Inimene saab endale valida riigi, kus elada, kuid ta ei saa valida endale maad, kus sündida. On suur õnn, kui sünnimaa ja kodumaa on üks ja see sama. Nii on mulle räägitud ja nii on mind õpetatud. Aga kas ma ka tegelikult tajun, millest on jutt?

Ma olen tunduvalt noorem oma riigist. Vaba ja iseseisva Eesti olemasolu on mulle igapäevane, tavaline ja veidi hallimaiguline. Ta lihtsalt on. Üllataval kombel ei ole mul hirmu, et ta ära kaob. On olnud ehmatus ühel aprillihommikul, aga mitte hirmu. Seda võiks vist nimetada turvatundeks. Ja tegelikult on see ääretult mõnus ja kodune tunne. Mul on kodu ja kodumaa – on seda tänapäeva maailmas palju või vähe? Sellele küsimusele oskan ma kindlasti juba paarikümne aasta pärast vastata…

Selle oma riigi tavalise ja igapäevase olemasolu juurde kuuluvad ka erksamad hetked. Erinevad tähtpäevad ja pidustused. Ja nende päevade värv ei ole hall, vaid sini-must-valge. Need on meie riigilipu värvid. Sinimustvalge lipp on eesti rahva ja iseseisva Eesti riigi vast kõige üldtuntum sümbol. Valitud värvide tähendus on tõlgendatud mitut moodi. Üks kõige levinum seletus on, et sinine sümboliseerib kodumaa taevasina; must on kodumaa mulla, rahvusliku musta kuue värv; valge väljendab aga lootust ja vabadust. Kõik see kokku on oma, tuttav ja ka kohati tavaline… Vanemad on rääkinud teistsugusest suhtumisest ja ajast, mil ainuüksi selline värvikombinatsioon oli karistatav. Pika Hermanni tornis lehvis punalipp ja võimalusest, et seal võiksid taas olla mingid teised värvid, räägiti vaikselt ja ainult oma kõige lähedastematega. Nüüd on see aeg käes, aga miks me seda siis ei hinda? Miks käib üks lõputu nurisemine ja vingumine? Miks me ei oska jätkuvalt tunda rõõmu sellest, et meiesugusel tillukesel rahval on midagi nii erilist – oma vaba riik. Tänapäeva noor peab sageli popiks hoopis olla mitte nüüd lausa rahvuslikkuse vastane, aga näidata vähemalt oma üleolekut. Kodumaaarmastus on võrdväärne nohiklikkusega, aga nohik ei taha keegi olla… Popp on kiita välismaad ja laita kõike kohalikku. Pigem laulda võõramaiseid laule, mis sest, et valesti, kui tunda rõõmu eesti keelest…

Ma olen harjunud, et vaiksetel hommikutel ja õhtutel kostub minu koduni lipuheiskamistseremooniat saatev muusika. Igal koolipäeval näen selge ilmaga ka lippu Pika Hermanni tornis lehvimas. Lehviva lipu eriomadus, võrreldes teiste sümbolite ja tähistega, on tema võime köita vaatajate tähelepanu. Seetõttu tulebki lippu pidada üheks kõige tähtsamaks sümboliks. Sümboleid tuleb aga õppida mõistma ja hindama, sest ilu on vaataja silmis. Võib-olla on meie õpetamisega üle pingutatud, taheti meist nii teha uue riigi väärilisi tulevasi kodanikke, et ei tunnetatud piiri? Võib-olla seepärast me haigutame seal, kus peaks tundma uhkust, ja ajame selja sirgu ainult siis, kui me lipp heisatakse mõnel rahvusvahelisel spordivõistlusel.

Lipu kasutamine on rahvakultuuri tähtis osa. Tavalistel päevadel ei pane me enam tähelegi ametiasutustele või koolile heisatud riigilippu, aga pidupäevadel peaks ju lipud olema kõikjal. Miks siis viimase vabariigi aastapäeva puhul olid lipud ainult mõnedel majadel?

Iseseisval vabal maal ei peaks lippe heiskama ainult käsu korras, ametlikel lipupäevadel, vaid ka näiteks perekondlikel tähtpäevadel ja kas või heade sõprade küllatuleku puhul. Lipu heiskamine on ju alati meeltülendav sündmus, mis muudab ürituse pidulikumaks. Kodumaal on inimese jaoks eriline tähendus, mida ta igapäevaste toimetuste saginas ei pruugi endale teadvustada. Tehkem siis sellesse saginasse pause, et vaadata ringi ja hinnata seda, mis meil on.

Tallinna 21. Kool, 6. klass

Esimene sinimustvalge lipp pühitseti ja õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4.juunil 1884. aastal. Järgnevate aastakümnete jooksul sai lipust Eesti rahvuslipp. 1922. aasta juunis kinnitas Riigkogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pika Hermanni torni heisati lipp taas 24. veebruaril 1989. aastal.

Meie koolis on iga aasta 24. veebruari puhul ka aktus. Laulame Eesti hümni ja heiskame kõik, kogu koolipere koos, Eesti sinimustvalge lipu. Aktusel peavad õpetajad pikad kõned, mis aegajalt on liiga pikad ja muutuvad tüütuks, aga lippu heisates on kõigil uhke ja hea tunne sees. See on siiski meie lipp, mille eest on meie esivanemad võidelnud.

Ülemaailmsetel üritustel nagu eurovisioon ja spordivõistlused, on hea vaadata, kuidas lehvib teiste lippude hulgas ka Eesti lipp. Me oleme küll väike riik aga meid jagub kõikjale.

Naljakas on vaadata ka seda, kuidas osad ei tea, mis pidi tuleb meie lipp varda otsa panna. Õige järjestus ülevalt alla on sinine, must ja siis valge, osad on aga tagurpidi pannud.

Mõned aastad tagasi käisin ma Raplas Võidupüha paraadil. Seal oli palju inimesi ja paljudel olid käes Eesti lipud, millega nad uhkelt lehvitasid. Seal lendasid ka lennukid, mis vedasid järel Eesti lippu. See oli võimas vaatepilt. Seal jagati ka Eesti lipu värvidega käepaelu. Paljudel olid ka sinimustvalged maalingud põskede peal. Maast leidsime endale väikse sinimustvalge lipu, see oli mul tükk aega ka kodus alles, aga koer näris selle kahjuks katki.

Mõeldes lipu värvidele…

Lipu sinine sümboliseerib taevast. Mulle meenutab sinine kodu, sest meie maja ja katus on sinistes toonides. Sinised on ka minu lemmiklilled: rukkililled. Kevadel meeldib mulle ka ilusaid sinililli korjata. Ilusad selged sinised on ka mu isa silmad. Aegajalt on mu õde ka õuest tulles näost peaaegu sinine, see on üsna naljakas.

Must värv sümboliseerib mulda. Mullegi meenutab must värv mulda. Must on põllul muld, mis meid toidab. Must on ka kosutav öö, mida ma vajan rahulikuks uneks ja kasvamiseks. Issi on väga ilus peale korstna pühkimist, must ja tahmane. Väiksemana kartsin ma pimedust ja musta ööd, kuna arvasin, et kollid võivad tulla ja mind rünnata.

Valge värv sümboliseerib vaimuvalgust, lund ja kaskede valget koort. Mulle meenutab valge värv puhtust ja talve. Valge paksu lumega talv on tore. Valgest värvist õhkub palju rahu. Valge tähendab ka päeva, sedagi on mul hädasti vaja, et elada. Valged on ka võilille tutid, mida on kevade lõpu poole palju, neid on tore puhuda.

Mulle tundub, et värvid meie lipul on hästi valitud. Eesti lipp on ilus. Sinine, must ja valge sobivad meie lipule. Ükski teine värv ei suudaks öelda rohkem kui meie lipu värvid.

Eidapere Kool, 4, klass

Iga päev, kui jõuan kooli, võtab mind vastu koolimaja ees tuules lehviv sinimustvalge lipp. See rõõmustab mind alati, isegi sombuse või sajuse ilmaga tunduvad lipu värvid säravad ja värsked. Sinine, must ja valge – see on ju minu Eestimaa.

Sinine Eesti lipul on kui Eesti rannikut piiravad vaiksed mered ja ilus sinine taevas, mis vaatab Eestimaad. Sinised on esimesed varakevadised sinililled, mida kodumetsast korjamas käin. Sinine on rõõmu värv.

Must, see on me viljakas muld, mis rahvast raskeimalgi ajal nälga ei jäta. Minu linnakodu aias kasvavad õunapuud ja kreegipuud ning lumikellukesed ja tulbid, maal vanavanemate juures kasvatame veel kartuleid ning aedvilja. Mullast võrsub noor kevadine rohi, kõik põõsad ja puud saavad mullast toitu. Seega on must elu värv.

Eestimaa mustas mullas puhkavad vaenlastega võideldes surma saanud sõjamehed, aga ka kõik meie esiisad ja -emad. Nii on must ka leina ja mure värv.

Kuid iga muret saadab lootus, mis on nagu talvel maha sadanud värske lumi või nagu ilusad pehmed suvepilved. Valge on jasmiinipõõsas, mis kevadel mu aias lõhna laotab, valgeid õisi on kevadeti täis õunapuud, kirsid ja kreegid. Valge, see on puhtus ja ausus.

Kõik meie lipuvärvid on pärit Eestimaa loodusest. Need on rahu ja sõpruse värvid. Eestimaast on tihti sõjad üle käinud, eestlastel on tulnud sageli oma maad vaenlaste eest kaitsta. Siiski pole meie lipul punast – vere värvi. See näitab, et eestlased ei ole sõjaarmastajad. Minu rahvale on kallis rahu, ta soovib elada oma elu: harida põldu, kasvatada vilja, ehitada maju ning olla pere keskel.

Eesti lipp saab varsti 125-aastaseks. Minule on jutustanud vanemad inimesed, et oli selline aeg, kus meie lippu pidi peitma. Olen rõõmus, et praegu võib sinimustvalge lipp auga lehvida ning meid kõiki rõõmustada.

Mulle meeldib elada Eestis

Tartu Katoliku Kool, 4. klass

Autasustamisel Rüütli platsil võtab Aleksei Muzalevski vastu aukirja ja parimate esseede kokumiku

Soe talvine õhtu. Ilus laud kaetud säravalge linaga mille peal seisab ahjukana, ahjukartul ja mulgikapsad. Akna taga sajab paksu lund ja vastas maja peal lehvib Eesti lipp.

- Vanaema!

- Jah, Kalla. Mida tahad?

- Vanaema, aga miks Eesti lipp seal lehvib?

- Lipp. Täna on ju esimene jõulupüha.

- Aga mida värvid lipu peal tähendavad? Miks lipp seal üldse ripub?

- Tule, istu sülle. Ma jutustan sulle ühe loo, mida jutustas mulle minu ema, kui ma olin umbes sinu vanune.

Palju, palju aastaid tagasi, veel tsaari ajal, oli loodud Eesti Üliõpilaste Selts. Üliõpilased panid oma rühmitusele ilusa nime „Vironia”, ning otsustati oma rühmitusele teha lipp. Kuigi see oli alguses ainult seltsi lipp, siis hiljem kasutati seda sümbolina Eesti rahva võitluses võõra võimu vastu.

Inimesed olid veendunud, et värvid lipul peavad olema meie rahvaga seotud. Ja niimodi tekkiski sini – must – valge lipp. Must värv sümboliseerib Eesti maad, just niisugust nagu meil hoovis ja piinarikka mineviku võõrrahvaste ikke all.

- Vanaema, aga mida tähendab „ikke all”?

- See tähendab, et oli teise rahva võimu all. Aga nüüd ole tubli ja ära sega. Las ma lõpetan.

Sinine värv sümboliseerib taevast. Just seda sama sinist taevast võib näha koidikuti kevadel, kui päike pole veel tõusnud aga õues läheb juba valgeks. Valge värv sümboliseerib meie püüdluse valguse ning puhtuse poole.

- Näed, kui säravalge lina meil laua peal on. Ja vaata oma venda, kes istukil koristab tolmu, et meie vana vaip näeks välja nagu uus. Kõik see näitab meie püüdlust valguse ning puhtuse poole. Just niisugusena näeb välja meie elu Eesti lipu taustal. Need pole lihtsalt värvid, nad sümboliseerivad meie elu.

- Noh, kas nüüd said aru?

- Vanaema, aga kas see lipp on siis nii vana? See on pärit tsaaride ajast?

- Tsaaride. Ei, see on juba uuem lipp, kui originaali hoitakse alles Eesti Üliõpilaste Seltsis. Aga pea meeles! Iga lipp on püha ja seda on vaja kohelda samaväärselt.

- Oi kui tore, nüüd ma tean, mida jutustada kirjandis „Mis mulle meeldis talvevaheajal”.

Ma siiralt loodan, et niimoodi seda juttu räägitakse edasi põlvest põlve, et kõigil Eesti Lipp seonduks perega ja pereliikmete mälestustega.

Mustjõe Gümnaasium (vene kool), 12. klass

Pärnu jõgi pealpool Sindi paisu

Täna toimus Pärnu raekoja saalis järjekordne Sindi paisu teemaline käramine. Kokkusaamisel viibisid paisu omanik, harrastuskalurid, kalandusasjatundjad ja keskkonnaministeeriumi esindajana asekantsler Harry Liiv. Rahvast oli võrreldes viimase kogunemisega märgatavalt vähem. Võimalik, et ministri enda kohalolek toonuks saali puupüsti täis. Paraku keskonnaminister ise ei pidanud vajalikuks või ei võimaldanud ajagraafik rahvaga kohtuma tulla ehkki just nõnda oli kavandatud.

Kes on püüdnud asjade üldist seisu enamvähem pidevalt jälgida, nende jaoks polnud ei paisu arendajalt ega keskkonnaministeeriumi poolelt midagi oluliselt uut kuulda. Väljaarvatud mõned üksikud episoodid saalipoolelt, mida ei saanud eriti adekvaatse hinnanguna võtta kuna ei haakunud hästi põhiküsimusega.

Huvipakkuvaks muutus pooleteise tunni ettekannete ja küsimuste-vastuste vahetamise järel kohtumise kokkuvõttev sõnavõtt, milles Hans Soll tegi mitmeid tõsiseltvõetavaid kriitilisi viiteid. Kodanikualgatuse korras ellukutsutud survegrupi eestvedaja Hans Soll tegi paljastava avalduse eriti keskkonnaministeeriumi aadressil, millele kohalviibinud asekantsler Harry Liiv jättis täielikult vastamata, kuigi varem paistis ta silma osava rääkijana ja ebameeldivatele küsimustele sama leidlike vastustega.

Hans Soll tegi kokkuvõtva järelduse, et keskkonnaministeerium polegi kahe kohtumise vahepealsel ajal Sindi paisu küsimusega tegelenud. Ilmselt see oli ka põhjus, miks veel vahetult enne ministeeriumi poolt määratud kohtumise kuupäeva polnud ametnikel selgust, keda Pärnusse saata või kes peaks end paisu küsimustes ettevalmistama. Koguni sooviti kohtumist hoopiski edasilükata. Kriitikast ei pääsenud ka Sindi Linnavalitsus ja volikogu, kuna tema teada pole Sindi linn vähemalgi määral tegelenud lahenduse otsimisega, mis võimaldaks siirde- ja poolsiirde kalade pääsu teisele poole paisu.

Järgmine kohtumine planeeriti septembrisse. Siis tahetakse juba tõepoolest kohtuda ministriga, kellel on rahva ees poliitiline vastutus.

Ago Kungla tähistas 5. mail pikal teel ümmargust tähtpäeva. Kungla on mees, kes täiskasvanute nimistus Ülo Koodi, Hans Tekko, Ilmar Laaguse, Peeter Pilti, Venda Tammani ja paljude teiste kõrval jätnud oma nime kindlalt Pärnu veemootorispordi ajalukku.

Poja kingitud lipp

Kodumaja Sauga-Jõekalda tänaval asub veepiirist kõigest kümnekonna meetri kaugusel. Koduakna ees voolav Sauga jõgi on meest veega sidunud varajasest lapsepõlvest ega lase tal nüüdki elu ilma veeta kujutleda. „Veemootorispordiga hakkasin tegelema 27aastaselt,” meenutab Kungla 1967. aastat. Samaaegselt mõlkus mõttes võistluspaadi ehitamine. „Käisin ja uurisin teisi paate, võtsin salaja mõõtusid ja nuputasin, millise voolujoonega täpselt peaks aluse ehitama, et ta vee peal võimalikult nobedalt liiguks,” meenutab veemotosportlane üle neljakümne aasta tagust aega. 1968. aastal kulus 3-4 kuud, et teha esimene proovisõit.

Kungla omavalmistatud paadis

„VSÜ Kalevi meistriks olen tulnud mitmel korral. Eesti meistrivõistlustel olen saavutanud II ja III kohal 3 medalit, Päris meistriks siiski ei tulnud. Kahel korral olen osalenud NSV Liidu meistrivõistlustel. Parim koht oli VI-s,” nimetab spordimees oma tulemusi. 1972. a. ehitas ta teise võidusõidu paadi, millega täitis NSV Liidu meistersportlase normatiivi. „1973. a. sügisel lõpetasin võistluse ja müüsin paadi maha lätlastele, sain selle raha eest osta televiisori,” jutustab meistersportlane oma sportlaskarjääri järsust lõpetamisest.

15 aastat pärast võistlustest loobumist pani veesporti armastav isa oma poja Tarvo samasse paati, millé ta oli esimesena valmistanud. Paraku 4 aastat sõitu ei äratanud pojas suuremat huvi võistlusspordi vastu ja ta loobus.

Leningradi võistleja minek

Esimene paat on siiani kodus alles, mis asub kõrgel maja pööningul. Pidavat olema täiesti sõidukõlbulik. Tarvitseks vaid veele asetada ja käima tõmmata. Muuseumi eksponaadina pole tal kavatsust olnud paati säilitada ja kui kellegil peaks asja vastu huvi olema, saaks isegi kaupa teha.

Lisaks kahele mootorpaadile ehitas Ago 1985. a. ka Mini DN-klassi jääpurjeka spetsiaalselt oma pojale. Tuult püüdis DN- alus Optimisti purjega, kuid heaks lootuseks kogu ettevõtmine üksnes jäigi, sest ka jääpurjetamine ei tõmmanud Tarvot. Erinevalt isa spordi ja tehnika huvist paelub poega humanitaarvaldkond. Päris tuluta siiski jääpurjeka ehitamine ei jäänud ja pööningult seda ka ei maksa otsida, sest sellele leidus ostja. „Poeg sai müügiraha eest endale korraliku „Scott” firmamärgiga jalgratta, jääpurjekas ise on vist veel praegugi Pärnu Jahtklubi angaaris, aga päris kindel ma pole,” arutleb Ago möödunut meeldetuletades.

Praegu on paadisilla küljes ketis „Krõm” tüüpi plekkpaat. „Paar kolm aastat tagasi ostsin jahi, kuid praegu plaanin müüki,” räägib Ago veidike kahjutunnet hinges avalduvalt. Põhjuseks on kaks momenti, mispärast ta ostust loobuda soovib. Ühena nimetab ta hea paarilise puudumist ja teiseks nõuab jaht ka raha. Näiteks sadamas peatumise tund maksvat terve euro. Nüüd võib hind kõrgemgi olla.

Tarvo jääpurjekaga

Saab ka tagasihoidlikumalt veemõnusid nautida. Piisab, kui tavalise mootorpaadiga liikuda saab ja sobivas jõekäärus kalu õngitseda. Eriliseks hobiks on nüüd saanud spinningu heitmine. Hea sõber Hans Soll on talle selles asjas parimaks õpetajaks, kelle täpsusheited, landi ehitus ja kogu õngitsemistehnika vääriks omaette kirjatükki.

Kalandusega on Ago mingi aja koguni väga tulusat elatist teeninud. Samas kodu hoovihoones asutas ta kohe peale krooni käibele tulekut miniatuurse kalatööstuse, mis töötas edukalt 7 aastat. Keskmiseks päevatoodanguks 250 kg suitsuvimba. Nüüd on samad kalarookimise ruumid muudetud kenaks elamiseks. Sealsamas ehitati ka esimene paat, mida nüüd on meistril hea meenutada oma kavandi järgi ehitatud kamina juures istudes ja tule paistet nautides.

Ometi ei kulge väärikas eas eeskujuliku meistri päevad kiiktooli õõtsuvas rütmis möödunud aegu meenutades, sest päevategemised ei anna talle selleks mahti. Poole tunni kohtumise järel vaatab ta kella, et õigeks ajaks jõuda Ranna kõlakoja juurde, kus tuleb lipumasti remontida, et lipu päeval, 4. juunil lehviks sinimustvalge kõrgel kõigi pduliste kohal. Ago on Pärnus korraldatava lipu päeva liputoimkonna aktiivne liige, kelle otseseks ülesandeks on korra ja heakorra tagamine kogu ürituse kestel.

Kodurõdult on jõgi kiviviske kaugusel

Lipumasti juurest aga tõttas ta otseteed Rüütli tänavale, kus toimus Hans Solli juhtimisel kiireloomuline nõupidamine Sindi paisu küsimuses. See teema põletab esmajoones kõigi kalameeste hingi juba kolmkümend aastat. Peavalu tekitab äpardunud kalatrepp, mille tulemusena jääb Liivilahes järjest vähemaks lõhet, vimba ja teisi siirde- ning poolsiirdekalasid.

Lõpuks, kui Agol vee peal ja vee ääres ning kalade keskel aega veidi üle jääb, võtab ta lisaks ühiskondlikule tegevusele aja päris maha ja tiirutab tantsupõrnadal rahvatantsu vihtuda nõnda, et hing ja ihu endiselt noorena püsiks.

Igal rahval ja igal lipul on jutustada oma lugu. Lugu täis kaotusi ja võite, kus ükskord hea võidab ikka kurjuse. Samamoodi on eestlastega ning sinimustvalge lipuga. Meie puhul võib öelda, et Eesti lipu lugu on Eesti rahva lugu, sest kõik on koos läbi elatud, nii võidud kui ka kaotused.

Kaldal kus uluvad tugevad tuuled,

keksivad ringi eestlased

neil peos on sinimustvalge lipp

ning peas on Eesti hümn.

Lipu värvidel on tähendus:

sinine on taevas,

must on muld,

valge on lootus.

Sel’ sinimustvalgel lipul

on kõneleda oma lugu.

Eestlased koos lipuga

Kõnelevad seda lugu.

Lipp sündis Tartus,

Õnnistati Otepääl.

Sealt algas Eesti lipu lugu,

sealt kus künkad on.

Sinimustvalgest lipust

tähtis asi sai,

see koondas eestlased

ühiselt oma värvide alla.

Koos lauldi selle lipu all,

sõtta mindi selle lipu all.

Kui kaotus tuli ning lipp

alla jäi punasele lipule.

Ei kadunud lipp eestlaste südamest,

isegi siis kui lipp ise keelatud oli.

Südames hoiti ning selle poole rühiti

Siis kui kõigil oli raske.

Eestlased loomupoolest jonnakad,

loobuda ei tahtnud lootustest.

„Ning ühel heal päeval, lehvib meie lipp taas

pika Hermani tornis” ütlesid eestlased uhkelt.

Palju aastaid kanti lootust südames,

Paljud pidid minema ja tagasi ei tulnud.

Kuid ometi hoiti südames

ning öeldi neid sõnu.

Rahvas harjus olema teise lipu all

kuid südames hoiti lootust,

lootust vabadusele ning sellele,

et kord lehvib ta taas.

Ning siis oligi käes see,

kui lipud peidust tulid välja.

Kes peitnud oli selle

korstna jala sisse,

kes põranda laude alla.

Kuid välja ta tuli,

lehvis sinise taeva all.

Ning koos siis eestlased

rõõmustasid vabaduse üle.

Nüüd keksivad ringi eestlased,

peos neil sinimustvalge lipp

ja peas Eesti hümn.

Koos nad teevad ajalugu.

Eestlased ja Eesti sinimustvalge lipp on kokkukasvanud aastatega. Nüüdseks lipp on üle saja kahekümne viie aasta vana ning ometi särab taeva laotuses ning sinisel taeval ja mustal mullal ja valgel lootusel on eestlase südames alati koht, kui kaugele teda ka elukoht poleks viinud, on killuke sellest meie südame peitunud kus kohast me võime selle leida, alati.

Eesti lipu lugu on Eesti rahva lugu, see on tõsiasi ning selleks see jääb. Poleks Eesti lippu kui poleks olnud neid vapraid tudengeid kuid Eesti rahva lugu võib-olla poleks nii ilus kui ei oleks olnud lippu mille alla kõik südamed koondusid kui inimestel oli raske.

Simuna kool, 8. klass, juhendaja Krista Ustav

Selle aasta 4. juunil saab Eesti lipp 125-aastaseks. Sinimustvalge värvikombinatsiooni pakkus välja Eesti Üliõpilaste Selts Tartus. Värvide tähendust on seletatud järgmiselt: sinine väljendab merd ning on ustavuse sümbol, must meenutab eesti rahva sünget minevikku ja kodumaa musta mulda, valge sümboliseerib püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole.

Esmalt kuulutatigi sinimustvalge Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks. Oletatavaks lipu õmblejaks peetakse Emilie Rosalie Beermanni, kes praegu puhkab Viljandi vanal kalmistul. See pühitseti ametlikult 4. juunil 1884. aastal Otepää kirikus.

Eesti lipp on olnud paljude sündmuste pealtnägijaks. See on lehvinud, kui Eesti kuulutati iseseisvaks riigiks, seda on kasutatud näitamaks oma protestivaimu ning vabadusehimu, sellega on avaldatud meelt võõrvõimu vastu. Kuid alati pole Eesti lipp olnud tunnustatud. Sügaval Nõukogude ajal ei tulnud kõne allagi hoida avalikult kodudes trikoloori.

Sellise teo eest karistati rangelt. Nõukogude võim kartis igasugust eestluse õhutamist, sealhulgas ka Eesti lipu omamist. Siinkohal võib uhkusega mainida, et paljud pered astusid keelule vastu. Mitte küll avalikult, kuid näiteks haruati trikoloor kolmeks ning kõik osad pandi erinevatesse kummutisahtlitesse. Paljud eakad inimesed räägivad veel, et meie lipp sätiti patjade sisse ning püür õmmeldi peale. See oli selgeks näitajaks, et eestlusevaim ei olnud inimeste hingest kadunud ning usuti, et Eesti Vabariik suudab veelkord iseseisvuda.

Kolga-Jaani Põhikooli kunagine geograafia- ja inglise keele õpetaja Astrid Käsper jutustas mulle oma mälestustest õhe päris pentsiku loo. See seik juhtus 1980.-90. aastate vahel. Nimelt kutsuti ühel hommikul Kolga-Jaani Põhikooli pedagoogid, vahetult enne esimese tunni algust välkkoosolekule. Keegi ei teadnud, mis oli selle põhjuseks ning kõik olid üllatunud, sest selliseid nõupidamisi toimus väga harva. Selgus, et õpilane Rando Põdra, kes käis lõpuklassis, oli saanud tol hommikul hakkama suure pahandusega – ta oli kritseldanud väljarebitud vihikulehele eesti lipu ning kleepinud selle siis elektriposti külge. Joonistuse leidis Lembit Villem, kes oli tol ajal Leie kolhoosi esimees. Loomulikult ei saanud tema kui kommunismi tuline pooldaja seda edasi kaebamata jätta. Ta viis paberilehe Viljandi parteikomiteesse ning rääkis seal kõike, mida ta juhtunu kohta arvas teadvat. Kooli olid samuti jõudnud kuuldused selle sündmuse kohta. Tolleaegne direktor Peeter Sadam ja õppealajuhataja Anu Tomp olid endast täiesti väljas. Et selle poisi klassijuhatajaks oli just Astrid Käsper, sai riielda eelkõige tema. Talle heideti ette, et kommunistlik kasvatustöö olevat olnud liiga nõrk. Pedagoogi õnnetuseks oli tal järgmine tund vaba ning terve selle aja teda „töödeldi”. Õpetaja Käsper oli šokis, ta ei osanud tol hetkel midagi kosta. Samal päeval tuli kooli ka Viljandi parteikomitee esimees Rein Elvak, kes ütles juhtunu kohta vaid nii: „Eks see olnud üks poisikese temp. Karistage teda natukene, näiteks visake pioneeriorganisatsioonist välja!” Nii tehtigi. Kuid see karistus oli vist Randole pigem hea kui halb, sest niikuinii ei tahtnud keegi vabal tahtel pioneer olla.

Õpetaja Käsper mäletab, et oli mitu nädalat pärast juhtunut rööpast väljas, sest tema jäi ju peamiseks süüdlaseks. Kuna Vene võim kartis kõiki selliseid üleastumisi, siis tehti juhtunust tookord suur number. Minu arvates on see kentsakas ning praegu tundub kergelt isegi humoorikas lugu. Ülaltoodud seik on ehe näide sellest, kuidas Nõukogude võim ei sallinud mittemingisugust vastuhakku riigikorrale.

Atrid Käsper mäletab veel üht juhtumit, mis leidis aset Viljandis. Seal tegutses kunagi üks grupp eestimeelseid õpilasi. Viimased olevat salaja õmmelnud Eesti lipu ning viinud selle Viljandi Pauluse kiriku torni lehvima. Sinna ta ei jäänud aga kauaks, sest kommunistid eemaldasid lipu võimalikult kiiresti ning kõik nimed, kes antud Nõukogude võimu vastases ettevõtmises osalesid, uuriti välja. Räägitakse, et neid karistati karmilt. Minu arvates oli tegu väga vapper, paraku maksis see kõvasti kätte.

Vanem põlvkond mäletab aega, mil esimest korda Eesti iseseisvus. Elli Tillo jutustas mulle tolleaegsest koolikorrast. Kui ema koolis käis, oli olemas eraldi tund isamaalise kasvatuse jaoks. Selles tunnis räägiti Eesti süngest ajaloost ja rõhuti iseseisvusele kui suurele varandusele. Õpilased olid äärmiselt eestimeelsed ning austasid oma riiki ja lippu.

Kui Eesti taasiseseisvus ning lõppes Nõukogude võimu okupatsioon, võeti lipud oma peidukohtadest välja ning heisati uhkust tundes sinise taeva poole. Oldi õnnelikud, sest unistus vabastada Eesti võõrvõimu alt, oli täitunud. Tol ajal näitasid oma patriootlikkust välja eriti noored, kes korraldasid palju üleastumisi ja eestimeelseid üritusi.

Peab tähendama, et suhtumine Eesti lippu pole tänapäeval enam selline nagu see oli taasiseseisvumise aastatel. Nendel aegadel oli lipu heiskamine ja omamine hingeasi ning sellega väljendati oma patriootlikke tundeid. Mulle tundub, et tänasel päeval heisatakse lipp sageli põhimõttel, et nii nõutakse. Küsimusele, millest selline muutus on toimunud, on vastuseid üsna mitmeid. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et Riigikogu ja valitsus on oma tegevusega eemaldunud rahvast. Oleme oma kauaigatsetud omariikluse saavutanud. Me ei pea enam igal võimalikul juhul Eesti riigi olemasolu tõestama ja seda maailmale näitama.

Minu kodukohas on juurdunud komme, et kohalik võim kingib vanuritele nende juubelisünnipäeval riigilipu. Olen kuulnud, et vanurid suhtuvad sellesse kaunis vastakate tunnetega. Kortermajas pole eakal inimesel sellega midagi muud peale hakata, kui panna sahtli põhja seisma. Iseenesest hea kingiidee, kuid vaevalt sellega saavutatakse soovitud eesmärk.

Ei saa öelda, et tänapäeval oleks suhtumine Eesti lippu meie riigis halb, kuid minu arvates peaksime teda siiski enam väärtustama. Meie riigi üks sümbolitest räägib eestlaste kui rahva väärikusest – ta on meie esivanemate püüdluste tunnistaja.

Tunnen isiklikult suurt värinat südames, kui Eesti lipp tõuseb meie tugevuse ja ühtekuuluvuse sümbolina olümpiaküla taevasse või lehvib laulupeol. Loodan, et meie, noored, oskame oma elus väärtustada sinist värvi kui ustavuse sümbolit, musta kui eestlasi toitnud viljakat mullakamarat ja valget kui vaimuvalguse märki.

Kolga-Jaani Põhikool, 9. klass, juhendaja Jevgenia Kampus

1980. aastal, kui Eesti kuulus NSV Liidu koosseisu, lehvis Pika Hermanni tornis sirbi ja vasara ning siniste lainetega punalipp. See lipp pidi olema kõikides Eesti kodudes igal riiklikul tähtpäeval aukohal. Kuid ikka oodati seda aega, mil saaks välja võtta hingele kallis, südamest hoitud ning hästi pakitud sinimustvalge Eesti lipp, mis sageli juba enda vanemate käest päranduseks saadud.

Nüüd tahaksingi jutustada ühe loo sinimustvalgest lipust, mida hoiti kiivalt, ning kuidas see meie pere ja lähedaste toredate traditsioonide juurde kuuluma hakkas!

Eestimaal, väikeses Kissa külas, kus elas minu isa, otsustas ta koos oma õdede-vendade ja emaga korraldada jaanitule. Kõik olid selle ettevalmistamisega haaratud ja pidu pidi toimuma nende küla pargis, mille nad ise olid rajanud ja korras hoidnud. Jaanituletõrviku tahtsid nad süüdata Simuna kiriku juures ja selle pidi süütama kirikuõpetaja. Sealt viisid jooksjad tule Kissasse ja süütasid seal suure lõkke. Pandi välja ka kuulutused, et rahvas teaks kohale tulla. Nüüdseks on sellest kujunenud traditsioon, mida oma kohalolekuga alati austatakse ja mille toimumise kohta pole eraldi vaja kedagi teavitada! Igal aastal toimub põnev jaanituli Kissa pargis!

Esimesel aastal oli kõik uus, oli väga palju uudishimulikke, külamehi, tuttavaid. Autodki sai kokku loendatud, palju neid jooksjate järel kolonnis sõitis. Jaaniõhtu oli pikk ning lõkegi püsis hommikuni.

Mõne aja möödudes kutsuti minu isa aga Rakveresse riikliku julgeoleku komiteesse aru andma. Esitati erinevaid küsimusi, ähvardati, kardeti riigivastast tegutsemist. Küsitleti, miks nii tehti, see on ju lausa häbiväärne. Aga mis seal siis tegelikult tehti? Pinnuks silmas oli tegelikult hoopis jooksu alguskoht ja jooksu õnnistamine kirikuõpetaja poolt. Niisiis tahetigi teada, miks algas tuleviimine kiriku juurest, endise Vabadussõja ausamba asukohast! Isa jäeti jälgimise alla! Simunasse toodi elama ning asju uurima KGB saadik, kes asus tööle rahvamaja juhatajana. Nüüd korraldati noorte- ja komsomoliõhtuid erilise hoolega, eesmärgiga kontrollida ning saada ülevaade selles piirkonnas toimuvast. Mõne päeva möödudes kutsuti Kissas kokku ka parteikomitee, tegemaks järeldusi piduõhtust. Riiklik julgeolek hoidis silma peal Simuna ümbruskonna inimestel ja nende tegemistel!

Järgmisel aastal kujunes pidustus veel uhkemaks. Kes eelmisel aastal kohal käisid, kutsusid veelgi enda sõpru. Pidu oli populaarne. Sellel aastal ei pannud kirikuõpetaja tõrvikuid põlema endise ausamba asukohal, vaid allikal, millest saab alguse Pedja jõgi. Ausambaplatsist mööda joostes tehti seal vaid väike peatus. Eelmisel aastal oli komitees ju just jaanitule alguskoha pärast probleeme. Edaspidi alustatigi tule viimist Kissasse allikalt, et mitte ärritada riikliku julgeolekut! 1981. aasta jaanitulel tõmmati vardasse ka isetehtud Kissa Jaaniku lipp. Ansambel mängis, oli võimalik vaadata välikino. Isa õed küpsetasid koogikesi, vahvleid, müüdi loteriid.

Mõni aeg hiljem selgus, et jaanitulele Kissa parki oli saadetud KGB-inimesi, kelle kohustuseks oli jälgida peo kulgemist ning ka tegutsemisi, et kõik toimuks ikka vaid lubatu piires.

Edaspidistel jaanituledel oli julgeoleku valmisolek juba taandunud, või vähemalt ei olnud enam jälgijatest midagi kuulda. Ja nii veel seitse aastat.

Kui oli 1988. aasta jaanipäev tulemas, olid ka Eesti kohalt nõukogude rusuvad pilved hajumas, ning taas sai kokku kutsuda külamehed, õhtu korraldajad. Kui jaanituleplatsi koristustööd tehtud, võttis Vahtra Ilmar (pärisnimega Ilmar Vahter) sõna ning mainis, et neil kodus sarikate vahel on ise õmmeldud ning vene võimu eest peidus hoitud sinimustvalge lipp. Ilmar ning tema ema Leidagi, kes oli saanud lipu oma vanematelt, pidasid isa korraldatud rahvapidu lipu vääriliseks. Nii saigi vana, kuid hästi hoitud lipp vardasse tõmmatud, ning lipu teekond jaanitulele algas. 21. juunil, nagu see juba traditsiooniks oli saanud, koguneti taas Pedja jõe algusesse, kus kirikuõpetaja süütas tõrvikud ning tuules lõi lehvima ka Eesti lipp! Nii lehviski läbi Simuna, 5 km pikkusel teekonnal Kissasse sinimustvalge kõige ees. Sellest tekkis aga jälle uus arutelu. Sovhoosiesimees ütles, et sellise asjaga ei tasu „jamada”, võite hoopiski endale õnnetuse kaela tuua. Nii mõnigi tuttav tuli ütlema, et miks sellist „nalja” vaja korraldada, mis sa riskeerid! Kuid paljud vanemad inimesed olid rõõmsad, et kõige ees taas uhkelt nendeaegne Eesti sinimustvalge meie rahvast sümboliseerimas. Mõned nooremad aga nägid lippu esmakordselt.

Siis läks aga nii, kuis pidi minema. Sinimustvalge sai Eestimaal pühaks. Lipp oli peagi paljudes peredes. Ning venelastel ei olnud enam asja Eestis toimuvaga!

Nüüdseks on nii Vahtra Leida kui ka Ilmar juba mitu aastat surnud, kuid nende hästi hoitud lippu kantakse auga jaanitule ja eestluse traditsioone tähistades kõige ees!

Nüüdseks on Kissas peetud jaanitulesid 28 aastat!

Selle sinimustvalge lipu loo panin kirja isa ja ema mälestuste põhjal alates aastast 1980 tänapäevani! Nüüdseks olen minagi mitmeid kordi tule viimisest Simunast Kissasse osa võtnud! Iga kord on see sõnuseletamatu tunne, ühtekuuluvustunne, justkui joonduksime OMA LIPU JÄRGI!

Eesti lipu lugu ongi eesti rahva lugu, ongi eesti rahva elu ja saatuse lugu.

Kui palju on elus hetki, mil sinimustvalge vardassetõmbamine toob igaühe silmi koduarmastuse ja õnne pisarad!

Simuna Kool, 8. klass, juhendaja Krista Ustav

Eesti lipu seltsi, haridus- ja teadusministeeriumi ja Eesti ühiskonnaõpetajate seltsi poolt väljakuulutatud esseekonkursil „Eesti lipp 125” osalesid huvitavate lugudega lipu teemal noored 9 maakonnast ja linnast, mille tulemusel esitati üle poolesaja essee Eesti lipust kõigil kuuel pakutud teemal: “Eesti lipp minu kodus ja kodukandis”, “Mõeldes sinimustvalgele”, “ Eesti lipp eile ja täna”, “ Lipu lugu on ka eesti rahva lugu”, “Lipp kui riikluse sümbol” ja “Eesti lipp minu esivanemate mälestustes”

Eesti Wabariigi väljakuulutamise mälestusmonumendi trepil Pärnus autasustatakse parimaid konkursil osalenuid

Nüüdseks on žürii oma valikud teinud ja esiletõstmist väärivad tööd teatavaks teinud.

IV- VI klass

Karmel Raadik, 6. klass, Märjamaa Gümnaasium – “Eesti lipp minu kodus ja kodukandis”.

Leenu Reinsalu, 6. klass, Pärnu Kuninga Tänava Põhikool – “Mõeldes sinimustvalgele”. Väga huvitavad kirkad mälestuskillud!

Michell Aidla, 4. klass, Eidapere Kool – ”Mõeldes sinimustvalgele”.

Patrik Org, Tartu Katoliku Kool – “Mõeldes sinimustvalgele”. Tubli töö!

Merlin Paggi, 6. klass, Tallinna 21. Kool – “Mõeldes sinimust valgele”.

Marleen Rivimets, 5. klass, Simuna Kool – “Mõeldes sinimustvalgele”.

Aapo Rehi, 5. klass, Jõgeva Gümnaasium – “Mõeldes sinimust valgele”.

VII-IX klass

Greete Orgusaar, 9. klass, Kolga-Jaani Põhikool – “ Eesti lipp eile ja täna”.

Ellen Anett Põldmaa, 8. klass, Simuna Kool – “Traditsiooniks läbi aastate”. Illustaratsiooniga

Grete Tamm, 8. klass, Simuna Kool – “ Lipu lugu on ka Eesti rahva lugu”.

Taavi Siim, 9. klass, Simuna Kool – “Eesti lipp eile ja täna”.

Gümnaasium

Aleksei Muzalevski, Mustjõe Gümnaasium – “Eesti lipp minu esivanemate mälestustes”. Väga huvitav töö! Eriauhind

Karl Haljasmets, Hugo Treffneri Gümnaasium – “Lipp kui riikluse sümbol”.

Sven Anderson, Sindi Gümnaasium – “Lipp kui riikluse sümbol”.

Kais Allkivi, Tallinna 21. Kool” – Lipp kui riikluse sümbol”.

Triin Tartes, Gustav Adolfi Gümnaasium – “Eesti lipp minu esivanemate mälestustes”.

Kiidusõnu tuleb öelda õpetajatele, juhendajatele , lapsevanematele. Eriti on oma tubli tööga tähelepanu äratanud need õpetajad, kes on kirjutamisel juhendanud üheaegselt mitmeid õpilasi: Simuna Kooli õpetaja Krista Ustav, Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja Anu Kell ja Pärnu Kuninga Tänava Põhiooli õpetaja Marika Hoolmaa.

Tunnustamine toimub lipu päeval, 4. juunil kell 18.00 Pärnus Rüütli platsil, kuhu on oodatud tublimad konkursil osalejad, nende juhendajad, aga ka kõik ülejäänud kirjutajad. Žürii avaldab tänu kõigile osalejaile ja kutsub kõikjal tähistama Eesti lipu päeva.

Parimatest töödest avaldatakse valik trükituna. Samuti hakkab alates tänasest ilmuma valik esseekonkursi parematest töödest Maalehe internetiväljaande Pärnumaa uudiste blogi eraldi rubriigis ‚esseevõistlus „Eesti lipp 125”’. Lingi leiad klikkides viimasel real olevale kategooria märksõnale: