Eile tööpäeva lõpul olid Eesti Rahvusringhäälingu töötajad Margus Allikmaa, Riina Rõõmus, Rait Roland Veikmaa, Urmet Kook ja Priit Priisaar kutsutud Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastuvõtule, et tänada neid erilise panuse eest priiuse põlistumise päeva kajastamisel.

Trivimi Velliste avab külalistele muinsuskaitse seltsi ukse

Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste ütles enne raamatu „Eesti Muinsuskaitse Selts 25“ kinkimist kõigile kutsutud külalistele, et Eesti Rahvusringhäälingul oli täiesti otsustav roll priiuse põlistumise päeva kordaminekul. „Seda päeva kajastati muidugi ka teistes meediakanalites ja kirjutavas ajakirjanduses, kuid Terevisioon korraldas juba varajasest hommikust peale silmatorkavad laulmised erinevates linnades ja Vikerraadio kajastas seda päeva jooksvalt õhtuni välja,“ rääkis Velliste, kelle hinnangul ületas nii mahukalt päevasündmusega täidetud eetriaeg väga tugevalt uudiskünnise. Tänu rahvusringhäälingu erilisele pühendumusele panid inimesed seda päeva tähele ja oleks olnud raske leida kedagi, kes poleks midagi kuulnud priiuse päeva olemusest. „Selles mõttes peame tunnistama, et rahvusringhäälingu roll oli ainukordse päeva kordaminekuks täiesti asendamatu. Kui nemad oleksid selle tegemata jätnud, võinuks päev kujuneda hoopis teistsuguseks ja kindlasti mitu suurusjärku väiksemaks, aga selliselt jäi päev väga väärikalt ajalukku ja midagi sellise päevaga võrreldavat saab kogeda alles 30. novembril aastal 2020, kui riigi vabaduse aeg osutub pikemaks meie okupatsiooni ajast,“ selgitas Velliste.

Margus Allikmaa

Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa vastas tänusõnadele, et rahvusringhääling on alati esile tõstnud kajastamist väärivaid sündmusi. „Ühelt poolt on juba seadusega ette nähtud, et neid asju peabki ju tegema. Ega siin erakordset midagi ei olnud,“ lausus Allikmaa. Siiski lisas ta juurde, et seadust väga avaralt tõlgendades läheks loetelu tõenäoliselt väga pikale kõigest sellest, mida võiks ja peaks kajastama. Paratamatult tuleb pidevalt mingisuguseid valikuid teha. „Eks kajastatakse põhjalikumalt neid asju, mille puhul on ilmne, et inimesed näevad tõsist vaeva ja on võtnud initsiatiivi – on näha, et selle sündmuse korraldajate jaoks läheb asi korda ja tegemist pole rutiiniga, vaid kogu ettevõtmist täidab energia tulv,“ kirjeldas Allikmaa valikute tegemise köögipoolt, kus lähtutakse üsna lihtsalt mõistetavast tõdemusest. „Muidugi võiks ju märgata ja peakski märkama rohkem asju, aga piiratud eetriaeg ei mahutaks nii või teisiti kõike ära,“ arutles Allikmaa ja jõudis kokkuvõtvale järeldusele, et selle mõttekäigu tähenduses on priiuse päeva initsiatiivgrupp teinud tööd, mille väärtust pidi märkama ja vastavalt sellele ka tegutsema.

Samal teemal:

Priiusepäeva ettevõtmistes paistsid rohkem silma Pärnumaa ja Põlva

Tuleva nädala neljapäevani kogutakse priiusepäeva pühitsemise kirjeldusi

Kutse priiuse päeva jäädvustamisele

Trivimi Velliste: sümbolitel on ajaloos suur kaal

Kutse priiuse päeva jäädvustamisele

Tänuks olemasoleva eest

FOTOD: Eesti Pangas esitleti priiuse põlistumise päevale pühendatud postkaarti

Pärnus lauldi priiusepäevale

Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse liige tervitab priiuse põlistumise päeva hommikul

Pühitsegem priiuse põlistumist!

Mati Hint: Priius, kallis anne, taeva kingitus

Priiuse põlistamise päev Seljametsas

Ülevaatlikult priiusepäeva pühitsemisest

Tervikasi priiuse põlistumise päevaks

27. märtsil saabub kordumatu priiuse põlistumise päev

Pühitsegem priiuse põlistumise päeva!

Eesti aeg kestis ühtekokku 7890 päeva

Pärnu jõe äärne kallasrada

1. mail jõustuvad looduskaitseseaduse muudatused. Edaspidi on uute looduskaitsealade loomine senisest avatum ja põhjendatum ning tagatud on ka inimeste ligipääs kallasradadele.
Kallasrada on avaliku veekogu äärne kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult liikuda. Selle laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit, teistel veekogudel neli meetrit ja suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, kaks meetrit.

Loe lähemalt

Päästeameti Demineerimiskeskus kutsub inimesi üles nädalase kampaania „Teata lõhkematerjalist!“ ajal teatama nende käes või neile teada olevast lõhkematerjalist hädaabinumbril 112. Teadetele reageerivad demineerijad, mitte mingil juhul ei tohi inimesed lõhkematerjali ise liigutada või seda kusagile viia.

Kampaania eesmärk on inimeste elu ja tervise säästmiseks üliohtlik lõhkematerjal hävitada.

Lõhkematerjal. Pressifoto

Päästeameti Demineerimiskeskuse juhataja Arno Pugoneni sõnul on küll viimase kümne aasta jooksul plahvatuste ja neis hukkunute ning vigasaanute arv langenud, kuid sõdadest pärit lahingmoona leidude arv püsib väga suurena – keskmiselt ligi 3000 lõhkekeha aastas. Päästeameti demineerimiskeskuse eesmärk on, et Eestis ei hukkuks mitte ükski inimene lõhkematerjali plahvatuse tagajärjel.

Viimase kümne aasta jooksul on lõhkematerjali plahvatustes saanud surma 18 ja vigastada 113 inimest. Demineerijad on viimase kümne aasta jooksul kahjutuks teinud ligi 31000 lõhkekeha. Olgu lisatud, et statistikasse arvestatakse üle 20-millimeetrise läbimõõduga ja lõhkeainet sisaldavad lõhkekehad, seega ei arvestata sellesse statistikasse padruneid ja mulaaže.

Kui 2011 aastal plahvatustes keegi ei hukkunud, siis 2012. aastal oli üks hukkunu.

Taolisi kampaaniaid on Eestis varem toimunud kolm, viimati 2010. aastal, mil kahenädalase loovutamiskampaania ajal said demineerijad kampaaniaga seoses 102 väljakutset. Kokku on 2008-2010 toimunud kampaaniate käigus hävitatud üle saja kilogrammi lõhkeainet, lisaks näiteks veel üle 1000 detonaatori ja üle 10 000 padruni, üle kilomeetri detoneerivat nööri ja sadu liitreid napalmi.

Eesti muutis kehtivaid seadusi ja andis inimestele Eestis võimaluse loobuda vabatahtlikult nende valduses olevast tulirelvast, lõhkeseadeldisest või selle osast, laskemoonast ja lõhkeainest. Seega saab kriminaalmenetlust kartmata loovutada kõike eelnimetatut ka pärast Päästeameti nädalast kampaaniat.

Pilte lõhkematerjalist: http://sdrv.ms/ZI6Ryv
Video demineerimisvaldkonnast eesti keeles: http://www.youtube.com/watch?v=Q1-_cVUmHww ja vene keeles: http://www.youtube.com/watch?v=ufL6WrSUYDg

Taust

Lõhkeainetega tegelemine on äärmiselt ohtlik tegevus, seda eelkõige isikule endale, kuid ka ümbruskonnale, ning sellise tegevuse tagajärjed on reeglina väga traagilised.
2007. aasta juulikuus hukkus Ida-Virumaal II maailmasõja aegse lahingumoona kogumisel üks inimene.

Varasematest juhtumitest meenuvad järgmised surmaga lõppenud lõhkeaine ja lõhkekehadega eksperimenteerimised: 1996. aasta veebruaris hukkus Virumaal Jõhvis liinibussis lõhkeainet vedanud mees; 1999. aastal hukkus 58-aastane mees Männiku liivakarjääri järvest lõhkeainega kala püüdes; 1999. aasta suvel Aegna saarel lõkkesse visatud sõjajärgsest ajast pärinev mürsk surmas 15-aastase tüdruku ja vigastas 6 alaealist kooliõpilast; ketassaega mürsu poolekssaagimisel toimunud plahvatuse tagajärjel hukkus Virumaal 46-aastane mees 2003. aasta oktoobris.

2009. aasta mais hukkus Tapal lõhkeseadeldisega toimetanud 50-aastane mees oma poja poja silme all. Mõne meetri kaugusel seisnud 30-aastane poeg sai plahvatuses vigastada.
Ka detonaatoritega on olnud mitmeid traagilisi tagajärgi, kus isikud on saanud ravimatuid silma- ja käevigastusi, kaotanud osa käest või isegi hukkunud. Näiteks 2003. aasta detsembris hukkus Ida-Virumaal nooruk detonaatori plahvatuse tõttu.

Läinud nädala neljapäeval kuulutasid Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Rahva Muuseum välja priiuse põlistumise päeva pühitsemise kirjelduste kogumise, mis kestab 11. aprillini ja 18. aprillil autasustatakse paremaid talletajaid muinsuskaitsekuu pidulikul avamisel Tartu Jaani kirikus.

Helle Solnask

Eesti Rahva Muuseum ootab kõigilt, kes seda päeva mingil viisil meeles pidasid, lühikirjeldusi (maksimaalselt 1 lk A4 või 1800 tähemärki koos tühikutega), fotosid või videomaterjali aadressil: Eesti Rahva Muuseum, Veski tn 32, 51014 Tartu; või e-postiga tiina.tael@erm.ee; telefon 7350 420.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi ase-esimees Helle Solnask ütleb, et kirjelduste kogumise mõte on nende poolne: „See päev on eesti ajaloos kordumatu, usun, et need, kes sel päeval meie ajaloo, oleviku ja tuleviku üle mõtisklesid ja mingil moel päeva tähistasid, on valmis oma elamustest kirjutama üsna koheselt. Kirjatükk ei pea olema pikk, eelkõige soovime saada teada vahetuid muljeid, kuidas priiuse põlistamise päeva tähistati ja mida ette võeti – väga pikki kirjeldusi ja ilukõnesid pole vaja. Seega jah, usun, et kaks nädalat on piisav aeg,“ vastab Solnask küsimusele, kas kaks nädalat kirjutamiseks on piisav aeg?

Priiuse põlistumise päeva tähistamine Sauga ANK ees. Naisrahvatantsurühm Sassis Sussid esitavad: "Vanaisa valss" ja "Eide kaebus" (M.Sassjani autoritantsud), pühendus esivanematele, kes on võidelnud meie vabaduse ja iseseisvumise eest ja heaks. Foto erakogust

Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas on Solnaskiga sama meelt ja lisab, et kena meenutus võib olla ka lühike – peaasi et meeleolu edasi annab. „Vaadates, kui pikki kirju aegajalt kommentaariumides ja meililistides kirjutatakse, siis tundub, et meil on kirjarahvast küll ja küll!“

Tõnis Lukas- Foto Marko Mumm

Eilne juhuslikul valikul tehtud küsitlus omavalitsuste kultuuritöö- ja teabespetsialistidele andis üllatava teadmise sellest, et välja kuulutatud kirjelduste kogumise kohta puudub igasugune info. Sellest kuuldes olid aga kõik valmis kirjutama. Pikalt mõtlemata lubasid koheselt kirjutama asuda Jänesselja lasteaed, Rääma põhikool, Sindi ajalooklubi ja teised. Seljametsalt aga läkitati ülevaatlik kokkuvõte juba pressisõnumi avaldamise päeval teele.

Rääma põhikoolis esineb priiusepäeval Aldur Vunk. Foto Elmo Joa

Helle Solnask kinnitab seepeale, et omavalitsustele ja kohalikele kultuurielu korraldajatele saadetakse üleskutse veel eraldi: „Esialgne pressiteade läks välja just enne ülestõusmispühi ja võis jääda pühade meeleolu varju. Õige on, et just kohalikud kultuurielu korraldajad võiksid ülekutse vastu huvi tunda ja priiuse põlistamise päeva sündmustest oma kodukandis kirjutada, samuti levitada üleskutset omakandi inimestele.“

Priiuse põlistumise päeva hommik Pärnu kontserdimaja juures

„Eks see oli niisugune välkidee. Pressiteade eriti ei levinud. Paneme meeldetuletuse ka ERM-i kodulehele üles,“ lisab Lukas, kes ise esines tollel päeval Tamsalu ja Maidla kooli õpilastele. „Arutasime eesti asja ja nad pidasid seda tähtsaks. Muide – koolinoorte jaoks on iseseisvus olnud kogu eluaja ja tore on vaadata, kui tavapäraseks nad seda peavad!“

Solnask oli priiusepäeval tagasiteel Albaaniast, mis andis talle hea võrdluspildi Eesti esimestest aastatest pärast iseseisvuse taastamist võrrelduna Albaania tänase päevaga. „Lühikese ajaga oleme käinud ikka väga pika tee ja igapäevaselt ei ole enam meeleski esimeste aastate raskused ja veidrused. Ka praegu on muret küllaga, eeskätt kitsikuses elavad pered ja lapsed. Loodan, et oskame aidata ka neid, kes jäänud eluraskustele alla või ei saa ennast ise aidata,“ võtab Solnask priiuse päeva pühitsemise mõtestatud tähenduse iseenda jaoks lühidalt kokku. „Lihtsalt nii hea meel on, et Eesti Vabariik on saanud vaba ja iseseisva riigina kesta.“

Samal teemal:

Trivimi Velliste: sümbolitel on ajaloos suur kaal

Kutse priiuse päeva jäädvustamisele

Tänuks olemasoleva eest

FOTOD: Eesti Pangas esitleti priiuse põlistumise päevale pühendatud postkaarti

Pärnus lauldi priiusepäevale

Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse liige tervitab priiuse põlistumise päeva hommikul

Pühitsegem priiuse põlistumist!

Mati Hint: Priius, kallis anne, taeva kingitus

Priiuse põlistamise päev Seljametsas

Ülevaatlikult priiusepäeva pühitsemisest

Tervikasi priiuse põlistumise päevaks

27. märtsil saabub kordumatu priiuse põlistumise päev

Pühitsegem priiuse põlistumise päeva!

Eesti aeg kestis ühtekokku 7890 päeva

Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Rahva Muuseum paluvad jäädvustada priiuse põlistumise päeva. Kirjelduste laekumise tähtaeg on käesoleva aasta 11. aprill.

Pärnu muuseumi kohvikus võis näha kolmekünendate aastate kohvilauda

Priiuse põlistumise päev 27. märts 2013 on läinud ajalukku. Kuna tegemist oli ainulaadse ja kordumatu päevaga, kutsuvad Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Rahva Muuseum talletama tulevastele põlvedele selle päeva kirjeldusi. Soovitav on lisada fotosid või videomaterjali.

Eesti Rahva Muuseum ootab kõigilt, kes seda päeva mingil viisil meeles pidasid, lühikirjeldusi (maksimaalselt 1 lk A4 või 1800 tähemärki koos tühikutega) aadressil:
Eesti Rahva Muuseum, Veski tn 32, 51014 Tartu; või e-postiga: tiina.tael@erm.ee
( tel 7350 420 ).

Kirjelduste laekumise tähtaeg on 11. aprill k.a. Paremaid talletajaid autasustatakse muinsuskaitsekuu pidulikul avamisel 18. aprillil Tartu Jaani kirikus.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Kaitseliit, Eesti Lipu Selts, Eesti Muinsuskaitse Selts, Jaan Poska Mälestusfond, Kindral Johan Laidoneri Selts ja Konstantin Pätsi Muuseum kutsuvad üles pühitsema priiuse põlistumist.

Eesti Lipu Seltsi väljaandel valminud priiuse põlistumise päeva postkaardi kujundas Tiina Sildre. Taustapildiks on kasutatud Tunne Kelami fotografeeritud laulva revolutsiooni suurimat meeleavaldust 1988. a 11. septembril Tallinna lauluväljakul. Kaardil oleva rinnamärgi kujutise autor  on  graafik Lembit Lõhmus.

27. märtsil saab meie nüüdne iseseisvusaeg eelmisest pikemaks – Eesti priius põlistub. Eesti Vabariik on selleks päevaks katkematult kestnud üle 95 aasta, täpsemalt 34 730 päeva. Kuid vähem kui poole sellest ajast – kaks korda 7890 päeva – oleme olnud vabad. Oma praeguse vabaduse saime kätte veretult, olgugi et sellele oli eelnenud pikk ja ohvriterohke vastupanu.

Kutsume priiuse põlistumise päeval oma maa rahvast Eesti minevikku ja tulevikku mõtestama. Olgu see ennekõike enesessesüüvimise ja tänu väljendamise päev! Meie saavutatu ei pruugi olla kaugeltki küllaldane, ent isegi see, mis meil on, ei ole iseenesestmõistetav ega igaveseks antud. Oma olemasolu ja vabaduse nimel peame jätkuvalt pingutama.

Kutsume priiuse põlistumise päeval kuulatama kirikukellade helinat ja meenutama ning mälestama meie vabaduse eest langenuid. Kutsume liituma nendega, kes sel päeval laulavad riigihümni – laul on eesti rahvast alati ühendanud. Kutsume oma noori osalema selle päeva kirjandi-, joonistus- jm võistlustel, lööma kaasa mälumängudes ja muudes tegevustes, mis mõtestavad meie riiklust ja meie ajalugu – mis pühitsevad meie vabadust!

Heisakem 27. märtsi hommikul sinimustvalged lipud majadele ja autodele, kandkem sinimustvalgeid värve oma rinnas ja eelistagem neid värvitoone oma rõivastuses!

Süüdakem riigi rajajate ning Eesti vabaduse kaitsjate kalmudel küünlad!

Samal teemal:

Mati Hint: Priius, kallis anne, taeva kingitus

Priiuse põlistamise päev Seljametsas

Ülevaatlikult priiusepäeva pühitsemisest

Tervikasi priiuse põlistumise päevaks

27. märtsil saabub kordumatu priiuse põlistumise päev

Pühitsegem priiuse põlistumise päeva!

Eesti aeg kestis ühtekokku 7890 päeva

 I. Ilvese ja L. Lõhmuse kujundatud tervikasi

Eesti Lipu Seltsi algatusel ja Riigikantselei tellimusel on Eesti Post ja Eesti Postmark
kavandanud tervikasja priiuse põlistumise päeva tähistamiseks 27. märtsil.
Tervikasja on kujundanud kunstnik Indrek Ilves, sellel oleva postmargi teenekas graafik Lembit Lõhmus.

Lipu Seltsi esimehe Trivimi Velliste teatel valmistatakse tervikasja vähemalt 1000 tükki ja need jagatakse kõigi maavalitsuste vahel, kes kasutavad tervikasja kõnesoleva päeval oma maakonna üritustel.

Seltsid ja ühingud on kutsunud rahvast pühitsema 27. märtsi, mil praegune iseseisvusaeg saab pikemaks eelmisest, mis vältas ühtekokku 7890 päeva. Priiuse põlistumise päev võiks ühtlasi olla tänu väljendamise päev – oleme kauem kui kunagi varem võinud olla vabad.

Samal teemal:

27. märtsil saabub kordumatu priiuse põlistumise päev

Pühitsegem priiuse põlistumise päeva!

Eesti aeg kestis ühtekokku 7890 päeva

„27. märtsi 2013 sobib kutsuda priiuse põlistumise päevaks, sest sel päeval saab meie vabadus põlisemaks kui kunagi varem,“ põhjendab Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, kes esitleb kokkuvõtlikult sõelale jäänud ettepanekuid ainukordse päeva tähistamiseks.

Priiusepäeva märgi kujundaja on Lembit Lõhmus ja valmistaja Miniplast OÜ

Esimene Eesti aeg – tegelik, de facto iseseisvuse aeg – kestis ühtekokku 7890 päeva. See moodustus Eesti Vabariigi väljakuulutamise päevast 24.02.1918 ning seejärel ajavahemikust 11.11.1918 kuni 16.06.1940 (kaasa arvatud).

Teine Eesti aeg ehk praegune iseseisvusaeg on kestnud alates 20. augustist 1991 katkematult. Ajavahemik 20.08.1991 kuni 26.03.2013 (k. a.) moodustab samuti 7890 päeva. Seega 27. märtsi esimestel hetkedel võime sümboolselt öelda: uus vabaduse aeg on osutunud pikemaks eelmisest.

Tegemist on ülimalt erilise, ainukordse ajatähisega. Loodetavasti ei kordu see Eesti ajaloos mitte kunagi – see tähendab, et meie riik jääb vabaks. Sel juhul on kõnesolev päev erilisem kui iga-aastane Vabariigi aastapäev. (EW 100 on muidugi iseasi!)

Mitmetes seltsides jm. on leitud, et 27. märtsi kui erilist vabaduse päeva tuleks üldrahvalikult ja väärikalt pühitseda. Aga kuidas? Selle kohta on laekunud mitmesuguseid ettepanekuid, mida nüüd on viimane aeg sõeluda, et valida – mis on teostatav, mis mitte.

Olen ettepanekud lahterdanud kokkuvõtlikult valdkondade kaupa.
Nende hulgas on selliseid, mis väärivad tõsist kaalumist ja oleksid täiesti teostatavad.

I Sportlikud

7890 meetri pikkune Eesti vabaduse jooks. Toimuks igas maakonnas eraldi.
Osavõtt eelregistreerimisega internetis. Kaasataks Eesti Olümpiakomitee ja spordiseltsid. Iga osavõtja saaks päevakohase diplomi (või meenena kauni stardinumbri).
Maakondade vahel peetaks võistlusarvestust osavõtjate suhtarvu järgi kogu maakonna elanike arvust. Vabariigi President tõstaks võitnud maakonna eriliselt esile.

II Hariduslikud

Kõikides koolides toimuksid näiteks algusega kell 12 päevakohased üritused, mis algaksid hümni laulmisega. Koolid otsustaksid ise, kas korraldavad aktuse, kontserdi, näitemängu, ajaloofilmide vaatamise, viktoriini, konverentsi vm. Toimub e-viktoriin (www.postimees.ee)
Algklasside ja lasteaedade lapsed osaleksid maakonniti teemakohaste joonistuste võistlusel. 27.03 tõstaks maavanem võitjad esile. Samuti toimuks põhikoolidele ja gümnaasiumidele eraldi kirjandivõistlus „Minu Eesti“.

III Kultuurilised

Kõik muuseumid ja arhiivid oleksid sel päeval avatud. Igaüks neist tõstaks eriliselt esile ühe üriku või eksponaadi, mis on huviäratavas seoses Eesti Vabariigiga. Kõik muuseumi (arhiivi) külastajad saaksid selle kuupäevaga kaunilt kujundatud sisuka meenekaardi „Eesti vabaduse tähik“, kuhu on võimalik peale kirjutada külastaja nimi. Muuseumid korraldaksid viktoriine või võistlusi ajaloolisel õpperajal oma linnas või vallas. („Vabaduse rännak kodukohas“).
27. märts on traditsiooniline teatripäev ja priiuse põlistumine kajastub seega nii ETV saatekavas kui ka tänavuse teatripäeva fookuses – Pärnu Endlas. Just Pärnu Endla rõdult loeti kõige esimesena ette Eesti iseseisvuse manifest.

IV Liturgilised

Tallinna Jaani kirikus ja Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris toimuksid üleriigilised tänujumalateenistused, viimatinimetatus väeosade ja Kaitseliidu malevate osavõtul. Maakonnakirikutes toimuksid teenistused samal päeval või järgnevatel päevadel. Lauldakse riigihümni. Kõik kirikud – ka kihelkondades – helistavad 27. märtsi keskpäeval kirikukellasid. Tegemist on ülestõusmispühade eelse nädalaga.

V Üldised

27. märtsi hommikul heisatakse kõikjal riigilipud. Rinnas kantakse sinimustvalget rosetti või rinnamärki „2 x 7890 päeva vabadust“, riietus on võimalust mööda sinimustvalge. Sel päeval sündivatele lastele kingivad maavanemad hõbelusika. Samal päeval laseb Eesti Postmark käibele tervikasja, mis tembeldatakse eritempliga.
Rahvusringhääling mängiks kell 00.00 ja kell 12.00 riigihümni. Vikerraadio ja ETV teeksid pikemaid päevakohaseid saateid.
Vabariigi President teeb pöördumise rahva poole. Ettevalmistavasse arutellu kaasataks noorte suhtlusportaalid. Ajalookallakuga seltsid teevad ühispöördumise kõigi Eesti ajaloolaste poole – esineda sel päeval rahvale ettekannete või sõnavõttudega koolides, asutustes jm.

Kokkuvõtteks

Tuleks eristada võimalik miinimumprogramm, kus riigiasutused, s.h. Riigikantselei, saaksid õla alla panna. Ülejäänu osas piirduda üleskutsete ning vaba aruteluga – jättes kohalike omavalitsuste ja inimeste otsustada, mida täpselt nad oma kodukandis või oma organisatsioonis teha tahaksid ja teha suudaksid.

Samal teemal:

Pühitsegem priiuse põlistumise päeva!

Eesti aeg kestis ühtekokku 7890 päeva

Ukse ees on Eesti Vabariigi 95. aastapäev. Meie riik on 24. veebruariks de iure katkematult kestnud 34 699 päeva, silmapilgukski lakkamata. Kuid tunduvalt vähem kui poole sellest ajast oleme olnud vabad, oma maa peremehed, s. t. – iseseisvad.

Pikkadel välismaise sõjalise okupatsiooni aastakümnetel rääkis rahvasuu igatsusega kadunud „Eesti ajast“, mis tundus terve igavikuna. 27. märtsiks 2013 saab meie praegune iseseisvusaeg pikemaks eelmisest (1918 – 1940), siis on 20. augustist 1991 möödunud 7890 päeva.

Kutsume eesti rahvast, kogu Eesti Vabariigi kodanikkonda, tänavust 27. märtsi meeles pidama. Kutsume arutlema, kuidas seda vabaduse pööripäeva – priiuse põlistumise päeva väärikalt pühitseda. Arvame, et 27. märts võiks olla ennekõike tänu väljendamise päev. Meie tänu võiks avalduda kõige erinevamates tegevustes – ühingutes, seltsides, klubides, sõpruskondades, perekondades.

Kutsume riigi- ja omavalitsusasutusi selle loodetavasti kordumatu päeva õnnestumisele kõigiti kaasa aitama!

Heisakem 27. märtsil 2013 riigilipud ja kandkem sinimustvalgeid värve oma rinnas!
Süüdakem riigi rajajate ning Eesti vabaduse kaitsjate kalmudel küünlad!

EESTI EVANGEELNE LUTERLIK KIRIK
EESTI LIPU SELTS
EESTI MUINSUSKAITSE SELTS
JAAN POSKA MÄLESTUSFOND
KINDRAL JOHAN LAIDONERI SELTS
KONSTANTIN PÄTSI MUUSEUM

Samal teemal:

Eesti aeg kestis ühtekokku 7890 päeva

Häirekeskus kutsus tänase üle-euroopalise 112-päeva puhul kõiki peresid ja lasteaedu valmistama lumest või lumele hädaabinumbrit 112. Üleskutsega liitus ka Sindi Lasteaia pere, kes saatis oma tegemisest foto Maalehe võrguväljaandele.

Sindi lasteaia poolt võttis lumest või lumele 112 tegemisest osa kõik 110 last, kes täna kohal olid.

Häirekeskuse kommunikatsioonijuht Meelika Hirmo selgitab, et häirekeskuse päästekorraldajad on kutsunud kõiki peresid ja lasteaedu ning koole 7.–13. veebruarini osalema Euroopa 112-päeva puhul lumest või lumele hädaabinumbri 112 tegemises ning arutama, millised on erinevad turvariskid ning kuidas hätta sattudes abi kutsuda.

„Kuigi Euroopa Liidu liikmesriikide piireis saavad hätta sattunud alates 1991. aastast tasuta 112 numbrile helistades nii erakorralise meditsiini-, pääste- kui ka politsei abi, ei ole uuringute kohaselt pooled Eesti elanikud kursis, et 112 numbrile saab tasuta helistada ka teistes Euroopa Liidu riikides. Samas on inimesed hästi, ligi 90 protsendi ulatuses, informeeritud, et eestisiseselt saab abi kutsuda 112 numbri kaudu,” kommenteeris Häirekeskuse peaspetsialist Edvi Freiberg.

„Nii lastele kui ka vanaemadele-vanaisadele võiks meelde tuletada hädaabinumbrit 112 ning koos arutada, kuidas kutsuda abi või selgelt kirjeldada sündmust ja asukohta. Kiiresti antud võimalikult täpne info on elu päästmisel äärmiselt oluline ja selleks, et see oskus stressirohkes olukorras säiliks, on nii täiskasvanutel kui lastel kasulik situatsioonid läbi arutada või ka läbi mängida,” lausus Freiberg.

„Kindlasti tasuks meeles pidada, et 112 numbrile helistamine on mõeldud eelkõige tõsises hädas kiire abi kutsumiseks. Informatsiooni küsimiseks peaks võimalusel kasutama teisi olemasolevaid info- ja abinumbreid nagu näiteks päästeala infotelefon 1524, perearsti nõuandetelefon 1220 või teised abinumbrid,” täiendas Freiberg.

Häirekeskus menetleb lisaks hädaabinumbrile 112 tulnud kõnedele ka Tallinna ning pealinna lähiümbruse omavalitsuste abitelefoni 1345, kuhu saab ööpäevaringselt helistada linnamajanduslike probleemide korral. Lisaks haldab Häirekeskus Keskkonnainspektsiooni valvetelefoni 1313, kuhu võib teatada keskkonnareostusest, hukkunud loomadest, aga ka teistest keskkonda puudutavatest ohtudest või õnnetustest. Häirekeskus tegeleb ka päästeala infotelefonile 1524 tulnud kõnedele vastamisega. Numbrile 1524 võib helistada tuleohutuse, katmata kaevude või päästeasutuste muude tegevusvaldkondade küsimustes.

Meditsiinialast nõustamist pakutakse ööpäevaringselt Haigekassa poolt finantseeritava perearsti nõuandetelefoni 1220 kaudu.

Häirekeskus palub lumest või lumele 112 tegemisese pildid saata e-posti aadressile lumest112@112.ee. Kõik enne 15. veebruari saadetud pildid avaldatakse Häirekeskuse Facebooki lehel: www.facebook.com/hairekeskus. Iga maakonna parimatele paneb Häirekeskus välja auhinnad.

Lisainfo Euroopa 112 päeva kohta leiab siit: http://www.rescue.ee/hairekeskus/euroopa-112-paev

Lastele mõeldud internetipõhised hädaabinumbrit 112 tutvustavad mängud ja infomaterjalid on leitavad 112 – Euroopa hädaabinumbri lastenurgast: http://ec.europa.eu/information_society/activities/112/kids/home/index_et.htm