Arhiiv: '“Eesti lipp 125″ esseed' kategooriale

16) Leenu Reinsalu, Mõeldes sinimustvalgele, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Thursday, June 4th, 2009


parnu-lipu-paev-2009-099

Leenu Reinsalu

Sinimustvalge, Eesti lipp. Sellelemõeldes meenuvad mulle alati mu vanavanemad, kes on vaba riigi nimel kannatanud. Sinimustvalge lipu all on vabaduse eest võidelnud tuhanded eestlased. Olen tänulik oma esivanematele. Olen õnnelik, et saan elada vabal maal ja olen uhke oma 125-aastase lipu üle. Kui palju ajaloosündmusi, kannatusi, nuttu ja üleelamisi on aga põimitud kolme värvi sisse!

Minu jaoks on lipuvärvidel oma tähendus. Sinine tuletab mulle meelde vanavanaema siniseid silmi ja neid jutte sõjast, mida ta mulle rääkis. Must meenutab vanavanisa vaprust ja julgust. Valged olid mu armsa vanavanaema juuksed…

Meie vanemad ja vanavanemad suhtuvad Eesti lippu teisit kui noored. Paljud noored ei mõista seda, mida on tundnud ja näinud need, kes vabaduse eest võitlesid. Mina hakkasin kõigest paremini aru saama pärast seda, kui ema mulle ühe loo jutustas.

Oli 1989. aasta veebruarikuu. Eesti riigis olid toimumas suured muudatused. Taasiseseisvumiseaeg lähenes. Mu ema oli tol ajal keskkooli viimases klassis ja oma jutu järgi üsnagi aktiivne kaasa lööma ühiskondlikes üritustes, mis seotud riigis toimuvaga. 24. veebruaril sõitis ta külla oma vanaemale, kes elas rohkem kui 100 kilomeetri kaugusel tema kodust. Sõit sinna oli üsna tavaline, kuid kõik teadsid, et sel päeval heisatakse Tallinnas Pika Hermanni tornis taas sinimustvalge lipp. Seda ärevust oli tunda igal pool.

Jõudnud vanaema ukseni, koputas ta nagu alati uksele, kuid seda ei tulnud keegi avama. Mu ema läbis väike ehmatus – ta arvas, et vanaemaga oli midagi juhtunud. Veidi julgust kogunud, astus ta uksest sisse. Oli täielik vaikus. Hetke pärast kuulis ta tagumisest toast nuukseid. Ema tegi paar kiiremat sammu ja vaatepilt, mis ta silmadele avanes oli ehmatav.

Mu vanavanaema, kes oli sel ajal 81-aasatane, oli põlvili televiisori ees ja nuttis nagu väike laps. Just sel hetkel heisatigi lipp. See oli meie memmele nii tähtis. Ta ei uskunud, et okupatsiooniaeg on lõpuks möödas ning Eesti on vaba nagu tema noorusajal. Vahepealsetesse aastakümnetesse mahtus nii palju tulekuid ja minekuid, kaotusi ja lootusetust. Nüüd võttis vanavanaema kapist välja Eestiaegsed kallid esemed, mida ta oli salajas hoidnud ning mis koos temaga pikal Siberi teekonnalgi käisid.

Paljude noorte jaoks oli taasiseseisvumine võib-olla asjade loomulik käik. Kuid pärast seda, kui vanavanaema mulle oma lapsepõlvest, esimese Eesti Vabariigi loomise aegadest, metsavendade abistamisest, näljatundest ja Siberi-aastatest jutustas, mõistan hästi selle põlvkonna läbielamisi ja tundeid.

Nüüd lehvib sinimustvalge lipp iga päev meie kooliukse kõrval. Arvan, et me kõik peaksime sellest vabaduse sümbolist möödudes mõtlema kasvõi kord nädalas, et alati pole meie maal olnud vabadust. Et vabadusel on olnud kallis hind ning et see aare on usaldatud meie kätesse.

Pärnu Kuninga Tänava Põhikool, 6. klass

15) Triin Tartes, Eesti lipp minu esivanemate mälestustes, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Wednesday, June 3rd, 2009


Eesti lipp on nii eesti rahvus- kui ka riigilipp, mis esimest korda pühitseti ja õnnistati 4. juunil 1884. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepää kirikus, kus üritus sai toimuda võõraste pilkude eest varjatult. Alates sellest aastast on sini-must-valge lipp andnud ajalukku suure ulatuse ning tähtsusega sündmusi – olgu nendeks kokkupõrked eestlastest ja venelastest demonstrantide vahel lipu heiskamise tõttu või kombinatsiooni kasutamine õlakutel. Ametlik registreerimine Eesti lipuks toimus 1918. aasta novembris, mis näitab ning tõestab eestlaste tugevat vaimsust ja suuri jõupingutusi Eesti lipu kui riikluse sümboli nimel. Siiski tuli eestlastel pärast iseseisvumist kannatada sõjategevust ning võõrast võimu veel pea viiskümmend aastat, ent kultuuriline ja rahvuslik südikus ei vaibunud ka siis. Eesti asja aeti enamjaolt tasa ja targu kodudes ja salajastes ühingutes, ent korduvalt heisati lippe, mis miilitsa poolt üsna pea maha kisti. Samuti korraldati öölaulupidusid, kus lehvitati sinimustvalgeid ning kust võttis osa suur hulk eestimeelseid inimesi. Pea igas perekonnas leidub seoses lipuga suuremal või väiksemal määral meeliköitvaid lugusid, nii ka minu perekonnas, mis osalt kogutud suulisel teel, ent mõningaid fakte leidus ka meie pere maja ajalugu koondavas mälestusraamatus.

Kultuurilooliselt olulise ning südantsoojendava loo saab rääkida minu perekonnale lähedalseisvast isikust ning endisest vabadusvõitlejast Kristjan Albert Savisikust, keda enamjaolt tuntakse Taadi nime all ning kes elas väärika 99 aasta vanuseks. Kristjan A. Savisikk oli üks neist paljudest inimestest, kes väärtustas Eesti lippu ning hoidis seda tähtpäevadel auväärsel kohal, seda kuni aastani 1940, mil Punaarmee sisenes Tallinnasse ning võõrvõim keelustas Eesti lipu omamise ja loomulikult ka igasuguse demonstreerimise. Keelu eiramine võis kaasa tuua suuri karistusi, välistatud polnud isegi tapmine. Savisikkude perekond aga ei hävitanud lippu ega kavatsenud seda ka ära visata, vaid selle asemel otsustas Kristjan A. Savisikk Vene vägede saabumisel sinimustvalge katusetalade vahele peita. Riiklik sümbol võeti pööningukorruselt alla alles 1990. aastal, see tähendab 50 aastat hiljem, mil kehtestati seadus Eesti sümboolikast. Asjaolu, et lipp pika aja jooksul niiskuse ja kahjurite toimel praktiliselt hävinud, ei oma antud juhul suurt rolli, kuna peamine on pühendumus, lojaalsus ja põhimõtted – vaid nende olemasolul võib rääkida rahvusest. Sarnase põhimõtte järgi on tegutsenud kindlasti paljud teisedki Eestimaa pinnal, mis omakorda näitab rahva kokkuhoidmist.

Konsulteerides vanematega ning uurides vanavanemate isiklikku kroonikat, mis on valminud ajavahemikus 1960-1991 ühistööna, siis selgub, et nende jaoks sügavaimalt hinge läinud üritused olid öölaulupeod, mis said alguse 4. juunil 1988. aastal alanud Tallinna vanalinnapäevadest. 10.-14. juuni 1988 toimunud öölaulupeod olid poolspontaansed, kuhu tippmomentidel kogunes vanemate sõnul isamaalisi laule laulma üle 100 000 inimese, mida saab järeldada ka mitmetest teemakohastest väljaannetest. Öölaulupidude vaimus lehvisid enesestmõistetavalt sini-must-valged lipud, mis olid üritusel auküsimuseks, ent samal ajal tõeline defitsiit – õnneks leidus siiski inimesi, kes salaja kodustes tingimustes trikoloore valmistasid. Rahvast olnud nii palju, et seisti külg-külje kõrval ning kohati oli võimalik tunnetada selja taga seisva kaasmaalase hingeõhku oma kaelal. Et minu ema läks üritusele koos minu tol ajal aastavanuse vennaga, kes magas kogu kontserdi aja lapsevankris õndsat und, osutus hilisem väljapääs laulukaare juurest väga komplitseerituks. Siiski korvasid väidete järgi kõik ebamugavused rahva meeleolu, lippude lehvimine, ühtsustunne ning isamaalised laulud, millest suure osa moodustas Alo Mattiiseni looming.

Kõige kauni ja isamaalise kõrval seostuvad lipuga minu vanematele ka ebameeldivad ja lausa kriminaalsed juhtumid, mis kummalisel kombel on alati sattunud ööle vastu jaanipäeva, kui lipp on öö läbi vardas. Nimelt asub meie perekonnale kuuluv ja tänaseks juba 85-aastane maja suure maantee ääres. Aasta võis olla 1993, kui keset suveööd kuulis isa läbi une tugevat tagumist, millest hiljem selgus, et tegu oli varastega, kes varemgi Nõmmel pahandusi otsinud. Varguskatse motiiviks oli uhke pronksist lipuvarda ots ning alumiiniumist valmistatud lipuvarras, mis olid valmistatud tuttava treiali poolt eritellimusel. Sel korral jäi lipp koos kõigi osadega alles tänu isa kergele unele. Mõned aastad hiljem, samuti ööl vastu jaanipäeva, ärkas isa jällegi veidrate häälte peale üles, ent kuna oli suhteliselt ebatõenäoline, et teist korda võiks midagi säärast juhtuda, siis isa ei kiirustanud. Aknale jõudes sai asjaolu selgeks – tegutsevad jälle pikanäpumehed. Isa äratas jooksu pealt koera ning ruttas mööda maanteed varastele järgi, kuid päästa polnud kahjuks enam midagi. Uskumatu, aga tõsi – ka kurikuulus ja kohtulik kolmas kord ei jäänud mõned aastad hiljem tulemata ning seegi samal kuupäeval. Varaste saagiks langes kõige harilikum ja odavam lipuvariant. Ükskõik, kas põhjus peitub vimmas maja vastu, võõra rahapuuduses või olid juhtumite kattumised pelgalt juhused, näitab taoline tegu lipu suhtes eranditult madalust ning lugupidamatust oma riigi, rahvuse ja kultuuri vastu.

Eesti lipuga kaasas käivad ajaloosündmused ja juhtumid on tugevalt seoses Eesti riigi ja eestlaste raske saatusega, milleta poleks võimalik jutustada pea ühtegi säärast lugu. Väga haruldane on asjaolu, et esimene originaallipp on alles, seda suuresti tänu Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmetele, kes toimetasid selle nõukogude võimu eest tallu peitu. Lipp on rahva tõekspidamiste ja traditsioonide sümbol. Riigilipu heiskamine näitab üles austust ja hoolivust oma kodumaa vastu, see lisab riigipühadele ja –tähtpäevadele ülevust ja tooni. Lugupidamatus riigilipu vastu on lugupidamatus riigi ja iga tema elaniku vastu.

Gustav Adolfi Gümnaasium

14) Taavi Siim, Eesti lipp eile ja täna, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Tuesday, June 2nd, 2009


Eesti lipp saab sellel aastal 125 aastaseks. Lipu ajalugu on olnud väga pikk. 1884. aasta 3. juuni hommikul hakkasid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed liikuma Otepää poole. Kaheksahobusevankril istus paarkümmend meest, igal ühel midagi pihus. Paar kilomeetrit enne Otepääd võttis üks noormeestest julguse kokku ja tõmbas Eesti sinimustvalge lipu välja ja lehvitas sellega. Lipu tegid nad sellepärast, et sakslastel oli lipp ja miks poleks pidanud seda meil olema?

Sakslastele see tol ajal meelt mööda polnud ja paljud Saksa korporandid nägid, kui eestlastest keegi käis tänaval, sinimustvalge müts peas. Sakslased tormasid talle kallale ja tallasid ka mütsi peal. Eestlane tahtis küll näidata, et ka meie riik tahab edasi jõuda ja julgeb Eestit kaitsta, ent pärast seda juhtumit visati see noormees kahjuks ülikoolist välja.

Sakslased tahtsid olla võimul ja piirasid eestlaste tegemisi täielikult. Eestlased ei jätnud jonni ja läksid Otepääl kohalikku kirikusse lippu õnnistama. See toimus 4. juuni õhtul ja eestlased olid väga rõõmsad, sest nende alandusele tuli piir ette ja nad alustasid võitlust.

Alguses oli lipp ainult üliõpilaste sümbol, aga hiljem kogu Eesti sümbol. Sellel ajal ei tahtnud „kõrgemad isikud” lippu tunnustada, aga see polnud enam n.ö. tavaeestlasele tähtis – lipp oli meil olemas ja on siiamaani.

Lipuga tuli eestlastel veel palju probleeme, sest sellesse aega jäid ju nii küüditamised kui mitmed julmused.

Paljud teistest rahvustest inimesed tahtsid Eesti lippu hävitada. Eestlased hoidsid oma lippu väga hoolsasti, küüditamise ajal jätsid väga paljud enne ei tea kui tähtsa asja koju, aga lipp oli alati kaasas ja peidus. Lipp oli isegi vaat et tähtsam kui joogivesi.

Praegugi on liputradistsioone palju. Aastas on neid päevi mitmeid, kui paljud Eesti pered lipu vardasse tõmbavad või maja külge kinnitavad. Nendest tähtpäevadest on kõige olulisem rahvuspüha ehk siis Eesti Vabariigi aastapäev. Lipud tõmmatakse sel puhul vardasse 24. veebruaril ja seda igal aastal, sest samal, 1918. aastal, kuulutati välja Eesti Vabariik.

Aga lipuheiskamise päevi on veel palju: kõik riigipühad ja rahvuspühad. Siis heiskab eesti rahvas koguni lipu ja saab ka ise puhata. Paljud eestlased teavad kõiki riigitähtpäevi peast, aga see ei ole kõige tähtsam, sest lipu võib heisata, nagu öeldud, ka perekonna suursündmuste puhul. Ja ikka heisatakse ta päikesetõusul ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui 22.00, kui valitsus ei ole andnud erikorraldust.

Tulevik meie riigilipul, ma arvan, et ei muutu ja see, mis praegu on, kindlasti ka jääb, kui midagi hullu ei juhtu. Ma loodan väga, et inimesed kirjutavad „varsti” ka Eesti lipu 250 sünnipäevast. Ja kindlasti tuleb au sees hoida ja jätkata traditsioone, et lipu heiskamine kellelgi meelest ei läheks. Ka meist peavad saama eestlased, kes austavad oma Eestit, oma lippu, kogu sümboolikat. Kes me teame ja kanname seda veendumust oma südames, et Eesti lipp nii eile kui täna on meile oluline (elu) sümbol.

Simuna Kool, 9. klass

13) Aapo Rehi, Mõeldes sinimustvalgele, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Monday, June 1st, 2009


Olen tihti mõelnud meie kolmele lipuvärvile: sinisele, mustale ja valgele. Miks just need värvid? Mida need värvid meile tähendavad? Kuidas need kolm rahvusvärvi meile hinge on jõudnud? Millal võeti esmakordselt sinist, musta ja valget meie armsa isamaa lipuvärvidena?

Rahvuslipp on meie riigi sümbol. Minu jaoks tähendab see kindlustunnet, patriotismi ja austust oma kodumaa vastu.

Olen lipu värvivalikuga rahul. Mõnikord olen mõelnud, et kuna meie metsi nimetatakse Eestimaa kullaks ja kui meil on nii palju kauneid niite ja aasasid, siis oleks tore, kui Eesti lipult ei puuduks ka roheline värv.

Minu õnneks sündisin ma vabas Eestis, kus on õigus ja lausa kohustus pidupäevadel heisata sinimustvalge. Küll on tore tunne sellistel päevadel linnas liikudes näha rahvuslippudes maju.

Võin olla uhke, et esimene sinimustvalge lipp õmmeldi minu kodulinna naaberlinnas Põltsamaal Emilie Beermanni poolt. Ta oli esimene, kes seadis kokku sinise, musta ja valge kanga lipuks Eesti Üliõpilaste Seltsile. Arvatavasti pakkus lipu värvilahenduse välja Emilie isa Gustav Beermann ning au kanda lipp õnnistamisele Otepää kirikusse, kuulus tema pojale Christopher Beermannile. Huvitav, et üks perekond on meie rahvuslipu sünnile nõnda palju kaasa aidanud.

1943. aastal peideti seesama Emilie poolt õmmeldud lipp Paduvere küla Lääne-Mardi talu korstnajalasse. Seal ootas ta oma aega ligi 50 aastat. 1992. aastal võeti trikoloor peidikust välja. Praegu asub see lipp Eesti Rahvamuuseumis.

Võime uhked olla, et meie lipp on rohkem kui sada aastat olnud muutumatu. Maailmas on vähe rahvusi, kellel on 125 aastane lipp nagu meil.

Öeldakse, et eestlase hing on sinist, musta ja valget värvi. Kuid mis värvi oli hing neil eestlastel, kes korraldasid küüditamisi, kellest said kommunistid, kes said „punasteks”, neil, kes hülgasid Eestimaa? Igatahes mitte sinist, musta ega valget värvi.

Sinine värv tähendab meie sinist taevast, must meie mulla pinda ja eesti mehe musta kuube.

Uurisin raamatutest ka valge värvi tähendust. See on vaimsuse ja pühaduse värv. Eestlastele tähendab see vaimuvalgust ja lootust paremale tulevikule või valgeid kasetüvesid, suviseid valgeid öid ning „lumme uppun’d metsatalusid”.

Lipu tähendus iidses Egiptuses oli sõjaline ülemvõim. Eestlased ei ole pidanud lippu kasutama tema algses tähenduses. Eestlased pole tahtnud vallutada võõraid maid ega anastada rahvaid. Me oleme rahulik rahvas, hoidume vaidlustest, püüame lahendada probleeme suurema tülita. Me ei soovi võimu teiste rahvaste üle. Seetõttu ei saa meie lipul olla punast värvi, mis minu arvates sümboliseerib agressiivsust ja sõjakust.

Sinimustvalge on alati saatnud meie rahva ülevaid hetki:

Kristjan Palusalu kahekordne kuldmedalivõit Berliini olümpiamängudel,

Erika Salumäe, Erki Noole, Gert Kanteri, Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu olümpiavõit, öölaulupidu Märkamise Aeg, iseseisvusparaadid, laulupeod, tantsupeod.

Aga ka igal argipäevahommikul tervitab mind kooliõues sinimustvalge lipp. Tahan, et see jääks alati nii.

Jõgeva Gümnaasium, 5. klass

12) Kais Allkivi: Lipp kui riikluse sümbol, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Sunday, May 31st, 2009


Tõsta lipp! See vestku, vestku tõotusest,

mis kestku, kestku sinisega viiratud.

Musta mulla põimuline, lehvi valge võimuline,

tormatud ja piiratud!

Gustav Suits, „Lipulaul”

Kogu minu eluaja on Pika Hermanni tornis lehvinud sinimustvalge lipp. Lapsena sai koos perega 24. veebruari hommikutel käidud Toompeal vaatamas pidulikku Eesti Vabariigi aastapäeva lipuheiskamist, hiljem järgnesime traditsiooniliselt ikka paraadile. Nähes lippu meeste laulu saatel kerkimas, tõstis pead ülev tunne. Kui pidupäeva hommikul oli väljas käre pakane, sai lipu heiskamise tseremooniat vaadatud telepildi vahendusel. Tänavu 24. veebruaril sai täis kakskümend aastat rahvuslipu taasheiskamisest Pika Hermanni torni. Vaid kahel korral ei ole ma noore ea tõttu neist pühalikest momentidest osa saanud.

Käesoleva aasta 4. juunil tähistame Eesti lipu 125. sünnipäeva. Samal päeval 1884. aastal laskis Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) Otepää kirikus sisse õnnistada siidiriidest sinimustvalge siidi lipu, mille olid õmmelnud Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann, Miina Hermann (hilisem eesti helilooja Miina Härma) esimehe õde Emilie Beermann. Lipu õnnistamistalituse pidas Valga koguduse õpetaja, EÜS-i vilistlane Rudolf Kallas. Kohal oli 16 üliõpilast ja 6 vilistlast. Professor Karl Auna poolt koostatud brošüüri „Sini-must-valge lipu 100 aastat” andmetel lausus EÜS-i esimees P. Hellat lipu all tõotussõnad: „Isamaa, sa helde püha, kuule meie palve iha, meid su hoidjaks pühitse.” Vilistlane dr. H. Rosenthal Tallinnast aga tõotas tarmukalt: „Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida!” Õnnistamistalituse lõpulauluna kõlas tulevane riigihümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.” Lipul lasti Otepääl veidi aega lehvida ning viidi seejärel hoiule Tartusse, EÜS-i raamatukogu ruumesse. Seda lugu mäletab ajalootunnist iga tähelepanelik kooliõpilane ja teab iga intelligentne Eesti kodanik.

Vähesed teavad aga trikoloori eellugu. 1881. aastal moodustati Tartus Eesti üliõpilaste korporatsioon Vironia, mis valis tunnusvärvideks sinise, musta ja valge, kuigi kaalumisel oli ka roheline värv. Sasksa üliõpilaskorporatsioonid ei lasknud Vironiat registreerida, seega tegutses ühing illegaalselt. Valitud värvid põhinesid Eesti looduspilti kujundavatel toonidel: sinine Põhjamaa taevas, must mullapind ja valge lumekate talvel. Samal 1881. aastal kirjutas üliõpilane Jaan Bergmann luuletuse „Eesti lipp”, kus värvidena märgiti sinist, valget ja rohelist. Hiljem muudeti roheline mustaks. Kuna Soome rahvusvärvid olid sinine ja valge, sooviti samu toone valides rõhutada põhjanaabritega ühist põlvnemist. Must meenutas nii pikka musta orjaööd kui talumehe musta kuube. Ühe versiooni järgi võeti soomlastega samad värvid ning asetati must vahele, meenutamaks eesti rahva raskemat minevikku. Üldiselt esineb must riikide rahvus- või lipuvärvides harva. Hiljem on meie lipuvärvidele omistatud abstraktsemaid tähendusi: sinist tõlgendatakse kokkukuuluvuse ja sõpruse märgina, valget kui lootuse ehk helgema tuleviku poole püüdlemist. Valget on samastatud ka aususega. Kindel on siiski vaid üks: tudengid mõtlesid värvikombinatsiooni välja kogu eesti rahva jaoks.

1882. aasta Suurel Reedel läks EÜS-i esimees Aleksander Mõtus rahvusvärvides mütsiga Tartu linna peale ning kohtas Eestimaa „kuradeid”: Saksa üliõpilased kiskusid tal mütsi peast ja tallasid jalge alla. Ülikooli kohus heitis Mõtuse kõrgkoolist välja, sest rahvusvärvide kandmiseks puudus luba, ning tollel tuli Tartust lahkuda. Mees jätkas õpinguid Peterburis. 1883. aastal õnnestus registreerida eesti üliõpilaste teaduslik selts, mis tohtis kasutada ka oma värve. Mõtuse vend võõpas ühe sõudepaadi sinimustvalgeks ning kinkis selle seltsile. Rahvusliku paadiga sõideti piki Emajõge. Üliõpilased tutvustasid oma kodukohtades rahvusvärve ning sinimustvalget kooslust hakati kasutama kohalikel sündmustel dekoratsioonina, riietuses või lintide ja märkidena. 1894. aastal oli Tartu lauluväljak üldlaulupeo ajal ehitud sinimustvalgete lintidega ja paar koorigi lehvitas vastavaid lippe. Kaks aastat hiljem Tallinna üldlaulupeol ei lubanud Vene riigivõim rahvussümboolikat kasutada, aga ka sinna ilmus kolm laulukoori sinimustvalge lipuga.

1905. aasta revolutsiooni päevil toodi EÜS-i lipp Tartus esimest korda avalikkuse ette. Jaan Tõnisson teatas ülikooli aulas äärmiselt pahempoolselt meelestatud muulastest üliõpilastele: „See ei ole teie, vaid meie, eestlaste ülikool!” Sestap tungiti rongkäigu ajal lipule kallale ja kehavigastusi said nii Jaan Tõnisson kui Karl Eduard Sööt. Viimane juhatas ikkagi, verine taskurätt pihus, ühislaulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Nii kujunes sinimustvalge poliitiliseks võitluslipuks. Märtsis 1917 Peterburis toiminud 40 000 eestlase rongkäigus, millega nõuti Eestile autonoomiat, kanti hulgaliselt rahvuslippe. Ettevõtmine mõjutaski Ajutist Valitsust andma Eestile autonoomiat. Nüüd hakkasid Eesti sõjaväelased ohvitseri tunnusmärgi juures kandma rahvusvärvides linti. Vabadussõda võideti sinimustvalge lahingulipu all, millest tulenevad Vabaduse Risti põhivärvid.

Sinimustvalge all kuulutati 1918. aasta veebruaris välja Eesti iseseisvus ja pärast Saksa okupatsiooni lõppu heisati trikoloor 21. novembril riigilipuna Pika Hermanni torni. Vabadussõja järel leiti, et riigilipu küsimus tuleb otsustada Riigikogul, kes võtab vastu riigilipu seaduse. Seaduse ettevalmistuskomisjoni tööd juhtis kindral Johann Laidoner. Komisjonile esitati läbivaatamiseks mitmeid kavandeid. Soovitati teiste Põhjamaade eeskujul võtta kasutusele ristiga lipp. Inglismaal elav perekond Tofer uskus, et lipu värvid saavad olla ainult valge, kuldne ja punane, sest neid värve on kõige kaugemale näha. Nende pakutud variandid olid punane põdrapea valgel taustal või must põdrapea kuldsel põhjal. Ka pakutud toonide sisule oli perekond mõelnud: valge tähendanuks puhtust, punane tuletanuks meelde vabaduse eest valatud verd, kuldne märkinuks vabadust ja must meenutanuks orjaaega. Põder olevat parim variant sellepärast, et see loom on Eesti metsade kuningas, vapper, kiire ja vastupidav, samas mitte ründaja (riigi tasandilt lähenedes agressor), vaid üksnes kaitseb end vajadusel. 27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipuseaduse ning võistluses oli peale jäänud juba tuttav sinimustvalge. Riigilipu normaalsuuruseks määrati 105 X 165 sentimeetrit ning laiuse ja pikkuse vahekorraks 7:11.

Umbes täpselt 18 aastat hiljem (21.06.1940) rebiti Eesti riigilipp Pika Hermanni tornist maha ning asendati punalipuga. Saksa okupatsiooniperioodil võis rahvussümboolikat kasutada, aga mitte riigilipuna. 21. septembril 1944 lehvis sinimustvalge mõne tunni Pika Hermanni tornis, järgneva poolsajandi vältel oli rahvusvärvide kasutamine võrdsustatud kuriteoga. Riigilipu tagasitulek märkis taaskord võõrvõimu lõppu ja iseseisva Eesti naasmist. Nüüd heiskame sinimustvalge uhkelt vabariigi sünnipäeval, võidupühal, taasiseseisvumispäeval ning veel 13 lipupäeval.

Meie rahvuslipp on ühtlasi vabaduse lipp. Sinimustvalge oli, on ja jääb Eesti riikluse sümboliks – pole oma lippu, pole ka riiki. Harjumuspärase lipu lehvimine Pikas Hermannis on rahuaja ja turvalisuse märk. Kuna hommikuti kaigub üle vanalinna hümn ja õhtuti „Mu isamaa armas”, valdab meeli kodune tunne – „Esialgu on kõik korras.”

Tallinna 21. Kool, 12. klass

11) Marleen Rivimets: Mõeldes sinimustvalgele, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Saturday, May 30th, 2009

Eestimaa on meie kodu. Aga igal kodumaal on ka oma lipp, millel on kindlad värvid. Meie lipu värvid on sinine, must ja valge. Need värvid tähendavad igaüks midagi kindlat, sinine – Eesti ilusat sinist taevast, must – Eestimaa mulda musta mulgi kuube, valge – lihtsalt valget lund või valgust parema elu poole.

Eesti riigilipp on ühtlasi rahvuslipp. Ta on ristkülik, mis koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11, lipu normaalsuurus on 105 korda 165 sentimeetrit.

Eestis on olnud erinevaid lippe, kuid samade värvidega. Miks küll samad värvid, kas need värvid sobivad just Eestile? Seda peab uurima. Aga mõeldes sinimustvalgele, siis on see värvivalik igati hea olnud! Selles ju kahelda ei saa. Aga mina ise tahaksin lipule teha ka kas punase või kollase risti, sest see iseloomustaks seda, et Eestis on olnud aegade jooksul palju verevalamist, ja kollane tähistaks samas seda päikest, mis meil on. Aga need värvid on ilusad, eks?

Pühade ajal pannakse üle Eesti lipud välja. Näiteks iseseisvumispäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval ja muude suuremate pühade ajal. Aga Eesti lippu võiks olla rohkem näha, ta võiks nähtavamal olla. Rohkem pühade ajal välja panna! Kuskilt saab ju veel kindlasti välja uurida Eesti pühade kohta, mis vanasti olid, neid saaks tänapäevalgi kasutada, see oleks tore ja ma arvan, et neid päevi kindlasti on.

Aga miks lipuvärvid tähendavad just seda, millest ma enne kirjutasin, miks ei võiks teisiti olla? Et sinine tähendaks sinist pastapliiatsit, millega igavesti Eesti ajalugu kirjutada saaks, valge seda paberit, kuhu see kirja panna, ja et see paber kestaks igavesti, ja must Eesti autode põhivärvi. Need oleks lahedad. Kui Eestis, Tallinnas oli aprilli mäss, nägin, kuidas Eesti lipp põlema pandi, aga nii ju ei tohi. Kas niiviisi oleks tegijatel endil hea, kui neid ennast põlema panna, aga see, mis oli, oli kindlasti liiast. Eestit ja Eesti lippu peab hoidma, kaitsma, austama, aga mitte lõhkuma ja jalge alla tallama.

Meie koolis on Eesti lipp pidevalt üleval. Ja kui on Eesti aastapäev, joonistame lippe ja muid Eesti sümboleid. Aga meil koolis on Eesti lippe lausa kaks ja meie koolis ongi hea just see, et me peame lugu Eesti lipust ja üleüldse Eesti pühadest. Nagu ütlesin, üks lipp lehvib meil koolimaja tornis iga päev, aga teine on kõige auväärsemal kohal, kooli iga tähtsama ürituse ajal.

Eesti lipu värvid on erakordsed, sest kui hoolikalt vaadata, leidub neid Eestis üllatavalt palju. Esimene sinimustvalge lipp pühitseti ja õnnistati sisse Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. aastal. Järgnevate aastakümnete jooksul sai sinimustvalgest lipust Eesti rahvuslipp.

Esimese määruse Eesti riigilipu kohta võttis vastu Eesti Vabariigi ajutine valitsus 21. novembril 1918. aastal. 1922. aasta juunis kinnitas Riigikogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.

Uuesti ilmusid Eesti rahvusvärvid avalikkuse ette aastatel 1987-1988, kui sai alguse Eesti vabanemine ja taasiseseisvumine. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp taas 24. veebruaril 1989. a. 1990. a. augustis antud seadusega otsustati sinimustvalge lipp uuesti riigilipuna kasutusele võtta; Eesti lipu seadus kuulutati välja 5. aprillil 2005. aastal.

Ja veel mäletan seda, kui olümpiamängudel heisati Eesti lipp tagurpidi. Sest see asi oli kõik veel nii uus, et keegi ei teadnudki, kumbapidi meie lipp õigesti on.

Arvutist lugesin, et selgituseks on kirja pandud, mida Eesti lipu värvid tähendavad:

S i n i n e – väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti on see ustavuse sümboliks;

M u s t – pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks;

V a l g e – sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort.

Eesti on pidanud palju oma vabaduse eest võitlema. Ja paljud inimesed on just meie pärast enda elu andnud. Ja samas ka enda pere eest võidelnud, nemad, just nemad, nägid meie pärast nii palju vaeva. Neil oli ju ka väga raske. Aga meie saame nende inimeste nimed kivisse raiuda ja neid igavesti mäletada, sest just nemad on need, kes tegid Eesti lipust Eesti lipu! Ja meie austav ülesanne on sellest lugupidada ja selle vääriliseks kasvada!

Simuna Kool, 5. klass, juhendaja Krista Ustav

10) Karl Haljasmets: Lipp kui riikluse sümbol, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Friday, May 29th, 2009

Paar nädalat tagasi, 24. veebruaril, vaatasin aknast välja ja silma hakkasid arvukad lipud, mis väljas lehvisid. See oli Eesti Vabariigi aastapäev. Sinimustvalge värvikombinatsioon on omandanud rahva seas väga erilise tähenduse. Mis on selle põhjus?

Lipp on sümbol, millega tänapäeval väljendatakse oma riiklikku või kogukondlikku kuuluvust. Meie lipu lugu algas 1881. aastal, kui avaldati Eesti Postimehes üliõpilase Jaan Bergmanni luuletus „Eesti lipp”, kus Eesti värvideks nimetati helesinine, must ja roheline. Helesinine sümboliseeris usku, et kuni kestab taevas, jääb alles ka Eesti rahvas. Must viitas minevikule ja rahvuslikku väärtust rõhuvale kuuele ning roheline väljendas lootust, et Eesti saab uueks, nagu loodus igal kevadel. Vironia korporatsiooni asutanud eestlased valisid oma värvideks selle värvikolmiku, aga asendasid Hugo Treffneri soovitusel rohelise valgega, mis pidi sümboliseerima rahva püüdlemist valguse poole. Läks paar aastat mööda ning 1883. aastal kuulutati Eesti Üliõpilaste Selts sinimustvalge hoidjaks ning aasta hiljem õmbles Tartu Ülikooli eesti keele lektori Karl August Hermanni naine Paula lipu valmis. Lippu ei õnnistatud Tartus, kuna kardeti baltisakslaste provokatsioone, aga Otepää kirikuõpetaja Burchard Sperrlingki ettepanekul tehti seda Otepääl. Lipp õnnistati 4. juuni õhtul kui kogu Eesti lipuna ja sellest ajast peale levis ta üle maa. Eessti rahvas võttis lipu väga kiiresti omaks, kuna nende värvidega tekkis inimestel side.

Nüüd, kui eestlastel oli kujunemas tugev rahvussümbol, mille kaudu näidata ennast iseseisva kultuurilooga rahvana, ei tähendanud see siiski seda, et igal pool hakati demonstratiivselt lippu lehvitama ja nõudma suuremat enesemääramisõigust. Aeg oli veel liiga raske. Esimest korda toodi sinimustvalge lipp avalikult välja 19. oktoobril 1905, kui korraldati meeleavaldus tsaari oktoobrimanifesti toetuseks. Meeleavaldusest peale muutus sinimustvalge lipu väljatoomine järjest tavalisemaks. See oli kõige selgem oma iseseisvumissoovi väljendus. 1917. aastal, kui eestlased nõudsid omale suuremat autonoomiat, võis lippe juba kõikjal lehvimas näha. 23. veebruaril 1918 kuulutati meie lipu lehvides välja juba Eesti Vabariik.

Vabadussõja ajal kinnistusid need kolm värvi üha rohkem rahva teadvusesse. Samas on meie lipulugu nagu üks hea põnevusromaan, sest pärast Vabadussõda ei kinnitatud seda ametlikult Eesti sümboliks ning selle saatus polnud sugugi kindel. Avaldati arvamust, et värvikolmiku sümmeetria ei sobi uue riigi sümboliks, kuna meenutab värvide järjestuselt Serbia, Vene ja Saksa trikoloori. Taheti paigutada lipuvärvid samasuguse šablooni järgi, nagu need olid tollastel Põhjamaadel ja Soomel. Eesti rahval jätkus jaksu käia omapead ning teha nii, nagu näis loomulikum ja oli saanud tavaks, mitte võtta eeskujuks mõne teise riigi rahvussümbolite kujundust. Eriti ägedalt seisid lipu muutmisele vastu kirjamees Karl August Hindrey ja Eesti Vabadussõja kangelane, kontradmiral Johan Pitka. Vana lipu säilitamise poolt olid kõik Vabadussõjas sõdinud, sest sinimustvalge lipu all võideldes kaotasid paljud oma elu.

Seoses Eesti vägivaldse annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt, kõrvaldatakse esimest korda, 1940. aasta 21. juunil, Pika Hermanni tornist Tallinnas sinimustvalge lipp ja asendatakse punasega. Sõjaõnne pöördudes, kolm aastat hiljem, langetatakse meie lipp pikaks ajaks lõplikult ning asendatakse võõrvõimu omaga. Meie rahvusvärvid olid muutunud keelatuks, aga ometi neid ei unustatud ja nad muutusid järgneva poolesaja aasta jooksul üha kallimaks. Värve pandi näiteks tarbeesemetesse – sokid, kindad, nukud ja sulepead. See oli vastupanu vägivaldsele okupatsioonile ning kuigi okupatsioonivõimud igasuguseid sarnaseid katseid vihkasid, ei saanud nad rahvusvärve ka täiesti ignoreerida. Sinine ja valge värv esinesid vähemalt uues lipus ja ka üliõpilaste mütsis Tartu Ülikoolis. Paguluses olevaid kirjanikke inspireeris sini-must-valge värvikombinatsioon ja paljude hulgast võib esile tõsta Eduard Tubina loodud soololaulu Kalju Lepiku luuletusele „Nägemus”.

Aastad möödusid, kuid mõte vabadusest ei olnud kadunud kuhugile ning selle kõige selgemaks väljenduseks muutusid kolm värvi – sinine, must ja valge. Okupatsiooni ajal oli lipuheiskamine märkimisväärne julgustükk, kuna sellele järgnes tavaliselt vabadusekaotus. Samas julgeid inimesi leidus ja aeg-ajalt oli jälle näha rahvuslipu kerkimist. Vabadusvõitleja Enn Tarto sõnul tekkis sini-must-valget lippu lehvimas nähes inimestes alati tunne, et „kõik ei ole veel kadunud”, et „Eesti elab…”. Nii tõusis sinimustvalge värvikombinatsioon esile üha rohkem, kui rahva lootuse hoidjana.

Mõte vabadusest ei kadunud kuskile, kuid tuli oodata kannatlikult oma aega. Liberaliseerumisega Nõukogude Liidus muutus üha enam võimalikuks oma rahvusvärvide näitamine ilma kartuseta, et sellele järgneb karistus. Esimesena tõusis rahvuslipp 1987. aastal Võrus. 15. aprillil muinsuskaitsepäevadel toimus ajalooline rongkäik, kus osalejatel oli kaasas kolm kangast, mis moodustasid kokkupannes Eesti lipu. Nii läks kõik omasoodu, kuni varsti ei näinud ühtegi koosviibimist ilma rahvusvärvideta. Lipp näitas selget soovi omada enda riiki ja vabaneda võõrvõimu alt. 8. mail 1990. aastal kell 11.23 sai Eesti Vabariik tagasi oma riiklikud sümbolid ning siit oli vaid väike samm päris oma riigini. 1991. aasta 20. augustil ennistati lippude lehvides sõltumatu Eesti Vabariik.

Lipulugu näivat taasiseseisvumisega saanud suurepärase lõpu, kuid ometi ootab ees veel üks üllatus. Esimese rahvuslipu saatus oli siiani teadmata. Selle suutis juuraüliõpilane Karl Aun 1943. aastal peita oma Läänemardi kodutalu korstnajala alla. Lipp oli pandud teraskasti ja keevitaja ütles, et kast peab vastu ainult kümme aastat. Saladust hoiti kiivalt aastakümneid. 1991. aasta 26. detsembril alustati korstnajala juures kaevetöödega ning kell 16.54 laotati lahti üllatavalt heas seisukorras ajalooline trikoloor, mis oli otsekui ärganud nõidusunest. Põlustatud rahvuslipp oli jällegi väljas ning nüüd loodetavasti lõplikult.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv seitse ütleb, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Kahtlemata ei kujutaks ükski eestlane ettegi teistsuguseid värve. Meie lipp sobib väga hästi iseloomustama kogu eesti rahva ajalugu. Raske oleks unistadagi seiklusrikkama elulooga lipust, mille värvid on nii erilise tähenduse omandanud. Vaid kümnendik maailma lippudest on vanemad kui sada aastat. Eesti lipp kuulub nende hulka. Samad värvid on vaid Aafrikas asuva Botswana lipul, kuid teises järjekorras. Meie lipp on imetlusväärselt eriline igas mõttes. Sinimustvalge värvikombinatsioon on minu jaoks muutunud meie rahva kestvuse sümboliks.

Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass

9) Sven Anderson: Lipp kui riikluse sümbol, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Thursday, May 28th, 2009
puuskulptuuri-lopet-077

Sven Anderson

Maarjamaa on kõigi eestlaste maa, mida ülistab lipp. Sellel kaunil maal voolab endiselt esivanemate veinipunane, jääkülm veri. Sellesse oleme uputanud kõik meid piinavad mineviku ja oleviku mured. Ajaloost kirjutame peaaegu iga päev, püüdes nooremale põlvkonnale selle olulisust sisendada. Ebameeldivad küsimused peletame eemale jaanalinnu meetodil. Kõigist elu painavatest probleemidest oleme teinud turistidele ja endile meeldejäävad vaatamisväärsused. Samamoodi kohtleme riikluse peamist sümbolit – sinimustvalget trikoloori.

Riiklus tähendab igale eestlasele erinevat mõistet. Ühele võib see tähendada demokraatlikke seadusi, teisele oma riiki keset avarat Euroopat ja kolmandale tsivilisatsiooni. Minule on riiklus, kus ma olen üks riigist ehk üks miljondik kogu rahvastikust. Täna küsime, kuidas rahvas saaks olla kasulik riigile? Tekib loogiline küsimus: kas riik on eraldiseisev organisatsioon? Võibolla on raskete katsumuste tagajärjel muutunud eestlase lemmiktoiduks tõesti teine eestlane. Riikluse kui rahva ühtsus on muutnud meie rahutuid hingi läbi sajandite. Esmakordselt tõusis selleks vajadus alles aastal 1030, kui toonase nimega Estland’i rahvas seisis vastu Vene suurvürstile. Pärast seda on meid püüdnud endale allutada mitmed võõrrahvad, sundides põliselanikke suuremal või vähemal määral loobuma oma identiteedist. Igal ajastul on riikluse väljendamiseks vastavalt poliitilistele suundadele peetud peamiselt graafilist sümboolikat, sealhulgas lippu. Tänapäeva eestlastele niivõrd loomulikuna, lausa igapäevasena tunduva sinimustvalge lipu vajadus tekkis mitmeid põlvkondi hiljem, alles siis, kui kogu elanikkond võis südames esimest korda tunda võimalust eksisteerida oma riigina. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil õnnistatud lipp võis olla mõeldud algselt, salamisi, riigilipuks. Politiliselt oleks tegu tolleaegses võimuruumis korrektse keerdkäiguga, võõrvõim laiutas oma käsi võimsa tsensorina igal pool. Sinimustvalge võis tähendada inimestele lootust vabale rahvale, oma keelele ja kultuurile. Esimese Eesti Vabariigi ajutise valitsuse ajal sai sinimustvalge lipp ametlikult riigi sümboliks. Inimesed hakkasid seostama sinimustvalget lippu Eestimaa, selle rahva, kultuuri ja keelega. Tekkis ühildumine sümboli ja riigi vahel. Aja möödudes sai sinimustvalge sümboliseerima kogu eestlaskonda kui kultuuriliselt arenenud maailma rahvusriiki.

Jõulud, lihavõtted, vabariigi aastapäev või jaanipäev – need on traditsioonilised päevad, mida tähistame kui kindlaid ja muutumatuid sündmusi, olenemata ajastust ja põlvkondade erimeelsustest, kinnitume jäägitult sellistesse sündmustesse. Traditsioonid väljendavad kinnitumist vanasse, elamist möödunud aegade kommete järgi. Samamoodi kinnitume lipuga seonduvasse. Haakumise tagajärjel kannatab lipp, vahet ei ole, milline on ideoloogia või millise riigiga on tegu. Iga mööduva hetkega mõtleme rohkem ja rohkem minevikusündmustele, unustades ära olevikus toimuva. Sügavad ja kaunid teadvuslikud kogemused mööduvad meist sama kiiresti kui Tokyost Kyotosse tuhisev kiirrong. Pidustused seotakse nähtamatu minevikuillusiooni küüsi. Vanemad põlvkonnad rõõmustavad sinimustvalge lipu all kogetud hetkede üle. Vaimusilmas elatakse taas läbi kauneid noorushetki, koledat ja muserdavat sõjatraagikat. Noorem põlvkond on juba neist ette rutanud ja tunneb ajaloost tingitud ahelate ees rahutust, põgeneda soovitakse koolis pähe pandu eest. Vanemaks saades loobub kunagi nooruses vastuhakku üles näidanud koolipoiss või –tüdruk sellest ja jätkab mandunud rahus moderniseeritud viisil esivanemate tehtud toiminguid. Üheks selliseks võin tuua näite rahva suhtumisest haridusse. Haridusest on saanud pillerkaar. Vanem põlvkond ei ole nõus muutustega kaasa minema, kuniks uuem ei ole suuteline neile ise tööle minnes pensioni tagama. Sarnaselt hoidsime kinni vanadest uskumustest, kuniks sattusime ristiusu kütkeisse. Me ei saa tagasi tuua minevikus toiminud süsteeme, norme ega suhtumist. Illusiooni varju peidame lehvima oma lipu. Kas tõesti oli lipul minevikus rohkem tähtsust kui praegu või ei talu me olevikus riikluse sümbolina sinimustvalget enam lihtsalt välja?

Noortele pannakse alatasa pahaks nende iha saada kõigega, mis käsile on võetud, kiiresti lõpule. Vanemad inimesed ei taha kuulda, et põhjus võib olla neis endis. Kinnistumise hinnaks on lõpuks vaimse taandarenguga elanikkond. Inimene kaotab võime olla loov. Meie põlvkond on sellega edukalt toime tulnud. Juba teise klassi õpilane on kinni inimese õiges joonistamises.

Üks inimese parimaid omadusi on rahutus, sest see on ainus leek, mis võib Eestimaal elu edasi viia. Minevikust tuleb õppida, et tehtud vead ei korduks. Oluline on elamine olevikus, tajudes kõike, mis käsile on võetud. Vahel on neid kogemusi tõesti raske taluda, kuid siiski on see väärt, et neid tunda julgelt ja täiel rinnal. Sama on kodumaa lipuga, mis kannab kaasas mineviku raskeid ja helgeid sündmusi. Tajuda tuleb lipu tähendust olevikus. Lipupäeval tuleb kogeda emotsioone trikoloori olemasolust, mitte sellest, mis vaevab meid mineviku tuules. Lipp eksisteerib sümbolina riiklusest, riikluse enda pärast, mitte sellepärast, missugune tähendus sel varem oli. Siinkohal sobib näide sinimustvalge lipu õnnistamisest. Päeval, mil trikoloor pühitseti, ei mõeldud sellele, mida toob järgmine päev või mida minevikutavad ette nägid. Lippu nähti juba siis omamoodi riikluse sümbolina. Täna näeme lippu ka vabariigi sümbolina.

Riiklus tähendab erinevaid mõtteid ja ideid meile kõigile. Minevikus oli sinimustvalge meie salamõtetes, meie oma vaba riigi sümbol. Ajapikku lipu tähendus riikluse sümbolina muutus ja muutub vastavalt põlvkondadele ka tulevikus. See võib tugevneda või ka nõrgeneda – kõik see sõltub meist endist. Suudame me jääda iseendaks ning vabaneda mineviku ja tuleviku tekitatavatest piinadest, elades hetkes, kogedes täielikult iga hingetõmmet ja olles uhke oma riikluse sümboli üle.

Sindi Gümnaasium, 12. klass

Maarjamaa on kõigi eestlaste maa, mida ülistab lipp. Sellel kaunil maal voolab endiselt esivanemate veinipunane, jääkülm veri. Sellesse oleme uputanud kõik meid piinavad mineviku ja oleviku mured. Ajaloost kirjutame peaaegu iga päev, püüdes nooremale põlvkonnale selle olulisust sisendada. Ebameeldivad küsimused peletame eemale jaanalinnu meetodil. Kõigist elu painavatest probleemidest oleme teinud turistidele ja endile meeldejäävad vaatamisväärsused. Samamoodi kohtleme riikluse peamist sümbolit – sinimustvalget trikoloori.

Riiklus tähendab igale eestlasele erinevat mõistet. Ühele võib see tähendada demokraatlikke seadusi, teisele oma riiki keset avarat Euroopat ja kolmandale tsivilisatsiooni. Minule on riiklus, kus ma olen üks riigist ehk üks miljondik kogu rahvastikust. Täna küsime, kuidas rahvas saaks olla kasulik riigile? Tekib loogiline küsimus: kas riik on eraldiseisev organisatsioon? Võibolla on raskete katsumuste tagajärjel muutunud eestlase lemmiktoiduks tõesti teine eestlane. Riikluse kui rahva ühtsus on muutnud meie rahutuid hingi läbi sajandite. Esmakordselt tõusis selleks vajadus alles aastal 1030, kui toonase nimega Estland’i rahvas seisis vastu Vene suurvürstile. Pärast seda on meid püüdnud endale allutada mitmed võõrrahvad, sundides põliselanikke suuremal või vähemal määral loobuma oma identiteedist. Igal ajastul on riikluse väljendamiseks vastavalt poliitilistele suundadele peetud peamiselt graafilist sümboolikat, sealhulgas lippu. Tänapäeva eestlastele niivõrd loomulikuna, lausa igapäevasena tunduva sinimustvalge lipu vajadus tekkis mitmeid põlvkondi hiljem, alles siis, kui kogu elanikkond võis südames esimest korda tunda võimalust eksisteerida oma riigina. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil õnnistatud lipp võis olla mõeldud algselt, salamisi, riigilipuks. Politiliselt oleks tegu tolleaegses võimuruumis korrektse keerdkäiguga, võõrvõim laiutas oma käsi võimsa tsensorina igal pool. Sinimustvalge võis tähendada inimestele lootust vabale rahvale, oma keelele ja kultuurile. Esimese Eesti Vabariigi ajutise valitsuse ajal sai sinimustvalge lipp ametlikult riigi sümboliks. Inimesed hakkasid seostama sinimustvalget lippu Eestimaa, selle rahva, kultuuri ja keelega. Tekkis ühildumine sümboli ja riigi vahel. Aja möödudes sai sinimustvalge sümboliseerima kogu eestlaskonda kui kultuuriliselt arenenud maailma rahvusriiki.

Jõulud, lihavõtted, vabariigi aastapäev või jaanipäev – need on traditsioonilised päevad, mida tähistame kui kindlaid ja muutumatuid sündmusi, olenemata ajastust ja põlvkondade erimeelsustest, kinnitume jäägitult sellistesse sündmustesse. Traditsioonid väljendavad kinnitumist vanasse, elamist möödunud aegade kommete järgi. Samamoodi kinnitume lipuga seonduvasse. Haakumise tagajärjel kannatab lipp, vahet ei ole, milline on ideoloogia või millise riigiga on tegu. Iga mööduva hetkega mõtleme rohkem ja rohkem minevikusündmustele, unustades ära olevikus toimuva. Sügavad ja kaunid teadvuslikud kogemused mööduvad meist sama kiiresti kui Tokyost Kyotosse tuhisev kiirrong. Pidustused seotakse nähtamatu minevikuillusiooni küüsi. Vanemad põlvkonnad rõõmustavad sinimustvalge lipu all kogetud hetkede üle. Vaimusilmas elatakse taas läbi kauneid noorushetki, koledat ja muserdavat sõjatraagikat. Noorem põlvkond on juba neist ette rutanud ja tunneb ajaloost tingitud ahelate ees rahutust, põgeneda soovitakse koolis pähe pandu eest. Vanemaks saades loobub kunagi nooruses vastuhakku üles näidanud koolipoiss või –tüdruk sellest ja jätkab mandunud rahus moderniseeritud viisil esivanemate tehtud toiminguid. Üheks selliseks võin tuua näite rahva suhtumisest haridusse. Haridusest on saanud pillerkaar. Vanem põlvkond ei ole nõus muutustega kaasa minema, kuniks uuem ei ole suuteline neile ise tööle minnes pensioni tagama. Sarnaselt hoidsime kinni vanadest uskumustest, kuniks sattusime ristiusu kütkeisse. Me ei saa tagasi tuua minevikus toiminud süsteeme, norme ega suhtumist. Illusiooni varju peidame lehvima oma lipu. Kas tõesti oli lipul minevikus rohkem tähtsust kui praegu või ei talu me olevikus riikluse sümbolina sinimustvalget enam lihtsalt välja?

Noortele pannakse alatasa pahaks nende iha saada kõigega, mis käsile on võetud, kiiresti lõpule. Vanemad inimesed ei taha kuulda, et põhjus võib olla neis endis. Kinnistumise hinnaks on lõpuks vaimse taandarenguga elanikkond. Inimene kaotab võime olla loov. Meie põlvkond on sellega edukalt toime tulnud. Juba teise klassi õpilane on kinni inimese õiges joonistamises.

Üks inimese parimaid omadusi on rahutus, sest see on ainus leek, mis võib Eestimaal elu edasi viia. Minevikust tuleb õppida, et tehtud vead ei korduks. Oluline on elamine olevikus, tajudes kõike, mis käsile on võetud. Vahel on neid kogemusi tõesti raske taluda, kuid siiski on see väärt, et neid tunda julgelt ja täiel rinnal. Sama on kodumaa lipuga, mis kannab kaasas mineviku raskeid ja helgeid sündmusi. Tajuda tuleb lipu tähendust olevikus. Lipupäeval tuleb kogeda emotsioone trikoloori olemasolust, mitte sellest, mis vaevab meid mineviku tuules. Lipp eksisteerib sümbolina riiklusest, riikluse enda pärast, mitte sellepärast, missugune tähendus sel varem oli. Siinkohal sobib näide sinimustvalge lipu õnnistamisest. Päeval, mil trikoloor pühitseti, ei mõeldud sellele, mida toob järgmine päev või mida minevikutavad ette nägid. Lippu nähti juba siis omamoodi riikluse sümbolina. Täna näeme lippu ka vabariigi sümbolina.

Riiklus tähendab erinevaid mõtteid ja ideid meile kõigile. Minevikus oli sinimustvalge meie salamõtetes, meie oma vaba riigi sümbol. Ajapikku lipu tähendus riikluse sümbolina muutus ja muutub vastavalt põlvkondadele ka tulevikus. See võib tugevneda või ka nõrgeneda – kõik see sõltub meist endist. Suudame me jääda iseendaks ning vabaneda mineviku ja tuleviku tekitatavatest piinadest, elades hetkes, kogedes täielikult iga hingetõmmet ja olles uhke oma riikluse sümboli üle.

Sindi Gümnaasium, 12. klass

8) Karmel Raadik: Eesti lipp minu kodus ja kodukandis, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Thursday, May 28th, 2009
parnu-lipu-paev-2009-071

Karmel Raadik (paremal) lipu päeval Pärnus, Rüütli platsil

Eesti Vabariigi üks sümboleid on riigilipp. Esimene sinimustvalge lipp valmis ja pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsile 125 aastat tagasi. Mul on hea meel mainida, et meie Vaimõisa külas on sündinud Gustav Heinrich Beermann, kes ise ja kelle järglased on olnud selle lipu sünni juures. Sugulus- ja hõimlussuhted ühendavad nendega minu kodutalu Reediku inimesi, sealhulgas ka mind.

Gustavi noorusaastad

Vaimõisa Katsepa talus sündis 7. mail 1832. aastal poeg Kustas Beermann. Kustase ristivanemateks said Vaimõisa mõisaomaniku Heinrich Nicolai von Wilckeni poeg Robert ja tütar Emilie Charlotte.

Vaimõisas kooli siis veel ei olnud, kuid mõisapreili Emilie käis vahetevahel Möldri talus lapsi õpetamas. Emilie lemmikuks oli tark ja terane talupoiss Kusti. Ristiema hoolitses, et Kusti võetaks Tallinna vaestelaste kooli tisleriks õppima. Hiljem ta oli samas koolis abiõpetaja ja sooritas ka kihelkonnakoolmeistri eksami. Heategijale tänuks tõotas noor õpetaja endale, et paneb oma esimesele tütrele nimeks Emilie.

Neist Vaimõisa juurtega inimestest kirjutamiseks tuleb puudutada mõne sõnaga Eesti lipu ajalugu, nii nagu see on ajalooraamatutes ja suguseltsi mälestustes.

Sinimustvalge lipu sünd

Gustav H. Beermann kutsuti 1863. aastal juhatama Põltsamaa kihelkonnakooli. Mitu Beermanni kooli lõpetanud õpilast asusid õppima Tartu ülikooli. Oli eesti rahvuslik ärkamisaeg ja eestlastest üliõpilased hakkasid asutama oma üliõpilaste ühendust.

Gustavi pojapoeg Christph Martin Beermann kirjutab perekonnakroonikas: kord küsisid ülikoolis õppivad vanaisa õpilased, millised võiksid olla eestlaste ühenduse tunnusvärvid? Vana koolmeister arvas: sinine kui isamaaustavust, must kui tõsidust ja sihikindlust, valge kui südamepuhtust väljendav värvus. Ettepanekuid värvustele ja värvuste tähendusele oli teisigi. Üliõpilased arutasid küsimust igakülgselt ja seltsi värvusteks otsustati võtta sinine, must ning valge.

Seltsi asutamise loa said üliõpilased 1883. aastal. Esialgu puudus seltsil lipp. Seltsi ajalooraamatus on kirjutatud: „Esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee algatab Dr. Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann 1884. aasta talvel või varakevadel Tartus. Abilisteks temale preilid Miina Hermann (hiljem heliloojana tuntud Miina Härma) ja Emilie Beermann.”

Nimetatud preili Emilie oli Gustav H. Beermanni kõige vanem tütar, Põltsamaa kihelkonnakooli tütarlaste käsitööõpetaja. Ta oli väga eestimeelne neiu. Lipp valmistati koolimajas kooli õmblusmasinaga. Võimalik, et täiskasvanute proua Paula, neiu Miina ja Emilie, kõrval olid neil abiks tol ajal koolis õppivad tütarlapsed, kes aitasid valmistada lippu ümbritsevaid narmaid. Olen mõelnud, et ma oleks meeleldi tahtnud olla nende koolitüdrukute hulgas ja aidanud neil narmaid punuda.

On säilinud käsikirjalised mälestused, milles Gustavi vanem poeg Christoph Wilhelm Beermann jutustab, kuidas tema vanem õde Emilie ostnud Põltsamaa riidekauplusest sinist, musta ja valget siidriiet, millest õmmeldi lipp. Isa puutöökojas valmistati lipule varras ja tema (Christoph) viis lipu Tartusse.

Seltsi liikmetel oli teada Beermanni perekonna osa lipu valmimisel ja nad valisid Christophi esimeseks lipuhoidjaks. Lipu Eesti Üliõpilaste Seltsile pühitsemisel Otepää kiriklas 4. juunil 1884 oli lipp Christoph W. Beermanni käes ja ta pidas piduliku kõne lipu ja selle värvuste tähendusest. Kahjuks ei ole kõne tekst säilinud ja me ei tea, kas ta lähtus isa soovitatud tähendustest.

Olgugi, et lipp valmistati ja pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsile, sai sinimustvalge värvustest kõikjal kasutatav rahvuslipp ja 1922. aastal Eesti Vabariigi riigilipp.

Tänapäeval on see lipp erihoiul Tartus Eesti Rahva Muuseumis.

Gustavil oli Vaimõisas palju sugulasi. Neid külastades viibis ta ka Reedikul, kus on praegu minu kodu. Tema vennatütar Ann Beermann-Hiob oli tol ajal Reediku perenaine. Minu vanaonule on Ann vanaema. Tänapäeval on Gustavi sünnimajast Katsepal säilinud ainult mõned maja vundamendikivid.

Gustav Beermanni tunti Eestis tegelikult rohkem kirikute ehitajana kui koollijuhina. Ta on olnud ehitusmeister kümne kiriku ehitamisel või taastamisel. Nende hulgas on suur Tallinna kahe torniga Kaarli kirik ja Tartu Peetri kirik, kuid ta on ehitanud ka koolimaju ja sildu.

Samuti on Reedikul viibinud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuhoidja Chr. W. Beermann, siis kui ta oli Järva praost, Järva Peetri kirikuõpetaja. Minu vanaonu, kes oli tol ajal kuueaastane, mäletab kui Christoph pidas raskesti haigele vanaisa Tõnisele koduse jumalateenistuse.

Arvatavasti on lipu õmbleja Emilie külastanud korduvalt Vaimõisas oma sugulasi ja viibinud ka Reedikul lelletütre pool.

Reediku liputavad

Enam ei ole ühtki mäletajat, kes teab millal püstitati esimene puidust lipumast Reediku õue muruplatsile. Arvatavasti , kolmekümnendate aastate algul, siis kui algas riigi poolt soovitatud kodukaunistamise hoogtöö. Iga korraliku talu õues pidi olema kõrge lipumast. Riigipühadel ja perekondlikel sündmustel lehvis mastis alati sinimustvalge riigilipp.

Pärast Teist maailmasõda saagis mu vanaema isa, Reediku Johannes lipumasti maha. Ta ei tahtnud samasse masti, kus varem oli lehvinud sinimustvalge, heisata kohustuslikku punalippu. Lipu heiskamata jätmisel oleks võinud mõni tähtis tegelane küsida: miks sulle nõukogude riigikord ja lipp ei meeldi? Suure talu peremees kartis sellist tähelepanu ja küsimust. Sellega võis saada „rahvavaenlase” või „nõukogude korra vastase elemendi” nimetuse, mille eest oleks võidud teda arreteerida ja perekond Siberisse sumisele saata. Lipumasti kohale kaevas peremees poolmädanenud aiaposti. Seda juhuks kui keegi oleks küsinud, kuhu mast on jäänud. Kadumist oleks saanud seletada, et mast oli mäda ja maha kukkudes võinud õnnetuse põhjustada.

Talu ilus villasest riidest sinimustvalge lipp oli peidetud rehetoa lakka suure heinavirna alla, et maja läbiotsimisel seda ei avastataks. Kahjuks hävis 1955. aastal tulekahjus maja koos lipuga.

Liputavad olid igal talul erinevad. Mu vanaonu jutustas lipu heiskamisest tädi pulmapäeva hommikul naaberküla Kõrvetaguse Aadul: „Läksime koos vanaisa Mihkliga lippu heiskama. Tõmmanud lipu üles, jäi vanaisa mõneks hetkeks veel masti juurde vaikselt ja sirgelt seisma ning käskis seda ka minul. Sama kordus ka õhtul lipulangetamisel. Ega ta ei öelnud miks, pidin sellest ise aru saama, et sellega tuleb riigilippu austada.”

Uue kõrge raudtorudest lipumasti paigaldas vanaonu Reediku õuele 1989. aastal. Taas lehvib riigilipp tähtsatel perekondlikel sündmustel ja lipupäevadel. Meie esimene lipp õmmeldi kodus ja sellega seisti 23. augustil 1989 Tallinnast Vilniuseni ulatuvas Balti ketis, kus inimesed seisid käsikäes ja nõudsid Eestile, Lätile ja Leedule vabadust.

Minu esimene koolipäev, 1. septembril 2003, oli meie peres väga tähtis sündmus. Päeva sündmused on jäädvustatud fotodel ja videol. Hommikul, enne ärasõitu kooli, heiskasime koos isaga koduõue masti sinimustvalge lipu, kus see lehvis uhkelt kuni päikeseloojanguni.

Kõik, mida mulle on jutustatud möödunud aegadest, Beermannidest ja sinimustvalge lipust, on väga huvitav ja armas. Soovin järgida Reeediku liputavasid. Olen muretsenud endale väikse sinimustvalge lipu, mis seisab alati mu toas kirjutuslaual.

6. klass, Märjamaa Gümnaasium, 6. klass

7) Merlin Paggi: Mõeldes sinimustvalgele, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Wednesday, May 27th, 2009

Inimene saab endale valida riigi, kus elada, kuid ta ei saa valida endale maad, kus sündida. On suur õnn, kui sünnimaa ja kodumaa on üks ja see sama. Nii on mulle räägitud ja nii on mind õpetatud. Aga kas ma ka tegelikult tajun, millest on jutt?

Ma olen tunduvalt noorem oma riigist. Vaba ja iseseisva Eesti olemasolu on mulle igapäevane, tavaline ja veidi hallimaiguline. Ta lihtsalt on. Üllataval kombel ei ole mul hirmu, et ta ära kaob. On olnud ehmatus ühel aprillihommikul, aga mitte hirmu. Seda võiks vist nimetada turvatundeks. Ja tegelikult on see ääretult mõnus ja kodune tunne. Mul on kodu ja kodumaa – on seda tänapäeva maailmas palju või vähe? Sellele küsimusele oskan ma kindlasti juba paarikümne aasta pärast vastata…

Selle oma riigi tavalise ja igapäevase olemasolu juurde kuuluvad ka erksamad hetked. Erinevad tähtpäevad ja pidustused. Ja nende päevade värv ei ole hall, vaid sini-must-valge. Need on meie riigilipu värvid. Sinimustvalge lipp on eesti rahva ja iseseisva Eesti riigi vast kõige üldtuntum sümbol. Valitud värvide tähendus on tõlgendatud mitut moodi. Üks kõige levinum seletus on, et sinine sümboliseerib kodumaa taevasina; must on kodumaa mulla, rahvusliku musta kuue värv; valge väljendab aga lootust ja vabadust. Kõik see kokku on oma, tuttav ja ka kohati tavaline… Vanemad on rääkinud teistsugusest suhtumisest ja ajast, mil ainuüksi selline värvikombinatsioon oli karistatav. Pika Hermanni tornis lehvis punalipp ja võimalusest, et seal võiksid taas olla mingid teised värvid, räägiti vaikselt ja ainult oma kõige lähedastematega. Nüüd on see aeg käes, aga miks me seda siis ei hinda? Miks käib üks lõputu nurisemine ja vingumine? Miks me ei oska jätkuvalt tunda rõõmu sellest, et meiesugusel tillukesel rahval on midagi nii erilist – oma vaba riik. Tänapäeva noor peab sageli popiks hoopis olla mitte nüüd lausa rahvuslikkuse vastane, aga näidata vähemalt oma üleolekut. Kodumaaarmastus on võrdväärne nohiklikkusega, aga nohik ei taha keegi olla… Popp on kiita välismaad ja laita kõike kohalikku. Pigem laulda võõramaiseid laule, mis sest, et valesti, kui tunda rõõmu eesti keelest…

Ma olen harjunud, et vaiksetel hommikutel ja õhtutel kostub minu koduni lipuheiskamistseremooniat saatev muusika. Igal koolipäeval näen selge ilmaga ka lippu Pika Hermanni tornis lehvimas. Lehviva lipu eriomadus, võrreldes teiste sümbolite ja tähistega, on tema võime köita vaatajate tähelepanu. Seetõttu tulebki lippu pidada üheks kõige tähtsamaks sümboliks. Sümboleid tuleb aga õppida mõistma ja hindama, sest ilu on vaataja silmis. Võib-olla on meie õpetamisega üle pingutatud, taheti meist nii teha uue riigi väärilisi tulevasi kodanikke, et ei tunnetatud piiri? Võib-olla seepärast me haigutame seal, kus peaks tundma uhkust, ja ajame selja sirgu ainult siis, kui me lipp heisatakse mõnel rahvusvahelisel spordivõistlusel.

Lipu kasutamine on rahvakultuuri tähtis osa. Tavalistel päevadel ei pane me enam tähelegi ametiasutustele või koolile heisatud riigilippu, aga pidupäevadel peaks ju lipud olema kõikjal. Miks siis viimase vabariigi aastapäeva puhul olid lipud ainult mõnedel majadel?

Iseseisval vabal maal ei peaks lippe heiskama ainult käsu korras, ametlikel lipupäevadel, vaid ka näiteks perekondlikel tähtpäevadel ja kas või heade sõprade küllatuleku puhul. Lipu heiskamine on ju alati meeltülendav sündmus, mis muudab ürituse pidulikumaks. Kodumaal on inimese jaoks eriline tähendus, mida ta igapäevaste toimetuste saginas ei pruugi endale teadvustada. Tehkem siis sellesse saginasse pause, et vaadata ringi ja hinnata seda, mis meil on.

Tallinna 21. Kool, 6. klass