Trivimi Velliste kandmas võidutuld Tori kiriku juures 2008. a.

Tänavuse võidupüha eelsel päeval saab sõjameeste mälestuseks süüdatud võidutuli alguse kahest kohast - Eesti Sõjameeste Mälestuskirikust Toris (nagu igal aastal – kell 12) ja legendaarse Vabadussõja võidulahingu mälestuseks ausamba juurest Võnnus Lätis (kell 13). Mõlemad tuled kohtuvad ja ühinevad mööda veeteed Tartust saabuva laulupeotulega kell 17 Viljandi järve ääres.

Kaitseväe soomukil edasi liikuv võidutuli annab Viljandi lossimägedes au Vabadussõja ülemjuhatajale kindral Johan Laidonerile tema ratsurmonumendi juures. Õhtuks jõuab võidutuli Tallinna Kaarli kirikusse, kuhu Jõgevalt saabub ka Kassinurme linnuses läidetud muinastuli. Nimetatud kahest tulest lööb särama südaööl pühitsetav Vabadussõja võidusammas Toompea nõlval. Vabariigi President jagab 23. juuni paraadil Jõgeval selle tule võidu- ning jaanitulena kõikidele maakondadele.

Tuleteekonnad:

1. Tori kirik (12.00) – Tori kalmistu (13.15) – Vändra (14.00) – Suure-Jaani (15.00) – Viljandi järv (tuled ühinevad:17.00).
2. Võnnu (13.00) – Valga kirik (14.40) – Tõrva (15.30) – Kärstna (16.10) – Viljandi järv (tuled ühinevad: 17.00).
3. Ühendatud tuli: Viljandi Lossimäed (17.30) – Türi keskpark (18.45) –

Rapla (20.00) – Tallinna Kaarli kirik (21.15).

Eelnimetatud paikades ja kellaaegadel tervitab võidutuld kohalik rahvas. Tuli annab teekonnal au Vabadussõja mälestusmärkide juures – kui ei ole märgitud teisiti. Võidutuld kannavad Eesti reservohvitserid ja Kindral Johan Laidoneri Seltsi liikmed.

Tuleteekonda Torist Viljandisse ja sealt edasi Tallinna saab näha selles blogis fotogaleriina.

Helmondi tare

Näib nagu oleks Tori vald tüki Sindi linna kauni Pärnu jõe kaldal ära lõiganud. Sindi-Viira poolses otsas vahetult pärast linnapiiri märki suundub tee kõverdudes tagasi linna poole ja viib otsejoones jõe ja linnamajade vahele jääva uhke palkehitise juurde. Avar rõdu, päikesepaiste, kaunis vaade ja värske maaõhk kutsusid avarale terrassile kohvi jooma. Isegi veidike jahe tuuleõhk ei suutnud sundida paksude palkide vahele majasisemusse varjuma. „Kui vaid ilmad läheksid paremaks, avaksime söögikoha vähemalt nädalavahetustel pikaks päevaks,” arutles maja perenaine Katrin Pulst, kes ei kurda küll külastajate vähesuse pärast. Palju on mitmesuguste olengute tellijaid: pulmad, peied, organisatsioonide kokkusaamised, konverentsid jne. Tullakse isegi Tallinnast. Samas oleks kena kui jätkuks üksikkülastajaid sedavõrd palju, et firmal tasuks ära ka tavalises lahtiolekukorras inimesi teenindada.

Laudtee kõrgendikule

Tihti kuuleb Sindi elanike soovi, et linnas võiks olla mõni parem söögikoht. Tegelikult on suurepärane söögikoht juba aastaid tegutsenud. Olgugi, et administratiivpiirides asutakse Tori vallas, ollakse olemas siiski ennekõike Sindi elanike jaoks.

Jõeluht on olnud hoolsalt pidevalt niidetud. Sinetava jõeviiru ees on näha pinnase kuhjatisi. Selgub, et hetkel kujundadakse kaldale pikka liivaranda. Jõe rahulik vool ja laugjalt sügavamaks muutuv põhi võimaldab pikalt vette minna ka väikestel lastel, ilma et peaks kartma ohtu järsult sügavaks muutuva vee pärast. Luhal kõrguvas püstkojas peaks peagi saunamõnusid nautida saama. Suurem hoone selle lähedal ootab samuti peatset saunana valmimist.

Purskkaevu veega täitmine

Ehkki jões on vett piisavalt, muudab suur tiik rohelisel maastikul looduskeskkonna veelgi kaunimaks. Veesilma ees kõrguva kunstliku kõrgendiku tipus on samuti vesi. Kõrgele paiskuv veepurse täidab basseini ja ülevoolav vesi laskub graniitkividest vooderdatud sängi mööda alla, kus suuremas veekogus on samuti võimalik vesi purskama panna. Eriti efektseks muutub vaatepilt pimeduse saabudes. Suveõhtutel tuleb seda muidugi kauem oodata, ent kannatlikus tasub ära, sest värviliste tulede valguses on vesi ja purskkaevud väga ilusad vaadelda.

Kaunis maastikukujundus

Hingele pakub rahuldust pardipere nägemine. Läbi vee näeb kalade liikumist, kes tulevad pinnalähedale toitu noolima. Vahel ehmatab suurem kalaparv pardid toidupiirkonnast eemale ja siis siblivavad pardid laiade lestadega hoogu andes ja tiivakestega vett rapsides kalda poole.

Veelang tulede paistel

Päevaajal saab ka kiigul mõnuleda ja mõni julge noorem pereliige võib laenutada ATV. Tegemist pole tavalise sõiduriistaga, sest sellel võistlusrattal on võidetud mitmeid auhinnalisi kohti: Saku rasketes tingimustes ja Pärnu Kuninga võistlustel kumbagil korral 3. koht. Esimest korda läks sellel võistlema 6. aastane Helmondi perepoeg Alex-Didrih 3 aastat tagasi Võrtsjärve äärde. Siis olid tingimused täiesti ekstreemsed, sest kraadiklaasi näit oli langenud -22 kraadile.

Pimeduses süttivad tuled

Järgmine suurem üritus toimub Helmondi vabaaja- ja puhkekeskuses jaanilaupäeval, kus võib lustlikult ise murumängudel osaleda, tagasihoidlikumad niisama toimuvat jälgida, laule kuulates kaasahüüda, tantsida, kukerpallitada, peapeal kõndida ja ülevõlli kiikuda. Kellel rahmeldamisest kurk kuivama või kõht korisema kipub, nende jaoks on joogid ja toit käeulatuses. Peale selle on plaan valjult paukuva taevaaluse tulemölluga ehmatada varajaseid jaaniõhtul tukkujaid. Jaanitule matarjali kogumine käib täiel hool, et kuhjatis võimalikult kõrgrem saaks ja leegist sündivad sädemed madalamad pilved kaugemale peletaks. Et pidu, tuli ja kära kontrollialt ei väljuks, selleks on päästemeeskonna ja teiste mundrikandjatest korraseadjatega ammu kokkulepitud. Üksnes ilmakujundajaga on käsi löömata ja ilusa ilma osas leping allkirjastamata. Seevastu käivad kuulujutud, et sedakorda on hoopiski ilmaennustajad ise võtnud ilusa jaaniõhtu ilma loomise oma südameasjaks, lubades kaunist päeva, ööd ja hommikut.

Kohtumiseni homsel jaanikul

Vaata samuti:

Jaanilaupäev Helmondis

http://blog.maaleht.ee/parnumaa/?p=1983

Jaak Tomson ratta all

Palju pahandust teinud Sosnovski hiidkaruputk, mis toodi suures rumaluses Eestisse mingitel ähmastel põllumajanduslikel ja mesinduslikel kaalutlustel pärast II Maailmasõda, on Jaak Tomsoni osavate käte ja nutikuse abil leidnud kasutust Sindi Avatud Noortekeskuse lae all omapärase dekoratsioonina.

Täna oli Jaak Tomson taas noortekeskuse külaliseks. Seekord ei riputanud ta hiidputketest valmistatud rattaid lae alla vaid õpetas ja andis näpunäiteid lilleseadete valmistamiseks. Kahjuks ei pääsenud kõik huvilised õppepäevale. Vähemalt kümmekond huvilist pidi jääma uksetaha ja üksnes 23 kiiremat registreerunut võisid kätt harjutada vanameistri juhendamisel.

Tipplilleseadja viimased käigud Toliatti, Norra ja Saksamaa lillelaagritesse, kus kogemusi vahetavad omaala parimad, kõneleb kunstniku pühendumusest sõnadetagi.

Muidugi oli tänastel õpilastel oma kätega midagi valmistada palju põnevam kui lehitseda hästi paksusid Gregori lilleseade õpikuid. Õpilasteks olid lapsed ja vanemad, lapselapsed ja vanavanemad. Õppijate seas võis kohata hea kunstimeelega tuntud inimesi, aga ka neid, kes esimest korda traadikerast juppe lõikasid. Just traadist ja õhukesest kasepakust alustati. Esmalt taoti peened traadid nagu naelad ratastringi kasepaku pealispinnale. Tegelikult vajas õppimist seegi lihtne toiming. Traat aeti pakku näpitsate vahele pigistades ja koputustega vastu näpitsa külge. Seejärel puuriti paku külgedele peene puuriga augud, millesse torgati jämedama traadikerast võetud orad. Alles seejärel hakkasid tulevased lilleseadjad mõistma, kuidas paku ja traadiga alustades jõutakse lilleseadeni.

Vahepeal tõstis Jaaguranna lillelaagri Jaak ühe suure traadipunutise lauale ja asetas selle keskele suure oraanži lillekimbu. „Kui hollandlastest lillemüüjate mure on võimalikult palju lilli kõikjale jagada, siis lilleseadjate püüd on alati võimalikult vähe lilli kasutada,” selgitas tippmeister tavalise lillekimbu ja kunstipärase lilleseade vahet.

Kuidas asi täpsemalt väljanäeb, selleks ei piisa ühest tunnist. Seepärast korraldab Tomson Tõstamaal asuvas Jaagurannas mitmepäevalise lillelaagri, kus on võimalik kõigega üksikasjalisemalt tutvuda. 25.-28. juunini toimub Pärnust 50 km kaugusel olevas Jaagurannas lilleseade laager, mida juhendab maailma tippfloristi Gregori Lerchi juures Saksamaal õppinud Jaak Tomson. Laagris on võimalik osaleda ka ühe päeva kaupa. Päeva maksumus on 600 krooni. Hind sisaldab materjali kulu, majutust ja toitlustamist. Tasudes 300 krooni enam, võib valmistehtud tööd endaga kaasavõtta. Esimesel päeval algab laager kell 12.00, järgenvatel päevadel alustatakse juba 9.00. Info ja registreerimine toimub telefonil 55 563 639.

Need fotod saatis Helle Vent, et oleks näha ka valmis töid.

Tsitaat on võetud ühelt lugejalt, kelle kaks kommentaari on jäänud kinnitamatta. Vaatamata selgitavatele vastustele kommenteerija poolt antud elektronposti aadressile, pole Ly rahul sellega, et tema kirjutatud tekstid jäävad lugejate jaoks avaldamata.

Teises kommentaaris kirjutab Ly: „NOH äraostetavad ajukääbikud KAS TE SÕNAVABADUSEST OLETE MIDAGI KUULNUD???”

Artikli „Märkmeid ja mõtteid tänaselt linnavolikogu istungilt” autorina käsitlen ma sõnavabadust alati eelkõige vastutusena. Kui ma julgen arvamusloo alla kirjutada oma õige nime, siis peab jätkuma ka kodanikujulgust kõigi väljaöeldud sõnade eest vastutada. Sellisest vastutusest lähtuvalt olen isegi kommentaaride lahtrisse eranditult alati kirjutanud oma täisnime välja, et kirjutise autor oleks teadlik, kes konkreetselt tema arvamust või seiskukohta kriitiliselt hindab. Paraku ei soostu kahetähelise nimekujundi taha varjuv isik end siduma vastutusega, kui nimetab demokraatlikel alustel ametisse seatud linnapead türanniks ja tema meeskonna kaaslaseid sabarakkudeks.

Ly väide nagu ei tohiks ajakirjanik mitte kunagi võtta kellegi laimamise või poolehoiu suhtes seisukohta, tekitab terve hulga küsimusi. Leian, et avalikarvamus koos ausa käsitlusega ajakirjanduses peaks laimu suhtes omama selget seisukohta, et laimatud isikute au ning väärikust kaitsta. Just seepärast jäidki Ly laimu sisaldavad kommentaarid avaldamata, sest tegu polnud adekvaatselt argumenteeritud süüdistatavate tõendite või viidetega, mille tõepärasust saanuks kontrollida.

„Minu eilne kommentaar jäi kinnitamata, sest “härra” ajakirjanik ei kannata kriitikat,” avaldab Ly nördimust, kuid teeb väära järelduse. Kindlasti pole tegu kriitika kartlikusega, sest vaatamata peatoimetaja teistsugusele seisukohale otsustas loo autor avalikustada ühe räige sõnastusega kommentaari, mida kommenteerimise tingimuste rikkumise tõttu polnuks vaja avaldada. Kahjuks sisaldas ka see kommentaar näotut laimu autori ja linnapea suhtes. Kommentaar sai siiski avaldatud destruktiivsuse näitena sellest, kui sisutühi võib olla põhjendamatu kriitika.

„Lõpetage revisjonikomisjoni laimamine, kui te täpselt ei tea, et mis ja kuidas,” ütleb pahane Ly, millest võiks järeldada kommentaatori suurt teadlikust. Ometi ei kasuta ta kommenteerimise võimalust selleks, et lugejaid operatiivselt teavitada asjade tegelikust seisust. Lyl olnuks samasugune suurepärane võimalus opereerida kättesaadavate toimikute, raamatupidamise aruandluse ja seaduse kogumikega nagu arvamusloo autoril, kes pole kirjutanud muust kui volikogu istungil kuuldust. Isiklikud seisukohad kuuldust tehtavate arvamuste ja järeldustega said kinnitatud olemasolevate seaduste ja määrustikega. Nimetada seadusandlusega opereerimist kellegi laimamiseks on vast pisut ülepingutatud seisukoht.

Lõpetuseks veel lausekatkeid Ly pikast kirjatööst, et hajutada kahtlusi autori kriitika kartlikusest: „nn. “ajakirjanik” (kasutasin siinkohal jutumärke, sest äraostetava leheneegri kohta teisiti ei saa).” Artikli autorit võib julgelt nimetada ajakirjanikuks jutumärkidega, sest Maalehe interneti väljaandes Pärnumaa uudiseid blogides pole ma kunagi end esitlenud ajakirjanikuna. Seda tiitlit on mulle kinnitada püüdnud enamik lugejaist, kellega olen kohtunud.

„Huvitav, kas autoril üldse sellise töö teostamiseks diplom on taskus,” huvitub kommentaator. Loomulikult saab uudishimutsev Ly ka sellele vastuse. Ükski linnakodanik ei pea tingimata omama diplomit, et avaldada arvamulikke seisukohti revisjoni- või volikogutöö suhtes. Ka Ly võib asuda ilma blogija diplomitta blogima, ainult soovitavalt mitte Maalehes.

Urmas Elmi autol

Täna alustas kasutatud rõivaste ja koduste tarbesemetega kauplev kauplus „Lootus” kolimist Sindi keskusele lähemale. Kuna seni kasutusel olevad ruumid müüs hoone omanik AS Pajo trükikojale, siis tuli müügipind vabastada. Urmas Elmi loodab Pärnu mnt. 54 hoones müügiga alustada selle nädala neljapäeval. Tegemist on ajutise lahendusega, sest maja, kus varem asus apteek, raamatukogu, viimati kauplus ja kohvik, on antud linnavalitsuse otsusega müüki.

Kauplemine avatakse neljapäeval

Meeldetuletuseks olgu öeldud, et Elmi juhitav müük on ajendatud soovist teenida tulevase loodava Sindi perekeskuse jaoks raha. Küsimus, kaugel asjaajamisega ollakse, jäi sedakorda vastuseta. Arusaadavalt on tegemist suure ja tõsiseltvõetava ettevõtmisega, mille juures palju suud ei pruugita ja eelistatakse kõvasti selle nimel eelkõige tööd teha. Uudishimulikud jõuavad ka siis uudistada, kui perekeskus tööle rakendub.

“Ühingu eesmärk on avada vaegnägijatele uks tööturule,” ütles pimemassööride ühingu juhatuse esimees Janne Jerva 2003. a. oktoobris Tallinans, mil Hariduse 6 asuvas hoones avati uus massaaži- ja koolituskeskus. Viie aastaga on õppe läbinud paljud vaegnägijad, kes on omandanud kutse, mille järele püsib suur nõudlus. Projekti algataja Jaanika Gross on selgitanud, et vaegnägijatel või päris pimedatel inimestel on rohkem arenenud kompimismeel ja käed tundlikumad. Neid ei häiri kliendi välimus, mistõttu on ka klinentide enesetunne pingevabam.

2009. a. märtsis asus Ahti Kandima õppima Tallinnas asuvasse Eesti Pimemassööride Ühingu massaaži- ja koolituskeskusesse. 8-liikmelises grupis viis sealset õpet läbi Jaak Gross. Nüüd on esmaste töökogemuste omandamiseks vajalik teoreetiliste ja praktiliste teadmiste õpe läbitud, edasi toimub aktiivne vilumuste omandamine klientide teenindamisel. Praktika periood lõpeb juuli lõpus. Ligemale 4-kuulise õppe järel saab algastme koolituse tunnistuse rootsi klassikalise massaži alal. Kutse omandamine on õppija jaoks tasuta. Õpet finantseeritakse Euroopa Liidu vastavast fondist.

„Varem töötasin 4 aastat AS Baltifalt firmas teeehitajana, paigaldasin põhiliselt äärekive ja sillutasin kõnniteid,” jutustab kolmandat aastat Sindis elav mees, kes nüüdseks on otsustanud elukutset vahetada, et töö oleks tervisliku seisundiga paremini vastavuses.

Küsides, kuidas noor massöör täna end täiesti uue kutsevalikuga tunneb, saab kiiresti kõhklematu vastuse meeldivast rahulolust, mis peaks hästi ülekanduma ka kõigile tulevastele klientidele. Kuidas hindab noor praktikant praeguse praktiseerimise kulgu ja kui kindlalt juba end tunneb? „Oluliselt kindlamini võrreldes esimeste päevadega, kui kõik oli uudne ja täiesti harjumatu,” kõlab lõbusas noodis julge tunnistus.

Ehkki ühingu poolt võimaldati tasuta õpe, tuleb töökoht siiski endal leida või asutada oma ettevõte, mis hakkab massaažiteenust pakkuma. Praktika perioodiks sai noor spetsialist tööruumi Pärnus, Liiva tänaval asuvasse puudega inimeste päevakeskusesse. Massaažilaud tuli siiski endal muretseda. Selle eest väljakäidud 5000 krooni on seni olnud ka peamine suurem kulutus uuele elukutsele suundumisel.

Praegu teenindab Ahti Kandima Liiva tänava keskuses 4 soovijat päevas. See on täiesti optimaalne arv üldmassaaži teostamiseks. Üldmassaaž kestab umbes poolteist tundi. 8-tunnilise tööpäeva peale ära jaotatult jääb parajalt aega lõõgastumiseks, massaažilaual lina ja rätikute vahetamiseks ja muuks vajalikuks, et järgmise korra jaoks jõuda end ettevalmistada.

Edaspidine plaan on luua oma massöörikabinett ja asuda tööle füüsilisest isikust ettevõtjana.

Iluvõimlejad Sindi lasteaias

„Võimlejad läksid nüüd suvepuhkusele,” teatas Sindi Avatud Noortekeskuse juhataja Helle Vent, kelle häälest võis aimata väsimuse märki. Kindlasti pole tegemist tüdimusega. Pigem tundega, mida kogeb sportlane meeldiva rammestava surinaga lihastes pärast tulemuslikku tegu.

Nagu noortekeskuse viimased kuud on olnud tihedalt tegemisi täis, nõndasamuti on Sindi võimlemisring Kullemi Tirtsud teinud tubli tööd. 26.aprillil viibiti Kilingi–Nõmmes võistlustel, 8. mail osalesid Kullemi Tirtsud XX Kilingi-Nõmme klubi Githa emadepäeva võimlemispeol. Esineti ka Sindi gümnaasiunmi olümpiamängude lõpetamisel.

„Kõhklemata on sellised sõidud ja esinemised väga kasulikud, sest lisaks esinemis- ja võistluskogemusele saab näha teiste klubide võimlejaid , kes on juba kõrgemale tasemele jõudnud. See tiivustab ka ennast rohkem pingutama,” on Vent rõõmus pisikeste ja veidi suuremate tüdrukute püüdlikusest.

8.-11.juunini viidi läbi Sindi koolimaja võimlas ja seltsimajas võimlemislaager, kus treeningud toimusid kahel korral päevas. Õpiti uut ja suuremat pingutust nõudvat rõngastega kava. Uus oli ka punaste seelikutega tantsukava. Koolivõimla kõrge lagi võimaldas harjutada lindikava uute helesiniste lintidega, mis saabusid just laagri alguseks. „Suur tänu koolile ja seltsimajale ruumide kasutamise võimaluse eest,” on juhataja ikka ja alati vastutuleku eest kõigile väga tänulik, ega unusta muidugi treenerit Margit Schmidti, kes Kilingi-Nõmmest sõidab kaks korda nädalas meie lapsi õpetama.

Lõunasöögid vaaritas sotsiaalkeskus ja see maitses lastele väga. Suur tänu kokkadele Viive Sepikule ja Anu Alabert. Küllap muutsid toidu veelgi maitsvamaks võimete piiril sooritatud treeningtunnid.

Kahetunnine lõunapaus möödus noortekeskuses mängides, mis kõigile väga meeldis.

Et hinnata harjutatut, toimusid ka võistlused spagaadis ning rõhtseisus.

Tulemused spagaadis:

1.-2.koht – Maarjalis Buht ja Katre Kull,

3.koht – Jane Vent,

4.koht – Elo Vent,

5.-6.koht – Kristella Kukk ja Eliise Kull.

Tulemused rõhtseisus:

1.-3.koht – Eliise Kull, Elo Vent, Katre Kull,

4.koht – Tuule Lääts

5.koht – Kristella Kukk

6.koht – Merili Pilliroog

Pärnu linna südames,Vanapargi põliste puude varjus, asub mälestusmärk töörahva vabaduse eest võitlejaile, kelle ponnistustele vaatamata ei õnnestunud neil 1924. aastal küüditamisvaguneid Papiniidu jaama veeretada. Küllap nad hämaksid võimaluse korral hauasügavuseski koos oma seni elavate mõttekaaslastega, et mingit kurja pole iial soovitud, ettevalmistatud ega kordasaadetud. Ometi läks töörahva vabastajatel korda mõniaeg edasi neid samu vabastatud inimesi kaugel kodumaast terroriseerida. 85 aastat hiljem tõttavad pärnakad vähimatki tähelepanu pööramata graniittähisest mööda ja vaid käputäis inimesi neist möödujaist asetab homme Papiniidus küüditatute mälestuseks pärja või lilleõie.

Kümnetest tuhandetest küüditamisele kaasaaidanutest on üksikud kohtusse veetud. Piisavate asitõendite vähesuse tõttu ja vanurite tervislikku seisundit arvestades on südikate advokaatide töö tulemusel muistsed võõrriigiteenrid terve nahaga pääsenud. Küllap moodustavad neist suure osa arguseohvrid, mitmed võisid küüditamises näha riikikul tasandil soosivat künismi, mida perverssel viisil nautides omakasuks pöörati, aga leidus ka karjeriste, kes teistes oludes poleks saanud end väljapaistvalt teostada. Omal ajal söandati tunnustada ideelisi kommuniste nagu olnuks tegu kuritegelikust kommunistide grupeeringust kõrgemalseisva eetilisuse etaloniga. Taolist arvamuslagedat kommunistlikku ideoloogiat kandvat moraalijüngrite mõttearendust on kõhedusttekitavalt jube kuulda. Piisab vaid mõelda, millise arvulise ülekaaluga terroriseeriti eeskätt süütuid naisi, abituid lapsi, põduraid vanureid ja teisi kõige nõrgemaid nagu haiged, invaliidid jne. Samas tahaks meeleldi rinda riputada Maarjamaa medalid neile, kes võõras rüüs (olenemata välisest vormist) ajasid tõepoolest Eesti asja ega ehtinud end ideelise kommunisti tiitliga.

Vahel tundub, et noorem generatsioon mõistab seda aega umbes nii nagu jookseks teleekraanil õudusttekitav põnev seriaal, mida tasub jälgida, kuid mitte karta, sest tegevus toimus kauges minevikus, mis ei saa teda ennast mingil viisil puudutada. Ometi kinnitab kogemus, et iialgi ei olda millegi eest kaitstud. Eriti murettekitavaks muutub olukord siis, kui rahulolu liiga suureks paisub.

Venemaa Eesti-suursaadik Nikolai Uspenski peaks igal küüditamise aastapäeval kõndima kotiriides ja kannatanute uste taga koputades enesele tuhka pähe raputama seni, kuni tema riik, valitsus ja rahvas hakkavad tõelises kahetsuses mõistma eesti rahva kallal kordasaadetud jäleduse hinda. Seda vabandavat kahetsust ei vaja mitte Eestimaa vaid eeskätt nemad ise. Suursaadik ei kanna enese isikus mitte üksnes riigi au ja väärikust vaid ka autust ja vääritust kui seda on esinenud.

Möödunud nädalal naases Pärnumaast kaugemalgi teada-tuntud lilleseadja Jaak Tomson Saksamaalt. 2. juunist 7.-ni toimus Gregor Lerchi nimelisel kursusel maailma tipplilleseadjate kokkusaamine. 18 riigist saabunud 48 osavõtja hulgas olid kaugemad külalised Jaapanist ja USA-st. Teiste hulgas esindas Eestit ainsana Tõstamaa rannajoonel lillelaagrit omav Tomson.

Täpselt aasta tagasi uudistasid üheaegselt Peterburist saabunud huvilistega Jaaguranna laagri tegemisi ja lilleseadeid ka Sindi 6-10 aastased iluvõimlejad. Nüüd tuleb Jaaguranna laagri peremees ise Sindi linna, et Saksamaalt saadud uusi ideid värskelt huvilistele edasi anda. Kohtumine on kavandatud tulevale neljapäevale (18.06). Algusega kell 18.00 korraldab tunnustatud lilleseadja noortekeskuse ruumides lilleseade kursuse noortele ja nende vanematele. Kaasa tuleks võtta tööriistakohver näpitsate, traadi lõikamise tangide, oksakääride, noa ja tavaliste kääridega. Kuna õppetund on tasuta, siis kehtib reegel: kes ees, see sees. Kuna kõik nagunii korraga ära ei mahu, oleks soovitav eelregistreerimine, mida saab teha telefonil 5206993 või elektronpostiga helle46@gmail.com

siin toimub suur simman

Tallinas 2.-4. juulini peetava XXV üldlaulupeo ja XVIII üldtantsupeo tuli süüdatakse täna algaval Tartu laulupeol. Sama tuli alustab juba homme hommikul teekonda mööda ajaloolist veeteed Pärnusse, läbides Emajõge, Võrtsjärve, Tänassilma jõge, Viljandi järve, Raudna, Halliste, Navesti ja Pärnu jõgesid. Tuld kannavad ajaloolised puulaevad, milleks on viikinglodi, kale ja haabjad. Tartu ja Pärnu vahele jääb 13 peatust. Kõikjal peale Vana-Võidu toimuvad randumispaigus temaatilised kultuuriprogrammid koos rahvapidudega. Kaasasolev kinotelk võimaldab näha filme laulupidudest, kohaliku elu kroonikat ja jälgida eelnevalt läbitud veetee äsja salvestatud kaadreid. Huvipakkuv on kindlasti liikuv lodjakoda, mis tutvustab ajaloolisi käsitöötavasid koos võimalusega kätt proovida puutöö, tõrva ajamise, haabja tahumise, köie keerutamise ja muu seesugusega.

Suur pidu saab olema tule jõudmisel vahetult enne Pärnut Reius. Võõral on muidugi raske vahet teha kustmaalt algab või lõpeb Sindi ja Pärnu linnade vahele jääv Paikuse, ehkki viimane eristub esimestest olulisel määral.

Tuli jõuab haabjatega Paikuse valla territooriumil oleva Reiu puhkekeskusesse 26. juunil kell 19.00, kus suur hulk pidulisi Paikuselt, Sindist, Torist, Pärnust ja mujalt on end aegsasti valmis seadnud. Nendega ühinevad 30 tulesaatjat,Eesti Meestelaulu Selts ja „Emajõe laulikud”, kes saabuvad koos tulega. Reiu vabaõhulaval esinevad Paikuse poolelt naistantsutrupp „Pastlapaar” ja „Memmede” tantsutrupp, samuti naisansambel „Lustilik” ja laulukoor „Sireli”. Pärnust tulevad lavale M. Lüdigi nimeline meeskoor ja 2 rahvatantsu rühma, mida juhendavad Alli Põrk ja Maie Kalbus. Torit esindavad segarahvatantsijad. Sindi linnast saabuvad laulukoor „Sindi” ja temperamentne naisansabel „Šal-lal-laa”. Loomulikult ei puudu tule üleandmise tseremoonialt ka peokõned. Kavasse on võetud ühislaulmised. Selleks puhuks jagatakse välja suured laululehed. Peale kontserti toimub simman, millel tantsuks mängib Sindi seltsimaja ansambel „La-di-da”. Pidu on kõigile tasuta. Kella 22.00 paiku saadetakse tuli ööunele.

Järgmisel hommikul ei kiirusta tuli Paikuse vallast lahkumisega. Kell 10.30 suundutakse Vaskräämale Mihkel Lüdigi sünnikohta, kus istutatakse tamm. Selgitavale sildile tamme juurde kirjutatakse „Juubelitule tulemine 2009”. Täpselt keskpäeval lahkutakse Reiust, et suunduda taas laiale Pärnu jõele. Viikingpaati istub 14 inimest ja haabjatesse 10 inimest.

Pärast aja timmimist Pärnu Sõudebaasis toimub Pärnu kesklinna silla juures kell 19.00 tulede ühinemine jaanilaupäeval Kihnu saarel jaanilõkkest süüdatud tantsupeo tulega. Järgnevalt jätkatakse peoga Pärnu jahisadamas.

Edasi kulgeb tule teekond mööda merevett. Ajaloolisel puulaeval Ruhnu Karu murrab tuli lainetes teed Tallinna randa, läbides peatustega Kuressaare, Haapsalu, Kärdla ja Lohusalu.