Arhiiv April, 2009

Homme kell 16.30 kogu Sindi rahvas raehoone juurde!

Thursday, April 30th, 2009

tt-008Kõiki turvameetmeid appivõttes paigaldas eile Mihhail Škljar ühes oma abilistega Sindi raetorni tipus uut katuseplekki. Juba paar aastat plaanis püsinud töö võeti ette komplekselt koos torni lipuvarda uuendamisega. Tööde teostamise ajaks kraanaga eemaldatud lipumast puhastati, kuldne tipukuul löödi läikima, varras krunditi ning värviti valgeks. Lõpuks aeti ka lipunöör vardasse ja nüüd sätendab tagasipandud mast helesinise taeva taustal päikese säras nagu kallis ehteasi. Eile keskpäeval kinnitati ka spetsiaalõmblusega masti lipp nööriklambrite vahele ja tõmmati viivuks üles, et kotnrollida kõige korrasolekut. Paigaldamisjärge ootasid veel mõned prozektorid, mis hakkavad lippu valgustama pimedusetundidel.

1. mail saab Sindi linn jälle aasta vanemaks ja homme tõuseb sinimustvalge lipp pidulikult torni masti tippu, et jäädagi alaliselt lehvima. Ainult kulunud lipu asendamisel uuega tuleb mõneks hetkeks lipp langetada, et samas kohe taas heisata.

Homme tähistab Sindi segakoor oma olemasolu 140. aastapäeva. Sindi vanima kultuuriseltsi pidustused algavad lipu heiskamisega ja kell 17.00 alustatakse rongkäigus liikumist läbi linna seltsimajja, kus toimub koos sõpruskooride, linnarahva ja teiste külalistega suurejooneline kontsert.

Sindis külastati Vabadussõja meeste haudasid

Wednesday, April 29th, 2009

tt-0131Täna tutvus Eesti Sõjahaudade Hooldeliidu esimees Tiina Tojak Sindi kalmistutel puhkavate Vabadussõjas võidelnute haudade seisukorraga. Varem on sõjahaudade hooldeliidu eestvõttel Sindi kalmistutel haudu korrastatud viimase kümne aasta jooksul paaril korral. Nendel kordadel tehti üldist koristustööd, puhastati raudriste ja värviti. Samuti paigaldati kõigile haudadele ühtse kujundusega hauaplaadid, millised on kasutusel kogu Pärnumaal.

Sindi I kalmistule on maetud kaks Vabadussõjas võidelnut. Peaväravast sisenemisel leiab kergesti vasakut kätt jääva haua teises reavahes, kuhu on maetud Augustin (Kooli tahvlil August) Kuller. Haud on koristamata. Keegi on kulu haual põletanud. Näib, et koht on pikemat aega olnud hooldamata, sest üksikud võsad on kasvanud inimese pikkuseks.

Peateed pidi edasi minnes jääb paremale poole haud, kus puhkab Vabadussõjaristi kavaler Viktor Arak. Seegi näib korrastamatuna. Terasharja või pahtlilabidaga saaks betoonist vundamenti puhastada. Kena pink vajaks uuendamist. Tiina Tojak teadis rääkida, et veel mõned aastad tagasi käis regulaarselt hauda korrastamas Kuno Adamsoo, kes on võidelnud metsavennana ja uurinud põhjalikult metsavendlust.

Sindi II kalmistul puhkavad kõrvuti Jakob Willems ja Mihkel Kukk. Tojak arvab, et hauda on korrashoidnud naaberhaudade hooldajad.

Järgmisena leidsime Johannes Petersoni haua, millel olevad lilled varjusid prahi sisse.

August Tõnisbergi hauda katvast leheprahist kasvavad välja siniseõielised lilled.

Johannes Laasi haud oli hooldatud.

Reinhold Petri haua otsimine võttis veidi kauem aega, kuna vahepeal oli raudrist eemaldatud. Sõjahaudade hooldeliidu sekkumise järel paigaldati rist tagasi, kuid tagurpidi. Raudristide eemaldamine on üldse problemaatiline küsimus. Praegugi on mitme puu najale kuhjatud vanu raudriste, mis ootavad vist utiiliks mahamüümist. „Selline teguviis peaks saama seadusega reguleeritud ja muinsuskaitselist väärtust omavad ristid tuleks jätta rahule. Vastasel juhul muutub vanade kaunite kalmistute pilt lagedaks,” avaldas Tojak arvamust.

Johannes Blumfeldti hauale on lilli viidud ja see oli samuti korras.

Vabadussõjaristi kavaleri Jakob Kalde hauda kaunistasid värvilised lilled.

Jaan Kask sai samuti ühtse kujundusega hauaplaadi, kuid praegu seda pole. Betoonalusel on nähtavad murdmise jäljed. Ilmselt on olnud tegemist lõhkumisega.

Seni on leidmata Richard Johann Kirschbaumi haud. Ta elas aastatel 1897-1927. Teada on, et ta suri Sindis. Siiski pole sugulased absoluutselt kindlad, et ta ikkagi Sindis maeti. Nii võib ta ka mõnel Pärnu kalmistul puhata.

Tänase jalutuskäigu põhjal tehtud ülevaade ei tohiks kuidagi riivata ühegitt-020 lahkunu sugulase tundeid. Haua lühiajaline või pikemat perioodi hoolduseta püsimine võib oleneda väga mitmetest mõistetavatest põhjustest. Samas võiksid sedavõrd suuremal määral tunnustatud inimeste haudade eest hoolitsemise enda hoole alla võtta noored.

„Lisaks Vabadussõja meeste haudadele võib kalmistutel leiduda metsavendade, omakaitse ja suvesõjas osalenute haudu. Hoolt peaks kandma kultuurilooliselt oluliste isikute haudade eest,” rääkis Tojak muinsuskaitsekuu raames ettevõetud talgute mõttest.

Heiko kolmemõõtmeline maailm arvutis ja ilmsi

Monday, April 27th, 2009

maateatri-festival-sindis-018Pärnu maantee ääres olev tagasihoidlik maja jääb lähedalasuva suure Sindi kirikutorni taustal ja mõlemate hoonete vahel kõrguvate võimsate pärnapuude varju ega äratakski millegi poolest erilist tähelepanu kui ei teaks, et sealse viilkatusega puitehitise soojuses sünnivad imepärased asjad.

Asjatundmatu arvab, et seinale rittaseatud muusikariistad on flöödid või vähemalt sarnase pilli lähedased sugulased. Samas selgub, et kõigest üht nimetatakse flöödiks ja ülejäänud on Armeenia dudukki meenutavad instrumendid, mille heli tuletab meelde teatavaid India puhkpille.

Siiski jääb seegi selgitus üksnes ligilähedaseks kompamiseks, sest tegemist on täiesti originaalsete pillidega, mida Heiko Kivila on juba neli-viis aastat kümnete viisi katsetades valmistanud. Pilli voolimise materjaliks kasutab ta kõige erinevamat liiki puitu – alustades mustast lepast ja lõpetades näiteks ploomipuuga. Puidu tugevus kõla kvaliteeti märkimisväärselt ei muuda.

„Väga oluliselt mõjutab helisid huuliku ehituse täpsus,” räägib pillimeister ja tõstab dudokoni huultele, et lasta mahedalt jamaateatri-festival-sindis-009 madalamalt kähisevad toonid kuuldele. Omaloodud pilli nimetab Heiko dudokoniks. Heiko mängib ka trompetit ja klarnetit. Ent mängimise ja tõelise oskuse vahel on vaksvahet. Seepärast soovib Heiko asetada rõhuasetuse sõnale ‚vaid’, kuna ta tõepoolest vaid mängib neid pille.

Oskuslikult valdab muusik hoopiski suupilli ja kitarri. Nende pillidega loodab lahke võõrustaja ka kuulajat rõõmustada. Heiko üheks meelistegevuseks ongi helide keskel viibimine ja tämbrite varieerumise nautimine.

Mõnede väliselt sarnaste pillide kõlad aga võivad tekitada täiesti vastandlike tundeid. „Akordion ei meeldi, Eesti lõõts meeldib,” toob vestluskaaslane näite, milles põhjuse leidmine polegi hõlpsasti hoomatav.

Võibolla leiab analoogiat maalikunstiga, kus kunstnik valib vastavalt oma isikupärastele loomuomadustele värvitoonidel põhinevaid eelistusi ja väldib järjekindlalt mõningaid teistsuguseid varjundeid. Maalikunst ongi üks mitmest talendist, mida Heiko visa järeleandmatusega eneses arendab. Seinal ripuvad üksikud karikatuursed portreed. Ühe väikesemõõtmelise õlimaalingu pealkirjaks on kirjutatud „Evald & Amalie”. Sama pisikeselt maalilt vastasseinas vaatavad tuppa „Aadam ja Eva”. Mitte kõik pole karikatuurne. Seinal leidub ruumi ka teistsuguse motiiviga maalile.

Maalimine on Heigot haaranud pikki aastakümneid. Vaid paaril viimasel aastal võib näha maalimise taganemist maateatri-festival-sindis-017uue lummava tegevuse ees. Kummuti eest põrandalt tõstab Heiko kaks üsna suurt pilti diivanile. Esimesel klaasiga kaetud pildil kohtab tailannat. Pildi pealkirjaks on valitud kindlas kõneviisis tekst: „Tais ei ole õhtud must-valged”. Teise klaasialuse pildi pealkiri on sama pikk, kuid küsiv: „Miks jaanalinnud veel ei maga?” Need pildid kujutavad 3D arvutigraafikat.

Heiko istub arvuti taha, pöörab monitori külalise poole ja demonstreerib meisterliku osavusega, mida võib ilma pliatsi, pintsli ja lõuendita teha üksnes arvuti hiirt liigutades. Arvuti mikromaailma sisestatud käsklused muunduvad pikkadest arusaamatutest sümbolite jadadest kunstipäraseks peegelduseks elust meie ümber ja sees, jätmata vähimagi tähelepanuta isegi inimhinge peenemaidki tundeniite.

Pintsli või pliiatsi õige hoidmise sõrmede vahel saab ära õppida usutavasti kaunis lühikese ajaga. Ülejäänu oleneb juba vilumuse arengust, kui täpselt pintsel ja värvid kuuletuvad kunstniku tahtele. Arvuti puhul tuleb esmaltmaateatri-festival-sindis-023 lausa mitu aastat õppida kõiki programmi võimalusi, et luua kunstniku ja arvuti ajude vahel kujunev vastastikune mõistmine, mis lõpptulemusena peaks monitorile manama sama tulemusliku pildi nagu seda on harjutud sajandite vältel tegema teistsuguste vahendite abil. Veelgi enam, arvutis saab minna pildi sisse ja vaadelda kolmemõõtmelise ruumi eri külgedele, isegi kõige varjatumat poolt tagaseinas.

Tööd arvutigraafikaga tohib võrrelda skulptuuri loomisega. Väga põnevalt ilmub ekraanile kera, mida kohe mingist punktist terava ninana väljavenitatakse, et samas üles, alla või kuhugi kõrvale väänata. Ja nõnda ikka edasi järjest täielikema joonte vedamiseni kuni viimaks teostub kunstniku nägemuses kujutatud elamuslik tajumine silmale nähtaval moel.

Muidugi eeldab ka arvutigraafikas „maalimine” lisaks tehniliste vilumuste omandamisele muid oskusi ja teadmisi. „Olen omal ajal umbes kaks aastat järjepanu üksnes inimanatoomiat joonistanud, et pisemaidki detaile inimkehas eksimatult tabada,” selgitab Heiko teoreetiliste teadmiste ja praktiliste teostuste ühildamise vältimatut vajadust. Seda teeb ta selleks, et mitte jääda tavapäraseks diletandiks.

Kas aastatepikkune inimanatoomiaga tegelemine viib kunstniku ka šarzi tegemiste juurde? Kindlasti, kinnitab Heiko, kelle tööde kaustas leidub hulgaliselt erinevaid šarze. Šarzid võimaldavad erinevaid näoosasid rõhutades minna märkamatult üle inimese isikuomaduste väljendamisele. Ilmselt on šarzide joonistamine kunstniku kõrgemaid pilotaaže mitte üksnes mõtte täpse visandamise poolest. Aus isiku kujutamine sellisena nagu kunstnik teda inimese sissevaadates juhtub nägema, võib asetada autori vaba ja lennuka pliiatsikäsitlemise tõttu üsna kaelamurdvatesse pööristesse, et ennast ja silmade ette sattuvat objekti purustavast kokkupõrkest eemale hoida.

Ehkki Heikol puudub akadeemiline ettevalmistus, mida saab oma ala põhjalikult valdavate õpetlaste lähikonnas omandada, ei alahinda ta väimalgi määral uute teadmiste hankimise tähtsust. Samas ei tunne ta kuidagi puudust klassikalisest akadeemilisest haridusest kõrvalejäämise pärast. Heiko peab väga oluliseks baasteadmiste omandamist, mis annab õige lähtepositsiooni normaalsele arengule. Näiteks üksikul saarel maaliv naivist võib küll maalides proportsioone ja muid teadmispõhiseid märke eirata, aga kui kunstnik teeb seda teadlikult ja mitte diletantlikust oskamatusest, siis ta saavutab oma kunstiteosega uue loomingulise seisundi, mis kõiki reegleid silmaspidavalt maalides võinuks kaotsi minna.

Heiko töödes puudub naivism. Küll võib tema kunstis märgata parajas annuses sürrealismi, mis täiendab tõepärasuse efekti saavutamist. Millist kunstilist loomingut võimaldab 3D programmis modelleerimine, saab Heiko valminud tööde põhjal hinnata igaüks, kes tuleb 5. mail kell 17.00 kunstniku esimese arvutigraafika personaalnäituse avamisele Pärnu Keskraamatukogu galeriisse.

Heiko Kivila töid näed veel siia klikkides

Sindi segakoor saab 140

Monday, April 27th, 2009

elmi-ettevotmine-031

Foto Sindi muuseumi arhiivist

„Mu meele teeb haigeks, kui selle peale mõtlen, kui vaesed meie laulu poolest oleme,” kurtis Johann Voldemar Jannsen. 1858. a. „Perno Postimehes” kiitis papa Jannsen Saksamaad, kus igas külas leidus lauluseltse, soovides nõndaviisi õhutada ka eestlasi eeskuju järgima.

Käesoleval aastal mõõdab Sindi segakoor läbitud teekonna pikkuseks 140 aastat. Sindi segakoor on Sindi linna kõige pikema eaga muusikakollektiiv. 1869. aastal võttis koor osa esimesest laulpeost Tartus ning vahelduva eduga on tegevus jätkunud tänapäevani.

Miks laulukoor peab end ülemaaliste laulupidude algusajaga üheealiseks ja mitte vanemaks, pole õnnestunud ammendavat vastust leida. Teada on, et 1861. a. olevat kalevivabriku omanik Johann Christoph Wöhrmann viinud viis meest ja ühe naise Riiga, kus toimusid kuus päeva kestnud saksa laulupäevad. Ilmselt Riias kogetust innustust saanutena, sütitasid laulupeolised Sindis samuti inimesi laulusetsidesse koonduma. Juba 1862. a. oli Sindi laulukoor kutsutud 6 km kaugusel olevasse Taali mõisa, kus toimus suurejooneline mõisniku suguvõsa pidu. Sindi laulukoori vanema Hilda Maaritsa käsikirjaliste andmete põhjal võib kinnitada, et aastal 1867 juhatas kooliõpetaja Hansen 27 liikmelist segakoori. Hansen, kes oli samal ajal ka vallavanem, korraldas rahva muusikahuvi virgutamiseks kontserdi, kandes ise laulukoori esinemisega kaasnevad kulud.

Suursündmuseks kujunes Eesti esimesele laulupeole minek. Paraku istusid plaanvankritele vaid mehed. Wöhrmanni korraldusel õmmeldi 16 lauljale mustast kalevist ja sametise kraega ülikonnad. Laulukoori lipukavandi valmistas vabriku kunstnik ja naised tikkisid kandle kujutise lipukangale. Sindi koor oli Pärnumaalt laulupeo teekonnale asujatest üks väheseid. Nagu tolleaegne Perno Postimees asja selgitas, tingis osavõtjate vähesust kauge vahemaa. Zintenhofi (selleagne Sindi nimetus) laulukoori lipu all marssisid Tartu laulupeol ka Voltveti lauljad. Ilmselt oli põhjus Sindi ja Voltveti vabrikute omavahelises seoses.

Erilise elamusega kõneldi 1877. aastast. Suvel korraldati pühapäeviti retkeid roheluse rüppe. Päeva alustati rongkäiguga vabriku väravast. Kirjelduse järgi sammusid kõige ees organiseerijad, neile järgnesid pasunakoor ja laulukoorid oma helesinise siidilipuga. Esinejate sabas liikus linnarahvas, kes olid riietunud rahvarõivaisse või kandsid pühapäevaseid riideid. Mehed kandsid eestikirja vööd üle vasaku õla ja paremal puusal rippus kapp janu kustutamiseks. Naistel olid käes vitstest punutud korvid toiduga. Metsaalusel peoplatsil tantsiti, mängiti, lauldi ja katsuti jõudu jooksmise, vägikaikavedamise, tõstmise ja maadlusega.

August Kask kirjutas oma isiklikes mälestustes alates 1893. aastast, mil ta nelja-aastase poisikesena vaatas kõrgel jõe kaldapealsel koos emaga jõele ja nägi jaaniöö pühitsemist.

Jaaniõhtutel kogunes Sindi rahvas Pärnu jõe kaldale. Kasutati kaht suurt vabriku paati, mis muidu olid mõeldud jõepõhjast kruusa võtmiseks. Jaaniõhtuks kaunistati paadid kaskede, lippude ja valgustandvate laternatega. Ühte paati astusid lauljad, teise muusikud. Paatidega liiguti mööda jõge ja lasti kuuldavale meeldivaid helisid. Kas poleks mõtekas proovida kaugete aegade tavadest midagi uuesti korrata?

1897. a. „Olevikust” saab lugeda 25. novembril korraldatud suurest peost Sindi karskusseltsi saalis, kus esines 60-liikmeline segakoor.

1900. a. peetud kolm päeva kestnud Pärnumaa kolmandal laulupeol toimus ka võistulaulmine, millel Sindi koor saavutas II koha. Koorijuht Karl Klaassen sai autasuks väärtusliku eebenipuust taktikepi. Kõigile kooriliikmetele jagati 5 hõberubla. Vene-Jaapani sõja aastail 1904-1910 koorilaulmine soikus, kuna igasugused kooskäimised keelustati. Kuid vaatamata karmidele hoiatustele leiti siiski võimalusi kodudes väikeste gruppidega harjutamiseks.

Seevastu 1912. a. organiseeriti Sindis koguni kaks koori. Vastuolud repertuaari valiku ja esitamise taseme nõudlikuse vahel viisid osa koorist Karl Uudiku juhtimise alla ja teised koondusid Karl Vestuse ümber. Paar aastat hiljem Vestuse lahkumise järel jätkati Uudiku taktikepi tahtel.

1921. a. sai Sindi alevi õigused. Selleks puhuks organiseeriti ühekordne suurüritus. Endine kauaaegne koorijuht Vestus otsis üles kõik vanad lauljad ja leidis uusi laulusõpru. Nii organiseeriti võimas segakoor.

Seejärel võttis koorijuhtimise taas üle Raja, kes tegi seda tööd kogu iseseisvuse aja, lõpetades dirigeerimise 1944. a. August Kask kirjutas tema kohta, et Raja oli äärmiselt hea muusikalise kuulmisega, mängis laitmatult viiulit ja orelit. Kooritöös polnud ta küll väga järjekindel ja kippus eriti lõpupoole väsima. Siiski kogus ta koori paar nädalat enne suuremaid sündmuseid kokku, et lihvida varem õpitut ja lisada repertuaari ka uusi laule.

Pärast II Maailmasõda võttis kogumine aega, et koorile päriselt jalad uuesti alla saada. Alles alates 1951. aastast saab rääkida Segakoor Sindi järjepidevast tegevusest kuni käesoleva ajani. Nõukoguliku kombe kohaselt tehti vabriku ametiühingu, direktori ja Pärnu maakonna kultuuriosakonna ühisel otsusel kooriliikmete kokkukutsumine ülesandeks Hilda Maaritsale, kes valiti ühtlasi koorivanemaks. Seda kohustust kandis ta veerand sajandit ja kauemgi.

Koorijuhtide nimepidi nimetamine läheks aga väga pikale. Neid saab kokku üle paarikümne. Olgu siiski mõned nimed väga juhusliku valiku põhjal nimetatud. Voldemar Rumessen juhatas koori 1951-1957. aastani, peale selle lühemat aega aastatel 1962-1964. Lehte Rinaldo on juhatanud 21 aastat koori. Üleriigiliselt tuntuks saanud kooridirigendist võib nimetada Ants Üleoja, kes seisis taktikepiga koori ees 1961 ja 1962. aastal. Spordimees Martin Miilberg on koori juhatanud kahel perioodil. Koori on juhatanud ka Helle Salumäe, kes praegu teeb Sindi lasteaias väikeste lastega väga head tööd. Praegune Slavjanotška muusikaline juht Tõiv Tiits alustas 2001. a. sügishooaega 25 lauljaga.

Praegune koorijuht Kristel Reinsalu dirigeeris 1999. ja 2000. aastal ja pärast vaheaega alustas taas 2005. a. veebruaris koos Aire Luhaojaga. Vahepeal hoidis koori koos koorivanemana praegune Sindi raamatukogu direktor ja endine Sindi Sõnumite toimetaja Ene (Pärkma) Michelis. „Kooris hoidis Ene Michelis vaimse emana kampa koos,” soovib Reinsalu erilise soojusega rõhutada. Naishäältega tegeleb praegu Luhaoja. Meeste häältega tegeleb Reinsalu. Tema saadab vajadusel ka klaveril. Aino Edo on aga koorivanem. Staazikamad lauljad on olnud Ülo Reinsalu, Vanda Kaunimäe, Vilja Miilberg, Leili Soll on kooris laulnud koguni 45 aastat. Praeguses koosseisus on Sindi kooris kõige kauem laulnud Sirje Aigro, umbes 30-ne aasta ringis.

Sindi segkooril on kõige pikaajalisemad sõprussuhted Tori segakooriga. Sõbralik läbikäimine toimub naabervalla Paikuse kooriga. Viimsi segakooriga saadi sõbraks 2005. a. Kaugeim sõpruskoor asub hõimukaaslaste juures: Anjalankoski Myllykoski Metallimeeste koor.

Kuid sõprussuhetes ollakse ka omavahel. Lauluharjutuste kõrval korraldatakse sagedaseid omavahelisi kokkusaamisi. Üks meeldivamaid koosolemise paiku on Kristeli Sookana kodutalu Tori valla Kildemaa külas, mis asub Põlendmaa ja Taali vahel.

Eelmise laulupeo aastal istutas Sindi segakoori tookordne vanim laulja Hugo Krause koos naiskoor „Linda” juhi Iivi Kullami ja tema 5aastase lapselapse Ingridiga Tahkurannas miljonenda puu. Tutvustamaks Euroopale Eesti metsarohkust ja ainulaadset laulu- ja tantsupidude tava, istutasid 20 000 tantsu- ja laulupeolist, samuti vabatahtlikku, Eesti metsadesse miljon puud.

Paistab, et Sindi segakoori osade lauljate laulmise soov on nii suur, et korrast nädalas jääb kokkusaamiseks väheseks. Küllap seepärast moodustati eelmise aasta novembris samade koori liikmete baasil veel naisansambel „Šal-lal-laa”, kelle 8-liikmeline elavaloomuline kollektiiv pälvis hiljuti lõppenud Pärnumaa vokaalansamblite konkursil publiku lemmiku tiitli.

Juba eeloleval reedel, 1. mail, soovib Segakoor Sindi oma olemasolu 140. aastapäeva tähistada suurejoonelise üldrahvaliku peoga. Kell 17.00 algab rongkäik Sindi Linnavalitsuse juurest, mida saadab pasunakoor. Pool tundi enne seda toimub aga veel üks pidulik sündmus, millest on palutud osa võtta ka juubelikooril. Sindi raekoja torni heisatakse alaliselt lehvima Eesti lipp.

Rongkäik suundub Sindi seltsimajja, kus Sindi laulukoori kõrval esinevad Slavjanotška ja sõpruskoorid Torist, Paikuselt ja Viimsist.

Sindis peeti Pärnumaa maateatrite festivali

Sunday, April 26th, 2009

maateatri-festival-sindis-0533Eilsel Sindis toimunud maakondlikul harrastusteatrite festivalil tõid Kaismaa, Häädemeeste, Jõesuu ja Surju maateatrid lavale õpitud näitemängudest lühendatud versioonid, et kõik esinejad ühele päevale ära mahuksid. Varbla kollektiiv ei tulnud küll teatritükiga Sindi seltsimaja suurele lavale, kuid esines Riina Soomre juhendamisel siiski hiljem kõrvalsaali kogunenud teatrirahvale huvitava tantsuseadega.

Samas peegelsaalis sai kuulda ka žürii julgustavat kriitikat. Etendusi hindasid näitleja Arne Järvesaar ja Viivi Metslaid, kes on Eesti Näitejuhtide Teatritrupi juhatuse esimees, ühtlasi ka Eesti harrastusteatrite Liidu juhatuse liige.

Arne Järvesaar väljendas siirast üllatust, et rahateenimise kõrvalt jätkub niimaateatri-festival-sindis-182 paljudel inimestel aega ja südikust tulla väsitava tööpäeva järel veel kokku, et veelgi raskema tööga jõudu proovida. Selles lugupidamises tahtnuks Järvelaid kõiki rollides osalejaid tunnustada kõige kõrgema autasuga. Siiski on igaühel veel piisavalt arenguruumi. Ta pidas vajalikuks juhtida tähelepanu oskusele vahet teha olulise ja vähem olulise vahel. Tähtsaks pidas Järvesaar ka partneriga suhtlemist, et näitleja ei keskenduks üksnes enda teksti ettelugemisele.

Viivi Metslaid leidis, et Eesti rahvas on väga loominguline. Kui kõik lauljad, rahvatantsijad, käsitöötegijad, samuti tänased näitemänguharrastajad kokku arvata, siis ei jäägi õieti ühtegi tegevusetult ringiuitajat üle. Kahju vaid, et publikut oodatust tunduvalt vähem oli. Ilmselt meelitas päike ja soojaks muutunud ilm inimesed mujale.

maateatri-festival-sindis-186Näitlemine on ainus kunstiliik, kus kunstnik ise teiseneb selleks ainsaks instrumendiks, millel kogu lugu peab saama mängitud. Näitlejas kehastub hääl, hing, vaimsus, vaade, liikumine, loomus jne, mida kõike peaks saama ära kasutada. Vaatamata positiivsele hinnangule, mille näitlejad olid õigustsatult ära teeninud, rääkis Viivi Metsalaid sellestki, mis kõrva ja silma jäädes vajas väljaütlemist.

Näitleja jaoks on oluline pidevalt jälgida sõnalist tehnikat. Tekst ei või sumbuda lava sügavusesse vaid peab jõudma saalis istujate tagumiste ridadeni. Pikad vokaalid ei tohi lüheneda nõnda, et ‚poole’ asemel kuuleb publik ‚pole’. Sõna lõpud ei tohiks haihtuda. Selleks peaks viimast konsonanti isegi väikese tugevdusega ütlema. Rõhuasetus lauses mõjutab mõttelist mõistetavust. Rõhutamistega tuleb jälgida, et oluline ja ebaoluline ei vahetaks lauses kohti. Kõige olulisem sõna asub ikka lause lõpus. Kõik need käsuna näivad soovitused ütles Metsalaid ikka selleks, et näitemäng veelgi paremini esile tõuseks.

Karakteri loomine on kõige magusam tegevus. Rollide jälgimisel on nii näitleja kui publiku jaoks huvitav näha, et suhtesse sisseelamine toimuks võimalikult usutavalt. Kui näitemäng piirduks suhte tasandil üksnes dialoogina, kus üks osapool kannatlikult ootab, millal tuleb taas tema kord suud avada, et vaevaga pähe õpitud tekst ette lugeda ilma eriliste emotsioonide ja liikumiseta, siis muutuks mäng ühepalju igavaks vaatajale ja mängijale.

Veel leidis Metsalaid, et loomingus saab näitleja lavastajat toetada sellega, kui toob omaalgatuslikult esile nüansse, mis võiksid näitemängu rohkem elavdada ja hinge sissepuhuda.

Eraldi näitetruppide poole pöördudes sõnas žürii Jõesuu rahvale, kedamaateatri-festival-sindis-098 juhendab Kaili Limeng: „Tehke tööd, siis tuleb armastus…!” Neile sooviti tuult tiibadesse, sest käesoleva esituse põhjal pole kahtlustki, et suurepärane tulevik on Jõesuu päralt. Näitlejad ise loodavad etenduse „Pühapäev on tore päev” saada lõplikult lavaküpseks jaanipäeva aegu.

maateatri-festival-sindis-132Surjukate mängitud „Roosad prillid” oleks otsekui tänapäeval kirjutatud. Pole vaja tõestust, et aeg ega sajandid muuda inimloomuse peamisi momente. Näitlejatel on olemas kõik head eeldused, et teksti ja diktsiooniga tööd tehes veelgi paremale tasemele tõusta. Neile sooviti edu ja kästi tingimata samas vaimus tööd jätkata. Juhendaja on Aime Vill.

Häädemeeste näitemänge juhendab 14. aastat Aire Koop, kes tõi oma trupigamaateatri-festival-sindis-076 Sinti Dajan Ahmedi loomingu. Võõramaa Jaani etendus “Mamma” on tänapäeva kontekstis oluline teema, millest ei tohi häbelikult mööda vaadata. Kuna pilt elu pahupoolest anti edasi ilma valehäbita ja varjamatus eheduses, siis soovitati alla 14 aastastel mitte vaadata. End kultuurseiks inimesteks pidavaid vaatajaid võis isegi ehmatada sõnade valik ja sündmustiku areng, aga lõpptulemusena tuli see lavastusele üksnes kasuks. Nõndaviis arutledes julgeb siinkirjutaja teistelegi soovitada Häädemeeste mängu vaadata punastamata, kutsuda kaasamõtlema sellegi elu keskkonna üle, millesse tavaliselt ei satuta.

maateatri-festival-sindis-036Kaili Voolaid võttis Kaisma inimestega esimesena lavastada Hugo Raudsepa paari tunni pikkuse „Mikumärdi”, kui nad läinud aasta kevadel alustasid. Sindis tulid nad sama tükiga esinejate järjestuses esimesena lavalaudadele. Žüriile meeldis Hansu roll. Märgiti oskust laulda. Lõpudefileed peeti heaks. Seda peaksid kõik näitlejad jälgima, et ka lavalt lahkumine oleks mõtestatud.

Publiku poolelt üllatas pooletuhande elanikuga tillukese Kaisma valla rahva innukus. Võsateatri näitetruppi kuulub kümme meest ja kümme naist. Sindis olid kohal pooled. Kuulda oli koguni Kaisma näitlejate seas liikuvat soovi korraldada järgmine maateatri festival nende kodukohas kauni Kaisma järveääres.

Žürii hindas kõigi tegemisi võrdväärsete kingitustega. Häädemeestele kingiti lisaks vabu teatripääsmeid. Häädemeeste näitetrupp kuulutati Pärnumaa harrastusteatrite festivali peavõitjaks, keda oodatakse 2010. a. 8-10. jaanuarini Rakveresse, et osaleda üleriigilisel maateatrite festivalil.

Samal teemal:

Pärnumaa harrastusteatrite festival Sindis

Pärnumaa harrastusteatrite festival Sindis

Thursday, April 23rd, 2009

kuus-monoloogi-raha-asjus-0473

Margus Mankin

„Harrastusteatreist leiab nii pärleid kui kitši,” kirjutas ajakirjanik Anu Jürisson möödunud aastal Pärnu Postimehes ja selgitas, et Pärnumaa harrastusteatrite käed on vabamad, ampluaa laiem, ulatudes tõsistest sõnalavastustest nukuteatri, tantsuetenduste, estraadi ja improvisatsioonini. Nii eristub harrastusteater näiteks Endla teatrist, kus publik loodab näha elukutseliste sõnakunsti.

Laupäeval toimub Sindi seltismajas Pärnumaa harrastusteatrite festival. Sindi lavale jõuavad Häädemeeste, Kaismaa, Surju, Varbla ja Jõesuu harrastusnäitlejad.

Sindiski on näitemänge tehtud, kuid seekordsele festivalile veel ei jõuta. Siiski tahaks loota, et varsti räägitakse taas Sindi näitetrupist, sest Riina Soomre, kes töötab praegu Sindi seltsimajas, on Varbla Kuu-Klubis head tööd tehes toonud vaatajateni sõutantse, muusikali ja sõnalavastust. Aastatel 2007 ja 2008 on käidud tantsuetendusega „Reliikvia” esinemas kogu Eestis. Kostüümidki on Riina Soomre kavandatud.

Jätkates Sindi harrastusteatri teemal võib heaks eeskujuks tuua Kaismaa külateatri, mis mitmekümneaastase vahega ilmus läinud aasta kevadel uustulnukana teiste Pärnumaa harrastusteatrite kõrvale.

Sindi festivalile teeb kindlasti au Häädemeeste trupi osalemine. Möödunud aastal tähistati Häädemeestel 100 aasta täitumist ajast, mil esimese näitemänguga maha saadi. Viimased 14 järjepidevat tegevusaastat on trupile palju tunnustust toonud nii üleriigiliselt kui Pärnumaal, kus on 3 korda tuldud harrastusteatrite võitjaks.

Elanike arvuga võrreldes Sindist poole väiksemas Tori vallas mängib koguni kaks näitetruppi. Festivalile tuleb seekord Jõesuu külateater, kelle repertuaaris leidub peamiselt külajante.

Põgusa tutvustuse põhjal ja eriti Tori näite varal saab tõendada, et ka väikestes maakohtades suudetakse teatrit teha. Asjatundjate kinnitusel võivad harrastusteatridki võrdväärselt elukutseliste näitlejatega saavutada väga häid lavalisi tulemusi, mis ei jää kuidagi professionaalide pingutustele alla.

Toris tähistati 666 aasta möödumist jüriöö ülestõusust

Thursday, April 23rd, 2009
juripaev-toris-2008-063

Tori, Eesti ja Soome lipud

1343. a. 23. aprillil alanud eestlaste ülestõusu meenutuseks toimus täna Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus tänujumalateenistus, mis oli ühine koos Soome sõpradega. Tori kiriku peaukse kõrval siseseinal avati mälestusplaat „Eesti tänab ja mäletab Vabadussõja kangelasi 1918-1920”. 10. korda toimus ka traditsiooniline Jüritule süütamine.

juripaev-toris-2008-249

Kirikuliste hulgas viibis Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves, Soome suursaatkonna esimene sekretär Nina Nordström, Soome kindral Jan Lanka. Teenistuse viisid läbi praost Enn Auksmanni juhatusel pastor loci Tõnu Taremaa, auprelaat dr. Vello Salo, kaplan Andrei Sõtšov ja Soome kirikhärra Auvo Naukkarinen

Muusikat tegid Eesti Kaitseväe orkester Indrek Toompere dirigeerimisel ja orelile

juripaev-toris-2008-087

puhus hinge sisse Jaanus Torim.

juripaev-toris-2008-076

Vello Salo

Sissejuhatuseks osundas Enn Auksmann tänase päeva nimetuse peakangelasele, kui kartmatule kristlasele, keda tänini mäletatakse Püha Jürina. Esimest korda elus Tori kirikut külastav Vello Salo jätkas oma jutluses sangarliku vabadusvõitluse teemaga. „Ajaloos tuleb vabadust kaitsta,” ütles mees, kes pole üksnes katoliku kiriku preester vaid on kartmatult sõdinud vabaduse eest ja vägivalla vastu. Ta kirjeldas värvikate ajalooliste dokumentide paistel, kuidas hõimurahvad on teineteist toetades sõdinud edukalt suurema jõu vastu. „Me pole tulnud

juripaev-toris-2008-0642

venelasi tapma vaid vabadust kaitsma,” kõlas vana eruseersandi suuläbi mõte, miks tulid soomlased eestlastele appi Vabadussõjas ja miks läksid eestlased sõdima Soome pealetungiva Punaarmee vastu.

President Ilves nimetas oma tervitussõnavõtus tänast päeva Tori kirikus tänuvõla tasumiseks. „Me saime arvestada teineteise toetusega,” pidas president väga oluliseks karmide aegade meenutust.

juripaev-toris-2008-127

Jüri Kask kinnitab presidendi rinda Püha Jüri medali

Jüri Kask rõhutas, et Hans Kalm on kujukas näide 20 sajandi Soome ja Eesti vahelisest sõprussillast. Vahetult enne jüripäeva, 20 aprillil täitus Kalmu sünnist 120 aastat. Tema teeneid on hinnatud kahe Vabadussõja risti vääriliselt ja talle on omistatud ka Mannerheimi rist, kuna täitis vapralt Põhjapoegade rügemendi ülesandeid. „Mida suurem on ühisosa, seda tugevamad me oleme,” võttis Kask tänase päeva moto ühte lausesse kokku.

juripaev-toris-2008-116

Eesti tänab

Selle igikestva tugeva kokkuhoidmise kinnituseks avas Eesti Vabariigi President mälestustahvli vapratele soomlastele, kes võitlesid Vabadussõjas. Mälestustahvlile on kirjutatatud eestikeelse teksti kõrval ka soome keeles: „Viro kiita ja muistaa vapaussodan sankareita 1918-1920”.

Toris jagati ka medaleid. Teistega võrdselt annetati Püha Jüri medal samuti presidendile. Ilvesele kingiti suur hobuseraud, mis on eelkõige Tori sümbol, aga miks mitte ka õnne amulett. Teenete rist annetati Paavo Ripattile abi eest Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku taastamisel.

juripaev-toris-2008-176

Tule läitmine

Tori Püha Jüri koguduses läidetud tulest süüdati nende laternad, küünlad ja tõrvikud, kes olid tulnud nii naabervaldadest kui kaugemalt. Paikuse, Halinga, Pärnu, Tori ja teiste seas viidi tuli samuti Viljandisse, Läänemaale, Harjumaale ja Tallinna, kus süüdati tuli Jüriöö pargis.

juripaev-toris-2008-262

Jumalateenistuse lõppedes jalutati kiriku taha sõjameeste ja maaharijate kaitsepühaku Püha Jüri ratsamonumendi juurde, et asetada presidendi ja teiste saabunud külaliste pärjad graniitaluse jalamile. Sealgi peeti kõnesid. Tori silla juures ootas kaless, et lõbustada külalisi hobuvankril sõitmisega. Rohkele lasteperele valmistas heameelt võimalus end koos presidendiga pildistada. Edasi suunduti Pärnu jõe kaunile kaldapealsele, kus pakuti sõdurisuppi. Presidendile tehti lühike tutvumisring, mille käigus külastati ka muuseumit. Seal andis Ilves kirikule üle väikese kingituse, milleks oli kunstipärases nahkköites külalisteraamat. Esimese sissekande tegi Vabariigi President.

Mõttejätk artiklile „IRLi peasekretär on krooniline trahvivõlgnik” (http://www.tartupostimees.ee/?id=110474)

Thursday, April 23rd, 2009

Elukutseline poliitik suudab kindlasti osava väitlejana eurovalimiste eel muljet avaldada. Vahel isegi lugupidamist, usaldust ja lootust äratada. Paraku pole tavainimestel tihti peale usalduse midagi rohkemat võtta, et otsustada, milline erakond või rahvaesindaja suudab tema huvisid kõige paremini kaitsta. Poliitika tegemine on erialane töö, mis nõuab spetsiifilisi oskuseid, teadmisi ja vilumust, mis pagaril, arstil või rätsepal puuduvad.

Et siiski mitte ummisjalu ja pimesi poliitikat ajavat inimest uskuda, selleks on tedagi vaja kontrollida. Parim viis tema suurte tegemiste jälgimiseks asub miniatuurses mudelis, mida ta päev-päeva kõrval endast meisterdab. Usutavasti käitub inimene oma põhiolemuses suures poliitikas täpselt samasuguselt nagu ta teeb seda mikropoliitikas, kui suhtleb inimestega, eirab seaduseid, kulutab maksumaksja maksudelt riigiametniku palgaks kanditud suuri rahasid laiava hoolimatusega (samal ajal kui teatud hulk tema valijaid pole suutelised isegi mitte peost suhu elama). Muidugi võib negatiivse mudeli kõrval esitada ka samvaväärselt positiivseid näiteid.

Soovides teada, milliseid inimesi valida Euroopa Parlamenti ja missugused on nende mõtted Euroopa Liidu päevapoliitilistest probleemidest, jälgin paralleelselt sedagi, milline on kandidaatide inimliku eksimuse tasand. Samas ei soovita teistel minu eeskuju järgida, sest see võib osutuda nakkavaks juba 29. aprillil, mil Pärnu Keskraamatukogu väikeses saalis toimub debatt erinevate erakonna esindajate vahel.

Eesti lipu 125. juubel läheneb

Tuesday, April 21st, 2009
lipu-paev-parnus-2008-105

Lipu päev Pärnus 2008. a.

Pärnus Eesti lipu 125. juubeliks ettevalmistusi tegev toimkond tuli täna taas kokku järjekordsele töökoosolekule. Laiendatud kujul ja kahes osas peetud arupidamise järel võib juba ühtteist avaldada, mis 4. juunil toimuma hakkab.

Nõupidamise esimesel poolel räägiti sellest, et kell 18 algab Rüütli platsil pidulik Eesti lipu tervitustseremoonia, kus kuuleb pidupäeva kõnet ja vaheldumisi väikese eeskavaga tervitusi kutsutud külalistelt. Kindlasti kujuneb üheks emotsionaalsemaks päevasündmuseks rongkäik Rüütli platsilt rannakõlakotta. Kooliõpilased, erinevate noorteorganisatsioonide esindused, kaitseliitlased jt. kannavad suuri kandelippe, mida on täpselt 125. See arv lippe sümboliseerib sinimustvalge kanga 125. juubelit. Ainuüksi lipukandjaid marsib rivis topeltarvuna. Lisaks Pärnu Noorte Puhkpilliorkester Rein Vendla dirigeerimisel ja teised pidulised väikeste lippudega lehvitamas.

Jutuks oli muidugi ka raha, sest praegusel kitsal ajajärgul pole kellegil tagataskus lisakroone, mida pidutsemiseks hõlpsasti välja käia. Seda enam on tunnustamist väärt Pärnu linnavalitsuse väike panus, kui ta eraldas 8000 krooni lipu päeva korralduskuludeks. Eesti Lipu Selts on eraldanud üle paarikümne tuhande krooni, millest lõviosa läks 35 kandelipu muretsemiseks, et möödunud aastal ostetud 90 lipu asemel tulla pidustustele juba 125-ga. Jääb vaid loota, et ka teised suulisi lubadusi annud ametkonnad ja organisatsioonid toetavad ürituse head kordaminekut oma võimaluste piires.

Endla teatri näitleja Meelis Sarv tutvustas lühikest teatraliseeringu kava, mida kavatsetakse esitada rannakõlakojas. Üksikute, kuni 5 minutit kestvate lavastuste põiminguga, püütakse anda ülevaade peamisest tegevustikust, mis kirjeldab sinimustvalge lipu saamislugu ja tema edaspidist kulgu läbi ajalootuulte.

lipu-paev-parnus-2008-092

Lipu päev Pärnus 2008. a.

Nõupidamise teine osa toimus aga Pärnu Eliisabeti kirikus, kus õpetaja Enn Auksmann kohtus toimkonna liikmetega IRL-i Väärikate klubist, Eesti Ühiskonnaõpetajate Seltsist ja lipuseltsist, et arutada piduliku jumalateenistuse läbiviimist. Kell 17.00 algav Eesti lipule pühendatud jumalateenistus kestab 40 minutit, et rahvas jõuaks õigeks ajaks Rüütli platsile. Jumalateenistusel mängib Jaanus Torrim orelil ja esineb noortekoor Eliise.

Omaette sündmus saab olema kollektsionäär Helmut Aasamäe kogus olev rahvuslipp, mis olevat lehvinud iseseisvusmanifesti ettelugemise ajal Pärnu Endla teatri välisrõdul ja mida ta on lubanud juubelipäeval Eliisabeti kirikus rahvale näitamiseks välja panna. Varem on sama lipp olnud kõigile vaatamiseks näiteks Eesti Vabariigi 80. aastapäevale pühendatud Vabadussõja näitusel Pärnu muuseumis.

Pärnus elatakse tulevikuvisiooni nägemuses

Monday, April 20th, 2009

rakula-ulesoit-003Pärnus Paide maantee alguses olevat raudteeülesõitu tegevaid juhte varitseb ulmeline oht, millest hoiatab liiklusmärk 112 koos ohule lähenemisest märku andvate lisamärkidega 126, 127, 128. Kindlusemõttes tehakse seda mõlemalt suunalt raudteele lähenejate hoiatamiseks. Range manitsus ettevaatusele on mõeldud eelkõige neile, kes usuvad ulmelisi kiirekspresse, mis liiguvad nähtamatult ilma raudteeta, muutudes materiaalselt tabavateks vaid olemasolevatel raudteedel. Nõnda peaks ka Paide maanteed ületades rong kardetavat ohtu tekitama, sest Mõisaküla ja Raeküla vahelt ülesvõetud raudteest jäeti tükike Paide maanteele alles.

Siiski kaldun arvama, et liiklusmärkidega tegeleva ametkonna maailm on märksa reaalsem võrreldes fantaasialennuliste ulmefilmide ja kirjandusteostega. Ilmselt jäeti pärast viimase liikurmooduli sõitu liiklusmärgid alles teadlikult ja kindlatel ohutuse kaalutlustel. Juba aastaid räägitakse mõeldavast kiirrongi trassivalikust läbi Pärnu. Loodetavasti hakkab lähimal aastakümnel ekspress vahepeatusega Raekülas kulgema otseteed Helsingist Lääne-Euroopa kaugemasse nurka. Täiesti vastutustundetu oleks seepärast praegu kehtivad liiklusmärgid mahavõtta ja uinutada juhte teadmisega, et sealt enam iialgi rong ei liigu. Võib ette kujutada, mis juhtub siis, kui ühel päeval äkitselt ei ristu Paide maanteega enam tavalisel aeglusel veninud rongid vaid kitsas sõidutee ületatakse välgukiirusel. Mõni raudteed ületav auto võib isegi sellisel kiirusel kihutava rongi tabamuse osaliseks saada, ehkki võimalus on selleks kordades väiksem, sest juhuslik kokkupuutepunkt väheneb suurte kiiruste kasvades.

Nii toetan kahelkäel liiklusmärkide 112, 126, 127 ja 128 püsimist, et juhid endiselt ohtutunde väljas hoida. Lisaks teen ettepaneku täiendada igal aastal seniseid märke aastate arvuga, mis on jäänud veel uue raudtee valmimiseni. Viimasel aastal võiks lisada tahvlid aastaaegade kaupa, mis on jäänud Euroopa tee valmimiseni, viimasel kuul aga vahetada hoiatavaid silte juba iga päev, et viimasel päeval panna punased tuled vilkuma kogu ööpäevaks.

Selle nägemuse valguses tundub täiesti kohatuna nende irvhammaste arvamine, kes räägivad, et üle koera saadi, aga üle hänna ei saada. Milleks hakata aastate pärast uut raudteeületust ehitama, kui see juba valmiskujul olemas on?