9. mail Sindi Muusikakoolis toimunud kammerkontserdil viiuldas Anu Mänd ja klaveril saatis Maarja Vaitmaa.

Anu Mänd ja Maarja Vaitmaa

Emadepäeva eelsel kammerkontserdil esitati valikut Ester Mägi, Manuel de Falla, Astor Piazolla ja Pjotr Tšaikovski loomingust, mida kuulasid tõeliselt head muusikat nautida oskavad Sindi inimesed, alates päris noortest kuni eakamateni. Umbes kolmekümne kuulaja hulgas oli ka kaugemalt tulnuid, näiteks Pärnust, aga ka Sindi Muusikakooli vilistlasi. Palju rohkem kontserdi külastajaid tilluke saal ei mahutakski.

Vaitmaa püüdis Manuel de Falla populaarseid hispaania süüte ka sõnaliselt mõne lausega lahti mõtestada. Nii sai kuulaja end paremini helide mõistmisele häälestada. Lisapalana toodi kuuldavale Lepo Sumeri „Kevadine kärbes“, mis pani just noorima publiku südamlikult naerma.

„Minule meeldis kohe esimeses blokis Ester Mägi. Seda sellepärast, et mõnda lugu olin ma ise õppinud siis kui käisin veel Sindi Muusikakoolis,“ ütles vahetult pärast kontserdi lõppu Hanna Kivila, kes lõpetas muusikakooli 3 aastat tagasi. „Väga suur üllatus oli hispaanlase Manuel de Falla looming. Ma ei ole õpingute ega ka praeguste esinemiste ajal ühtegi hispaania pala mänginud. Aga nüüd võtan kuuldud kava kätte ja hakkan internetis googeldades kuulama. Otsin noodid ja õpin ka ise neist mõnd lugu mängima. Hispaania lood tundusid kõik väga huvitavad, need on peenema karakteriga, ka kiiremad, temperamentsemad. Tundus, et mõni lugu sarnanes isegi Ester Mägi palaga. Muidugi olid ka argentiina lood täiesti fantastilised, tangolikud ja muu selline. Mulle väga meeldis, väga positiivsed elamused. Kontsert oli küll lühike, 45 minutit, aga saadud elamus maksimaalne,“ jagas Kivila saadud muusikalisi elamusi asjatundlikku osavõtlikkusega.

Kuna kontserdiks valmistumisel on ka oma köögipool, siis oli paslik küsida esineja enda hinnangut esimese ühisesinemise õnnestumise kohta. „Arvan, et esimese korra kohta polnud vigagi. Kuna Maarja elab Tallinnas ja mina Pärnus, siis pole meil võimalik väga tihti kokku saada, aga me korraldasime eelnevaid harjutusi ikka niipalju kui võimalik,“ kõneles esimest korda Sindis kontserdi andnud Mänd. Aga juba 22. mail tuleb ta uuesti muusikakooli kammersaali viiuldama. Siis esineb Mänd Pärnu Linnaorkestri trio koosseisus, kuhu kuulub peale tema veel teine viiuldaja Tatjana Günter ja Heli Sommer tšelloga.

Eilset kontserti toetasid Eesti Kultuurkapital, Sindi Linnavalitsus, Sindi Muusikakool ja seltsing Sindi Muusika.

Samal teemal:

Kõrgetasemeline kontsert Sindi Muusikakoolis

Viiuldajate kontsertelamus

Õpilasõhtud muusikaga

Ratsanik Janek Sutt

Eilne päikseline päev meelitas Sindi raekoda katva väheldaste pilvedega taeva alla suurel hulgal linnarahvast ja külalisi, kelle innuka osavõtuga tähistati Sindi linnaõiguste saamise 75. tähtpäeva ja peasündmusena õnnistati sisse Presidendi kell.

Autogramm albumisse

Raekoja esise jõe poolsel serval paiknesid lauad jookide ja suurte kringlitega, mida lõiguti rahvale jagamiseks. Laua ühel otsal müüdi eelmisel päeval trükikojast saabunud albumeid „Sindi elu pildis“, millel oli sama hea minek nagu maitsval kringlil. Pidupäeva lõpuks ei jäänud sajast eksemplarist enam järgmiste päevade ostjatele suurt midagi järele ja ilmselt tuleb varsti uus tellimus sisse anda.

Rahvale esinesid Kuu rahvatantsijad ja laulis 144-aastane Sindi Laulukoor Kristel Reinsalu juhatamisel. Raekoja rõdul võtsid tervitustega sõna Sindi linnapea Marko Šorin ja Pärnu Maavalituse nimel territoriaalplaneerimise peaspetsialist Aive Sepa.

Linnapea sõnavõtt

Kristel Reinsalu teeb kooriharjutust tund enne esinemist

Marko Šorin tuletas meelde, et samal päeval Sindiga said 1938. aastal Pärnumaal linnaõigused ka Mõisaküla ja Kilingi-Nõmme. Linnapea viitas linnaõiguste saamisega kaasnenud suuremale vastutusele, aga ka õigusele. „Sellega kaasnesid ka suuremad ootused valitsusele ja kohaliku elu korraldamisele. Sindi oli ajaloos silma paistnud julgete algatustega, millega näidati selget eeskuju teistele kaasmaalastele. Elu edenes ja inimeste ambitsioonid kasvasid,“ kõneles Šorin ja jätkas tõsiasjaga, et vähem kui aasta enne linnaõiguste saamist olid Sindis uhked ettevalmistused juba tehtud. Alevi piire oli laiendatud, millega kasvatati ka rahva arvu. Koostatud oli uue alevi osa planeering, administratiivhoone ja muu sinna juurde kuuluvaga. „Vähemalt tuhande inimese osavõtul avati ka seesama Sindi raekoda, ega vist praegu siin väga palju vähem ei ole,“ leidis linnapea sarnasust tänase ja tookordse kogunemise vahel.

Rahvatantsurühm Kuu

Marko Šorin tänutahvli kõrval

Raekoja avamise puhul saatis riigivanem Sindile tuhat krooni tornikella ostuks. Paraku kella panekuni ei jõutudki. Keeruline ajaloo kulg ei võimaldanud seda teha ja lõpuks nii jäigi. „Laudadega kinni löödud avatäide sümboliseeris justkui igikestvat ootel olemist või pidevat käega löömist, et las elu edeneb nii nagu ta läheb ning üksikisik ei saa sinna mitte midagi parata. Kuid üksikinimestest koosnebki tervik. Nendest moodustub kogukond ja kogukond koos suudab teha päris suuri tegusid,“ kõneles Šorin. Jätkates meenutas ta Sindi ajalooklubi ja Sindi Muuseumi nõukogu kahe aasta eest tehtud ettepanekut avaliku korjanduse algatamiseks. Eesmärgiks seati tärmin, et 1. mail 2013 oleks torn kaunistatud kellaga. „Täna selle kella avamegi ja õnnistame tänu rohketele annetajatele lähedalt ning kaugelt. Suur tänu teile!“ Raekoja eeskojas on avatud tänutahvel nimedega, kes selle korjandusega oma panuse andsid. Tänu neile on võlg esimese presidendi ees nüüdseks täidetud.

„Öeldakse – kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Linna aastapäevaks on talletatud üks osa minevikust vast valminud raamatusse. Ka sellega on tegelenud mitmed inimesed, panustanud oma aega, mõtteid ja ideid, et meil kõigil oleks võimalik elada parema lootuse ootuses. Raamatust nähtub sintlaste elujaatav suhtumine ja edasipürgiv aktiivsus. Meil on, mida neilt õppida. Püüdkem siis meiegi oma elu paremaks muuta. Kui meie kaome kord igavikku, jätkem siis tulevastele sintlastele hea mälestus ja võimalus järgmistel juubelitel rääkida ka meie tegudest häid sõnu,“ rääkis Šorin ühena suurepärase albumi peamistest koostajatest.

Maavalitsuse tervitus

Aive Sepa ja Tauno Teder

Aive Sepa ütles, et 75 aastat pole eriti pikk aeg ühe linna elus, kuid samas on see piisavalt pikk aeg tõestamaks kogukonna võimekust. „Sindil on väärikas koht Pärnumaa ja kogu Maarjamaa loos,“ kinnitas Sepa ja kasutades Jaan Kaplinski mõttetera lisas juurde: „Seal kus on torn ja kus on kell, seal on ka inimesed.“

Presidendi kella sisseõnnistamisele eelnes manitsus üksteise austamiseks

Presidendi kell Sindi raehoone tornis

Pärnu praostkonna vikaarõpetaja Tauno Teder luges enne Presidendi kella õnnistamist pikemalt piibliraamatut, palvetas ja peatus olulistel mõtetel, mis väärtustavad inimeste vahelisi suhteid meie kõigi kasuks. Palves palus ta Kristust tugevdada torni kella kui välise aja ja igaviku märgi kaudu inimeste vahelist osadust ja vastastikust austust. Õpetaja leidis, et
Vana Testamendi Psalm 111 sobib hästi nii 1. maile kui käesolevale sündmusele. Apostel Pauluse kirjas Timoteusele (2, 1-6) aga kirjutatakse tema sõnul kogukondlikest ülesannetest ja üksteise austamisest.

Teder esitas retoorilise küsimuse sellest, millal on paras aeg ühe või teise protsessi ellu viimiseks. „Inimeseks olemise üks ühine joon on ajaga arvestamine. Me elame oma ajas päevade, nädalate ja kuude kaupa, tööpäevade järgi, sünnipäevade ja tähtpäevade arvesse võtmise raames. Ja ikkagi ei tarvitse me alati teada, millal on paras aeg,“ arutles õpetaja ja leidis, et nüüd on vist paras aeg ühe ajaloolise protsessi lõpule viimiseks. Algas see tollase Sindi alevivalitsuse maja ehitamisega, millest sai aasta hiljem linnavalitsuse hoone elik siis raekoda. „Protsess jäi siis lõpetamata – ehk ei olnud veel paras aeg. Täna on paras aeg ja ajalooline etapp on sel viisil lõpetatud ning ajanäitaja ajamärgina tornis üleval. Aga paras aeg on iga päev. Ma soovin väga, et raekoja tornikell, mis loodetavasti töötab aastaid või aastakümneid, ei näitaks meile üksnes kellaaega, vaid näitaks ja tuletaks ka meelde, et me peame hoolitsema oma aja eest. Kandma hoolt oma linna ja üksteise eest kogukonnas.“ Õpetaja sõnul tähendaks see kristlikus mõistes hoolitsust isegi nende eest, kes meie kogukonnas kohe üldse ei meeldi või isegi vastumeelsed tunduvad. „See kell võiks meile seda meelde tuletada Jumala, meie endi ja meie kaasinimeste ees, sest me oleme seatud parajal ajal sellesse kogukonda,“ kõneles Teder.

Kõrsikud laval ja lava ees

Kõrsikud

Kõrsiku fännklubi

Autogramm Kõrsikult

Kontsertelamuse andis tänavuse lauluvõistluse „Eesti Laul 2013“ žürii hinnangul võitnud ansambel Kõrsikud, kes jäid telerahva telefonihääletuse mõjul lauluga “Suuda öelda ei” üldkokkuvõttes siiski neljandaks. Möödunud aastal loodud ansambli kolmiku moodustavad Andrus Albrecht, Alari Piispea ja Jaan Pehk. Võluva auraga mehemürakad esitasid mitmekülgset meloodiliselt luulelist ja südameid soojendavaid muusikapalu. Hurmurite esinemist nautisid võrdväärse osavõtlikkusega nii noored kui vanemad kuulajad.

Kaks naist moodustasid ansamblit kuulates erilise fännklubi ja jagasid kaasa ostetud kõrsikupakenditest rahvale kõrsikuid, millega vehkides trio esinemisele kaasa elada saaks. Kõrsikud lubati ära süüa alles pärast esinemise lõppemist. Naised ise läksid kontserdi lõppedes pillimeeste juurde ja palusid kõrsiku pakenditele autogrammid kirjutada.

Vastuvõtul raehoones

Torni lipp Paikuse vallalt

Jüri Paegle ja Janek Sutt

Külaliste vastuvõtul raekoja saalis tervitas linnapea isiklikult kõiki kutsutuid ja kutsele vastanud said ka omalt poolt lustlikult sõnastatud õnnitlused üle anda. Juba varem olid toonud Sindi Lasteaia lapsed oma joonistuse, mis kenasti sipsikutega volikogu istungite saali seina ilustasid. Sindi Gümnaasiumi poolt aga toodi kingituseks lauamäng, sest direkotri arvates pidavat põnev lauamäng pakkuma märksa tervislikumat ja kasulikumat tegevust võrreldes poliitiliste mängudega. Vaimukalt vormistatud ja osavalt sõnastatud kingid tõid linnamajja ka sõbralike naabervaldade valitsusjuhid. Praktilise meelega Paikuse vallavanem Kuno Erkmann kinkis koguni uue torni lipu juhuks, kui tuleb senine jälle välja vahetada.

Korravalvurid

Eemalt jälgisid linna pidu valvsa pilguga MTÜ Eesti ratsapatrulli mehed Jüri Paegle, juhatuse liige, ja Janek Sutt, kes lähemalt takseerimise ajal parajasti hobuse seljas liikus ja terase vaatamisega kõigel toimuval silma peal hoidis.

ERR teleuudist näeb siia klikkides

Samal teemal:

Marko Šorin: Sindi linn 75

“Sindi elu piltides” asetab ühele ajalooetapile punkti

Presidendi kell tõsteti Sindi raekoja torni

Sindiga seotud raamatud ja inimesed

Võimlemispidu Sindis

Juubelieelne vestlus Sindi linnapea Marko Šoriniga

Täna ladus Sindi Linnavalitsuse haridus- ja kultuuritööspetsialist Sigrid Jamnes Pärnus Cargobussi teenindusesse saabunud raamatute pakid autosse, et juba homsel Sindi linna juubelipidustusel saaksid huvilised põneva ajalooliste fotodega pildialbumi omanikuks.

“Sindi elu piltides” esmalt veel arvutiekraanilt nähtuna

Lõpptulemusest algusesse

Sigrid Jamnes, Sindi Linnavalitsuse haridus- ja kultuuritööspetsialist

Veel 6 päeva tagasi tuli raamatu „Sindi elu piltides“ toimetajal Sigrid Jamnesel teha otsustavaid valikuid kõige pisemates üksikasjades, mis pidid jätma esmakordselt pildialbumit kätte võtvale uudistajale üllatavalt ahhetama paneva mulje. Istusin tollel kolmapäevasel ennelõunal ametniku töökabinetis ja nihutasin tooli lauale aina lähemale, et paremini mõista lõppjärgus oleva töö tohutut mahtu ja vastutust tulevase raamatu vaataja ees. Kuulates Jamnese entusiasmist tulvil olevat tahet, meenus Sindi Muuseumi paraadukse sisekülje kohale paigutatud suurte tähtedega kiri: „Minevik on oleviku osa ja tuleviku eeldus.“ Öeldu mõtestaja on Lennart Meri.

Toimetaja pööras arvuti ekraani minu poole ja küsis, kas needid peaksid pruunil kaanel olema kuldsed või hõbedased? Ta ise eelistaks hõbedaseid. Jäin vastuse võlgu, sest tegelikult mõtlesin kuldseid, aga polnud oma maitsevalikus kindel. Jamnes haaras telefoni Tallinna helistamiseks. „Saatsin oma mehe Avo pealinna. Tal on väga hea maitse,“ sõnas ta numbrit valides. Telefoni teises otsas selgitati kuldsete neetide sobivust nõnda, et toimetaja nõustus hüva nõuandega. Album on kavandatud väiksema vanaaegse fotoalbumi välimusega. Alguses taheti kasutada looduslikumat paberit, aga see vanub kiiremini. Läikiva kriitpaberi kasuks ka ei otsustatud ja leiti, et parim oleks poolpaks kõva koltunud varjundiga paber, mis jäljendaks vaateliselt aegu näinud paberit.

Sindi elu piltides ettevalmistamise järgus

Linnapea Marko Šorin ja Jamnes panid kahasse raamatu koostamise mõtte laagerduma mullu oktoobris-novembris. Intensiivselt asuti tööle selle aasta alguses.
Küljendaja-kujundaja Katrina Tang on inimene, kelle tööta poleks olnud võimalik pilte ja tekste raamauks sobitada. „Alguses tuli Katrina oma ideega. Läksime Sindi mäluasutusesse ja tassisime suure hulga pilte linnavalitsuse majja. Pärast tulid oma teadmistega muuseumi juhataja Heidi Vellend ja Marko, et paigutada ajatelg õigele kohale.

Linnapea keskne roll

Väga suure töö tegi linnapea Marko Šorin, kellele kuulub raamatu väljaandmise algidee, kes otsis arhiivimaterjalidest ja vanadest ajalehtedest piltidele alltekste. Jamnes võttis laualt väljatrüki, millelt tsiteeris linnapea sõnu: „Käesolev raamat käsitleb Sindi elu piltide abil kuni aastani 1940. Kuigi kogu Sindi lugu koondus tollel ajal ainsa – tekstiilivabriku – ümber, on taotluslikult vabriku ajalugu välja jäetud. Vaatamata vabrikus koos töötamisele, on sintlasi aja jooksul iseloomustanud ühine tegutsemine ka vabal ajal. Olgu selleks siis muusika, teater, sport või muu. Ega muidu oleks meie linna ajalugu nii huvitav ja väärikas.“ Jamnes peatus viivuks mõttesse ja lisas ette loetule juurde, et kahtlematult oli raamatu koostamisel suureks abiks linnapea sügavad teadmised Sindist.

Süvitsi ajalukku

Sigrid Jamnes täna hommikul Pärnu bussijaamas Cargobussi teenindusest raamatuid toomas

„Ajalooprofessor Adu Must kirjutas esimese raamatu „Sindi linn ja 1. detsembri nimeline vabrik 1833-1983“ tekstiilitööstuse keskselt ja siis hakkas tiksuma mõte, et siin elavad ju inimesed, kes tegelevad nii paljude asjadega: laulu, tantsu, pillimänu, näitlemise ja muu seltskondliku tegevusega. Täitsa uskumatu. Kasvõi seesama lugu, mis siin raamatus näha – vabatahtlik tuletõrje ja kuidas see areneb. Nad käivad puhkpille mängimas, et saada oma ühingule raha,“ rääkis Jamnes pildile juurde lugu, mis nüüdsest praktikast erineb. Praegune lootus on keskendunud rohkem sellele, et raha tuleb linnavalitsuselt, aga seda lugu nähes tundub, et inimesed olid ise agaramad. 1927. aastal 5-aastaseks saanud tuletõrje ühingul oli üle 60 liikme. Ühingul oma orkester ja meeskoor. Raha saadi pidude korraldamisest ja loteriidest. Algselt toetas tegevust vabrik, hiljem ka linnavalitsus.

Selles raamatus hakkab silma, et Sindi oli kirjeldataval ajaperioodil väga paljus esimene. „Põhjus võis olla selles, et vabrik toetas paljusid ettevõtmisi – laulukoore, orkestri- ja sporditegevust, vabaühenduste liikumist. Piltide alltekstides näeme korduvalt: esimene, esimene, esimene…,“ loetles Jamnes inimeste ettevõtlikust ilma endale hingetõmbe pausi lubamata.

„Me tahtsime teada kõike, et oleks mingisugune ülevaade täpselt selles ajas, millele viitame. See bussiga foto on nii vahva,“ ning liigubki suure pildiga paberileht mulle lähemale. Tõepoolest tekitab põnevust ammune foto Sindi-Pärnu liini sõitnud bussist, mida vestleja varmalt tutvustas. Pildi alt saab lugeda, et autobuss ühendas Pärnut ja Sindit alates 1923. aasta 3. juulist. Vedajaks oli Karl Siitan & Ko. Siitani kompanjoniks oli sintlane Albert Sauga. Üks ots maksis 60 marka. Sindi peatus oli kuni 1931. aastani turuplatsi ääres. Hiljem viidi üle raudteejaama juurde.

„See on kooliõpilaste karnevali pidu ja ega siin midagi muud erilist polegi kui jalutati läbi Sindi ja lõpuks tehti koolimaja juures pilti. Iseenesest suurt lugu ei ole, aga ikkagi kena pildike möödunust. Sintlane Liia Oras leidis piltidelt üles nii ema kui isa. Järelikult on mingil osal sintlastest selle albumiga emotsionaalsem side. Üldisemalt võttes on tegemist ühe paikkonna kultuurilooga.“

Sigrid Jamnes ja Marko Šorin hoiavad esimest korda käes endi töö tulemusena valminud raamatud

„Katrina jaoks räägivad need pildid täiesti teist lugu. Meie koostöö alguses vaatasime läbi suure virna kuni 1940. aastani Sindi elu ja tegemisi kajastatavaid albumeid. Katrina valis välja pildid, mis tema pilgu läbi kõnetaksid ja sobiksid albumisse. Linnapea Marko Šorin ja muuseumi juhataja Heidi Vellend jälgisid ajaloolist telge ning tekstiosi.“

Jamnes suutis vestlust suunata sellise oskusega, et tundsin end kohati piltide vaatamise ja tekstide lugemise juures raamatu valmimise osalisena. Toimetaja oli sedavõrd innukalt keskendunud oma töösse, et tema emotsionaalne südikus haaras paratamatult nii pildid, teksti kui ka laua vastasservale nõjatuva külalise samasse fookusesse.

Saima Piirsalu süsteemsus

„Me otsisime teatud alltekste. Abi saamiseks pöördusime Saima Piirsalu, kui endise Sindi Muuseumi juhataja poole. Palusime, tal pildimaterjal üle vaadata ja oma hinnang anda. Saima tuli ülejärgmisel päeval linnavalitsusse, mõtted paberile märgitud, et midagi olulist meelest ei läheks ja selgitas väga põhjalikult kuidas ta muuseumi juhatajana omal ajal teemapõhiseid väljapanekuid koostas, kogus kokku sintlaste mälestusi. Tema väärtuslikud mõtted aitasid meid edasi. Nii kaasasime Saimagi oma töösse,“ jutustas toimetaja.

Sindi enne Sindit

Sindi elu piltides ettevalmistamise järgus

Marko Šorin on usin vanade ajalehtede uurija. Ka see lõik Pärnu Päewalehest (07.08.1937) on tema välja otsitud: Veel 110 aastat tagasi lendasid Taali, Sindi ja Pustuski mõisade vahelisel sool haigurid ja jõekaldal olevas padrikus hulkusid üksikud metsloomad. Inimesel polnud tollal sinna asja. Ja Pärnu jõgi – see kuivas põuastel suvepäevadel sääraseks nireks, et üksik karjapoiss end lõbustas jõest üle hüppamisega, kasutades selleks keset jõge torgatud teivast.
See oli Sindi, siis kui ta veel polnud Sindi – Eesti omapäraseimalt arenenud tööstusasula. Sindi, nagu meie teda tunneme, sai alguse 1832. aastal, mil asutati Sindi vabrik. Peagi ehitati Pärnu jõe kaldale massiivsed vabrikuhooned, millele mõne aja pärast seltsisid veel suurelt osalt tänini püsinud tööliselamud – „kasarmud“, ja osa „altmaju“ ning Sindi pais – kunstlikult ehitatud veekukkumine.

Maie Kaisi kui arhitekti mälestused

„Ära märkida tuleb ka Maie Kaisi nimi. Saatsin talle kirja ja palusin selgitada, milles seisnes aastani 1940 Sindi linna fenomenaalsus – omapärane linna kuju? Maie Kais kirjutaski, et Sindi asundus rajati kahele teljele – vabriku ja kooli-kiriku telg ristub Sindit läbiva Pärnu maantee teljega. Telgede ristumise piirkond moodustas Sindi südamiku. Vabrikut ja kooli ühendavalt teljelt avanesid suurepärased vaated nii vabriku suunas, kus täpselt teljele oli paigutatud kellatorn, kui ka 1901. aastal valminud tolle aja kohta väga suurejooneline punasest tellisest koolihoone. Pärnu maantee äärde planeeriti elamute ehitamist. Kahe olulise telje ristumiskoht ümbritseti väikeste parkidega, mis rõhutas veelgi vabriku ja koolihoone monumentaalsust.

Pearõhk fotodel

Ülle Lilles soovitab õnnestunud raamatut Sindi elu piltides ka kõigile teistele

Kuid tekstide osakaal on raamatus üsna tagasihoidlik ja pearõhk asetatud ennekõike piltidele. Fotode leidmisel on olnud suureks abiks Heidi Vellend, kes sidus end kuude pikkuselt piltide arhiivi varamusse. Huvitavaid pilte, mida oleks soovinud lisada oli väga palju, tuli teha raskeid valikuid, jälgida nii visuaalset pilti, ajaloolist telge ja lihtsalt lugu, mida soovisime albumi kaudu jutustada. Fotosid saadi ka Eesti Filmiarhiivist ja erakogudest. „Lõpupoole, kui saime aru kuidas kõik pildid peaksid hakkama olema, asusime uurima, kelle erakogus võiks olla kõige parem foto sellest samast asjast. Oma fotosid lubasid kasutada Ülo Kull, Vanda Kirikal, Raimo Kalda, Kärt Lind ja Marko Šorin. Tänu neile tegimegi mõningaid vangerdusi ja vahetasime pilte paremate vastu välja. Et keegi fotode kasutamise eest honorari ei küsinud, näitab samuti sintlaste abivalmidust.“

Oluline abi kõrvalt

“Keeleliselt aitasid albumi teksti osasid üle vaadata Sindi Gümnaasiumist raamatukogu juhataja Imbi Jalakas ja emakeeleõpetaja Raili Juss,“ nimetas Jamnes tänutundes abiliste nimesid. Samas sai toimetaja hinnangul lauseehitus emakeele tundjate inimeste abiga palju paremaks. Ennem trükki minemist vaatas teksti üle veel ka sekretär Ülle Lilles. „Teksti shrifti pakkus välja Katrina Tang. Minu arvates see lihtsalt sobib nende piltidega.“

Raamat on seotud tornikellaga

„Mõned võibolla küsivad, et miks linna 75. juubeliks ajalooraamat kuni 40. aastani? Mulle tundub, et Sindi ajaloost oleks palju kasulikku kaasaega üle võtta. Minu jaoks ei ole valmiv album üksnes ajalooraamat, vaid palju enamat,“ osundas Jamnes peamisele. Albumist nähtub kuidas sintlased elasid, millega tegelesid, milline nägi välja keskkond, kuidas liigeldi ja palju muudki.

„Sellele albumile võiks näiteks viie aasta pärast ilmuda järg Nõukogude perioodist ja kümne aasta pärast taastatud õigustega Eesti riigist kuni raamatu koostamise ajani välja. Võiks leida uue väljakutse, seekord oli selleks tornikell,“ pakub Jamnes väärtuslikke ideid neile, kes Sindi linnas edasi jätkavad. Kahjuks Jamnes ise lahkub juba mõne päeva pärast Sindist kodule lähemale, kus teda ootab uus väljakutse, aga tema soovitus on sarnaste albumite välja andmist jätkata. “Sindist pole ju väga palju raamatuid. Adu Musta raamat ongi ainus, mida tean ja olen ise lugenud.“

Ühtlasi leidis Jamnes, et miks mitte välja anda ka kogumikku, mis kajastaks linna viie aasta tähtsamaid tegemisi ja saavutusi kaasajal. „Aga see, mis praegu valmib, paneb sümboolselt punkti Sindi ajaloole aastani 1940. Presidendi kella avamisega 1. mail, võib Sindi ühe etapi ajaloost sümboolselt lõppenuks lugeda.

Valminud trükiseid toomas

Sigrid Jamnes kirjutab autogrammi

Marko Šorin annab esimese autogrammi

Olen kärsitu ja ei malda homseni oodata. Palun avada ühe pakkidest, et hoida esimesena „trükisooja“ raamatut enda käes. Aegu näinud fotoalbumit meenutava kogumiku värskelt lõhnaval 62 leheküljel näeb 60 fotot. Trükitöö ja köitmise tegi Alfapress ning esimese koguse väljalaske eksemplaride arv 100. Ühe raamatu hind 14 €. Saan esimese albumi omanikuks  ja olen ootusest põnevil, et võimalikult kiiresti leida võimalust albumiga põhjalikult tutvuda.

Kasutan sobivat hetke autogrammi küsimiseks ja ajal, mil Sigrid Jamnes ning Marko Šorin kirjutavad, viirastuvad veel mõned tähelepanuväärsed Lennarti ütlemised: „Kui tahad rajada midagi uut, siis tuleb see uus mõtestada minevikuga.“ Ja alati Sindi Muuseumist väljumisel jätavad mind jälitama sõnad: „Nendel, kes mineviku unustavad, on raske olevikuga toime tulla – tulevikust rääkimata.“

Samal teemal:

Sindiga seotud raamatud ja inimesed

Kell tõstetakse torni. Foto Viktor Kaarneem

Täna ennelõunal asetati Presidendi kell tõstukile, mis tõstis ajanäitaja Sindi raekoja torni ovaalse avause kohale, kus firma Saxby kellameister Ago Kuur koos abilisega selle hoolikalt oma kohale paigaldas.

Kell ja esimesed uudistajad on kohal

Aknakate lõigatakse kinnitustest lahti

Kohe pärast ümmarguse akna kaudu kella torni toimetamist võtsid tööjärje esmalt käsile Sindi firma Restmon OÜ mehed. Juhataja Toomas Kandima ja abiline Tarmo Kaarma asetasid aknaavasse varem valminud kella 6 mm paksuse katteklaasi, mille serva raamib siberi lehispuu. Muinsuskaitselise hoone nõudeid järgivalt ei kasutatud lengi ja müüri vahelise vahemiku täitmiseks vahtu, pragu taoti tugevalt takuga kinni.

Klaas tuleb enne paigaldamist mõlemalt küljelt võimalikult puhtaks teha

Elektroonika lisamine

Toomas Kandima, OÜ Restmon juhataja

Klaasi paigaldamisega paralleelselt arutas Ago Kuur koos oma poja Kaleviga kella pakendist välja ja monteeris numbrilaua tagaküljele õrna ning väga tundlikku elektroonikat, mida pidi transpordi ajal eraldi pakendis hoidma. Kella ajam on tegelikult üsna tilluke ja mõõtmetelt võrreldav pisut suurema seebitopsiga, kuhu mahuvad üksikud hammasrattad. Elektrilisi ajameid kasutati Kuuri sõnul juba esimesel Eesti ajal, aga elektrooniline tööpõhimõte on teinud vahepealse ajaga pika sammu edasi. Kuid seierid ja numbrid on kellal olnud samasugused juba palju sajandeid. Seega on moodne kell siiski tugevalt ka kaugema mineviku hõnguline ja ei riku muinsuskaitselisi erinõudeid. Siferplaadi serva on peidetud LED valgustus, mis hakkab iseseisvalt helenduma vastavalt pimeduse saabumisele. Garantiiaeg kestab 2 aastat. Kuur selgitas, et niisama asjatult pole vajadust kella regulaarselt teenindada ja selliselt võib ta pärast esialgset täpsustavat seadistamist töötada ilma kellassepa abita väga pikki aastaid. Elektrikatkestuse korral peab kell 24 tundi meeles õiget aega ja selle aja sees voolu tagasitulekul jätkavad seierid õige aja näitamist. Kuna tegemist on impulssajamiga, siis eksib kell pidevalt 59 sekundit, aga sellest pole ka midagi häda, sest tornikella peamine mõte on siiski arhitektuuriline tervikvaade.

Kella ajam

Raekoja ette kogunenud linnavalitsuse ametnikud olid rõõmsalt üllatunud, et paigaldatud kell võib torni väljanägemist nii palju parandada. Tehti ka nalja ja lubati nüüd väga täpselt töölt lahkuda ning selleks juba aegsasti enne tööpäeva lõppu tulla kella alla õiget aega vaatama.

Takuga täitmine

Tunamullune Sindi ajalooklubi algatus koguda Sindi raekoja kella tarvis kogu vajaminev rahasumma üldrahvaliku vabatahtliku annetuse teel on nüüdseks andnud loodetud tulemuse ja ajanäitaja muretsemiseks tarvilikud 2700 eurot koos. Jätkuvast korjandusest laekuvat raha kasutatakse kaitseklaasi eest tasumiseks. Selle hind küündib ca 1000 euro lähedale. Võinuks muretseda ka sellise kella, mis poleks vajanud erilist kaitseklaasi, aga taoline avatud seieritega vihma-, lume- ja jääkindel kell läinuks maksma viis kuni kuus korda rohkem. Kuur leiab, et tellija poolne valik on hea, sest pole rahaga koonerdades mindud kõige odavamat teed, teisalt ülikallil kellal oleks puudunud samuti mõistlik otstarve.

Õige aja reguleerimise nupp

Viimane vaade läbi kellla klaasi välja

Ametlikult algatati korjandus Sindi linna 73. aastapäeval ehk siis 1.mail 2011. „Vabatahtlike annetajate hulgas on ka president Toomas-Hendrik Ilves, kellelt on saadud nõusolek, et kella võib nimetada Presidendi kellaks, kuid ennekõike peetakse silmas siiski Konstantin Pätsi, kes oli omal ajal esimene annetaja,“ selgitab Sindi Linnavalitsuse haridus- ja kultuuritööspetsialist Sigrid Jamnes. Võimalik, et sellega on tegemist viimase “võlaga” meie riigi esimese presidendi ees, mis nüüd tasutakse.

Meenutuseks teadmine, et Sindi raekoda avati 8. augustil 1937. Tol korral oli tegemist moodsaima alevi ametmajaga kogu Eestis. Vabariigi valitsuse poolt pidas kõne pea- ja siseministri abi August Tuulse, kes (Tenson), kes oma sõnavõtu lõpus teatas, et riigivanem Konstantin Päts on määranud Sindi alevivalitsusele 1000 krooni raekoja torni kella
muretsemiseks.

Ago Kuur asetab seierid kohale

Arvatavat alevimaja õnnistasid kohalik õpetaja Emil Paigalise ja Pärnu ülempreester J.Ümarik. Viie päeva pärast, 1. mail toimetab Presidendi kella sisseõnnistamist EELK Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann. Vaimulik talitus toimub kell 14.00 pärast linnapea Marko Šorini sissejuhatavat sõnavõttu. Pidulikule sündmusele tuleb ka maavanem Andres Metsoja.

Marko Šorin ütleb seda sündmust oodates, et sellega saab ühe hoone loo lõpetatuks lugeda. Siiski möönab ta juurde, et tegelikult vajab muinsuskaitselise väärtusega hoone ennistaja meistri kätt, kes ilmastikuoludest murendatud torni müüritise uuendaks. Vajalike tööde tegemine pole aga üldsegi mitte lihtsate killast, sest sellise mõõduga kivisid ei toodeta enam ammugi ja neid tuleks valmistada eritellimusel, mille maksumus on mõistagi kordades suurem.

Samal teemal:

Sindi raekoja tornikella paigaldusega tehakse algust

Võlgnevus riigivanema ees likvideeritakse 1. maiks

Sindi Linnavalitsus toetab raekoja tornikella muretsemist

Sindi raekojale ajanäitaja

Sindi raehoone tornikell on taas teemaks tõstatatud

Tänast rahvusvahelist raamatu ja roosi päeva märgib ära Sindi Linnaraamatukogu iseäraliku kirjandusnäituse avamisega, mis on ühtlasi pühendatud Sindi linna 75. sünnipäeva tähistamisele 1. mail.

Kataloonia kaitsepühaku Püha Jüri päeval hakati läinud sajandi kolmekümnendatel ühe Barcelona raamatukaupmehe romantilisel ideel tähistama raamatu ja roosi päeva nii, et mees kingib naisele roosi ja naine mehele raamatu. Eesmärgiks raamatumüügi suurendamine ja kirjanduse tundmise avardamine. Kui algatuse sünnikodus Kataloonias pühendatakse Püha Jüri päev täielikult raamatutele ja roosidele, siis näiteks Rootsis kingib Kirjastuste Liit koolidele raamatuid, Soomes viiakse kirjanike mälestussammastele ja kalmudele lilli, aga paljudes maades kogutakse uusi või vanu raamatuid raamatukogude fondide täiendamiseks.

Sindi raamatukogus otsustati selleks päevaks leida oma kogust võimalikult palju kirjandust, mis nimetavad mingis seoses Sindi linna või selle paigaga seonduvaid inimesi.

Tähelepanekuid eilselt näituse ettevalmistuselt

Rita Raudsepp, lasteosakonna vanemraamatukoguhoidja

Väike tüdruk avab mälestusteraamatu „Siniste kaantega klade“ ja korraga peatub silm sõnal ’Sindi’ ning väike raamatusõber kilkab õnnest: „See on ju minu linn!“ Tuntud lastekirjanik Eno Raud meenutab mälestustes ka oma vanaema kodulinna Sindit ja nii saab Sindi veelgi tuntumaks. Sellise näite rääkis eile keskpäevapaiku Sindi Linnaraamatukogu lasteosakonna juhataja Rita Raudsepp, kes koos teiste töötajatega pani vaatamiseks välja täna avatud näitust „Sindiga seotud raamatud ja inimesed“.

Andrew Winter

"Eestlane -sõdur"

Mullu septembris peetud Euroopa muinsusukaitsepäevade aegu külastasid mõned Sindi inimesed Tõrvat, kus SA Tõrva Kirik-Kammersaali tegevdirektor Ilmar Kõverik tutvustas oma aastate pikkust harrastust koguda Helme valla nime, paikkondade ja inimestega seonduvaid raamatuid. Sadadesse nimetustesse küündiv kogu ärgitas küsima kui palju leiaks sarnaseid raamatuid Sindi kohta. Lähenev linna 75. sünnipäev osutus mõjusaks põhjuseks asjaga sügavamalt tegeleda ja nii valmiski umbes 75 raamatust koosnev valik, mida nüüd saab Sindi raamatukogu külastaja lähemalt vaadata. Tegelikult on see vaid üks osa suuremast hulgast, mille kohta päris lõpliku ülevaadet oleks võibolla liiga raske saadagi.

Anne Pusse, raamatukoguhoidja

Õnneks ei tulnud nullist alustada, sest kõik raamatukogu töötajad on suure lugemishuviga ja paljud raamatud on teada juba igapäevaste tööülesannete täitmise tõttu. Raamatukogu direktor Ene Michelson peab lugemispäevikut kahekümnendat aastat, aga 1997. aastal tegi ta oma märkmikusse esimese sissekande raamatust, milles viidati ka Sindile. Rein Tigane oli avaldanud õhukese raamatu „Telefonimäng“, millest Michelis luges: „Bussis. Koolitüdruk. Õpilaspilet pikendamata. Vist Sindi erootikabaarist. Jube!“ 15 aastaga on lugemispäevik täienenud kümnete raamatutega, mida mingil viisil saaks seostada Sindiga.

"Minu isa Gunnar Aarma", Maria Tilk

Marie Pärkma, raamatukoguhoidja

Aavo Kokk ja Andres Eilart on pannud kaante vahele „Pintsliga tõmmatud linnad“, kus tähestikulises järjestuses on Euroopa linnade hulgas Sindi hõlpsasti leitav Sintral’i (Portugal), Stocholm’i ja Strasbourg’i ees. Huvitav on teada, mida raamatu autorid muidu tekstiilitööstusena tuntud linnas esiplaanile tõstavad. 1893. aastal sündinud tekstiilitöölise perepoeg Andres Jüri põrutab pärast Sindi kooli lõpetamist merele. Mehest saab Andrew George, kes asub õppima kuulsas New York’i Rahvuslikus Disainiakadeemias ja täiendab end Roomas ning Pariisis. Tema piltide hinnad lendavad stratosfääri. Eesti mehest saab Ameerika Rahvusliku Kunstiakadeema akadeemik, mis on Ameerika kunstniku kõrgeim tunnustus. Suurima tunnustuse pälvis Andrew Winter aga Ameerika mandril 1940. aastal, kui kunstniku nimi kanti New Yorgi maailmanäitusel nn kuulsuste müürile Wall of Fame. Sellele seinale on pääsenud väga vähesed, kes Ameerikale kuulsust toonud. Ometi teatakse temast sünnimaal kahetsusväärselt vähe, kuigi tegemist vähemasti Johan Köleri masti mehega.

"Eesti Vabariigis käibelolnud paberrahad", autor Ants Laretei on Sindi Linnavolikogu liige

„XXX olümpiamängud“ ei nimeta küll Sindit, aga sõudja Allar Raja on Sindi kodanik. Seega on Londoni olümpiamänge tutvustaval raamatul kindel koht näituse riiulil.

Tiit Tarlap on Sindi kirjanik, keda teatakse eelkõige ulmeromaanide kirjutajana. Ühe erandina on temalt ilmunud Tšernoboli katsumusi kirjeldav raamat, mida peeti tähtsaks koguni jaapani hieroglüüfides välja anda. Nii on Sindi raamatukogu 25 tuhande ühiku seast võimalik ka jaapani keelset raamatut laenutada.

Ene Michelis avastab järjest uut

„Eestlane – sõdur“ kirjeldab teiste tublide sõdurite hulgas ka Sindist võrsunud meest. Raul Kull lõpetas Sindi Keskkooli ja teenis aega diiselallveelaeval elektrikuna. Pärast ajateenistust astus kunstiinstituuti ja temast sai kümneks aastaks Rakvere linnaarhitekt.

Riiulilt leiab ka Ene Michelis’e nime. Ta on kirjutanud luuletusi ja teinud ära suure uurimusliku töö 130-aastaseks saanud Sindi raamatukogunduse vallas.

Uksest väljumisel peatab direktor minu minekut hüüdega, et siin on „Tori kihelkonna rahvarõivad“, kuhu on samuti Sindi linna nimi kirjutatud. Võimalik, et täna või järgmistel päevadelgi hüüatab keegi rõõmsas elevuses veel ja veel, et selles või tolles raamatus on midagi Sindiga siduvat.

*

Raamat autogrammiga

16. aprillil taaskordselt Sindi paisu teemat käsitlevasse Riigikogu keskkonnakomisjoni töösse kaasati infot jagama Sindi linnapea Marko Šorin ja algatusrühma Sindi Pais liikmed Hans Soll ning Tauno Jürgenstein.

Sindi paisu asupaik oli tund pärast keskpäeva 17. aprillil üksnes aimatav. Foto Helen Parmen

Maalehe võrguväljaandele nõustusid kommentaare andma keskkonnakomisjoni liige Annely Akkermann, Sindi linnapea Marko Šorin ja kodanike algatusrühma Sindi pais eeskõneleja Hans Soll.

Marko Šorin

Marko Šorin

Kuna keskkonnakomisjon oli otsustanud kutsuda koosolekule kolme osapoole (algatusrühm Sindi Pais, Keskkonnaamet ja Sindi linn) esindajad, näitab, et teema on komisjoni arvates lahendamist väärt. Meie, kui külaliste ootused olid võib-olla pisut suuremad, kui koosoleku formaat seda võimaldas. Hea meel oli tõdeda, et Pärnumaalt valitud riigikogu liige Annely Akkermann oli selgelt kõige rohkem informeeritud ning esitas väga õigustatud ja täpselt sihitud küsimusi. Kokkuvõtlikult võib öelda, et ootused keskkonnamõjude hindamisele ja sellega kaasnevale uuringule on väga kõrged ning osapooled (paisu omanik, riik ja ametid) ootavad pikaks veninud protsessis lõpliku lahendust. Omad soovid on kindlasti ka sintlastel ning teistel inimestel, kes elavad jõe ääres või käivad jõe ääres kala püüdmas ja ujumas. Praegusel ajal on paisu omanikule Keskkonnaamet väljastanud vee-erikasutuse loa pikenduse 15.novembrini 2013. Kas selle aja jooksul leitakse kompromiss inimese ja looduse vahel saab näidata vaid aeg.

Annely Akkermann

Annely Akkermann

Käisin 29. jaanuaril Sindi Gümnaasiumis toimunud koosolekul ja minu jaoks oligi põhiline tõstatunud küsimus sellest, kas keskkonnamõjude mõttes oleks kasu paisul toodetud taastuvenergiast suurem kui kahju kalavarude kahjustamisest. Keskkonnamõjude aruande koostajad üritasid väita, et see ei ole nende aruande pädevuses.

Mul on väga hea meel, et Keskkonnaamet pidas KMH (keskkonnamõjude hindamine) aruannet ebapiisavaks ja nõudis siiski ökoloogilis-majanduslikku analüüsi, mille täiendavaks koostamiseks anti hindajatele aega 15. juunini. Keskkonna seisukohalt on oluline, et kalad pääseksid kudema ja kalavarud, eelkõige lõheliste osas, taastuksid. Kui siis jääb vett üle, võib mõelda, kas ja kui palju saab selle voolust elektrit toota.

Hans Sollil on õigus, kui ta ütleb, et avalikkus ei saa aru, kuidas saab üks eraomanik sulgeda kaladele pääsu kudealadele ja riik ei suuda teda korrale kutsuda. Täna on eraomanikel rohkem õigusi ja raha kui kaladel ning nende kaitsjatel.

Riigikogusse on jõudnud veeseaduse muutmise eelnõu, mis annab riigile juurde õigusi veeseaduse rikkujate karistamiseks. Eelnõu vastuvõtmisel on võimalik veeseaduse rikkujatele rakendada nii sunniraha kui ka asendustäitmist. Loodetavasti leitakse peagi loodusele parim lahendus. Nii Keskkonnaministeerium kui ka Riigikogu keskkonnakomisjon töötavad süsteemselt selles suunas.

Hans Soll

Hans Soll

Pärnu Keskkonnaamet teavitas oma kirjaga (01.04 2013) Sindi paisu temaatikaga seotud asutusi ja organisatsioone, et on pikendanud AS Raju kehtivusaja (01.04) kaotanud vee erikasutusluba kuni uue loa andmiseni või andmata jätmise otsuse tegemiseni. Samas kirjas määrati ka Sindi hüdrosõlme rekonstrueerimise KHM aruande ja veeseaduse sätestatud ökoloogilise-majandusliku analüüsi esitamise tähtajaks hiljemalt 15.06.2013. Aruande menetlusaja pikenemise vajadus tuleneb AS Raju (ja Rambolli) taotlusest teha Sindi hüdrosõlme täiendav kalastiku suremuse uuring.

Keskkonnaameti hinnangul pole KMH aruande koostamise edasine venitamine aktsepteeritav ja 2,5 kuud on piisav aeg täiendava uuringu tegemiseks ning KMH aruande täitmiseks. Hiljutisest valusast õppetunnist tuleks õppida. Verivärske kogemus Rambolli üllitisest KMH aruande näol sai teatavasti hävitava hinnangu Raju kasuks vindi ülekeeramise, vasturääkivuste, põhjendamata väidete ja alusetute otsitud teemade ning mõjude tugevushinnangute ebaadekvaatsuse pärast (Maaleht 31.01.2013, Pärnu Postimees 02.2013).

Pärnu Keskkonnaamet reageeris Rambolli aruandele sellega, et ameti juhataja Sulev Vare allkirjaga saadeti 28.01.2013 Raju esindajale, Andres Õisile kiri. Selles nõuti kokku 35 aruande punkti väite kohta põhjendust. „Sindi hüdrosõlme rekonstrueerimise KHM aruandes pole KMH eesmärk täidetud, kokkuvõttes on põhijäreldused HEJ rajamise osas pigem pooldavad,“ möönab ameti juhataja. Samas on aruandes mitmed olulised hinnangud vastukäivad või põhjendamata ega anna seetõttu veendumust olulise mõju puudumise osas.

Ekspertrühma liige Martin Kesler on andnud TÜ Mereinstituudi poolt Keskkonnaametile teada, et KMH aruande koostamisel pole arvestatud kõiki tema poolt välja toodud argumente, seisukohti. Kirjas nõuab ameti juhataja, et kui ekspertrühma hinnangud lahknevad ja KMH aruande järeldustes jõutakse ekspertrühma liikme hinnangutest erinevale tulemusele, tuleb see aruandes välja tuua koos selgitustega.

Uurides ekspertide tausta, selgus, et üks soomepoolne ekspert on niipalju seotud hüdrobioloogiaga, et on teinud ühele Soome HEJ-le territooriumi rohehaljastusprojekti. Oluline on tõsiasi, et ekspertkompetents koos usaldusväärsusega on teeninud olulise kahjustuse.

On kahetsusväärne, et Pärnu Keskkonnaamet nõustus AS Raju taotlusega kalade surevuse uuringuks samalt Rambollilt.

Mis kergendab Keskkonnaametil kõigiti kaalutletud otsust paisu kohta langetada?
Keskkonnaministrile, Keit Pentus Rosimannusele saatsid ühiskirja Sindi paisul elektrienergia tootmise vastu 3 kandepinnaga asutust – Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Loodushoiu Keskus, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus.
Pärnu Keskkonnaametile saadeti aruande avalikustamise ajal elektrienergia tootmise vastased ja paisu mahavõtmist toetavad allkirjad: SA Säästva Eesti Instituut, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus (SEJ), AS Maves, SA Eesti Forell, TÜ Eesti Mereinstituut, rahvaalgatusrühm Sindi pais (Hans Solli 8 ettepanekut, Agu Kungla 5 ettepanekut), süstaslaalomi klubi Pirita, Spordiklubi Ekstreempark Võrust, spordiklubi Nelson Rakverest.

TÜ Eesti Mereinstituudi direktori Toomas Saadi allkirjastatud arvamuse Sindi hüdrosõlme KMH kohta on teaduri Martin Kesleri poolt esitatud isegi konkreetne kalapääsude paremusjärjestus, kus esimesel kohal on paisu mahavõtmise alternatiivlahendus ja alles kuuendal kohal Rambolli poolt pakutud leevendusmeetmega paisu „sarkofaag variant“.

Selgusetud ja küsimärke tekitavad asjaolud:

1) Möödunud aasta viimases kvartalis pidi Keskkonnaministeerium Riigikogule üle andma rikkujaid karmistava muudetud veeseaduse eelnõu. Seda pole siiani tehtud.
2) Sindi paisu omanikku pole kalade läbipääsu tagamise nõude mittetäitmise eest karistatud. Kehtiva seaduse järgi peaks seda tegema.

Keskkonnaministeerium venitab muudetud veeseaduse menetlemisega. Seaduse eelnõu pidi valmima mullu viimases kvartalis, on aga Riigikogule tänaseni üle andmata. Kavandatava seaduse muudatus pidi enam karmistama elektrienergia tootmises rikkujaid ja kehtestama nn asendustäitmise. Kui energiatootja ei taga kalade nõuetekohast läbipääsu paisul, võib riik rajada selle ülespääsu ja arendaja (omanik) peab selle kinni maksma. Praeguse veeseaduse kohaselt pidi AS Raju 1. jaanuariks tagama kalade läbipääsu Sindi paisul. Seadus on täitmata ja selle eiraja karistamata.

Kodanikuühiskonna toimimisele kohaselt korraldati möödunud aasta novembris Sindi paisu vastaste allkirjade üleandmine Riigikogule. Toona lubati paisuküsimus võtta keskkonnakomisjoni töökavva ja algatusrühma esindajad kutsuda komisjoni koosolekule. Nüüd on see teoks saanud.

Samal teemal:

Täiendavaid ääremärkusi Sindi paisu käsitlevalt rahvakoosolekult

Jätkub vastasseis Sindi paisu pärast

Toompea lossis ja Stenbocki majas räägiti Sindi paisust

Sindi paisule ütlesid ei umbes 2000 inimest

Sindi paisu uuendamine on kohalikele meeltmööda

Sindi paisusaagale väärikas finaal

Teeks elektrit või laseks õhku?

Üleskutse: ei Sindi paisule!

Avaliku pöördumise sisuks on Sindi paisu likvideerimine

Keskkonnaametnikud Sindis

Hans Soll kommenteerib Sindi volikogu esimehe ettepanekut

Keskkonnaministeerium reageeris Sindi paisu välikohtu otsusele

Sindi paisu juures toimunu polnud üksnes škets vaid tõsine sõnum

Laupäeval toimuva protestimiitingu sõlmküsimus

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv sai kirja Hans Sollilt

Avalik kiri Sindi Linnavolikogu esimehele

Hans Soll: Praegu on unikaalne võimalus

Keskkonnaministeerium ootab uut hinnapakkumist ja teise astme kohtu otsust

Eero Jutila vastab Hans Solli küsimustele

HANS SOLL: „Valitsusel Sindi paisu umbsõlmel sõrm vahel”

Hans Soll väljendas tänasel Pärnu kohtumisel tõelist pettumust

Ettepanek Sindi paisu lammutamiseks

Sindi pais taas teravdatud tähelepanu all

Lääne päästekeskuse foto

Vaata rohkem siia klikkides

Vesi Pärnu jõel Sindi paisuga triikis

Vesi Pärnu jõel Sindi paisuga triikis

Kella 13.00 ja 13.30 vahel tõusis Pärnu jõe veetase seoses jää liikuma hakkamisega allpool Sindi paisu nii kõrgele, et vee langemist pole enam näha. Forellikasvatuse piirkonnas on majad vee all. Jääsulg on tekkinud Sindi kalmistute kohal. Jääpankadel võis näha rotte põgenemas. Linnuriigi jõelammi alal paiknevate majade elanikud on asunud mööblit ja muid esemeid teisele korrusele kandma. Praegu pole vesi veel nendeni jõudnud. Sindi linnapea Marko Šorini teatel on praegu päästeteenistus olukorraga tutvumas.

Ansambel MiRt

Laupäeval, 13. aprillil Sindis toimunud 26. Pärnumaa vokaalansamblite kontsert-konkursil esines tosin lauljate seltskonda filmimuusika teemal, mida hindasid Olavi Kõrre Pärnust, Kaie Viigipuu-Kreintaal Tallinnast ja Hiie Kroon Tartust.

Pärnumaa vokaalansamblite päev Sindi Gümnaasiumi aulas

Merileid; Locabelle; Nõianeitsid; Reedene Rõõm

Rodnik; Treimani Trio; Üllar Kallau ja Ester Murrand; Žürii esimees Olavi Kõrre

Pärnumaa vokaalansamblite päeva (PVP) peetakse 1988. aastast. Erinevate väikekohtade ja kultuurimajade täiskasvanute harrastusansamblid tulevad iga-aastaselt kokku sooviga üheskoos laulda, oma oskusi näidata, uusi laulusõpru leida ja muuhulgas muusikaliselt „jõudu katsuda”. Sündmuse eesmärk on täiskasvanute ansamblilaulu tava säilitamine, edasiviimine ja mõnusas meeleolus vokaalse muusika nautimine.

Top Ten

Traditsiooniliselt on iga uue PVP korraldajaks eelmise võistulaulmise Grand Prix saaja. Möödunud aasta võitjaks tunnistati Sindi Seltsimaja naisansambel „Šal-lal-laa”, kes tõigi sarnaselt teistele varasemalt võidukalt esinenud Sindi ansamblitele ühe konkurssidest taas oma kodulinna. Nähtavasti on Sindi puhul tegemist väga hea lauljate kasvatamise taimelavaga.

Selja Lauluseltsing

Tänavukevadisel paremuse selgitamisel astusid kordamööda Sindi Gümnaasiumi aula lavale endised tuttavad Reedene Rõõm Tõstamaalt, juhendaja Õnnela Lees; TopTen Pärnust, juhendaja Helle Salumäe; MiRt Pärnust, juhendajata; Merileid Pärnust, juhendaja Laila Hakkaja; Krõõt ja Kraaded Pärnjõelt, juhendaja Kalli Rõõmusaare; Treimani Trio Treimanist, juhendaja Tiia Soomre; Selja Lauluseltsing Seljalt, juhendaja Merike Teppan-Kolk; kvartett Rodnik Pärnust, juhendaja Jelena Derizemlja ja Šal-lal-laa Sindist, juhendaja Kristel Reinsalu.

Esmakordselt osalesid PVP võistulaulmisel Pärnu Haigla ansambel Ristikunutt, juhendaja Ester Murrand; Nõianeitsid Pärnust, juhendaja Marge Lumisalu ja Locabelle Surjust, juhendaja Aet Vill.

Sindi Gümnaasiumi õpilaste esitatav vaheklipp

2013. aasta päevateemaks valiti (multi)filmimuusika. Iga ansambel kandis ette kolm laulu: esmalt (multi)filmimuusikast, seejärel a´capella ja viimasena vabalt valitud laululugu. Seejuures vähemalt ühe laulu pidi esitatama eesti keeles. Helivõimenduse kasutamine polnud lubatud ja saateks võis kasutada üksnes naturaalpille või fonogrammi.

Võistulaulmise tulemuste teatavaks tegemisel said lauljad žüriilt ka väikese tagasiside iga ansambli rohkem või vähem märgatavatest tugevamatest külgedest. Hindamisel püüti arvestada harrastusansamblite eripäraga sellest, et laulma tullakse ikkagi esmajoones tegutsemislustist, mitte niivõrd elukutseliste lauljate oskuste omandamiseks.

Kristel Reinsalu annab auhindu kätte.Parima rahvalaulu eripreemia võtab vastu ansmabli Rodnik juhendaja Jelena Derizemlja.

Žürii pööras tähelepanu huvitavale repertuaarivalikule, osalemislustile, stiilitunnetusele, temaatilisele lähenemisele, originaalsetele seadetele ja ansambli intonatsiooni puhtusele. Kuna PVP on eelkõige meelelahutuslik ettevõtmine, mille puhul peetakse tähtsaks pingevaba rõõmsat kooslaulmist, siis jagati igale osalevale ansamblile mitmesuguseid preemiaid või eriauhindasid. Ühtekokku anti välja 18 žürii hinnangu põhist auhinda ja lisaks selgitati välja publiku eelistus.

Eripreemiate saajad

Aet Vill võtab vastu Locabellele omistatud parima lauluseade preemia

Šal-lal-laa

Huumori eripreemia „Kiivrid pähe, killud lendavad!“ – Šal-lal-laa
Parima kostüümi eripreemia „Kui laulab mannekeen“ – Selja Lauluseltsing
Lavalise liikumise eripreemia „Muuvit, muuvit!“ – Top Ten
Parima uustulnuka eripreemia „Mees metsast“ – Ristikunutt
Vokaalse puhtuse eripreemia „Stiil“ – Merileid
Eriefektide eripreemia „Lisame elule wurtzu“ – Nõianeitsid
Parima rahvalaulu eripreemia „Alleaa, allebee“ – Rodnik
Teatraalsuse eripreemia „Heeringas veenuse õlal!“ – Krõõt ja Kraaded
Rõõmsameelsuse eripreemia „Tšutšufrei!!!“ – Reedene Rõõm
Doktor Aadu Kadaka eripreemia – Treimani Trio
Eripreemia „Siin me oleme“ – Selja Lauluseltsing

Põhipreemiad

Huumori eripreemia ja parima vabalt valitud laulu esitamise eest põhipreemia ansamblile Šal-lal-laa

„38 papagoid“ parima (multi)filmiteemalise laulu esitamise eest – Nõianeitsid
„Helisev muusika“ parima a’capella laulu esitamise eest – Reedene Rõõm
„Põgene vaba laps!“ parima vabalt valitud laulu esitamise eest – Šal-lal-laa
„Briljantkäsi“ parimale instrumentalistile – Reedene Rõõm
„Oo, Sole Mio“ maakonna parimale solistile – Krõõt ja Kraaded
„Karoliine hõbelõng“ parimale lauluseadele – Locabelle

Krõõt ja Kraaded

Lisaks žürii otsusele valis ka publik oma lemmiku ja selleks osutus üsna üksmeelsel heakskiidul Selja Lauluseltsing.

Grand Prix

Grand Prix teeb meele ülevoolavalt rõõmsaks

Peapreemia „Nuu pagadiii!!!“ otsustasid hindajad anda ansamblile MiRt. Lauljateks: Piret Lilleste, Merit Hirvoja-Tamm, Elerin Roodla, Andra Kalda ja Madis Viik. Kuigi üldjuhul antakse järgmise konkursi korraldamise õigus peavõitjale, loobusid Grand Prix auhinna vastuvõtjad sellest aust, sest osa ansambli Mirt lauljatest on 2011. aastal juba sarnast laulupäeva ettevalmistanud. Nimelt, võitis 2009. aasta sügisel moodustatud vokaalansambel Amarell järgmise aasta kevadel Treimanis peetud PVP peaauhinna, mis andis korraldamise võimaluse neile. Amarellis laulsid ka õed Merit Hirvoja-Tamm ja Piret Lilleste.

Konkursside ettevalmistus

2014. aasta Pärnumaa vokaalansamblite päeva korraldab Reedene Rõõm Tõstamaal

2014. a. Pärnumaa vokaalansamblite päeva korraldamise raske ülesande otsustas sedakorda võtta enda õlule Reedene Rõõm, kes ootab osalejaid siis juba Tõstamaale. Ansambli juhendaja Õnnela Lees ei osanud eile kohe öelda, kas kontsert viiakse läbi ajaloolises mõisahoones või rahvamajas, aga kindlasti lubatakse korralduslikult anda oma võimalustest parim.

Sindi Gümnaasiumi õpilaste esitatav vaheklipp

Seda, kui suurt töövaeva nõuab paljude kollektiivide osavõtul toimuva kontsert-konkursi ettevalmistus, on kõrvaltvaatajal võimatu aimata. Mingi ettekujutuse võis saada pärast eilse sündmuse edukat kordaminekut Šal-lal-laa seltsis olemise käigus. Siis ei pidanud juhendaja Kristel Reinsalu ja ettevõtmise peamine tegija Pille Raudla enam vajalikuks emotsioone tagasi hoida. Nad võisid pisarateni liigutatult üksteist kallistada ja kõigi ansambli liikmete siirast tänu kogeda.

Tänukiri Pillele

Erilise tänu pälvis aga Sindi Gümnaasiumi algklassi õpetaja Eneli Arusaar, kes sama kooli õpilastega esitas esinejate vahetudes põnevalt humoorikaid näitemängulisi klippe tuntud filmidest.

Päeva eeskõneleja oli Tori rahvamaja juhataja Argo Juske, keda võis jänesekasuka varjust üksnes selgelt kõlava hääle järgi ära tunda.

Vaata samuti Helen Parmeni suurt pildigaleriid

Samal teemal:

Kalina võitis vokaalansamblite lauluvõistluse

Treimanis toimus vokaalansamblite võistulaulmine

Sindis toimus laulukonkurss „Muusika on rõõmu jaoks”

Top Ten toob Pärnumaa vokaalansamblite konkursi Sinti

5.aprill oli Sindi Gümnaasiumi õpilastele kui ka õpetajatele teistsugune koolipäev, millest kirjutas ülevaatliku loo Sindi Gümnaasiumi huvijuht Maarja Tammai.

Tervisepäev Sindi Gümnaasiumis. Foto: Ave-Maria Grimm

Tervisepäev Sindi Gümnaasiumis. Foto Ave-Maria Grimm

Traditsiooniline tervisepäev ilmutas end uues kuues, mille hõlma alt tulid välja väga palju erinevaid tegevus-ja õpitubasid, kuhu lastel tuli enda valikul ja kohtade arvu võimalusel end eelnevalt registreerida.

Valikusse kuulunud töötubadest oli sõjaväehõnguline ja võib-olla kõige praktilisem militaartuba, kus Kaitseliit koos Naiskodukaitsega viisid läbi peale teoreetilise osa ka põnevaid osavus-ja meeskonnamänge.

Tervisepäev Sindi Gümnaasiumis. Foto Ave-Maria Grimm

Alkoholi mõjust ning võimalikest traagilistest tagajärgedest andsid ülevaate Lauri Beekmann koos näitega elust enesest – Kaspar Mägiga Karskusliidust.

Üks higisem ja lõbusam tervisetuba oli kindlasti aulas koos zumba treeneri Piret Kaldasaunaga, kelle positiivsus nakatas pea kõik ukse vahele piilujad kaasa tantsima.

Sellest, kui palju on tavarohtude kõrval võimalik end ravida hoopis ravimtaimedega, oli väga põhjaliku ettekande valmistanud meie enda medõde Maria Belkovskaja oma pisikeses ruumis. Lapsed ei saanud ainult näha ja katsuda taimi, vaid ka maitsta neist valmistatud teesid.

Ilmaoludega kaasnevatest raskustest üle ning alati särasilmne Ilme Palu andis pea 40 õpilasele võimaluse end proovile panna nii vahval spordialal nagu orienteerumine ning kaardi järgi märgistusi otsides said vähemalt need lapsed tervisepäevale omased punapõsed.

Kes aga ütleb, et tervisepäeval peab ainult liikuma ning midagi füüsilist tegema. Vaimne tervis, loogika, lugemiskiirus – kõik need on terve inimese näitajad. Töötuba Kiire Taip raamatukogus Imbi Jalaka koostatud viktoriiniga ja Ajugümnastika õpituba Kätlin Aadamsoo juhendamisel andsid ergutust ajule ning vaimule.

Väga oluline vanusest ja soost hoolimata on seksuaalne tervis. Sindi Gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja Riina Timbergil ei ole kunagi valehäbi sellest rääkida nii, et kuulajad aktiivloengus seda samuti elu oluliseks osaks peaksid.

Tervisepäev Sindi Gümnaasiumis. Foto Ave-Maria Grimm

Tervisest rääkides ei saa aga kunagi üle ega ümber söögist. Kuigi meie kokad pakkusid maitsvat ühepajatoitu, mille kasulikkuses ei pea keegi kahtlema, oli meil ka külas toitumisnõustaja Laura Truija, kes rääkis nii suhkrust kui ka sellest, mida peaks ikkagi igapäevases taldrikule kuhjatud söögihulgas järgima ja vältima. Valmistati ka smuutisid, mida paljud maitsta said ja oma heakskiidu anda võisid.

Kõige väiksemad gümnaasiumlased lustisid ja tantsisid huvijuhiga saalis, veel käis koolimajas ringi rühm noori fotoaparaadiga – „jahtimas“ teemapilte ning tugitoolisportlastele anti võimalus vaadata raamatukogus filmi „Loomade olümpia“.

Päev, mis algas õues ühise virgutusega, kulges suure sagina ja erutatuna nii kiiresti, et tegelikult oli isegi kahju nii varakult meeleolukas reede kokku võtta ja külalised koos õpilastega koduteele saata. Suured tänud kõigile juhendajatele, kes tegid seda heategevuslikus korras. Kindlasti tasub ära märkida, et külalistest töötubade läbiviijad, kes paljud kohtusid meie lastega esimest korda, kiitsid õpilasi, kes on vahetud, toredad, sõbralikud ja meeldivad. Selline ebatavaline, kuid õpetlik ja kasulik päev andis kindlasti meile kõigile ühe hea positiivse laengu võidelda jonnaka hilistalvega ja oodata jätkuvalt kevadet, mis kuidagi kohale ei taha jõuda.