Alla Jukš-Meos on unistanud Pärnusse loodavast pitsismuuseumist või -keskusest, kus tema kogutud hinnalised  esemed võiksi olla kõigile huvilistele näha

„Planeedi Rekordite Raamatusse“ kantud Alla Jukš-Meose pitsikollektsioon „Ermitaaž – Vanaema Veimevakk“ pälvis hiljuti maailma ainulaadses Kiskunhala nõelpitsimuuseumis toimunud 13. rahvusvahelisel pitsifestivalil eriliselt keskset tähelepanu.

Rahvusvahelise pitsifestivalitoimumise paigas Kiskunhalas

Kiskunhalas tutvuti Alla Meose erakordse kollektsiooniga

Alli Mitt ja Alla Meos Kiskunhala pitsimuuseumi ees

Tänavu 110. juubeliaastat tähistav Kiskunhala nõelpitsimuuseum asub Ungari lõunaosas. Suuruselt umbes Pärnuga võrreldav linn Kiskunhala on üle ilma tuntuks saanud pitsikeskusena, kus käesoleval aastal korraldati ajavahemikul 20. aprillist kuni 6. maini järjekorras juba 13. rahvusvahelist pitsifestivali. Pitsimaja direktor Zsuzsanna Kiliti kutsus sellele sündmusele aukülalisena oma kollektsiooni esitlema pärnaka Alla Meose, kes viis rahvusvahelisele pitsifestivalile umbes paarsada õhulist näputööd. Näitus oli avatud kuni 15. maini. Üldse on tema kogus peale paljude ära kinkimiste muuseumidele veel ca 1500 pitsi 22-st erinevast riigist. Meose külastus kujunes tähtsündmuseks mõlemale osapoolele. Ühest küljest oli tema sealviibimine tunnustus muuseumi tegevusele ja teisalt tähistas pitsikuninganna sellega tipptasemel Guinessi rekordi vääriliseks arvatud kogu 20. aastaseks saamist. Välja sõideti 16. aprillil ja festivalilt lahkuti 23. aprillil.

Ülal paremale: Teneriife tehnika, renesanssi nõelapits; all paremale: renesanssi nõelapits, Belgia blond niplipits

Saagu siinkohal meenutuseks uuesti nimetatud Meose pitsikollektsiooni tunnustuse ametlik tekst: “Venekeelse Guinnessi rekordite raamatu kirjastuse täievoliline esindus, planeedi rekordite registreerimise Vene komitee ja rahvusvaheline rekordiomanike klubi Interstrong pidasid 21. 11. 2001 pitsikollektsiooni “Vanaema veimevakk” unikaalseks. Kollektsionäär Alla Jukš-Meos tunnistati planeedi laureaadi nimetuse vääriliseks. See saavutus on kantud planeedi rekordite raamatusse.” Tunnustuse omistamise ajal sisaldas “Vanaema veimevakk” 22 riigi 1200 pitseset 26 tehnikas ja 1160 erineva mustriga.

Alli Mitt on Meose abilisena asendamatu

Alli Mitt ja Kiskunhalas muuseumi juures asuv skulptuur, mis kujutab pitsi tegevat naist

Reisi, eksponaatide väljapanekut ja kogu korralduslikku poolt aitas ette valmistada nii Pärnus kui ka festivali päevadel Ungaris näidiste asjatundja kalligraaf Alli Mitt. Ta on pitsikollektsiooni loomisest alates olnud näituste üles seadmisel Meose paremaks käeks. Meose jutust selgus, et just Alli erakordselt hea maitsevalik ja stiilitunnetus on need olulised asjad, ilma milleta oleks raske nõudliku vaataja ette häbenemata astuda. Aga rahvusvahelisel festivalil tuligi just arvestada enamikus nende külastajatega, kelle maitsetunnetus ja üldine kunstiline arusaam pitsidest on keskmisest märgatavalt kõrgem.

Pärnu linnapea toetus

Selleks, et külastus üldse teoks sai, on Meos tänulik mitmetele toetajatele. Pärnu Linnavalitsus tegi reservfondist eraldise MTÜ Pärnu ja Pärnumaa Slaavi Kultuuriühingule, millega toetati osaliselt „Ermitaaž – vanaema veimevakk“ väljapanekut Kiskunhalas. Arvestatav kulutus tuli teha pitsikollektsiooni tutvustavale vihikule, mille tagakaanelt leiab väikese tutvustuse ka Pärnust. Oma õla pani alla samuti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp, firma Mark & Partnerid ja Narvas tegutsev Eesti Pitsi Gild, mida juhatab Olga Kublitskaja. Veel soovib Meos nimeliselt tänada ka Pärnu linnapead Toomas Kivimägi, kes ise kommenteerib Kiskunhala külastust sõnadega: „See oli meie jaoks suurepärane võimalus tutvustada nii kunsti kui Pärnu linna. Meie tuntud ja tunnustatud inimesed on parimad saadikud kodulinna esindamiseks Euroopas maailma rahvaste kohtumispaikades.“ Kivimägi andis kaasa Pärnu albumi koos tervitusaadressiga, mille Meos rahvusvahelise pitsifestivali avasündmusel pidulikult Kiskunhala linnapeale üle andis.

Kiskunhala korraldusega jäädi väga rahule

„Korraldajad arvestasid kõigi meie erisoovidega ja väljapanekute jaoks eraldati suur saal, mis on umbkaudu võrreldav Endla teatri kohviku pinnaga. Sellest rohkem kui pool saali põrandat jäeti „vanaema veimevaka“ sisu jaoks. Saime kasutada täiesti uusi stende, need olid kaetud punase sametist kangaga. Sellele lisaks riiulitega klaasist vitriinid. Palusime ka vanaaegset mööblit, mille taustal ilmestuksid pitsid parimal moel,“ rääkis Meos heast kohapealsest ettevalmistusest, millega neid vastu võeti. Talle valmistas üllatust kui täpselt arvestati isegi mannekeeni mõõtudega, mida nad olid soovinud, rääkimata kõigist muudest vajalikest tarvikutest. „Olen varemgi mitmel pool mujal näitustel osalenud, Soomes, Venemaal, ka Ungaris, aga selliseid tingimusi nagu nüüd Kiskunhalas, pole kordagi enne olnud.“ Alli Mitt täiendab sealset muuseumis nähtut sõnadega elegants, mõõdukus, peenetundelisus, mis olid kõik omavahel hästi harmoneeruvas koosluses.

Koolituse töötuba

„Olime Alliga õnnelikud, et saime festivalil esindada Eestit ja kodulinna Pärnut täiesti uue kandi pealt,“ rõõmustab Meos, kes siiski ei varja oma väikest pettumust sellest, et tegelikult pole ajakirjandus erilist tähelepanu pööranud Kiskunhalas toimunud suursündmusele, milles just Pärnu oli erilisel viisil esindatud. Siiski ta püüab mõista suhtumise tagamaad, sest eestlastel puudub suurem ajalooline pitsikultuuri traditsioon kui välja arvata setudele iseloomulik pärimus pitside tegemisest. Näiteks ollakse praegu taastamas setude niplipitsi. Väga kaunis ja huvitav on muidugi setude näppude vahel valmiv värviline heegelpits. Siiski on nüüdseks kootud ja heegeldatud pitsid levinud enamvähem kõikjale üle Eesti.

Ungaris on võrreldes Eestiga suhtumine pitsikunsti sügavam

Pitsist vihmavarju all on direktriss Zsuzsanna Kiliti, Herta Haider Austriast, Alla Meosm, Horvaatia pitsikeskuse direktor Mirko Varouts

Festivali avamisele kogunes üle tuhande inimese üle maailma kuni Jaapanini välja, kõnelemata lähemalt tulijatest peale Ungari enda veel Austriast, Horvaatiast, Belgiast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja mujalt. Sõnavõttudega esinesid avapäeval Kiskunhala pitsikeskuse president László Varnoi, linnapea Istvan Djuvoi ja mitmed teised ametlikud esindajad. Peakorraldaja oli Mirko Varouts, kellele omistati Narvas 2009. aastal rahvusvahelise žürii otsusel pitsikuduja aunimetuse ja sellega kaasneva “Ermitaaž – Vanaema veimevakk” kuldse ordeni, mille asutajaks on olnud Alla Jukš-Meos. Mirko Varouts on Horvaatias Lepoglava linnas asuva pitsikeskuse direktor. Festivali avapäeval toimus madjarimaa autorite heliloomingul põhinev kontsert, kus kõlas ka Ungari kuulus Tsardos.

Muuseumi ekspositsioon

„Muuseumi eksponaadid paiknevad kolmes ruumis, kus näeb sajandite vanuseid pitse ja nende meistrite pilte,“ jutustab Meos, kelle nägemuses pole tegu tardunud olekus vaatamisväärsustega, vaid elava organismiga, mis suudab liigutada tundemeeli, mõista inimeste mõtteid ja kultuuri seal kus elatakse. Üldse teatakse ümmarguselt 60 pitsi tegemise võimalust kuid kõiki neid tehnikaid valdab kõigest kümmekond inimest. Muuseumi hoones asub ka pitsi valmistamise kool. Muuseumisse tullakse perekondadega ja noored võtavad meelsasti seda kunsti omaks. Meost hämmastab Kiskunhalas nähtud meeste osavõtlikkus, millega pitsitehnika kunsti süvenetakse. Samal ajal on see Eestis rohkem naiste huvi.

Meose eksponaadid näituse tähelepanu keskmes

Alla ema pulmakleit (vasakul) ja vanaema heegelpitsiga põll, kapil kiriku käterätid

„Meie näitust vaadati suure tähelepanuga juba üksnes seepärast, et olime ainsana nii arvukate näidistega kohale tulnud. Rohkeid küsimusi esitati seinast seina ja paljud neist olid ka väga asjatundlikud teemale lähenemised,“ andis Meos edasi vahetuid muljeid kogetust. Festivali korraldajad olid hoolitsenud ka eeskujuliku tõlke olemasolu eest, et keegi ei jääks keelebarjääri tõttu mõnest teadasaamisest ilma. „Üks Jaapani neiu astus juurde ja ütles, teate teil on siin nagu pitsi loome instituut, kuna vastupidiselt teistele näeb korraga kõige erinevamaid tehnikaid,“ kirjeldab Meos külastaja huvi tema kollektsiooni vastu. Suurele erinevate tehnikate hulgale osundas ka sealse keskuse president Varnoi. „Pitsidest võib rääkida lõputult: kunstilisest väärtusest, ajaloost, kultuurilisest keskkonnast, milles neid on loodud, samuti erinevatest tehnilise teostuse võtetest. Palju küsimusi esitati ka pitsidesse peidetud sümbolite kohta, mis ongi parajasti mul uurimustööna põhjalikult käsile võetud,“ meenutab Meos mõttevahetusi, millest pidi pidevalt külastajatega vestma. Meos nimetab, et pitside tundma õppimisel on oma teadmisi omal ajal talle jaganud, suunanud ja õpetanud kunagise Pärnu III Keskkooli (praegu Vene Gümnaasium) õpetaja Kalabugina Natalja.

„Näitusel tuli vastata ka isiklikult mind puudutavatele küsimustele, mis hõlmasid perekondlikke traditsioone rahvuslikus pitsitehnikas läbi mitme põlvkonna. Minu vanaema oli poolakas ja vanaisa lätlane, isa aga venelane, ema valgevene verd ja minu abikaasa hoopis eestlane. Nõnda asetsen ka ise sarnaselt pitsesemete paljususele erinevate kultuuride keskmes,“ selgitab Meos hästi mõistetavalt kunsti siduvust erinevate rahvaste ja kultuuride vahel.

Meos kõneleb heldinult oma vanaemast, kellelt on pärinud hoolsuse ja täpsuse kõigi ettevõetud tööde puhul, samuti suutlikkuse alustatu alati lõpetada. Seda oskust peab ta isegi olulisemaks varanduseks kui rautatud kaalukas kirstus säilitatud kõikvõimalikke pitstöid. Tütarlaps mitte ainult ei istunud vanaema jalge ees kauneid vesteid kuulates, vaid õppis tema kõrval ka ise mitmesuguse käsitöö tarvis kunstipäraselt nõela kasutama.

Sümbolid pitsitehnikas

Kingituseks saadud viiinamarjad sümboliseerivad õnnistust

Käsitöises kunstis puudub üldjuhul pahatahtlikkus ja seepärast soovib Meos juhinduda Leonardo da Vinci mõttest, et Päikese poole kiigates jäävad vaatajal varjud nägemata. Ta oskab lugeda pitsidesse pistetud kujundite sõnumeid. Endistel aegadel läkitati valitsejatele peidetud sõnumeid ka pitskirjas. „Kunagi sain healt sõbrannalt kaunite pilvede, kiriku ja kolme majakesega pitsliniku. Teadsin, et pilved tähistavad majja saabuvaid inimesi, kes tulid rahu sooviga,“ jutustab Meos pitsidesse pistetud saladustest. Meosele kingiti pitsi ka Kiskunhalas. Näiteks horvaat Vesnica Ježek kinkis viinamarjadega pitsi, mis sümboliseerib õnnistust. Meos ise viis pitsimaja direktor Zsuzsanna Kiliti’le kingituseks kaks Küprose pitsitehnikas linikut.

Muide sümbolitest kõneldes osundas ta pitsikeskuse logole, milleks on kolm risti asetsevat kala sümboliseerimaks vees vallanduvat väge. Ammune mitmetähenduslik märk väljendas algselt kreeklaste arusaama inimese sünnist veest ja õhust. Sellest ka kreeka keelne sõna αμφίβιο (amfib). „Pitsifestivalil osalemine ja näituse korraldamine Kiskunhalas oli minu 20-aastase pitsidega tegelemise aja jooksul nüüd kõige tõsisem ja vastutusrikkam väljakutse, mille hea kordamineku üle on tagantjärele sügavalt meeldiv tunne,“ ütleb rahuolevana Pärnu pitsikuninganna.

Järgmisena Narvas

Hotelliga samas majas, kus ööbiti, elab ka linnapea

Järgmisena soovib Meos augustis esitleda vanaema veimevakka Narva elanikele. Augustisse on kavandatud näitus, mida aitab korraldada Olga Kublitskaja, kes juhib nii MTÜ Narva klubi käsitööd kui ka MTÜ Eesti Pitsi Gildi. Varem on Meos oma kogu 20 aasta vanuseks saamist tähistanud näitustega Endlas, Paikuse Põhikoolis ja Pärnu Eakate Avahooldekeskuses. Viimases kohas pidas ta ka ulatuslikuma loengu pitstehnikatest, pitsi levikust ja selle sümboolika mõistetest.

*

Kiskunhalas tehtud fotod kuuluvad Meose erakogusse

Samal teemal:

Alla Jukš-Meos rääkis sümbolitest pitsides

Vanaema veimevakast vanaema aabitsani

Vanaema aabits

10. mail sai Sotsiaalministeeriumi poolt Pärnu Linnavalitsusele eraldatud elektriautodest neli rahvusvärvides sõidukit Pärnu Eakate Avahoolduskeskus enda kasutusse.

Katrin Siim, juhataja asetäitja huvitegevuse alal, elektriauto roolis

„Hooldustöötajate igapäevane töö muutub nüüd märgatavalt kiiremaks ja kahtlemata ka paremaks. Ei sõltu ju liikumine ühest kohast teise enam ühistranspordist ja jalavaev raskete kottidega jääb peaaegu olematuks,“ rääkis täna avahoolduskeskuse direktor Heli Kallasma, kelle sõnul ollakse majas toimunud olulisest muudatusest väga rõõmsalt elevil.

Katrin Siim on demonstratsioonsõidu teinud

Keskpäeval Metsa tänaval asuvast avahoolduskeskusest läbi astudes läks õnneks, et juhataja asetäitja Katrin Siim polnud veel sõitu alustanud, sest kolm elektriautot olid hooldustöötajatega tööpostil. Kallasma leiab, et tegelikult võiks isegi veel paar autot olla, sest tööd on hooldajatel üle linna väga palju ja toidukotte abivajajateni viia igal päeval päris suurel hulgal. „Ega ainult toidukandamid. Viime vanureid ja liikumisraskustega inimesi arstide juurde, protseduuridele, analüüse tegema ja abistame mitmete muude vajaduste korral,“ selgitas Kallasma, kes ka ise on otsustanud hakata autojuhiks. Selleks käib ta nüüd autokoolis ja loodab peatselt eksamite läbimise järel vajaliku loa kätte saada. Praegu sõidab ta veel kolme rattalise jalgrattaga. „Ratas on tegelikult väga mugav liiklusvahend, aga märja ilmaga võiks katus ikkagi pea kohal olla ja pakiraamgi jääb väikeseks,“ arutles Kallasma, kelle hinnangul on elektriauto oluliselt eelistatum.

„Kui varem oli sõidukilometraaž piiratud kütuse limiidiga, siis nüüd peaks see probleem lahendatud olema. Pikema otsa kulu näiteks Tallinnasse läheb maksma ca 22 eurot kuid elektriautoga saaks sama vahemaa kolme euroga läbida,” selgitas Kallasma ja lisas, et nende vajadused jäävad enamasti siiski Pärnu linna piiridesse.

Lisaks Metsa tänava avahoolduskeskusele on Pärnus eraldatud elektriautod linnavalitsuse sotsiaalosakonnale, Pärnu haiglale, Tammiste hooldekodule, puuetega inimeste päevakeskusele ja lastekodule.

Heli Kallasma on mõnda aega veel väga rahul ka oma kolmerattalisega, aga varsti tahab ka tema elektriautot juhtida

KredExi poolt avalikustatud elektriautode kiirlaadimispunktide nimekirja järgi on Pärnu linna kavandatud 4 laadimispunkti: Suur-Jõe tänavale Suurejõe Selveri juurde, Riia maanteele Mercedes-Benzi esinduse juurde, Ringi tänaval asuva maaliinide bussijaama kõrvale ja Tallinna maanteele Olerexi tanklasse. Pärnumaale rajatakse laadimispunktid veel Kilingi-Nõmme, Häädemeestele, Tõstamaale ja Vändrasse. Laadimispunktid peaksid saama paigaldatud hiljemalt oktoobri lõpuks.

Heli Kallasma on ratta lukustanud

Üle riigi tahetakse rajada 160 kiirlaadimiskohta, neist 100 linnadesse ja 60 maanteede äärde. Suurematest linnadest paigaldatakse Tallinna 27, Tartusse 10 ja Narvasse 2 kiirlaadimispunkti. Lisaks kiirlaadijatele paigaldatakse sotsiaaltöötajate elektriautode laadimiseks kohalike omavalitsuste juurde 507 tavalaadijat. Kiirlaadimispunktide omavaheline distants maanteedel saab olema hinnanguliselt iga 40-60 kilomeetri järel.

KredExi eluaseme ja energiatõhususe divisjoni juht Mirja Adler on kinnitanud, et loodav võrgustik annab elektriautode omanikele kindlustunde elektriauto pikemate vahemaade läbimiseks kuna võimaldab sõidukit laadida kiirelt ja turvaliselt kogu riigi territooriumil.

Samal teemal:

Elektriautode Eesti tuur peatub ka Pärnus

Pärnus tutvuti lähemalt elektriautoga

Peugeot tuleb elektriautoga külla

Täna tõsteti Pärnus Riia mnt ja Papiniidu tänava ristmiku ääres asuva Tamrexi hoone katusele LED-ekraani paigaldamiseks vajalik karkass, et juba homme saaksid Linna Ekraanid OÜ spetsialistid asetada mõõtmetes 3 X 4,6 m suure ekraani oma kohale.

Karkass tõstetakse paigale

Linna Ekraanid OÜ projektijuht Peeter Merivälja ütles, et asukoha valikuid kaaluti mitmeid ja lõpuks osutus Papiniidu ristmik parimaks. Pärnu linna liikluskomisjon on samuti oma kooskõlastuse andnud. Paigaldatava ekraani valgustugevus on vastavalt ajale ja ilmastike oludele isereguleeruv, mille tundlikkust pidevalt jälgitakse. Heli reklaamidel puudub kuna liiklusmüra ei võimaldaks häält kuulda.

„Hind on LED-ekraanil kaunis soolane, koos paigalduse, seadistamiste ja muude kuludega kokku võib rääkida ümmarguselt 50 tuhandest eurost, aga selle kasutusiga on samas arvestatavalt pikk,“ rääkis Merivälja. Ta selgitas juurde, et alles 100 tuhande töötunni järel, mis on 12 aastat, kaotab ekraan 30% oma algsest kvaliteedist kuid ka siis oleks ekraan veel täiesti kasutatav. Tegelikult ei näita ekraan pilti kogu ööpäeva, vaid kella seitsmest kahekümnekolmeni õhtul. Näidatakse kuni 10 sekundi pikkuseid reklaamklippe, mis on momentaalselt kergelt ja hästi mõistetavad. Telereklaam sellele ekraanile ei tule.

Sarnaseid ekraane paigaldatakse kaks veel Tallinnasse, aga Pärnusse pole lähiajal rohkem neid kavandatud. Küll on samasugused ekraanid juba varem paigaldatud Port Arturi mõlemale hoonele. Merivälja sõnul tahetakse edaspidi teha tihedat koostööd Pärnu linnaga ja edastada olulisi teateid näiteks liikluskorralduse muutustest ja anda muud operatiivset infot. Võimalik hea koostöö näide on võtta Tartu linna kogemusest.

LED-ekraanide paigaldamiseks on arupeetud ka Kuresaares ja Viljandis kuid konkreetsete otsusteni ei ole veel jõutud.

Ligikaudu kuu aega tagasi välja kuulutatud püsilillepeenarde rajamise kampaania on olnud pärnakatele meelt mööda. Nädala jooksul on linnavalitsuse hoovi toodud sadu püsilille taimi.

Linnarahva poolt kingitud taimed kaunistavad Munamäe parki,  pressisõnumile lisatud foto

„Kui ehk silmaga on taimede kogust raske hinnata, siis kindlasti annab lugejale taimede kogusest aimu kolm järelkäru täit püsikuid“, hindas optimismi täis linnaednik Piret Unn kampaania korda läinuks. Kõige enam toodi peenardele istutamiseks priimulaid, flokse, liiliaid, kurerehasid, akakapsast, raudrohtu, begooniaid, hostasid, astilbesid ning metspipart.

Linnavalitsuse õuele kogutud taimed, pressisõnumile lisatud foto

Esimesed taimed leidsid istutusala möödunud reedel Munamäel, ringikujulises suvelilledele mõeldud peenras. Selle nädala jooksul taastatakse Kuuse tänaval seal viimased aastad muru all olnud viis peenart. „Minu suur soov oligi taastada eelkõige Kuuse tänaval mõned aastad tagasi olnud kenad istutusalad. Taimede kogust hinnates saangi selle teoks teha. Nii on ka Kuuse tänavalt keskranda jalutajale pisut silmailu“, lisas linnaaednik Piret Unn.

Lähipäevadel on ühelt pärnakalt linnaaednikuni jõudmas ka mõned kibuvitsa taimed, mis leiavad koha samuti teel randa- Side tänava ääres.

Lähipäevadel selgub peenarde rajamisest järele jäänud taimede hulka ning mitmekesisust arvestades ka Endla teatri ees ning Keskväljakul asuva peenra tulevik. Kuna linna esindusväljakul asuvad peenrad on tavalisest suuremad, vajavad need alad põhjalikku läbimõtlemist ning taimede omavahel sobitamist. Sealseid peenraid aitavad korrastada kaks suure kollektsioonaia omanikku Audrust ning Halingast.

Kvaliteetse mullaga toetab linna ettevõtmist ASB Greenworld Eesti OÜ.

„Suur-suur aitäh pärnakatele kampaanias kaasa löömise eest. Luban, et taoline ettevõtmine ei jää viimaseks“, võttis linnaaednik Piret Unn edukaks kujunenud kampaania kokku.

Alates 4. maist töötab Pärnu Maavalitsuse haridus-ja sotsiaalosakonna sotsiaalhoolekande peaspetsialistina Kaja Rebane, kelle tööülesanded hõlmavad riiklike sotsiaalhoolekandeteenuste koordineerimist, eakaid ja puuetega inimesi puudutavate programmide ning projektide käivitamist ja elluviimist ning koostööd kohalike omavalitsuste ja riigi sotsiaalasutuste vahel.

Kaja Rebane töötas enne maavalitsusse asumist üle kaheksa aasta Are valla sotsiaalnõunikuna. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöökorralduse eriala.

Pärnu Maavalitsuse sotsiaalhoolekande peaspetsialist Kaja Rebane, pressifoto

Kalapüük ja veesport on Pärnu maakonnale olulise tähtsusega tegevusalad, kuid nende kahe ala koostoimimiseks on vaja reegleid ja kokkuleppeid, et tagada ohutu veeliiklus ning vähendada looduslike ja majanduslike kahjude tekkimist.

Pärnu maavanem Andres Metsoja

Pärnu maavanema Andres Metsoja eestvedamisel on juba alates 2010. aasta maist peetud läbirääkimisi ja koosolekuid seoses Pärnu lahe kasutamise võimalustega erinevate asjahuviliste poolt. Läbirääkijateks on olnud esindajad Veeteede Ametist, Keskkonnaametist, Põllumajandusministeeriumist, Keskkonnaministeeriumist, Keskkonnainspektsioonist, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist, kohalikest omavalitsustest. Lisaks ametiasutustele on erinevatel kohtumistel osalenud ka kutselised kalurid, harrastuskalurid, purjetajad ja teiste veespordialade esindajad.

Peamisteks arutelu teemadeks on seoses Pärnu lahega tõusetunud veeliikluse ohutuse tagamise ja kalavarude kaitse küsimused, selgitab regionaalarengu peaspetsialist Riina Redlich.

Veeliikluse ohutuse tagamiseks määrati Pärnu Maavalitsuse taotluse alusel Veeteede Ameti poolt 2011. aastal Pärnu lahel eripiirkond, et tagada ohutu veeliiklus purjetajatele.

2012. aastal on maavalitsuse algatusel korraldatud mitmeid kokkusaamisi ja peetud läbirääkimisi vastavate ametiasutuste ja erinevate huvigruppide vahel seoses kalavarude ja kalakoelmute kaitse küsimustega Pärnu lahes.

Nimelt on maavanemal õigus veeseaduse kohaselt keelata oma korraldusega Pärnu lahel veesõidukitega liiklemine, kehtestada liikluskiiruse piirang, kui liiklemine, veesõiduki suur kiirus kahjustab või võib kahjustada kalavarusid või kalakoelmute seisukorda.

Enne, kui ei ole koostatud terviklikku mõjuanalüüsi näitamaks Pärnu lahes kalavarusid enim ohustavaid tegevusi, peab Pärnu maavanem hetkel oluliseks tõhustada tegevust antud valdkonnas kehtivatest regulatsioonidest lähtudes. Olulisemalt suuremat tähelepanu tuleb pöörata kalade röövpüügi likvideerimisele, kuna üheks kalavarude vähenemise põhjuseks peetakse just kalade röövpüüki. Sellest tulenevalt palutakse kõigil, kes puutuvad kokku Pärnu lahes tähistamata kalapüünistega, teavitada sellest koheselt Keskkonnainspektsiooni.

„Koos ühiselt ja mõistlikult tegutsedes loodame lähiajal piiranguid kehtestamata hakkama saada,“ usub Riina Redlich.

Eesti Fotoklubi Fotolaager 2012 on kogupereüritus, milles on ühendatud fotohuviliste kokkutulek ja perepuhkus.

Saare talu Liivi jõe poolt vaadatuna, foto erakogust

Fotolaager toimub Kullamaa Puhkekeskus, mis asub Läänemaal, Kullamaa vallas, Kullametsa külas, Saare talus. Virtsu maanteest 200m kaugusel Liivi jõe ääres.

Eesti Fotoklubi MTÜ juhataja Simon Tompel teatab,et fotohuvilised saavad tutvustada oma loomingut kaasa võetud piltidest tehtava näituse näol, kuulata loenguid tuntud tegijatelt, osaleda töötubades ja iseseisvas töös, milles tuleb fotograafia abil etteantud teemadel sõnumeid/lugusid luua ja mille tulemusi hiljem koos analüüsime. Lisaks saab ülevaadet Eesti Fotoklubi / ARTclubFX tegevusest ja infot kuidas osaleda näitustel ja millised on võimalused enda turundamiseks, fototurule sisenemiseks ja pildimüügiks. Teeme juttu ka fotograafide tüüpilisematest vigadest näitustel, pildimüügis ja klientide teenindamisel.

Fotolaagri asukoht annab head võimalused ka iseseisvaks pildistamiseks – laager asub Liivi jõe kaldal, milles ka ajalooline vana vesiveski ja pais. Kullametsa külas asub ka üks Eesti liigirohkemaid arboreetumeid. Kullamaa keskuse juures on muistne kindluse koht Rohumägi ja sealt edasi saab jalutada Marimetsa Looduskaitseala liivamännikusse, Kullamaa tehisjärve äärde ja rabasse. Fotolaagrist 2.5km kaugusel asub Koluvere loss e. Koluvere rüütlimõis, mille ümber ilus park.

Samal ajal kui fotohuvilistel on fotojutud ja -tegevused, saavad teised pereliikmed samuti huvitavalt aega sisustada – fotolaagris on lisatasuta võimalused ujumiseks, kalapüügiks, paadilaenutuseks, sportmängudeks, grillimiseks, saunatamiseks. Lisaks võrkpalliplats murul ja pallid; korvpalliatraktsioon ja korvpallid; jalgpall; noolemäng; petanque; laste mänguasjad, kiiged ja liivakast.

Olemas traadita Internet ja elekter kaamerate ja sülearvutite akude laadimiseks. Lemmikloomad on lubatud – kes soovib, võib oma koera lisatasu eest panna Pontu Pansionaati. Loengud, seltskondlik fotoanalüüs ja toitlustamine toimub suures telgis.

Esinejad-koolitajad: Jaan Künnap, Väino Silm, Priit Simson, Hasso Hirvesoo, Simon Tompel.

Fotolaagri info PDF formaadis www.fotoklubi.com/share/Eesti-Fotoklubi-Fotolaager-2012.pdf

Lisainfo fotoklubi veebis: www.fotoklubi.com/eesti-fotoklubi-fotolaager-2012-02-03-juunil/

Lisainfo Facebookis: www.facebook.com/events/307278952669950/

Laupäeval Tallinna Loomaaias toimunud Suurperepäeval kuulutati kolmandat korda välja “Aasta Suurpere” aunimi, mille pälvis viielapseline perekond Kivimäe-Laidro Pärnumaalt.

Aasta suurpere Kivimäe Laidro elab Audrus

Autiitli “Aasta Suurpere 2012″ saanud perekonnale kinkis BIGBANK AS 1000 eurot.

“Žürii otsus langes perekond Kivimäe-Laidro kasuks seetõttu, et tegemist on ühtehoidva ja tegusa perekonnaga, kes paistab silma aktiivse elustiili ja positiivse ellusuhtumise poolest,” ütles Eesti Lasterikaste Perede Liidu president Aage Õunap.

Loe lähemalt siia klikkides.

Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed väisasid neljapäeval ja reedel Pärnu linna ja Pärnumaad, et kohtuda kohalike inimeste ning omavalitsusjuhtidega.

Sven Mikser ja Marianne Mikko Kihnu Jõnni juures

Väljasõidu tegid kaasa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser, Marianne Mikko, Indrek Saar, Urve Palo, Karel Rüütli, Helmen Kütt, Andres Anvelt, Mart Meri, Kajar Lember, Jaak Allik, Jaan Õunapuu, Neeme Suur, Rannar Vassiljev ja Jevgeni Ossinovski.

Pärnumaa piirkonna esimees Marianne Mikko rõhutab sotsiaaldemokraatide sõnumit, mille kohaselt on riik inimese jaoks ja mitte vastupidi. Sestap tahetakse Pärnut näha kaasaegse maakonnakeskusena, kus leidub palju nutikaid töökohti.

Kohtumine ajakirjanikega

Pärnu kõrval külastasid saadikud Halinga, Are, Häädemeeste, Saarde, Sauga, Tootsi, Paikuse, Audru, Tõstamaa, Varbla, Koonga ja Vändra valda ning Vändra alevit. Ringsõidul toimusid kokkusaamised haridus-, kultuuri- ja sotsiaaltöötajatega ning ettevõtjatega. Arupidamiste teemad puudutasid Pärnu linna tulevikku, haridusprobleeme, Liivi lahe kalandust ja kalavarusid, väikevaldade muresid ning turismimajandust.

Reedel korraldati Pärnu Jahtklubis ajakirjanikele pressilõuna, kus vabas vestluses oli võimalik esitada küsimusi Sven Mikserile ja Marianne Mikkole ning kuulda sotsiaaldemokraatlikke seisukohti erinevates probleemsetes situatsioonides.

„Kohalikud valimised ei lähe alati kokku sotsiaaldemokraatliku ideoloogiaga nii nagu see on Riigikogu valimistel,“ ütles Mikko, kes näeb võimalust osaleda kohaliku omavalitsuse töös ka läbi valimisliitude. Samas ei välista see võimalust siiski ka oma ideoloogilist suunda järgida. „Ma ei taandaks kohalikke valimisi ideoloogiate vahelisele võitlusele,“ kinnitas Mikko.

Mikseri sõnul pole nende eesmärk maakonda külastades sekkuda kohapeal moodustunud koalitsioonide töösse – neid liites või lahutades. Kohtumistel linna või vallajuhtidega, ettevõtjate ja rahvaga soovitakse saada tagasisidet ning koguda informatsiooni fraktsiooni töö jaoks, et olla teadlikumad Riigikogus eelnõude ja seadusandluse koostamisel. „Samas tahame kuulda ka seda kui ei olda rahul meie tegevusega,“ oli Mikser vastuvõtlik ka kriitilistele märkustele.
Pärnu Postimehe ajakirjanikku huvitas eelkõige küsimus, millised on sotsiaaldemokraatide eesmärgid konkreetselt Pärnu linnas ja isegi mitte maakonna erinevates valdades. Sellele vastas Mikser, et neil puudub mingi spetsiifiline eesmärk ühe linna jaoks ja nad lähtuvad ühtsest üleriigilisest sotsiaaldemokraatlikust poliitikast. „Kohalik poliitika sõltub ikkagi kohaliku omavalitsuse tegevusest,“ selgitas Mikser ja Mikko lisas juurde, et arvestatava jõuna saavad nad hakata tegutsema alles siis kui ollakse volikogus esindatud omaette fraktsioonina.

Küsimus haridusvallast. Suhtlemisel Pärnumaa õpetajatega on jäänud kohati kõrvu arvamus, et sotsiaaldemokraatide võimule tulekuga pidurduks senine gümnaasiumite sulgemise kava. Kas nende gümnaasiumi õpetajate ja potensiaalsete valijate lootus on sotsiaaldemokraatide suhtes asjatu või toetub nende inimeste lootus põhjendatud ootustele? Sellele küsimusele vastas Mikser, et kindlasti pole nende koolide lootus asjatu, aga möönis seejuures vajadust läheneda igale konkreetsele juhule siiski väga spetsiifiliselt. „Kindlasti on Eestis gümnaasiume rohkem kui demograafilist situatsiooni vaadeldes neid olla võiks. See on täiesti selge. Ühtlasi on täiesti õige seegi otsus, mis käsitleb gümnaasiumi lahutamist põhikoolist,“ selgitas Mikser sotsiaaldemokraatide hoiakut. Samas näeb ta vajadust läheneda maapiirkondades väikestele gümnaasiumitele (1.-12. klass) erinevalt. Lahutades gümnaasiumi osa põhikoolist ei pruugi õpetajad enam õpilaste vähesuse tõttu täiskoormust saada ja toimubki kooli lõplik lagunemine. „Meie vastus on see, millest on ka mõned teised erakonnad rääkinud, et hariduse andmine peaks olema kohaliku omavalitsuse käes. Valdavalt on kohalik omavalitsus otsustaja, kas panna kool kinni ja saata lapsed laiali.“

Asetades küsimuse sellele, et tegelikult saab riik raha eraldamata jättes tekitada kohalikule omavalitsusele sundseisu kooli sulgemiseks, vastas Mikser, et Põhiseaduse järgi ei saa riik omavalitsuse autonoomiat eirates käskida üht või teist kooli sulgeda. Seega näeb siin Mikser ka kohalikuomavlitsuse volikogul kaalukat sõnaõigust olulise otsuse langetamisel.

Veel ütles Mikser, et gümnaasiumi astme koolikorraldusliku muutmise ärajäämist ei pea ta õigeks, sest poolikuks jäävad asjad ei too kunagi head. „Kui midagi hakatakse otsast tegema, siis tuleks see ka lõpule viia, aga peab arvestama ikkagi kohalike oludega.“ Mikser ei kahtle suure Paikuse Põhikooli elujõus, aga leidis, et näiteks mõne väiksema õpilaste arvuga (ca 150 õpilasega) gümnaasiumi puhul võib põhikooli osa lahutamisel jääda viimane liiga nõrgaks.

Marianne Mikko ja Sven Mikser

Kõneks tuli ka jutuajamine Pärnu maavanemaga, kelle puhul Mikko oleks oodanud kindlamat seisukohavõttu dilemmas, mis puudutab Pärnu lahe kalurite ja jetisõitjate huvisid. Mikko ütles, et puht maailmavaateliselt toetavad nad siiski ennekõike kalureid.

Pärnu lennuvälja arendamisest rääkides ei pea Mikko majandusministri poolt välja öeldud 100 tuhande reisija olemasolu nõuet piisavalt põhjendatuks, sest ka teised Eesti väiksemad lennuväljad ei küündi selleni. Ta mõistab, et saarte puhul on muidugi teistsugused vajadused ja liikumise võimalused, aga siiski näeb ta ka Pärnut perspektiivse lennuväljana. Seda eeskätt spa-turismi silmaspidavalt.

Pühapäeval, 13. mail on emadepäeva puhul Eestis lipupäev, teatab Riigikantselei. Eesti lipu heiskavad kõik riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Eesti lipu võivad heisata ka kõik teised.

Emadepäeva traditsioon pärineb Ameerika Ühendriikidest ning sellega austatakse ja väärtustatakse emade rolli ühiskonnas. Eestisse jõudis emadepäeva tähistamise komme 1922. aastal Helmi Mäelo algatusel. Emadepäev on kõikide emade ja perede tähtpäev.

Lipud heisatakse hiljemalt kell kaheksa hommikul ja langetatakse päikeseloojangul. Kui lippu ei langetata, tuleb see pimedal ajal valgustada. Vaata samuti Eesti lipu kasutamist siia klikkides.

Samal teemal:

1922. a. suvel tähistati Udernas Eesti esimest emadepäev

Mõtteid emast