Kevad käes ja rändlinnud – kuldnokad, kiivitajad, lõokesed – kohal. Kiivitaja oli pühapäeval metsakokkuveoplatsi peal, seal must maa. Aga sookurg tiirutas täna põllu kohal, võttis suuna ida poole, sookurel polnud kuskile jalgu maha panna, see vaeseke upub vist lumme ära.

Eile näitas kraadiklaas 2,8 sooja, aga päike läks nii palavaks, et mesilased hakkasid lennulaudade vahelt kahest perest välja tulema. Mina keerasin lennulauad suveasendisse ja siis läks mölluks lahti. Kaks peret tegid puhastulennu ära. Õige temperatuur varjus oli ikka madal ja mul oli täitsa mure, et kukuvad lumme. Heinaprahti olin lume küll paksult täis vedanud, olen juba hulka vedanud seda mesilasse, aga polnud hullu midagi. Lumi sai tarude ümbert kollasekirjuks. Lume peale langes neid vähe. Samas eks langeb neid alati – kes vanad ja hakkavad otsa saama. Nii et läks edukalt. Rohkem ei tulnud. Osast perest tuli ainult mõni üksik, ma keerasin ennem juba kõigil lennulauad ringi, et tahvad äkki tulema hakata. Aga ei, teised õnneks ei tulnud.

Ja siis muidugi ma kohe vaatama, kas mett veel on. Puhastuslendu teinud pered olid mõlemad tugevad. Ühel paistis mett tugevalt. Teisel paistis meevaru täiesti lõpukorral, sinna lisasin ühe kärje juurde. Oli pooleldi suhkrustunud, aga seal oli vedelat ka. Nüüd nad elavad mõned päevad üle ja siis on vaja jälle söödavaru täiendada. Midagi peab välja mõtlema, kuidas seda teha. Aga üldiselt asi paistab ilus olevat.

Täna oli ka päikest. Ilmajaam lubas tegelikult veel soojemat, nii etmul oli küll käimist, aga tulin ruttu koju tagasi. Arvasin, et tahvad äkki rohkemad mesilased lennata, aga täna oli jahe tuul. Ainult mõned üksikud lendasid välja ja läksid tagasi. Panin isegi mõned pulgad lennuavadele, millega suvel neid avasid kitsendan. Sellega tänane päev lõppes. Aga nüüd ilmajaam lubab homseks ja ülehomseks lausa sooja, siis läheb kindlasti suuremaks mölluks. Siis on tarvis ka kindlasti sisse vaadata. Juba ammu hakkas mulle muret tegema, et nii külm talv olnud ja söötsin ju ainult 5 kilo suhkrut taru kohta. Kartsin, et jääb tänavu väheks, aga ei, kahel tugeval perel täitsa veel oli. Aeg on muidugi varane. Nii sügava lumega pole minu mesinduspraktikas puhastulendu olnud, lumi on läinud või madal olnud. Puhastuslennupäeval toovad sageli juba õietolmu sisse. Nüüd aga polegi ju veel kuskilt tuua, sellega läheb veel jupp aega. Sarapuud on esimesed, kust ilusat kollast tolmu tuuakse, aga need nii külmaga veel ei õitse.

Minul möödub iga päev suusatades. Raame olen suure posu kokku saanud, saagisin veel hulga raamidetaile ka suveks valmis igaks juhuks, kui peaks puudu tulema. Neid ma ei viitsi kõiki praegu kokku lüüa. Mesilat ma ei kavatse laiendada, aga vanu raame on vaja välja vahetada, aja jooksul lähvad koledaks. Muud mesinduslikku praegu teha ei saagi.

Õues tuiskab ja tormab aina edasi, tarud jälle lume sees. Vahepeal külvasin tuhka ja heinaprahti mesila ümber ka, aga sellest polnud suurt kasu, mattus kõik lume alla. Päikest oli kole vähe.

Et ei oleks väga igav, siis kaks nädalat juba teen viiekilomeetrese ringi suuskadega. Palju huvitavat on metsas. Täna nägin öökulli, eile olid kaks hunti liikunud, ühe kitse maha murdnud ja kuusepõõsa alla peitnud. Esimest korda elus näen, et hunt oma jahisaagi ära peidab. Tavaliselt jätab ta jäägi maha, kui kõht on täis. Seekord olid aga täitsa terve kitse viinud kuuse alla ja edasi läinud. Paistab, et röövloomad teevad sel talvel tõesti palju kurja, murravad lihtsalt lõbu pärast.

Rändlinde pole rohkem näinud kui ühte. See on loorkull, isane lind, hästi heledat värvi. See pole varem talvitunud. Emaseid olen talvitamas näinud. Nüüd pole talv läbi neid kumbagi näha olnud. Eile aga lendas see loorkull madalal põllu kohal. See oli siis tänavuaasta esimene rändlind, mis nägin. Hiired on nii sügaval lume all, nii et mida kull siin sööb, ei oska arvata.

Kuldnoka puure tegin ka kolm tükki valmis mesinduse puidujääkidest, nende puu otsa viimisega on veel aega, kuna kuldnokkasid veel pole.

Mul on käsil igapäevane argielu. Päike paistab kuuriuksest sisse, mina löön seal ajaviiteks taruraame kokku. Saagisin hulga pulkasid sügisel valmis, nüüd on nii tore päikse käes toksida. Päris mitmeid kümneid on juba valmis.

‘Mesilast tulin täna mööda, eile või millalgi on nad välja kippunud, kollaseid laike oli lume peal ja surnud mesilasi ka. Sooja ilma pole nagu olnudki, aga kangesti kipuvad välja. Ühe tuttava mesinikuga vestlesin ka ükspäev, temal sama jutt, et mesilased nii hirmsasti tõttavad sel aastal välja. Ilmselt sooled on täis ja kipuvad tühjendama, nagu eelmisel korral rääkisin.

Vahelduseks sõidan suuskadega metsa ka. Vanad jahisuusad libisevad väga hästi, kuigi täna kiskus sulaks ja lumi kippus alla kinni jääma. Mõni päev olen päris pikad retked ära teinud ja päris huvitavad asju näinud. Saakloomade arv paistab suur olevat, kitsi on palju, sellepärast on röövloomasid ka paljuks läinud. Ilvese jälgesid on kõikjal. Avastasin reedel vähem kui kilomeetri kaugusel siit, et kaks suurt ilvest on kaks kitse maha murdnud – emakitse koos eelmise aasta tallega. Lebasid maas teineteisest 10 meetre kaugusel, võitlusjäljed ümberringi. Söönud ilvesed neid üldse ei olnud, lihtsalt lõbu pärast on murdnud. Aga kaduma ei lähe looduses miskit – tulin eile sealt suuskadega läib, rebased olid puhta töö teinud, kõik nahka pannud. Nii need asjad looduses käivad.

Metsas on selline pilt, et lumi ei ole kuigi palju kurja teinud. Arvati, et paljud metskitsed hukkuvad, aga ei, jalutavad rõõmsalt üle kooriku, hukkunud kitsesid on näha ainult need, kes ilvese murdnud. Olen selliseid kolme kokku näinud. Nii et metsaelanikel pole häda midagi.

Ilus sellepärast, et eile tegin suure avastuse. Hakkasin proovima, kas lumekoorik, mis siin sula järgi tekkis, kannab ehk jahisuuski peal, ja kandis. Kooriku peal on veel lahtine lumi, nii et suusad libisevad imehästi. Üle hulga aja saab jälle kuhuiganes minna, muidu sai ainult teesid mööda liikuda, lumesaha järel. Tegin siis kohe proovisõitu mesila ümber.

Lennulauad on muidugi veel talveasendis, neid ei pööra enne, kui päike tõeliselt soojaks läheb. Muidu hakkavad liiga vara välja kippuma. Ühtegi surnud mesilast polnud isegi lume peal näha. Muidu kevadel neid ikka üksikuid tuleb välja. Kuu aja jooksul peale puhastuslendu, arvatakse, et talvituvaid mesilasi enam polegi, noored juba asemel. Osad vanad mesilased, kes juulis sündinud ja kes aktiivselt töötavad sügisel suhkrulahust meeks ümber ja kes hooldavad hauet, ei ela kevadeni välja. Külma ilmaga langevad nad taru põhja, aga kui mõni kraad külma on, armastavad nad lennulaua alt välja lennata ja tarust eemal surra.

Et nad paremini talvituks, siis suhkrulahuse söödan sisse kohe peale mee võtmist, augustikuu sees. Lembit Sirge põhimõte on, et 5. september olgu mesilased söödetud. Mul läheb tavaliselr 15. septembrini, selle mõttega, et siis töötlevad suhkrulahuse ümber suvemesilased, sellega saab säästa talvituvate mesilaste energiat, nende eluiga pidavat sellega pikenema.

Eelmise sissekande kommentaaris Muhkel ka räägib, et mesilased veavad surnud mesilasi välja. See ongi seesama, ma arvan, et kel eluiga täis, püüavad tarust lahkuda. Tähtis, et lennulauad oleks talveasendis. Osa mesinikke paneb eterniidi tahvled päiksepoolsesse külge taru najale, et varjata päikse eest, et mesilased ei tuleks väga külmaga välja tarudest. Ega muud teha ei annagi. Tänavu võib olla ka see probleem, et mesilased tarvitasid külma talvega palju mett ära, nende soolestik on hästi täis ja kipuvad hirmsasti tulema puhastuslennule. Sel aastal ilmselt võib tulla ka tarusse roojamist, sest kui ilusat ilma ei tule, ja peavad tarusse end tühjendama.

Tänavuaasta vist läheb puhastuslennuni veel omajagu aega, sest lumi on nii sügav. Muidu on saanud tuhka või heinaprahti külvata, et lund sulatada, nüüd see veel ei õnnestu.