Arhiiv: 'Loodus' kategooriale

Täna on jõulutähe päev

Thursday, December 12th, 2013

Joel Roberts Poinsett (02.03.1779-12.12.1851) on oma eluajal diplomaadina, riigimehena ja botaanikuna palju jõudnud, aga laiemalt tuntuks sai tema nimi sellega, et esitles Mehhikost toodud lille oma kodumaale Ameerika Ühendriikidesse tuues ja andis talle nimeks jõulutäht.

Joel Roberts Poinsett

Poinsettia, Euphorbia pulcherrima või jõulutähe päeva tähistatakse USA-s 12. detsembril, mis muide on ka selle mehe surma kuupäev. Nimetatud päeva peetakse meeles Joel Poinsetta mälestuseks, sest jõulutähest on saanud oma ilu ja sümboolse tähenduse poolest kaunim jõulude aegne kingitus. Vaatamata erakordsele kaunidusele tuleb siiski olla ettevaatlik mürgise lateksiga, mis säästab looduses kasvavat jõulutähte rohtu toiduks tarvitavate loomade eest. Joel Poinsett läkitas esimesed piimalilled Mehhikost kodumaale1825. a ja juba kolm aastat hiljem omandasid jõulutähed ameeriklaste jõulude juures kindlat kohta. Euroopasse tuli lill hiljem ja kuigi Eestiski tuntakse jõulutähte kauemat aega, kuulub ta laiemalt jõulude tähistamise juurde umbes sama pikalt kui meie riigi õigused on olnud faktiliselt taastatud.

Siinse Maarjamaa kodudes kestab jõulutähe eluiga sageli pühadest vaid veidike kauem, kuna kodustes oludes selle taime kasvatamine ei lähe hästi korda. Kauni taime kodumaal võib jõulutäht looduslikes tingimustes kasvada poolvarjulistes paikades kuni kolme meetri kõrgusteks põõsasteks. Targemad aednikud oskavad ka kodus jõulutähte mitmeid aastaid kasvatada. Õitsemise lõppedes hoitakse taime 10-15-kraadi jaheduses, mille tulemusena harilikult lehed langevad maha, kuid hakkavad kevade saabudes jälle kasvama.

Talvine ilm täna täpselt aasta tagasi

Sunday, October 27th, 2013

Talveilm Pärnu jõe ääres 2012. a 27. oktoobril

Kui mälu ei peta, siis hakkas Pärnumaal lund tuiskama 26. oktoobri keskpäeva paiku ja järgmisel hommikul võis nautida tõusva päikese valguses kummaliselt imelist loodusmaalingut. Puud polnud kuldkollaseid lehti veel maha raputanud ja värske lume valgel näis vaade seetõttu eriti maalilisena. Tänavu on puud samal ajal küll raagus ja kohati suured lehevaibad veel roheliselt murult kokku rullimata, aga koheva lume maha langemist pole vist veel lähipäevadel loota.

Samal teemal:

Talvepildid Sindi-Lodjas

Talvepildid Sindi-Lodjas

Saturday, October 27th, 2012

Pildistatud täna hommikul

Kiviktaimla kombineeritult purskkaevuga

Wednesday, June 27th, 2012

Vee mänglemine raudkivide vahel on mulle alati vaatelist naudingut pakkunud. Seepärast olen katsetanud ehitada suuremat basseini ääristatuna raudkividega, mille vahel kasvavad kiviktaimlale omased liigid. Olude muutudes püüan nüüd rajada kiviktaimlat kombineerituna tillukese veesilma ja purskkaevuga. Töö pole kaugeltki valmis ja võibolla ei saagi kunagi päris valmis kuna soovin kujundust pidevalt muuta. Seepärast on katsetuse eesmärgil kasutatud isegi kunstlikke taimi, et paremini aimata istutatud ronitaimede hilisemat vaadet. Kivid on osaliselt laotud üksteise peale kiviktaimlale mitte omaselt liialt järsult üles. Et kivid kergesti liikuma ei hakkaks, siis selleks kasutasin tugevalt savist liiva, mida vihm niisama hõlpsasti minema ei uhuks.  Samas on seesama liiv ka päris hea kasvupinnas mõnedele taimedele kivide vahel.

Samal teemal:

Kiviktaimla muudab aia mitmekesisemaks

Hommikupildid tänasest Sindist

Monday, April 2nd, 2012

Hommikul akna eest kaardinaid eemaldades üllatas ilm taas kuig ilmaennustus oli juba varem lubanud algavaks nädalaks miinuskraade ja lund. Järgnes ju üleeilsele hommikusele lumele kiiresti lumeta kena päikesepaisteline esimene aprillipäev. Nähtavasti on otsustatud aprillikuus ka seejagu lund maha puistata, mis selle talve alguses olemata jäi. Fotod on tehtud kella 8.00 ja 8.30 vahel. Hetkel jätkub laia lume sadu ja termomeeter näitab -1.

Samal teemal:

Talveilm tagasi

Talveilm tagasi

Saturday, March 31st, 2012

Talve meeleolu

Märg lumi koolutab oksi

Täna hommikul kella üheksaks viivuks lõppenud tihe lumesadu jättis Sindis ca 2,5 cm paksuse lumevaiba maha. Loodus on jälle talvise ilme võtnud kuigi lumi on +1 kraadi juures üsna vesine. Kolmveerand tundi hiljem asendus laiade helvestega lume langemine väiksematega ja sadu ei näigi lakkavat.

 

Päästeamet hoiatab tugeva sügistormi eest

Monday, November 28th, 2011

Päästeamet hoiatab elanikke tugevate sügistuulte eest, mis võivad murda puid ja oksi teedele ning elektriliinidele. Ilmajaama andmetel tugevneb tuul õhtuks ning tormi kese jääb peamiselt saartele ja Lääne-Eestisse, kus kõige tugevamad iilid puhuvad öösel kella kahe paiku.

Illustreeriv foto on tehtud Katia vaibumise ajal Pärnu Jahtsadamas

Loe lähemalt siia klikkides

Pildid vikerkaarest

Wednesday, October 12th, 2011

Äädikapuu nagu subtroopiline taim

Wednesday, October 12th, 2011

Sindis, Väike-Põllu tänaval kasvav äädikpuu

Peente pikirõmedega tüvekoorega kahekojaline minipuu või paljuharuline põõsas on pärit Põhja-Ameerika idaosast.

Äädikapuu (Rhus) on levinud subtroopilistel ja paraja kliimaga aladel kogu maailmas. Väga liigirikkasse taimeperekonda kuulub umbes 250 isendit ja eriti palju äädikapuuliike leiab Lõuna-Aafrikast. Enamasti on äädikapuud sulgjate liitlehtedega heitlehised või igihaljad põõsad ja puud, harvem väänduvad ka ronitaimedena. Õied asetsevad tihedate pööristena või kobaratena võrsete tippudes ja on üsna ilmetud, aga viljudes muutuvad käbitaolised õisikud väga kauniteks. Üksikud äädikapuud võivad olla ka väga mürgised. Valdav enamik liikidest jääb eurooplastele tundmatuks, kuid kõige talvekindlamat ja dekoratiivsemat harilikku äädikapuud saab tulemuslikult kasvatada ka Eesti oludes.

Kõik lehed pole veel sügisvärvides

Lehestik

Harilik äädikapuu ehk harilik sumahh (Rhus typhina) on üks ilusamaid äädikapuuliike, mille kodumaa asub idapoolses Põhja-Ameerikas, kus ta kasvab nii viljakatel muldadel, kui ka mahajäetud põllumaadel või teeservades. Lõunamaise väljanägemisega taim võiks tekitada kahtlusi meie kliimaga toime tulemisel. Ometi on ta siingi hästi kiirekasvuline ja enam-vähem külmakindel. Suurema külmaga võib äädikapuu saada siiski kahjustatud kuid taastub kiiresti juurevõsudest, mis meenutab mulla sees vaarika juurestikku. Välimuselt on harilik äädikapuu püstise hõreda võraga suur põõsas või väike puu. Urmas Laansoo hinnangul võib äädikapuu meie oludes kasvada ühetüveliselt isegi kuni 4–5 m kõrguseks väikeseks puuks. Enamasti kasvab ta siiski madala hästi haruneva põõsana.

Leegitsevad värvid

Juunis ja juulis märkamatult õitsevad väikesed rohekaskollased õied asuvad võrsete tippudes tihedas kummalise kujuga käbitaolises õisikus, mis viljade valmimise järel moodustavad talve hakuks punased, püstised viljapöörised. Värvi annavad pööriseid katvad punased näärmekarvakesed. Õitena näivad 10-20 cm pikkused “küünlad” ehivad taime kogu talveaja ja jäävad sellistena puule püsima kuni kevade saabumiseni. Ekslikult peetakse neidki sageli õiteks kuid tegelikult on üksnes äädikapuu viljapöörised. Karvadega kaetud luuviljad on hapuka maitsega ja ei ole mürgised.

Lehed võivad kasvada kuni 55 cm pikkusteks

Äädikapuu pikad liitlehed on samasugused nagu palmil. Väga suured ja äärmiselt kaunid liitlehed ulatuvad 55 cm pikkusteks, 11 kuni 31 piklikmunajat lehekest on jämehambulise servaga, pealt rohelised, alt heledamad, noorelt karvased, hiljem karvased vaid roodudelt. Reeglina värvub sügisel lopsakas lehestik enne mahalangemist leekivpunastesse toonidesse. Kahjuks langevad oranžist purpurpunaseni varieeruvate võrratute sügisvärvidega lehed kohe pärast esimest öökülma. Tundlikuma naha puhul pole soovitav harilikku äädikapuud paljakäsi puudutada kuna võib tekitada nähaärritust!

Äädikapuu eluiga on suhteliselt lühike, keskmiselt 20-30 aastat. Noorelt on kiirekasvuline ja mulla suhtes ei ole äädikapuu eriti nõudlik, talub põuda ja linnatingimusi, siiski ei meeldi liigniiskus. Sobivam kasvuala on päikesele avatud tuulevaiksem asukoht, kus muld pole liiga nätske. Kasvab ühtlaselt hästi nii tugevalt savikal liivaseguses mullas kui ka paepealsel pinnasel. Viljakamal kergemas mullas kasvab nobedamalt ja saavutab suurema okste võra.

Võiks küsida, millest äädikapuu nimi? Äädikapuu viljakatet on kasutatud äädika kõvendamiseks, sellest ka ilmselt see nimi.

Tääkliilia ei ole palm

Tuesday, July 26th, 2011

Tääkliilia õied nagu märtsikellukesed; Sarnase tääkliilia võsu pistis Anne 30 aastat tagasi oma kodus mulda

Tääkliilia aias

Möödunud nädalal kutsus Anne vaatama puud, mis 30 aasta järel esmakordselt õide puhkes. „Sain pisikese 15-20 cm pikkuse taime naabrinaiselt teadmisega, et tegemist on palmiga ja nii olen selle kasvamist siiani jälginud,“ rääkis Sindis, Aia tänaval elav Anne rõõmsa elevusega, ega osanud siis veel aimata eksitust, et tegemist polegi palmiga. Ladvas pikkade tugevate teravate lehtede keskel olev suur valgete õite puhmas meenutas esmavaatlusel kõige rohkem märtsikellukesi.

Õitepuhmas äratas uut huvi puu vastu, mis tuppa enam hästi ära mahtuda ei taha. Kõik eelmised aastad on puu talved üle elanud saunahoones. Viimasel aastal jäi aga saun liiga madalaks ja nii kasvas ta viimase talve toas. Igal suvel sai ta aeda istutatud koos ämbriga. Nii ka seekord.

Selguse andis Tallinna Botaanikaaia botaanik Urmas Laansoo „Taimeraamat“. Põnevaid toataimi tutvustava raamatu 163. lehekülge kaunistab täpselt sama pilt, mida olime ennist Anne aias imetlenud.

Tääkliilia (Yucca) perekonda kuulub 47 liiki puid, põõsaid ja igihaljaid püsikuid agaaviliste sugukonnast. Kõik nad kasvavad Põhja-Ameerika kesk- ja lõunaosas, Kesk-Ameerikas ja Lääne-India saarestikus. Inglise keeles kutsutakse tääkliiliat ka karuheinaks ja Adami nõelaks.

Lehtede puudutamisel peab olema ettevaatlik, et mitte käsi vigastada

Tääkliiliatele on iseloomulik tihe lehekodarik varre tipus või maapinna lähedal. Lehed on neil jäigad, mõõgakujulised ja katsudes sageli servast karedad. Rippuvad kellukjad õied on valget värvi ja uhkes pöörisõisikus. Õisi tolmeldavad ööliblikad, seepärast lõhnavad õied ka öösel tugevamini. Tolmeldamata jäänud õied varisevad, putukate külastatud õied aga arenevad mustade seemnetega kupardeks. Mehhikos tarvitatakse õisi isegi toiduks. Kuna aga tääkliilial ei pruugi alati olla arvukalt tolmeldajaid, siis ta ei õitse mitte igal aastal, vaid üle 2-3 aasta. Veelgi harukordsem on tääkliiliate õitsemine Põhja-Euroopas.