Arhiiv February, 2009

Sindi tiikidel võib veel uisutada

Saturday, February 28th, 2009

abi-oleks-vajaHommikuks mahasadanud värske lumi, päike selges taevas ja kespäeval varjus vaid üht külmapügalat teatav termomeetrinäit on kokkuvõttes need magnetid, mis ei luba pikemalt toasoojas lesida. Meeldiv talveilm on juba mõned erksama vaimuga inimesed aegsasti nädalavahetuse loodusesse toonud.

Siiri jääl

Siiri jääl

Vähemalt neljandik Raudtee ja Paide maantee vahelisele alale jäävast tiigi jääst on lumest puhtaks lükatud. Astun lähemale ja soovin jõudu! Siiri ajab selja sirgu, lükkab labidavarre etepoole ja palub laial naeratusel töö ülevõtta. Ega mul muud üle jäänudki, kui kaamera kindlamalt õlale riputada ja lahke pakkumine vastuvõtta. Siiri abikaasa on aga sedavõrd ametis, et pole aega kordagi suure saha tagant pead tõsta. Olles paar labidatäit märga lund kaldale loopinud, mõistan, et sedakorda pole tegemist hõlpsa lumerookimisega, kus sahk kergelt mööda libedat jääd saaks liikuda. Kahjuks pole jätkunud pidevalt vajalikul hulgal töökäsi, kes oleksid jää korrashoidnud. Nüüd on kohati tekkinud suured konarused, mis takistavad tavapärast jääkoristust. Nõustun Siiri ütlemisega, kui ta räägib, et vaja oleks rohkem abilisi.

Sirelin

Sirelin

Viskan lund ja jälgin silmanurgast Siiri hoogsaid uisusamme. Väike kadedus poeb kohe sisse, et pole seni endale uiske muretsenud. Siiri tunnistab, et on küll kirglik suvine ratasuisutaja, kuid jääuiskudega on sel aastal alles esimest päeva väljas. Seda kuuldes hakkab kergem ja võibolla jõuan veel enne jääsulamist minagi mõne tiiru teha. Igal juhul eeloleva nädala ilmaprognoos lubab kogu ööpäeva kuni järgmise pühapäevani veel kindlaid miinuskraade. Mida teeb samal ajal päike jääga – see sõltub kaane paksusest. Riskida muidugi varsti enam ei tasu ja iga järgmise päevaga tuleks ühaenam ettevaatlik olla.

Pisike Sirelin on aga oma isu nii täis uisutanud, et uisusaapad on vahetatud tavaliste jalanõude vastu ja nüüd mudib pisikesi lumepalle.

Sindi lasteaial täitub 115 aastat

Saturday, February 28th, 2009

sindi-lasteaed-punases-koolimajasKooli ja Tööstuse tänavate nurgal oleval enam kui 10 000 ruutmeetrilisel maalapil torkab kõrgete korrusmajade vahel hästi silma eripärase katusekonstruktsiooniga Sindi lasteaia hoone, mille valmimise järel 1967. a. said mudilased endi käsutusse esmakordselt päris oma maja. Kuid sama lasteaia järjekestev ajalugu ulatub otsaga ülemöödunud sajandisse.

Peagi saab 115 aastaseks Eesti esimene ja vanim järjepidevalt tegutsenud lasteaed, mis loodi Sindi ministeeriumi kooli juurde. Lähemat selgust asja kohta annab ajalooprofessor Aadu Must, kelle sulest ilmus 1985. a. ülevaatlik uurimus Sindist ja tekstiili vabrikust. Lasteaed asutati Sindi Kalevivabriku direktori hr. Joseph Wulffi eestvõttel. 1894. a. saadi ametlik luba selle avamiseks Riia õpperingkonna kuraatorilt. Esimeseks lasteaia juhatajaks kutsuti Pärnust preili Marie Tõnisberg, kes oli eelnevalt omandanud lasteaedniku väljaõppe.

Tegelikult oli lasteaed oma tegevust alustanud juba paar aastat varem. “Sindi lasteaed startis Sindi Karskuse Seltsi saalis 9. märtsil 1892. aastal,” kirjutas oma mälestustes lasteaia kauaaegne juhataja prl. Jakobsi, kelle vanemad 4 aastase mudilase 1893. a. lasteaeda olid saatnud. Siiski oletatakse, et lasteaed alustas vabriku kontorihoones, kust see peagi seltsimajja üleviidi, sest koos kooliga tekkis ruumi nappus. Kuna nii kool kui lasteaed vajasid avaramaid tingimusi, otsustati üks tööliskasarmu vabastada elanikest ja hoone ehitati ümber. Juba 1894. a. sügiseks viidi kool ja lasteaed ühe katuse alla. See ehitis oli siiski ajutise loomuga. Punastest tellistest kolmekorruselise koolimaja valmimise järel 1901. aastal asuti lasteaiaga uude hoonesse. Algusperioodil viibiti suvel parki ehitatud paviljonis ja talvel töötati koolimaja ruumes.

sindi-lasteaia-embleemVabriku juhtkond lootis lasteaia avamisega kodused naised lastehoidmisest vabastada, et neid vabrikutööga hõivata. Kuna lasteaeda paigutati üle saja lapse, siis võib oletada, kui palju naisi võis minna vabrikutööle. Lasteaia ülevaataja kohustused pandi ministeeriumikooli juhatajale. Lasteaias pidid käima kõik 4-6 aastased lapsed. Laste eest kandsid hoolt kolm kasvatajannat. Lasteaia nimetus on võetud hiljem kasutusele. Varem nimetati mudilasperega tegelevat asutust supikooliks. Siiski suppi lasteaias ei antud ja söök tuli pruukostiks (kl. 10.00) vanematel kaasa panna. Suurel lõunatunnil, mis kestis 12.00 – 14.00, said vanemad aega toitu valmistada. Kuid lasteaia pedagoogilise töö sisu oli juba algusest peale seatud väga põhjapanevatele alustele. Polnud juhuslik, et lasteaed loodi kooli juurde ja ka edaspidi hoiti asutused ühe katuse all.

Tavalise tegevusena kasutati kasvatustöö praktikas oma aja kohta eesrindlikku metoodikat. Sindi lasteaias rakendati tuntud lasteaia eriteadlase ja pedagoogi Fröbeli süsteemi, mis oli Saksamaal juba varem kandepinda leidnud. Igapäevaselt tegeldi võimlemise, ringmängude ja laulmisega. Õpetati kõnelemisharjutusi, samuti esemete kirjeldamisi vormi, suuruse, arvu ja värvuse põhjal. Erilist rõhku asetati mitmetele näputöödele nagu voltimine, voolimine, põimimine, õmblemine aga ka joonistamine. Vanematele lastele õpetati kooliks ettevalmistamisel lugemist ja kirjutamist.

suvel-pargi-paviljonisSamuti tehti lasteaias algust vene keele õpetamisega. Sindi ajalookirjutaja August Kask on meenutanud isiklikku mälestust, kuidas marsiti omatehtud kübarates ja hoiti käes Vene riigi lipukesi. See oli venestamise aeg ja koolide inspektorile tuli laulda vene keeles „Jumal, keisrit kaitse sa!” Seda lauldi ka tolleaegsetele vabriku peremeestele. Vaatamata karmile hoiakule julgeti Bergmanni ja Althauseni perekondadele esitada ka eestikeelseid laule.

Lasteaia pedagoogilisele tegevusele on algusest peale häid hinnanguid antud. 1896. a. aprillis revideeris kooli Riia õpperingkonna kuraator N. A. Lavrovski, keda saatis Liivimaa rahvakoolide direktor Popov ja Pärnumaa rahvakoolide inspektor A. Erikson. Lasteaia külastusel rõõmustasid lapsed auväärset komisjoni venekeelse kõne ja lauluga.

Huvipakkuv on lugeda Sindi muuseumi fondis leiduvat käsikirjalist meenutust. 1917. a. sündinud Sindi elanik on kirjeldanud väga täpselt, kuidas lasteaia vanema rühma lapsed valmistasid ise endile mänguasju vabrikust saadud materjalidest. Lapsed mängisid ohjade ja pallidega, mis olid nende endi valmistatud. Hämmingut tekitab ohjade valmistamise keerukus, millega lapsed toime tulid.

manguvaljaku-atraktsioonidKuni 1993. aastani kuulus lasteaed Sindi vabrikule. Sindi Tekstiilivabriku pankrotistumise järel võttis linnavalitsus lasteaia üle.

Seoses ümmarguse tähtpäeva saabumisega on Sindi lasteaial plaanitud 10. märtsile terve rida mitmesuguseid põnevaid üritusi.

Ants Jaansoo on Sindi aastainimene 2008

Tuesday, February 24th, 2009
aasta-inimene-2008-023
Linnapea Mati Mettus aukirja üle andmas Ants Jaansoole.

Vaevalt oskas Ants Jaansoo 1968. vana-aasta viimastel päevadel mõelda, et kolimine uude suurelamusse teeb temast 40 aastat hiljem Sindi linna aastainimese. Kuid just nii see juhtus ja üldsegi mitte juhuslikult.

Kooli tänavale kerkinud suur paneelelamu oli tolleaegses Sindis üks esimesi. Aastakümned oli maja muutnud välisilmelt näotuks ja kõikjalt lagunevaks. Mõne aasta eest võttis korteri ühistu esimees Ants Jaansoo maja tõsiselt käsile ja nüüd näib 55 korteriga elamu täiesti uuena. Lisaks välissoojustusele on välja vahetatud katus, trepikoja aknad ja uksed, uuendatud elektriseadmistik ja tehtud mitmeid muid vajalikke töid, et hoone kasutusiga pikendada. Nüüd on Kooli 7 elamu Sindis esimene taoliselt renoveeritud hoone. Loomulikult pole tulemus saavutatud kergelt. Iga ettevõtmine on nõudnud vaeva ja järjekindlust.

Sindis on saanud tavaks anda aastainimese tiitel pidulikult üle vabariigi aastapäeva eelõhtul. Sedakorda kuulus kogu lugupidamine Ants Jaansoole, kellele linnapea austava tiitli üle andis.

aasta-inimene-2008-028

aasta-inimene-2008-0301

aasta-inimene-2008-0321

Konstantin Pätsil on sünniaastapäev

Monday, February 23rd, 2009

pats-135-013Pöördudes Tahkuranna vallas Via Balticalt kõrvalteele, et mere poole liikudes jõuda Konstantin Pätsi mälestussamba juurde, jääb vasakut kätt maakividest laotud hoone, kus 23. küünlakuu päeval 135 aastat tagasi kuulutas tulevane Eesti esimene president oma vastsündinu häälel saabumist siinsesse vastuolude rohkesse maailma.

Tahkuranna rahvale on saanud harjumuseks koguneda igal aastal 23. veebruaril Pätsi monumendi juurde, et avaldada jätkuvalt austust oma valla aukodanikule ja suurmehele. Veidi enne kella üht päeval veeresid bussid kohale. Ühest bussist väljusid Tahkuranna kooliõpilased, teisest bussist astusid välja Sindi gümnaasiumi õpilased. Eesti Lipu Selts oli võtnud kaasa suured kandelipud. Need jagati Uulu Põhikooli 12 lippurile, et parklast sammuda ühtses rivis graniitsamba juurde, kus jäädi lippude lehvides auvalvesse. Kaitseliidu Pärnumaa Maleva Kikepera Malevkond oli auvahtkonnas.

Fonogrammilt kõlanud Eesti hümnile püüdsid kõik kaasa laulda. Seejärel võis nautida Tahkuranna Lasteaed-Algkooli deklamaatorite sõnaosavust, kes olid nähtavalt palju vaeva näinud selleks, et pikad sisukad tekstid eksimatult ette kanda.

Järgnev ajalookokkuvõte Konstantin Pätsi ajast ja elust sisaldas üksikuid märksõnu, mille meenutus tõi kauged ajad uude päeva. „Hakkame vastu!” kõlas Pätsi suust, kui ta 1918. a. novembris põrutas rusikaga vastu lauda, sest Punaarmee oli Saksa vägede taandumise järel asunud noort Eesti Vabarriiki ründama. Pätsi võib kõhklematult pidada Eesti riigi sünni ämmaemandaks. Tema nimega seostuvad Päästekomitee esimees, esimene valitsusjuht ja ka esimene riigipea.

pats-135-042Taas võis näha koolilapsi. Sindi gümnaasiumi algklasside õpilased esitasid õpetaja Eneli Arusaare juhendamisel sõnalise põimingu, mis ei jäänud mõtteteravuselt ja esituslaadiga vähemalgi määral eelnevalt esinenud lastele alla.

Värvikust lisasid kirjud rahvariidest seelikud ja käes hoitud rukkilille sinisel lehel olevad pääsukesed.

Tahkuranna Vallavolikogu esimees Kalmer Metsaoru tundis heameelt selle üle, et väike vald sünnitab ka tänapäeval suurmehi. Maailmameister Andrus Veerpalu on samuti siinse kandi mees, kelle üle võib sama suurt uhkust tunda.

Pärnu Maavalitsus ja Pärnumaa Omavalitsuste Liidu pärjad asetasid haridus- ja kultuuriosakonna juhataja kohusetäitja Hede Martšenkov ja Pärnumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse liige Eeri Tammik. Pärnu linna poolt asetasid pärja abilinnapea Jane Mets ja Pärnu linnavolikogu aseesimees Uno Mirme. Edasi järgnes lühike sõnavõtt ja pärja asetamine K.Pätsi muuseumi poolt. Pärja asetas veel Kaitseliidu Pärnumaa Maleva Kikepera Malevkond
ja Sõjahaudade Hoolde Liit.

IRL-i Väärikate klubi esinaine Mari Suurväli ja Heldur Paulson kandsid hoolt selle eest, et Sindi lapsed said külastada esimese presidendi kodukohta.

pats-135-056

pats-135-053

pats-135-051

pats-135-047

pats-135-040

Talgud Pärnu kodutute loomade varjupaigas

Saturday, February 21st, 2009

Seni, mil Pärnu jõgi on tugeva jääkattega kaanetatud, võib julgelt kesklinnast kulgeda Ülejõele, Raba tänava kohalt kaldale ronida ja sammuda sama tänava lõppu. Just sama teed kasutades jõudsin laupäeva ennelõunal mõnekümne minutilise jalutuskäigu järel Pärnu loomade varjupaika.

loomade-varjupaik-006Ehkki loomade varjupaika võib kõigil nädalapäevadel külastada (väljaarvatud esmaspäev), oli seekordne laupäev taas väljahõigatud talgulistele. Oodati neid, kes oleksid valmis ühiskondlikus korras tööd tegema, varjupaiga olmetingimuste parandamiseks materjali tooma.Tänulikud oldi ka patjade ja tekkide eest, sest need võimaldavad tubasematele loomadele paremaid mugavusi. Ega päris tühjade kätega tulnud keegi. Külakostiks võeti kaasa ka krõbina pakke.

loomade-varjupaik-010Endise prügimäe madalas osas pole loomade elupaik looduslikult eriti hea valik, sest pinnas on märjemate ilmadega üsna vesine. Praegu kestvad miinuskraadid ja kerge lumekoorik on küll hetkel asupaigale meeldivama loodusliku ilme kinkinud, kuid see eest peavad koerad leppima jahedama õhuga. Paksukarvalistega pole midagi kardetavat. Nemad taluvad ka suuremaid külmakraade. Pealegi hoolitsetakse pidevalt selle eest, et kuudis oleksid kuivad ja kohevad heinad, mis võimaldaks neljajalgsetel sõpradel end varjus veidi mugavamalt tunda. Aga on ka erandeid. Ühe kuudi juures ajas Marleen lühikese karvalisele koerale punast kuube selga. Eemalt vaadates meenutas dobermani. Lähemale astudes selgus siiski, et päris puhtad tõukoerad kodutute kodusse naljalt ei sattu. Tegelikult viibis dobermani sarnane koer vaid ajutiselt õuekuudi juures ketis, sest soojakus tehti suurpuhastust ja ümberkorraldusi.

Kuutidele lähenedes vedasid koerad ketid pingule ja hakkasid valjul kisal haukuma. Esmakülastaja võiks ehmuda, kuid peagi sai ka kõige arglikumale selgeks, et koerad pole kurjad. Nende häälitsuse kõlas oli pigem tungiv igatsus inimeste hoolitsevate käte läheduse järele. Kõik rahunesid, kui tundsid silitavat puudutust turjal. Hoopis ülemeelikuks muutusid koerad kuudi küljest lahti päästmise järel. Mitte igapäev pole olnud võimalust, et keegi tuleks ja viiks peni jalutama.

loomade-varjupaik-014Muist koeri on kinni suuremates puurides. Nende jalge alune on küll laudpõranda tõttu soojem, kuid kuudi ja võrega ümbritsetud aia vahele jääb õige pisut hüplemise ruumi. Nemadki pole nappide ruutmeetrite tõttu tigedamaks muutunud. Inimeste lähenedes poetasid pea võre silmast läbi nii kaugele kui kael ulatas. Iga puudutus võeti vastu ülima rahuloluga. Puuri ukse avanedes aga ei osatud oma rõõmu väljendada, sest jälle leidus keegi, kes võttis aega pikema jalutuskäigu jaoks.

loomade-varjupaik-043Õues jalutas üksik hästi karvane valge kiisu. Koheva karvaline kera paistis päris koduselt end tundvat, kuna keegi teda ei valvanud ega kippunud nööri sidumiseks kaelarihma kinnitama. Ülejäänutel tuli leppida soojaku tillukeste puuridega. Kuidagi iseäralik oli neid vaadata, sest tavaliselt olen harjunud puuris nägema kodujäneseid, puurilindusid või mõnd teistsugust elukat. Ometi ei protesteerinud ükski kiisudest oma piiratud liikumisvabaduse pärast. Ka puuri avamisel ei tormatud saba seljas välisukse poole. Nähtavasti olid nad oma olukorraga kohanenud.

loomade-varjupaik-029

Maret Õunapuu

Olin juba paraja tundeküllusega siinse varjupaiga loomade hingeellu süvenenud, kui äkki tabasin sõbraliku naeratusega neiut end tutvustamas. Maret Õunapuu on kuus aastat vanem, kui esmapilgul arvasin. Ilmselt teeb hea süda, hoolitsev armastus abivajavate loomade vastu ja karge värske õhk noore inimese tublisti veelgi nooremaks. Maret on „Pesa” projektijuht. Tallinlanna on küll väga lühikest aega Pärnu loomade varjupaigaga seotud, kuid tema edasised plaanid näivad kaugele ulatuvatena. „Pesa” on Tallinna ja Pärnu noorte vabatahtlikul alusel loodud toetusprojekt, millega soovitakse kaasaaidata Pärnu kodutute loomade varjupaigale, et parandada lemmiksõprade elamistingimusi ja anda neile lootust uue kodu leidmisel.

Juba 13. märtsil korraldatakse projekti raames Beach Clubis Pärnu noortele mõeldud muusikaüritus „Tallinast Ära”, mille tulu läheb täiel määral kodututele loomadele. „Plaanis on aidata kaasa pooleliolevates remonditöödes, korrastada varjupaiga territoorium ning jalutada koertega ja mängida kassidega,” rääkis Maret raha kulutamise esialgsetest plaanidest. Määrava tähendusega on selle juures probleemi laiem kajastamine, millega loodetakse meelitada ka passiivseid heategijaid omapoolset panust osutama.

Aprilli alguses plaanitakse üles seada näitus hüljatud loomade lugudest ja varjupaiga senisest tegevusest.

Birjo Piiroja

Birjo Piiroja

Varjupaiga juhataja Birjo Piiroja näeb ettevõtmises mitte ainult loomade elujärje paranemist vaid ka inimeste suhtumise muutumist. Temaga on sama meelt Lilian Herne ja Pille Krahv, kes kuuluvad personaali duumikusse. Marleen Tasso ja Kristi Krahv on põhitöö kõrvalt aega leidvad aktiivsed vabatahtlikud. Tegelikult on vabatahtlikke 100 piires, kes toovad aeg-ajalt süüa ja loomadele allapanu või ulatavad abikäe muul viisil. 10 kuni 20 inimest on aga väga aktiivsed programmi tegevuses osalejad.

„Elu on elu, olgu see kassi, koera või inimese oma. Me kõik vajame kodu, kuid meie seas on neid, kes enda eest ei saa ise rääkida, mis aga ei tähenda, et nad meist vähem kannataksid. Otsustasime ulatada abikäe ja anname ka sulle võimaluse näidata, et hoolid,” võttis Maret kogu tegevuse sisu mõne sõnaga kokku ja viis mõtte päevale, mil raba serva püstitakse tõeline loomade eluhoone.