8. mail tähistati Maarjamäel Teise maailmasõja lõppu Euroopas ja mälestati erinevail pooltel langenuid ning hukkunuid. Sõnavõttudega esinenute seas oli ka Trivimi Velliste, kes peab vajalikuks püstitada Tšehhimaale mälestusmärk seal hukkunud Eesti sõjameestele.

Mälestustseremoonia Maarjamäe mälestusväljakul. Foto Siim Lõvi

Trivimi Velliste

Siiski osundas Velliste oma sõnavõtus esimese asjana tõsiasjale, et järgmisel aastal möödub 70 aastat Punaarmee viimasest kallaletungist Eestile Teise maailmasõja lõpul, kui riik suleti pikaks ajaks justkui surmavalda.

„Meie mälu järjepidevus pole mitte kunagi katkenud, nii nagu pole mitte kunagi katkenud meie riikluse järjepidevus. Ometi kostab siit-sealt ikka ja jälle hääli – miks te räägite kogu aeg minevikust, miks te räägite ajaloost!?“ Velliste vastas, et unustamiste soovunelmad on rajatud liivale, sest üksnes mälu asendamatu erakordsus tagabki elu võimalikkuse. Tema sõnul peegeldub mälu tugevuses meie elujõud: „Meie mälu kestvus on meie vaimu tugevus. Meie vaim aga määrab meie tahte, meie elutahte – meie tahte olla olemas. Ka riigina!“

Velliste peatus ka tõdemusel, et teise maailmasõja lõpu traagilistel sündmustel Tšehhi põrgus on ajaloo leheküljel laiem tähendus ja rahvusvaheline mõõde. „Tšehhi põrgu ei lähe korda ainult meile eestlastele, sel on valus tähendus ka tänapäeva tšehhidele. Ka nemad peavad mäletama kommunismi verist esiletõusu nende kodumaal juba esimesel sõjajärgsel päeval,“ kõneles Velliste ja rõhutas vajadust neile teadvustada, et nende kaasmaalased mõrvasid relvituid Eesti sõjamehi, kes olid võidelnud oma maa vabaduse eest. „Tšehhimaale tuleks püstitada mälestusmärk seal hukkunud Eesti sõjameestele!“

Velliste juhtis tähelepanu meie osale ajaloos, mis ei ole iseenesestmõistetav ja mille nimel tuleb kestvalt võidelda, isegi rahu ajal. „Ettenähtavas tulevikus ei näe me kallaletungi ohtu,“ ütles kõneleja, aga küsis samas – kui kaugel on ettenähtav tulevik?

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressi 257 delegaadist andis 253 inimest oma hääle erakonna esimeheks valitud Mart Helme poolt, teatas erakonna pressiteenistus. Kongress peeti 13. aprillil Tallinnas Mustpeade majas, kus tegi põhjaliku ettekande erakonna ees seisvatest ülesannetest Mart Helme.

Mart Helme, foto erakogust

„Kakskümmend kaks aastat taasiseseisvat Eestit võis hiljuti küll tähistada priiuse põlistamise päeva, kuid see priiust põlistanud Eesti on kahetsusväärselt kõike muud kui terve ja elujõuline,“ leiab Helme, kelle hinnangul on ligemale ühe inimpõlvega välja joonistunud rida kroonilisi haigusi, mis on paljuski krooniliseks muutunud just tänu seni riigis ellu viidud poliitikale.

Ta peab kõige fataalsema lõpuga ähvardavaks haiguseks demograafilist kriisi. „Kui võtta lähtepunktiks Laulva revolutsiooni periood, mil Eestis sündis aastas 25 000 last, siis on meil 90. aastate algul järsult langenud sündivuse tulemusena järgneva kahekümne aasta vältel sündimata jäänud umbes 200 000 last… Kui lisada siia 100 000 piiri ületanud massiline riigist lahkumine, saamegi kokku hirmuäratava rahvastikukao, mis on kõrvutatav koguni stalinlike repressioonide läbi kantud inimkaotustega.“ Helme peab demograafilise kriisi põhjuseks valesid poliitilisi ja majanduslikke otsuseid. Samuti paduliberaalsest ideoloogiast tingitud amoraalset hoiakut.

Olukorda parandamata saab kriis Helme sõnul üksnes süveneda. Muutuse tekitamiseks peab erakond vajalikuks asutada riikliku panga, kuhu koondatakse kõigi riigiasutuste ja omavalitsuste vahendid, mis praegu teenivad tulu võlakriisi tekitanud välismaistele kommertspankadele. Pank toimiks ühtlasi ka pikalaenupangana noorte peredele: eluasememurede lahendamiseks, kusjuures iga sündinud laps kustutaks 25% noore pere eluasemelaenust.

„Vaatame üle ka pensioniaastate arvutamise koefitsendid, arvestades ka laste kasvatamist staažina,“ kõneles Helme demograafilise seisundi parandamise võimalikel meetmetel.

Jätkates rahvuse püsimise teemal ütles Helme, et rahvusriigid on vägagi elus ja moodustavad ikka endiselt – nii nagu 19. ja 20. sajandilgi – enamiku riikide mõtte ning sisu. „Ka Eestit ei oleks Eestina, kui me poleks juba 13. sajandil olnud sisuliselt rahvusriik, kõnelgu meie postmodernistlikud euroajaloolased mida tahes. Eesti riigi mõte on jätkuvalt eesti rahvas, meie keeles ja meie omanäolises kultuuris. Ometi püütakse meile sisendada Stockholmi sündroomi, mis justnagu kohustaks meid pidama venekeelset dialoogi okupatsiooniajast siia jäänud vene migrantidega ja võtma avasüli vastu Lääne-Euroopa endiste koloniaalriikide asumaadest Euroopasse valguvaid immigrante.“

Helme sõnul ei esinda nad vähimalgi määral suletust, ksenofoobiat ja rassistlikke eelarvamusi, kuid väikerahvana antakse endale täiel määral aru oma piiratud absormeerimisvõimest võõraste suhtes. „Nii nagu pole eesti rahvas süüdi meid viiskümmend aastat rõhunud okupatsioonis ja selle tulemustes, nii ei ole me süüdi ka Lääne-Euroopa koloniaalimpeeriumite moraalses võlas oma endiste kolooniate ees. Meie ja ainult meie saame oma rahvuskodus otsustada võõrastega peetavate dialoogide tonaalsuse ja keele üle, samuti ka selle üle, keda ja kui palju me üldse mujalt oma riiki elama lubame. Meie nägemuses on Eesti ka tulevikus rahvusriik.“

Helme hinnangul ei pääse me paratamatult mööda oma kohast Euroopa Liidus ja suhetest sealsete partneritega. „Samas ei saa me mööda faktist, et see Euroopa, mida meile 2003-ndal ja 2004-ndal aastal referendumiks müüdi ja see Euroopa, kus me ennast pärast 2008-ndal aastal puhkenud majanduskriisi leiame, on kaks erinevat asja. Eesti rahvas pole oma poliitikutele kunagi andnud mandaati Euroopa Föderatsiooniga liitumiseks või seal olemiseks.“

Helme viitab Suurbritannia peaminister David Cameron’ile, kes praeguste selgete suundumuste jätkumisel Euroopas kavatseb liikmelisustingimused Euroopa Liidus ümber vaadata ja rahvuslike huvide viimase kaitsevallina liikmelisuse küsimuses ka uue referendumi korraldada. „Ma arvan, et me peaksime oma europoliitikas Cameroni liini käsitlema hea eeskujuna.“

Vene teemal kõneldes järeldab Helme, et järeleandmiste tee on enesehävituslik. „Siinjuures on tähtis rõhutada, et suurem osa nimetatud järeleandmistest on sündinud ennast rahvuslikuks nimetavate erakondade kätega ja meie nn. Lääne sõprade tungival soovitusel. Viimased näevad meis aga lihtsalt tülikat takistust oma isekate suhete arendamisele Moskvaga ning käsitlevad meid samaaegselt ka mugava vahetusrahana.“

Helme nendib, et oma territooriumist 5,2% ära andmise eest pole saadud Venemaalt vastu mitte kõige vähematki: ei vabandust okupatsiooni eest, ei kompensatsiooni okupatsioonikahjude eest, ei tasarveldust Stalini poolt Vene Föderatsiooni koosseisu haaratud alade loodusvarade eest, ei kinnitust austada nüüd ja tulevikus meie suveräänsust, ei Venemaal asuvate Eesti kunstivarade ja president Konstantin Pätsi ametiraha tagastamist. „On mõistetav, et me ei hakka Venemaalt neid alasid tagasi vallutama. Kuid sama mõistetav peaks olema ka, et valitsus Venemaa poolsete vastutulekuteta ning eesti rahvalt referendumil luba küsimata uuele, illegitiimsele piirilepingule allkirja ei anna.“ Helme osundab Läti õppetunnile, kus loodeti läti rahva sünnikodu põliste alade loovutamise järel Abrenes samuti suhete paranemisele Moskvaga, saadi vastu aga uued, veelgi räigemad nõudmised ja ähvardused.

Ta nimetab Lätit ja Eestit siiami kaksikutena. „Kui langeb Läti, langeb ka Eesti. Kui langeb Eesti, langeb ka Läti.“ Endine suursaadik Venemaal peab õnneks, et Eestil on kõigist liberaalide ja vasakpoolsete vastupidistest katsetest hoolimata säilinud arvestatav esmane kaitsevõime, mis tugineb kutseliste sõjaväelaste, ajateenistuse ja Kaitseliidu koostegevuse sümbioosil.

Järgnevalt peatub Helme regionaalpoliitikal, majandusel ja muudel siseriiklikel teemadel. Lõppeks ütleb, et nende erakonna missiooniks on Eesti päästmise missioon.

Täisteksti saab lugeda siia klikkides

Maaleht koos Nordea Pangaga kutsub konkursi “Teeme Eesti korda!“ kaudu oma kodukohta paremaks paigaks muutma. Ideede teostamiseks jagatakse 5000 eurot.

Juba mitmendat nädalat peibutab Maalehe vahel suur reklaam “Teeme Eesti korda!”, kus jagamiseks 5000 eurot.

Et konkursist osa võtta, on aega vaevu üks kuu, sest projekte oodatakse hiljemalt 5. maiks. Osalemise ankeedi leiab aadressilt www.maaleht.ee/eestikorda. Sinna saab kanda oma ideed, tegevused, tegijad ning oletatava maksumuse.

Osalema oodatakse nii üksikisikuid kui ka kogukondi, küla- ja noorteseltse ning sõpruskondi, kellel ühine soov midagi koos ära teha.

Ehkki konkursile saab projekti esitada idee autor, kutsub Maaleht üles ka teisi usinalt ja avalisilmi ringi vaatama.

“Inimesed võiksid meile teada anda, mida ja kus nad tahavad teha. Kas soovitakse külla, asulasse või väikelinna rajada mänguplats või koerte treeningupaik. Või on seltsimajas vaja mõni aken vahetada, ahju uuendada või maja värvida,” toob Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik näiteid.

Ideekonkursil välja pandud 5000 eurot on mõeldud selleks, et katta neid kulutusi, mida žürii valitud ideede teokstegemine eeldab. Samas võib Maalehe ja Nordea kingitud raha olla ka kaasfinantseeringuks, kui soovitakse midagi suuremat ette võtta.

Kindlasti võiksid kaasa aidata vallavalitsused, levitades tegutsemisele kannustavat sõna ning julgustades aktiivseid elanikke ideid ja projekte toetuse saamiseks kirja panema.

Loe lähemalt

Palusin Trivimi Vellistelt kokkuvõtvat tagasivaadet priiuse põlistumise päeva pühitsemisele ja sellele eelnenud kaheksa kuud kestnud ettevalmistusele.

Priiuse põlistumise päeva pühitsemiseks valmistuvad Tori Põhikooli ja Sindi Gümnaasiumi õpilased harjutavad Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku juures lipu hoidmist

Sindi ajalooklubi teemaks oli 27. märtsi õhtul "Iseseisvuse tulemine ja taastulemine". Peaettekande tegi Lembit Roosimäe, millele järgnes elav mõttevahetus.

Pärnu muuseumi kohviku vitriinis on näha kolmekümnendate aastate kohvilauda

Trivimi Velliste ja Küllo Arjakas Eesti Panga muuseumi trepil

Trivimi Velliste: Tänane maailm on väga kinni jooksvates argimuredes – rohkem, kui oleks põhjust. Püüd aeg-ajalt nendest kõrgemale vaadata aitab kaasa ka argimurede lahenemisele.
Ajakirjandus siiski tuli selle teemaga tasapisi kaasa, eriti kui lähemale jõudis riigi 95. sünnipäev. Aastavahetusel osutasid 27. märtsile nii meie riigipea kui ka valitsusjuht. Sellele päevale pöörasid tähelepanu nii Postimees kui ka Eesti Päevaleht, rääkimata Maalehe Pärnumaa blogist, aga ka Pärnu Postimehest. Tõsi, suurem tähelepanu jäi viimastele nädalatele.

Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho on priiuse põlistumise päeva nimetuse autor

Tõepoolest võttis Sinu järjekindel pingutus lõpuks vedu. Kuidas jäid päevaga rahule?

Lembit Lõhmus, rinnamärgi kujundaja

Trivimi Velliste: Pingutajaid oli palju. Viis seltsi-ühingut koos EELK ja Kaitseliiduga tegid kaks üleskutset pühitseda seda päeva ennekõike tänumeeles, enesessesüüvivalt, pigem rohujuure tasandil kui suurüritustena. Seda võeti kuulda. Olulise murrangu tõi kaasa ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, kes 5. veebruaril tegi ettepaneku kutsuda seda päeva priiuse põlistumise päevaks. See väljend sai kohe tuule tiibadesse ja huvi kasvas. Ettevalmistuste kohta kogus jooksvalt teavet Riigikantselei, kes muide rahastas osaliselt ka Eesti Posti väljalastud ja Indrek Ilvese kujundatud kauni tervikasja, mida pidulikult esitleti Eesti Pangas. Eesti Lipu Selts lasi käibele Tiina Sildre kujunduses Tunne Kelami fotoga postkaardi. Lipu Seltsi algatusel valmistas Miniplasti märgikoda Meelis Pääbo käe all väga õnnestunud ja taganõutud päevakohase rinnamärgi. Kõik kolm nimetatud meenet saadeti ka maakonnalinnadesse – maavanemad võtsid selle päeva vägagi südamesse. Nii et ettevalmistajaid oli väga palju ja väga erinevatel tasanditel.

27. märtsi hommikul Pärnu kontserdimaja juures, kus lauldi ühiselt "Ta lendab mesipuu poole"

Rahvusringhäälingu Terevisiooni otselülitused Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Kuressaares vajutasid tervele päevale juba varajasel hommiktunnil tugeva pitseri.

Külalised Eesti Panga muuseumis priiusepäevale pühendatud tervikasja esitlusel

Trivimi Velliste: See on tõsi. Rahvusringhäälingu panus päeva õnnestumisse oli otsustav.
See on näide meie ajakirjanikkonna missioonitundest. Küsimus ei ole ainult kõrges professionaalsuses, veelgi olulisem on, et ajakirjanikud teavad, et ka nemad on selle riigi kodanikud ja nendest oleneb vägagi selle maa ja rahva tulevik. Rahvusringhäälingu raadiokanalid mängisid keskpäeval hümni – paljudes koolides katkestati tunnid, koguneti aulasse ja lauldi kaasa! See oli väga liigutav vaatepilt!

Trivimi Velliste: Kõige rohkem tuleks vältida üksteisest möödarääkimist. Mõned nurisevad, miks räägitakse esimesest ja teisest Eesti Vabariigist. Ja täie õigusega! Eesti Vabariiki on olnud ainult üks – katkematult nüüd juba üle 95 aasta, tänaseks täpsemalt 34 732 päeva. Kuid vabaduseaegu on olnud tõepoolest kaks – esimene 7890 päeva, teine tänaseks juba 7892 päeva. Ajaloos on mõned asjad kokkuleppelised – nagu näiteks riigi sünd 24. veebruaril 1918.
Pärnu Endla rõdult kuulutati riik teatavast päev varem välja, aga aluseks on võetud sündmused pealinnas. Vaielda selle üle, kas 1918. aastal oli Eestis Saksa okupatsioon või mitte, näib üsna viljatu. Eesti rahvasuu nimetas 1918. aasta suve mustaks suveks. Ja teisalt, lugeda Nõukogude okupatsiooni alguseks 6. augustit 1940 on selgelt naeruväärne. NSV Liidu Ülemnõukogu vastav otsus Eesti „vastuvõtmise“ kohta N. Liitu oli algusest peale õigustühine.
Eesti Vabariigi õigust ja Stalini õigust ei maksa omavahel segamini ajada. Pean meie tehtud arvutusi põhjendatuiks, nendega on nõusutnud kõik ajaloolased, kelle arvamust olen küsinud. See muidugi ei tähenda, et mõni ei võiks jääda teistsuguse arvamuse juurde.

Kuidas on lugu priiuse põlistumisega meie lõunanaabritel? Läti saatus on ju vägagi meie sarnane!

Trivimi Velliste: Lätlased pöörasid selle päeva lähenemisele minu teada tähelepanu alles üsna viimasel minutil. Mu järelepärimise peale vastas sealse kaitseministri parlamendisekretär
Veiko Spolitis (pooleldi eestlane), et 21. märtsi hommikule on kavandatud pidulik auvahtkond Riias Vabadussamba juures. Lätlaste priiuse põlistumise päev saabus meist veidi varem, sest nad kuulutasid oma riigi välja meist hiljem.

Mida ütled kokkuvõtteks?

Trivimi Velliste: Tahaksin südamlikult tänada neid kümneid, sadu ja tuhandeid kaasmaalasi, kes selle päeva tähendust mõistsid ja midagi selle mõistmise kinnituseks ette võtsid. Kõige paremini on selle päeva olemuse kokku võtnud esimene sõjajärgne USA suursaadik Eestis Robert Frasure, kui temalt 1992. aastal küsiti, kas Eesti iseseisvus jääb püsima. Ta vastas: „Ma ei tea. Aga ma tean – iga päev iseseisvust teeb Eesti iseseisvuse püsivamaks.“

Autogrammidega varustatud tervikasjad

Tänan ja jõudu uuteks algatusteks-ettevõtmisteks!

Samal teemal:

Kutse priiuse päeva jäädvustamisele

Tänuks olemasoleva eest

FOTOD: Eesti Pangas esitleti priiuse põlistumise päevale pühendatud postkaarti

Pärnus lauldi priiusepäevale

Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse liige tervitab priiuse põlistumise päeva hommikul

Pühitsegem priiuse põlistumist!

Mati Hint: Priius, kallis anne, taeva kingitus

Priiuse põlistamise päev Seljametsas

Ülevaatlikult priiusepäeva pühitsemisest

Tervikasi priiuse põlistumise päevaks

27. märtsil saabub kordumatu priiuse põlistumise päev

Pühitsegem priiuse põlistumise päeva!

Eesti aeg kestis ühtekokku 7890 päeva

Pirita kloostri vaimulik Vello Salo kirjutas 2002. aasta 26. märtsil Eesti Päevalehes „Vaikne nädal Kolmandas Eestis“ Suur-Reede tähenduses, mis haarab kaasa mõtlema veel kümmekond aastat hiljemgi.

Esivanemad on muu ilusa hulgas meile pärandanud sõna ristiinimene. See sõna ei vajakski selgitamist, ent kui palju on väärt pelk teadmine, et keegi kandis minu eest rasket risti? Paljud ei vaevu prügikasti viima paberitükikestki, mis kallis ligimene on maha pillanud. Kroonu köiest me parem ei räägigi.

Austame neid, kes langesid sõjas – ”andsid oma elu meie eest”, tavatseme ütelda. Ma ei tea teistest, kuid mina küll ei läinud sõtta oma elu andma, vaid ikka vaenlase elu võtma. Kuidas keegi; igatahes minule näib sõjas langemine võrratult kergem kui kogu elu kestev töö teiste heaks. Ent see ongi ristiinimese ideaal: aidata teisi alati, hoolitseda teiste eest, kanda teise inimese risti.

Suure Reede teenistused tuletavad meelde kannatuse müsteeriumi. Nad tuletavad seda meelde otse kombataval kujul: siin on nähtav ja käegakatsutav rist, siin on ristile naelutatud inimene. Muidugi, kui tahame seda näha ega käi kaarega ümber Kolgata.

Pirita uude kloostrisse tullakse pärima: misasja need nunnad siin ometi teevad? Kui need vastavad: ”Üritame inimesteks saada,” ollakse pooleldi pettunud. Ei osata veel hinnata, et peale kehakultuuri keskuse on Pirital ka vaimulik keskus. Terves kehas terve vaim? Või tühja sest vaimust?

Loe täisteksti siia klikkides

Samal teemal:

Pärnus toimus esimest korda Suure Reede ristikäik

John Henry Newman Suur-Reede mõttest

Sindi Linnavolikogu aseesimees Toomas Kuuda juhtis tähelepanu artiklis „Sindi volikogus ei väärtustata haridust ja õpetajaid“ isikulisele ebatäpsusele ja teatas, et eelarve vastuvõtmise poolt ei saanud Jako Järvsaar hääletada, kuna ei osalenudki volikogu istungil. Kuuda sõnul hääletas lisaks artiklis nimetatud isikutele Kodulinn Sindi volikogu liige ja sotsiaalkomisjoni esimees Margit Buht.

Artikli autorina vabandan kahetsusväärse eksituse pärast. Kuna ei viibinud hääletamisprotseduuri juures, siis kasutasin volikogu esimehelt saadud kinnitust, mille juures võis eksituse põhjuseks saada loo lõpu kontekstis Jako Järvsaare nime mainimine.

Eilsel Sindi volikogul ei peetud vajalikuks kinnitada muudatusettepanekut suurendada gümnaasiumi personalikulusid 34 800 euro suuruses summas, mis tagaks õpetajatele tõrgeteta palga tasumist.

Sindi Gümnaasiumi hoone

Eelnõu välja jätmise poolt hääletasid fraktsiooni Uuenev Sindi liikmed Toomas Kuuda, Peeter Põhonin, Birjo Piiroja, Enn Ansu ja Irina Gofman (Keskerakonna nimekirjas volikogusse kandideerinud, aga mitte erakonna liige), samuti sotsiaalkomisjoni esimees Margit Buht ja Gerli Mets, kes pääsesid volikogusse Kodulinn Sindi nimekirjas.

Sindi Gümnaasiumi direktori Ain Keerupi kommentaar kujunenud situatsioonile

Väga raske on kommenteerida. Ei saa öelda, et eile Sindi linnavolikogus õigusliku aluse saanud eraldissummad oleks tulnud koolile üllatusena. Kuid see, et nad tõesti sellistena vastu võeti, on siiski mõneti üllatav.

Juba eelmise aasta lõpus oli selge, et riik ei plaani haridustoetust omavalitsustele eraldada enam endises mahus ning plaanis on põhikooli õpetajate ja gümnaasiumi õpetajate palgarahad eraldada. Ei saa ju väita, et riigil see õigus puudus. Küsida võib vaid, kas mängureeglite ühepoolne äkiline muutmine on partnereid austav tegevus. Aga riik ei ole ka Sindi Gümnaasiumi omanik, seega tuleb küsiv või siis imestav pilk suunata kuhugi mujale. Aga kuhu?

Keeruliste olukordade vältimise eesmärgil korraldasime käesoleva aasta 24. jaanuaril Sindi Gümnaasiumis vestlusringi, kuhu kirjalike kutsete alusel ootasime nii volikogu, linnavalitsuse, hoolekogu kui ka kooli töötajate esindajaid. Konverentsiruum oli asjast huvitatud rahvast täis, kuid suurema osa moodustasid need, keda halvenevad olud isiklikult puudutasid. Tõe huvides tuleb kohe ära öelda, et kohal olid nii volikogu esimees, linnapea kui kultuuri- ja haridusnõunik. Linnavolinikke saabus kahjuks oodatust vähem. Inimlikust vaatenurgast on see isegi mõistetav, sest kui sa reaalselt ei ela Sindis ega ka tööta siin, siis iga sõit Sinti, lisaks igakuisele volikogu istungile, on seotud ajalise ja ka rahalise kuluga.

Koolijuhina andsin eelpool mainitud kokkusaamisel ülevaate kujunenud ning tõenäoliselt kujunevast olukorrast. Loomulikult oli siis veel tegemist ennustusliku olukorraga, sest lõplikud haridustoetuse summad selgusid hiljem, kuid kinnitasid kardetut. Samuti selgitasin kujunenud olukorra põhjuseid. Kahjuks loodetud vestlusringi ei kujunenud, sest hoiduti seisukohavõtmistest. Kooli toetava seisukohaga esines vaid linnavolikogu esimees Aleksander Kask, kes asus seisukohale, et kooli ei saa jätta oma muredega üksi ning olukorrale tuleb leida mõistlik lahendus. Oma sõna ta ka pidas ning esitas volikogule linna eelarve arutelu käigus muudatusettepaneku, mis oleks kooli säästnud halvimast. Kindlasti oleksin koolijuhina pidanud langetama raskeid valikuid, kuid majandamine oleks osutunud võimalikuks. See muudatusettepanek aga volikogu istungil poolehoidu ei leidnud ning hääletati maha.

Millises olukorras me siis täna oleme?

Me ei arvusta majanduskulude eraldist, sest raskel ajal tuleb kokku hoida igalt poolt, kust võimalik, ning loota soojale ilmale. Palgafond aga teeb väga murelikuks. Hoidun igal võimalikul juhul selgitustes kasutamast arvandmeid, sest sageli jäädakse edaspidistes arutlustes kinni numbri täpsuse olemusse ega räägita enam probleemist. Aga hetkel peab siiski mõned arvud selgituseks tooma.

Teadupärast on haridus- ja teadusminister lubanud õpetajatele palgatõusu (palgafondi suurenemist 11% võrra) ning suurenenud on ka riiklik töötasu alammäär (umbes 11%). Kui me lisame siia fakti, et Sindi Gümnaasiumi palgafondist 2/3 moodustab õpetajate töötasu, siis eeldusel (mis ei pea paika), et ülejäänud 1/3 ulatuses palga suurenemist ei toimu, peaks palgafond suurenema vähemalt 7% võrra. Tegelikkuses tuleb aga arvestada täiendavalt 10 mittepedagoogilise töötaja palgatõusuga, kelle töötasu on alampalgaga võrdne või selle lähedal. Seega peaks palgafondi tõus olema veelgi suurem. Reaalsed numbrid räägivad aga hoopis midagi muud. Eelarve eelnõust võib iga teemast huvitatud inimene teada saada, et palgafondi suurus 2011 aasta täpsustatud eelarve kohaselt oli 575 972 €, käesoleva aasta eraldis aga 584 399 €. Et mitte komakohtade üle vaielda, jätan siinkohal arvutused igaühe enda teha, aga kindlasti ei ole see 7% ega rohkem. Ja kui veel täpsemaks minna, siis täpsustatud 2011. aasta eelarve ei väljenda veel reaalset 2011. aasta palgakulu. See oli kooli arvutuste kohaselt 588 373 €. Seega kui nüüd uuesti arvutada palgafondi tõusu, siis vastus on miinusmärgiga.

Tahan uskuda, et eile koolile eraldatud 2013 aasta palgafondi suurus on saadud põhjalike arvutuste tulemusena ning loodan, et lähiajal avaneb mul võimalus nende arvutustega ka tutvuda.

Mis saab edasi?

Kõiki vastuseid täna hommikul veel ei ole. Mõtlemist on palju. Olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et möödapääsmatuid muudatusi ei saa planeerida aasta algusest, vaid tänasest edasi paarikuulise viivitusega. Põhjendan. Kui kool otsustab, raske südamega loomulikult, mingist tegevusest loobuda, siis sellega kaasnevad kahjuks ka konkreetseid inimesi puudutavad otsused. Ametikoha koondamisest etteteatamine võtab oma aja ja kompensatsioon oma osa niigi vähesest ressursist.

Millest loobuda?

Gümnaasiumiastmest? See on otsus, mida kindlasti ei langeta kool. Olen veendunud, et see puudutab kogukonda tervikuna ning sellistele sammudele peab eelnema avatud suhtlemine kogukonnaga. Sealt edasi ühise seisukoha väljakujunemise järgselt linna arengukava muudatused jne.

Vene õppekeelega õpilaste õpetamise lõpetamine? Taas kogukonna teema. Koolijuhina olen jätkuvalt seisukohal, et linnas, kus mitte-eestlaste osakaal on piisavalt suur, peaksime võimaldama kõige väiksemate laste õppimise kodu lähedal. Usun, et valimisaastal on kõik poliitikud samal seisukohal.

Tugispetsialistid? Oleme just saanud oma tugisüsteemid hästi tööle ning maakonna mõistes üks edukamatest. Aga ka vajadus tugispetsialistide teenuste järele on meil suhteliselt kõrge. See tooks kaasa probleemide süvenemise tulevikus.

Huviringid? Pikapäevarühm? Eelkool?

Ühesõnaga – küsimusi on rohkem kui vastuseid. Pean lõpetuseks nõustuma Sindi linnapea Marko Šorini mõttega, et kujunenud olukord ei motiveeri kindlasti Sindi Gümnaasiumi töötajaid paremini tööle. Aga hetkel toimuvas koolide konkurentsivõitluses vajaksime motivatsiooni rohkem kui kunagi varem.

Linnapea arvamus

Eile avaldatud intervjuus kirjeldas linnapea Marko Šorin samuti muret eelarve projektist välja hääletatud õpetajate palgaraha pärast. Ta ütles, et volikogu liikmete erimeelsuste sisu ei näita mitte niivõrd erinevate huvide vastandlikkust ja nende kaitsmist kui pigem nomenklatuurset lähenemist. See tähendab vaidlusi ennekõike isikute meeldivuse või mittemeeldivuse üle – selle asemel, et leida ühisosa linna arengu tagamisel. Ta ütles, et mingil ajahetkel on kooli palgaraha sõna otseses mõttes otsas ja küsis: „Kas selline olukord mõjub õpetajatele motiveerivalt? Mina ei usu. Kas see näitab volikogu liikmete perspektiivset suhtumist linna arengusse? Jälle ei usu.“ Viimaks esitas Šorin üldistava arvamuse sellest, et võib-olla on volikogus liiga palju liikmeid ja nad ei tunneta linna asjade otsustamisel oma vastutust.

Kokkuvõtva repliigina

Vastutustundetu suhtumine oma linna heaolusse seletabki võibolla kõige paramal viisil põhjuseid, miks volikogu liikmete enamust ei huvita sisuline dialoog Sindi Gümnaasiumiga ja selle asemel hämatakse volikogu istungitel sisutute küsimuste esitamisega linnapeale või kaitstakse oma seisukohti ülima ebakompetentsuse varjamatusega. Väite illustreerimiseks võib meenutada 24. jaanuaril kooli direktori Ain Keerupi initsiatiivil kokku kutustud ühisnõupidamist. Kummalisel kombel polnud tol korral kohal enamikke õpetajate palgaraha välja hääletajatest. Vaatamata direktori korduvatele pakkumistele ei soostunud kohal viibinud volikogu aseesimees Toomas Kuuda mitte ühegi sõnaga selgitama enda või fraktsiooni Uuenev Sindi seisukohta. Samas ei jätnud Keerup vähimatki kahtlust oma kompetentsuses, mis on vajalik kooli juhtimiseks. Vastuse said volikogu liikmete poolt varem esitatud küsimused. Kahjuks ei saanud küsijad ise oma küsimustele vastuseid kuulda, kuna ei ilmunud kohale. Samuti pole need samad liikmed pidanud vajalikuks mitte kordagi kutsuda koolijuhti volikogu ette, et võimaldada olulist küsimuste-vastuste vooru, rääkimata argumenteeritud dialoogist.

Samal ajal peab revisjonikomisjon tähtsaks revisjoni aktsiooni järjekordset läbiviimist, kuigi mõnigi varajasem ämbrisse astumine ja kooli suhtes ülekohtuselt ebaõiglane otsus on siiani revisjoni poolt jäänud selgitamata. Ka see seab õigustatult n.ö. nomenklatuursetel alustel volikogu liikmete töö suure küsimärgi alla.

Tagatipuks tähelepanek, millele volikogu esimees Aleksander Kask osundas jaanuari istungil: „Te pole ju Sindi inimesed, mis asja te siin ajate?“ Sellele väitele ei vaielnud vastu ega selgitanud oma asjaajamise tagamaid mitte ükski neist neljast, kellel puudub Sindis tegelik elamine või töökoht, mis neid selle paigaga peale fiktiivse sissekirjutuse kuidagi seoks.

Näib, et Riigikogu liikmel Annely Akkermannil on siiski õigus, kui ta vankumatu veendumusega eelistab kohalike huvide eest seismisel näha inimesi samast kogukonnast, vallast või linnast.

Eile toimus Sindis Eesti Keskerakonna Volikogu isung, kus muuhulgas kõneles Edgar Savisaar poliitilisest olukorrast.

Edgar Savisaar esineb Eesti Keskerakonna Volikogu VIII koosseisu VII istungjärgul Sindi seltsimajas

Marko Šorin kutsus Keskerakonna Volikogu liikmeid 1. mail Sindi 75. sünnipäeva tähistama

Edgar Savisaar kinnitas pärast linnapea Marko Šorini tervitust, et Sindis on väga tugev Keskerakondlik seltskond. Erakonna esimees alustas sõnavõttu osundamisega liikmeskonna järjekindlale täienemisele. „Viimase kolme nädalaga on tulnud erakonda juurde 710 inimest. Me värbame uusi liikmeid nii aktiivselt ka sellepärast, et Reformierakond viskas meile kinda. Nad teatasid, et riigi sünnipäevaks on nemad kõige suurem partei. Siis nad olid meist 500 liikmega tagapool ja täna on nad samuti meist 500 liikmega tagapool. Muidugi tähendab see seda, et mõlemad täiendavad oma ridasid,“ võrdles Savisaar oma erakonna rebimist võrdluses Reformierakonnaga. Savisaar ei saa hästi aru inimestest, kes praegu veel Reformierakonda või IRL-i astuvad, kuna sellega toetatakse senist valitsuse poliitikat. Esimees loodab olla Keskerakonnaga endiselt suurim partei ka eelseisvatel kohalikel valimistel: „Usun, et ei ole kaugel aeg kui me ületame 14 tuhande piiri. Mäletate, 12. tuhandes oli meil tuntud lauljatar Katrin Siska, 13. tuhandes muusik Mait Maltis. Uute liikmete värbamine ei ole võistlus, see on juba võitlus, et mitte alla jääda, vaid et ellu jääda.“

Kalev Kalllo ja Priit Toobal

Savisaare sõnul pole Keskerakond üksnes Tallinna keskne. „Me peamegi olema tugevad üle riigi. Mul on hea meel Võrumaa, Virumaa ja Viljandimaa pärast. Ma muretsen Ida-Virumaa, Saaremaa pärast. Edu toovad pikad nimekirjad ja valimistel otsustab üks hääl.“ Ta tuletas meelde eelmisi kohalikke valimisi, kus erakond pani välja üle 200 nimekirja rohkem kui 3 tuhande inimesega ja tulemuseks saadi Reformierakonnast poole rohkem hääli. Seda saavutust soovitakse veelgi parandada. Savisaare hinnangul on erakonnal piirkondi, kus ollakse valimisteks rohkem valmis, näiteks Lääne-Virumaa või Põlvamaa. Samas osundas ta irooniliselt piirkondadele, kus loodetakse ikka veel, et valimisi ei tulegi. Need on Ida-Virumaa, Tartumaa. „Ei ole nii, et kaotavad Savisaar, Kallo ja Toobal ja ülejäänud vaatavad pealt. Kui kaotame, kaotame koos ja kui võidame, võidame kõik koos. Selleks, et võita, on tarvis iga ühe panust,“ kõneles Savisaar võitlusvalmilt ja leidis, et valimiste vaheline võitlus jaguneb põhijõududes kaheks: parempoolsed reform ja IRL, teiselt poolt tsentristid ja vasakpool, kelleks on keskerakondlased, sotsid ja tänaseks manalateele varisenud rahvaliitlased.

Volikogu istung

Kõneldes sotsiaaldemokraatidest ei näe Savisaar kahe erakonna poliitilistes eesmärkides suurt vahet ja ideoloogiliste nüansside mõningast erinevust loomulikuks ning vähetähtsaks. „Me mõlemad tahame sotsiaalset tasakaalu, piirkondliku arengu ühtsust, kodurahu,“ ütles Savisaar, kes näeb mõlema erakonna ühise poliitilise vastasena parempoolsust, mis põhjustavat eesti rahva massilist põgenemist kodumaalt, uskumatut hinnatõusu. Nimetades eelnevaid asjaolusid Eesti riigi ja rahva surmatõveks, näeb Savisaar lahendust astmelise tulumaksu kehtestamises, töökohtade loomises, samuti kodurahus eestlaste ja venelaste vahel.

Lühidalt öeldes teeb Savisaar ettepaneku toimida kogu Eestis Tallinna eeskujul, mis tähendaks tasuta ühistransporti, eakate pensioni toetust, odavamat apteeki kaupa ja uute töökohtade loomist. Ta rõhutas, et Tallinn kasvab mitte ainult sisserände arvel, nagu konkurendid püüavad rääkida. „Tallinn on Eestis ainus suurim piirkond, kus elanike arv kasvab loomuliku iibe arvel ja see on kõige tähtsam.“

Keskerakonna volikogu tervishoiu- ja sotsiaalkomisjoni esimees Marika Tuus-Laul tutvustab volikogu avalduse eelnõu „Nõuame kiirabireformi peatamist!“

Savisaare seisukohalt mõeldakse erakonnas programmiliselt sotsidega küllaltki ühte moodi, kuid suur vahe olevat sotside ja Keskerakonna poliitika tegemise vormis: „Nemad räägivad, meie teeme, nemad räägivad, aga unustavad. Võimule saades hakkavad hoopis parempoolsete lubadusi täitma. Näiteks Tallinna Vee enamusaktsiate müük, Eesti Raudtee müük ja suured eelarve kärped omavalitsuste arvel viidi läbi sotside kätega. Sotside kõige nõrgem külg ongi see, et neil võib olla hea programm, aga võimule saades unustavad nad oma programmi ja meie asi on neile seda meelde tuletada,“ osundas Savisaar, kes peab võitluse keskmeks mõistagi Tallinnat. Kes võidab Tallinnas, see võidab ka kogu Eestis.

„Parempoolsed parteid ja nende toetajad eesotsas Ilvesega mõtlesid välja n.ö. jääkeldri liikumise,“ meenutas Savisaar, kes peab Rahvakogu kaugemaks eesmärgiks sotside ja IRL-i moodustatavat valitsust ilma Keskerakonna ja Reformierakonnata.

Edgar Savisaar tänab aktiivsemaid uute liikmete värbajaid

Savisaar ütles kirjanduslikku kujundit kasutades: „Poisid tulge üle, aga me ei paku neile mundri vahetuse eest võid leiva peale määrida. Me pakume neile ausat ja aatelist poliitika tegemist. Me koputame neile südametunnistusele – vaadake, mis Eestist on järele jäänud. Vastutust, mis on juba ära tehtud, seda ei saa keegi ära võtta neilt, kes sellel ajal on olnud Reformi või IRL-i taga või toetanud.“ Savisaar kutsus Reformierakonnast ja IRL-ist välja astuma, sest see olevat ainus võimalus neil oma hingi päästa.

„Maavalitsused ei ole kindlasti üksused, mis peavad iga hinna eest säilima, aga ma usun, et need, kes veendunult räägivad, et maavalitsustes tehti kunagi nö “roppu tööd” ja täna on see lihtsalt mõnus “lesila”, eksivad,” ütles Pärnu maavanem.

Pärnu maavanem Andres Metsoja

Kolmes suures maakonnas, Tartu-, Pärnu- ja Viljandimaal on hetkel kokku 57 omavalitsust. Ehkki see arv on sel aastal toimuvate kohalike omavalitsuste volikogude valimiste järel mõnevõrra vähenemas, jääb alles ikkagi üle 50 valla/linna. Siim Kiisleri „Tõmbekeskuste Eesti” mudel peaks aga nende maakondade kaarte muutma väga oluliselt. Maavanemad arvavad, et igasse maakonda jääb alles kaks kuni kolm omavalitsust.

„Ükski muudatus ei lähe valutult, kuid palju valusamad on tagajärjed siis, kui õigel hetkel protsesside juhtimisest loobuda, sest nõnda on lihtsalt mugavam. Mul on hea meel, et Pärnumaa omavalitsused käsitlesid viimasel Pärnumaa Omavalitsuste Liidu maakogul omavalitsuste reformi ja sellega seonduvat. Arutelu oli igati eluterve ja sisuliselt edasiviiv. Diskussioonis selgus, et nii tõmbekeskuste kui ka kohalike omavalitsusliitudel põhinevad lahendused võiks kujuneda sobilikuks,” rääkis Metsoja.

Loe lähemalt eestielu.ee

Samal teemal:

Liit: Eesti tõmbekeskused on Tallinn, Tartu ja välismaa

Raul Sarandiga poliitikast ja Pärnu linnast

Poliitiku ja muinsuskaitsja Trivimi Velliste hinnangul oli Eesti esimese iseseisvusperioodi ajal aateid ühiskonnas rohkem ning tänapäeva Eesti on muutunud liiga pragmaatiliseks.

Trivimi Velliste rääkis ETV saates “Vabariigi kodanikud”, et tema hinnangul on üks põhjus, miks inimesed, rääkides Eesti ajast, ei mõtle tänapäeva vaid aega enne Teist maailmasõda, on see, et toona oli ühiskonnas keskmiselt aateid rohkem, vahendab ERR Uudised.

Trivimi  Velliste  Pärnus  Rüütli tänava  raamatupoes, mida nüüdseks enam pole

Loe lähemalt

Samal teemal:

Pühitsegem priiuse põlistumise päeva!

Eesti aeg kestis ühtekokku 7890 päeva