Arhiiv March, 2009

Pärnumaad väisanud Riigikogu liikmed külastasid ka Sindit

Saturday, March 28th, 2009

riigikogu-fein-elast-estonias-032Eile tutvusid Riigikogu liikmed Mart Jüssi, Väino Linde, Jüri Ratas, Kadri Simson, Trivimi Velliste ja Tarmo Mänd Sindi tootmisettevõtte Fein-Elast Estoniaga. Osaühingu juhataja Urmas Mägi andis ülevaate kangaste, sükkpükste, sokkide ja sukkade tarbeks valmistatavate elastikniitide tootmisprotsessisiga kaasnevatest üksikasjadest, mis äratas Riigikogu liikmetes märgatavat huvi.

54 töötajaga ettevõtte möödunud aasta käive oli 74 miljonit, millest kasumi moodustas 9,8 miljonit krooni. Kogu tooraine imporditakse ja eksporti läheb 98,5% toodangust. Käiberentaabluseks mõõdeti samal ajal 13,2 %.

Toormena kasutatakse nailonniiti, polüesterniiti, kumminiiti ja erinevaidriigikogu-fein-elast-estonias-016 elastaanniite. Kliendid asuvad Valgevenes, Venemaal, Soomes, Lätis, Leedus, Saksamaal, Austrias ja Eestis. Toodangust 67% müüakse SRÜ maadesse, millest Valgevene osa moodustab 75% ja Venemaa 25%, Euroopa riigid võtavad niitide valikust 33%. Sihikule on seatud uued maad väljaspool Euroopat.

Mart Jüssi: Kas olete innovaatiliselt ka ise midagi arendanud?

Urmas Mägi: Iga niit, mis siin toodetakse, on meie arenduse tulemus. Meil oli siin majas päris mitu aastat väga hea väljatöötatud niit. Nüüd otsime uusi kombinatsioone. Tellisime sukkpükste testimise masina, mis oleks teaduse ja tehnika viimane sõna. Samaks ajaks oli valmis saanud tarkvara, mis laeti meile kiiresti online’i üles. Masin maksis 3,5 miljonit krooni, mis on suht väike summa – arvestades kasuga, mida see annab.

Jüri Ratas: Kui tihti te istute laua taga, kus on ettevõtjad, teadlased, poliitikud, et pidada nõu innovatsiooni alal ja arutate, kuidas äri edasi arendada?

Urmas Mägi: Ettevõttesiseselt toimuvad sellised nõupidamised iga päev.riigikogu-fein-elast-estonias-042 Teadlasi selles valdkonnas Eestis praktiliselt ei ole. Meil töötavad kaks kõige targemat – kui nii öelda – teadustöötajat, kes on selle valdkonna tekstiilierialal ainsana terves Eestis omandanud magistri kraadi. Kairi Lumberg on töötanud poolteist aastat ja Kaire Palmaru saabus ettevõttesse pool aastat tagasi. Rohkem niisuguseid inimesi riigis ei ole.

Jüri Ratas: Kas te tunnete puudust neist?

Urmas Mägi: Jah, kindlasti. Kuid mitteainult selliste spetsialistide puudus pole tunnetatav. Puuduvad ka kõige lihtsamad insenerid. Näen vajadust mitteainult meil vaid ka üleriigilises plaanis tugeva teadmistebaasiga elektroonika, energeetika, matemaatiku, füüsiku taustaga inseneridest. Ega peainseneri või peaga inseneri olegi nõnda lihtne leida. Neil, kellel puuduvad spetsiifilised oskused, võiks samuti olla veidi laiem nägemus asjadest.

Jüri Ratas: Mida näeksite riigipoolses tegevuses, et eksport areneks paremini?

Urmas Mägi: Kui väga otse ja julgelt öelda, siis oma konkurentide ja klinentide poolelt ütleks, et saame ise hakkama. Riigil oleks targem eemalehoida.

riigikogu-fein-elast-estonias-056Jüri Ratas: Te ütlete, riik hoidku eemale. Ma küsin selle peale – kas eestlastel oleks olnud tarkust ja võimekust, et panna ilma välisinvestorite abita selline tootmine algusestpeale paika?

Urmas Mägi: 14 aastat tagasi jäi kindlasti finantside taha. Muuga saanuks hakkama. Kogu tehnoloogia on turult ostetav. 14 astat tagasi arvasid omanikud, et siin võiks katsetada. Esiotsa oli selline odav tootmisüksus. Põhisuund võeti just Ida turule. See, millega me oleme siin hakkamasaanud, on selle maja sees loodud: kogu protsess, innovatsioon,turud, müük. Kui meile öeldakse, et peaksime rohkem eksportima, siis ei kujuta ette, kuidas nende toetusmeetmetega eksporti kasvatada suudaksime. Koduturg meil praktiliselt puudub. Selleks, et oma turgu suurenda, peaksime sõitma Euroopast ja Euraasiast kaugemale – Aafrikasse, Ameerikasse või Austraaliasse.

Jüri Ratas: Kust teie toore tuleb?

Urmas Mägi: Toorainet ostetakse Itaaliast, Hollandist, Saksamaalt, Iisraelist, Jaapanist, Malaisiast, Suurbbritanniast, Portugalist, Iirimaalt. Tooraine määrab tootja. Meie oleme siin rohkem rätsepatöö tegijad. Kudumise tehnoloogiad on erinevad ja värvi valib klient.

riigikogu-fein-elast-estonias-041Kadri Simson: Kas teie turg kaob ära, kui keegi tuleb odavamalt tegema?

Urmas Mägi: Pigem korduvad 80-ndad aastad ja Vene rubla kukkumise stsenaarium. Me olime 88-89 sukkpükstega väga tugevalt turul sees, kui tootmine pöörati Euroopa turule. Õnneks itaalllaste ärakukkumise järel pääsesime Lääne turult Ida turule. See oli kasulik äri. Miks saata kogu raha Itlaalasse, kui võis ise hakata tootma. Tootsime suuresti Venemaale ja Valgevenele. Ukrainlased ei vaja nii suurt mahtu.

Väino Linde: Mis vahe on pessimistil ja optimistil? Pessimist on hästi informeeritud optimist. Optimist aga on hästi instrueeritud pessimist. (Valdo Jahilo naljadest)

Urmas Mägi: Naljaga pooleks, me ei ole tekstiilitööstuses vaid moetööstuses. Kõige enam mõjutab meie ettevõtte tooteid mood. Moes sukkpükste osakaal langeb.

Jüri Ratas: Mul on ettepanek, et 50% toodangust võiks minna Eesti turule.

Urmas Mägi: Kõige lähem klient asub Leedus, teine Põhja-Soomes. Põhja-Soomes on riigitugi taga. Kuna Põhja-Soomes asuvates metallurgija- ja puidutööstustustes töötavad valdavalt mehed, siis on valitsuse toel ka naisterahvastele kergetööstuse abil tööd tekitatud.

Trivimi Velliste: Muidu pole meestel kuskilt naist võtta.

Urmas Mägi: Kõigil on oma tarbijad olemas. Et hea õnne peale keegi tuleb ja helistab meile, seda pole mõtet loota. Et kedagi endale võita, peame kellegi teise juurest kliendi ülemeelitama. See on suhteliselt karm äri.

Trivimi Velliste: Nagu naise või mehe ülelöömine.

Jüri Ratas: Millise võimsusega praegu töötate?

Urmas Mägi: Momendil on meie tootlikus 55% olemasolevastriigikogu-fein-elast-estonias-064 tootmisvõimsusest. Meie probleem on selles, et tööstus peab töötama 7 päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Esimene kvaliteedireegel ongi see, et meie töös ei tohi esineda katkestusi. Kui me paneksime igal õhtul masinad seisma ja hommikul käima, siis me saaksime ainult lõngapuru, millega ükski klient ei lepiks. Tsükkel peaks olema võimalikult pikk. Katkestusi oleme teinud 7 päeva tagant. Täiskoormusel saaksime ärasaata kaks rekkatäit.

Jüri Ratas: Miks teie tootmine on praegu 50% langenud, mis on peamine põhjus?

Urmas Mägi: Põhjus peitub tavatarbija käitumismallis. Sukkpüksid on pideva korduvkasutusega toode. Ühest küljest vaadatakse kvaliteetsemat toodet, mis eeldab paremat tegu. Samas mõjutab kindlasti ka inimeste argikäitumine, kus valitakse supermarketi tasemel. Sel juhul on tegemist impulssostuga, mida on teadlased põhjalikult uurinud. Impulssost sooritatakse käeliigutusega käru ja mõõdetud koha vahel. Riiulist möödudes võetakse igaks juhuks paar tükki.

Jüri Ratas: Kui Eestis maksab x krooni, palju see Hiinas maksaks?

Urmas Mägi: Võrreldes möödunud aasta sama ajaga oleme olnud sunnitud hindu alandama 20%. Tegemist pole ainult Hiina vaid ka Itaalia toodetega, samuti Ida ja Ukraina konkurentidega. Kui kaup ei lähe, siis minnakse hinna kallale. See on totaalne hinnasõda, kus ainult hind määrab koha säilitamise turul.

Trivimi Velliste: Kuidas võrrelda tööjõuga Hiinas?

Urmas Mägi: Hiinas ei ole ma käinud. Võin võtta suvalise sõsarorganisatsiooni Saksamaalt, Itaaliast, Austriast või Šveitsist. Neil mingeid probleeme ei ole. Aga Hiinas on 30-50% tööviljakus madalam.

Trivimi Velliste: Miks siis alla jäädakse?

riigikogu-fein-elast-estonias-083Urmas Mägi: Hea küsimus ja seda ma olen viimased paar kolm aastat uurinud. Ollakse natuke aeglasemad, vähe korratumad, ka hoolimatust ja lohakust on kindlasti pisut rohkem. Kohati veneaegne hoiak. Puuduseks on väga kitsalt oma lõigu nägemine, kus ei nähta alguse ega lõpu poolt. Kui alguse poolel leidub valestitehtut, siis lõpu poolel ei saada enam asjast aru.

Masinal on 20 puutepunkti, kus niit võib viga saada. Kui me räägime töösse suhtumisest, siis ei nähta teo ja tagajärje seost. See on meie igapäevaste nõupidamiste põhiteema. Kes seda tegi, miks ta tegi, kuidas tegi? Iseenesest asjad ei sünni. Kui see niit ärarikutakse, siis midagi ümber ei pööra. Kadu sõltub täielikult inimese mõtestatud või mõtestamata tööst.

Trivimi Velliste: Kas on olnud märgata lasteaiast või koolist isalt pojale pärit hoiakuid?

Urmas Mägi: Ei oska öelda. Meil on praeguse seisuga läbikäinud kokku 80riigikogu-fein-elast-estonias-0881 inimest. Umbes pooled on vahetunud. Ei oska siin järeldust teha. Kõige nooremad on siit läbikäinud 17-18 aastased ja kõige vanemad pensioniealised. See on individuaalne, mitte põlvkondadevaheline suhe.

Urmas Mägi jagas slaidide abil l täiendavaid mõtteid, mis ettevõtluse arenguloos järgmise 15 aasta jooksul peaks muutuma. Need ei käsitlenud üksnes Fein-Elast Estonia tuleviku nägemust. Huvipakkuvaks osutus mõttekäik haridusevallas. Küsimusele, kas haridust käsitletakse kuluna või investeeringuna, vastab sellekohane seadus, et tasemeharidus on ettevõtja jaoks kulu. Mida võidab või kaotab ühiskond sellise mõtlemisega? Millised meetmed aitavad kõige kiiremini suurendada lisaväärtust? Raha paigutamisel inimestesse tekitatakse täiendav võimalus uute väärtuste loojate esilekerkimiseks.

Tootmisettevõtte tulevikutöökohtadena nähakse süsteemiinseneri haridusega büroojuht-sekretäri, peamehhatroonikainsener – polüglotti, loovharidusega tootmisjuhti, personali arendusspetsialist – psühholoogi, infohaldurit. Selliselt võiks pikalt jätkata.

Urmas Mägi vastuvõtult lahkumise järel ütles Trivimi Velliste viimasena: “Oleks vaid selliseid mehi Eestis rohkem!”

Minu Eesti ja sinimustvalge lipp

Friday, March 27th, 2009

Meenutus lipu päeva tähistamisest Pärnus 2008. a. 4. juunil

Pärnu Postimehe ja Eesti Sõjameeste Pärnu ühenduse korraldatud koolinoorte esseevõistlus teemal „Minu Eesti” on läbi ja äramärgitud tööd Pärnu Postimehes avaldatud.

Paarikümne töö läbilugemise järel tuleb nõustuda arvamustoimetuse juhi Kaupo Meieli seisukohaga: „Tõepoolest, neid lugusid lugedes ei saa küll väita, et internet on õpilased zombideks muutnud, ja üleüldse, et noorus on hukas.”

Pole kahtlust, et mõnigi praeguses esseevõistluses osalenu võib juba lähitulevikus hakata veeru kirjutajana kujundama elutervet arusaama Eesti elust. Tähelepanuvõime ja mõtteseoste osav sõnastamisoskus toetavad seda lootust.

Julgustavalt mõjub lõik Kilingi-Nõmme gümnaasiumi õpilase Katre Teearu kirjutatust: „Kui ma kooli läksin, teadsin Eesti kohta juba tunduvalt rohkem. Mul olid selged riigilipu värvid, presidendi nimi, rahvuslind ja -lill, olin külastanud pealinna Tallinna ning oskasin hümni esimesi ridu.” Küllap on sama teadlikud paljud tänapäeva lapsed.

Argumenteeritud analüüsi suutlikkus on see, mis aitab elus orienteeruda ja parimaid valikuid leida. Pärnu ühisgümnaasiumi õpilane Bret Schäri essee pealkiri „E, E, S, T, I“ oli väga leidlik, lahti on see mõtestatud järgmises lauses: „Tillukese territooriumi tõttu oodatakse eesti rahva ühtsust, isegi teatud sarnasust ja hoolivust, aga meie oleme põikpäised egoistid, olgugi hea sepatöö tulemus, ja armastame põhjamaises vabaduses ülimat ilu näha.“

10. aprillini oodatakse töid uuele esseevõistlusele, mis kaudselt jätkab teemat „Minu Eesti“. Eesti ühiskonnaõpetajate selts koostöös haridusministeeriumi ja lipuseltsiga on välja kuulutanud üleriigilise esseevõistluse seoses sinimustvalge lipu pühitsemise 125. aastapäevaga. Teades mitmeid teisigi väljakuulutatud esseekonkursse, võiks karta, et kirjutamine hakkab õpilastel üle jõu käima või tekitab väiksemat huvi. Õpilasi peaks motiveerima lubadus, et kõik äramärgitud tööd avaldatakse eraldi brošüürina.

Eesti lipp koondab rahvusvärvidesse ja tuuleiilidest aetud kanga võbelemisesse selle, mida Maarjamaal elades mõtleme, kogeme või tunneme. Kui tahame öelda, et Eesti on meie jaoks oluline ja kui me julgeme olla ka veidi sentimentaalsed, siis söandame väljendada armastust Eesti riigi ja eesti rahva vastu, kellega koos jagame saatust. Me ei saa vahetult emmata poliitikat, mis polegi alati päris meelepärane. Me ei kaelusta majandust. Me ei saa sülle võtta keskkonda kogu kauni loodusega. Aga me saame vaadata sinimustvalget lippu, mis on rahva eneseteadvuse, ühtekuuluvuse ja riiklikult määratletud ühiskonna sümbol. Lipukangalt peegeldub vastu meeldiv ja mittemeeldiv – kõik see, millest rahva elujõulisus koos püsib. Nii saame läbi lipu armastada Eestit.

Selliselt positsioonilt Eesti lippu vaadeldes võib avastada, et sinimustvalged värvid pole üksnes esteetiline nauding. Suhtumine lippu kujundab hoolivust rahva ja riigi vastu, mis lõpuks kindlustab nii üksikisiku kui riigi julgeolekut. Ilma julgeolekutagatiseta poleks aga väljavaadet tulevikule.

Vaata samuti pressiteadet:

Esseevõistlus „Eesti lipp 125” lõpeb 10. aprillil

Maailmas on vähem kui kümnendikul riikidest üle saja aasta vanune lipp. Käesoleva aasta 4. juunil saab meie sinimustvalge lipp 125-aastaseks. Eesti lipp kui rahvuslik ja riiklik sümbol vajab senisest paremat arusaamist sirguva noorsoo teadvuses. Sel eesmärgil korraldavad MTÜ Eesti Lipu Selts, Haridus- ja Teadusministeerium ning Eesti Ühiskonnaõpetajate Selts ühiselt Eesti lipule pühendatud esseevõistluse.

Võistlus toimub kolmes vanuserühmas: IV–VI, VII–IX ja X–XII klass.

IV–VI klass võib valida järgmiste teemade vahel: „Eesti lipp minu kodus ja kodukandis” või „Mõeldes sinimustvalgele”.
VII–IX klassi õpilaste teemad on: „Eesti lipp eile ja täna” või „Lipu lugu on ka eesti rahva lugu”.
X–XII klassi õpilaste teemad on: „Lipp kui riikluse sümbol” või „Eesti lipp minu esivanemate mälestustes”.

Essee pikkus tohib olla kuni 2 lehekülge normaalsuurusega kirjas. Esitamise tähtaeg on 10. aprill 2009. Võistlustööd tuleb saata aadressil: Eesti Ühiskonnaõpetajate Selts, Pikk 7, Tallinn 10123. Tööle tuleb lisada märgusõnaga varustatud kinnine ümbrik, mis sisaldab autori nime ja kontaktandmeid.
Žürii otsused tehakse teatavaks 15. mail. Parimaid tunnustatakse Eesti lipu juubelile pühendatud pidulikul tseremoonial 4. juunil Pärnus. Parimatest töödest valmib kogumik.

Täiendav info: Mari Suurväli, tel 51 50 448. Teema valikul võib abi pakkuda ka Eesti Lipu Seltsi koduleht www.lipuselts.ee.

60 aastat märtsiküüditamisest

Wednesday, March 25th, 2009

Pärnu kunagisesse Papiniidu raudteejaama kogunes täna tublisti suurem hulk inimesi kui mõnel varajasemal aastal. Ka sõnavõtte oli palju ja märgatavalt põhjalikuma sisuga. Pärnumaa Memento esimees Kersti Portnov tegi hakatuseks mõned sissejuhatavad mõttekillud tollest koletust ajast, et mälu püsiks inimeste teadvuses ehedas värskuses ka järgnevate põlvede jaoks.

Kersti Portnov ja pärja asetamine Memento poolt

Arhiividokumentide põhjal on teada Karotamme ettekandest, et kätte saadi 20700 inimest, kuid 9000 isikul õnnestus põgenemisega varjuda. Veel 1951. a. tabati 51 jehovisti ja 268 muud tavakodanikku, keda peeti vajalikuks täiendavalt küüditada. Küüditatute hulka arvati umbes 4000 alaealist ja 3000 inimese iga ületas 70. eluaastapiiri. Kersti ise oli 5 aastane, kes mäletab hästi, et isegi seal ei jäetud neid rahule. Kohapeal jälgis neid 138 eriosakonda. Vanemad pidid käima pidevalt oma lapsi ettenäitamas, et keegi poleks saanud pisikesi kodumaale tagasi toimetada. „Mäletan neid klaasistunud kalke silmi, millega mind üleoleva põlgusega vaadati,” kirjeldas Kersti Portnov mälestust otsekui eilsest päevast. Võrreldes esimese küüditamislainega olid represseerijad lahkemaks muutunud ja lubasid kaasavõtta varajasema 100 kg asemel kuni 500 kg varustust. Kõigile siiski niipalju aega ei antud, et piisavas koguses hädatarvilikku kaasa võtta. Aga oli ka näiteid, kus küüditajad pakkusid oma abi.

Mart Viisitamm

Pärnu linnavalitsuse nimel asetas pärja linnapea Mart Viisitamm. Oma kõnes esitas ta terve rea arvusid. Mõned numbrid esitasid retoorilise küsimuse tänapäevasesse võrdluspilti. 20 000 küüditatu jaoks oli samapalju küüditajaid ja ülejäänud olid need, kes õnnelikult pääsenutena jäid sellest asjast kõrvale. Viisitamm leidis, et väikerahvana vajame suuremat kokkuhoidmist.

Jüri Kask

Reservohvitseride kogu ja kõigi isamaaliselt mõtlevate inimeste nimel avaldas kahetsust Jüri Kask, kes küsis murelikult: „Kus on noored ja miks pole neid täna siin näha?”

Pärnu Elisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann läks mõtte arenduses 2600 aastat tagasi ja luges Piibli tekste Koguja- ja Ajaraamatutest:

9Mis on olnud, see saab olema,
ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.
10Või on midagi, mille kohta võiks öelda:
Vaata, see on uus?
Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel,
mis on olnud enne meid.
11Ei ole vaid mälestust endisist asjust
ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust
neil, kes saavad olema veelgi hiljem.

Sinna juurde luges õpetaja ühe illustreeriva katke ka 2. Ajaraamatust, milles on jutt juutide Paabeli vangipõlve küüditamisest.

17Siis ta tõi nende kallale kaldealaste kuninga ja see
tappis mõõgaga nende noored mehed nende pühas paigas ega andnud
armu poisile ega tüdrukule, vanale ega raugale…

Selle aastatuhandetetaguse tarkuse võttis Auksmann kokku mõttesse, et pole vahet, kas on tegemist XIX XX või XXI sajandiga. Inimesed jäävad ikka samaks. Olles paar aastat tagasi kohtunud kellegi liibanonlasega, kuulist ta sellest, et too mees pole iialgi oma elus rahu näinud.

„Ainus, mida võib teha, on valvsus kõige kurja suhtes ja julgus armastada kaasinimesi,” jäi Auksmanni seisukoht peamõttena hinge püsima.

Andrus Eelmäe pakkus sõnavõttude vahele muusikalist ja sõnalist loomingut. Mälestustseremoonia alguseks laulis Eesti hümni, hiljem esitas Marie Underi luuletuse „Jõulutervitus 1941”, seejärel kõlas kitarri saatel laul „Eesti sõdur” ja kõige lõpuks püüdis ta kutsuda kõiki kaasalaulma „Mu Isamaa armas, kus sündinud ma…”

Kolmapäeval, 25. märtsil kell 13 toimub Pärnus küüditatute mälestuskivi juures märtsiküüditamise 60. aastapäevale pühendatud mälestustseremoonia.

Wednesday, March 25th, 2009


Täna lehvib leinalintidega lipp Sindi muuseumil

Olen imetlenud alati Papiniidu leinakivi juurde kogunenud inimeste sügavat kultuursust, mis väljendub väärikas vaoshoituses ja milles puudub kibestunud vihkav hoiak vene rahva vastu, kes ei suutnud oma riigis takistada imivihkajaliku terroristliku võimu vallapäästmist. Eks osutusid nemadki teatud mõttes oma maa reziimi pantvangideks.

Kuritegu õigustavad ja räuskavad vaid need, kelle kätel on süütõendid või kes alateadlikult häbenedes püüavad varjata oma esivanemate poolt teostatud ülekohut. Nende suust kostuvad veel praegugi palju kannatanute peade kohal sõimusõnad, mille tähendust isegi ei mõisteta.

Märtsiküüditamise aluseks olnud NSV Liidu Ülemnõukogu 1948. a. 26. novembri seadluse põhjal saadeti loomavagunites teele 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt ja 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi koostatud spetsiaalse operatiivplaani „Priboi” (tõlkes ‚murdlainetus’) plaani kohaselt saadeti kodumaalt Siberi avarustele ligemale 21 000 Eesti kodanikku. Enamiku moodustasid naised, vanurid ja alaealised lapsed. Neid kõiki nimetati maakurnajateks, bandiitideks, nõukogudevaenulikuks elemendiks. Viimase väljendiga kindlasti ei eksitud, kuid see oli ka kõige nõrgem argument, mille alusel okupeeritud territooriumilt inimesi oma riigist väljasaadeti.

Olemasolevale sõnumile lisandub reportaaž Papiniidu mälestustseremooniast koos pildigaleriiga.

„Joonistan nagu Edgar Valter”

Tuesday, March 24th, 2009

sindi-memmed-sindi-muuseumis-001Sindi Linnaraamatukogu kutsus ajavahemikul 19. jaanuarist kuni 13. märtsini Sindi lasteaia vanemate rühmade ja Sindi gümnaasiumi algklasside õpilasi osalema joonistusvõistlusel „Joonistan nagu Edgar Valter”.

Lapsed käisid kas ise või koos õpetajaga raamatukogus, et kuulda kunstniku loomingust ja elust. Lastele tähendab Valter justkui „kolmandatxxx-010 vanaisa”, kes on nende jaoks tuntud ja armastatud eelkõige ligi 170 lasteraamatu illustratsiooni põhjal. Elu viimased viisteist aastat kogus ta tuntust „Pokuvanana“. 1994. aastast ilmumahakanud endakirjutatud ja illustreeritud Poku-raamatute elustamiseks asus ta oma kätega looma tõelist Pokumaad Urvastesse, mis asub Põlvamaa ja Võrumaa piiritähistel.

xxx-017Nüüd on ka Eesti võsukestel Muumi- ja Trollimaade eeskujul päris oma ilmsi elav muinasjutumaa. Tulles Pokumaale muinasjutulist seiklust kogema, juhatab puudega kõnelev „kolmas vanaisa” lapsed looduse rüppe, et hoolivalt suhtuda isegi tähtsusetuna näivasse samblikku.

Edgar Valter, kes tänavu võinuks saada 80 aastaseks, on pälvinudsindi-memmed-sindi-muuseumis-008 tunnustust lisaks laste silmadest peegelduvale rõõmule ka Eesti presidendilt, kes 2001. aastal autasustas taati Valgetähe III klassi medaliga. Kuid juba 1995. aastast püsib Valteri nimi rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu aunimekirjas.

Armastatud kunstnik on küll oma viimase pintslitõmbe teinud, kuid tema loodud maailm kestab edasi läbi värvikate kujundite, mis on elamusi pakkunud tänaste laste kõrval ka nende samade mudilaste vanematele ja vanavanematele. Sipsik, Nukitsamees, Naksitrallid, Arabella, Kunksmoor, Aatomik, Nublu – selliselt võiks jätkata pikalt.

xxx-019Kuid vabalt valitud tehnikas valminud töödest ülesseatud näitusel raamatukogu trepigaleriis kohtab siiski valdavalt Pokuteemalisi pilte. Iga raamatukogu külastaja pilk saab nii sisenemisel kui väljumisel lasta vaatel libiseda üle laste joonistatud piltide, mis loovad rõõmsa ja rahustava meeleolu.

Iga vanuserühma parimatele jagatakse auhinnad ja parimatest parimad on lubatud viia reisima Pokumaale. Valiku tulemused saavad teatavaks rahvusvahelisel lasteraamatupäeval, 2. aprillil.

Lipp Sindi raehoone torni tippu

Tuesday, March 24th, 2009

Kuna raaguspuude vahelt paistab palju rohekm läbi, on kolmel aastaajal linna arhitektuur paremini esilekerkiv. Sama lugu on ka 1939. a. valminud õnnestunud arhitektuurivormidega Sindi raehoonega. Tornitippu oli juba algselt kavandatud lipumast. Paraku pole pikkade aastate kestel mast saanud hea kavatsuse otstarvet täita. Hinnanguliselt asub lipumasti tipp umbes 18 m kõrgusel. Seega võiks lipp kohati üsna kaugelt silmatav olla. Kuna hoone asub kõrgel Pärnu jõe kaldapealsel, siis peaks lipp olema nähtav ka Pärnu Rakvere maanteel liikujatele. Aga ka linna tänavatelt on torni mast mitmelt suunalt hästi nähtav. Eriti efektselt mõjuks lipp öötundidel, kui prožektorite valgusvihud suunatakse lipule. Poleks ju mõtekas hakata igal õhtul langetama ja hommikul heiskama.

Innustunult soovist näha tõepoolest raetornis lippu, otsustasin läinud sügisel pöördudasindi-memmed-sindi-muuseumis-0381 konkreetse ettepanekuga linnavalitsuse ja volikogu poole. Et mitte jääda oma taotlusega üksinda, arutasin asja mõnede linnaelanikega ja otsisin ametlikku toetust Sindi kultuurikomisjonilt, kes oli varmalt valmis mõttega kaasatulema. Selgus, et seltsimaja juhataja Priit Kask on juba aastaid sama mõtet mõlgutanud.

Nii saigi koostatud lühikese selgitusega pöördumine ja rahvaasemiku abiga mõte linna kõrgema võimu esindajateni kantud. Ehkki kirjalikku vastust pole saanud, ei kahtle selles, et keegi ideele väga vastu seisaks ja nii pole oodanudki mingit ametlikku seisukohta. Siiski ei soovi, et mõte kalevi alla unuks vaid endiselt päevakorras püsiks.

Käesoleval aastal pühitseb Eesti lipp oma olemasolu 125. juubelit. Meeldiv oleks nähasindi-memmed-sindi-muuseumis-0501 sinimustvalget lippu tõusmas 4. juuni hommikul torni masti. Kas see teoks saab, sõltub otsustajate meelevallast. Mõistan, et aeg on selleks küll kõige ebasobivam, sest kõikjal tuleb vaid kokkuhoida ja iga uus kulutus sunnib mujalt veelgi rohkem koomale tõmbama. Ometi sobib selleski olukorras meenutada parafraseeritud kujul sõnu, mis ütlevad, et inimene ei ela üksnes leivast.

sindi-memmed-sindi-muuseumis-043Sügavamat tähendust mõttele otsides jõuame arusaamiseni, et majanduslikku toimetulekut võib saavutada ka ilma Eesti riigita. Samas aineline rahulolu üksinda ei kindlusta veel oma riiki, mis tagaks meile jätkuvalt emakeele, rahvuskultuuri, esivanemate pärandi ja kõik selle, mida me oma riigist soovime leida. Seepärast näeksin riigi võimsamat sümbolit lehvimas kõrgel tornis, et see tervitaks hommikuti tööle tõttavaid inimesi ja võtaks õhtul saabujaid vastu, aga lohutaks neidki, kelle hommikune esimene mure on korisev tühi kõht.

Viljo Vetik tutvustab Port Artur Grupi arendust

Monday, March 23rd, 2009

Valmiv Laia tänava poolne sissepääs

Mõned päevad tagasi toimunud juhuslikul kohtumisel Pärnu Keskuses vana tuttavaga meenusid mulle tema mitmekümneaasta-tagused sõnad, kui ta oli saabunud reisilt läänemaailmast. Tookord küsis ta, kas ma kujutan ette sama suurt linna nagu on Pärnu, milles asub 4 Tallinna Kaubamaja suurust kaubanduskeskust.

Ega ei kujutanud. Nüüd, mil alles avati südalinnas järjekordne hiiglaslik kaubanduspind ja suve alguses lisandub valmiv Port Arturi laiendus, hakkan kujutama.

Port Artur oli esimene tõsine tulek kesklinna. Praegunegi laiendus ei jää Port Arturi arenduses viimaseks. Seega on huvitav firma suuromanikuga teha jalutuskäik peatselt valmiva hiigel risttahuka ehitusel ja kuulda, mida Viljo Vetik räägib. Kõigest saab peatselt lugeda sellest blogist.

Sindi memmed Sindi muuseumis

Monday, March 23rd, 2009

sindi-memmed-sindi-muuseumis-0201Wöhrmanni allee puude vahelt juba kaugelt silmatorkav teadetahvel Sindi muuseumi ukse kõrval meelitas uudistades lähemale astuma. Selgus, et Helgi Tuul ja tema meisterlikult valmistatud gobeläänvaibad kutsuvad veel mõnda aega kodulinna kunstniku töid vaatama. Kirjutasin sellest lähemalt 6. märtsil, mil toimus vaibanäituse pidulik avamine.

Kuna eemalt nähtud tahvel sundis muuseumi uksetaha tulema, siis otsustasin viivuks ka sisse astuda. Uksele vastu tulnud muuseumi juhataja Heidi Vellend juhatas kõigepealt uue ekspositsiooni juurde, mis asub vaiba näituse suhtes vastas toas. Alles reedel oli jõutud nii kaugele, et nüüd võibsindi-memmed-sindi-muuseumis-022 tutvuda erksa vaimu ja vilka liikumisega Sindi memmede tegemistega viimase kümnekonna aasta kestel.

Põhjust Sindi memmedele rohkem tähelepanu pöörata on käesoleval aastal küllaga, sest stendi väljapanekult võib vaadata 1999. aastat meenutavaid pilte. Fotod jutustavad Sindi memmede 40. juubeli tähistamisest seltsimajas, mis tähendab seda, et sel aastal saab hakkajate naiste seltskond poole sajandi vanuseks. Siiski ei maksa arvata, et neil oleks meenutada üksnes kümne aasta tagust pidu. Stendi materjalid räägivad teist keelt ja kuivõrd on õnnestunud silmanurgast memmede tegemisi rohkem näha, siis võib kinnitada, et muuseumi väljapanek esitab vaid murdosa kõigest sellest, mida tegelikult on suudetud.

sindi-memmed-sindi-muuseumis-027Põgus pilk haarab aastaid 1998 kuni 2008. Kaks pilti vasakpoolses ülanurgas on väga tuttavad, sest möödunud aasta 4. juunil sammusid Sindi memmed võrdväärses tubliduses koos skautide, gaidide, kaitseliitlaste, Väärikate klubi ja kõigi teistega rongkäigus, kus hoidsid oma tugevates kätes suuri kandelippe.

Kuna lumi on ikka veel maas, siis pole raskusi end uuesti jõulumeeleolusse asetada. Fotod meenutavad 1998. jõulukontserti Sindi gümnaasiumis, kus esineti nii tantsude kui lauludega.

2001. a. suvest kõnelevad Pärnu tantsupeo fotod. 2002. a. osalesid memmed Vändra tantsupeol. 2003. a. 23. aprillist on Vändrasse väljasõidueelne fotomeenutus pealkirjaga „Oma tantsu päevale”. 2003. a. toimus telesaate „Laulge kaasa” lindistus Sindi laululaval, millelt otseloomulikult ei saanud kirevates seelikutes memmed puududa.

2007. a. suvel käisid Sindi memmed taadi suvepäevadel Kilingi-Nõmmes.

Samuti on palju meenutada möödunud aastast. Ka läinud aastal käidi taadi suvepäevadel. Sedakorda küll hoopiski Ares. 28. aprillil on kaamerasilm tabanud tantsurühma „Murueided”.

Viimaks sai teatavaks, et memmed on isegi Treimanis taadi peol käinud laulumängu tegemas.

Ülehomme lubasid Sindi memmed ka ise minna Sindi muuseumisse oma seniseid tegemisi kaema ja meenutama, mida kõike on ära tehtud. Jõudu ja head tervist, kallid Sindi memmed!

Baptistid 125 aastat Pärnus

Sunday, March 22nd, 2009

immaanuel-55-001

Renoveeritud vana hoone koos juurdeehitusega

Käesoleva aasta 18. augustil tähistab Pärnu baptistikogudus 125. tegutsemisaastat. Ümmargused tähtpäevad äratavad alati enam tähelepanu, kui võrrelda juubelite vahelisi perioode tavapäraste tegemistega. Seepärast on vast nüüdki õigeaeg enam huvituda sellest, millega õigupoolest tegemist. Seda enam, et just täna on Henno tänava kogudusel nimepäev.

immaanuel-55-009

M. Gill esineb soolo ettekandega

55 aastat tagasi ühendati kompartei sunnil kolm linnas toimivat sarnast kogudust. Suur-Postis asuv Saalem ja Ülejõel Havi tänaval tegutsenud palvelad viidi Henno tänavale ühte hoonesse, mille tulemusel koguduste ühinemise järel tekkis uue nimetusega kirik. Nüüdseks on Kalevi sportlaste poolt hõivatud Saalemi hoone vabakogudusele tagastatud ja Havi tänava majaski ei toimeta enam õigusvastased asunikud vaid vene baptistid. Sellele vaatamata on Henno tänaval kolme koguduse liitumise järel valitud Immaanueli nimi jäänud püsima. Tollane vägivaldse režiimi teguviis oli kõhklematult taunitav, kuid vaatamata stalinlike tõrvaniitidega õmmeldud tööle muutus kogudus veelgi elujõulisemaks. Kohalikud funktsionärid, kes lootsid väga kristliku kultuuri mõju hävitada, on rahva mälus ununemas, aga kõrvaltänavas asuv hoone koos tööd jätkavate inimestega püsib edasi. Kasu polnud sellestki, et Pärnu Kommunistis trükiti pilt, millel võis näha sümboolset palvelakujulise tordi tükeldamist.

immaanuel-55-011Ometi ei kuulu baptismi leviku algusloo au Pärnu Immaanueli kogudusele. Baptismi eellugu langeb enam-vähem samasse ajajärku, mil XVI sajandil levis Saksamaal luterlik reformatsioon. Aastal 1523 sai Zürichis alguse Ulrich Zwingli poolt juhitud Šveitsi usupuhastusliikumine, millest eraldus üksnes täiskasvanute ristimist pooldav radikaalsem osa. XVII sajandi alul arenes Šveitsi reformatsiooni usuristijate mõjul püsiva koguduse tunnustega liikumine, mis ongi maailmas tuntud baptismi nimetusena. Esimene baptistikogudus loodi 1640. aastal Uus-Inglismaal. Läänemereäärsetesse maadesse hakkas liikumine laialt levima ligi paarsada aastat hiljem, kui 1834. aastal tekkis esimene kogudus Hamburgis. Pool sajandit hiljem jõuti Pärnusse. Ilmselt pole juhuslik, et koos rahvusliku ärkamise lainega otsiti ka usulist värskendust.

immaanuel-55-014

Aleksander süütab küünla, kui ta vanem vend Arne asub Piiblit lugema

Nii pole ajaloolises plaanis tegemist sektantliku rühmitusega. Teostades kristlike sõsarkirikutega tihedat koostööd, on tegemist tõsiseltvõetava kogudusega, kes lisaks ulatuslikule misjonitööle panustab väga palju ka sotsiaalvaldkonna arengusse. Baptismi levik hõlmab Aasias eeskätt Lõuna-Koread, Lõuna Indiat, Põhja-Birmat. Samuti omab ta rohkeid kogudusi Aafrikas, Austraalias ja Lõuna-Ameerikas. Kui Eestis moodustavad suurima protestantliku kiriku luterlased, siis USA-s on samaga ülekaalus hoopis baptistid.

immaanuel-55-019

Pühapäeva hommiku kirikulised

Baptistide puhul ilmnev märkimisväärne ühiskondlik aktiivsus on tuntuks teinud musta baptistijutlustaja Martin Luther Kingi, kes väga jõuliselt juhtis 50-60-datel rassismivastast võitlust USA-s. Baptistikiriku liikmetena on teada Ameerika presidendid Truman, Carter, Clinton, Obama. Nõnda nagu paljud teisedki Ameerika kosmonaudid, kuulus ka USA õhujõudude katselendurite kooli piloot ja tulevane Apollo 15 astronaut James Irvin baptistikirikusse. 1978. a. suvel külastas ta Tallinna Oleviste kirikut, et jutustada oma usukaaslastele lennust Kuule. Uuenduslikke otsinguid illustreerib kujukalt aeroobikasünd, mille algatus väljus ühe baptisti ülikooli kehakultuuri kateedrist.

Ka Pärnu Immaanueli koguduse kauane pastor Joosep Tammo ei piirdu üksnes Henno tänaval paikneva koguduse töö korraldamise ja jutluste pidamisega. Nii näiteks paljude muude tegevuste kõrval on ta õpetanud alates 1989. aastast Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis filossoofia ajalugu, eetikat ja religioonilugu. Praegu õpetab Sütevakas küll vaid ainult filossoofiat.

Eelkirjeldatud tegevused, millega maailmas laialt levinud kirik ja tema liikmed haaratud on, ei või jätta siiski muljet nagu kujutaksid usklike omavahelised kooskäimised ja pühapäevased jumalateenistused tagasihoidlikku klubilist ajaveetmist.

immaanuel-55-024

Veljo Kaptein

Tänahommikusel jumalateenistusel Immaanueli kirikus kõnelenud jutlustaja ja Eesti Vabariigi Kaitseväe reservkaplan Veljo Kaptein tõstis esile kolm olulist märksõna, millest kristlase olemine peaks olenema. Need on tee, tõde ja elu. Näis nagu oleks jutlustaja eel rääkinud noor Marii Reimann ilma eelneva kokkuleppeta teinud sellele kolmik-tähendusele üldistava sissejuhatuse, kui ta viitas püsiühenduse vajadusele. Noor neiu kinnitas seisukohta, et kristlase elu ei saa piirduda vaid jumalateenistustega või hetkeliste omavaheliste kontaktidega.

Tegemist on pidevalt katkematu eluga, millega ollakse teel tõe tundmises, mida kannab kartmatu tahe head teha.

Mikrofoni ja kaamerat abivahenditena kasutav sulemees tabas endki selles mõistmises mõttelt, et üksnes selge arusaamise tunnetuses osatakse kurjas ja ootamatuste maailmas orienteeruda. Läbi taolise prisma paistavad rassismi vastu ja inimõiguste nimel kartmatult võitlevad isikud uues valguses, kristlikke väärtusi alalhoidvad poliitikud teevad oma tööd erilise südamevaluga ja astronaudid lendavad kosmose rännakul sügavama aukartusega elu ees.

Fotoaparaatidega Riisa rabas

Saturday, March 21st, 2009

riisaraba-ring-037Täna sai teoks Pärnu Fotoklubi esimene väljasõit loodusesse. Valik langes Riisa raba matkarajale, mis asub Soomaa rahvuspargi piiri äärel, jäädes kolmnurka, mille moodustavad kaks jõge. Raba põhja serval voolavasse Navesti jõkke suubub Halliste jõgi.

Kella kaheks päeval täitsid fotograafide autod täielikultriisaraba-ring-097 Jõesuu-Tõramaa-Kõpu tee ääres oleva parkla, et sealtsamast mõne sammu kauguselt alustada 5 km pikkust ringi rabamaastikul, mis vahelduvad laugasjärvede, kidura taimestiku ja kohati ka väikeste metsasaludega. Kogu rada tervikuna kujutab katkematut kitsast laudteed, mille äärde on teatud vahemaade järel ehitatud taskud istepingiga, et jalgu puhata. Juba raja alguses oli hoiatav silt, mis keelab kõrvale astumist, sest iga jalajälje all taastub taimestik rabas alles 7 aasta pärast.

riisaraba-ring-040Puhkepausid aga kulusid praegusel jalutuskäigul igati marjaks ära. Laudtee, mis puhta ja kuivana võimaldaks tavalise tänavakingaga läbimist, manitses lumise ja lahtise jääkoorikuga pidevale ettevaatusele, et jalad libisedes kogu keha vastu maad ei kisuks. Õnneks seda vist ei juhtunud mitte kellegiga. Aga ninaette pidi käies siiski rohkem vaatama ja nii oli targem ringivaatamiseks hetkelisi peatuseid teha.

Seda, mida piltnikud soovinuks loodusest kaamerasse pista, leidus pealtnähariisaraba-ring-0571 õige vähe, sest kõikjal valendas lumi. Mõned üksikud oaasid rabataimestikuga pakkusid siiski vaheldust. Laukaid võis lumekooriku all aimata vaid selle järgi, kui mõne suurema uluki jälgede põhjas virvendas kollakas vesi. Kohati leidus siiski ka päris avatud veesilmasid. Aga seda enam sai fotograaf vabastada oma fantaasiat, et tabada ka selles väheses looduse kordumatut võlu, mida võibolla mõnel teisel aastajal leidub küll rohkem, kuid seda vähem jätab võimalust keskenduda tagasihoidlikele maastikuelementidele.

riisaraba-ring-081Päike pole looduse pildistamisel alati kõige parem kaaslane ja seepärast on õhtueelne aeg paslikum. Tänane pilvede ja pilvitusega vahelduv taevas võimaldas aga mitmesuguseid pilte. Huvitav oli jäädvustada näiteks kauguses aimatavaid päikesekiiri tumedate pilvede taustal või pilve serva ääristavat valguse kontuurjoont. Loodetud loomade liikumist võis küll tabada jalajälgedes, kuid kaamera vaatevälja sedakorda ükski metsaelanik ei astunud.

Mis kellegile rohkem silma hakkas ja mida keegi otsustas rabast kaasa võtta,riisaraba-ring-077 selgub järgmisel tubasel kohtumisel, kui igaüks on esitanud enda meelest parima foto. Nende looduspiltide vahel selgitatakse välja ka kuu parim foto. Rääkides rabast millegi kaasa võtmisest, võib teritada looduskaitsjate meeli, kuid fotograafid on eriline seltskond, kes kannavad sadades ja tuhandetes ühikutes imepärast loodust keskkonnast välja, aga jätavad ometi kõik oma algupärasesse olekusse. Seda imet ei valda seenelised ja marjulised, rääkimata puuraiduritest või jahimeestest.

riisaraba-ring-104Raja läbimise järel toimunud piknikul arendati mõtet edaspidise osas, mis viis mõttele, et alati pole taibukas fotode hindamine kõrgele asetatud tehniliste näitajate põhjal. Teravuse sügavus ja valguse varjude mäng võib olla suure professionaalsuse tunnus, kuid ei pruugi asendada fotosse sisestatud mõtestatud kujundit, mis võib omistada fotole täiesti uuel tasandil ilmestuva väärtuse.