Arhiiv May, 2009

Sindis peeti Aleksander Kase 10. mälestusvõistlus tõstmises

Sunday, May 31st, 2009

janek-nurmeots1

Janek Nurmeots

janek-nurmeots-onnitleb-rivaale1

Janek õnnitleb rivaale

Laupäeval, 30. mail, toimus Sindi seltsimajas Eesti Tõstespordi Liidu ja Sindi spordiklubi Kalju korraldusel Aleksander Kase ńimeline 10. mälestusvõistlus. Aleksander Kase poeg Juhannes Kask oli ka tänavune peakohtunik nagu kõigil eelmistelgi võistlustel.

Naiste kaalukategoorias võitis väikseima kehakaaluga Ave Bombul Vargamäe klubist ülekaalukalt oma konkurente 143,510 punktiga. Marika Buht Kalju klubist jäi 109, 470 punktiga teiseks ja kolmanda kohaga tuli leppida klubi Albatross võistlejal Evgenia Aleksejeval, kes kogus 90,429 naised-autasustamiselpunkti.

Noorte kaalukategoorias oli samuti parimnoored-autasustamisel Vargamäe klubi tõstja. Lembit Pent kogus esikoha saavutamiseks 267,503 punkti. Talle järgnes Reivo Keng ÜLO klubist 235,662 punktiga. Kolmandaks tõstis end Sten Sillaots Kalju esindusest, saavutades punktide kogusummaks 224,058. 4., 5., 6. olid vastavalt Indrek Jürise ÜLO klubist, Kalle Talu Vargamäelt ja Kristo Kalmo Kaljust. Edasi reastusid tulemuste põhjal noored järgmiselt: Ants Bombul Vargamäelt, Kaido Pantelejev Jõust ja Heigo Tarasovil jäi punktide skoor hoopis avamata.

mehed-autasustamiselMeeste kaalukategoorias saavutas ülekaaluka võidu selgi aastal Leho Pent, jäädes siiski eelmise aasta mälestusvõistluse tulemusele tublisti alla. Tänavune tulemus andis kokku 336,839 punkti, möödunud aastal kogus aga 355,320 punkti. Pent kuulub Vargamäe klubisse nagu teisedki esikoha võistlejad. Teise ja kolmanda koha pärast rebiti üsna tasavägiselt. Paremaks osutus siiski klubi Jõud tõstja Indrek Koppel, kelle tulemuseks kirjutati 307,900 punkti. Napitostevoistlus-sindis vahega jäi kolmandaks klubi Athleticus võistleja Janek Nurmeots, tulemusega 307,585 punkti. 4. koht klubi Jõud tõstja Jaanus Hiiemäele, 5. koht Mäksa klubi liikmele Peeter Tammojale ja 6. koha võttis Alvin Kask, Athleticus. Talle järgnesid Martin Lind Jõust ja Jaan Korobov Mäksa klubist. EDU esinduse võistleja Sergei Rumjantsevi tulemuse tabelis seisab nullide rida.

juhannes-kask

Juhannes Kask

Mitte igal aastal pole õnnestunud anda välja eriauhinda kehakaalus kuni 62 kg. See on kehakaal, milles võistles omal ajal ka Aleksander Kask. Võitja peab saavutama vähemalt 280 punkti. Käesoleval võistlusel sai eriauhinnana teise karika Janek Nurmeots. Tema kehakaal on 62,0 kg ja mees saavutas 307,585 punkti, mis on ühtlasi kõigiti tubli tulemus. Janek Nurmeots on 35 aastane. Tõstmisega on ta tegelenud juba 20 aastat. Nurmeots on Eesti Tõstespordi Liidu juhatuse018 liige.

Aleksander Kask sündis 1902. a Tammiste vallas. 1920. aastast algas tema aktiivne spordielu lähedal asuvas Sindi linnas. Aleksandrist sai Sindi spordiklubi “Kalju” asutaja. Võimekas sportlane oli tõstmises 14-kordne Eesti meister, kes püstitas kokku 16 Eesti rekordit. 1928. aastal osales ta Amsterdami olümpiamängudel. Teda on autasustatud Pärnumaa parima sportlase tiitliga 1936. a. Samal aastal omistati talle ka Pärnu Spordiliidu esimene kuldmedal ja autasustati Eesti Spordi Keskliidu kuldmärgiga.

Sindis kingiti titelusikaid

Sunday, May 31st, 2009

titelusikas-001

titelusikas-024Tänaseks kutsuti Sindi Linnavalitsuse vastuvõtule need beebid koos vanemate ja vanavanematega, kes on sündinud viimase poole aasta kestel. Õnnelikke ilmakodanikke tervitas linnapea Mati Mettus, kes andis kingitusena igale maimukesele hõbelusika, mida kaunistab linnavapp. Varem oli lusikaletitelusikas-0221 kujundatud sünnisodiaagi märk. Kuna taoline teguviis polnud kõigile lastevanematele meelepärane, siis loobuti tähtkuju kasutamisest. Linnavapi suhtes ei tohiks loodetavasti kellegil midagi olla. Lisaks kingiti n.ö. „hambaraha”, nagu linnapea toredasti ütles. Metsast korjatud piibelehe kimbukesed olid eriti südamelähedased.

Südamlik oli ka Sindi lasteaia muusikaõpetaja Helle Salumäe seatud muusikaline eeskava. Pisikesed titelusikas-027tütarlapsed nagu Barbie igipõlised rivaalid Sindy nukukesed esitasid mitu kena laulu, mida Salumäe saatis klaveril.

Varajasemate kordade eeskujul valmistasidtitelusikas-033 seekordki Sindi naisliidu liikmed väikestele linnakodanikele kootud papud. Lapsevanemad võisid ise lauale paigutatud papude seast valida just niisugused, mis neile endile kõige rohkem meeldisid. Lauale asetatud küpsised tuli aga kõik põske pista. Mis kohe suhu ei mahtunud, pidi tingimata kaasavõtma, et lauale midagi alles ei titelusikas-046jääks. Selline korraldus oli eriti meelepärane just kõige pisemate vanematele vendadele ja õdedele.

Võrdluseks, et eelmisele sarnasele pidulikule sündmusele tuldi Sindi seltimajja läbi suure lumetuisu ja osavõtt oli märksa suurem kui tänasel palaval päikesepaistelisel päeval. Kes siiski tulid, võisid kogeda lugupidavat austusavaldust uute pereliikmete ja vastsete maailmakodanike vastu.

Seljametsal peeti laata

Sunday, May 31st, 2009

laup-prnmaa-valdades-143

laup-prnmaa-valdades-097Eilne suviselt kaunis ilm soosis Paikuse valla pikima tavaga Seljametsa külalaada toimumist. Kauplejaid saabus Seljametsa kooliõuele üle Eesti: Põlvamaalt, Tartust, Tallinnas, Rakverest, Viljandist, muidugi ka lähemalt naabervaldadest – kokku kuni 50 müüjat. Huvipakkuvamad olid käsitöötooted, millega kaubeldi Seljametsa muuseumiga külgneva pika kitsa teeraja ääres. Ülejäänud avaral territooriumil jäi kõikjal silma enamasti tööstuskaupade valik. Nagu eelmistelgi kordadel,laup-prnmaa-valdades-100 oli seekordki laadal osalemine soodne ja külastajatel kõigile üritustele kaasaelamine täiesti tasuta.

Üritusi jätkus kogu päevaks palju ja väga erinevaid, alates köietõmbamisest ja autovedamisest kuni naiste saapaheitmiseni. Kõige selle laadamöllu laup-prnmaa-valdades-116vahele mahtusid ka erinevad tantsijad, lauljad ja pillimängijad. Päeva puhus meeleolukaks pasunakoor „Õnn tuli õuele”, lõõtsa vedas Asso Hint, ansambel „Vennakese” suust ja pillimängust kõlasid lustakad lood. Koolimaja esisel platsil vihtusid tantsida rahva-, kantri- ja kõhutantsijad. Kena oli vaadata tantsutruppi Dan Zart. Rõõmusädemeid pillavaid kollektiive oli teisigi. Võimalust pakuti koguni vabalaval esineda soovijaile. Kes jättis ostudlaup-prnmaa-valdades-119 järgmiseks laada korraks ja ei soovinud esinemisega väljapaista, tuliselt maitsvat šaslõkki süüa ega muud janti korraldada, võis siiski lasta end väikestel bonidel sõidutada. Suurele hobusele meeldis, kui teda patsutati ja silitati.

Spordivõistlustel osalejatele jagati auhindu nii laup-prnmaa-valdades-124väikestele, suurtele kui ka päris kangetele rammumeestele. Auhindadena jagati välja näiteks šaslõki ämbreid, mis paistis saajaid väga rõõmustavat.

Laadajuhiks oli kutsutud paljudele tuntud Ado Kirsi. Nalja viskas Raimo Aas. Laadaliste hulgas olilaup-prnmaa-valdades-131 liikumas ka hulgaliselt endisaegseid tegelasi, sest Pustuski karjamõisa puhul on tegemist ajaloolise paigaga. Tänumeeles võib nüüd meenutada kõiki, kes vaevusid esivanemate veimevakast leitud rõivaid kandma. Eriilmelisematele kostüümidele olid väljapandud isegi vastavad auhinnad.

laup-prnmaa-valdades-138Üldse võis laadaliste koguarv ulatuda 5000 piirimaile, mida on napilt enam kui kiviviske kaugusel asuvas Sindi linnas elanikke. Suur laadaliste voorimine ei jätnud ka Seljametsa museumit tühjaks. Vastupidi, sajad inimesed kasutasid head võimalust, et üksiti ka muuseumit külastada, kus leidub üsna haruldasi ja mõistatuslikke vanaaja esemeid. Keskmises saalis on tegemist Meose pitsinäituse püsiekspositsiooniga, mida laadapäevallaup-prnmaa-valdades-163 tutvustas taas unikaalse pitsikogu omanik Alla Juk-Meos ise, kes kinkis osa oma töödest 2006. a. Seljametsa muuseumile. Uus väljapanek Paikuse elanikult Imanta Lemberilt tutvustas omatehtud väikesi tööriistu. Põnev oli väike käsiekskavaator.

Tänaseks möödanikuks muutunud Seljametsa külalaat kandis 16. järjekorra numbrit. Paikuse valla kultuuritöö spetsialist Ille Riivitsa sõnul võib toimunuga täiesti rahule jääda, siiski soovinuks ta vaatamata külastajate piisavale arvukusele ikkagi veel palju suuremat laadaliste hulka. Riivits tunnistab, et ilmselt on jäänud teavitus liiga tagasihoidlikuks. Need, kes korra käinud tulevad ka järgmistel aastatel tagasi.

laup-prnmaa-valdades-174

12) Kais Allkivi: Lipp kui riikluse sümbol, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Sunday, May 31st, 2009


Tõsta lipp! See vestku, vestku tõotusest,

mis kestku, kestku sinisega viiratud.

Musta mulla põimuline, lehvi valge võimuline,

tormatud ja piiratud!

Gustav Suits, „Lipulaul”

Kogu minu eluaja on Pika Hermanni tornis lehvinud sinimustvalge lipp. Lapsena sai koos perega 24. veebruari hommikutel käidud Toompeal vaatamas pidulikku Eesti Vabariigi aastapäeva lipuheiskamist, hiljem järgnesime traditsiooniliselt ikka paraadile. Nähes lippu meeste laulu saatel kerkimas, tõstis pead ülev tunne. Kui pidupäeva hommikul oli väljas käre pakane, sai lipu heiskamise tseremooniat vaadatud telepildi vahendusel. Tänavu 24. veebruaril sai täis kakskümend aastat rahvuslipu taasheiskamisest Pika Hermanni torni. Vaid kahel korral ei ole ma noore ea tõttu neist pühalikest momentidest osa saanud.

Käesoleva aasta 4. juunil tähistame Eesti lipu 125. sünnipäeva. Samal päeval 1884. aastal laskis Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) Otepää kirikus sisse õnnistada siidiriidest sinimustvalge siidi lipu, mille olid õmmelnud Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann, Miina Hermann (hilisem eesti helilooja Miina Härma) esimehe õde Emilie Beermann. Lipu õnnistamistalituse pidas Valga koguduse õpetaja, EÜS-i vilistlane Rudolf Kallas. Kohal oli 16 üliõpilast ja 6 vilistlast. Professor Karl Auna poolt koostatud brošüüri „Sini-must-valge lipu 100 aastat” andmetel lausus EÜS-i esimees P. Hellat lipu all tõotussõnad: „Isamaa, sa helde püha, kuule meie palve iha, meid su hoidjaks pühitse.” Vilistlane dr. H. Rosenthal Tallinnast aga tõotas tarmukalt: „Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida!” Õnnistamistalituse lõpulauluna kõlas tulevane riigihümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.” Lipul lasti Otepääl veidi aega lehvida ning viidi seejärel hoiule Tartusse, EÜS-i raamatukogu ruumesse. Seda lugu mäletab ajalootunnist iga tähelepanelik kooliõpilane ja teab iga intelligentne Eesti kodanik.

Vähesed teavad aga trikoloori eellugu. 1881. aastal moodustati Tartus Eesti üliõpilaste korporatsioon Vironia, mis valis tunnusvärvideks sinise, musta ja valge, kuigi kaalumisel oli ka roheline värv. Sasksa üliõpilaskorporatsioonid ei lasknud Vironiat registreerida, seega tegutses ühing illegaalselt. Valitud värvid põhinesid Eesti looduspilti kujundavatel toonidel: sinine Põhjamaa taevas, must mullapind ja valge lumekate talvel. Samal 1881. aastal kirjutas üliõpilane Jaan Bergmann luuletuse „Eesti lipp”, kus värvidena märgiti sinist, valget ja rohelist. Hiljem muudeti roheline mustaks. Kuna Soome rahvusvärvid olid sinine ja valge, sooviti samu toone valides rõhutada põhjanaabritega ühist põlvnemist. Must meenutas nii pikka musta orjaööd kui talumehe musta kuube. Ühe versiooni järgi võeti soomlastega samad värvid ning asetati must vahele, meenutamaks eesti rahva raskemat minevikku. Üldiselt esineb must riikide rahvus- või lipuvärvides harva. Hiljem on meie lipuvärvidele omistatud abstraktsemaid tähendusi: sinist tõlgendatakse kokkukuuluvuse ja sõpruse märgina, valget kui lootuse ehk helgema tuleviku poole püüdlemist. Valget on samastatud ka aususega. Kindel on siiski vaid üks: tudengid mõtlesid värvikombinatsiooni välja kogu eesti rahva jaoks.

1882. aasta Suurel Reedel läks EÜS-i esimees Aleksander Mõtus rahvusvärvides mütsiga Tartu linna peale ning kohtas Eestimaa „kuradeid”: Saksa üliõpilased kiskusid tal mütsi peast ja tallasid jalge alla. Ülikooli kohus heitis Mõtuse kõrgkoolist välja, sest rahvusvärvide kandmiseks puudus luba, ning tollel tuli Tartust lahkuda. Mees jätkas õpinguid Peterburis. 1883. aastal õnnestus registreerida eesti üliõpilaste teaduslik selts, mis tohtis kasutada ka oma värve. Mõtuse vend võõpas ühe sõudepaadi sinimustvalgeks ning kinkis selle seltsile. Rahvusliku paadiga sõideti piki Emajõge. Üliõpilased tutvustasid oma kodukohtades rahvusvärve ning sinimustvalget kooslust hakati kasutama kohalikel sündmustel dekoratsioonina, riietuses või lintide ja märkidena. 1894. aastal oli Tartu lauluväljak üldlaulupeo ajal ehitud sinimustvalgete lintidega ja paar koorigi lehvitas vastavaid lippe. Kaks aastat hiljem Tallinna üldlaulupeol ei lubanud Vene riigivõim rahvussümboolikat kasutada, aga ka sinna ilmus kolm laulukoori sinimustvalge lipuga.

1905. aasta revolutsiooni päevil toodi EÜS-i lipp Tartus esimest korda avalikkuse ette. Jaan Tõnisson teatas ülikooli aulas äärmiselt pahempoolselt meelestatud muulastest üliõpilastele: „See ei ole teie, vaid meie, eestlaste ülikool!” Sestap tungiti rongkäigu ajal lipule kallale ja kehavigastusi said nii Jaan Tõnisson kui Karl Eduard Sööt. Viimane juhatas ikkagi, verine taskurätt pihus, ühislaulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Nii kujunes sinimustvalge poliitiliseks võitluslipuks. Märtsis 1917 Peterburis toiminud 40 000 eestlase rongkäigus, millega nõuti Eestile autonoomiat, kanti hulgaliselt rahvuslippe. Ettevõtmine mõjutaski Ajutist Valitsust andma Eestile autonoomiat. Nüüd hakkasid Eesti sõjaväelased ohvitseri tunnusmärgi juures kandma rahvusvärvides linti. Vabadussõda võideti sinimustvalge lahingulipu all, millest tulenevad Vabaduse Risti põhivärvid.

Sinimustvalge all kuulutati 1918. aasta veebruaris välja Eesti iseseisvus ja pärast Saksa okupatsiooni lõppu heisati trikoloor 21. novembril riigilipuna Pika Hermanni torni. Vabadussõja järel leiti, et riigilipu küsimus tuleb otsustada Riigikogul, kes võtab vastu riigilipu seaduse. Seaduse ettevalmistuskomisjoni tööd juhtis kindral Johann Laidoner. Komisjonile esitati läbivaatamiseks mitmeid kavandeid. Soovitati teiste Põhjamaade eeskujul võtta kasutusele ristiga lipp. Inglismaal elav perekond Tofer uskus, et lipu värvid saavad olla ainult valge, kuldne ja punane, sest neid värve on kõige kaugemale näha. Nende pakutud variandid olid punane põdrapea valgel taustal või must põdrapea kuldsel põhjal. Ka pakutud toonide sisule oli perekond mõelnud: valge tähendanuks puhtust, punane tuletanuks meelde vabaduse eest valatud verd, kuldne märkinuks vabadust ja must meenutanuks orjaaega. Põder olevat parim variant sellepärast, et see loom on Eesti metsade kuningas, vapper, kiire ja vastupidav, samas mitte ründaja (riigi tasandilt lähenedes agressor), vaid üksnes kaitseb end vajadusel. 27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipuseaduse ning võistluses oli peale jäänud juba tuttav sinimustvalge. Riigilipu normaalsuuruseks määrati 105 X 165 sentimeetrit ning laiuse ja pikkuse vahekorraks 7:11.

Umbes täpselt 18 aastat hiljem (21.06.1940) rebiti Eesti riigilipp Pika Hermanni tornist maha ning asendati punalipuga. Saksa okupatsiooniperioodil võis rahvussümboolikat kasutada, aga mitte riigilipuna. 21. septembril 1944 lehvis sinimustvalge mõne tunni Pika Hermanni tornis, järgneva poolsajandi vältel oli rahvusvärvide kasutamine võrdsustatud kuriteoga. Riigilipu tagasitulek märkis taaskord võõrvõimu lõppu ja iseseisva Eesti naasmist. Nüüd heiskame sinimustvalge uhkelt vabariigi sünnipäeval, võidupühal, taasiseseisvumispäeval ning veel 13 lipupäeval.

Meie rahvuslipp on ühtlasi vabaduse lipp. Sinimustvalge oli, on ja jääb Eesti riikluse sümboliks – pole oma lippu, pole ka riiki. Harjumuspärase lipu lehvimine Pikas Hermannis on rahuaja ja turvalisuse märk. Kuna hommikuti kaigub üle vanalinna hümn ja õhtuti „Mu isamaa armas”, valdab meeli kodune tunne – „Esialgu on kõik korras.”

Tallinna 21. Kool, 12. klass

Sindi sepad tegid käed saviseks

Saturday, May 30th, 2009

laup-prnmaa-valdades-043Nagu varem kokkulepitud, süütas keskpäeval Andres Grimm ääsitule põlema. Kümmekond sepaõpilast takseeris uudihimuliku pilguga noore Andrese tegevust. Hiljem lisandus esimestele veel mõnikümend sepaselli. Poiste seas võis äratunda ka 9 aastase tüdruku Kristin Lindreti, kes möödunud aastal saadud esimeste kogemuste põhjal võttis täna sepahaamri hoopis julgemalt kätte. Peamiselt sepistati naelu. Igaüks, kel päevajooksul sepatööga vähemalgi määrallaup-prnmaa-valdades-035 kokkupuudet oli, sai endale ka nimelise plekist märgi, mille võis lausa ise vastava seadmega valmis teha. Et töömeestel lõbusam oleks ja märgi rinda torkamine pidulikumalt mõjuks, selleks tagusid väikesed tütarlapsed trumme.

Sepatöö on üks vanemaid käsitöid. Eesti alade laup-prnmaa-valdades-074vanemad kirveste ja käevõrude leiud pärinevad varasest rauaajast, mis kestis 6. sajandist e.Kr. kuni 1. sajandini p.Kr. Eestiski leidus rauamaaki, mis oli küll vähekvaliteetne järve- ja soomaak. Vahetult eestlaste muistse vabadusvõitluse eel, mis jääb nooremasse rauaaega 10.-13. sajandil, sai sepatööst peamine käsitöö liik. Sepad tagusid igapäevaseid tööriistu: nugasid, kirveid, sirpe, vikateid, kuid valmistati ka relvi. Teada on Saaremaa head relvameistrid.laup-prnmaa-valdades-052

Viimastel sajanditel kujunesid välja külasepad, kes olid tavaliselt vähese maaga talupojad. Taludele vajalikke tööriistu valmistades andis küla vastutasuks seppadele maad elamiseks, loomade karjatamiseks ja sepikoja asutamiseks. Sepa töödeks oli tööriistade ja tarbeesemete tegemine, laup-prnmaa-valdades-088hobuserautamine, põllutööriistade parandamine ja muu seesugune.

Sepatöö oskused anti pärandina isalt pojale edasi. Õppimiseks kulus enamasti 3 aastat, et hakata päris iseseisvalt tööle. Täiesti omaette ametiks aga hakkas sepatöö muutuma 19. sajandil, eriti Lõuna-Eestis. Sama sajandi keskpaigast alates võeti kasutusele mitmeid uusi tööriistu nagu viil, vabrikus valatud alasi, kruustangid ja puurmasin.laup-prnmaa-valdades-239

Sõna ‚sepp’ tähendas erioskusega meistri üldist nimetust. Nii tuntakse tänapäevalgi puuseppa, kullaseppa, pottseppa. Räägitakse, et pottsepa amet võib olla väga vana, ulatudes näiteks Jaapanis 12 000 aasta tagustesse aegadesse, mil olevat valmistatud maailma vanimaid savinõusid.

laup-prnmaa-valdades-246Eilsel sepatöö päeval üllatas Viljar Viik kõiki selle sellega, et hakkas Sindi Avatud Noortekeskuse ees autost iseäralikke asju väljavõtma. Kohe sai selgeks, et muidu kõva matkajana ja kõrgete mägede vallutajana endale kuulsust kogunud mehe jaoks on käed lahti kõige jaoks. Möödunud aastal vasardas sama maja ees rauda, nüüd asus savist nõusid voolima ja õpetas noortelegi kuidas asi üldiselt käib. Alguses näis nagu oleks kõik poisid sepa Andrese lähedalt põgenenudlaup-prnmaa-valdades-235 Viljari juurde. Varsti siiski seis tasakaalustus uuesti ja tööd jätkus võrdselt nii seppadele kui pottseppadele. Pealegi said kõik ühel päeval korraga kahte ametit proovida.

Esimesena sai oma savikruusi valmis Ailar, kes seejärel rahulolevana laua taha seina äärde maha istus. Viimase naela tagus valmis aga noortekeskuse juhataja Helle Vent, kes sel aastal otsustas veel enne tööpäeva lõppu presendist põlle ettepanna ja kunagiselt õpilaselt Andreselt algseid sepatöö võtteid õppida.

11) Marleen Rivimets: Mõeldes sinimustvalgele, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Saturday, May 30th, 2009

Eestimaa on meie kodu. Aga igal kodumaal on ka oma lipp, millel on kindlad värvid. Meie lipu värvid on sinine, must ja valge. Need värvid tähendavad igaüks midagi kindlat, sinine – Eesti ilusat sinist taevast, must – Eestimaa mulda musta mulgi kuube, valge – lihtsalt valget lund või valgust parema elu poole.

Eesti riigilipp on ühtlasi rahvuslipp. Ta on ristkülik, mis koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11, lipu normaalsuurus on 105 korda 165 sentimeetrit.

Eestis on olnud erinevaid lippe, kuid samade värvidega. Miks küll samad värvid, kas need värvid sobivad just Eestile? Seda peab uurima. Aga mõeldes sinimustvalgele, siis on see värvivalik igati hea olnud! Selles ju kahelda ei saa. Aga mina ise tahaksin lipule teha ka kas punase või kollase risti, sest see iseloomustaks seda, et Eestis on olnud aegade jooksul palju verevalamist, ja kollane tähistaks samas seda päikest, mis meil on. Aga need värvid on ilusad, eks?

Pühade ajal pannakse üle Eesti lipud välja. Näiteks iseseisvumispäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval ja muude suuremate pühade ajal. Aga Eesti lippu võiks olla rohkem näha, ta võiks nähtavamal olla. Rohkem pühade ajal välja panna! Kuskilt saab ju veel kindlasti välja uurida Eesti pühade kohta, mis vanasti olid, neid saaks tänapäevalgi kasutada, see oleks tore ja ma arvan, et neid päevi kindlasti on.

Aga miks lipuvärvid tähendavad just seda, millest ma enne kirjutasin, miks ei võiks teisiti olla? Et sinine tähendaks sinist pastapliiatsit, millega igavesti Eesti ajalugu kirjutada saaks, valge seda paberit, kuhu see kirja panna, ja et see paber kestaks igavesti, ja must Eesti autode põhivärvi. Need oleks lahedad. Kui Eestis, Tallinnas oli aprilli mäss, nägin, kuidas Eesti lipp põlema pandi, aga nii ju ei tohi. Kas niiviisi oleks tegijatel endil hea, kui neid ennast põlema panna, aga see, mis oli, oli kindlasti liiast. Eestit ja Eesti lippu peab hoidma, kaitsma, austama, aga mitte lõhkuma ja jalge alla tallama.

Meie koolis on Eesti lipp pidevalt üleval. Ja kui on Eesti aastapäev, joonistame lippe ja muid Eesti sümboleid. Aga meil koolis on Eesti lippe lausa kaks ja meie koolis ongi hea just see, et me peame lugu Eesti lipust ja üleüldse Eesti pühadest. Nagu ütlesin, üks lipp lehvib meil koolimaja tornis iga päev, aga teine on kõige auväärsemal kohal, kooli iga tähtsama ürituse ajal.

Eesti lipu värvid on erakordsed, sest kui hoolikalt vaadata, leidub neid Eestis üllatavalt palju. Esimene sinimustvalge lipp pühitseti ja õnnistati sisse Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. aastal. Järgnevate aastakümnete jooksul sai sinimustvalgest lipust Eesti rahvuslipp.

Esimese määruse Eesti riigilipu kohta võttis vastu Eesti Vabariigi ajutine valitsus 21. novembril 1918. aastal. 1922. aasta juunis kinnitas Riigikogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.

Uuesti ilmusid Eesti rahvusvärvid avalikkuse ette aastatel 1987-1988, kui sai alguse Eesti vabanemine ja taasiseseisvumine. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp taas 24. veebruaril 1989. a. 1990. a. augustis antud seadusega otsustati sinimustvalge lipp uuesti riigilipuna kasutusele võtta; Eesti lipu seadus kuulutati välja 5. aprillil 2005. aastal.

Ja veel mäletan seda, kui olümpiamängudel heisati Eesti lipp tagurpidi. Sest see asi oli kõik veel nii uus, et keegi ei teadnudki, kumbapidi meie lipp õigesti on.

Arvutist lugesin, et selgituseks on kirja pandud, mida Eesti lipu värvid tähendavad:

S i n i n e – väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti on see ustavuse sümboliks;

M u s t – pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks;

V a l g e – sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort.

Eesti on pidanud palju oma vabaduse eest võitlema. Ja paljud inimesed on just meie pärast enda elu andnud. Ja samas ka enda pere eest võidelnud, nemad, just nemad, nägid meie pärast nii palju vaeva. Neil oli ju ka väga raske. Aga meie saame nende inimeste nimed kivisse raiuda ja neid igavesti mäletada, sest just nemad on need, kes tegid Eesti lipust Eesti lipu! Ja meie austav ülesanne on sellest lugupidada ja selle vääriliseks kasvada!

Simuna Kool, 5. klass, juhendaja Krista Ustav

10) Karl Haljasmets: Lipp kui riikluse sümbol, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Friday, May 29th, 2009

Paar nädalat tagasi, 24. veebruaril, vaatasin aknast välja ja silma hakkasid arvukad lipud, mis väljas lehvisid. See oli Eesti Vabariigi aastapäev. Sinimustvalge värvikombinatsioon on omandanud rahva seas väga erilise tähenduse. Mis on selle põhjus?

Lipp on sümbol, millega tänapäeval väljendatakse oma riiklikku või kogukondlikku kuuluvust. Meie lipu lugu algas 1881. aastal, kui avaldati Eesti Postimehes üliõpilase Jaan Bergmanni luuletus „Eesti lipp”, kus Eesti värvideks nimetati helesinine, must ja roheline. Helesinine sümboliseeris usku, et kuni kestab taevas, jääb alles ka Eesti rahvas. Must viitas minevikule ja rahvuslikku väärtust rõhuvale kuuele ning roheline väljendas lootust, et Eesti saab uueks, nagu loodus igal kevadel. Vironia korporatsiooni asutanud eestlased valisid oma värvideks selle värvikolmiku, aga asendasid Hugo Treffneri soovitusel rohelise valgega, mis pidi sümboliseerima rahva püüdlemist valguse poole. Läks paar aastat mööda ning 1883. aastal kuulutati Eesti Üliõpilaste Selts sinimustvalge hoidjaks ning aasta hiljem õmbles Tartu Ülikooli eesti keele lektori Karl August Hermanni naine Paula lipu valmis. Lippu ei õnnistatud Tartus, kuna kardeti baltisakslaste provokatsioone, aga Otepää kirikuõpetaja Burchard Sperrlingki ettepanekul tehti seda Otepääl. Lipp õnnistati 4. juuni õhtul kui kogu Eesti lipuna ja sellest ajast peale levis ta üle maa. Eessti rahvas võttis lipu väga kiiresti omaks, kuna nende värvidega tekkis inimestel side.

Nüüd, kui eestlastel oli kujunemas tugev rahvussümbol, mille kaudu näidata ennast iseseisva kultuurilooga rahvana, ei tähendanud see siiski seda, et igal pool hakati demonstratiivselt lippu lehvitama ja nõudma suuremat enesemääramisõigust. Aeg oli veel liiga raske. Esimest korda toodi sinimustvalge lipp avalikult välja 19. oktoobril 1905, kui korraldati meeleavaldus tsaari oktoobrimanifesti toetuseks. Meeleavaldusest peale muutus sinimustvalge lipu väljatoomine järjest tavalisemaks. See oli kõige selgem oma iseseisvumissoovi väljendus. 1917. aastal, kui eestlased nõudsid omale suuremat autonoomiat, võis lippe juba kõikjal lehvimas näha. 23. veebruaril 1918 kuulutati meie lipu lehvides välja juba Eesti Vabariik.

Vabadussõja ajal kinnistusid need kolm värvi üha rohkem rahva teadvusesse. Samas on meie lipulugu nagu üks hea põnevusromaan, sest pärast Vabadussõda ei kinnitatud seda ametlikult Eesti sümboliks ning selle saatus polnud sugugi kindel. Avaldati arvamust, et värvikolmiku sümmeetria ei sobi uue riigi sümboliks, kuna meenutab värvide järjestuselt Serbia, Vene ja Saksa trikoloori. Taheti paigutada lipuvärvid samasuguse šablooni järgi, nagu need olid tollastel Põhjamaadel ja Soomel. Eesti rahval jätkus jaksu käia omapead ning teha nii, nagu näis loomulikum ja oli saanud tavaks, mitte võtta eeskujuks mõne teise riigi rahvussümbolite kujundust. Eriti ägedalt seisid lipu muutmisele vastu kirjamees Karl August Hindrey ja Eesti Vabadussõja kangelane, kontradmiral Johan Pitka. Vana lipu säilitamise poolt olid kõik Vabadussõjas sõdinud, sest sinimustvalge lipu all võideldes kaotasid paljud oma elu.

Seoses Eesti vägivaldse annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt, kõrvaldatakse esimest korda, 1940. aasta 21. juunil, Pika Hermanni tornist Tallinnas sinimustvalge lipp ja asendatakse punasega. Sõjaõnne pöördudes, kolm aastat hiljem, langetatakse meie lipp pikaks ajaks lõplikult ning asendatakse võõrvõimu omaga. Meie rahvusvärvid olid muutunud keelatuks, aga ometi neid ei unustatud ja nad muutusid järgneva poolesaja aasta jooksul üha kallimaks. Värve pandi näiteks tarbeesemetesse – sokid, kindad, nukud ja sulepead. See oli vastupanu vägivaldsele okupatsioonile ning kuigi okupatsioonivõimud igasuguseid sarnaseid katseid vihkasid, ei saanud nad rahvusvärve ka täiesti ignoreerida. Sinine ja valge värv esinesid vähemalt uues lipus ja ka üliõpilaste mütsis Tartu Ülikoolis. Paguluses olevaid kirjanikke inspireeris sini-must-valge värvikombinatsioon ja paljude hulgast võib esile tõsta Eduard Tubina loodud soololaulu Kalju Lepiku luuletusele „Nägemus”.

Aastad möödusid, kuid mõte vabadusest ei olnud kadunud kuhugile ning selle kõige selgemaks väljenduseks muutusid kolm värvi – sinine, must ja valge. Okupatsiooni ajal oli lipuheiskamine märkimisväärne julgustükk, kuna sellele järgnes tavaliselt vabadusekaotus. Samas julgeid inimesi leidus ja aeg-ajalt oli jälle näha rahvuslipu kerkimist. Vabadusvõitleja Enn Tarto sõnul tekkis sini-must-valget lippu lehvimas nähes inimestes alati tunne, et „kõik ei ole veel kadunud”, et „Eesti elab…”. Nii tõusis sinimustvalge värvikombinatsioon esile üha rohkem, kui rahva lootuse hoidjana.

Mõte vabadusest ei kadunud kuskile, kuid tuli oodata kannatlikult oma aega. Liberaliseerumisega Nõukogude Liidus muutus üha enam võimalikuks oma rahvusvärvide näitamine ilma kartuseta, et sellele järgneb karistus. Esimesena tõusis rahvuslipp 1987. aastal Võrus. 15. aprillil muinsuskaitsepäevadel toimus ajalooline rongkäik, kus osalejatel oli kaasas kolm kangast, mis moodustasid kokkupannes Eesti lipu. Nii läks kõik omasoodu, kuni varsti ei näinud ühtegi koosviibimist ilma rahvusvärvideta. Lipp näitas selget soovi omada enda riiki ja vabaneda võõrvõimu alt. 8. mail 1990. aastal kell 11.23 sai Eesti Vabariik tagasi oma riiklikud sümbolid ning siit oli vaid väike samm päris oma riigini. 1991. aasta 20. augustil ennistati lippude lehvides sõltumatu Eesti Vabariik.

Lipulugu näivat taasiseseisvumisega saanud suurepärase lõpu, kuid ometi ootab ees veel üks üllatus. Esimese rahvuslipu saatus oli siiani teadmata. Selle suutis juuraüliõpilane Karl Aun 1943. aastal peita oma Läänemardi kodutalu korstnajala alla. Lipp oli pandud teraskasti ja keevitaja ütles, et kast peab vastu ainult kümme aastat. Saladust hoiti kiivalt aastakümneid. 1991. aasta 26. detsembril alustati korstnajala juures kaevetöödega ning kell 16.54 laotati lahti üllatavalt heas seisukorras ajalooline trikoloor, mis oli otsekui ärganud nõidusunest. Põlustatud rahvuslipp oli jällegi väljas ning nüüd loodetavasti lõplikult.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv seitse ütleb, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Kahtlemata ei kujutaks ükski eestlane ettegi teistsuguseid värve. Meie lipp sobib väga hästi iseloomustama kogu eesti rahva ajalugu. Raske oleks unistadagi seiklusrikkama elulooga lipust, mille värvid on nii erilise tähenduse omandanud. Vaid kümnendik maailma lippudest on vanemad kui sada aastat. Eesti lipp kuulub nende hulka. Samad värvid on vaid Aafrikas asuva Botswana lipul, kuid teises järjekorras. Meie lipp on imetlusväärselt eriline igas mõttes. Sinimustvalge värvikombinatsioon on minu jaoks muutunud meie rahva kestvuse sümboliks.

Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass

9) Sven Anderson: Lipp kui riikluse sümbol, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Thursday, May 28th, 2009
puuskulptuuri-lopet-077

Sven Anderson

Maarjamaa on kõigi eestlaste maa, mida ülistab lipp. Sellel kaunil maal voolab endiselt esivanemate veinipunane, jääkülm veri. Sellesse oleme uputanud kõik meid piinavad mineviku ja oleviku mured. Ajaloost kirjutame peaaegu iga päev, püüdes nooremale põlvkonnale selle olulisust sisendada. Ebameeldivad küsimused peletame eemale jaanalinnu meetodil. Kõigist elu painavatest probleemidest oleme teinud turistidele ja endile meeldejäävad vaatamisväärsused. Samamoodi kohtleme riikluse peamist sümbolit – sinimustvalget trikoloori.

Riiklus tähendab igale eestlasele erinevat mõistet. Ühele võib see tähendada demokraatlikke seadusi, teisele oma riiki keset avarat Euroopat ja kolmandale tsivilisatsiooni. Minule on riiklus, kus ma olen üks riigist ehk üks miljondik kogu rahvastikust. Täna küsime, kuidas rahvas saaks olla kasulik riigile? Tekib loogiline küsimus: kas riik on eraldiseisev organisatsioon? Võibolla on raskete katsumuste tagajärjel muutunud eestlase lemmiktoiduks tõesti teine eestlane. Riikluse kui rahva ühtsus on muutnud meie rahutuid hingi läbi sajandite. Esmakordselt tõusis selleks vajadus alles aastal 1030, kui toonase nimega Estland’i rahvas seisis vastu Vene suurvürstile. Pärast seda on meid püüdnud endale allutada mitmed võõrrahvad, sundides põliselanikke suuremal või vähemal määral loobuma oma identiteedist. Igal ajastul on riikluse väljendamiseks vastavalt poliitilistele suundadele peetud peamiselt graafilist sümboolikat, sealhulgas lippu. Tänapäeva eestlastele niivõrd loomulikuna, lausa igapäevasena tunduva sinimustvalge lipu vajadus tekkis mitmeid põlvkondi hiljem, alles siis, kui kogu elanikkond võis südames esimest korda tunda võimalust eksisteerida oma riigina. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil õnnistatud lipp võis olla mõeldud algselt, salamisi, riigilipuks. Politiliselt oleks tegu tolleaegses võimuruumis korrektse keerdkäiguga, võõrvõim laiutas oma käsi võimsa tsensorina igal pool. Sinimustvalge võis tähendada inimestele lootust vabale rahvale, oma keelele ja kultuurile. Esimese Eesti Vabariigi ajutise valitsuse ajal sai sinimustvalge lipp ametlikult riigi sümboliks. Inimesed hakkasid seostama sinimustvalget lippu Eestimaa, selle rahva, kultuuri ja keelega. Tekkis ühildumine sümboli ja riigi vahel. Aja möödudes sai sinimustvalge sümboliseerima kogu eestlaskonda kui kultuuriliselt arenenud maailma rahvusriiki.

Jõulud, lihavõtted, vabariigi aastapäev või jaanipäev – need on traditsioonilised päevad, mida tähistame kui kindlaid ja muutumatuid sündmusi, olenemata ajastust ja põlvkondade erimeelsustest, kinnitume jäägitult sellistesse sündmustesse. Traditsioonid väljendavad kinnitumist vanasse, elamist möödunud aegade kommete järgi. Samamoodi kinnitume lipuga seonduvasse. Haakumise tagajärjel kannatab lipp, vahet ei ole, milline on ideoloogia või millise riigiga on tegu. Iga mööduva hetkega mõtleme rohkem ja rohkem minevikusündmustele, unustades ära olevikus toimuva. Sügavad ja kaunid teadvuslikud kogemused mööduvad meist sama kiiresti kui Tokyost Kyotosse tuhisev kiirrong. Pidustused seotakse nähtamatu minevikuillusiooni küüsi. Vanemad põlvkonnad rõõmustavad sinimustvalge lipu all kogetud hetkede üle. Vaimusilmas elatakse taas läbi kauneid noorushetki, koledat ja muserdavat sõjatraagikat. Noorem põlvkond on juba neist ette rutanud ja tunneb ajaloost tingitud ahelate ees rahutust, põgeneda soovitakse koolis pähe pandu eest. Vanemaks saades loobub kunagi nooruses vastuhakku üles näidanud koolipoiss või –tüdruk sellest ja jätkab mandunud rahus moderniseeritud viisil esivanemate tehtud toiminguid. Üheks selliseks võin tuua näite rahva suhtumisest haridusse. Haridusest on saanud pillerkaar. Vanem põlvkond ei ole nõus muutustega kaasa minema, kuniks uuem ei ole suuteline neile ise tööle minnes pensioni tagama. Sarnaselt hoidsime kinni vanadest uskumustest, kuniks sattusime ristiusu kütkeisse. Me ei saa tagasi tuua minevikus toiminud süsteeme, norme ega suhtumist. Illusiooni varju peidame lehvima oma lipu. Kas tõesti oli lipul minevikus rohkem tähtsust kui praegu või ei talu me olevikus riikluse sümbolina sinimustvalget enam lihtsalt välja?

Noortele pannakse alatasa pahaks nende iha saada kõigega, mis käsile on võetud, kiiresti lõpule. Vanemad inimesed ei taha kuulda, et põhjus võib olla neis endis. Kinnistumise hinnaks on lõpuks vaimse taandarenguga elanikkond. Inimene kaotab võime olla loov. Meie põlvkond on sellega edukalt toime tulnud. Juba teise klassi õpilane on kinni inimese õiges joonistamises.

Üks inimese parimaid omadusi on rahutus, sest see on ainus leek, mis võib Eestimaal elu edasi viia. Minevikust tuleb õppida, et tehtud vead ei korduks. Oluline on elamine olevikus, tajudes kõike, mis käsile on võetud. Vahel on neid kogemusi tõesti raske taluda, kuid siiski on see väärt, et neid tunda julgelt ja täiel rinnal. Sama on kodumaa lipuga, mis kannab kaasas mineviku raskeid ja helgeid sündmusi. Tajuda tuleb lipu tähendust olevikus. Lipupäeval tuleb kogeda emotsioone trikoloori olemasolust, mitte sellest, mis vaevab meid mineviku tuules. Lipp eksisteerib sümbolina riiklusest, riikluse enda pärast, mitte sellepärast, missugune tähendus sel varem oli. Siinkohal sobib näide sinimustvalge lipu õnnistamisest. Päeval, mil trikoloor pühitseti, ei mõeldud sellele, mida toob järgmine päev või mida minevikutavad ette nägid. Lippu nähti juba siis omamoodi riikluse sümbolina. Täna näeme lippu ka vabariigi sümbolina.

Riiklus tähendab erinevaid mõtteid ja ideid meile kõigile. Minevikus oli sinimustvalge meie salamõtetes, meie oma vaba riigi sümbol. Ajapikku lipu tähendus riikluse sümbolina muutus ja muutub vastavalt põlvkondadele ka tulevikus. See võib tugevneda või ka nõrgeneda – kõik see sõltub meist endist. Suudame me jääda iseendaks ning vabaneda mineviku ja tuleviku tekitatavatest piinadest, elades hetkes, kogedes täielikult iga hingetõmmet ja olles uhke oma riikluse sümboli üle.

Sindi Gümnaasium, 12. klass

Maarjamaa on kõigi eestlaste maa, mida ülistab lipp. Sellel kaunil maal voolab endiselt esivanemate veinipunane, jääkülm veri. Sellesse oleme uputanud kõik meid piinavad mineviku ja oleviku mured. Ajaloost kirjutame peaaegu iga päev, püüdes nooremale põlvkonnale selle olulisust sisendada. Ebameeldivad küsimused peletame eemale jaanalinnu meetodil. Kõigist elu painavatest probleemidest oleme teinud turistidele ja endile meeldejäävad vaatamisväärsused. Samamoodi kohtleme riikluse peamist sümbolit – sinimustvalget trikoloori.

Riiklus tähendab igale eestlasele erinevat mõistet. Ühele võib see tähendada demokraatlikke seadusi, teisele oma riiki keset avarat Euroopat ja kolmandale tsivilisatsiooni. Minule on riiklus, kus ma olen üks riigist ehk üks miljondik kogu rahvastikust. Täna küsime, kuidas rahvas saaks olla kasulik riigile? Tekib loogiline küsimus: kas riik on eraldiseisev organisatsioon? Võibolla on raskete katsumuste tagajärjel muutunud eestlase lemmiktoiduks tõesti teine eestlane. Riikluse kui rahva ühtsus on muutnud meie rahutuid hingi läbi sajandite. Esmakordselt tõusis selleks vajadus alles aastal 1030, kui toonase nimega Estland’i rahvas seisis vastu Vene suurvürstile. Pärast seda on meid püüdnud endale allutada mitmed võõrrahvad, sundides põliselanikke suuremal või vähemal määral loobuma oma identiteedist. Igal ajastul on riikluse väljendamiseks vastavalt poliitilistele suundadele peetud peamiselt graafilist sümboolikat, sealhulgas lippu. Tänapäeva eestlastele niivõrd loomulikuna, lausa igapäevasena tunduva sinimustvalge lipu vajadus tekkis mitmeid põlvkondi hiljem, alles siis, kui kogu elanikkond võis südames esimest korda tunda võimalust eksisteerida oma riigina. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil õnnistatud lipp võis olla mõeldud algselt, salamisi, riigilipuks. Politiliselt oleks tegu tolleaegses võimuruumis korrektse keerdkäiguga, võõrvõim laiutas oma käsi võimsa tsensorina igal pool. Sinimustvalge võis tähendada inimestele lootust vabale rahvale, oma keelele ja kultuurile. Esimese Eesti Vabariigi ajutise valitsuse ajal sai sinimustvalge lipp ametlikult riigi sümboliks. Inimesed hakkasid seostama sinimustvalget lippu Eestimaa, selle rahva, kultuuri ja keelega. Tekkis ühildumine sümboli ja riigi vahel. Aja möödudes sai sinimustvalge sümboliseerima kogu eestlaskonda kui kultuuriliselt arenenud maailma rahvusriiki.

Jõulud, lihavõtted, vabariigi aastapäev või jaanipäev – need on traditsioonilised päevad, mida tähistame kui kindlaid ja muutumatuid sündmusi, olenemata ajastust ja põlvkondade erimeelsustest, kinnitume jäägitult sellistesse sündmustesse. Traditsioonid väljendavad kinnitumist vanasse, elamist möödunud aegade kommete järgi. Samamoodi kinnitume lipuga seonduvasse. Haakumise tagajärjel kannatab lipp, vahet ei ole, milline on ideoloogia või millise riigiga on tegu. Iga mööduva hetkega mõtleme rohkem ja rohkem minevikusündmustele, unustades ära olevikus toimuva. Sügavad ja kaunid teadvuslikud kogemused mööduvad meist sama kiiresti kui Tokyost Kyotosse tuhisev kiirrong. Pidustused seotakse nähtamatu minevikuillusiooni küüsi. Vanemad põlvkonnad rõõmustavad sinimustvalge lipu all kogetud hetkede üle. Vaimusilmas elatakse taas läbi kauneid noorushetki, koledat ja muserdavat sõjatraagikat. Noorem põlvkond on juba neist ette rutanud ja tunneb ajaloost tingitud ahelate ees rahutust, põgeneda soovitakse koolis pähe pandu eest. Vanemaks saades loobub kunagi nooruses vastuhakku üles näidanud koolipoiss või –tüdruk sellest ja jätkab mandunud rahus moderniseeritud viisil esivanemate tehtud toiminguid. Üheks selliseks võin tuua näite rahva suhtumisest haridusse. Haridusest on saanud pillerkaar. Vanem põlvkond ei ole nõus muutustega kaasa minema, kuniks uuem ei ole suuteline neile ise tööle minnes pensioni tagama. Sarnaselt hoidsime kinni vanadest uskumustest, kuniks sattusime ristiusu kütkeisse. Me ei saa tagasi tuua minevikus toiminud süsteeme, norme ega suhtumist. Illusiooni varju peidame lehvima oma lipu. Kas tõesti oli lipul minevikus rohkem tähtsust kui praegu või ei talu me olevikus riikluse sümbolina sinimustvalget enam lihtsalt välja?

Noortele pannakse alatasa pahaks nende iha saada kõigega, mis käsile on võetud, kiiresti lõpule. Vanemad inimesed ei taha kuulda, et põhjus võib olla neis endis. Kinnistumise hinnaks on lõpuks vaimse taandarenguga elanikkond. Inimene kaotab võime olla loov. Meie põlvkond on sellega edukalt toime tulnud. Juba teise klassi õpilane on kinni inimese õiges joonistamises.

Üks inimese parimaid omadusi on rahutus, sest see on ainus leek, mis võib Eestimaal elu edasi viia. Minevikust tuleb õppida, et tehtud vead ei korduks. Oluline on elamine olevikus, tajudes kõike, mis käsile on võetud. Vahel on neid kogemusi tõesti raske taluda, kuid siiski on see väärt, et neid tunda julgelt ja täiel rinnal. Sama on kodumaa lipuga, mis kannab kaasas mineviku raskeid ja helgeid sündmusi. Tajuda tuleb lipu tähendust olevikus. Lipupäeval tuleb kogeda emotsioone trikoloori olemasolust, mitte sellest, mis vaevab meid mineviku tuules. Lipp eksisteerib sümbolina riiklusest, riikluse enda pärast, mitte sellepärast, missugune tähendus sel varem oli. Siinkohal sobib näide sinimustvalge lipu õnnistamisest. Päeval, mil trikoloor pühitseti, ei mõeldud sellele, mida toob järgmine päev või mida minevikutavad ette nägid. Lippu nähti juba siis omamoodi riikluse sümbolina. Täna näeme lippu ka vabariigi sümbolina.

Riiklus tähendab erinevaid mõtteid ja ideid meile kõigile. Minevikus oli sinimustvalge meie salamõtetes, meie oma vaba riigi sümbol. Ajapikku lipu tähendus riikluse sümbolina muutus ja muutub vastavalt põlvkondadele ka tulevikus. See võib tugevneda või ka nõrgeneda – kõik see sõltub meist endist. Suudame me jääda iseendaks ning vabaneda mineviku ja tuleviku tekitatavatest piinadest, elades hetkes, kogedes täielikult iga hingetõmmet ja olles uhke oma riikluse sümboli üle.

Sindi Gümnaasium, 12. klass

Tutipäev Koidula pargis

Thursday, May 28th, 2009

tutipidu-010Täna keskpäeval hullasid mitmeid tunde järjesttutipidu-011 Pärnu põhikoolide lõpuklasside õpilased Koidula pargi purskaevu suures basseinis. Kuuldavasti mürati ka lastepargi vees. Ehkki lõpueksamid seisavad alles ees, peeti tänast tutipäeva eriti tervislikul ja jahutaval viisil, et eksamite eelne palavik laste päid üle ei kuumendaks. Linna haridusteabe põhjal võib sel aastal loota, et põhikooli lõetajaid on Pärnus 647 õpilast. Koidula pargis võis kohata vaid väikest murdosa kõige tutipidu-012kartmatumaid, kes jahedale ilmale vaatamata ei peljanud veelgi jahedamas vees koos riietega supelda. Neile, kel polnud tahtmist ise vette astuda,tutipidu-013 tulid naljamehed sõpradele appi ja heitsid ämbriga vett kaela. Keegi sellepärast nähtavalt ei pahandanud, kuigi ootamatult külma liigniiksuse püünisesse sattunud hetkeks küüru selga tõmbasid. Märja tõttu tihedalt ihu vastu liibuvates riietes tüdrukud seisid rahulikult paigal ega hoolinud üldsegi sellest, et mõned juhuslikud möödujad külmajudinaid tundsid. Erksama loomuga tüdrukud aga pihustasid võimsatest relvadest veejugasid ikka nende pihta, kes laskekaugusesse sattusid. Nukud ja teised pehmed karvased olid lausa betoonile ununenud.

8) Karmel Raadik: Eesti lipp minu kodus ja kodukandis, esseevõistluse „Eesti lipp 125” auhinnatud töö

Thursday, May 28th, 2009
parnu-lipu-paev-2009-071

Karmel Raadik (paremal) lipu päeval Pärnus, Rüütli platsil

Eesti Vabariigi üks sümboleid on riigilipp. Esimene sinimustvalge lipp valmis ja pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsile 125 aastat tagasi. Mul on hea meel mainida, et meie Vaimõisa külas on sündinud Gustav Heinrich Beermann, kes ise ja kelle järglased on olnud selle lipu sünni juures. Sugulus- ja hõimlussuhted ühendavad nendega minu kodutalu Reediku inimesi, sealhulgas ka mind.

Gustavi noorusaastad

Vaimõisa Katsepa talus sündis 7. mail 1832. aastal poeg Kustas Beermann. Kustase ristivanemateks said Vaimõisa mõisaomaniku Heinrich Nicolai von Wilckeni poeg Robert ja tütar Emilie Charlotte.

Vaimõisas kooli siis veel ei olnud, kuid mõisapreili Emilie käis vahetevahel Möldri talus lapsi õpetamas. Emilie lemmikuks oli tark ja terane talupoiss Kusti. Ristiema hoolitses, et Kusti võetaks Tallinna vaestelaste kooli tisleriks õppima. Hiljem ta oli samas koolis abiõpetaja ja sooritas ka kihelkonnakoolmeistri eksami. Heategijale tänuks tõotas noor õpetaja endale, et paneb oma esimesele tütrele nimeks Emilie.

Neist Vaimõisa juurtega inimestest kirjutamiseks tuleb puudutada mõne sõnaga Eesti lipu ajalugu, nii nagu see on ajalooraamatutes ja suguseltsi mälestustes.

Sinimustvalge lipu sünd

Gustav H. Beermann kutsuti 1863. aastal juhatama Põltsamaa kihelkonnakooli. Mitu Beermanni kooli lõpetanud õpilast asusid õppima Tartu ülikooli. Oli eesti rahvuslik ärkamisaeg ja eestlastest üliõpilased hakkasid asutama oma üliõpilaste ühendust.

Gustavi pojapoeg Christph Martin Beermann kirjutab perekonnakroonikas: kord küsisid ülikoolis õppivad vanaisa õpilased, millised võiksid olla eestlaste ühenduse tunnusvärvid? Vana koolmeister arvas: sinine kui isamaaustavust, must kui tõsidust ja sihikindlust, valge kui südamepuhtust väljendav värvus. Ettepanekuid värvustele ja värvuste tähendusele oli teisigi. Üliõpilased arutasid küsimust igakülgselt ja seltsi värvusteks otsustati võtta sinine, must ning valge.

Seltsi asutamise loa said üliõpilased 1883. aastal. Esialgu puudus seltsil lipp. Seltsi ajalooraamatus on kirjutatud: „Esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee algatab Dr. Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann 1884. aasta talvel või varakevadel Tartus. Abilisteks temale preilid Miina Hermann (hiljem heliloojana tuntud Miina Härma) ja Emilie Beermann.”

Nimetatud preili Emilie oli Gustav H. Beermanni kõige vanem tütar, Põltsamaa kihelkonnakooli tütarlaste käsitööõpetaja. Ta oli väga eestimeelne neiu. Lipp valmistati koolimajas kooli õmblusmasinaga. Võimalik, et täiskasvanute proua Paula, neiu Miina ja Emilie, kõrval olid neil abiks tol ajal koolis õppivad tütarlapsed, kes aitasid valmistada lippu ümbritsevaid narmaid. Olen mõelnud, et ma oleks meeleldi tahtnud olla nende koolitüdrukute hulgas ja aidanud neil narmaid punuda.

On säilinud käsikirjalised mälestused, milles Gustavi vanem poeg Christoph Wilhelm Beermann jutustab, kuidas tema vanem õde Emilie ostnud Põltsamaa riidekauplusest sinist, musta ja valget siidriiet, millest õmmeldi lipp. Isa puutöökojas valmistati lipule varras ja tema (Christoph) viis lipu Tartusse.

Seltsi liikmetel oli teada Beermanni perekonna osa lipu valmimisel ja nad valisid Christophi esimeseks lipuhoidjaks. Lipu Eesti Üliõpilaste Seltsile pühitsemisel Otepää kiriklas 4. juunil 1884 oli lipp Christoph W. Beermanni käes ja ta pidas piduliku kõne lipu ja selle värvuste tähendusest. Kahjuks ei ole kõne tekst säilinud ja me ei tea, kas ta lähtus isa soovitatud tähendustest.

Olgugi, et lipp valmistati ja pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsile, sai sinimustvalge värvustest kõikjal kasutatav rahvuslipp ja 1922. aastal Eesti Vabariigi riigilipp.

Tänapäeval on see lipp erihoiul Tartus Eesti Rahva Muuseumis.

Gustavil oli Vaimõisas palju sugulasi. Neid külastades viibis ta ka Reedikul, kus on praegu minu kodu. Tema vennatütar Ann Beermann-Hiob oli tol ajal Reediku perenaine. Minu vanaonule on Ann vanaema. Tänapäeval on Gustavi sünnimajast Katsepal säilinud ainult mõned maja vundamendikivid.

Gustav Beermanni tunti Eestis tegelikult rohkem kirikute ehitajana kui koollijuhina. Ta on olnud ehitusmeister kümne kiriku ehitamisel või taastamisel. Nende hulgas on suur Tallinna kahe torniga Kaarli kirik ja Tartu Peetri kirik, kuid ta on ehitanud ka koolimaju ja sildu.

Samuti on Reedikul viibinud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuhoidja Chr. W. Beermann, siis kui ta oli Järva praost, Järva Peetri kirikuõpetaja. Minu vanaonu, kes oli tol ajal kuueaastane, mäletab kui Christoph pidas raskesti haigele vanaisa Tõnisele koduse jumalateenistuse.

Arvatavasti on lipu õmbleja Emilie külastanud korduvalt Vaimõisas oma sugulasi ja viibinud ka Reedikul lelletütre pool.

Reediku liputavad

Enam ei ole ühtki mäletajat, kes teab millal püstitati esimene puidust lipumast Reediku õue muruplatsile. Arvatavasti , kolmekümnendate aastate algul, siis kui algas riigi poolt soovitatud kodukaunistamise hoogtöö. Iga korraliku talu õues pidi olema kõrge lipumast. Riigipühadel ja perekondlikel sündmustel lehvis mastis alati sinimustvalge riigilipp.

Pärast Teist maailmasõda saagis mu vanaema isa, Reediku Johannes lipumasti maha. Ta ei tahtnud samasse masti, kus varem oli lehvinud sinimustvalge, heisata kohustuslikku punalippu. Lipu heiskamata jätmisel oleks võinud mõni tähtis tegelane küsida: miks sulle nõukogude riigikord ja lipp ei meeldi? Suure talu peremees kartis sellist tähelepanu ja küsimust. Sellega võis saada „rahvavaenlase” või „nõukogude korra vastase elemendi” nimetuse, mille eest oleks võidud teda arreteerida ja perekond Siberisse sumisele saata. Lipumasti kohale kaevas peremees poolmädanenud aiaposti. Seda juhuks kui keegi oleks küsinud, kuhu mast on jäänud. Kadumist oleks saanud seletada, et mast oli mäda ja maha kukkudes võinud õnnetuse põhjustada.

Talu ilus villasest riidest sinimustvalge lipp oli peidetud rehetoa lakka suure heinavirna alla, et maja läbiotsimisel seda ei avastataks. Kahjuks hävis 1955. aastal tulekahjus maja koos lipuga.

Liputavad olid igal talul erinevad. Mu vanaonu jutustas lipu heiskamisest tädi pulmapäeva hommikul naaberküla Kõrvetaguse Aadul: „Läksime koos vanaisa Mihkliga lippu heiskama. Tõmmanud lipu üles, jäi vanaisa mõneks hetkeks veel masti juurde vaikselt ja sirgelt seisma ning käskis seda ka minul. Sama kordus ka õhtul lipulangetamisel. Ega ta ei öelnud miks, pidin sellest ise aru saama, et sellega tuleb riigilippu austada.”

Uue kõrge raudtorudest lipumasti paigaldas vanaonu Reediku õuele 1989. aastal. Taas lehvib riigilipp tähtsatel perekondlikel sündmustel ja lipupäevadel. Meie esimene lipp õmmeldi kodus ja sellega seisti 23. augustil 1989 Tallinnast Vilniuseni ulatuvas Balti ketis, kus inimesed seisid käsikäes ja nõudsid Eestile, Lätile ja Leedule vabadust.

Minu esimene koolipäev, 1. septembril 2003, oli meie peres väga tähtis sündmus. Päeva sündmused on jäädvustatud fotodel ja videol. Hommikul, enne ärasõitu kooli, heiskasime koos isaga koduõue masti sinimustvalge lipu, kus see lehvis uhkelt kuni päikeseloojanguni.

Kõik, mida mulle on jutustatud möödunud aegadest, Beermannidest ja sinimustvalge lipust, on väga huvitav ja armas. Soovin järgida Reeediku liputavasid. Olen muretsenud endale väikse sinimustvalge lipu, mis seisab alati mu toas kirjutuslaual.

6. klass, Märjamaa Gümnaasium, 6. klass