Politsei- ja Piirivalveameti kommunikatsioonibüroo teatel leiti täna otsimist alustatud neiu ja noormees Türi lähistelt. Noored leiti tänu kodanike tähelepanelikkusele! Kõik on korras.
Samal teemal:
Paide politseijaoskond palub abi 16aastase neiu ja 21aastase noormehe leidmisel.
Viimati nähti neiut ja noormeest täna, 16. juunil kella 13.30 paiku Väätsa mõisa juures. Võisid liikuda Türi suunas.
Neiu on umbes 165 – 170 cm pikk. Juuksed on tumedad ja pikad, sätitud soengusse. Seljas kannab neiu pidulikku, heledat puhvis kleiti, jalas kõrge kontsaga kingi. Kannab prille. Ühe silma all võib olla hematoom.
Noormees on umbes 175-180 cm pikk. Juuksed lühemad, pruunikad. Kannab halli värvi pluusi ja viigipükse.
Kõigil kellel on infot pildil olevate noorte kohta, palume koheselt võtta ühendust politseiga lühinumbril 110 või 5343 1707
Trivimi Velliste: See oli ka aeg, mil sinimustvalge lipp, jaanituli ja võidutuli moodustasid otsekui mingi ilmaliku kolmainsuse.
Riigikogu juhatuse ja Eesti Lipu Seltsi üleskutsel kogunes rahvas ka tänasel varasel hommiktunnil Kuberneri aeda, kus toimus sinimustvalge lipu pidulik heiskamine Pika Hermanni torni tippu. Sündmusel osalesid koorid, Kaitseväe orkester, Kaitseliit nelja liputoimkonnaga, skaudid, gaidid, mitmed seltsid ja ühingud. Kõnelesid Riigikogu esimees Ene Ergma, EELK peapiiskop Andres Põder, Kaitseliidu ülem, brigaadikindral Meelis Kiili ja Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste, kelle kõne on pikemalt allpool ära toodud.
Okupatsiooni lõpul ilmusid Eenpalu aegsed lipud taas päevavalgele
Neil päevil 25 aastat tagasi, Tallinna vanalinna päevade aegu, sündis öölaulupidu, mis oli Eesti laulva revolutsiooni kõrghetki. Seljataha olid jäänud kevadised Tartu muinsuskaitsepäevad, sinimustvalged lipud olid ilmunud välja otsekui nõiaväel. Me imestame tänagi veel, kuidas neid ühtäkki nii palju oli. Kas tõesti jõuti nii kiiresti õmmelda normaalsuuruses õiget värvi lippe?
Seletus on ajalooline. Lippude rohkuse üks peasüüdlasi oli sõjaeelne riigivanem ja peaminister Kaarel Eenpalu, kelle 125. sünniaastapäeva me täpselt nädal tagasi tähistasime. 4. juunil 1934 pühitseti Otepääl ja kõikjal Eestis sinimustvalge lipu 50. sünnipäeva. Eenpalu algatas kodukaunistamise liikumise, mille üheks hüüdlauseks oli – Eesti lipp lehvima igal taluõuel! Mõne aasta pärast oli meie riigis raske leida majapidamist, kus puudunuks sinimustvalge lipp.
Ja kui siis saabusid karmid ajad ning see lipp keelustati ning kuigi paljud inimesed hirmu pärast oma lipu hävitasid, jäi neid kummutipõhja või pööningule peidetult ometi nõnda palju järele, et vabanemise aastail oli, mida välja võtta. Kõige imetlusväärsem on muidugi tõsiasi, et ka meie alglipp jäi ühes Põhja-Tartumaa korstnajalas terveks.
Kui Eesti Rahva Muuseumi uus hoone valmis saab, on see reliikvia muidugi aukohal. Sellist ei ole enamikul meist kuulsamatelgi rahvastel. On põhjust olla uhke Eesti üle!
Ilmalik kolmainsus
Me kipume teinekord oma esivanemaid hindama kõrgilt ülalt alla vaadates ja neile omistama meie endi tagantjärele tarkust. Siiski peame möönma, et just 1930-ndate aastate keskel algas suur rahvuslik tõus, mis peale särava lipukultuuri tõi kaasa kõrgetasemelise raamatukultuuri, aga ka näiteks üleüldise nimede eestistamise, mis on täna justkui unustuse hõlma vajunud. Nimed on väga oluline osa meie keelest – nad kannavad endas tohutut tähendusevälja. On väga suur vahe, kas me kõlame saksa- või hoopiski eestipäraselt.
See oli ka aeg, mil sinimustvalge lipp, jaanituli ja võidutuli moodustasid otsekui mingi ilmaliku kolmainsuse. Oleme väga rõõmsad ja uhked, et meie Kaitseliit nii toona kui täna võidu- ja jaanituld ikka aastast aastasse laiali kannab.
Vana rahvana mitte kõige nooremate riikide killas
Eestlased kuuluvad vanade rahvaste hulka ja ka meie riik ei ole sugugi mitte kõige nooremate killast. Hiljuti, 27.märtsil pühitsesime priiuse põlistumise päeva. Tänaseks on meie uus vabadus juba kümme nädalat eelmisest pikem. Ja 30. novembril 2020 saab kogu meie vabaduspõli – eelmine ja praegune ühtekokku – pikemaks kogu süngest okupatsiooniajast. Valguse aeg saab võitu pimeduse ajast.
Aga kaks ja pool aastat enne seda pühitseme üheskoos oma riigi 100. sünnipäeva. Sellega seoses on kutsutud üles meie oma Eiffeli torni ehitama. Ennekõike muidugi oma hinges. Aga kindlasti peame välja valima vähemalt ühe mälestise, mis otsekui sümbol kohustab meid temale au andma. Ma arvan, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeval võiks selleks mälestiseks olla kunagine Patarei vangla. Eestis ei ole ühtki teist kohta, kus meie kaasmaalased oleksid nõnda hulgaliselt ja nõnda palju kannatanud – oma maa ja oma riigi nimel. Patarei tuleb uutele põlvedele mälestuseks ja hoiatuseks tulevikku kanda!
Ma tahaksin Eesti Lipu Seltsi nimel tänada Riigikogu ja Kaitseliitu, Kaitseväe orkestrit ja koore, kõiki noori ja vanu, kes tänasel kaunil hommikul on pidanud õigeks tulla siia ajaloolisse paika, et anda au sinimustvalgele lipule, mis aasta pärast saab juba 130-aastaseks.
Samal teemal:
Trivimi Velliste peetud kõne lossiaias
Ruhnu saarega algas taas regulaarne laevaühendus kiirlaevaga Runö. Runö teeb reise Ruhnu saarele nii Roomassaarest kui ka Pärnust, laevaliikluse hooaeg Ruhnu liinidel kestab maikuust kuni oktoobri lõpuni.
Samal teemal:
8. mail tähistati Maarjamäel Teise maailmasõja lõppu Euroopas ja mälestati erinevail pooltel langenuid ning hukkunuid. Sõnavõttudega esinenute seas oli ka Trivimi Velliste, kes peab vajalikuks püstitada Tšehhimaale mälestusmärk seal hukkunud Eesti sõjameestele.
Trivimi Velliste
Siiski osundas Velliste oma sõnavõtus esimese asjana tõsiasjale, et järgmisel aastal möödub 70 aastat Punaarmee viimasest kallaletungist Eestile Teise maailmasõja lõpul, kui riik suleti pikaks ajaks justkui surmavalda.
„Meie mälu järjepidevus pole mitte kunagi katkenud, nii nagu pole mitte kunagi katkenud meie riikluse järjepidevus. Ometi kostab siit-sealt ikka ja jälle hääli – miks te räägite kogu aeg minevikust, miks te räägite ajaloost!?“ Velliste vastas, et unustamiste soovunelmad on rajatud liivale, sest üksnes mälu asendamatu erakordsus tagabki elu võimalikkuse. Tema sõnul peegeldub mälu tugevuses meie elujõud: „Meie mälu kestvus on meie vaimu tugevus. Meie vaim aga määrab meie tahte, meie elutahte – meie tahte olla olemas. Ka riigina!“
Velliste peatus ka tõdemusel, et teise maailmasõja lõpu traagilistel sündmustel Tšehhi põrgus on ajaloo leheküljel laiem tähendus ja rahvusvaheline mõõde. „Tšehhi põrgu ei lähe korda ainult meile eestlastele, sel on valus tähendus ka tänapäeva tšehhidele. Ka nemad peavad mäletama kommunismi verist esiletõusu nende kodumaal juba esimesel sõjajärgsel päeval,“ kõneles Velliste ja rõhutas vajadust neile teadvustada, et nende kaasmaalased mõrvasid relvituid Eesti sõjamehi, kes olid võidelnud oma maa vabaduse eest. „Tšehhimaale tuleks püstitada mälestusmärk seal hukkunud Eesti sõjameestele!“
Velliste juhtis tähelepanu meie osale ajaloos, mis ei ole iseenesestmõistetav ja mille nimel tuleb kestvalt võidelda, isegi rahu ajal. „Ettenähtavas tulevikus ei näe me kallaletungi ohtu,“ ütles kõneleja, aga küsis samas – kui kaugel on ettenähtav tulevik?
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone nurgakivi panemise tseremoonia on lõpusündmus tänavustele Tartu muinsuskaitsepäevadele, kui meenutatakse muuhulgas veerandsajandi taguse Tartu 1988. aasta kuulsate muinsuskaitsepäevade nõudmist Raadi vabastamiseks Nõukogude sõjaväest ja Eesti Rahva Muuseumi taastamist. Tänase piduliku sündmuse pidustusel kõneles Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste.
Kallis rahvas! Tartu ja kogu Eesti muinsuskaitselased!
Kolm lippu Eesti Üliõpilaste Seltsi majal
Veerand sajandit tagasi – Tartu muinsuskaitsepäevade ühel kõrghetkel kogunesime tuhandete kaupa siia sellele väljakule, et väljendada oma meelt. Seal selle maja küljes – maja küljes, mis täna on jälle Eesti Üliõpilaste Seltsi kasutuses – selle maja küljes oli ilmutus! Seal rippusid kolm lippu – sinine lipp, must lipp ja valge lipp. Oli kätte jõudmas aeg, mil need värvid nõudsid jälle endale samu õigusi, nagu on paljudel maailma värvidel.
Meie toonane tõrvikutega teekond, mis sai alguse alma mater´i trepilt, kulges mäkke ja oli käänuline. Me kogunesime tungalde valgel siia, et üheskoos vaadata ajalukku ja püüda heita pilk tulevikku, mis näis äraarvamatu, aga ometi paljutõotav.
Üks kõnelejatest, tolle maja kasvandik Ain Kaalep lõpetas oma sõnavõtu: „Meie suurim eesmärk, kuhu me tahame jõuda, see on muidugi demokraatlik, humanistlik õigusriik.“ Ain Kaalep eritles, et demokraatia võib olla liberaalne, korporatiivne või ka sotsialistlik. Aga talle oli oluline, et meie demokraatia oleks seejuures humanistlik!
Nüüd, 25 aastat hiljem saame vaadata tagasi ja hinnata, millisel määral on Kaalepi unistus täide läinud. Eestis on täna vabadust rohkem kui ealeski varem – meie ühiskonnakorda võib nimetada liberaalseks demokraatiaks. Meil võib nüüd igamees arvata, mis ta tahab ja rääkida, mis ta soovib. 1988. aastal oli see suur ja kauge unistus!
Ent kas me oleme oma suure vabaduse üle õnnelikud? Kas me oskame sellest rõõmu tunda? Või on meil millestki suur puudus?
Kirjanik Jaan Kross juhtis juba aastaid tagasi tähelepanu tõsiasjale, et eesti igapäevakeelest on kadunud sõna „ligimesearmastus“. Hingekarjane Toomas Paul on hiljaaegu öelnud, et eesti rahvas on kokaraamatu usku. Kas kokaraamatust on tõesti saanud meie rahvuslik piibel?
Vaimu ja keha, ihu ja hinge ei pea vastandama. Nad käivad käsikäes, üks ei kesta teiseta. Aga me peame endilt küsima: kas me pole oma käänulisel ja vaevalisel teel mitte kaldunud ühele teepervele? Kas elu aineline pool pole mitte muutunud liiga tähtsaks – otsekui eesmärgiks iseeneses?
Kallis rahvas!
Veerand sajandit tagasi, kui me unistasime oma muinsuste muinsuse – Eesti riigi ennistamisest, pidasime me ennekõike silmas selle riigi loojate vaimset, aatelist pärandit. Pidasime silmas eesti keelt kui kõige olulisemat pärandit. Eesti keele ähvardavast olukorrast räägiti ka veerand sajandit tagasi siinsamas. Tookordne hirm oli põhjustatud vene keele jõulisest pealetungist. Siis ei osatud ette näha, et vabaduse saabudes langeme ühe teise keele veelgi tugevama surve alla, mille toime on hiilivam ja seetõttu ohtlikum.
Vahel on kurdetud, et eesti ühiskonnal ei ole enam üht suurt ühendavat eesmärki, mille nimel koonduda. Aga me leiame sellise eesmärgi! Võtkem end kokku ja muutkem tänapäeva eesti keel okei-vabaks! Tehkem endale see kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks!
Eesti Muinsuskaitse Seltsi kunagine volikogu liige Lennart Meri tavatses „okei“ asemel öelda „hüva“. Kas see ei kõla paremini?
Head Tartu ja kogu Eesti muinsuskaitselased!
Trivimi Velliste Eesti Üliõpilaste Seltsi maja ees 2008. a
Siit 200 meetri kaugusel, Anna Haava tänaval asub EÜS-i ühe suurima liikme, aga ka ühe suurima eestlase Jaan Tõnissoni kodumaja, mis on ajaloomälestisena muinsuskaitse all. See armetus seisundis mälestis pole mitte ainult muinsuskaitse häbiplekk, see pole mitte ainult Tartu linna häbiplekk, see on Eesti Vabariigi häbiplekk.
Täna, mil õige peatselt asetatakse kauaoodatud nurgakivi Eesti Rahva Muuseumi uuele hoonele, on meie kõigi kohus teha midagi konkreetset, et selle suurmehe kodumaja Eesti tulevastele põlvedele säiliks. Võib-olla on selleks vaja rahvaliikumist, nagu me olime suutelised veerand sajandit tagasi. Siis, kui meid oli 4000. Kas täna ei võiks meid olla miljon!
Täna on meil põhjust teadvustada, et peaaegu sama haledas olukorras on ka Pätside kodu Pärnu Raekülas. Täna ei saa jätta nimetamata, et laguneb kunagine Patarei vangla, mis on jätnud eesti rahva hinge nõnda sügava jälje. Ajalooline merekindlus on pälvinud Europa Nostra tähelepanu – kui üleeuroopalise tähendusega ehitusmälestis.
Tehkem kõik meist olenev selleks, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval saame nendest asjadest rääkida rõõmsal meelel, et võime uhkusega külastada Otepääl sinimustvalge lipu sünnikodu – meie tõelist rahvuslikku pühapaika!
Kallis rahvas!
Ajalugu ei saa kunagi otsa. Kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks. Et olemasolevgi meile alles jääks, selle nimel tuleb igal hommikul ikka ja jälle uuesti pingutada.
Meie tee viib endiselt mäkke. See on endiselt käänuline ja pikk.
Aga mida muud me võiksimegi soovida?!
Soovigem ühe väga suure ja vana unistuse täitumist! Soovigem, et tänasele Eesti Rahva Muuseumi nurgakivi asetamisele järgneks õigel ajal sarikapidu ja seejärel juba – lindlõikamine!
Samal teemal:
Trivimi Velliste: meie lähtekohaks on mälu
Trivimi Velliste rääkis saja-aastasest Eesti riigist
Riigivanemate mälestusjumalateenistusel kõneles Trivimi Velliste
Trivimi Velliste peetud kõne lossiaias
Trivimi Velliste kõne Eliisabeti kirikus
Trivimi Velliste kõne Pärnus Eesti lipu 127. sünnipäeval
Riigipeade mälestusjumalateenistus Narva Aleksandri Suurkirikus
Trivimi Velliste: Teie päev kestku veel
Tänasel muinsuskaitsekuu pidulikul avamisel Tartu Jaani kirikus tänati priiuse põlistumise päeva jäädvustanud kirjatööde, fotode ja videode autoreid.
Muinsuskaitsekuu avamine Jaani kirikus
Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi poolt välja kuulutatud priiuse põlistumise päeva pühitsemise kirjelduste kogumise võistlus kestis 11. aprillini ja täna autasustati paremaid meenutuste talletajaid mahuka koguteosega ”Eesti Muinsuskaitse Selts 25”. Raamat sisaldab aritkleid kahekümne seitsmelt autorilt, kelle poolt kirjapandu annab kolmekümne neljas artiklis rohkem kui 420 leheküljel ülevaate Eesti ühe vanema järjepidevalt tegutsenud valitsusvälise mittetulundusühenduse loomisest ja tegevusaastatest.
Väärtuslikku kingitust üle andes nimetas muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste eriliselt esile tõstvalt Eesti Rahvusringhäälingu panust priiusepäeva heaks kordaminekuks. Piirkondadest nimetas ta tunnustavalt Pärnumaad ja Põlvat.
Laureaatideks osutusid Põlva Ühisgümnaasiumi algklassid, Priit Silla, Argo Luide, Uku Pihlak ja Tiit Riismaa, Meelis Pääbo, Inge Suder ja Eesti Pos. Eesti Rahva Muuseumi fotoauhind omistati Arto Saarele.
Trivimi Velliste annab autasusid kätte
Orelil esineb Elke Unt
ERMi peaarhivaar Tiina Tael tegi põgusa kokkuvõtte priiuse põlistamise päeva kirjeldustest. Üldse saadeti 28 tööd. „Mõnevõrra oleksime oodanud neid enam, aga küllap jäi reklaam tagasihoidlikuks ja võistlus võis minna segi ka Delfi vahendusel kogutud priiuseteemaliste esseede konkursiga,“ arvas Tael, kelle sõnul on lood oodatud ka hiljem. Kellel on sellest päevast fotosid, võib need üles laadida veebikeskkonnas kodumaapildid.erm.ee lehel ja osaleda seeläbi kodumaa piltide võistlusel, mis kestab aasta lõpuni.
ERM-ile saadetud kirjelduste põhjal selgus, et maakondadest paistsid enim silma Pärnu- ja Järvamaa, kust saabus mitmeid kaastöid. Priiuse päeva tähistati mitut moodi. Näiteks Järva-Jaani vald korraldas priiuse teemalise suusaürituse, milles osales 17 suurt ja väikest ning läbiti kokku üle 51 km.
Jaani kirik Tartus
Omapäraseim lugu tuli ühelt rännumehelt, kes oli paari päeva kaugusel Panama kanalist ja ainus eestlane 14-liikmelises laevameeskonnas. Olles kodustelt kuulnud priiuse päevast, vaadanud selle tähistamiseks dokumentaali taasiseseisvumisest ning õhtuse vahi ajal andnud reisikaaslastele Eesti muusikat kuulda.
Kiriku müüride vahelt taas päikese käes
„Kui üldiselt kirjutati organiseeritud priiuse päeva tähistamisest, olgu siis vallas, koolis või huvigrupis, siis paar lugu olid ka mõtisklused priiuse teemadel, mida vabadus üksikisikule tähendab ning kuidas seda päeva isekeskis tähistati,“ sirvis Tael saadetud töid.
Peep Pillak, Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees
Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Muinsuskaitse Selts tänavad kõiki, kes priiuse põlistumise päeva jäädvustamisele kaasa aitasid! Kuigi võistlus on lõppenud, on kõnesoleva päeva kirjeldused ja pildistused endiselt teretulnud aadressil: Eesti Rahva Muuseum, Veski tn 32, 51014 Tartu või tiina.tael@erm.ee
Täiendav pildigalerii muinsuskaitsekuu avamiselt Jaani kirikus ja Tartu Ülikooli peahoones
Samal teemal:
Tuleva nädala neljapäevani kogutakse priiusepäeva pühitsemise kirjeldusi
Eesti Lipu Seltsi algatusel ja Riigikantselei toel on Eesti Post andnud välja priiuse põlistumise päevale pühendatud tervikasja – postkaardi, mille on kujundanud Indrek Ilves. Miniplasti märgikoda on samadel motiividel teostanud priiuse põlistumise päeva rinnamärgi Lembit Lõhmuse kujunduses.
Priiusepäeva märgi kujundaja on Lembit Lõhmus ja valmistaja Miniplasti märgikoda
Tervikasja ja rinnamärki esitletakse homme, kolmapäeval 27. märtsil kell 17 Eesti Panga muusemis Estonia pst 11. Sõna võtavad Eesti Panga president Ardo Hansson, Eesti Posti juhatuse esimees Aavo Kärmas ja Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste.
Tervikasi saab kohapeal päevakohase postitempli ning traditsiooniliselt saavad soovijad kunstniku autogrammi. Samas on võimalik tervikasi ka postitada.
Sissepääs kutsete alusel.
Samal teemal:
Pühitsegem priiuse põlistumist!
Mati Hint: Priius, kallis anne, taeva kingitus
Priiuse põlistamise päev Seljametsas
Ülevaatlikult priiusepäeva pühitsemisest
Tervikasi priiuse põlistumise päevaks
27. märtsil saabub kordumatu priiuse põlistumise päev
Märtsiküüditamise aastapäeval ja priiuse põlistumise päeva künnisel kuulutab MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum koostöös Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Kunstnike Liiduga välja ideekavandivõistluse kenotaafi rajamiseks üheksale Eesti riigivanemale-riigipeale, kelle matmiskoht on teadmata.
Mullu 22. septembril Tallinnas Metsakalmistul nimeta haudades puhkavatele Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgetele riigiametnikele paigaldatud mälestusmärgi avamisel nimetas Elle Lees veel üht suurt võlga, mis lasub 9 haudadeta riigivanema ees: „Tahaks kujundada mälestusmärgi Tallinnasse Metsakalmistule. Aidake meid selle idee juures ja me teeme selle ära!“
Nimetatud üheksa on: Jaan Tõnisson, Ado Birk, Ants Piip, Juhan Kukk, Friedrich Karl Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Kaarel Eenpalu, Heinrich Mark.
Mälestusmärk rajatakse Tallinna Metsakalmistule president Konstantin Pätsi perekonna matmispaiga lähedusse. Võistlustööde esitamise tähtaeg on 14. juuni 2013, võitjaid autasustatakse võidupühal, k.a 23. juunil. Auhinnad jagunevad: esimene – 3000 eurot, teine – 2000 eurot, kolmas – 1000 eurot ja kaks ostuauhinda – kumbki 500 eurot.
Seitsmeliikmelist žüriid juhib Eesti Kunstnike Liidu esimees Jaan Elken. Võistlustingimustega on võimalik tutvuda mõlema nimetatud loomeliidu koduleheküljel: www.arhliit.ee jawww.eaa.ee
Samal teemal:
Kolmapäeval, 13. märtsil möödub kuus aastakümmet Eesti Vabadussõja üldjuhi kindral Johan Laidoneri surmast Vladimiri vanglas Venemaal.
Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste Viljandi Lossimägedes kindrali ratsurimonumendi juures
Kindral puhkab Vladimiri kalmistul nimetus hauas. Ta küüditati oma kodust Viimsis 19. juulil 1940.
13. märtsi kell 12 leiab Tallinna Siselinna kalmistul perekond Laidoneri hauaplatsil aset mälestustalitus. Vaimulikus osas teenivad kaitseväe vanemkaplan major Gustav Kutsar ja Kaitseliidu peakaplan major Aivar Sarapik.
Mälestuskõne peavad kaitseminister Urmas Reinsalu, samuti kaitseväe ja Kaitseliidu kõrgemad esindajad.
Kindral Laidoneri mälestatakse ka tema sünnikohas Viiratsi valla Raba taluasemel ja Viljandi Lossimägedes kindrali ratsurimonumendi juures.
Kõik kindrali mälestuse austajad on oodatud.
Samal teemal:
Urmas Saard
Pärnumaa blogi pidaja
Otsin sündmuseid, mis millegipärast jäävad suurema tähelepanuta, kuid siiski osutuvad paljude jaoks huvipakkuvaks.
Kontakt: urmas.saard@maaleht.ee
