Arhiiv: 'Ajalugu' kategooriale

Sindi ajalooklubis kõneldi oma kodukandi Vabadusristi kavaleridest

Wednesday, April 10th, 2013

Marko Šorini tänuväärse koduloolise uurimustöö põhjal võib nüüd kinnitada, et Sindiga seotud Vabadusristi kavalere on seniarvatust palju rohkem.

Marko Šorin

„Mind ajendas käesolevat uurimist tegema väide nagu oleks sintlaste hulgas vaid üks Vabadusristi kavaler – Viktor Arak,“ ütles Šorin täna õhtul ajalooklubi ringi kogunenud kuulajatele ja selgitas samas, et Vabadusristi kavaleride arvu määramine sintlaste hulgas osutub sügavuti minnes raskemaks vastust andvaks ülesandeks kui esialgu võinuks arvata. Küsimusele vastamise muudab keerukaks Sindi enda geograafiline määratlus, sest tänases tähenduses on Sindi täiesti midagi muud võrdluses varajasemate aegadega. Kuni 1893 aastani eksisteeris Tori kihelkonna koosseisus Sindi vald. Valla piirid olid ilmselt Zintenhofi mõisa kunagised piirid, ulatudes Reiu jõest praeguse Viirani ning lõunast Seljametsani. 1893. aastast muudeti omavalitsuste piire ning praegune Sindi hakkas kuuluma Taali valla koosseisu. Need piirid olid juba laiemad, ennekõike just Tori suunas. Teadupärast anti Sindi asumile aleviõigused alles 1921. a ja linnaõigused 1938. a.

Sindis sündinud kavalerid

Sindi vallas on sündinud kaks Vabadusristi kavaleri. Julius Friedrich Seljamaa (Vabadusristi III liik 2. järk) ning Karl Heinrich Tomingas (Vabadusristi I liik 3. järk) said kõrged autasud kuulumise eest 1919. aastal valitud Eesti esimesse parlamenti – Asutavasse Kogusse. Neist esimene kuulus lausa Asutava Kogu juhatusse ning hiljem oli Tartu rahuläbirääkimistel Eesti delegatsiooni liige. Tomingas oli lisaks Kaitseväe arst ning temast sai arstiteaduste doktor.

Taali vallas sündinud Vabaduse risti kavalere on 11 („Pärnumaa 2. Loodus, aeg, inimene“). Kes neist on sündinud vallas või Sindi vabriku asulas, seda saab tagant järele teha kindlaks vaid kiriku meetrikaraamatute alusel või inimeste mälestuste järgi. Luterikiriku kirikuraamatute järgi on Sindi vabriku asulas sündinud vennad Robert Heinrich Kirschbaum ja Richard Johann Kirschbaum. Lisaks on teada, et ka Viktor Arak on sündinud vabriku asulas. Seega saab öelda, et Sindis sündinud Vabadusristi kavalere on vähemalt viis.

Sindis maetud kavalerid

Raamatust „Pärnumaa 2. Loodus, aeg, inimene“ võib veel lugeda, et Sindi linna kalmistutele on maetud neli Vabadusristi kavaleri: Viktor Arak, Jakob Kalde, Richard Johann Kirschbaum ning Nikolai Liidemann. Hauatähised on vaid Viktor Arakil (Vana kalmistu) ning Jakob Kaldel (Uus kalmistu). Kirschbaumi ning Liidemanni kohta pole paraku märkmeid säilinud ka kalmisturaamatutes. Nii ei saa täie kindlusega väita, et kaks viimast Sinti ikka maetud on. Kirschbaum suri küll 1927. aastal Sindi haiglas, kuid kuna tegemist oli enesetapuga, siis on mõeldav, et hauatähist ei pandudki. Tegelikult on perekond Kirschbaumide matmispaiku kaks. Liidemann suri 1975 aastal Sindis, kus ta oli veetnud oma viimased aastad ning väidetavalt on maetud Sindi Vanale (õigeusu) kalmistule.

Vabadusrist

Erineva nimetusega Vabadusristid

Vabadusrist on vabaduse võitluse teenuste autasu. Vabadusristil on kolm liiki: sõjateenete eest (I liik); isikliku vapruse eest (II liik); tsiviilteenete eest (III liik). Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks.

Karutapja orden

Läti analoog meie Vabadusristile on Karutapja orden (läti keeles Lāčplēša Kara ordenis). Sintlastest on nimetatud autasu saanud Richard Johann Kirschbaum. Üldse annetati eestlastele 148 Karutapja ordenit.

Elulood

Julius Friedrich Seljamaa sündis 8. aprillil 1883 Sindi vallas vabriku asulas. Valiti Asutavasse Kogusse, kus 10.oktoobril sai I abiesimeheks. Ta kuulus Tartu Rahu delegatsiooni. Hiljem oli Moskvas suursaadik. 1933 kuni 1936 oli välisminister ja seejärel nimetati saadikuks Rooma, kuid suri enne ametisse astumist.

Karl Heinrich Tomingas (Toomingas) sündis 22. mail 1892 Sindi vallas. Valiti Asutavasse Kogusse, kust astus tagasi 7.septembril 1920, teda asendas Verner Nerep. Tomingas oli kaitseväe arst ja arstiteaduste doktor.

Vanemallohvitser Richard-Johann Kirschbaum sündis 23. novembril 1897 Pärnumaa Taali valla Sindi asulas manufaktuuritöölise peres. Teenis Sindi kalevivabrikus ja Pärnus Einsenbergi metsaäri kontoris ametnikuna. Vabadussõja tegi kaasa vabatahtlikuna Pärnu kaitsepataljonis, 9. jalaväerügemendis ja laiarööpmelisel soomusrongil nr. 3, võttes osa paljudest lahingutest. Lahingus Engelhardshofi mõisa all 23. juunil 1919 sai raskesti haavata. Suri 7. märtsil 1927 Sindi alevis vabriku haiglas enesetapukatse tagajärjel saadud haavadesse. Ilmselt maeti Sindi kalmistule. Tema vend lipnik Robert-Heinrich Kirsipuu (kuni 1940 Kirschbaum) oli samuti Vabadusristi kavaler.

Kapten Viktor Arak sündis 22. aprillil 1896 Taali vallas Sindi vabriku asulas.
Vabadussõjast võttis osa soomusrongil “Kapten Irv” kompaniiülemana. Viimane teenistuskoht Eesti sõjaväes oli pataljoniülem. 1929. aastal lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ökonomistina. Hiljem töötas majandusteadlasena Eesti Panga teenistuses.

Vanemallohvitser Jakob Kalde (endine Jakovi) sündis 15.veebruaril 1899 Taali vallas. Vabadussõja ajal teenis Pärnu kaitsepataljonis ja 9. jalaväerügemendis 5. kompanii rühmaülemana. Ühes nimetatud väeosadega võttis osa paljudest lahingutest. Maetud Sindi EELK kalmistule.

Ajalooklubi kuulajad vaatavad Vabadusristi näidiseid

Kapral Nikolai Liidemann (ka Lindemann) sündis 1. märtsil 1897 Taali vallas talupoja peres. 1 Suurtükiwäe polgu 2 patarei kapral. Töötas 1918 Sindi vabrikus valajana. Kandideeris 1923 Sindi alevivolikogu valimistel Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas. Sindi vabriku palgatööliste ametiühingu juhatuse liige ja kirjatoimetaja. Oli seotud 1. detsembri 1924 kommunistliku mässu korraldajatega. Teise maailmasõja ajal jäi sakslaste poolt okupeeritud territooriumile, viidi Saksamaale, tuli pärast sõda tagasi Eestisse. Elas Sindis, oli kohalikus vabrikus tekstiilitööline. Suri 30. mail 1973 Sindis. Maeti Sindi õigeusu kalmistule.

Allikad: „Pärnumaa 2. Loodus, aeg, inimene“; Tiina Tojaki materjalid; „Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika“; kirikumeetrikaraamatud (www.ra.ee); www.wikipedia.org; digiteeritud ajalehed (www.dea.ee).

Pätsi mälestussamba avamisi on saatnud kõuekärgatused

Sunday, August 21st, 2011

Taasiseseisvuse päeva pidulikul tähistamisel Tahkuranna vallas asuva Konstantin Pätsi mälestussamba juures rääkis Eduard Rajari selle saamisloost ja taastamistest.

Pärnu Muinsuskaitse päevade aegu tuluõhtul Pärnu Vallikäärus 30. juunil 1988 tõstatas Trivimi Velliste Konstantin Pätsi ausamba taastamise vajalikkuse

On suurmehi, kelle teod ei aegu. On suurmehi, kellele juba eluajal püstitati ausammas. Konstantin Päts on üks vähestest, kes sai sellise au osaliseks. Tema teod ei ole aastatega aegunud.

Mõte püstitada Konstantin Pätsile ausammas tema sünnikodu maale tekkis Pärnu Maavalitsuses. Maavanem Marksoo valiti loodud komitee etteotsa ja töödega tehti algust 1937. aastal. 1938. aastal asuti rajama parki Olev Siinmaa kavandi alusel.

Samba arhitektiks valiti Anton Soans, skulptuurse osa autoriks Ferdi Sannamees.

Kivid koduküla põldudelt, ühistöö ja üksmeel, raha Pärnu organisatsioonidelt ja eraannetajatelt kokku 11 421 krooni, ettevõtmist toetasid mitmed ülemaalised organisatsioonid.

1939. aasta 25. juunil toimus pidulik avamine. Kohal oli Konstantin Päts ja tema poja Viktori abikaasa Helgi Päts, Riigivolikogu esimees Jüri Uluots, Riiginõukogu esimees Mihkel Pung, ministrid, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Pidulikkust lisas Tartu Akadeemiline Meeskoor. Laidoner avas samba, pühitsesid selle praost August Grünberg ja metropoliit Aleksander. Järgnesid arvukad tervitused ja lõpuks lauldi „Eestimaa, mu isamaa…“ Tahkurannas käis sel päeval üle 7000 inimese, ainult jalgrattaid loeti üle 2000.

Ajal, kui Laidoner avas samba, ilmus eiteakust pilveke selgesse suvetaevasse, justkui ennustusena tulevasest katastroofist kõlas järsk pikseraksak.

1940. aasta 11. augustil lõhuti ausammas lõhkeaine ja kangidega varustatud kohalike vandaalide poolt, kes peale oma räpast tegu troonisid punalippudega selle varemetel. Mälestuseks võikast teost lasid nad endid pildistada.

Aegamisi tassiti laiali kivid, samba alus rohtus kujutuks künkaks, pargist sai jaanituleplats.

Konstantin Pätsi samba taastamistööde juht Ali-Abdul Rza-Kulijev ja samba ehitustöölised Tahkurannas 1989

Pärnu Muinsuskaitse tuluõhtul Pärnu Vallikäärus 1988. aasta jaanipäeva paiku  tõstatas Trivimi Velliste Konstantin Pätsi ausamba taastamise vajalikkuse. See oli ootamatult julge avaldus, meeliülendav moment, kogu rahvas tõusis püsti. 8. oktoobril avati ühe kesksema sündmusena muinsuskaitsepäevade aegu Tahkurannas, monumendi juba mätta alt väljapuhastatud jalamil mälestusplaat. Platsi korrastamise talgutel osales üle 2000 inimese.

Kuulutati välja üldrahvalik korjandus, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Ars-Monumentaal sõlmisid lepingu 113 340 rublale, 12. jaanuaril 1989 saadi monumendi taastamiseks luba Pärnu Maakonna RSN TK-lt. Tööde praktiliseks koordineerijaks jäi Pärnu Muinsuskaitse Selts, konkreetselt asepresident Ali-Abdul Rza-Kulijev. Samba rekonstrueerimise arhitektiks sai Andres Mänd, skulptuurse osa tegi Mati Karmin. 29. mail 1989 alustati samba monteerimist ARS-Monumentaali vanameistri A. Düüna juhatusel.

Konstantin Pätsi ausamba taastamine oli üldrahvalik ettevõte, toetajaid ja abistajaid leidus üle Eesti, Pärnumaal ei leidunud asutust või ettevõtet, milline poleks ettevõtmist toetanud.

Pidulik taasavamine oli 25. juunil 1989. aastal, 50 aastat peale esimese samba avamist. Taas laulis Tartu Akadeemiline Meeskoor, öeldi tervitusi ja peeti kõnesid. Lõpusõna ütles presidendi pojapoeg Matti Päts. Sammas mattus lilledesse ja pärgadesse. Samba pühitsesid peapiiskop Kuno Pajula ja preester Ardalion Keskküla. Konstantin Pätsi ausamba avamine osutus Eesti kõigi aegade rahvarohkemaks mälestusmärgi avamiseks.

Ja taas kõlas kõu, justkui meenutus ja hoiatus.

Ööl vastu 9. maid 1991. aastal pandi interrinde käsilaste poolt toime vandalismiakt, sammast kahjustati, kuid see jäi püsima ja 25. juunil 1991 oli võimalus veelkord avada ausammas – nüüd püsiv aegades, kuniks püsib eesti rahvas, seisab Eesti riik. Kuni elab mälestus Tahkurannas sündinud poisist Konstantin Pätsist, meie riigi rajajast ja esimesest presidendist.

Samal teemal:

Kuhu on kadunud Tahkuranna kurgid?

Hullumeelse „riigipööre“ Toompeal

Friday, August 12th, 2011

Meenutuseks üks üle 80 aasta tagune sündmus tolleaegse ajalehe vahendusel, kuna ka selles loos ilmneb teatavaid ühiseid jooni mõnegi lähiajal toimunud vahejuhtumiga.

1929. aasta 19. veebruaril kirjutas Rahva Sõna eelmise päeva hommikusest vahejuhtumist Toompeal, kus isik tutvustas end Kalevipojana ja kuulutas, et isa saatis teda riiki valitsema. Allpool on kogu sündmustik üksikasjaliku kirjelduse ja väheste kärbetega ajalehest Rahva Sõna.

*

Hommikul, mõni minut enne kella poolt üheksat lähenes üle Toompea lossi platsi valitsuse ruumide sissekäigule keegi tundmatu mees. Samal ajal astusid uksest sisse ka tööle tulnud riigikantselei ametnikud. Välisukseni jõudes pööras võõras näo ukse juures seisva vahisõduri poole ja viimane nägi tundmatu käes suurt nuga. Sõdur tahtis kahtlase võõra sisseminekut takistada ja astus uksele ette. Võõras jõudis aga uksest sisse lipsata ja sulges sõduri ees ukse. Sõdur kutsus appi vahipostil seisva 6. jaoskonna allkonstaabli Otto Konradi ja mõlemad püüdsid võõrale järgneda, aga sisenenud mees hoidis ust kinni. Kordnikul õnnestus pikapeale uks jõuga lahti suruda.

Võõras jooksis ukse tagant riietehoiuruumi, kus keegi kantseleipreili oli end just üleriietest vabastanud ja valmistus trepist üles minema. Nähes sissetormava mehe käes suurt nuga, põgenes ehmatanud töötaja treppi mööda üles kantseleiruumide poole, tundmatu tema järel. Politseinik omakorda jooksis sissetungija kannul ja trepi käänakul jõudis talle järele, kus võttis kurjategijal seljatagant ümbert kinni. Parema käega haaras mehe käes olevat noatera. Politseiniku ja sissetungija vahel tekkis omavaheline heitlus, kuid viimasel õnnestus ennast politseiniku käest lahti rebida. Rabelemise käigus tõmbas ta noa politseiniku käest läbi. Nuga lõikus sõrmed luuni läbi. Kallaletungija paiskas politseiniku küljeli vastu seina ja surus noa vastu kordniku nägu. Vahisõdur seisis kogu selle aja all trepi alguses, kuid nähes, et politseiniku elu on hädaohus, otsustas kasutada tulirelva. Lasu järel vabanes politseinik tundmatu haardest ja veeres trepi astmeid pidi alla.

Kallaletungija istus aga trepi astmele nuga endiselt ähvardavalt käes. Sõdur andis seejärel hädakella, mis peale ruttasid kohale vahiülem koos teiste sõduritega. Kallaletungijat kästi trepist alla tulla, kuid mees istus minuti veel seal edasi. Seejärel tõusis mees äkki üles ja hakkas sõdurite poole tulema, kuid komistas ja veeres samuti trepist alla. Kohe astusid sõdurid mehe juurde, kuid ka nüüd üritas ta vastu hakata. Peale pikka rabelemist saadi siiski nuga kätte ja seoti käed kinni.

Mees oli verine ja näis, et ta on haavatud. Haavatud kordnik viis sissetungija autoga keskvangla haiglasse, kus ka kordniku käsi kinni seoti. Sissetungijal avastati raske haav kubeme piirkonnas. Vanglas tehti kindlaks mehe isik. Selgus, et haavata saanu on Bernhard Kleesman, kes elab koos oma ema Vilhelminega Katusepapi tänaval. Isa oli tal surnud. Nagu mehe seletusest järeldada võis, toimus kallaletung nõrgameelsuse hoos. Mees näis olevat mingisuguses isamaalises hullustuses. Ta olevat selgitanud, et isa käskinud teda minna riiki valitsema. Tema olevat Eesti Kalevipoeg ja tahtvat riiki päästa, kuna punased tapvat kõik meie riigi paremad pojad. Juba kolm tundi hiljem suri Kleesman saadud vigastuse tagajärjel.

Ta oli pikemat aega töötanud sadamas, börsi artellis päevatöölisena, teenides 250 senti päevas. Mees olevat olnud korralike eluviisidega ja polevat üldsegi tarvitanud alkoholi. Polnud teada, millest Kleesman hullumeelseks muutus. Kõneldi, et ta Belgias viibimise ajal olevat varanduslikult kannatada saanud ja see võis mõjutada nõdrameelsuse teket. Sõja ajal teenis Kleesman kitsarööpmelisel rongil.