peale. See on paras, jõud käib üle. Kui juba üle 30, siis ei jõua neid kontrollida.

Mesindus on siuke asi, et ega ilma raamatuteta päris läbi ei saa. Ei ole mõtet ju hakata uuesti jalgratast leiutama, kui raamatutes on ammu kõik juba kirjas. Eriti just Vene mesindusteadlased on juba ammust ajast uurind mesindust kõvasti, nad on tugevad olnud. See on selge, kui vanu raamatuidki vaadata.

Eelmisel nädalal jäi mul pooleli oma raamatutagavara vaatamine. Panen mõned nimed veel kirja. Näiteks “Mahemesindus”, Matthias K. Thuni raamat. Temal on väga põnev raamat, selle poolest just, et igasugu tarud, mis maailmas on olemas, on siin sees, pildid ka. Jutud juures väga põnevad. Ideed küll minu jaoks pöörased, kuufaaside järgi mesindamine ja muu…

Siis on mul veel Lembit Sirge “Mesiniku abiline”, väike pisikene brošüür. Selles on tema vastused igasugu küsimustel, neid on kokku 107. Ma nüüdki teen selle aegajalt lahti, kui mul tekib mõte mõnes asjas. Siit saab kohe lühikese ja konkreetse vastuse igale asjale. Väga hea raamat, aga ma ei tea, kas seda enam saada on, see on 1996. aastal välja antud.

“Mesi – helde looduse and”, keegi on selle mulle sünnipäevaks kinkinud. Seda ma pole jõudnud veel hoolikalt uurida, aga siin on juttu rohkem meest, mitte mesindamisest, et kuidas mesi kasulik on, kuidas meega ravida jne.

Viimane on “Eesti meeraamat”, mis perenaistele kindlasti meeldib. Seal on ka retsepte sees, aga muud ka. Täitsa targad jutud, väga ilusad pildid. Kaubanduslik välimus on väga oluline, ja pilt selle ju teebki.

Kui mõni algaja mesinik tahab midagi alustuseks lugeda, siis mina soovitaks lugeda alustuseks kindlasti Maalehe raamatut “Mesilaste maailm”. Seda ma olen mitmele mesinikule siinkandis ka soovitanud, ma ei tea, kas seda enam müügis on, aga laenutada saab ikka. Sirge kirjutab lühidalt ja selgelt.

On veel neid raamatuid ka, mida mul veel pole. “Tegelik mesindus” näiteks – seda olen laatadel müügil näinud, aga pole ostnud, sest kardan, et äkki on sarnane varasematele ja midagi uut ei räägi. “Mesindusinventar” - sellisest raamatust olen kuulnud ja tundus huvitav, aga näinud pole kuskil.

Siis ilmus “Praktiline mesindus”, soomlaste asi, mis võib täitsa asjalik olla. Ma ei tea, millest seal täpselt juttu on. Ta maksab vist natuke üle 600 krooni, nii et hirmkallis. Selle raamatu ostmiseks tuleb enne ikka kaaned lahti lüüa ja vaadata mis seal sees on, eks tark raamat on ju eluks ajaks olemas ja vajalik. Kas keegi on äkki lugenud seda raamatut ja oskab öelda, millega tegu ja kas oleks väärt ostmist?

Hea vaikne talveaeg, saab toas toimetada ja lugeda. Asusin ükspäev oma mesindusraamatuid üle vaatama ja avastasin sealt mõndagi põnevat.

Kõige esimene raamat, millega ma mesindusega tutvuma hakkasin, on “Mesiniku kalender”. See raamat on välja antud aastal 1955. See on vene keelest tõlgitud, kirjas on, et mõeldud laiale lugejaskonnale, kolhooside ja sovhooside mesinikele ning mesinikele-asjaarmastajatele. Üsna varsti peale väljaandmist oli see raamat meil ka kodus olemas, sealt sain ma oma esimesed teadmised. Mina olin siis 12-aastane ja hakkasin uurima, mis see mesindus üldse on. Isa tegi selle raamatu järgi tarud – Eesti tarud, siin mõõtmed ja kirjeldused kõik sees. Tollal korpustarusid Eestis vist polnudki, igatahes kõik mesindasid lamavtarudega. Muidu hea raamat on, praegugi olen sealt üht ja teist oma teadmisi värskendanud.

Siis on veel Kollamaa ja Kallase raamat “Kui peate mesilasi”, välja antud 1975. Siis mina enam mesindusega ei tegelenud, elu läks kiireks, kuni nüüd pensioni poole hakkas jälle aega olema.

Vanematest mesindusraamatutest on olemas veel näiteks “Mesinduse käsiraamat”, välja antud 1968 ja “Mesinduse õpik” 1989.

Aga eks need tollased raamatud on kõik sarnased, igasühes on midagi tarude kohta ja mesilase kohta. Nüüd kõige uuemad raamatud on juba teistmoodi.

Kui ma ise mesilasi pidama hakkasin, sain mina kõige rohkem abi Maalehe raamatust Lembit Sirge “Mesilaste maailmast”, välja antud 1999. Tema võtted ja meetodid ja nõksud lähvad mulle kõige rohkem – kuidas tarusid teha, peresid tugevdada, varuperedega toimetada jne. Mul on samasugused tarud, tegin selle raamatu õpetuse järgi, papist korpused, mis mul on. Nüüd vist tehakse papist küll vähe, vast on plastmassist rohkem, või kes teab. Plastmassist võibolla jälle väga kallid.

Sirvin neid nüüd edasi ja järgmisel nädalal kirjutan veel, mis põnevat leidsin oma raamaturiiulist.

Lugesin siin Valli Viidalepa kommentaari mu 20. novembri jutule ja jäin selle rapsikasvatuse ja mürgitamise üle mõtlema. Mul rapsiga rohkem kogemusi pole kui see üks aasta, kui siin kasvatati – eelmisel aastal, raps oli lähedal. Aga selle kommentaari põhjal tuletasin kohe meelde omale, et sel suvel lihtsalt langes mesilasperesid välja, emad kadusid teadmata põhjusel keset kõige ilusamat korjeaega. Mul läksid mitmed pered ja ma ei osanud mitte midagi arvata. Eks sel suvel oskan tähele panna juba rohkem ja jälgida. Aga sellist mitu järjest langemist pole mul ka varem ette tulnud. Üksikud emad ikka mõni aasta kaovad.

Õnneks kui raps jõudis meie lähedale, siis eelmisel aastal oli tol rapsikasvatajal olnud just pahandusi sellega, et ta tegi umbrohu tõrjet, kuhu pani ka putukatõrjet, mis pannakse rapsile. Mesilased läksid tookord omavahel riidu. Tarumesilased ei võtnud neid mürgise saagiga tulijaid vastu, tekib tohutu võitlus, lennualud ja lennulaua esine oli paksult surnud mesilasi täis. Väljast tulnud mesilastel polnud kuhugi minna, ühel mesinikul läksid nad puu otsa, seal olla hiiglaslik kera olnud mesilasi. Igatahes neid mürki saanud mesilasi enam tarusse vastu ei võeta. Tarus olnud mesilased hakavad nendega sõdima, kuna nad mürgist nektarit ei taha.

Naaberkülas, kus see juhus meil oli, said kaks mesinikku kahjusid. Pärast olnud pered tükk aega nõrgad, aga õnneks päris välja ei surnud, kuna tarusolnud mesilased jäid alles, nemad mürki ei saanud. See rapsikasvataja tegi seda teadmatusest, kuna üheaastaste ja orasheina umbrohutõrje ei tohiks mesilastele kurja teha.

Need, kes siin meie kandis teevad, küsivad alati hoolikalt, mis kell nad tohivad tõrjega õhtul alustada ja kui ma luban kell 8, siis nemad igaks juhuks algavad ikka kell 9. Nii et siin sellega pole probleeme olnud, väga arusaajad inimesed on need, kes siin vilja kasvatavad. Tavaliselt umbrohutõrje tehakse teraviljapõllu peal, seal lillesid ei ole, ja seepärast ei juhtu ka midagi. Rapsiga on teine lugu, kuna seal otse putukamürk kasutusel. Ja õied mesilasi ootamas.

Muidu toimetan siin tavapärast talvist elu. Tänagi käisin metsas, tõin hulka puid koju. Metsas on väga hea praegult töötada. Traktoriga käisin nigu raginal, üldse ei vaonud sisse. Terveid tüvesid lohistasin tuulemurru puid koju lausa mitu tükki täna.

Kui ma siin mesila taga jalutan, siis pidevalt 12 kitse ka seal, vahel 8-9. Iga päev ja püsivalt. Eile vaatasin, et ilvese jäljed ka. Ilves oli kitse taga ajand, aga ei olnd kätte saand. Kehv ilves oli. Kits oli suurest kraavist nii hooga läbi läinud, et ilves oli tast maha jäänud kraavi kaldast ülesminekuga. Pikad hüpped olid küll, aga kits oli ära jõudnud.

Leili blogi lugemine on ka hea meeleviide, seda teen peaaegu iga päev, niipalju kui uusi jutte tal tuleb ja ta ilusaid looduse fotosid on hea vaadata. Internet on tore asi.

Head uut aastat kõigile teile!

Meil siin on traditsioon vana aasta ära saata külakivi juures. See on juba hulka aastaid, varsti vist kümme saab täis. Kes aega saavad, tulevad kokku,võtavad šampuse kaasa ja mõnel on vahel mõni paugutamise asi ka ühes. Soovime üksteisele head uut aastat, ajame tunnikese juttu, vahel rohkemgi ja siis lähme jälle laiali. Ja see on väga tore tunne. Ainult et rahvast jääb järjest vähemaks, küla jääb järjest hõredamaks. See on paha näitaja.

Lugesin Leili blogist, et tema teeb puid. Mul sama seis. Maa külmund ja teen puid. Just täna käisin metsas vaatamas – mets kannab nii kenasti peal ja lund on vähe. Täna öösel paneb vist kõva külma veel. Ma kavatsen homme ka minna. Nüüd vist hakkab isegi traktorit kandma.Tuulemurdu ja suure lume lõhutud puid vaja korjata ja puha. Osa puid on täiega külili kukkunud. Tegin täna põhjalikuma ülevaatamise siin metsas. Seal on üksjagu tööd, aga siiamaale oli mets nii pehme, et ei saand. Nüüd kisub juba kangeste saega põristama sinna.

Täna sadas natuke lund ka, külma on juba 13 kraadi, ööseks lubas 17. Täitsa ilus ilm ühesõnaga.

Soovin oma mesilindudele ka head uut aastat, et nad kevadel jälle hooga lendama hakkaks.