Reede õhtul esines esimest korda avalikult Pärnus, Kuninga ja Akadeemia tänava nurgal asuvas kohvikus Passion hiljuti svingi mängima hakanud ansambel Swing Bänd, mille koosseisu kuuluvad Vello Kaar tenorsaksofoniga, Indrek Oselein klahvpillil, Jüri Kukk basskitarriga ja Priit Kask löökriistadel. Esitusel kõlasid sellised tuntud lood nagu „C’est Si Bon“, „All of me“, „Lullaby Birdland“, Eesti autoritest näiteks Raimond Valgre „Läbi saju“, aga ka pärnaka Leon Lindau „Narva-Jõesuu“.
Pärast eile õhtust esinemist oli teel koju sõites aega pisut rääkida svingist mitme kandi pealt. Vestluspartneriks oli autoroolis istunud Priit Kask.
Swing Bänd
- Minu jaoks on svingmuusika eelkõige pulseeriv ehk lonkav rütm - muusika, mida on hästi mänginud Glen Miller või tuntud klarnetist Benny Goodman, kes on palju svingilugusid kirjutanud. Kahju, et tänapäeval ei esine svingi niipalju nagu varem. Pärnussegi on tulnud pikk vahe sisse. Pärnus oli kunagi restoran Hermes, kus esines niisugune siinse kandi helilooja nagu Leon Lindau. Täna mängisime ka ühe tema loo, see oli „Narva lugu“. Mina olen palju noorem, aga mäletan, et tema mängis restorani muusikuna suurtes koosseisudes juba tükkmaad varem.
- Täna õhtul oli minu eriline tähelepanu pööratud just Vello esinemisele.
- Svingmuusikat ei kujuta ilma saksofonita nagu ette. Kui on bigbändid ehk suured koosseisud, siis on seal koguni viis saksofoni, lisaks tromboonid ja trompetid, terve puhkpillide grupp ja solist laulmas, aga saab ka ühe saksofoniga hakkama, nagu tänane variant oli, et Vello mängis ühe tenorsaksofoniga.
- Millele sving kõige lähem oleks?
Indrek Oselein ja Jüri Kukk
- Eks sving üks jazzi alaliikisid on. Ta on improvisatsiooniline muusika. Mängitakse teema ette, siis improviseeritakse selle teema peal ja lõpetuseks mängitakse seesama teema ka rahvale ette, et tunneks loo uuesti ära.
- Mängitakse uuesti nooti.
- Võib ka nii öelda. Ütleme, et teema on kas 8 või 16 takti ja kuulatakse, mis üks või teine mees selle ajaga ära sooritab.
- Võibolla on hakatud isegi ära unustama, mis asi see sving on, eriti noorte osas?
- Ma usun, et kes on muusikakoolis käinud, siis kindlasti tutvustatakse ja võetakse läbi muusika ajalootunnis svingi teema. Sellel seltskonnal on kindlasti need ettekujutused olemas. Aga huvitav, et täna õhtupoolikul tuli noort rahvast juurdegi. Paistab, et on täiesti olemas noored, kes seda laadi muusikat kuulaks.
- Nad kuulasid väga süvenenult ja plaksutasid elavalt kaasa.
- Noh, tore, meeldiv üllatus, et nii kenasti seda vastu võeti. Ega me ei osanud täna õhtul kohale tulles seda mitte kuidagi küll ette arvata.
- Oled ka varem teistsuguse koosseisuga ansamblis svingi mänginud.
Pärnu bluusiklubi eestvedaja Üllar Kallau jääb bändi esinemisega rahule
- Kunagises Pärnu Autobussi ja Taksopargis oli kõva punt, mida juhendas Rein Vendla. Rein ise mängis altsaksofoni ja kadunud Juurma Ants mängis tenorsaksofoni. Juurma Ants oli super saksofonimängija. Ta mängis pikka aega ka Rannahoones. Antsul oli väga ilus tenorsaksofoni toon. Ta võis sosistada. Mina nautisin alati temaga koos mängimist. Ants mängis võrratult. Ansamblis mängis veel Pärnu VI kooli punt Syriuse kunagine bassi mängija Jaan Laursoo ja siis oli seal veel üks kitarrist, kelle nimi kohe ei meenu. Mina mängisin trummi. Iira Vendla mängis klaverit. Lauljaid oli kaks naist ja kaks meest. Üks oli Kütt Ülo ja bussijuht Peeter Kevad, kes vedas omal ajal ERSP ja Eesti Kodanikekomitee tegevust. Veel oli endine taksojuht Endel Kumm, neljanda mehe nime jään praegu võlgu. Hiljem tulid laulma veel Anne Kopp ja Ulvi Kärpuk. Nende kõigiga me tegimegi siis svingmuusikat. Ansambli nimeks oli Swing B. Esinemas käisime Tervises tantsuõhtutel ja asutuste pidudel. Sel ajal aeti ka valimiste ajal igale poole välja mängima.
- Mida mäletad väljapool Pärnut?
- Näiteks Tallinnas viljeles Horre Zeigeri bigbänd svingmuusikat. Seal olid kõik Eesti kuulsad nimed koos. Horre Zeiger käis õpetamas ka Sindis - kas see oli aastal 1967, täpselt ei mäleta? Õhtukooli kutsuti siis Tammiste akadeemiaks, mis oli tegelikult Sindi Töölisnoorte Õhtukeskkool. Selles õppehoones toimuski meil muusikalaager. Üle Eesti tulid pillimehed igalt poolt kokku. Tegemist oli isetegevuslike orkestrijuhtide koolitusega. Suurt koosseisu juhatas Horre Zeiger. Raivo Tammik luges muusika ajalugu, ka Uno Naissoo oli kohal. Mina ja Valdur Prenge olime siis seal ainsad koolipoisid.
- Kas täna õhtul uues koosseisus esimese etteasteni jõudmine sai alguse Üllar Kallau soovitusel või on sellel pikem ja teistsugune eellugu?
Priit Kask löökriistadel
- Vello on aastaid rääkinud, et miks Pärnus puudub korralik restorani ansambel. Nii väga oleks ta tahtnud minna kuhugile restorani või kultuuriasutusse, kus on täisorkester. Varem oli see tavaline, et neljast-viiest, vahel ka kuuest liikmest koosnev ansambel mängis ükskõik missuguses restoranis: Tallinn, Hermes või Kuld Lõvi. Kohti, kus esineti, oli vist kuus ja nad mängisid kuus päeva nädalas. Puhkepäevadeks võeti kas teisipäev või kolmapäev. Ansambleid oli tol ajal jalaga segada ja enamik neist olid kindlalt mõne restorani või kultuuriasutuse palgal. Nüüd on uued ajad, uued kombed. Disko tulek oli suurte bändide surm. Aga Vello on kogu aeg igatsenud vanade aegade tagasi tulekut. Vello on ka see mees, kes juba kooli ajal vedas meid järele, sest tema on vanuse poolest meist tublisti ees. Kooli ajal võttis kätte ja tegi meist bändi. Olime siis 9. või 10. klassi poisid kui Vello töötas erikutsekooli kasvatajana. Orkestri nimeks sai Mefisto. Esinemas käsime nii erikoolis kui ka Pärnus Vee tänava lõpus olevas noortekohvikus. Praegu asub seal 2. korrusel kasutatud asjade pood. Tookord asutati sinna spetsiaalselt noortele mõeldud kohvik, millest pidi saama keskkooli lõpuklasside ja abiturientide kooskäimise koht. Algselt oli kohvik täiesti alkoholivaba, hiljem suruti sinna muidugi alkohol sisse, sest nähtavasti ei majandanud teisiti end ära. Aga esimese aasta pidas siiski alkoholi vabalt vastu. Sojonen Heldur mängis kitarri, Kaare Vello mängis vaheldumisi saksofoni ja basskitarri, nüüdne tunnustatud ehtekunstnik Jaan Pärn klaverit, mina trumme ja Kaar Alli laulis. Oli ka teine laulja, Siim Raid. Nii oleme Velloga vanad tuttavad. Ka Sindi puhkpilliorkestris on olnud Vello abiks.
- Näib, et vanade pillimeeste hingest pole vahepealsetel aastatel sving ja eeskujulik restoranikultuuri austav täiskoosseisus ansambliga esinemise mõte kuhugile kadunud.
- Küllap nii ongi. Nüüd sai Vello pealegi uue saksofoni, mis on nii vägev pill, et seda ei võigi kohvris hoida. Mingi aeg tagasi helistas Vello ja teatas et nemad pidasid Indrek Oseleiniga plaani, kui hakkaks tegema uuesti sellist mõnusat muusikat. Nüüd oleme mõned korrad kokku saanud ja harjutanud. Üllar Kallau tegi pakkumise, et neil on bluusiklubis vastav võimalus tulla esinema, millest siis kinni haarasemegi. Kuna kuupäev oli kindlalt paika pandud, siis tuli poisid kiiresti kokku võtta ja reps (repertuaar) korralikult paika panna. Edaspidi võiks juba mõelda mõne solisti peale. Olengi juba rääkinud Endla Murdiga, et võibolla õnnestub tema laste abiga saada ka solistid esinema. Varajasem koostöö kogemus on juba olemas.
- Järgmise esinemise tahate juba sel pühapäeval korraldada.
- Kui nüüd pühapäeval väga külmaks ei lähe, siis tahame tõepoolest ka Sindi linnarahvale Konsumi ees sedasorti muusikat pakkuda.
Vello Kaar tenorsaksofoniga
- Tänan pika ja meeldivalt kasuliku jutuajamise eest!
- Ühe asja tahan siiski veel jutu lõppu lisada. Ei tea kui palju sääraseid vanemaid mehi on, kes võtaksid noori muusikuid nii lahkesti juhendada ja suunata muusikaradadel – jäädes samal ajal lihtsaks ja sõbralikuks kamraadiks. Kaar Vello on üks nendest kindlasti. Ta on mõnus kamraad, kellega võib alati kõigil teemadel vestelda ja kunagi ei hakka temaga igav.
- Tänan, loodan, et kõik sai täpselt räägitud viisil ka kirja pandud.
