Arhiiv: 'Arvamus' kategooriale

Keskkonnakaitse põhiprobleemid Eestis ja Pärnumaal osutusid komistuskiviks valimiste valvurile

Thursday, February 19th, 2015

Eile rääkis Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Annely Akkermann Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele keskkonnakaitse põhiprobleemidest Eestis ja Pärnumaal, mida paar tundi hiljem Alari Rammo käsitles Eesti Rahvusringhäälingu telesaates Ringvaade lähenemisena haavatavale vanurite grupile.

Annely Akkermann tuleb Tervise keskuses toimuvale Väärikate ülikooli loengule ilma valimisreklaamita

Enne Väärikate ülikooli loengu algust vahetavad Pärnu linnapea Toomas Kivimägi ja endine Pärnu abilinnapea mõtteid saabuva iseseisvuspäeva teemal

Üsna juhuslikel asjaoludel sisenesin  Pärnu Tervise kultuurikeskusesse Annely Akkermanniga üheaegselt. Akkeramann saabus esinema vastavalt mullu sügisel Väärikate ülikooliga kokkulepitud esinemiskavale. Mina tulin seepärast, et istuda pressile eraldatud kohale ja kirjutada nähtust-kuuldust kokkuvõttev ülevaade. Vanusepoolest võiksin olla ka üks Väärikate ülikooli tudengitest, aga ei ole ülisuure hulga huvitatute tõttu sellesse nimekirja mahtunud.

Keskkonnakaitse põhiprobleemid Eestis ja Pärnumaal

Vaatamata sellele, et mul on aastaid üle 60, ei ole ma veel kordagi taibanud ennast pidada vanuriks. Millegipärast tõrkus keel isegi saja-aastast August Puustet nimetama vanuriks, kuigi tulenevalt kõrgest east olnuks see täiesti loomupärane. Veel tunamullu suvel sammus ta 4. juunil Pärnus Rüütli tänaval sinimustvalget lipukest hoides kõigi teiste pidupäevalistega ühte sammu. Mullu jaanuaris lahkus ta igavikuteele, aga kõndis lõpuni sirge seljaga Pärnu tänavatel ja osales järjekindlalt Väärikate ülikooli loengutel. Tema mõistus töötas ülimalt selgelt ja mälu ulatus võrdväärselt hästi nii kaugesse aega kui lähiminevikku.

Keskkonnakaitse põhiprobleemid Eestis ja Pärnumaal

Alari Rammo eksitas telesaate vaatajat üsna paljude asjadega ja mitte positiivsuse suunas. Rammo ütles, et väidetavalt on Väärikate ülikoolis kuulajaid sajast paarisajani, jättes mulje nagu oleks tegemist hõlpsasti haavatava vanurite grupiga. Telesaates esinemisest võib järeldada, et Rammo vahendas üksnes ühelt inimeselt saadud eilset infot, mida ei pidanud vajalikuks kontrollida väga hõlpsasti kasutatavate tänapäevaste kommunikatsioonivahenditega.

Keskkonnakaitse põhiprobleemid Eestis ja Pärnumaal

Tegelikult on saalis istekohti 288, lisaks sellele istutakse kohtade puuduse tõttu kõrval asuvatel treppidel, seistakse uksel ja kuulatakse loengu ülekannet fuajees. Kui projekti rahastamine oleks suurem, jätkuks kuulajaid paar korda enam. Nimetada peamisi kuulajaid 50+, 60+, 70+ jne. labaselt lihtsalt kergesti haavatavaks vanurite grupiks, on noore mehe poolne kõrk ülbus. Ilmselt puudub valimiste valvuril vähimgi aimdus selle suure õpihimulise seltskonna tegelikust võimekusest.

Keskkonnakaitse põhiprobleemid Eestis ja Pärnumaal

Paljudel noortel on probleemiks pikemate tekstide hetkeline meelde jätmine ja üldistavate analüüside tegemine, veel vähem suudetakse kaugelt üle tunni jälgida väga spetsiifilise sisuga teemasid. See eeldab head vaimset ettevalmistust, vastasel korral jääb inimene juba esimesel paarikümnel minutil lihtsalt tukkuma. Aga, et paremaid kohti saada, tullakse juba pool tundi või koguni tund enne algust kohale. Toolilt kukkumata istutakse ligemale paar tundi paigal ja mõeldakse teraselt kaasa. Tegemist on arvestatavalt suure hulga ja paljude kogemuste ning teadmistega inimestega, keda Rammo jutt niisama hõlpsasti haavata ei suudaks, hoopiski mitte latataraga eksitada.

Keskkonnakaitse põhiprobleemid Eestis ja Pärnumaal

Annely Akkermann ei alahinda Rammo poolt haavatavaks vanurite grupiks nimetatud väärikat seltskonda eakamaid inimesi. Vastupidiselt mõnelegi teisele kogenenud poliitikust esinejale ei üritanud ta mitte kordagi oma ettekandesse kiiluda valimisloosungeid ega tutvustanud IRL-i valimisplatvormi. Ta ei jaganud nänni ega ennast tutvustavat kirjandust.

Keskkonnakaitse põhiprobleemid Eestis ja Pärnumaal

Rammo teadis õigesti, et Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli on IRL-i liige, aga ilmselt ta ei tea, et loengutele kutsutavate inimeste nimekirja koostab paljudest inimestest koosnev apoliitiline töögrupp vastavalt kuulajaskonnalt saadud ettepanekutele. Need ettepanekud ei ole olnud avalikkuse eest varjatud ja kui Annely Akkermann leiti olevat kõige sobilikum inimene kõnelema keskkonna teemal, siis on sellel küll väga vähe ühist valimispropagandaga, mille kohta Rammo ütleb: ei ole ilus.

Keskkonnakaitse põhiprobleemid Eestis ja Pärnumaal

Tegemist on elukestva õppega, mida viivad läbi oma ala asjatundjad – täpselt samamoodi nagu õppeasutustes õpetavad oma ainet valdavad õpetajad. Ka need õpetajad, kes kandideerivad Riigikogusse ja võivad oletuslikult valimiste toimumise ajal mõjutada õpilaste orientatsiooni poliitilisel maastikul.

Annely Akkermann ootab rahulikult millal võib alustada ettekandega ja ei kasutagi ooteaega valimismaterjalide jagamiseks või valimiseelseks kihutustööks

Leian, et antud juhul pingutas valimiste valvur Rammo oma valvuri agaruses pisut üle. Soovides Annely Akkermanni pihta sihtida tulistas ta hoolimatult trobikonna haavleid hoopis olematut vanurite gruppi silme ette manades väga arvuka väärika seltskonna sekka.

Arvamusloo kõrval olevad tekstidega fotod peaksid ilmekalt kirjeldama loengu sisu ja andma mõista, et ettekande eesmärgiks ei saanud olla katse läheneda haavatavale vanurite grupile, kelle mõistmine on töntsiks muutunud ja kerge saak seetõttu kuhugile liimile vedamiseks.

Samal teemal:

Annely Akkermann loenguga Väärikate Ülikooli ees

Aldo Kals toetab Igor Gräzini seisukohta piirilepingust, mis ei kõlbavat koera hänna allagi

Sunday, February 1st, 2015

Ajaloolane Aldo Kals esines täna sõnavõtuga Tartu rahumaja juures, mille täistekst on siin ära toodud.

Kallid siinolijad!

Lubage õnnitleda Teid Tartu rahulepingu sõlmimise 95. ja Eesti Vabariigi läheneva 97. aastapäeva puhul! Meil on suur rõõm tähistada Eesti Vabariigi ühe tähtsa riikliku dokumendi sünnipäeva siin ajaloolise rahumaja ees. Loodame, et heanaaberlike suhete nimel neid kõnekoosolekuid siin niipea ära ei keelata.

Suur tänu Tartu rahulepingut ja Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust toetava ürituse korraldajatele! Suur tänu ka kõigile kuulajaile, kes te oma osavõtuga seda samuti toetate! Eraldi tänusõnad Ukraina kogukonnale, kelle liikmed on kohati suuremad Eesti patrioodid kui eestlased ise!

18. jaanuaril möödus 70 aastat Eesti NSV võimuorganite poolt Petseri maakonna kaotamisest. Nii lõigati suurem osa ajaloolisest Setomaast Eesti küljest ära. Me pole enam ikestatud rahvas ja küsime, miks Eesti Vabariigi kui ÜRO, Euroopa Liidu ja NATO liikme välisminister kirjutas aasta tagasi 18. veebruaril Moskvas alla uuele piirilepingule? Me ei vaja seda, sest Rahvaste Liidu ja ÜRO poolt tunnustatud kehtiv piirileping on meil juba 95 aastat olemas! Selle ratifitseerimisega me ise ütleme lahti Tartu rahulepingust ja nõustume stalinistliku riigipiiriga. Me läheme kindlasti ühte rekorditeraamatusse maailma esimese riigina, kes vabal tahtel loovutab naaberriigile oma seaduslikku territooriumit. Kui Euroopa Liidu liikme Luksemburgi Suurhertsogiriigi välisminister sama teeks, oleks liidus üks liige vähem. Me pole nii rikkad, et oma maaloovutusega teha naabrile hinnanguliselt triljon euro väärtuses kingitust. Seda tegemata oleks miljonilise rahva iga liige miljonär!

Kummardus Ardo Aasmäele. Ta oli uue piirilepingu sõnakas vastane. Meile äärmiselt kahjulik uus piirileping ei kannata mingit kriitikat või nagu ütles Riigikogu liige Igor Gräzin – ei kõlba see koera hänna allagi! Et äratada heauskseid seaduskuulekaid kodanikke, paljastas Ardo Aasmäe uue piirilepingu koostajate suurima vale. Nende sõnul kattuvat uus piirijoon Eesti NSV ja Vene NFSV omaga. Tegelikult loovutab Eesti Vabariik oma naabrile sadu ruutkilomeetreid Eesti NSV järve-,mere- ja isegi maismaa-alasid!

Juba aastaid esineb sel üritusel ajalooprofessor Helmut Piirimäe. Võibolla on raske uskuda selle mikrofoni taga kõnelevaid inimesi tänavalt. Kuulake ometi ajalooprofessorit! Ta on korduvalt öelnud ,et Tartu rahuleping on jõus, sest keegi pole seda tühistanud! Kui me oma abituse ja saamatuse tõttu uue piirilepingu siiski ratifitseerime,tekib kummaline olukord. Eesti-Vene piiri kohta on kaks piirilepingut. Kui aga nende asjus rahvusvahelisse kohtusse pöörduda, on vähe lootust staalinliku riigipiiri võidusse.

Demokraatlik maailm hoiab end Ukraina Vabariigi agressorist eemale. Ida-Euroopa hiljutine ikestaja viljeleb õhupiraatlust, tegeleb inimrööviga, sooritab Ida-Ukrainas sõjakuritegusid, õhutab rahvastevahelist vaenu, toetab terrorismi, rikub rahvusvahelisi kokkuleppeid ja anastas Krimmi poolsaart. Meie teeme temaga aga „konstruktiivset“ koostööd. Me lausa väidame, et pole mingeid objektiivseid takistusi uue piirilepingu ratifitseerimiseks. Eesti Vabariigi triljoniline kingitus olnuks naabrile märksa meelepärasem, kui lahkuksime NATO-st. Naaberriigi välisminister teatas ootamatult, et ollakse nõus meie kingitust ruttu vastu võtma. Paigalseis oli tingitud ilmselt kiuslikust arvamusest, et uus piirileping on just meile vajalik!?

Kas tõesti tervitame varsti pasunakooriga Ukraina rahva, nende naiste ja laste timukaid ning ulatame neile kuldkandikul Jaanilinna ja Petseri võtmed? Demokraatliku maailma arusaam ülekohtust on kummaline. Valel poolel võib sekkuda relvadega, õigel poolel mitte. Maailm on läinud vene propaganda õnge. Räägitakse mingitest separatistidest. Tegelikult on käimas Vene-Ukraina sõda, mis ukrainlastele on Vabadussõda! Piirangute leevendamine ei saa kõne alla tulla enne, kui Sevastoopolis astub laevale viimane vene madrus! Rahvaste Liit heitis agressori oma ridadest välja! Mida aga ootab ÜRO? Sõja korral katkestatakse agressoriga diplomaatilised suhted, aga seni pole seda keegi teinud!See kõik sarnaneb jaanalinnumängule enne Teist maailmasõda!

Nii nagu meile on oluline Ukraina territoriaalne terviklikkus, on meile oluline ka Eesti territoriaalne terviklikkus! Me palume setodelt vabandust, et me pole nende heaks omaenda vabariigis suutnud peaaegu midagi teha!

Täpselt kuu aja pärast on Riigikogu valimised. Kahjuks ei kõla uue piirilepingu teema valimiskampaanias kuigi tugevalt. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Vabaerakond ei tunnista uut piirilepingut. Kellele see teema oluline, arvestab seda valimiskasti juures. Tuletame meelde, et häbipost uue piirilepingu ratifitseerijatele on valmis!

Käed eemale Ukrainast, Eesti Ingerimaast ja Petserimaast!

Elagu Tartu rahuleping!

Elagu territoriaalselt terviklik Eesti Vabariik!

Samal teemal:

Aldo Kals tervitas XI Seto kongressi

Aldo Kals: amokijooks riigipiiri nimel oli asjatu järeleandmine

Aldo Kalsi kõne Eesti Terviklikkuse initsiatiivgrupi kogutud allkirjade üleandmisel

Ajaloolane Aldo Kals: Tulemas on uus alandav hääletu alistumine

Aldo Kals: Eesti ühiskond ei lepi iial nurgaadvokaadi võtetega põhiseadust rikkudes koostatud uue piirilepinguga

Rakvere raibe eesti keele lilleaias

Friday, January 9th, 2015

Tõlkjas ehk rakvere raibe on ohtlik umbrohi, mida võib õitsemas näha kogu Eestis. Kuna taim on väga elujõuline, vajaks sellest lahti saamine riiklikku abiprogrammi. Foto: Maaleht

Poisikesepõlves jutustas ema korduvalt lugu peretütrest, kes võõrsilt naastes oma sünnikohta külastas, vigast saksa keelt purssis ja teeskles emakeele unustamist. Mõlemat keelt kangelt väänates päris ta ühe ja teise asja kohta kuni upsakal sammul nina püsti kõndides astus reha pulkadele. Muidugi sirutas rehavars end seepeale täies pikkuses püsti ja äsas tugeva vopsu vastu piiga laupa. Ootamatu löök meenutas hoobilt emakeelt ja neiu vandus täiest kõrist selges eesti keeles: „Kuradi reha!“

Mullu kevadel kiitsin mõttes üht üldhariduskooli õpilast, kes rääkis head eesti keelt tugeva inglise aktsendi mõjuga. Uurisin uudishimulikult, kus neiu varem elas või õppis ja mis on kodune keel. Vastuseks kuulsin, et pole kusagil väljapool Eestit pikemalt viibinud ja emakeel on eesti keel. Sügisel kuulasin Reet Kromeli esinemist ja imestasin kui puhtalt ja peaaegu märkamatu inglise aktsendiga räägib ta endiselt eesti keelt. Aastakümned kodumaalt eemalolek ei ole rikkunud emakeele puhtust.

Oktoobris äratas erilist huvi Trivimi Velliste esinemine XII kohanimepäeval. Sõnavõtus keskendus ta mõtlemise ja mälu võimekuse lahutamatule seotusele meie keelelistes valikutes.

1988. a oktoobris loitsisid tuhanded inimesed tuletungaldega Tallinnas Raekoja platsil eesti keelele tulevikku. Mõisteti, et eesti keel on meie ühismälu peamine kandja ja tuleb kätte võita see staatus, mis eesti keelele võõrandamatult kuulub. Ligemale veerandsada aastat pärast keeleloitsi juhtis Velliste tähelepanu paradoksile. Mullu suvel möönis prof. Rein Taagepera, et kolhoosikord ja raudne eesriie aitasid kaasa eesti rahva ja keele säilimisele. Teatava irooniaga öeldud väide tundub esmapilgul uskumatu ja ehmatav, aga selles leidub tubli annus tõtt, tõdes kõneleja. Tõepoolest polnud kolhoosikord ju muud kui XIX sajandi sunnismaisus. Kolhoosikord lõi sellise tõsiseltvõetava sisemiselt tasakaalus keeleruumi, mis erines suurematest linnadest. Eesti keel võis siin vene keelest hoolimata vabalt kõlada. Kõik see erineb vägagi sellest, mida me täna nelja tuule poole avatud uste kaudu näeme.

Velliste: „Nii nagu 25 aastat tagasi küsisime, mis on eesti keele staatus, sama moodi küsime me täna uuesti. Mis on selle keele staatus, maine? Milline on selle keele prestiiž teiste keelte hulgas? Mis on selle keele väärtus? Mis ootused on eesti keelele nüüd ja tulevikus? Milline on selle keele väärtus maailmas laiali olevate teiste eestlaste jaoks? Kui ohustatud on eesti keel praegu?“

Vene keele surve oli tugev, aga vastupanu sellele suhteliselt lihtne, sest vastase maine oli meie silmis väga madal, kinnitas Velliste. Vene keelt vaadeldi kui okupatsiooni tööriista. Seepärast osati vene keelt kõikvõimalike vahenditega tõrjuda ja seetõttu ei suutnud vene keel lõppkokkuvõttes kõigi okupatsiooni aastakümnete kiuste eesti keelele mõjuda kuigi laastavalt.

Seevastu teame, millises inglise keele surveväljas elab eesti keel tänapäeval. Erinevus seisneb selles, et vene keelele vaadati ülevalt alla, nüüd on inglise keelega asi vastupidine.

„Vikerraadiost kuulsin, et toimus kohtumine Ukraina ülemraada spiikriga. Huvitav! Aga miks mitte tamadaga? Mille poolest oleks tamada halvem kui spiiker? Aga olen kuulnud ka kohtumistest Georgia parlamendi spiikriga… Nende puhul võiks ju ometi öelda, et toimus kohtumine tamadaga. Veel kuulsin Vikerraadiost: praegu kontrollivad demokraadid USA kongressi esindajate koda. Kas kujutate olukorda ette? Mida või keda nad seal kontrollivad? Kas toolialuseid või nurgataguseid? Asi on lihtne: demokraadid on esindajate kojas enamuses, mis tähendab, et neil on sealses esinduses meelevald. Aga kes siis tänapäeva eesti keeles kasutaks sõna ‘meelevald’?“

Velliste esitas veel ühe näite: „Kas tänapäeva Eestis on debateerida OK?“ „Sõna debatt on tulnud eesti keele üleüldisesse kasutusse mõne viimase aastaga. Varem kasutati seda sõna harva, kuigi oli Võõrsõnade leksikonis kogu aeg olemas olnud. Aga Võõrsõnade leksikonist leiab tuhandeid sõnu. Nüüd äkki on meil igapäevaselt – debatt. Kui vanasti arutati riigi eelarvet, siis nüüd debateeritakse riigi eelarve üle, olgu Toompeal või telemajas. Debatt on minu arvates rakvere raibe eesti keele lilleaias. Või ehk sosnovski karuputk. See on kõige eredam näide suunast, kuhu meie keel liigub. Sõna debatt järele puudub vähimgi vajadus. Tegusõnad väitlema või arutama oma tuletistega võimaldavad suurepäraselt kõnelda väitlustest ja aruteludest jms. Seega on siin väga tõsine mõtlemise koht. Mis siis toimub meie keeleteadvuses? Mis sünnib meie alateadvuses?“

Sageli kasutatakse väljendit Euroopa Rahvapartei, samamoodi Austraalia Tööpartei, Iisraeli Tööpartei, jätkas Velliste. „Samas olid meil kunagi kahekümnendatel-kolmekümnendatel tööerakond, rahvaerakond. Eestis kõlbas küll ütelda rahvaerakond, aga kui jutt läheb nüüd Euroopale või Austraaliale, peab juba olema partei. European Party, unsere Partei, наша дорогая партия – või veel paremini – верной дорогой партия наша нас к коммунизму ведет.

Ja Velliste jätkas näidetega: „Üks väga lennukas poliitik Toompeal kasutas jällegi Vikerraadios väljendit: seda probleemi me saame adresseerida. (Muidugi: we can address the problem.) See näitab, mismoodi inimesed loevad läbisegi nii eestikeelseid kui ingliskeelseid tekste ega suuda vahet teha kahe täiesti eraldi seisva keeleruumi vahel. Ei suudeta normaalselt tõlkida. Toimub keelte segunemine ja sünnibki nn. keelekontakt, millest võib alguse saada nõrgema keele järeleandmine ja viimaks keele täielik väljasuremine. Lähim näide on võtta liivlastelt, kes viimaks hakkasid oma keelt häbenema ja läksid üle tugevama rahva keelele, valdavalt läti keelele ja mõnes siinpoolses kihelkonnas ka eesti keelele.“

Eelnevale jätkuks irooniline paradoks Velliste tähelepanekutest. „Kui me juba oleme nii suurepärases inglise keele väljas ja mõnikord tuntakse sellepärast vaata et uhkustki, siis sellisel juhul peaks olema meil jõukohane ka kõrgpilotaaž, näiteks ingliskeelsete nimede hääldamisel.“ Paradoks seisnebki selles, et seda ei suudeta. Hämmastav, kuidas meie inimesed püüavad iga hinna eest eesti keele kasutusse tuua sisse inglise keele mõjuvälja, aga samas ei tule toime lihtsate nimede ütlemisega. Peame endilt küsima, miks see nii on?“

Kuid Velliste on leidnud Vikerraadiost ka häid näiteid. Kaja Kumer-Haukanõmm ütles, et 1944. a sügisel lahkuti Ojamaale – mitte mingisugusele Gotlandile. Saarlased käisid oma käiasid toomas ikka Ojamaalt. Täpselt samamoodi on meie keeles Riia ja mitte Riga, Pihkva, Võnnu, Heinaste, Pariis, Moskva, Peterburi. Ei mingisugust Sankt Peterburgi!

Velliste on teadagi kuulanud professorite Vääri ja Ariste loenguid keele ajaloost ja mõistab filoloogina, et keeled muutuvad ja arenevad. „Ükski keel ei püsi paigal. Küsimus on pigem selles, kus suunas ja milliseks nad muutuvad. Selles on suur osa meie otsustada. Keel ei muutu iseenesest, vaid sõltuvalt meist. Võõrsõnade leksikonis on tuhandeid sõnu, aga mida enam on võõrsõna asendatav omasõnaga, seda tagasihoidlikumalt peaks võõrast päritolu sõna tarvitama. Tema hinnangul on debatt ehmatav ja hoiatav näide, mis viitab tõsiselt vildakale hoiakule ja asjade käest minekule.

Olles ohtralt esitlenud väljavõtteid Velliste esinemisest tulen loo lõppedes tagasi Kromeli juurde. Kohtumisel ütles laulja ja raamatute kirjutaja, et kohati tundub olevat oma keele unustamise ja võõrapärasega sidumise puhul tegemist labase eputamisega. Märkasin, et ta ei kasutanud pika vestluse jooksul mitte kordagi väljendit OK. Endamisi arutledes küsin: mis juhtub eesti keelega, kui riigikogusse pürgijad kibelevad väitlemise asemel eelistama debateerimist ja ajakirjanikud tõttavad sama debatiga kapates poliitikutele kannuseid teenima? Miks oleme keeleliselt nii hõlpsasti mõjutatavad ja kas sarnane mõjutatavus mõjutab meid ka kergemini võõrapäraselt mõtlema? Kas on tegemist plahvatusliku kadakaeestlaste põlvkonna pealekasvuga?

Samal teemal:

Trivimi Velliste ei pea „debateerimist“ vajalikuks

Pühadekaardid

Wednesday, December 24th, 2014

Häid jõulupühi!

Tänud kõigile pühadekaartide saatjatele, nii paberil kui elektrooniliselt!

   

   

Mari-Ann Kelam: Eestil on kohustus olla senisest märksa aktiivsem Lähis-Ida ning Aafrika vähemuste, eriti kristlaste toetamisel

Friday, December 5th, 2014

Euroopa Parlamendi Euroopa Rahvaerakonna fraktsiooni naisühenduse liikmena pidas IREN läinud nädala laupäeval, 29. novembril, sügiskonverentsi, kus IRL-i välisministri kandidaat Mari-Ann Kelam esitles senist Eesti välispoliitilist suunda asendavat uuenduslikku doktriini.

Mari-Ann Kelam IRL-i välisministri kandidaadina IREN-i sügiskonverentsil Okupatsioonide muuseumis

Ajad muutuvad ja meie muutume koos aegadega, ütlesid vanad roomlased. Kas ikka muutume? Kas küllalt kiiresti?

Kuid küsimust võib sõnastada ka teisiti – ja väikeriigi jaoks on see väga oluline – kas muutume liiga kiiresti? Kas läheme lihtsalt kaasa globaliseeruva välissuhtluse üldsuunaga ning unustame, et Eesti Vabariigil on teatav ainulaadsus ning haprus, mida tuleb eriliselt hoida. Et see on rahvusriik, mille põhiülesandeks on: „Tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade“ /Põhiseaduse sissejuhatus/. Jääda iseendaks ja olla valmis kaitsma neid põhialuseid, millele Eesti rahvusriik on rajatud. Seda ka välispoliitikas.

Meil on ees 3 aastat ajani, mil Eestile asetub vastutus juhtida esmakordselt terve Euroopa Liidu tegevust. Kas tuleme sellega toime vormiliselt, triivides läbi sadade kohtumiste rägastiku tuhandete euroametnike ettekirjutuste varal või suudame avada uusi ja värskeid perspektiive?

Rahvusvaheline poliitika on väga pragmaatiliseks muutunud.

Väärtustepõhise teooria ning majandusliku tegelikkuse vahel on haigutav lõhe, mis ikka ja jälle lõpeb väärtuste kaotusega. Putini agressioon on küll sundinud suhtumisi korrigeerima, kuid reaalpoliitika tohutu surve pole kusagile kadunud. Oodatakse esimest ettekäänet, et sanktsioone lõdvendada ning mugavate kahepoolsete tehingute juurde tagasi pöörduda – stiilis, mida on kujundanud Schröder ja Lipponen.

Minu väljakutseks pärast ametisse asumist on raputada meie Välisministeerium üles aastaid süvenenud rutiinist, mugavnemisest, püüdest mitte liigset tüli teha, mitte küllalt probleemidesse süveneda. Valitseb arusaam, et peame käituma nagu teised, olema ettevaatlikud selgete seisukohtade kujundamisega, rääkimata nende seisukohtade väljaütlemisest. Nii kujuneb välja ebalev, eemalhoidev suhtumine moraalsetesse ja väärtuselistesse konfliktidesse. Kui ei nähta võimalust neid konflikte lahendada, siis on mugavam suurte riikide sabas sörkida, püüdes lihtsalt hoida probleemidevaba väikeriigi mainet, kellest on teada, et ta ei viska suurtele kaikaid kodaraisse ega tekita rahvusvahelisi ebameeldivusi. Sellised hoiakud on ohtlikud, sest nad on kujunemas märkamatult rutiiniks ning piiravad Eesti välispoliitilist aktiivsust.

Meie välispoliitika püsivaks eesmärgiks on Eesti jätkuv tutvustamine, meist positiivse kuvandi kujundamine ja selle tulemusena sõprade hankimine, kes Eestit kriitilisel hetkel toetaksid. Toetaksid mitte deklaratsioonides, vaid reaalselt ning kõhklemata. Ülesanne on juba olemaolevaid sõprussuhteid kindlustada ning uusi sõpru juurde võita. NATO garantiid, eriti artikkel 5 ning Lissaboni Lepingu solidaarsusklauslid ei toimi automaatselt – selletõttu, et nad on paberile pandud. Nende toimimine sõltub konkreetsete riikide valmisolekust meid reaalselt toetada või kaitsta. Peame eriti saavutama mainitud klauslite parema täpsustamise, seda ka Ukraina-taolise hübriidsõja ning kübersõja rünnakute puhul.

Alustasin oma tööd pärast püsivalt Eestisse asumist aastal 1993 Välisministeeriumis. Tõusin selle asutuse pressiesindajaks, kes pidi reageerima teravatele situatsioonidele, sõnastama Eesti seisukohti tundlikes küsimustes, vahendama väliskülaliste pressikonverentse ning vastama provokatiivseile küsimustele. See oli aeg, mil algasid esimesed süstemaatilised rünnakud meie riigi vastu. Juhatasin tolleaegse Vene välisministri Kozõrevi pressikonverentsi, kes kuulutas, et kui ta peaks kirjeldama vaeste venelaste olukorda Eestis nagu see on, siis oleks tal vaja kasutada selliseid väljendeid, mida naiste juuresolekul ei saavat teha. Kuid Eesti Välisministeerium oli sel ajal palju aktiivsem, omavahelised suhted vabad ametialastest tõketest, töötasime loominguliselt, ühtse meeskonnana ning alustasime just sel ajal süstemaatilise positiivse propagandaga Eesti tutvustamisel.

Lisaks julgeoleku kindlustamisega on Eestil vaja kasutada oma väikeriigi rolli aktiivse konfliktide ja eri huvide vahendajana. See tähendaks Eesti asumist iseseisva tegutseja, mitte suurte jõukeskuste satelliidi rolli. Sellise rolli eelduseks on aga eelpool osutatu – Eesti tuntus, hea maine ning lai sõprade ring. Meie rahvuslike huvide tagasihoidlik osakaal (s.t. – Eestil ei ole selliseid majanduslikke või geopoliitilisi erihuve nagu Inglismaal või Prantsusmaal) ning ajalooline kogemus diktatuurirežiimide suhtes võimaldab meile ausa ning lugupeetud lepitaja osa. Võtame näiteks suhted Hiinaga. Hiina rahvas on meie sõber ning väärib lugupidamist. Kuid see ei välista osutamast tuge tiibeti rahva õiglastele nõudmistele säilitada oma kultuur ja omapära. Meie, kes pole asjasthuvitatud pool ega sõltu oluliselt Hiina kaubandusest, saame paremini Hiina valitsusele ausalt öelda, et Tiibeti tõeline autonoomia on mõlema rahva tuleviku huvides. Sama puudutab suhtumist Iraani opositsiooni – Rahvusliku vastupanu nõukogusse, kes 11 aastat tagasi paljastas Teherani salajase tuumarelvastumise programmi. Eesti võimud on pesnud oma käed sellest küsimusest ning säilitanud reaalpoliitilise neutraalsuse – teisi sõnu, järginud suurte poliitikat, mis lähtub kaubandushuvidest.

Ukraina sõltumatuse kaitsmine ning selle riigi liitumine euroopaliku õigusruumiga on mitte teoreetiline solidaarsus, vaid seotud kõige otsustavamalt meie rahvusliku julgeolekuga. Eestil tuleb tugevdada oma rolli Ida naabruspoliitika kujundajana.

Euroopa Liidus on Eesti esindajad sageli käitunud pigem passiivselt. Meid ja Euroopat puudutavates üksikküsimustes oleks võimalik ja vajalik minna kohati üle aktiivsele tegevusele. Seda eriti Euroopalike põhiväärtuste ning inimõiguste kaitsel. Meie põhieesmärk on osutada moraalset suunda ning eeskuju, kuidas tasakaalustada pehmeid väärtusi ning reaalpoliitika survet. Selleks tuleb näidata initsiatiivi, et luua teatud eesmärkide läbiviimiseks asjasthuvitatud riikide ajutisi tihedama koostöö rühmi.

Eestil on kohustus olla senisest märksa aktiivsem Lähis-Ida ning Aafrika vähemuste, eriti kristlaste toetamisel. Seal asuvad meie ühtse euroopaliku kultuuri juured.

Suhetes Venemaaga on Eesti kogemused ja realistlik hoiak leidnud lõpuks kinnitust, paraku suurte ohvrite ja rahvusvaheliste pingete hinnaga. Eesti peaks rakendama olulised jõud, et luua professionaalne Vene ekspertiisi keskus (instituut), mis suudaks kindlustada rahvusvahelise autoriteedi. L Meri iga-aastased konverentsid on suurepärane baas, kuid seda tuleks toestada vastava uurimiskeskusega. Just Eesti diplomaatia on kohustatud näitama teed, kuidas teadvustada ning selgelt taunida vene agressiooni teoreetilisi aluseid, mida on rahvusvaheliselt lihtsalt ignoreeritud või kergekäeliselt võetud. Näiteks kurikuulus kaasmaalaste kaitse doktriin – omamoodi Brežnevi doktriini uus variant, millega Venemaa usurpeerib endale ühepoolselt õiguse sekkuda mis tahes välisriigi siseasjadesse jõudu kasutades, et „kaitsta“ seal asuvaid kaasmaalasi. Tegemist on poliitilise rassismiga – tõsta üks rahvus üle kõigi teiste ning õigustada venelaste huvide „kaitsmisega“ mis tahes agressiooni. Eesti tunneb ja on kogenud ka Karaganovi Lähi-välismaa doktriini oma nahal. Oleme kogemuslikult väga hästi ette valmistatud nende doktriinide analüüsiks, ning vastulöökide andmiseks Kremli propagandasõjale. Kuid selleks on vaja Välisministeeriumi ja teiste Eesti riigiasutuste eestvedamist ja organiseerimist.

Lõpuks: Eesti ei saa piirduda üksnes sellega, et suhtleb lähemalt oma naabritega. Suured probleemid kas või suhtumises Venemaasse peituvad meist läänes ja lõunas. Meil tuleb aktiivselt tugevdada saatkondi ja suhtlemist Hispaania, Itaalia, Portugali ja Kreekaga, et saavutada nende riikide suuremat mõistmist Kirde-Euroopa julgeolekule ning ühise poliitika vajalikkusele.

Ameerika Ühendriigid on meie julgeoleku võti.

Kommentaar IREN esimehelt, Annely Akkermannilt

Annely Akkermann, IREN esimees, sügiskonverentsil

Mari-Ann Kelami kõne  IRL Naiskogu IREN  sügiskonverentsil, andis oma haardelt ja tasakaalukuselt välja Eesti välispoliitilise doktriini mõõdu.

Ka suursaadik Jüri Luik rõhutas oma 3. detsembril Riigikogu palvushommikusöögil peetud kõnes, et kuigi me vajame praeguses keerulises julgeolekuolukorras teiste liitlasriikide jäägitut toetust, ei tohi kaotada julgust väljendada omi seisukohti, isegi kui  jääme oma arvamusega täiesti üksi.

Praktilised vajadused ei tohi meid kanda eemale põhiväärtustest.

Samal teemal:

Vali inimest, mitte ülikonda

Aldo Kals tervitas XI Seto kongressi

Thursday, October 9th, 2014

Täna Värska sanatooriumis toimunud XI Seto kongressil ütles Aldo Kals oma kõnes muuhulgas, et maksev piirileping aastast 1920 on olemas ja iga huviline võib selle leida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kehtivate lepingute registrist šifri 11 LTS 29 alt.

Aldo Kals XI Seto kongressil.  Foto erakogust

Väga austatud XI Seto kongressist osavõtjad!

Lubage Teid tervitada rühma aasta emade ja isade nimel, kes kirjutasid emadepäeval alla Riigikogule edastatud avaldusele. Selles kutsuti uue piirilepingu ratifitseerimisel ütlema ei. Kui demokraatlikus riigis võim ei tule toime oma kohustustega, siis on õigus tegutseda kodanikualgatuse korras.

Vabariigi Presidendi Kantselei riiginõukogu saali seina kaunistab vapivaip, millel näeb suurt Eesti Vabariigi vappi ja üheteistkümne maakonna vappi, kuna just nõndapalju neid esimesel iseseisvuse ajal oli. Nüüd on 15 maakonda, kuid puudub Setomaa. Fotol osa vaibast Setomaa vapiga.

1917. aasta aprillis andis Vene riik eestlastele autonoomia. See tähendas ka võimalust moodustada Eesti rahvuskubermang. Sinna liideti Eestimaa kubermangu kõrval eestlastega asustatud Liivimaa ja Petrogradi kubermangu alad. Pihkva kubermangus asunud Petserimaa liitumise aluseks oli setode kiri Eesti Maanõukogule juulis 1917. Nende taotluse jõustumise katkestas aga bolševike riigipööre. Petserimaa liitumine Eestiga viidi lõpule Vabadussõja tulemusena Tartu rahulepingus määratletud riigipiiriga.

1944. aastal arvas ühe suurriigi juht, et Atlandi harta on tõsiseltvõetav dokument. Selle alusel tulnuks sõja järel taastada Eesti Vabariigi iseseisvus. Et Eesti okupeerimisest endale mingit kasu lõigata, napsas üks nõukogude sotsialistlik vabariik teiselt Saaremaa suuruse maatüki. See koosnes Eesti Ingerimaast ja suuremast osast Petserimaast.

Inimelu nagu ka riigi maa-ala väärtust ei saa rahaliselt mõõta. Majandusteadlased on selle maakaotuse hinnaks siiski lugenud vähemalt triljon eurot. Miljonilise rahvaarvu puhul oleksime seda maaloovutust tegemata kõik miljonärid!

Eesti Vabariik taastati 1991. aastal õigusliku järjepidevuse alusel. See hõlmas riigi kõiki tunnuseid, kaasa arvatud riigipiiri. Nii tühistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 12. septembril 1991 kõik riigipiiri muutmist puudutanud Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi otsused.

Üks meie piiriläbirääkija on tunnistanud, et Eesti poliitikud ei teadnud Petserimaa ajaloost ega ajaloolisest geograafiast peaaegu midagi. Kummaline on, et taunitakse stalinismi, kuid mitte Eesti NSV stalinistlikku riigipiiri. Taunitakse Gruusia ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse rikkumist, aga ei tehta sama Eesti puhul.

Kunagi oli kõne all Lääne-Petseri maakonna moodustamine. Seda aga setod vist ise ei soovinud. Ilmselt oli põhjenduseks vajaliku keskuse ja teedevõrgu puudumine. Lääne-Petseri maakonna olemasolul oleksite halduslikult riigi tasemel esindatud, samuti igas ajaloo- ja geograafiaõpikus ning maakaardil! Praegu mitte.

Aldo Kals vestleb pärnakatega Tallinnas Lossi platsil

Kõik Eesti Vabariigi kodanikud peavad teadma, et Setomaa ehk Petseri maakond on Eesti lahutamatu osa. Kellelgi pole õigust seda nurgaadvokaadi võtetega meie küljest ära võtta. Nii nagu toimus Petserimaa koloniseerimine, peab toimuma ka dekoloniseerimine. Rahvusvahelise õiguse alusel vastutab kõige eest kolonisaator ja kannab kõik kulud. Eesti Vabariigi seadused aga ütlevad, kellel on ja kellel pole õigus Petserimaal elada.

Seniks on vajalik Seto kogukonna igakülgne arendamine Eestis, et tulevikus laieneda kogu Petserimaale! Täname Vikipeediat, kus Petseri ja Petserimaa kuulub de jure Eestile koos märkusega, et osa sellest on Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud.

Olen vaimustatud setode võimest oma tavasid järgides teostada end keeleliselt, kultuuriliselt, majanduslikult ja poliitiliselt! Ma tänan setosid, kes te oma kongressidel olete toetanud Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust ja õiget riigipiiri. Kontrolljoon tuleb aga viivitamatult välja ehitada! Tulevikus jääb see omamoodi Tannenbergi liiniks. Seal võetakse rajalt maha rohelised mehikesed, kellel on õnnestunud märkamatult üle Irboska kõrgustiku hiilida!

Eesti Vabariik ei vaja uut piirilepingut! Maksev piirileping aastast 1920 on olemas. Iga huviline võib selle leida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kehtivate lepingute registrist šifri 11 LTS 29 alt. Kõik meid tunnustanud välisriigid tegid seda just selle lepinguga määratletud piirides . Uus piirileping on petserimaalaste alatu reetmine! Selle eest palun teilt vabandust! Õnneks saab Riigikogu seda heastada, jättes uue piirilepingu ratifitseerimata.

Idapiiri küsimus pole eraisikute ega seto kogukonna, vaid kogu Eesti rahva tõsine riigiõiguslik mure. Selle lahendamisel ei saa kõne alla tulla põhiseadust rikkudes Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse kahjustamine.

Kui me hetkel pole läbirääkimisvõimelised, siis külmutagem need. See pole küll lahendus, aga pole ka järeleandmine.

Setode lipuga Välisministeeriumi ees

Soome rahvuskangelane marssal Mannerheim on öelnud, kui rahvas loovutab jalatäie oma riigile kuuluvat maad, ei vääri ta iseseisvust! Setode huvides saaks kasutada mitmesuguseid dekoloniseerimise, rahvusvahelise kohtupidamise, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni järgimise jm. võimalusi. Setodel on õigus takistamatult elada Tartu rahulepingu piirides kogu oma ajaloolisel asualal!

Meil pole kuhugi taganeda, meie selja taga on meri! Täna loovutame Petserimaa, homme nõutakse meilt mõnd teist maakonda!

Samal teemal:

Aldo Kals: amokijooks riigipiiri nimel oli asjatu järeleandmine

Aldo Kalsi kõne Eesti Terviklikkuse initsiatiivgrupi kogutud allkirjade üleandmisel

Rühma Eesti aasta emade ja isade avaldus

Piirileppe küsimuses avaldasid pärnakad arvamust nii kodulinnas kui Tallinnas

Eesti rahvas, piirilepe ja Põhiseadus?

Ajaloolane Aldo Kals: Tulemas on uus alandav hääletu alistumine

Pärnumaalased käisid pealinnas piirilepingu vastu meelt avaldamas

Tartu rahu äraandmine ja piirileppe tagajärjed

Eestiaegne mees alla ei anna: rahvahääletusel piirileping läbi ei läheks

Kas Eesti−Vene piirikõnelused on nagu lõõtspill, mis kohe alguses võimalikult laiali tõmmati?

Aldo Kals: Eesti ühiskond ei lepi iial nurgaadvokaadi võtetega põhiseadust rikkudes koostatud uue piirilepinguga

Pärnus austati Vabadussõjas langenuid ja muretseti valitsuse tegevuse pärast

Pärnus tähistatakse Tartu rahulepingu aastapäeva, kas viimast korda?

Martensi väljakul tauniti ettevalmistatud piirilepingut

Pärnu Valijate Mõtteklubi teemaks oli riigipiir

Jüri Saar: Esmalt liiduleping, nüüd siis piirileping

W3.ee

Monday, September 29th, 2014

Ikka helistatakse või saadetakse kiri küsimusega, kas mingi konkreetne artikkel on miskipärast maha võetud või koguni avaldamata jäänud. Uudislugu otsitakse Maalehe suurest veebist ja ei leita, sest kõik sinna ei jõua. Uudis on siiski blogis täiesti olemas, aga iseseisvalt ilma Maalehe suure veebi vahenduseta üles ei leita.

Soovitan neile, kes sattuvad internetis ekslema, proovida võibolla pisut lihtsamat moodust kõigi Päärnumaa uudislugude juurde pääsemiseks. Selleks on www.W3.ee. Märksõna ‘kõik väljaanded’ alt saab väikese otsingu järel valida kohe Pärnu Postimehe järel Pärnumaa uudised (Urmas Saard), mille juurest pole raske leida kõigi avaldatud lugude hulgast otsitavat artiklit.

Tervislik rukkileib

Saturday, August 9th, 2014

Rukkileib

Kalev Vilgats (foto erakogust): Musta leiva ja kartuli rahvas eestlased on pöördumas nisusaia ja makaronide rahvaks. Õudne! Selleks, et rukkileib ja kartul ei kaoks, peaks neid väärtustama.

Ajakirjanik Kalev Vilgats kirjutas 5. augusti Pärnu Postimehe arvamusküljel: „Must leib ei olegi in?“ Sellega mõtles ta ikka eestlaste igipõlist rukkileiba, mitte igasugust nisujahust valmistatud ja lisanditega tumedaks muudetud leiba. „Minu mäletamist mööda on Eesti poodides alati olnud saadaval vähemalt kahte sorti rukkileiba: 20kopikaline Viru leib, mis oli põrandaleib, ja 12kopikaline vormileib, mida hüüti seakeeksiks ja mis odavuse tõttu osteti sageli loomasöögiks,“ jätkas Vilgats, kelle meenutus kandis minugi mõtted mälestuste linna Pärnusse.

Kalevi ja Võidu (nüüdne Rüütli ja Nikolai) tänava nurgal oli leivapood, kus meeldis käija ainuüksi värske leiva lõhna pärast. Leiva ja saia valik oli oluliselt väiksem võrreldes praeguste suurte toidupoodidega, aga õigel ajal poodi minnes võis isegi päris tulise leiva riiulist võtta. Leiva soojus, lõhn ja parajalt krõbe koorik tekitasid pidevalt rahuldamatut isu selle järele. Nüüd pole ammu enam seda poodi ega Pärnu leivatehastki. Poodides müügil olev vormileib meenutab vaid pealiskaudsel vaatlusel kodu lähedal tänavanurgalt ostetud kaupa, sest vorm ei ühti enam ammugi sisuga.

Kuni tänavu kevadeni ei osanud dieeti valida ja polnud ka väga hoolas arstide nõuandeid järgima. Ikka sõin enamvähem seda, millele ahvatlus järeleandmisi tegi. Võibolla üksnes rämpstoiduks nimetatavatest pakenditest hoidsin ennast mõõdukas kauguses. Olin juba leppimas olukorraga, et teinekord tuli keset öödki minna neelama kõrvetiste vastast tabletti, mille nime nüüd ei suuda enam meenutada. Arstirohu nimetus ununes koos kõrvetiste kadumisega ilma et oleksin oluliselt muutnud senist harjumuspärast toitumistava. Ainus, mida tegin – lõpetasin kõigi isevärki nimedega leibade ja saiade ostmise. Kuid sellestki ei loobunud teadlikku valikut tehes.

Juhtus nii, et Sindis tegevust alustanud Krulli kohviku omanik võttis nõuks hakata tänavu kevadel puhast rukkileiba küpsetama. Suurte kogemustega pagarite leivategu õnnestus juba esimestel katsetel. Ainult vormid on pikemad, kui vanasti. Eile tehti katset Pärnu leiva aegsetes vormides. Ühe neist esimestest pätsides asetas pagarmeister Ralf letile parajasti siis, kui olin taas ostu tegemas. 600 gr. kaaluv päts on väikeses peres etem kui 850 gr. Saab sagedamini värske leiva järele minna.

Leiva lõhn ja maitse tuletavad meelde lapsepõlve, kui vormileiva eest ladusin letile 12 (võibolla siiski 14) kopikat ja põrandaleiva eest pisut rohkem. Siis oli see leib nii maitsev ja asendamatu peatoidus, mille järel tasus teinekord vanemaid välja vahetades tundide pikkuses ootejärjekorras seista…

Praegu ei oska enam mälus taastada seda korda, kui viimati tundsin kõrvetise vaevuseid, aga need on kadunud juba mitmeid kuid. Ei oska märkamatult ilmnenud muutust selgitada mitte millegi muuga, kui rukkileiva söömise ja teiste leivatoodete kõrvalejätmisega.

Kalev Vilgats kirjutas arvamusloos rohkem kui rukkileivast ja ütles: „Selleks, et rukkileib ja kartul ei kaoks, peaks neid väärtustama. Rukkileiva propageerimisele tuleks lisada kartulikampaania.“ Nõustun temaga isikliku kogemuse põhjal. Rukkileib ja kartul on olnud pikalt eestlaste peatoidus. Rukkileib koguni nii pikalt, et teadlaste väitel olevat eestlaste organism sellega kohanenud sedavõrd, mis tekitab nisule ümberkohastumisel tõsiseid tervislikke vastunäidustusi.

Artikli ilmumisele järgnenud vestlustest on väljakoorunud ka arvamusi, et mingite uute kampaaniate korraldamine oleks taunitav ja vastumeelsust tekitav. Mõtteid võib olla mitmesuguseid ja ‘kampaania’ saaks asendada võibolla ka sobivama sõnaga. Kampaaniast tähtsamgi veel on mõistmine sellest, mis parem, kasulikum ja tervislikum.

Samal teemal:

Leivategija purustab müüdi: eestlaste „musta leiva” lembus on eriti pentsik

Pärnakad soovivad oma leiba

Pärnus avaldati meelt leivatööstuse sulgemise vastu

Dokumentaalfilm mõrvast taevas

Monday, July 28th, 2014
Meenutuseks 80 lapsest, kes terroristide tegevuse tulemusena elu kaotasid

Meenutuseks 80 lapsest, kes terroristide tegevuse tulemusena elu kaotasid

Täna õhtul nägid TV3 vaatajad Briti Channel 4 dokumentaalfilmi “Mõrv taevas: lend MH17″, milles ajakirjanik Matt Frei avaldas dokumentaalkaadreid 17. juulil hävitatud Malaysia reisilennukist ja vahendas jutustusi hukatute lugudest ning usutlustes osalenute mõtteid.

Dokumentaalfilm andis piisavalt palju materjali iseseisvaks mõtlemiseks ja eksimatute järelduste tegemiseks.

Võibolla saabki just see Putinile saatuslikuks

Vaatajana ei saanud ma kuidagi arvata, et 298 lennureisijaga toimus 10 kilomeetri kõrgusel juhtum, mida saaks kvalifitseerida õnnetusena. Isegi väide, et tegelikult sooviti alla tulistada mõnd teist lennukit, ei anna põhjust rääkida õnnetusega lõppenud kahetsusväärsest eksitusest. Sõjategevusega piirkondadest ülelennud pole tsiviillennunduse praktikas midagi erakordset ja seda on tehtud pidevalt ohutus kõrguses. Ka tollel päeval tehti sealses piirkonnas ülelende väidetavalt ca 150 korral. Hoolimatu raketi tulistamine sellisesse ohutusse kõrgustsooni oli kahtlematult massimõrv, mille tekitamise pärast peavad karistatud saama kõik selles kuriteos osalenud isikud.

*

Internetis on gallup:“Kes on süüdi Boeng 777 MH-17 allatulistamises?”

Täna õhtuse seisuga peab 78,6 % vastanuist süüdlaseks Venemaad.

Aldo Kalsi kõne Eesti Terviklikkuse initsiatiivgrupi kogutud allkirjade üleandmisel

Friday, June 20th, 2014

Täna toimus Eesti Rahva Muuseumi näitustemaja saalis 2005. aastal Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitava piirilepingu vastu Eesti Terviklikkuse initsiatiivgrupi poolt kogutud allkirjade hoiule andmine Eesti Rahva Muuseumile. Allkirjade üleandmise sündmusel kõneles Aldo Kals, kelle sõnavõtt on siin täies mahus äratoodud.

Aldo Kals Lossi platsil Tallinnas

Suur tänu Eesti Rahva Muuseumile võimaluse eest anda pidulikus õhkkonnas muuseumile säilitamiseks üle tähtsaid ajaloodokumente. Need sisaldavad 2005. aastal Eesti-Vene kavandatava piirilepingu vastu kogutud 13032 protestiallkirja! Kindlasti kasutavad tulevased isamaalised juristid ja poliitikud neid süütõendina nende vastu, kes uut piirilepingut sõlmides ja ratifitseerides ilmselgelt rikkusid Eesti Vabariigi põhiseadust ja territoriaalset terviklikkust.

Eesti Vabariigi olemasolu on ajaloo ime ja meepott igale eestlasele ja Eestit austavale muulasele. Vanasõna ütleb, et tõrvatilk võib kogu meepoti ära rikkuda. Selleks tõrvatilgaks on juba 20 aastat taganemine Eesti Vabariigi põhiseadusest ja riigi territoriaalsest terviklikkusest.

Olgu öeldud mõned sõnad piirilepingu aastatepikkuse saaga kohta. Meie põhiseaduse tegijad nägid ette probleeme ida suunal ja kirjutasid põhiseadusesse targu sisse Tartu rahulepinguga määratletud idapiiri. Ometi on seda põhiseaduse pügalat nurgaadvokaadi võtetega suudetud olematuks teha.

Aastatel 1991-1994 oldi Eesti territoriaalse terviklikkuse küsimuses õigel teel. Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel ja see käib ka riigipiiri kohta.

Siis astusime allakäigu trepile, mille esimeseks astmeks oli loobumine oma rahvusvaheliselt tunnustatud seaduslikust territooriumist. Jutt on suuremast osast Petseri maakonnast koos maakonnalinnaga ja kolmest Virumaa vallast koos Jaanilinnaga. Loovutatud ala on Saaremaa suurune ja 5% kogu Eesti pindalast. Asjatundjate arvates on selle väärtus vähemalt triljon eurot. President Arnold Rüütel on seda rahanumbrit koguni mitmuses öelnud!

Allakäigu trepi järgmiseks astmeks oli loobumine Tartu rahulepingust seeläbi, et olime nõus maaloovutuseks vähimagi vihjeta meie põhiseaduse koostisosale, Tartu rahulepingule. Kui me ise ei austa Tartu rahulepingut, miks peaksid seda teised tegema?

Meie riigiisad arvasid teadvat, et de facto piirilepingu puudumine on takistuseks astumisel Euroopa Liitu ja NATO-sse. Seetõttu oli piirilepingu amokijooks ehk iga hinna eest sõlmimine kuni 2004. aastani nende seisukohalt mõistetav. Tegelikult sellist nõuet polnud. 2004. aastal võinuks rahumeeli aja maha võtta ja kokku lugeda tuulde loobitud miljoneid kroone, mida raisati Eestile kahjulikele piiriläbirääkimistele. Teisisõnu võinuks oskuste ja võimete puudumisel jätta hüvasti idapiiri teemaga ja küsimus paremate aegade saabumiseni külmutada.

Selle asemel me aga astume allakäigu trepil järjest sügavamale. Uute astmete täpseid nimesid me hetkel ei tea, aga nende ühine nimetaja on „kaasmaalaste ebavõrdne kohtlemine”. Sellesisulisi etteheiteid me kuuleme Brüsselist ja mujalt pidevalt. Kogenud poliitikud on hoiatanud, et allakäigu trepp viib kuristikku, kus juba olime.

Palume setudelt andestust, et me pole Eesti Vabariigi Petseri maakonna taastamiseks suutnud midagi ära teha. See võla- ja süükoorem on üsna ränk – oleme kaasosalised setude genotsiidis. Me pole aidanud setusid, et neil oleks ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga tagatud voli oma põlisele asualale. Nõndanimetatud reaalpoliitikal pole kohta meie elus, kui selle hinnaks on setu hõimu reetmine! Täna, täpselt üheksa aastat tagasi tegi seda meie Riigikogu. Oleks vaja, et see ei korduks!

Tänan 2005. aasta allkirjade aktsioonis juhtivalt tegutsenud Erwin Parit, Ilmar Vananurme, Mart Niklust, Osvald Saskot ja väga paljusid teisi vabatahtlikke! Kõik see toimus kodanikualgatuse korras nende poolt, kes valutasid südant Eesti riigi territoriaalse terviklikkuse pärast.

Samal teemal:

Rühma Eesti aasta emade ja isade avaldus

Piirileppe küsimuses avaldasid pärnakad arvamust nii kodulinnas kui Tallinnas

Eesti rahvas, piirilepe ja Põhiseadus?

Ajaloolane Aldo Kals: Tulemas on uus alandav hääletu alistumine

Pärnumaalased käisid pealinnas piirilepingu vastu meelt avaldamas

Tartu rahu äraandmine ja piirileppe tagajärjed

Eestiaegne mees alla ei anna: rahvahääletusel piirileping läbi ei läheks

Kas Eesti−Vene piirikõnelused on nagu lõõtspill, mis kohe alguses võimalikult laiali tõmmati?

Aldo Kals: Eesti ühiskond ei lepi iial nurgaadvokaadi võtetega põhiseadust rikkudes koostatud uue piirilepinguga

Pärnus austati Vabadussõjas langenuid ja muretseti valitsuse tegevuse pärast

Pärnus tähistatakse Tartu rahulepingu aastapäeva, kas viimast korda?

Martensi väljakul tauniti ettevalmistatud piirilepingut

Pärnu Valijate Mõtteklubi teemaks oli riigipiir

Jüri Saar: Esmalt liiduleping, nüüd siis piirileping