Arhiiv: 'Reisid ja matkad' kategooriale

Peipsiveer ja vanausulised olid koolituspäeva teemaks

Tuesday, December 30th, 2014

Varnja palvela                                                Alatskivi lossi salapäraste uste taga

Loetud päevad enne aastavahetust külastas kõige teadmisjanulisem osa Sindi Gümnaasiumi personalist üht ainulaadsemat paika kogu Euroopas, mida tutvustatakse tunnuslausega “Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri”.

Kolkja külalistele pakutakse kõigepealt teed ja sibulapirukaid

Maitsev tee ja soojad sibulapirukad

Euroopa suuruselt neljanda järve Peipsiveerel kohtuvad eesti talupojatavaga baltisaksa ja vanausuliste kultuur. Eilne päev viis Pärnumaa huvilised kokkupuutesse siiski peamiselt kahe viimati mainitud kultuuriga: Bessonovski sibulasordi aretuse, Varnja palvela ja Alatskivi mõisaga.

Kolkjas

Eestimaa idaserval oli loodusmaastik sama värvitu ja ühetaoliselt valge nagu Sindi lumistelt tänavatelt teele asudes. Seepärast polnud põhjust bussijuhiga pahandada, et teekond kellaajalises arvestuses kavandatust oluliselt pikemaks kujunes. Õnneks jõudis bussirahvas ikkagi tunnike enne päeva pimenemist Kolkja vahele. Ajalooürikutes on asupaika esmakordselt mainitud 1592. aastal. Esimesed starovetsid ehk vanausulised saabusid Peipsi läänekaldale rohkem kui 300 aastat tagasi. Kuulsa peipsi sibula ajalugu ulatub aga üle-eelmisesse sajandisse. Sibulakultuurist rääkis meile väga põhjalikult Konstantin Avvo, keda hüütakse ka Kolkja Kostjaks. Mees ootas koolituspäevale hilinenuid väga kannatlikult ja oli külalistega äärmiselt sõbralik, kui buss viimaks Kala-sibula restorani hoone ees peatus.

Aega viitmata astusime Kostja järel pikal sammul mööda külatänavat, mis lõppes Pauli taluga. Tillukese palkehituse uks oli avatud ja meie saabudes astus taluperenaine tänavale, mille ääres oli laud ja laual haurav samovar. Perenaine asetas lauale korvid sibulapirukatega, mis polnud jõudnud veel vaatamata välisõhu krõbedatele miinuskraadidele mitte kuigipalju jahtuda. Tee oli sedavõrd maitsev, et suhkru lisamine võinuks üksnes maitset kehvemaks muuta.

Igikestev sibulakultuur

Konstantin Avvo ehk Kolkja Kostja sibulapõllul

Kaugelt tulnud teeliste esimene maitseelamus sai kohe täiendust sama meeleoluka kogemusega sibulakasvatusest, millest Kostja teadjamehe põhjalikkusega koolituspäeval osalenutele kõneles. Ta viis meid paksu lumevaibaga kaetud lagendiku äärde, kus mehe jutustuse järgi võis aimata sibulapõllu väljanägemist. Kostja käes oli tavatult pika varrega labidas, millega lükkas lume mullalt kõrvale. Külmumata maad väheke kaevates tõstis ta liivaseguse mulla labidal uudistavate pilkude ette ja kõik nägid pinnast, milles õige peipsi sibul kasvab. Kuidas siis vanausulised traditsiooniliselt siiruviirulisi aiasaadusi kasvatavad ja müüvad?

Kevadeti kaevatakse peenrad ümber. Seal, kus eelmisel suvel oli peenar, jäetakse järgmisel aastal peenarde vahele vagu. Kuna vahed täituvad sageli veega, tõstetakse peenrad hästi kõrgele. Peenar aetakse kõrgeks õhutamise tarvis, sest sibulaid ei kasteta mitte kunagi. Sügisel asetatakse peenravahedesse saepuru, prahti, puulehti, varem kasutati ka rohkem sõnnikut. Nende kohale tehakse kevadel kõrge sibulapeenar. Kostja ütles, et sibulate kasvatamisel ja kuivatamisel toimub töö käsitsi. Ei kasutata mineraalväetisi ega putuka- ja umbrohutõrje vahendeid. Putukatõrjet tehakse soolalahusega ja rohitakse käsitsi. Sibulapeenarde äärtele külvatakse ka porgandiseemneid. Nii saab maad paremini ära kasutada. Teadlaste sõnul olevat sellel ka hea putukavastane koostöömõju, sest porgandid peletavad eemale sibulakahjurid ja sibulad pärsivad porgandikahjurite levikut.

Korvis on väga maitsvad sibulapirukad

Kostja sõnul haritakse tänapäeval Peipsi äärsetel maadel üksnes viiendikul sellest alast, millel 30 aastat tagasi sibulaid kasvatati. „Veel lähiminevikus müüsime sibulat Venemaale, peamiselt endise nimetusega Leningradi. Nüüd puudub nii suur turg ja realiseerimine muutunud keerukamaks,“ rääkis suurte kogemustega sibulakasvataja. Kui Kostja sibulatalu saagikust võib olenevalt aastast mõõta koguni tonnidega, siis väikeste kasvatajate saaki arvestatakse nii mõnesaja kiloga. Suved on erinevad ja seepärast võib sibulate üles võtmine toimuda juulis, aga ka hiljem – augustis.

Kuivatamine toimub kindlate reeglite alusel. Esmalt kuivatakse kuni 3 päeva päikese paistel, hiljem paar nädalat saunas 20–30 kraadiga. Niiskuse välja ajamiseks tõstetakse kahel-kolmel korral sama aja kestel soojus kuni 40 kraadini. Kostja jutustusest selgus, et nõnda on vanausuliste saabumisest alates koguaeg ühtviisi sibulatega ümber käidud.

Peipsi sibul on sootuks erinev poolakate sibulast

Kostja näitab peipsi sibula välimust

Peipsi sibul peab võistlema Hollandist, Poolast ja mujalt sisse toodava sibulaga. Pealegi üritatakse teinekord ostjat petta ja müüakse näiteks Poolast ostetud sibulat Peipsi ääres kasvatatud siiruviirulise pähe. Kuidas teha vahet õige ja petukauba vahel? „Peipsi sibul on esmalt kibe, seejärel magusamaitseline,“ ütles Kostja ja võttis ühe väikese mugula näppude vahele, näidates ümmargust ja kuldkollast sibulat, mis võib olla ka pisut lapik. Poola sibul on piklik.

„Peipsi sibul on saanud esimese Eesti toiduainena kvaliteedikava,“ rääkis Kostja, kelle sõnul kinnitas Veterinaar- ja toiduamet mullu Peipsi sibula riikliku toidukvaliteedikava. Sellega määratletakse “Peipsi sibulat” ja “Peipsi tippsibulat”. Lapiku, lapik-ümara või lapik-ümar koonusekujulise tippotsaga mugul kaalub 25-150 gr. Koore värvus on roosakaskollane, roosakaspruun või kollane. Taimede kasvatamiseks kasutatavad seemnesordid on Venemaalt pärinevad “Bessonovski” ja “Jõgeva 3″, mis aretatud Jõgeva Sordiaretuse Instituudis.

Sihipärane sibulakasvatus sai Peipsi lähedastes piirkondades hoo sisse 19. sajandi keskpaigas pärast seda, kui kohalik rahvas asus kasvatama Penza oblastis Bessonovka külas aretatud sibulasorti, mis kohanes ilma vaevata ja andis püsivates kogustes suurepärase kvaliteediga saake.

Varnja palvelas

Varnja palvela eesruumis

Sibulajutt kuulatud ja väärtuslik toidus kaasa ostetud, suundusime rikkaliku ikonostaažiga kaunistatud Varnja palvemajja. Väliselt jättis punastest tellistest ehitatud torniga hoone siiski arhitektuurilises mõistes pigem kiriku mulje. Viimane kirikuõpetaja lahkus igavikku 8 aastat tagasi ja nüüd toimuvad teenistused ilma õpetajata. Meid võttis vastu kaheksakümne aastane erksa vaimuga koguduse õde, keda üks külastajatest iseloomustas naise silmadest kiirgava sära tõttu tõeliselt siira usklikuna.

„Eestis elab tuhandeid staroveeretseid. Suurim hulk asub Peipsi kallastel Varnjast Mustveeni. Üheksast kogudusest üks vanimaid ongi Varnja,“ rääkis vana koguduse liige, kes teab hästi kõiki aastaid ajaloost nimetada ja oskab muudki detailides jutustada. Kolkja kogudus asutati juba 1710, sest esimesed vanausulised saabusid Eesti pinnale üsna pea pärast patriarh Nikoni algatatud usureforme ja 1667. aasta Moskva kirikukogu, millega uued õigeusu tavad sisse seati. Uuendustega kaasaminemisest keeldujad tembeldati raskolnikuteks ja asetati karistuseks kirikuvande alla, millest vabaneti alles aastal 1971.

Tohtri kutsega pikalt elatud elus leiba teeninud naisel on vaatamata kõrgele eale säilinud lisaks kadestamisväärsele mälule ka kaunis lauluhääl. Et külalised veenduksid palvela saali heas akustikas, laulis ta arhailises vene keeles ühe jõuluaegse laulu. Ta lubas hoida käes ja lehitseda vanu raamatuid, mida vastavalt igale kuule ette loetakse. Pikemalt jutustas ikonostaažist. Kahjuks on kahel korral palvelasse sissemurtud ja väärtuslikke ikoone kaasa viidud. Mõlemal korral ei õnnestunud vargaid tabada. Viimasel vargusel saeti isegi rauast trellid läbi. Praeguseks on tühjad kohad asendatud kodudest toodud ikoonidega. Samuti on tellitud uusi töid. Hoonet on uuendatud ja kõik jätab hoolitsetud mulje.

Juhuslik vaimulik viisijupike pani mõtlema

Alatskivi loss

Akendest paistva valgusega õhtupimedust kaunistav Alatskivi loss jätab suursuguse mulje. Paljudes tubades liikumine on omamoodi elamus. Keldrikorrusel asuvad käsitöökojad. Külastasime tekstiilikoda ning savi- ja klaasikoda, kus võis osta mälestuseks sealse kandi suveniire.

Alatskivi lossi peasissekäik

Teise korruse külalistubadesse on Alatskivi valla ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga tehtavas koostöös ennast alaliselt sisse seadnud Eduard Tubin.

Lembit Roosimäe proovib klaveri heli

Kammersaalis peetakse loengud ja toimuvad kontserdid. Saalis on klaver, mis kuulunud omaaegsele Eestimaa Kommunistliku Partei juhile ja hilisemale Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Johannes Käbinile. Teada on, et juba 17-aastase komnoorena alustas ta Venemaal koos teiste mõtte- ja eakaaslastega muu tegevuse kõrval ka usuvastaste ürituste korraldamisega. Mõneti irooniliselt, kuid ikkagi hinge minevalt mõjus selle teadmise juures see, kui Sindi Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe istus viivuks sellele mehele kuulunud klaveri taha ja mängis vana vaimulikku meloodiat „Ma kummardan sind armuvägi“ (sõnad: Gerhard Tersteegen; viis: Dimitri Bortjanski). Laul on ühtviisi omaseks saanud nii ortotoksele kui protestantlikule kirikule ja ühendab erinevaid kultuure ja usulisi kogukondi veel sajandeid pärast laulu loomist.

Eesti lipu hoidjad ajaloolisel päeval Toompeal

Thursday, November 20th, 2014

Pärnakate ühispilt Riigikogu hoone peasissekäigu ees

Eile möödus 96 aastat Saksa okupatsiooni lõppemisest, kui Saksamaa volinik Baltimaades August Winning tunnustas de facto Eesti iseseisvust ja varem põranda all tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus sai asuda riiki avalikult juhtima. Tähelepanuväärset sündmust meie riigi ajaloos tähistasid Pärnumaa koolide 52 Eesti Lipu Seltsi noort abilist õppepäevaga Toompeal ja Westholmi gümnaasiumis.

Muistsete eestlaste kants

Riigikogu hoone ehitati endise konvendihoone varemete asemele aastatel 1920-1922

Õppepäeva korraldas Eesti Lipu Selts koostöös Riigikogu kantselei ja Jakob Westholmi Gümnaasiumiga. Riigikogu liikme Annely Akkermanni kutsel sõitsid varahommikul Pärnu Vene gümnaasiumi, Ühisgümnaasiumi, Vanalinna põhikooli, Rääma põhikooli ja Audru põhikooli õpilased Toompeale. Ajaloost teame, et arvatavalt kogu Toompea küngas on olnud alates iidsest ajast muistsetele eestlastele kuulunud linnusekomplekside ala, kus pärast taanlaste ülemvõimu kehtestamist hakkasid meie kaugete esivanemate oletatavad puit- ja kuivmüüritisega linnuse konstruktsioonid terviklikuks kivilinnuseks muutuma.

Giid Archibald-Stiwan Kald koondas õpilaste tähelepanu terasele kuulamisele

Giid Archibald-Stiwan Kald viis noored kõigepealt Toompea hoonetekompleksi maketi juurde, kus andis põgusa ülevaate ajaloolise rajatise kujunemisest. Järgmisena võeti kohad sisse Riigikogu saali rõdul, kus tavaliselt istuvad külalised ja ajakirjanikud. Kald rääkis, et aastatel 1920-1922 ehitatud uusbarokse ekspressionistliku stiiliga Riigikogu hoone on terves maailmas ainulaadne rajatis. Kuid õpilaste soovil keskendus giid sedakorda mitte niivõrd Toompea rajatiste arhitektuurile vaid riigi juhtimise küsimustele.

Suurem töö tehakse ära väljapool Riigikogu saali

Riigikogu saalis viibides kinnistus mõnigi varem koolis õpitud teadmine kohapealset emotsionaalset tunnetust kogedes veelgi paremini mällu. Küllap teati varemgi, et näiteks peaminister on Eesti riikliku struktuuri ülesehituses tähtsuselt alles viies riigimees, aga rõdul istudes jäi see lõplikult meelde. Kald rääkis sellestki, et suurema töö teevad Riigikogu liikmed ära komisjonides ja suurde saali tullakse üksnes eelnevat tööd lõplikult viimistlema ning seaduseelnõude poolt või vastu hääletama.

Sellest, kuidas ühe Riigikogu liikme tööpäev tegelikult välja näeb ja mille kõigega tuleb tegeleda, rääkis nõupidamiste ruumis väga suure laua taga istuvatele Pärnumaa noortele Annely Akkermann. IRL fraktsiooni ja eestseisuse liikme sõnul on Riigikogu liikme töö väga mitmetahuline. Kõige suurem osa tööajast kulub ühes kümnest alatisest komisjonist. Nimelt iga Riigikogu liige kuulub ühte alatisse komisjoni ja võib veel lisaks kuuluda Euroopa Liidu asjade komisjoni, mis on samuti alatine komisjon. Euroopa Liidu asjade komisjon käsitleb kõiki Euroopa Liiduga seonduvaid poliitikaid, eelnõusid ja üksikküsimusi.

Ranna elevant seaduslikuks!

Annely Akkermann

„Mina töötan keskkonnakomisjonis, mis käsitleb mulle väga südamelähedasi teemasid – looduskeskkonda osoonikihist kuni fosforiidivarudeni. Lisaks keskkonnapoliitika ja keskkonnakaitse. Keskkonnakomisjoni valdkond on väga lai, seetõttu oleme omavahel ära jaotanud valdkonnad, millega süvenenumalt tegeleme.“

Nõupidamiste ruumi sisustus

Tema valdkondadeks on vesi, meri ja kalad, mis Pärnumaa saadikule on kahtlemata väga olulised. „Ma olin nõndanimetatud „Pärnu ranna elevandi“ seaduseelnõu juhtivmenetleja, mis võimaldas elevandil rannavees seista seaduslikult. Samuti oli võimalik muuta kalapüügiseadust nii, et räimelimiidid jaotatakse Pärnumaa kalurite vahel täpsemalt. Pärnumaa kalapüüdjaid, -töötlejaid ja –sööjaid rõõmustab kindlasti ka hülgepüügi taastamine juba kevadel. Kalavarusid saab kaitsta ka toituva ja püüniseid lõhkuva hülgepopulatsiooni vähendamisega, kasutades sealjuures hülgenahka, liha ja rasva. Veeseadust oleme muutnud kolm korda nii, et see oleks karmim nende paisuomanike vastu, kes ei täida kohustust tagada kaladele pääs nende paisudest ülespoole. Võitlus Sindi paisu kaladele läbipääsetavaks muutmise nimel alles käib, täpsemalt, Keskkonnaamet on Sindi paisu omanikega kohtus. Looduskaitseseaduse muudatusega seadustati loomade karjaaedade ehitamine merre, sest nii saame rannaniitudel loomi karjatada, et rannaniidud püsiksid liigirohked ning oleksid sobivad puhke- ning toitumispaigad suurtele rändlindudele.“

Parlamentaarse diplomaatia tähtsus

Viimasel aastal, peale Venemaa tungimist Ukrainasse, tegeletakse pingsalt energiaturvalisuse loomisega, kuna tänapäevasõda toimub olulises osas finants- ja energiaturgudel. Eesti ja kogu Euroopa peab väga kiiresti muutma ennast sõltumatuks Venemaa energiast.

Nõupidamiste ruumi pika laua taga

Akkermann selgitas, et peale Krimmi annekteerimist muutus vilkaks ka parlamentaarne diplomaatia. Euroopa ja USA parlamentide liikmed suhtlevad omavahel tihedalt, et selgitada teistele riikidele oma seisukohti ja leida ühiseid meetodeid Venemaa agressioonile vastu seismiseks. Majandussanktsioone ei kehtesta ükski riik heameelega, need vähendavad majanduskasvu kõigis riikides. Eesti, teised Balti riigid ja Poola on visalt selgitanud Kesk-Euroopa riikidele Venemaa vastu suunatavate majandussanktsioonide vajalikkust.

Hääletuste ettevalmistamiseks loeb Riigikogu liige oma töö käigus läbi tuhandeid lehekülgi dokumente ja uuringuid. „Meile teevad ettekandeid oma ala tippteadlased ja arvamusliidrid, me kohtume spetsialistidega ja saame nende kohtumiste käigus targemaks iga päev.“

Madis Rea jätkab Annely Akkermanniga vestlust vestibüülis

Akkermann kinnitas, et Riigikogu liikme töö teevadki põnevaks kohtumised väga intelligentsete ja karismaatiliste inimestega. Talle endale on sügavaima mulje jätnud Gruusia eelmine president Mihhail Shakashvili ja USA president Barack Obama. „Noorte hulgas tekitab elevust kohtumine Prints Harryga, kes on väga vahetu ja karismaatiline. Väga hariv ja innustav oli ka ametlik visiit Luksenburgi ning kohtumised nende parlamendi liikmetega. Luksenburglased räägivad vabalt nelja keelt: emakeel luksenburgi keel, kooliharidus on saksakeelne, seadusandlus prantsusekeelne ja äri käib nagu igal pool inglise keeles.

„Töö Riigikogus on keeruline ja kurnav, aga põnev ja innustav. Mulle meeldib,“ kõneles Akkermann noortele.

Kui ministrid saabusid

Lipp nr 1 Pika Hermanni tipus

Nõupidamiste ruumist lahkudes sammuti üle õue edelapoolsesse hoonete nurka, kus kõrgub 45,6 m kõrgune Pikk Hermann. See on ehitatud aastatel 1420 kuni 1430. Tippu tõusmiseks tuleb astuda 225-le astmele, mis ülespoole jõudes muutuvad paksude seinte vahel üha ahtamaks.

Peep Eenraid, Audru Põhikooli direktor, vaatab Pika Hermanni tpus Tallinnat

Maa peale tagasi jõudes lähenesid kella seierid ühele. Ministrid saabusid Riigikogu infotundi. Noored said riigimehi väga lähedalt näha ja seegi oli neile omaette elamus. Väike jalapuhkus Valges saalis ja siis mindi aegsasti rõdule, kus on kõigil huvilistel luba istungeid jälgida. Riigikogusse pääseb turvakontrolli läbides väga hõlpsasti iga inimene, kellel selle vastu huvi peaks olema. Mitte kõigis riikides pole asi nii lihtne. Kald tõi näiteid, kus erinevates riikides tuleb luba taotleda nädalaid või kuid ette. Mõnel juhul tuleb oodata luba parlamendi istungi jälgimiseks terve aasta. Venemaal võiks see kõne alla tulla üksnes heade tutvuste kaudu jne.

Aktiivsus nakatab teisigi

Peaminister Taavi Rõivas tervitab Pärnumaa koolinoori

Pärnu Vanalinna Põhikooli 9B õpilane Madis Rea oli väga aktiivne küsimusi esitama nii giidile kui Riigikogu liikmele, kellega hiljem arenes vestibüülis pikemgi vestlus. Rea soovis tingimata ka pisut aega infotundi jälgida ja tema ettepanekul viibitigi veerand tundi rõdul. Kui peaminister Taavi Rõivas kuulis, et Pärnumaalt on saabunud üle poolesaja Eesti lipu kultuuri edendaja Toompeale, tuli ta spetsiaalselt kõiki neid noori rõdule tervitama. Madis Rea kasutas kiiresti võimalust ja võttis peaministrilt autogrammi. Ta oli silmast silma kohtunud peaministriga ja seepärast 100% päeva õnnestumisega rahul.

Eesti polegi nii väike ja noor…

Trivimi Velliste viib õpilased Westholmi gümnaasiumisse

Õppepäev lõppes Westholmi gümnaasiumi aulas, kus pärnakad koos pealinna õpilastega kuulasid Trivimi Velliste ettekannet. Velliste meenutas 96 aasta tagust Saksa okupatsiooni lõppemist ja Eesti Ajutise Valitsuse tööd Konstantin Pätsi juhtimisel. Ta julgustas noori olema uhkemad oma riigi üle. „Pea saja-aastane Eesti riik on paarisaja maailma riigi seas üks vanimaid. Eesti riik ei olegi nii väike kui sageli arvatakse. Eestist väiksemaid riike on päris palju. Pealegi pole üsna paljudel suurrahvastel oma riiki.“

Westholmi gümnaasiumist lahkudes asutakse tagasi koduteele Pärnusse

Veel rääkis Velliste vajadusest austada ja armastada sinimustvalget lippu, millele tahab kaasa aidata tänavu kümneseks saanud Eesti Lipu Selts. Velliste tõstis esile Pärnu linna ja maakonna mitmete koolide panust lipukultuuri arendamisse ja tõstis teiste seast esile Pärnu Vene Gümnaasiumi, kuigi paljud teisedki on kiituse ära teeninud. Ta tänas Westholmi gümnaasiumit selle eest, et 4. juuni varahommikul olid selle koolinoored koos mitmete teiste Tallinna koolide esindustega sinimustvalge lipu sünnipäeval Pika Hermanni jalamil.

Samal Teemal:

Paikuse ja Sindi kolme koduvärvi austajad külastasid Tallinna 21. Kooli

Lipukultuuri kasvatajad Riigikogu esimehe vastuvõtul

 

Väärikad Jääaja ja AHHAA keskustes

Friday, October 31st, 2014

Jääaja keskus

Pärnu Väärikate ülikooli korraldusel toimus eile taas väljasõit Jääaja ja AHHAA teaduskeskusesse, mis on eakatele vanuses 50+ suunatud laiahaardelise täiendõppe osa lisaks loengutele ja paljudele õpitubadele väiksemates huvigruppides.

Teaduskeskus AHHAA

Juba neljandat korda võtsid Pärnu Väärikate ülikooli kuulajad ette teekonna Jääaja ja AHHAA keskustesse. Iga reis toob kohale uued looduse ja teaduse huvilised, kelle poolt vahendatud teadmiste põhised, aga ka hästi elamuslikud muljed tekitavad järgmise reisi ootel pärnakates üksnes kõrgendatud soovi kõike oma silmaga kogeda.

Jääaja keskuses kohtusid Väärikate ülikooli õpilased Maimu Eriste (loodusõpetaja) ja Armilde Koppelmaa (matemaatika ja muusika) pärast 60 aastast vahet oma Seljametsa kooli õpilase Vahur Jaakosniga

Esmalt peatuti Vooremaa suurima järve ääres. Tunamullu juulis Äksis avatud Jääaja Keskus paikneb Saadjärve kaldal seepärast, et selles kandis leidub kõige paremaid jälgi viimasest jääajast. Pindalalt ca 707 ha suurune ja 6 km pikkuselt väljavenitatud kuni 1,8 km laiune järv asub merepinnast 53,4 m kõrgemal. Keskmise 8 m sügavusega vagu täitus kusagil kümne ja poole tuhande aasta eest taanduva jää sulaveega. Mandrijää liikumisest maha jäänud voored, mis koosnevad peamiselt moreenist, kõnelevad Maakera igikestvast looduslikust muutusest. Muuseumi juhendaja Hannes Jäär selgitas kuivõrd tühine saab looduse vägevuse kõrval olla inimese tahe midagi muuta halvema või paremuse suunas.

Hannes Jäär saab Mall Palmilt Väärikate ülikooli nimel mõned mäletsusmeened tänuks huvitavate esitluste eest

Õppereise korraldanud Mall Palm kiitis juhendajat ja ütles, et Hannes Jäär teeb oma tööd erilisel viisil. Kui ettenähtud aeg ei pigista uue grupi saabumisega, siis võtab ta aega enamaks. Tähtis, et huvilised ei väsiks ja suudaksid ka pikemaid selgitusi kuulata. Kiirustamata ja lihtsamate paralleelnäidetega jutustused stendide ja näidiste juures aitasid ka rohkem võhiklikul kergema vaevaga teemasse sisse elada.

Kui lähedale ekvaatorile jää ulatus?

Jääaja keskuse aatriumisse sisenedes köidab külastajate tähelepanu kahtlemata kõige enam võimsalt mõjuv mammutikuju, mis pole topis. Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumis oleva mammutikolba põhjal ehitatud skelett on kaetud Indiast pärit hobusejõhviga. Ka teised praeguseks väljasurnud loomad pole valmistatud kaasaegsetest kunstmaterjalidest (plüüsist, plastmassist jm seesugusest) vaid teistelt loomadelt saadud karusnahkadest.

Martins Briedis alustab käepaelte kinnitamisega

Äksist 18 km kaugusel Tartus asuv Teaduskeskus AHAA ei ahvatle külastama mitte üksnes pärnakaid. Sinna tullakse veel kaugemaltki. Palju võis kuulda läti keelt. Bussitäis rahvast jaotati kaheks väiksemaks huviliste seltskonnaks, kellest ühed võttis endaga kaasa Zarema Nikiforova ja teise osa Martins Briedis. Viimase puhtalt kõneldud eesti keelest kõlas läbi selge läti aktsent ja noormees kinnitas ka ise, et on lätlane. Zarema Nikiforova aga ütles naljatades, et vaatamata eesnime kõlale puuduvat tal igasugune ajalooline side Saaremaaga. Mõlemad teadusmaailma tutvustavad juhid on üksnes juba oma loomupäraselt olekult äärmiselt köitva loomuga. Huumor ei peegeldunud mitte üksnes verbaalses väljenduses vaid ka heas kehakeeles, mis aitas paremini keskenduda teaduse nutikusele. Väga huvitavad olid isegi kõige lihtsamad katsed, mis mõlemal grupil olid olenevalt juhist siiski täiesti erinevad. Isegi kustutatud küünla hetk hiljem süütamine ilma leegi viimist tahiga kokkupuutesse oli omamoodi põnev ja selgitavaid küsimusi nõudnud katse. Vastused andis Martins Briedis lühidalt ja arusaadavalt. Kas kõik koduteel ka meeles püsis, olenes juba ühe või teise mälu treenitusest. Martins Briedis rääkis nii kooruvatest tibudest kui hämmastavalt taiplikest sipelgatest nagu inimestega võrdväärsetest partneritest. Ka vabalt liikumiseks antud aega ei kasutanud giidid isiklikuks puhkemomendiks. Zarema märkas uudishimulikke kuid kartlikke eakamaid naisi, kes soovinuks samuti tõusta ümber torni seina tiirleval istmel 8 m kõrgusele lae alla. Ta võttis külastaja kõrval ise istet ja koos tõusmine sai julgustava giidi abil elamuslikuks naudinguks.

Zarema Nikiforova (vasakul) julgestab külastajat lae alla tõusmisel

Muidugi leidub teaduskeskuses lisaks põnevatele atraktsioonidele, tikkudele, küünaldele, sipelgatele ja tibudele veel palju põnevamat ning üsna suurt tippteadust. Näiteks planetaarium. Teadusteatris suutis noor keemik keemiliste ühenditega demonstreerida keerulisena tunduvaid reaktsioone lihtsate selgitustega ja vaatajate hulgast kostnud mõnigi ekslik arvamus sai pööratud jaatuseks nõnda, et arvaja ei tundnud ennast rumalana.

Ühispilt AHHAA hoone ees

Täiendav pildigalerii

Samal teemal:

Väärikad tutvusid Läti väärtusliku mõisapärandiga

Väärikate ülikooliga Lennusadamas

Pärnu Väärikate Ülikooli kuulajad külastasid teletorni ja botaanikaaeda

Vabariigi Presidendi Kantseleis

Väärikad külastasid Stenbocki ja Euroopa Liidu maja

Riigikogu saadiku kutsel pealinnas

Parem hea sõber, kui pool lehma katusel!

Tuesday, October 7th, 2014

Austria loodus pakub lummavaid vaateid. Foto Külli Šorin

23.septembri varahommikul, pool tundi enne sügise algust, startis Pärnust buss rõõmsate rahvatantsijate ja pillimängijatega, sihiks kaunis Austria. Rahvatantsurühmad Kirmas ja Kajakas ning kapell Kupparimuori sõitsid osalema kuuendat korda toimuvale rahvusvahelisele muusikafestivalile „Tants ja muusika Alpides“.

Reisist ja esinemistest koostas kokkuvõtva loo Külli Šorin, kes tantsib Kirmases.

Külli Šorin, rahvatantsurühmas Kirmases

Proovitants bensiinijaamas. Foto Külli Šorin

Bussisõit viis seltskonna läbi Läti-Leedu-Poola-Tšehhi. Jalasirutuspauside ajal tehti bensiinijaamades ja kaubanduskeskuse parklas mõned lustakad tantsutiirud, millega pakuti möödajalutajale ja –sõitjaile vaatamisrõõmu.

Festival algas 25.septembril Mozarti sünnilinnas Salzburgis. Enne planeeritud avakontserti oli reisiseltskonnal võimalus tutvuda vanalinna ja selle vaatamisväärsustega, millest üks olulisemaid on kindlasti kuulsa helilooja sünnimaja. Avakontserdi alguseks mängis ilmataat vingerpussi ja avas oma vihmaluugid. Korraldajad ei osanud seda huvitaval kombel ette näha ja otsustasid helitehnika ja osalejate säästmiseks kontserdi ära jätta. Kuid õiget rahvatantsijat vihm ei heiduta, pärast lausvihmas grupipildi tegemist lilleõites Mirabellegartenis kutsusid Läti ja Leedu tantsijad meid endiga kaasa ja nii sai toimuda omaalgatuslik avakontsert pargi lähedal oleva muuseumi saalis. Läti ja Eesti kollektiivid esinesid oma tantsudega ning Leedu ja Ukraina rühmad esitasid oma laule. Õhkkond oli sõbralik ja soe ning tekkis mõnus koostegemise tunne. Festival sai seega avatud ja positiivsete emotsioonidega sõideti edasi Raurisesse.

Ühispilt Mirabelle Gartenis. Foto Külli Šorin

Juhendajad Raivo Erm ja Roland Landing tantsuhoos. Foto Külli Šorin

Rauris on 3150 elanikuga asula otse Hohe Tauern rahvuspargi südames, mille lähedal asuvad paljud looduslikud vaatamisväärsused nagu Glossglockneri mägi ja Eisreisewelti jääkoopad.  Vanal ajal oli Raurise piirkond tuntud oma kullakaevanduste poolest, tänapäeval on asula populaarne turismiobjekt (aastas 240 tuhat ööbimist). 26. septembri pärastlõunal toimus Raurise kiriku ees asuval turuplatsil festivali kontsert. Ilm oli ilus ja publikut jagus nii väljakuäärsetele istekohtadele kui ka hotellide rõdudele. Eesti tantsurühmade juhendajate Raivo Ermi ja Roland Landingu poolt kokku pandud esinemiskava andis kummalegi rahvatantsurühmale võimaluse esitada oma lemmiktantse koos ja eraldi. Evi Vaheri juhendatava kapelli saatemuusika andis tantsudele juurde oma võlu. Festivalil osalesid veel kollektiivid Ukrainast, Lätist, Leedust, Ungarist ja Bulgaariast.

Ühispilt Raurise turuplatsil. Foto Külli Šorin

Festivali lõppakord oli kontsert Raurise kirikus 27. septembril. Sügavaima mulje jätsid Ukraina lapsed, kelle etteaste viimase loo sissejuhatuseks rääkis nende juhendaja: „Kahjuks käib meie maal sõda. Laste nutu kõrval kostab ka paljude emade nuttu. Esitame oma maa mitteametliku hümni.“ Lapsed laulsid käsi südamel ja samal ajal süüdati küünlad hukkunute mälestuseks. Laulu lõppedes valitses kirikus täielik vaikus, millele järgnes tormiline aplaus.

Ukrainlased esitasid hümni käsi südamel. Foto Külli Šorin

Eestlased kinkisid teistele juhendajatelegi Eesti lipud. Foto Külli Šorin

Kontserdi lõpus tänasid festivali korraldajad osavõtnud kollektiive ja nende juhendajaid.

Lugejais võib tekitada küsimusi käesoleva artikli pealkiri „Parem hea sõber, kui pool lehma katusel.“ Selgituseks – esiteks on see tore lause Kirmase poolt esitatava „Jooksupolka“ saatemuusikast ja seda hüüti aeg-ajalt üksteisele pika bussisõidu vältel tuju üleval hoidmiseks. Teiseks tõdes reisiseltskond taas, et rahvatantsijad saavad hakkama igasugustes olukordades ja oskavad üheskoos oma elu ise huvitavaks teha.

Aitäh teile vaprad ja professionaalsed bussijuhid Erik Siig ja Mati Koppel! Aitäh Eesti Lipu Seltsile!

Kirmase juhendaja Raivo Erm Foto Külli Šorin

 Salzburgi külastades on kohustus näha Mozarti sünnikodu  Foto Külli Šorin

 Leedulaste etteaste  Foto Külli Šorin

Lätlased tantsuhoos  Foto Külli Šorin

Bulgaaria koor  Foto Külli Šorin

Foto Külli Šorin

Foto Külli Šorin

Maailma suurim koobas Eisreisewelt Foto Külli Šorin

Lisaks festivali ametlikule osale tutvuti ka Austria vaimustava looduse ja mägedega  Foto Külli Šorin

Priit Neilinn: minus on kaks kolmandikku eestlast ja üks kolmandik iirlast

Thursday, October 2nd, 2014

Kuuendat aastat Iirimaal elav ja töötav Priit Neilinn viibis nädalapäevad Eestis ja külastas eile ka TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajaid, kellega vestles Atlandi ookeani idarannikul asuva saare elust.

Priit Neilinn TÜ Pärnu kolledži raamatukogu ees

Mahajäetud hoonetest säilinud korrastatud park, tagaplaanil Wicklow mäed Foto Priit Neilinni erakogust

Väärikate ülikooli õpitoa Rännumees loengute juhataja Malle Erend ütles enne külalisele sõna andmist, et võõrsil turistina reisimine on alati midagi muud sellest mida kogetakse pikemat aega kohapeal elades. Erendi enda kokkupuude Iirimaaga on seni piirdunud kõige vahetumalt sellega, mida ta on saanud Nora Robertsit lugedes. Kuid ka Robertsi kirjeldatud kirjanduslikud pildikesed said eilsel kohtumisel täiendust mehelt, kes pole läinud kaks ja pool tundi kestva lennureisi kaugusele paremat elujärge või suuremat raha otsima, vaid eelkõige vastama uutele avanenud võimalustele.

Wicklow mägedes, foto Priit Neilinni erakogust

„Kui paljud teist on Iirimaal käinud?“ küsis Neilinn hakatuseks. Erendi sõnul tuli kuulama 84 hinge ja neist enam kui kümnel tõusis käsi püsti. „Kellena kujutatakse harjumuspäraselt iirlasi?“ Ja kuulajad kuulsid küsimuse esitajalt vastuseks võibolla varemgi märgatud tähelepanekuid. Iiri naised on punapäised. Peredes on iive suur ja viis last pole haruldus. Lapsed on väga julged ja kõikjal kontakteeruvad. Ameerika filmikunsti üks tipploojaid John Ford (1895-1973), kodanikunimega Sean Aloysius O’Feeney, on päritolult iirlane ja küllap seepärast käsitlenud mitmes oma linateoses ka esivanemate saart. Kohati võib jääda nähtu põhjal mulje iirlasest kui joodikust. Neilinn elab kümnetuhande elanikuga Goris, kus on 17 pubi ja kõik nad on rahvast täis, aga ta ei näe sealsete külastajate hulgas joodikuid. Inglased on kujutanud iiri meest labida najal seisva laisklejana, ameeriklased seevastu politseiniku või tuletõrjujana. „Iiri huumorit on raskevõitu kirjeldada, sarnaneb eesti naljade kibeduse varjundiga. Neilinn ise on olnud tunnistajaks, et töömehed kasutavad kõvasti f-tähega sõna. Iirimaa ajalugu sarnaneb mõneti Eestimaa käekäiguga. Ka Iirimaal toimus ärkamisaeg 18. sajandil. Neilegi on sissetungijate poolt peale surutud usuvahetust, millel küll usuga midagi ühist pole olnud. „Jumal on üks!“ kinnitas Neilinn, kes rääkis katoliiklaste ja iirlaste välja ajamisest oma põlistelt aladelt ning protestantlike inglaste immigratsioonist. Praegu on Iirimaa saar jaotatud poliitiliselt kahe riigi vahel. Kogu saare pindalast hõlmab 5/6 Iiri Vabariik pealinnaga Dublin, ülejäänud osa kuulub Suurbritannia koosseisu kuuluvale Põhja-Iirimaale, mille pealinn on Belfast.

Atlandi ookean Foto Priit Neilinni erakogust

„Iiri Vabariigis, kus minagi olen, elab ümmarguselt 4,5 miljonit iirlast, välismaal arvatakse olevat 15 miljoni ümber.“ 1848. aasta näljahädast kõneldes ütles Neilinn, et väljarändamise peamiseks põhjuseks ei saavat iirlaste puhul pidada majanduslikke kaalutlusi. „Nälja aastatelgi ei lahkutud kõige rohkem sealt, kus oli kõige kitsam. Iirimaadki tabas hiljutine majandussurutis 2008. aastal. Kui enne seda oli näiteks poola ja vene keel täiesti tajutav, siis masu pühkis suure osa emigrantidest minema. Eestlasi on vähe ja neid ei märka nii nagu mõnd teist rahvast, eestlased sulanduvad kõikjal väga kiiresti kohalike inimeste sekka, õpivad ära keele ja kohanevad kohapealse kultuuriga.“ Dublinis on siiski eesti pubi, kuhu kogunetakse.

Belfast Foto Priit Nelinni erakogust

Kuna iirlased ise palju liiguvad, siis võtavad nad paremini omaks ka teisi. Siiski toetavad nad eelkõige neid, kelles nähakse püsivamaid elanikke, mitte siia-sinna karglejaid. Ka Neilinn sai mitu tuhat eurot erialase õpingu toetust. Ta õpetab vaimupuudega inimesi elama. Kodakondsust saab taotleda pärast viit aastat Iirimaal elamist, varem oli aeg 7 aastat. Euroopa Liidu passiga ei näe Neilinn vajadust loobuda Eesti kodakondsusest.

Napilt kuu enne Tallinna Lennusadama avamist avati Põhja-Iirimaal Titanicu sünnilinnas Belfastis võimsa reisilaeva mälestuseks muuseum Foto Priit Nelinni erakogust

Kuulajaid oleks väga huvitanud rahalised sissetulekud ja väljaminekud. Paraku valmistas Neilinn selles osas pettumuse. Ta tunnistas, et rahadest ei tea ta suurt midagi. „Minu naine on tubli majandaja, kes oskaks neile küsimustele vastata.“ Ikkagi saadi teada, et riided on oluliselt odavamad võrreldes Eestiga, teatud aegadel tehakse isegi väga suuri allahindluseid. Toidupoes erilist hinnvahet ei aduta. “Alkohol on kallim: 12-13 eurot pudel, pubis on õlu 4 euot. Poest saab Saksa õlut euroga ja Hollandi õlu maksab 1,2. Suitsud maksavad keskmiselt 10 euri. Juukselõikus pidavat samuti kallis olema, 8 eurot. Pärnus küsitakse mõnes meeste juuksuris ka 10, aga Sindis saab viiega hakkama. Kolmetoalise korteri eest makstakse ca 100 euri nädalas.“ Iiri miljonäre polevat võimalik tänavapildis aimata. Lipsu ja ülikonnaga käib mõni keskmise astme ametnik, aga suurärimees tavalistes tööriietes. Isiklikud autodki on üksnes tarbeesemed, mille välimuse eest hoolt ei kanta.

Hotell Europa Belfastis, kus on tosin korda kärgatanud pomm Foto Priit Neilinni erakogust

Kuuekümeviieselt saab pensionile. Miiniumpension tagatakse kümneaastase töötamisega, aga kui pole üldse töötanud, saab samuti ligilähedaselt enamvähem sama raha kätte. Miinimum palk pidavat olema üle tuhande. Küsimusele, kas miinimumtasu tähendab nädala- või kuu sissetulekut, jäi vastus saamata.

„Varem kuulsime sagedasti eestlaste Iirimaale minekust ja kalkunite rappimise tööst. Sellest on saanud legend, mida nüüd ammugi enam tegelikkuses ei ole. Iirlaste piimasaadused, ka või, on väga maitsvad. See peabki nii olema, sest loomi hoitakse aastaringselt väljas. Palju on lambaid. Rohkelt on põldudel otra kasvamas.“

Kaunistustega rahumüür Belfastis Foto Priit Neilinni erakogust

„Kas teate, mis on kommuunid?“ küsis Neilinn. „Eks see sõna meile midagi kommunismiga seostub, aga muidugi päris nii see ei ole. Tõsi on vaid see, et iirlased hindavad kõrgelt igasuguseid ühistegemisi ja vabatahtlikkuse alusel töötamist.“ Seda kuuldes kadus vähimgi kahtlus kuvandist, et iirlane võiks olla hoiakult laisk, veel vähem joodik. Halvustavate stereotüüpide kujunemise põhjused on eestlastele ehk pareminigi mõistetavad, kui mõnele suurrahvale. Oleme omal nahal tundnud sõna ‘fassism’ kasutustki mitte selle tegeliku sisu tähenduses, vaid ikka eeskätt sisutu sõimusõnana, mis üksnes märgib sõimleja kultuursuse taset.

Belfasti tänav Foto Priit Nelinni erakogust

Iirimaast rääkides ei saa kunagi kõrvale jääda Püha Patrick, kelle sünninimi oli Maewyn. Iirimaa kaitsepühaku päeva tähistatakse 17. märtsil. Päev on kuulutatud ametlikult pühaks Iiri Vabariigis ja Põhja-Iirimaal, lisaks Labradori, Newfoundlandi ja Mointserrat’ saartel. Püha Patrickut peetakse meeles eriti neis välisriikides, kus asuvad suuremad iiri kogukonnad: Suurbritannias, Kanadas, USA-s, Argentiinas, Uus-Meremaal, Austraalias. Püha Patricku päeva lähenedes korraldatakse iiri kunsti näitusi, kontserte või teisi selle kultuuriga seonduvaid sündmusi, millest viimasel ajal tuleb midagi ka Eestisse.

Metallist seintega politseihoone Foto Priit Nelinni erakogust

Neilinn rõhutas Patricku puhul just seda osa tema isiksuse tugevuses, et olles lapsena paganlike iirlaste poolt orjaks röövitud, pöördus mees pärast vangipõlvest põgenemist hiljem uuesti Iirimaale tagasi. Põgenemise järel õppis Patrick mitmel pool Euroopas ja suundus lõpuks iirlaste juurde Jeesusest jutlustama. „Viienda sajandi Püha Patrickust on saanud suurem iirlane kui iirlased ise seda ongi, tegelikult on ju britist saanud iirlaste sümbol“ rääkis Neilinn. Patricku päeval tulevad välja kõik, ka invaliidid ja isegi varjupaiga koerad tuuakse välja.

Algselt Püha Patrickuga seostunud sinine värv asendus 17. sajandil rohelisega, mis püsib iiri kombestikus väga olulisel kohal. Rohelist peetakse Iirimaa sümboliks. Kantakse rohelisi linte, märke, ristikheinalehega riideid ja muud seesugust. Püha Patricku päeval värvitakse vett roheliseks ja tehakse seda koguni purskkaevudes.

Soe kliima soodustab sissetoodud subtroopiliste taimede kasvu Iiri saarel Foto Priit Neilinni erakogust

Üsna lahkumise hetkel küsiti veel, kellena Neilinn ise ennast tunneb: kas rohkem eestlase või iirlasena. Neilinn kirjeldas oma õlgadele joonistatud tätoveeringuid, mis jutustavad tema Skandinaavia ja eestlaseks olemise päritolu. Ta näitas käsivart, millele on vana iiri keele tähtedes kirjutatud tema nimi. „Minus on kaks kolmandikku eestlast, pärnakat, sintlast ja üks kolmandik iirlast.“ Neilinn on sulandunud Iirimaa ühiskonda. Ta osaleb näitleja rollides kohalikus teatris, võtab osa kirjandusõhtutest, kirjutab raamatuid ja artikleid ajalehtedele. Neilinn peab tähtsaks tööd vaimupuudega inimeste juures ja ei karda minna võimaluse avanedes ka kriisipiirkondadesse reporteritööd tegema.

Samal teemal:

Eestlased lambapügamise pealinnas

Chris Ryan’i „Nullvalik“ eestikeelse raamatu esmaesitlus Sindis

Marko Šorin: mine Drammenisse

Monday, September 15th, 2014

11. septembril saabus mitmepäevaselt Skandinaavia külastuselt tagasi Pärnumaa 7-liikmeline delegatsioon, kes tutvus kogemuste omandamise eesmärgil Ahvenamaa ja Norra transpordikorraldusega, aga märkas ka mõndagi muud eeskuju andvat, millega võiks siinse elu seadmisel edaspidi arvestada.

Põhjamaade valitsuste toetus

Kevadel esitas Pärnu Maavalitsus taotluse Põhjamaade Ministrite Nõukogule sooviga, et nende valitsuste koostööorganisatsioon rahastaks Pärnumaa esindajate lähetamist Skandinaaviasse. Taotluse rahuldamine tähendas osalejatele võimalust saada reisiga kaasnenud kulutustest 70% tagasimakset.

Pärnumaa delegatsioon Ahvenamaa parlamendi hoone ees. Fotod erakogust

Delegatsiooni koosseisu arvati Pärnu Maavalitsuse spetsialistid Heiki Mägi, Avo Rahu, Mati Rammulüüs, Are vallavanem Lauri Luur, Sindi linnapea Marko Šorin, loodava Pärnumaa Ühistranspordikeskuse projektijuht Andrus Kärpuk ja POL-i juhatuse liige Taimo Tammeleht. Reisist andis reede hommikul lühikese ülevaate Marko Šorin.

Tuhandete saarte maa

Ahvenamaa trosspraam

Ahvenamaal võttis külalised vastu Ahvenamaa Valitsuse liiklusosakonna juhataja Mikael Korpela ja tema kolleeg Leif Hollánder. Ahvenamaa on eristaatuses omavalitsusüksus Soome koosseisus, omades eraldi parlamenti ja kasutades ametliku keelena rootsi keelt. Ahvenamaa eripäraks tuleb pidada looduslikku asukohta ja tohutut saarestikku ehk arhipelaagi. Ahvenamaal leidub umbes 6000 saart, neist asustatuid ligemale 600. Suurima saare ja väiksemate vahel peetakse ühendusi mootorpraamide või trossi otsas liikuvate praamidega.

Ahvenamaal tekitati alates aastast 2000 tasuta bussitransport. Reisjate arv küündis 270 000-ni. Kuid möödunud aasta 1.juunist tehti poliitiline otsus ja taastati uuesti tasuline sõit. Kuludes saadi küll teatav kokkuhoid, kuid sõitjate arv langes kiiresti 60 000-le. Täna enam Ahvenamaa administratsioon seda otsust positiivseks ei pea. Suhteliselt tagasihoidlik kokkuhoid on samas langetanud sõitjate arvu liiga järsult.

Praam, mille kaptenisillale ja masinaruumi Pärnumaa inimesi lubati, on ehitatud eestlaste BLRT Grupi poolt paar aastat tagasi

Tulenevalt vajadusest liikuda saarte vahel on sealseks igapäevaseks transpordiliigiks praamid. Praamisõit autoga maksab 21 eurot, jalgsi reisjate ülevedu püsib endiselt tasuta. Samuti on tasuta trossi otsas veetavad praamid. Pikim trosspraami liikumise vahemaa ulatub 1100 meetrini. Šorini sõnul pakkus praamiliiklus tõsist huvi maavalitsuse esindajatele, kes on Pärnumaal enim seotud Kihnu ja Manilaiu vahelise laevaliiklusega.

„Mine Drammenisse!“

Drammeni jalgrattarent

20 aastat tagasi oli Buskerudi maakonna keskus Drammen halva kuulsusega linn. Halvamaigulise imago põhjustajaks olid tegevuse lõpetanud vabrikute lagunevad hooned ja reostunud jõgi. „Mõnigi kord olevat norrakad omavahel vaieldes teise osapoole pahameeles Drammenisse saatnud, et mitte veelgi sündsusetumalt end väljendades vältida palju pimedamasse kohta läkitamist,“ vahendas Šorin kuuldut. Halvakspandav kuulsus ei meelitanud investoreid ja kohalikud elanikud häbenesid võõrastele öelda millisest linnast nad tegelikult tulevad. Linna läbis mitu riiklikult olulist transiitteed, liikluskoormust mõõdeti kohati üle 40 000 sõiduki ööpäevas.

Muutused hakkasid Drammenis toimuma 15 aastat tagasi, kui esmalt otsustati puhastada jõgi ja lõpetati selle edasine reostamine. Seejärel asuti sihipäraselt kasutusele võtma jõekaldaid – ehitati kallasrajad, suleti kesklinnasild autodele ja rajati uus autodele mõeldud sild, samuti ehitati üksnes jalakäijatele ja jalgratastele mõeldud moodne sild. Nende oluliste tegemiste järel tulid juba ka erainvestorid oma rahadega uusi kontoreid, söögikohti ja elamuid ehitama. Kui aastaid tagasi oli Drammeni rahvaarv võrdne Pärnu linnaga (üle 40 000), siis praegune elanike arv ületab 67 000 piiri. Aastaks 2040 eeldatakse elanike arvuks juba üle 80 000. Rahvastik kasvab nii sisemaise elanikkonna ümberpaiknemisega, kui ka sisserände tulemusena Aafrikast, Aasiast või Ida-Euroopast.

Drammeni hübriidbussid

Ühistransport on moodne. „Tunnustamist väärib Drammeni bussitranspordi korraldus. Inimestele antakse selge sõnum, et ühistransport on moodsa urbanistlikku elustiili osa, mis väärtustab keskkonnahoidu. Linnasisesed bussi ootekojad on igati moodsad, puhtad ning hooldatud. Busside keskmine vanus – tahaks öelda noorus – on 2,5 aastat. Busside puhul on selge suundumus hübriidmootoriga sõiduvahendite poole, et tagada veel säästvam hoiak. Ühistransporti propageerivad reklaamid on sihilikult sõnastatud kahemõtteliselt, et lisada pisut pop-kultuuri hõngu,“ vahendas Šorin nähtut.

Drammeni rattahotell

Drammenis mõeldakse ka teisele linnastuva keskkonna liiklusvahendile – jalgrattale. Organiseeritud on jalgrattarent. Teenuse kasutamiseks pole vaja muud kui osta rendikaart, mis sealset elatustaset arvestades tundus Sindi linnapeale üsna taskukohasena. Jälgides mitmekeelseid juhendeid on tegelikult võimalik ka turistil vajalik kaart osta. Vastavaid elektroonilisi rentimise kohti märkab linnapildis pidevalt. Selge sõnumina öeldakse: võta ratas ja sõida! Jalgratta hoidlaid näeb linnapildis pea-aegu kõikjal ja ratastest puudust ei tunta. Raudteejaama kõrval asub rattahotell, mille kasutamiseks tuleb osta vaid hotelli ust avav võti.

Kokkuvõtvalt võib Šorini arvates öelda, et külaskäik mõlemas kohas oli väga huvitav ja silmaringi avardav. „Ära tundmist pakkus Drammenis nähtud ühistranspordi korraldus, sest Pärnumaagi on suundumas sinna poole, et moodustatakse Ühistranspordi keskus. Drammenis on sarnaseks ettevõtteks Brakar, mis korraldab hankeid vedajate leidmiseks ja haldab ühist piletisüsteemi.“

Šorini sõnul rõhutatud korduvalt, et ühistranspordi selgroog on ennekõike rongiliiklus. „Seda oli pisut kade kuulata, sest paraku pole vähemalt Pärnumaal rong kuigi tõsiselt võetav alternatiiv bussile või autole. Samas oleme huviga ootamas Rail Balticu arenguid, sest selle projekti realiseerumine võib anda kogu Eestile seninägematu võimaluse vältida ääremaastumist Euroopa Liidu ida piiri servas.“

Drammeni vana paberivabrik uues kasutuses

Sindiga seoses äratas huvi vanade tehasehoonete uuesti kasutusele võtmine moodsas linnaarhidektuuris. Kui veel 15 aastat tagasi oli tegu mahajäätud ja lagunevate hoonetega, siis täna võib vaadata nende muutumist kohaliku kolledži moodsaks peahooneks. Pärnus asub kolledži raamatukogu samuti vana tööstushoone punastest tellistest laotud võlvide all, aga palju suuremad Sindi omaaegse kalevivabriku lagunevad hoonemürakad ootavad samuti mingit otstarbekat kasutust.

„Hea tunne valdas hetkel kui Drammeni giid suunas meie inimeste tähelepanu kindlasse kohta, kus asuvat nende kõige tähtsam investeering. Giid osundas paar aastat tagasi rajatud laste mänguväljakule. Kuna Sindis on samuti neil päevil valminud Lastepargi mänguväljak, siis oli suurepäraseks elamuseks kuulda võõramaalase kinnitust, et just taolised rajatised omavad kohalikule kogukonnale ääretult olulist tähendust.“

Kui nüüd kedagi Drammenisse saadetakse, siis ikka tõeliselt positiivsete elamuste kogemiseks, kinnitas Šorin.

Kolm päeva Eesti-Läti noorte ühislaagris

Tuesday, August 12th, 2014

Eesti sõja- ja Läti vennashaudade ühenduste koostöös kestev kümnepäevane noortelaager, mille deviisiks on “Ühist ajalugu taaselustades” lõpetab kokkuvõtete tegemisega kolmapäeval Pärnu Linna Keskraamatukogus. Alljärgnevalt leiab kirjelduse sellest, mis kolmel laagris veedetud päeval rohkem meelde jäi või muljet avaldas.

Pildistamiseks koguneti Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioonile kuuluva soomuki peale ja ette

Eneseväärtust hinnata oskav linn

Ilze Salnāja-Värv ja Heli Grosberg

Laupäeva ennelõunane ilm tervitas Viljandisse saabunuid hootiste vihmasabinatega, mis polnud üldsegi võrreldav hommikul Valgast teele saatva paduvihmaga. Heli Grosberg töötab Viljandi Muuseumis kuraatorina ja arhiivikogus. Tema teadmised oma kodulinna ajaloost ja pikk giidi kogemus teritasid kuulajate tähelepanu juba kohtumise esimestest hetketest alates. Isegi soe vihm näis lustivat giidi naljalembust, mille abil ta kinnistas mitmed olulised märksõnad Viljandi ajaloost erilise oskusega kogu seltskonna ühismällu. Loomulikult poleks see täiel määral õnnestunud ilma läti keelde tõlkimata, mille eest kandis hoolt Ilze Salnāja-Värv.

Kuna kahe riigi noorte ühislaagri peamiseks ülesandeks on I ja II maailmasõja ja Vabadussõjaga seonduvate mälestistega tutvumine, siis alustati jalutuskäiku platsilt, mille servas asus aastatel 1926-1941 ausammas Vabadussõjas langenutele. Nüüd asendab suurepärase kunstiteose asukohta ilmetu hoone ja selle seinal üksnes tagasihoidliku pildi ja selgitava tekstiga tahvel. Hea seegi, kuid kuuldavasti olevat kaalutud ka hoone lammutamist ja ausamba koopia püstitamist samasse kohta, aga on peetud mõeldavaks ka teisi võimalusi mälestise taastamisel.

Johan Laidoneri ratsamonument

Loomulikult peatuti samas lähedal lossipargis asuva Eesti esimese ratsamonumendi juures, et meenutada kindral Johan Laidoneri teeneid Vabadussõjas. Teel Saksa sõjaväe kalmistule kuulsime, et Viljandi on olnud mitmel juhul Eestis venevõimu taotluste suhtes üsna isepäine. Viljandisse ei püstitatud Stalini ja Lenini auks monumente, ega nimetatud nende kurjategijate nimedega linna tänavaid.

Kaugemas minevikus tõrjusid baltisaksalased osava bürokraatliku venitamistaktikaga tsaarivõimu katsed ehitada Viljandisse õigeusu kirikut. Selleks otstarbeks eraldatud raha olevatki lõpuks kantud ühte Läti linna, kus nii tõrksad ei oldud. Vene õigeusu kirikute ehitamine ja koguduste rajamine Eestimaale kandis eelkõige poliitilist eesmärki, millel täiendava kristliku usu levitamisega oli vähe ühist. Vene õigeusklikule lubati maad, mis seadis eestlased majanduslike olude parandamise soovist aetuna mõistetavalt uue valiku ette. Tsaarivõim üritas aga seeläbi oma võimu veelgi Maarjamaal kinnistada.

Ugala

Reinu teel sammudes osutas Grosberg tiigi veele peegelduvale Ugala hoonele ja küsis Nõukogude okupatsiooniaegset anekdooti meenutades: mis on ühist Viljandi teatril Kremliga? Noortele pidi ta ise vastama. Mõlemad ehitati punastest tellistest, mõlemas tehakse teatrit ja mõlema hoone kõrval asub surnuaed. Viljandi on erandlik sellepärastki, et nõuka ajal ei rüvetatud saksa sõjaväelaste kalme nendele peale matmistega, nagu seda tehti võõrvõimule omase küünilisusega näiteks Pärnus, Tallinnas ja mujal. Kuigi valitses mujal kalmistutel matmispaikade puudus, ei maetud isegi sakslaste kõrvale. Nii on see paik säilinud kaunil endisel kujul.

Saksa sõjaväe kalmistu

Vana kalmistu Riia mnt ääres asub Viljandi Garnisoni kalmistu, mida tähistab 1994. aastal puhastatud ja uuendatud dolomiidist rist, see püstitati 1939. aastal. Garnisoni kalmistut nõukogude võim ei rüüstanud. Rist oli lihtsalt luitunud ja hooldamata. Ju siis  10 vene nimega hauda päästsid lõhkumisest, arvas giid.

Vabadussõjas langenute matmispaigale püstitatud mälestusmärki pidi taastama, sest vandaalitsev venemeelne okupatsioonivõim otsustas rikkuda hauarahu ja rüvetada sõjasangarite mälestust. Sinna on maetud ka laiarööpmelise soomusrongide komandör kapten Anton Irv. Kapteni auks on tema langemise paigas Lätimaal, Streči lähedal, mälestussammas püstitatud.

Mälestusmärk kommunistide kuriteo ohvritele endise Viljandi vangilaagri asukohas

Tallinna mnt ääres asub Rimi. Kaubanduskeskuse arendajad on teinud hästi, et jätsid siseõuele sobiva ja hästi kujundatud ala, kus asub mälestusmärk samas kohas paiknenud vangilaagris kommunistide poolt hukatud inimestele. Seejuures väärib mäletamist õnnelik juhus, et üks mahalaskmisele määratud meestest pääses surmava kuuli tabamusest. Ühtlasi muudab asjaloo eriti jõhkraks teadmine, et hiljem süüdistati tuld sülitava relva ees seisnud inimest karistusest kõrvale hoidmise pärast ja määrati surmamõistetule veel „pärast surmagi“ täiendavalt 25 aastat kinnipidamist.

Pauluse kiriku torn

Kuid Grosberg rääkis okupantide lähiminevikust headki. Viljandis asunud väeosa ohvitseride prouad olid haritud ja õpivõimelised inimesed. Nad austasid põlisrahva õigust kõnelda oma emakeelt ja seda kinnitas nende tahe rääkida poes ja mujal teeninduses või asutustes võimalikult palju eesti keeles. Grosberg arvab, et selle põhjuseks võis olla dessantväeosa suurem kultuursus. Sageli võis okupatsiooni tingimustes kohata ka eesti keele rääkimise suhtes ilmset põlgust, millega rõhutati enda suurrahvalikku ülemuslikkust.

Üle linna ja kaugele nähtava Pauluse kiriku tornikiivri sõrestiku ehitasid president Pätsi isa ja vanaisa. Teostamata on jäänud kiriku kõrgendiku kõrval asuvasse Valuoja lohku kavandatud Pätside perekonna mälestust jäädvustav park.

Pärnu maanteelt Viljandist väljudes võib silmata surnuaia nurgas pisikest raudtaraga ümbritsetud kalmu. Seda metsavenna matmispaika hoiti saladuses nõnda, et okupatsioonivõim sellest teada ei saaks. Kalmistuvahtidele anti suust suhu teadmine edasi ja hauale kuhjati pidevalt puulehtede hunnik.

Ekskursiooni lõpetuseks viis Grosberg rahva ümber järve sõidule. Ta meenutas, et legendaarne „Viljandi paadimees“ on loodud läti viisil. Eestikeelsete sõnade autor on John Pori, kes Viljandi koolipoisina oli veel Johannes Porisammul. Viljandi üllatab ka arvude keeles kõneldult. Elanike arv on vähenenud lühikese ajaga 20-lt 17-le tuhandele, aga Viljandi folgi ajal külastas linna paarkümmend tuhat inimest. Kuid Viljandi külje all on korrushoone koguni 50 tuhande seaga. Kuuendal korrusel kõige pisemad põssad ja mida korrus allapoole, seda suuremad sead. Viljandist võinuks saada ka suur tööstuslinn. Ungern-Sternbergi töökojas, mille ammust ajalugu meenutab Reinu teelt pisut eemale jääv kivihoone, valmisid omal ajal lennukid, bussid Tartule, Tallinnale, Narvale ja ehitati mitmeid eriotstarbelisi masinaid. Viljandi kesklinn pääses sõjapurustustest, säilinud on palju väärtuslikku punastest tellistest ja graniitkividest ehitatud hooneid, ajaloohõngu tekitavad munakivisillutised.

Viljandile tahtnuks tänu Grosbergi ülihuvitavele ja valjult kõlanud selgehäälsele jutustusele palju rohkem kirjaruumi pühendada, kuid kolm päeva laagri seltskonnas viibimist kohustab ka muust kirjutama. Kokkuvõtvalt jäi jutustuste ja vestluste põhjal Viljandist mulje, kui Eesti kõige konservatiivsemast ja eestimeelsemast linnast.

Sinimustvalge lipu sünnipaigas

Pareljeef Otepää kiriku seinal meenutab Eesti lipu sündi

Külastati Otepää vanimat ehitist, Maarja luteri kirikut. Teineteiselpool peaust kaunistavad välisseina suured bareljeefid, mis jutustavad 1884. a 4. juunil kiriklas pühitsetud EÜS-i sinimust-valgest lipust. Sellest kujunes hiljem rahvuslipp ja 1992. a riigilipp. Lipu bareljeefid valmistas skulptor Voldemar Mellik rahvuslipu 50. aastapäevaks. 1950. a hävitatud bareljeefid taastas Mati Varik ja need avati uuesti 1989. aastal.

Kiriku vastas oleval künkal asub Vabadussõjas langenute mälestusmärk, millel suurelt Vabadusristi kujutis. Tiina Tojak tutvustas Vabadusristi huvitavat kujundust, mille tegi kunstnik Nikolai Triik. I ja II liigi risti keskplaadil näeb Eestit sümboliseerivat „E“ tähte ja seda kaitseb soomusrüüs mõõka hoidev kõverdatud käsi.

Käed ümber energiasamba

Lipu sünnipaigast lahkumise järel peatuti viivuks Mäe tänaval asuva energiasamba juures, mis püstitati 1992. a oktoobris positiivsete energiaväljade olemasolu tähistamiseks ja sümboliseerimaks inimest osana loodusest, mille aluseks loodusseaduste tasakaal ja sõltuvus üksteisest. Noored embasid sammast ja üksteist, mõned puudutasid eemalt sõrmega ja üksikud jäid teiste tegevust kaugemalt uudistama.

Tagasi laagripaigas

Piljardi mänguks valmistumine

Järgnevalt mööduti Pühajärve sõjatammest ja asuti tagasiteele laagripaika. Reisiväsimusest polnud vähimatki märki. Kes võttis kohad sisse piljardilaua ümber, kes valmistusid õhtuseks etenduseks, kes jalutasid muidu muuseumi eksponaatide juures. Sõpruslik usaldus lätlaste ja eestlaste vahel oli kergesti märgatav. Julgeti hullata ja kelmikaid nipse vastastikku jagada. Seejuures ikka viisakuse piires ja heatahte meeleolus. Ka salajased seljatagant antud kerged vopsud piljardikepi pihta võeti eesti poiste poolt sõbraliku naljana omaks ja ei pahandatud kelmikate läti neidudega. Iga äpardunud löögi järel lausuti vaid läti keeles ‘nebūs‘, mis maakeelde äraseletatult pidavat tähendama ‘mööda’.

Priit Rohtmets saab kollase särgi selga Tartus Kalevipoja monumendi juures

Õhtul andsid Viire Talts, Edgars Gertners ja Tiina Tojak pidulikult kätte kollased T-särgid, millel Euroopa Liidu nõuetele vastavuses kirjad peal. Särkidega koos saadi rinda märgid, mille kujundus valmis laagri noorte ühisloomingu tulemusena. Reservmajor Meelis Kivi, SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht, sai samuti kollase särgi, nagu kõik teisedki selle projektiga seotud inimesed. Kivi palus hiljem kõik kollase särgi kandjad muuseumi esindussoomukile, et sündmus ka ühispildil leiaks jäädvustamist. Kivi on tõsine oma valdkonna entusiast, kes eelmisel aastal valiti Valga linna aukodanikuks.

Baltimaade tipus

Kes aias, kes aias?

Pühapäeva hommik algas tavapäraselt läti ja eesti keele õppimisega. Igal üksikul juhul tehakse seda erinevalt. Sedakorda koguneti muuseumi hoone ette väikeste laste ringmängulist tantsulaulmist tegema. Ringmänguks valiti „Kes aias, kes aias? Mesilane aias…“ Esmavajalikud läti sõnad eesti vastetega on samal ajal kõigile eeskoja seinal kordamiseks kirjas.

Tindioru kiigel

Teekonnal Suurele Munamäele imetleti Rõuge Ööbikuoru Hinni kanjoni loodusrajal asuvat Tindioru vesioinast, mille ehitas 2002. aastal Jüri Johanson. Esimese voolava vee jõul töötava pumba konstrueeris ja ehitas oma talu veega varustamiseks Friedrich Johanson, see töötab alates 1939. aastast ja lööb 30 m kõrgusele veepaaki 5m³ vett ööpäevas. Vesioinaks nimetatakse seadet, mille hüdrauliline löök tõstab vee taset. Pumba leiutas prantslane Joseph Michel Montgolfier.

Noortelaagri töötajad Gerli tiido ja Viire Talts Suure Munamäe tornis

Tõusul Suure Munamäe tippu peatuti esimese ratsa polgu Vabadussõja aegset võitluspaika meenutava mälestusmärgi juures. Seejärel rühiti palavat päeva trotsides ning higi laubalt pühkides ikka järjest kõrgemale. Võrumaal Haanja kõrgustiku keskosas paiknev Suur Munamägi peaks olema täpsustatud mõõtmiste tulemusel ca 317 m, mis on varem arvatust meetri võrra madalam. Mägi on Baltikumi kõrgeim küngas. Vaatetorni ülemisele platvormile tõustes näeb 346,7 meetri kõrguselt Eestimaad ringiratast 50 km kaugusele.

Võru linnas

Hüpe Tamula järve

Supelda saavad laagrinoored palju. Võrus leiti aega Tamula järve mõnu nautida. Jalutati pikal kaunil promenaadil, kuulati dr. Priit Rohtmetsa vahendusel monumentaalselt istuvat Fr. R. Kreutzwaldi, lummuti luikede perekonna vaatamisest.

Võru Vabadussõja sangaritele paigaldatud mälestusmärk hävitati samuti Nõukogude okupatsiooni ajal, kuid juba 1987. a alustas seltskond noori Vabadussõjas langenute haudade korrastamist ja aasta hiljem taastati Noortekolonn nr 1 eestvõtmisel mälestussammas, rääkis Priit Rohtmets. Matmispaiga algse kujunduse taastamisega tehti algust 2002.aastal.

Māra ja Goran Gora armastavad perekonda ja isamaad

Māra Upmane-Holšteina

Lätis ülipopulaarsed Māra Upmane-Holšteina (ansamblis Astro’n'out) ja Goran Gora, kodanikunimega Jānis Holšteins-Upmanis esinesid esmaspäeva õhtul Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni õuel. Māra meenutas tutvumist Jānis’ega 13 aastat tagasi umbes samasuguses laagris. Neist esimene oli 16 ja teine 17. Nüüd oli nendega kaasas tänavu 13. aprillil sündinud Ronja, kes püsis kogu kontserdi kestel ja ka sellele järgneval ajal väga vaikselt oma hällis. Küllap mõistis, et vanematel on tähtis ülesanne täita ja pärastpoole soovivad nemadki lõõgastuda.

Harilikult laulavad Ronja ema ja isa iseseisvalt. Nüüdne koosesinemine oli üsna tavatu kuulajate ette tulek, aga seda huviäratavam eriti lätlastele, sest kahjuks pole eestlased lõunanaabrite tähtedest midagi kuulnud. Nii Māra kui Goran Gora kirjutavad ise sõnu ja viisistavad tekste. Nad kasutavad musitseerimiseks ka teisi autoreid. Väga kõrgelt hinnatud luuletaja Imants Ziedonis suri mullu veebruaris. Noortelaagris esitati eelkõige tema tekstidele loodud laule: „Teed“ („Celi“), „Ööbikud“ („Lakstigalas“), „Palve“ („Liigums“). Samuti on nad kasutanud laulmiseks luuletaja Ārija Elksne ja helilooja Uldis Marhilevičs’i loomingut.

Māra Upmane-Holšteina ja Jānis Holšteins-Upmanis pärast esinemist

Kõlas ka üks lätlaste hitte: „See osa Riiast“ („Ta dala Rigas“. Laul jutustab Māra linnaosast, millele muidu ei vaadata just eriti hea pilguga. Paljud ei teagi, et autor on sealt pärit, kuid laulu ülistatakse. Māra ja Goran Gora laulude sisuks on sageli just isamaa ja perekonna väärtuste austamine. Nad imestavad kui kahekeelne võib teinekord patriotism inimeste jaoks olla. Suuga kiidetakse isamaad, aga esimesel võimalusel lahkutakse parematele jahimaadele välismaale, jättes armsa kodumaa võõraste pärusmaaks. Sellele lauldes mõteldes õõtsusid eestlased ja lätlased ühes rütmis kaasa, Läti ja Eesti lipud tõsteti kõrgele pea kohale.

Läti perede ja isamaa väärtustamiseks loodi Fond „Kerge“, mis on tihedalt seotud lahkunud Imants Ziedonis’i isikuga. Kaks aastat tegutsenud fond on istutanud puid.

Ilze kodulinnas

Indrikis Zile haual

Ilze Salnāja-Värv on tartlanna, kes kahtlemata armastab seda tarkade inimeste linna. Just nii ta ütles, kui kinnitas, et Tartus on kõrgemate õppeasutustega seotud ca 50 tuhat inimest, kellest poole moodustavad üliõpilased. Paistab, et lätlanna on Tartus elamise ajaga õppinud tundma peaaegu igat maja ja üksikut tänavanurka. Alsunga rahvariide mustriga üleõla kott aga kinnitab tugevat sidet oma lapsepõlve kodu ja terve Lätimaaga. Ilze hea eesti keele oskus toob Läti eestlastele oluliselt lähemale ja teeb ka tänastele naabritele ajaloolise Liivimaa, kuhu kunagi kuulusid Eestist hansalinnad Pärnu, Viljandi, Tartu, palju mõistetavamaks keelelt ning kultuuriliselt.

Indrikis Zile hauatähis

Priit Rohtmets ootas hommikuseid saabujaid Raadi kalmistu väravas, mille kohale on kirjutatud: õnsa omma ne koolnud, kes Issandan koolwa. Raadil on ühendatud Maarja, Peetri, Vana-Jaani, Ülikooli ja Uspenski kalmistud. Esmalt suunduti Läti kolme esimese laulupeo üldjuhi Indrikis Zile hauatähise juurde, kus Ilze rääkis kõige olulisemast. Ta tunnistas, et lätlased teavad temast vähe, aga akadeemilistes ringkondades hinnatakse Zile’t kõrgelt.

Juljus Kuperjanovi hauatähis

Edasi liiguti Vabadussõjas langenud leitnant Julius Kuperjanovi haua juurde. Rohtmets ütles, et Kuperjanov oli Nõukogude okupatsiooni ajal üks vabaduse sümboleid. Tema hauatähisel süüdati peamiselt jõulude ajal küünlaid. Nõukogude julgeolekutöötajad jälgisid toimuvat ja vahelejääjaid karistati karmilt, üliõpilasi heideti ülikoolist välja. Alice Kuperjanovi nimi on samuti haua külgmisele piirdele kirjutatud. Juliuse abikaasa oli aktiivne naiskodukaitsja, kes viidi sarnaselt paljude teistega Venemaale. Alice Kuperjanov hukati Siberis 1942. aastal.

ERM-i ehitus Raadil

Tartu ekskursiooni huviväärsuseks kujunes hiiglaslik ehitustanner Raadil, kus 2016. aastal peaks avatama Eesti Rahva Muuseum. Tulevane ERM asub mööda Roosi tänavat jalutades 950 m kaugusel Tartu raekojast. Vaadati Kalevipoja monumenti ja külastati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Muuseumit. Muuseumi varamus on 10 tuhat eksponaati, millest väikesel pinnal näeb kümnendikku. Paljud museaalid on üliõpilastele õppevahenditeks. Üllatavalt hästi säilivad on mõned mundrid, mille vanus küündib juba 100 aastani. Nende hoidmine nõuab eritingimusi ja oskuslikku hooldust. Riideid tuleb aegajalt külmutada kuni 200 miinuskraadini, et hävitada riidekoi vastseid.

Pärg tuuakse Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade mälestusmärgi ette

Pärast lõunatamist ülikooli kohvikus tehti tööd Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade platsil. Niideti muru, puhastati mälestusmärki ja plaatidega kaetud ala, kasteti lilli. Tööde lõppedes süüdati küünlad ja asetati pärg lahkunute mälestuseks, lauldi Läti ja Eesti hümni. Aigars Pērkons, Läti Vennashaudade Komitee (Brāļu kapu komiteja) liige rääkis, et platsil puhkava Läti küttide rügemendi 180 sõduri ja 98 põgeniku mälestuseks otsustas Läti Valitsus 1930. aastal tähistada matmispaiga monumendiga. Monumendi detailid valmistati Lätis arhitekt Aleksandrs Birzenieks´i kavandi järgi. Pērkons soovis oma kõnes, et see paik mitte iialgi ei rohtuks. Ilze on Tartus asutatud Läti-Eesti Seltsi liige, kelle sõnul on nad juba kolmel korral käinud seda paika korrastamas, viimati tänavu kevadel.

Pildigalerii laupäevast, 9. augustil

Pildigalerii pühapäevast, 10. augustil

Pildigalerii esmaspäevast, 11. augustil

 

Samal teemal:

Eesti ja Läti noorte ühislaagri esimese päeva naelaks oli Lavassaare raudteel sõitmine

Eesti – Läti koostööprojektiga taaselustatakse ühist ajalugu

Anton Irve mälestuspäev Strenčis

Väärikad tutvusid Läti väärtusliku mõisapärandiga

Wednesday, July 23rd, 2014

Eile hilisõhtul jõudsid esmaspäeva hommikul Läti mõisatesse ja lossidesse külastusreisi alustanud Pärnu Väärikate ülikooli kuulajad tagasi kodupaika. Ümmarguselt poolesaja tunni sisse mahtunud muljed nähtust-kuuldust on väga värsked, head ja mitmel juhul isegi ülivõrdes kirjeldatavad.

Rundale barokkloss hoovi poolt vaadatuna

Varahommikune jalutuskäik Jelgavas

Lätimaa asub pärnakatele nii lähedal, et mõnel juhul unustatakse isegi eristumine kahe riigi vahel. Kuidagi kummaline oli kuulda mõne reisilise suust kiitvat hüüatust tunnustamist väärivate lätlaste saavutuste suhtes. Kuulsin midagi sarnast: „See on juba nagu midagi välismaal…!“ Kas Läti polegi siis välismaa? Või elatakse ikka alles Nõukogude okupatsiooniaegses minevikus, kui Eesti ja Läti arvati ühtsesse Vene impeeriumi kooslusesse? Teisest küljest tekitab Euroopa Liitu kuulumine ja ühises rahasüsteemis arveldamine taas samastumise märke kahe väga erineva keelega rahva vahel. Ei tohi ka unustada veidi kaugemat minevikku, kui Pärnumaa kuulus veel Liivimaa alla ja Riia oli meie pealinn. Nüüd on Läti pealinn kogu Baltikumi keskseim metropol.

Ilmar Prants

Mõtlema paneva seiga esitas reisijuht Ilmar Prants, kes on Tensi-Reisid giid. Hiljuti pakutud ühe Tallinna gümnaasiumi 9. klassi õpilastele valikut, kuhu minna eksursioonile. Küsitlusel selgus, et 30% õpilastest oli juba külastanud Itaaliat, pooled Egiptust ja üks laps Leedut. Kui soovitati järgmiseks sihtpunktiks Lätit, siis olevat taoline pakkumine ilma pikema arutluseta kohe kõrvale tõrjutud. Seal polevat midagi vaadatavat ega ahvatlevat. Eelistati hoopis Rootsi Kuningriiki. Pikal merereisil saavat kaks ööd järjestikku diskotada.

Bauska kindlus

Tegemist on selge teadmatusega, kui arvatakse, et lähinaabruses pole midagi uudset või avastamisväärset ja eksootilist laadi elamusi leiab üksnes kaugete merede või mägede tagant. Väheke piinlik tunnistada, aga ei salga, et pole ka ise taasiseseisvunud Lätit mitte kordagi huvireisijana külastanud. Viimati veetsin eelmisel kuul ühe päeva Strenčis, aga sedagi rohkem ülesannetega seotult. Varasemad reisid on viinud korduvalt Skandinaaviasse või hoopis kaugemale, kusagile Aafrika looderanniku lähedal asuvatele Atlandi ookeani saartele.

Läti lipp Malpilsi mõisa hoonel

Iklas piiriületamise järel andis esimesena selgelt mõistetavalt istumine tunda, et Eesti jäi selja taha. Lapitud ja konarlik tee pole võrreldav meie sileda Riia maanteega ja tahtmatult tekitas esmamulje kiusatuse võrrelda ennast lõunanaabritega. Tegelikult on see piirkond samasugune Läti ääremaa, mida võib ka Eestimaal mitmel pool kohata. Aga just siinsel ääremaal on tehtud suurt jõupingutust selleks, et midagi oleks pakkuda rohkem kui iseendale. Esmaspäeva hommikul seisis veel küllaga autosid suure tee ääres ja polnud vähe seljakottidega kodu suunas sammujaid. Kaheksandat suve peeti kolmel päeval Salacgrivas Baltikumi suurimat muusikafestivali Positivus, kuhu oli kogunenud umbes 6000 eestlastki.

Kolmel tasapinnal ristmik Riias

Mis puutub lõunanaabrite teedesse, siis on tõepoolest majanduslangus jätnud Läti majandusse, kaasa arvatud teedesse sügavamad jäljed. Aga edasi sõites võis veenduda, et Läti on taas tõusmas. Paranevad ka teed, mis ühendavad meie reisiseltskonda huvitanud paiku. Jätsime Via Baltica maha ja pöördusime sellelt vasakule, esimeseks reisisihiks Birini loss ja aed, mis asub Limbaži piirkonda jäävas Vidriži vallas.

Birini loss

Kohapeal selgus esimene ebameeldiv üllatus. Kuigi veel eelmisel päeval olid lätlased kinnitanud lossi külastamise võimalust, jõuti siiski enne meie saabumist meelt muuta ja võtta uhketesse ruumidesse hoopis pulmalised, kelle pealt laekus muidugi suurem teenistus, kui üürikest aega lossi uudistajatelt. Viisakas ja kultuurselt tagasihoidlik seltskond ei lasknud sellest ennast häirida, sest kaunis päikeseküllane ilm tõotas veel väga palju meeldivaid elamusi. Pealegi ei kujunenud kohale minek asjatuks tühisõiduks, sest kauni kujundusega hoonet ümbritsevad pargid minetasid kujutlusvõime sellest, kas hoone sisemus suudabki konkureerida ümbriteseva iluga. Erinevatel aegadel on rajatud kokku 4 parki, millest üks asub tallide ümber ja sinna juurde kuuluvad armunute tamm ning linnuaed.

Pisike aiaskulptuur Birini lossi pargis

Saabujaid tervitas ühes lossi nurgatornis pesitsev kurepere, kus ema parajasti lastele tiivasirutuse harjutusi korraldas. Lisaks kureperele on lossi omanike hulgas varem olnud ka näiteks Tuhala kandist pärit kuulus kartograaf Ludvig August von Mellin, kes koostas Liivimaa atlase. Nime sai loss siiski 1574. aastal selle omaniku Johann Büringi järgi. Uue härrastemaja sai mõis 1857. aastal.

Malpilsi mõisahoone dekoratsioon

Põhja-Lätis (Vidzemes) asub ka 1760. aastal ehitatud Malpilsi mõisahoone. Teel sinna läbisime ammuste liivlaste kunagisi elupaiku Vidzeme lääne poolses osas ja giid kasutas sõiduaega ka sellele tähelepanu juhtimiseks. Liivlastest pole teatud aegadel piisavalt hoolitud ja Ilmari arvates on eestlaste lähim hõim ka ise ennast pisut häbenenud. Nii võib liivi keele oskajaid olla järel kõigest paarisaja ringis. Ilmar rääkis teel ühest mõisast teise pidevalt väga paljudest asjadest ja ei jätnud nimetamata bussiaknast mööduvaid olulisi objekte. See muutis Lätiga tuttavamaks saamise palju mitmekülgsemaks. Giid tegi seda, mida eelnevalt koostatud programm poleks teda kohustanud. Kahtlematult nautis ta oma tööd, kuulajaid ja Lätimaad.

Mall Palm, Väärikate ülikooli poolne reisikorraldaja ja Wilhelm Bockslafil

Malpilsi mõisa aias on püstitatud mälestusmärk saksa arhitektile Wilhelm Bockslafile. 1905. aasta revolutsiooni ajal põletatud mõisa taastamise tellis Aleksander von Grote. Praeguse väljanäegemise omandas mõis 1911. aastal. Veekogus äratasid reisiseltskonna tähelepanu tavatult suurte õitega vesiroosid, mis ilmselt on aretatud taimedena sinna toodud.

Vaade ümbrusele Jaunmokase tornist

Esimesel päeval viimasena külastatud Jaunmokas on 1901. aastal valminud jahimõis, mis ehitati šoti päritolu töösturist Riia linnapeale George Armsteadile. Arhitektiks oli mitmete Eesti historistlike hoonete looja Wilhelm Bockslaff. Võimalus torni ronida avas võrratud vaatepildid ümberkaudsele loodusele.

Jurmalas näeb kõikjal ehitamist

Et mõisate nägemisele meeldivat vaheldust pakkuda ja kuuma ilma käest jahutavasse merevette pageda, võeti aega ka Jurmalasse põigata. Läti keeles tähendabki jurmala ‘mereäärne’. Sellel mereäärsel linnal on pikkust 33 kilomeetrit ja koosneb ridamisi väikestest keskustest, mida on ühtekokku tervelt kuraditosina jagu. Linn on 57 tuhande elanikuga, nagu Pärnugi ühel etapil 60 tuhande ligi hakkas küündima. Ilmar palus bussil sõita kaunite vanade puumajade ja uute tänapäevaste hotellide piirkonda. Seejuures pidime kiitma meie tublit bussijuhti, kelle nimi on Maidu Kimask. Väga pika Sebele kuuluva bussiga kitsastel tänavaristmikel pöörete sooritamine nõudis tõelise trikimeistri oskuseid. Aga sellest ülivajalikust kogemusest ei tundnud Maidu vähimatki puudust ja liikus teiste autode vahel uskumatu kerguse ja millimeetrites mõõdetava täpsusega, jäädes seejuures sama rahulikuks, nagu istuks tillukese WV mardika salongis.

Jurmalas näeb kõikjal ehitamist

Peatusime eestlastele kuuluva kõrge spaahotelli parklas, kust polnud kaugel randa minna. Veel lähemal asub linna kesktänav Jomas iela, mille ühes otsas on raudtee vaksal ja selle lähedal skulptuur “Lāčplēsis”, mis taastati 2003. aastal. Jurmala on suuresti tellingutes, ehitatakse väga palju. Pärnakates võib see isegi kadedust tekitada, sest Pärnugi on kuurortlinn ja teeniks puhkamise võimaluste laiendamiselt lisatulu.

Jelgava loss

Öömajale sätiti end kunagises Kuramaa hertsogiriigi pealinnas Jelgavas, mis on Pärnu sõpruslinn. Linn purustati peamiselt venelaste poolt täielikult. Üksikud kirikud ja mõned muud hooned on taastatud. Õnneks on püsti ka Jelgava loss, mis on kõige silmapaistvaim mälestis hertsogiriigi ajast. Kuramaa hertsogi Ernst Johann Bironi talveresidentsina kasutusel olnud hiigelhoone ehitati Rastrelli poolt ülemöödunud sajandil. See on Baltikumis üks suurimaid barokkehitisi, kus nüüd asub Läti Põllumajandusülikool. Giidi sõnul teevad muinsuskaitsenõuded hoone haldamise väga kulukaks, sest pole lubatud kasutada kauapüsivaid eurovärve. Vanad värvid kooruvad aga mõne aastaga maha ja jälle tuleb tonnide viisi värvi seintele kanda. Sama hoone keldris paiknevad Kuramaa hertsogite hauakambrid, mida samuti külastasime.

Rundale barokkloss Prantsuse stiilis aia poolt vaadatuna

Kuna uudistest käis läbi Riia venelaste toetus Ukraina terroristide tegevusele, siis tuli kohaliku lätlasega põgusalt jutuks ka poliitika ja leppimatud eriarvamused muulastega, keda Jelgavas on 45%, Riias paraku üle poolte. Endiselt määratleb osa venelasi oma rahvuslikku identiteeti vabastajatena, kellele peaksid Läti riigis teatud eriõigused kehtima. Totaalsed purustamised, millel puudus II Maailmasõja käigus praktiline otstarve ja puudub ka täna Ukraina Ida piirkondades mõistetav põhjendus, näivad kestvat ühe osa inimeste meelsuses muutumatul kujul läbi aegade. Rahvuslike mälestusmärkide hävitamine ja nende taastamisele vastuseis ning vene kogukonna paremaks arvamine siinsete põlisasukate ees – need on kokkuvõtlikult läti rahva üheks murekohaks, millele tuleb rahulikult elamise asemel oma aega ja energiat panustada. Parajasti reisil viibimise päeval kehtestas Läti välisministeerium sissesõidukeelu kolmele Venemaa lauljale, kes halvustavad Ukrainat ja toetavad Krimmi annekteerimist.

Rundale lossi aed

Ka Bironi suveresidentsi projekteeris kuulus Rastrell. Baltimaade suurim ja kauneim Rundale barokkloss koos Prantsuse stiilis aiaga asub Bauska lähedal. Lossis leidub 138 ruumi, mis on sisustatud peamiselt rokokoostiilis, esmajoones Kuldsaal ja Valge saal. Hoonega on Nõukogude okupatsiooni ajal üsna ebaperemehelikult ümberkäidud, nagu seda tehti sageli paljude teistegi arhitektuuriväärtustega, aga õnneks suudeti palju taastada.

Täiendav pildigalerii kahest päevast Lätimaal:

Anton Irve mälestuspäev Strenčis

Sunday, June 8th, 2014

Laupäeval, 7. juunil korraldasid Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit (ESHL) ja Läti Vennashaudade Komitee (LVK) Strenčis Anton Irve auks püstitatud ausamba juures mälestuspäeva ja ümbruse korrastamise talgud.

Eesti Soomusrongide divisjoni ülema kapten Anton Irve mälestamine

Irve mälestusmärk pestakse survepesuriga korralikult puhtaks

Eesti ja Läti vabadusvõitluses langenud Eesti Soomusrongide divisjoni ülem kapten Anton Irv (1886-1919) oli kõrgeimal ametikohal asunud Eesti ohvitser, kes Vabadussõjas elu kaotas. Surmav kuul tabas teda 1919. aasta 27. aprillil Põhja-Lätis Stakelni (nüüdne Strenči) lähedal asuva Egle kõrtsi juures peetud lahingus. Algul perekonna kalmule puhkama sängitatud sangar maeti 1933. a suvel ümber Vabadussõjas langenute ühiskalmistule Viljandis.

Aiva Plauča

Irve autasustati postuumselt kolme Vabadusristiga. Viis aastat enne Nõukogude okupatsiooni algust asuti tegema ettevalmistusi monumendi püstitamiseks Irve langemise paigas, mis asub Valga kaudu Lätti sõites umbes kolme kilomeetri kaugusel enne Strenči linna, jäädes A3 maantee vasakust servast ca 50 meetrit eemale. LVK esimees Eižens Upmanis meenutas, et monumendi püstitamiseks välja kuulutatud konkursi parimaks võistlustööks tunnistati skulptor Ernst Jõesaare kavand. Muide, mälestuspäeval tegi tööd ja oli tõlgina vahendajaks Aiva Plauča, Riia Eesti Põhikooli õppealajuhataja. Selgus, et naine on Ernst Jõesaare ristitütre tütar. Enne Nõukogude vägivalda jõuti rajada üksnes ausamba alus.

Eižens Upmanis ja Aiva Plauča

Upmanis jutustas kohale tulnutele, kuidas üheksakümnendate algul asusid Pärnu ja Viljandi muinsuskaitsjad otsima mälestusmärgi kohta säilinud materjale. Koostöös LVK-ga püstitas ESHL uue mälestusmärgi, mis avati kangelase surma päeval kümme aastat tagasi. Mälestusmärgi valmimise eestvedaja oli suuresti Ali Rza-Kulijev, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu asutaja ja kuni oma surmani liidu president.

Jüri Trei tihendab vibraatoriga äsja kruusaga sillutatud teepinnast

Praegune liidu tegevdirektor Tiina Tojak ütles, et viimati käidi monumendi juures talgute korras tööd tegemas umbes viis aastat tagasi. Eile sõitsid Eesti poolelt Lätti peamiselt pärnakad ja Sindi Gümnaasiumi 8B klassi õpilased. Veel kaugemalt tulid kõva füüsilist tööd tegema liidu president Meelis Pääbo, samuti Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, Välisministeeriumi nõunik Jüri Trei.

Läti poolelt töötasid LVK inimesed ja Strenči koolinoored.

Maantee äärest monumendi juurde viiv tee puhastati freesiga murumättast ja sillutati kruusaga. Lähiümbruses niideti rohtu ja juuriti välja liigselt kasvama hakanud madal taimestik, mis tekitaks võsastumist ning varjaks vaate monumendile. Mälestusmärk pesti survepesuriga hoolsalt puhtaks.

Tööde lõppedes heisati Läti ja Eesti lipud ning mälestusmärgi juures võttis koha sisse Läti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Zemerssadze Valmiera auvahtkond. Pidulikule tseremooniale marssisid tosin Sindi Gümnaasiumi õpilast, kes eelnevalt olid kõvasti tööle pihta andnud ja seejärel hoidsid kätes oma kooli sinimustvalgeid lippe.

Trivimi Velliste

Peakõnega esines Trivimi Velliste, kes alustas ja lõpetas oma sõnavõtu läti keeles. Ta rääkis Anton Irve isikust ja elust. Velliste pidas väga tähtsaks ka koostööd lõunanaabritega. „Lõuna-Eestis sündinud mehena tean, et Tartus, Viljandis ja Pärnus asuvad suured peatänavad ei kanna juhuslikult Riia tänava nimetust. Kõik need teed on viinud linnast välja suunaga Riiga, mis oli omaaegse Liivimaa pealinn,“ sõnas Velliste paljutähendavalt ajaloolist tõsiasja silmas pidades.“ Filoloogina märkab ta sedagi, et meie hõimurahvas liivlased on lätlastele oma keelelise osa pärandanud. Tänast Euroopa poliitilist ja sõjalist reaalsust arvestades osundas Velliste vajadusele veelgi tugevdada sidemeid lõunanaabriga nõnda nagu need olid vastastikku abistavad Vabadussõja päevil.

Jānis Pētersons, Strenči linnapea

Hästi kaunilt sõnastas eilse ettevõtmise Upmanis: „Hoolitsedes kalmude eest, hoolime oma maa, mälestuste ja hinge eest!“

Sõnavõtjate seas oli samuti Strenči linnapea Jānis Pētersons, kes asetas mälestusmärgi ette lilled. Lillekorvi tõi veel Sindi Gümnaasiumi direktor Ain Keerup. Pärjad olid Läti komitee ja Eesti liidu poolt.

Koos lätlastega juurikat rebimas

Tiina Tojak rääkis, et tihe suhtlus Läti Vennashaudade Komitee (Bralu kapu komiteja) inimestega kestab alates 1987. aastast, esmalt Pärnu Muinsuskaitse Seltsi, hiljem Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu liikmetega. Läti organisatsioon asutati 1919, taasasutati 1989. Alles äsja pidasid lätlased 25. taasasutamise aastapäeva. Tojak rääkis kokkuvõtvalt senistest ühistest ettevõtmistest: „Koos alustati tegelemist Eestis ja Lätis sõjahaudade otsimise ja hävitatud mälestusmärkide ning kalmistute taastamisega, vahetati kogemusi, anti nõu. Seisti koos Balti ketis. Loodi kontaktid Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliiduga Saksamaal, osaleti rahvusvahelistel sõjahaudade alastel kokkusaamistel. Riiklikel tähtpäevadel tehti delegatsioonidega vastastikuseid külastusi. Osaleti sõjameeste kokkutulekutel, sõdades langenute kalmistute ja sõjamälestusmärkide avamistel. Korraldati mitmeid ühiseid unustatud või hävitatud sõjahaudade otsimisretki Eestis ja Lätis, kuhu kaasati ka mõlema riigi saatkondade töötajad. Peeti ühiseid talgupäevi sõjahaudade ja sõjamälestusmärkide korrastamiseks jne.“

Peteris Cielavs'i eest võtab Tänukirja ja aumärgi vastu tema lapselaps

Tänuks hea koostöö eest said Läti Vennashaudade Komitee ja 5 lätlast ESHL 20. aastapäeva mälestusmärgi ning tänukirja.

Arhitekti kutsega Eižens Upmanis on olnud komitee esimees algusest peale. Tema teeneks tuleb pidada kontaktide loomist koostöös ESHL-i esimese presidendi Ali Rza-Kulijeviga mõlema sarnase organisatsiooni vahel.

Peteris Cielavs on pikaajaline aseesimees, kirikutegelane, sõjahaudade ja mälestusmärkide asjatundja.

Meelis Pääbo ja Tiina Tojak annavad Tänukirja ja aumärgi üle Janis Lismanis'ele

Janis Lismanis on ajaloolane, muinsuskaitsja, Läti sõjamälestusmärkide ja sõjahaudade uurija ning vastavate raamatute autor.

Toedors Nigulis on arhitekt, sõjahaudade asjatundja.

Andris Aboltinš on ajaloolane, sõjahaude asjatundja.

Päev lõpetati Strenči linnas asuval kaunil Koiva jõe äärsel aasal ühise piknikuga, kus lätlased kostitasid toidu ja kringliga.

Anton Irve mälestus- ja talgupäeval

Kringlit anti Sindi noortele koduteele kaasagi. Olgu märgitud, et Koiva jõe ääres asuv Strenči ( 5,7 km²) on pindalalt pisut suurem Pärnu jõe ääres asuvast Sindist (5,01 km²), aga mõlemad on roheluses ja veepeegelduses väga kaunid paigad.

Eilse päeva ettevõtmist toetas rahaliselt Euroopa Regionaalarengu Fond. Kõik sündmusterohkel päeval osalejad said Tänukirja, mille üle olid eriti rõõmsad koolinoored.

Anton Irve mälestamine lõpetati ühispildistamisega

Eestlased lambapügamise pealinnas

Wednesday, May 28th, 2014

Golden Shears 2014

Lambapügamise pealinnas.  Fotode autor Priit Neilinn

Iirimaal elav Priit Neilinn kirjutab vahetutest muljetest tema kodulinnas toimunud lambapügamise ja villatöötlemise maailmameistrivõistlustest, milles osalesid ka eestlased.

Priit Neilinn

Tegevuspaik: Gorey väikelinn Iirimaal. On kena maikuuhommik. Väljun oma kodumajast ja asun umbes kümnetuhande elanikuga linnakese peatänavat mööda allapoole kõndima. Suurem osa selle linnakese asukaid pole veel ärganud ja mind ümbritseb imepärane maailm. Kõikide poekeste vaateaknad on iiripärase huumoriga dekoreeritud. Minust vasakule jääva apteegi aknal seisab näiteks imestunud pilguga lamba karikatuur, kes on üleni plaastritega kaetud. Järgmisel poeaknal aga väntab tohutuid kummikuid kandev naine käsidünamoga elektrit, mille abil käivituva masinaga tema mees lammast niidab. Foto on pärit kusagilt kahekümnenda sajandi algusest. Kerkib üles loomulik küsimus: mis on selle kõige põhjus? Miks kõik see kirevus linnatänavatel ning erinevate riikide lipud?

Jah tõesti… 17-25 mail toimuvad siin lambapügamise ja villatöötlemise maailmameistrivõistlused Golden Shears. Linnake on veel poolunes ja ainult tema legendaarne kojamees Jimmy tegutseb juba agaralt, aga kusagil linna servas, seal kus töömehed on juba mitu nädalat tagasi asunud kokku monteerima ’’olümpialinnakut’’, seal ei maga enam keegi. Võistlused on juba ammu alanud, tõsi küll peaaegu et ilma pealtvaatajateta. Nemad tulevad palju hiljem, siis kui uni täis magatud ja lastel kõhud täis söödetud. See on ju perekondlik üritus.

Suundun siis minagi mõni tund hiljem sinnapoole, kuhu maona looklev rahvamass liigub. Mis mulle kohe silma torkab on see, et võistlustelt tulevate inimeste jalanõud on väga porised. Selle põhjust mõistan kohe, kui kohale olen jõudnud ja oma käepaela kümne euro eest välja lunastanud. Müügiputkade ja muude paviljonide vahel kulgevad rajakesed on tõesti tuhandete inimeste poolt väga mudaseks tallatud ja sellele on omalt poolt kaasa aidanud sagedased hoovihmad. Rahva meeleolu see kõik aga ei kahanda, pannakse lihtsalt värvilised kummikud jalga ja pidutsetakse edasi.

Küsin väikesekasvuliselt Uus-Meremaa proualt, et kus ma Eesti võistkonna võiksin leida. ’’Oi, sa pead lihtsalt ringi kõndima ja otsima,’’ kõlab tema soovitus, ’’neil on sinised dressipluusid seljas.’’ Ja mul on õnne! Sealt nad tulevadki…kaks tõelist viikingit pikkade habemete ja lambavillaste kampsunitega. Need kaks hiiglast näevad tõesti väga romantilised välja.

Tohutu suure tsirkusetelgi lähedal, seal kus võistlused ise aset leiavad, on sisse seatud söögikoht. Palun meestel laua taga istet võtta.

’’Kellega on tegu ja mis teid siia tõi, mehed?’’ on minu esimene küsimus. Selgub, et tegemist on härrade Tiit Kaivo (Sireli talu; Harjumaa Kose vald) ja Nils-Naatan Kaivoga (Sireli talu villakoda; Mooste mõis Põlvamaal). ’’Oleme siin tegelikult õppereisil ja meie meeskonda kuuluvad veel Aadam Kaivo (masinpüigamises võistleja) ning Peedo Fiks (sama ala võistleja). Peale selle on meiega kaasas veel härra Kalmer Kivitai ja proua Tiina Kester Saaremaalt, Roosi talust, kes on lambakasvatuse entusiastid ning lisaks veel nende tilluke kaheksa kuud vana poeg Kait Kivitai. Meie reisi finantseerib osaliselt Eesti Lambakasvatajate Selts ja osaliselt me ise.’’

Palun Tiit Kaivol selgitada, kuidas sai alguse eestlaste tee kaasaegse lambapügamise maailma. Tiidu sõnade kohaselt algas kõik juba 2001. aastal, kui Sireli talu rahvas kohtus Tšehhimaal, Euroopa Villaühenduse Konverentsil šotlase Colin McGregoriga, kes oli lahkesti nõus läbi viima esimesed lambapügamiskursused Eestis. Esimeste võistlusteni jõuti aga alles 2008. aastal Norras.

Tunnen nüüd huvi, et kui palju selle ala tõsiseid spetse võiks Eestis üldse olla? Tiit arvab, et neid võib olla vast umbes kümne ringis. Silmas on peetud muidugi inimesi, kes on võimelised tipptasemel võistlema. Nüüd küsin ma, et kuidas need inimesed tavaliselt oma leiba teenivad ja kas see on ka rahaliselt tasuv ala?

Tiit räägib mulle, et Eesti lambapügajad tegutsevad peamiselt Soomes, aga mitte ainult. Kõige parema kooli saab muidugi tõelistes lambamaades nagu Austraalia ja Uus-Meremaa. Neis riikides makstakse ühe lamba pügamise eest keskmiselt üks kuni kaks eurot. Skandinaaviamaades on hinnad kõrgemad, üks tõsine töömees võtab päevas ju ette mitusada looma. Seega küllaltki tasuv ala. Need töömehed liiguvadki ühest riigist teise, just sinna, kus just hooaeg on. Peab tunnistama, et tõeliselt põnev elu. Juttu ajades selgub veel, et üks võistlejatest, Aadam Kaivo, on tegelikult füüsikatudeng ja lambapügamine on tema jaoks pigem põnev harrastus. Mõtlen, et on ikka vahva, kui üks inimene nii mitmekülgne on.

Ma ei taha neid tõsiseid mehi väga kaua kinni pidada, tänan ja lasen neil minna oma kannukest iiri õlut maitsma. Ise suundun aga võistlustelki.

Õhk on siin pingest ja lambalõhnast paks. Kommentaatori sõnadevool kirjeldab parima võistleja igat liigutust. Noored tugevad mehed haaravad osava maadlusvõttega lamba, suruvad selle oma põlvede vahele ja mõne hetke pärast on too oma kasukast ilma. Mahaniidetud vill rändab otse Hiinast pärit kokkuostjate kätte. Üldse tõid Iirimaa kaksteist maakonda siia võistluste tarbeks umbes kuustuhat lammast. Tingimusteks on, et loom peab olema ühe aastane ja tal ei tohi olla olnud tallesid. Võisteldakse nii masin- kui käsitsipügamises. Ka pügatavate loomade arv on erinev. Rahvas elab oma staaridele häälekalt kaasa.

Õhtul koju jõudes mõtlen ma, et tegemist võib ju olla alaga, milles Eesti mehed võiksid tulevikus maailmas tõeliselt ilma teha. Mis paneb mind seda uskuma? Me ei kuulu ju hetkel veel eliiti. Eestlastele on spordis alati meeldinud individuaalalad. Me lihtsalt oleme niisugused – üksi öös ja udus… Oleme ka oma olemuselt põllumehed ja ka meie meeste ropsakas jõud ning maadlustulemused panevad samuti niisugusesse tulevikku uskuma. Ja kui me niisuguse entusiasmiga sellel alal edasi tegutseme, siis ei suuda meid miski tippu jõudmast peatada. Üks asi veel: kuulsin nimelt, et lambapügamine pürgib olümpiaalaks ja on võimalik, et juba järgmistel mängudel saab seda jälgida demonstratsioonalana. Eks näe, mis tulevik toob…Igal juhul olin ma üle pika aja jälle oma sünnimaa ja sealsete inimeste üle väga uhke.

Samal teemal:

Eestlased lambapügamise MMil