Arhiiv August, 2009

Naabrimees pani Allar Rajale omavalmistatud tammepärja kaela

Monday, August 31st, 2009

naabrimees-kodutanavalt-tervitab-allar-raja-tammeparjagaAllar Raja kodutänava vastasmajas elav Ilmar Lasn valmistus sõudmise MM-i pronksmehe vastuvõtuks erilisel viisil, et väljendada tänu ja rõõmu kodulinna kangelasele. Allari koju jõudmise ajaks oli garaaživäravatele kinnitatud kolm tammepärga. Tänasel kohtumisel Sindi linna aukodanikuga tõstis Ilmar tammepärja Allarile kaela.

Pikem ülevaade Allar Raja tänase kohtumise jutuajamisest ilmub lähematel päevadel samal veebilehel.

Triibu Trakspüks läheb isiklikult koolikotikesi jagama vastselt remonditud uude Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi

Monday, August 31st, 2009

triibu-trakspuks-koos-parnu-kuninga-tanava-pohikooli-direktorigaKoolitee alguse puhul saavad kõik Pärnu linna ja maakonna I klassi junsud kingituseks „koolikotikese“, kus sees esmased koolitarbed vihikute, joonistusploki ja värvipliiatsite näol ning ka mõned maiused. Kott ise sobib suurepäraselt dresside või susside kooli kaasa võtmiseks.

Fotol on eelmise aasta 1. septembri koolikotikeste jagamisest Pärnu Kuninga Tänava Põhikoolis. Triibu Trakspüks on fotol koos kooli direktrori Urve Krause’ga

”Port Artur peab juba kolmandat aastat koolitee alguse puhul meeles kõiki Pärnu linna ja maakonna I klassi junsusid,” teatab Port Arturi kaubanduskeskuse turundusjuht Tair Anton.

Tore on näha laste säravaid nägusid esimesel koolipäeval ning kui nad saavad lisaks värvilisele aabitsale veel kingituse, siis on nende rõõm veel suurem ja lapsed väljendavad seda siiralt.

Lisaks kõigele on ju Port Arturi poolt kinigitud ilus värviline sussi- või dressikott oma lõbusa kujundusega ka tarvilik kõigile lastele ja need asjad, mis kotikeses kuluvad kindlasti ära igale õpihimulisele lapsele. „Seda kingitust kunagi planeerides saime teada, et just sellise sussi- või dressikoti peale mõeldakse väga harva, kuid peagi märgatase, et see on väga vajalik asi, vihikud, pliiatsid ja joonistusplokk on lihtsalt tavaõpilesele väga vajalikud koolitarbed … ja väike maius, see käib ikka kingiga kaasa,” jagab Anton senist kogemust, mida on tagasisidena kogetud

Port Arturi kaubanduskeskuse kingitused Pärnu linna ja maakonna I klassi lastele jagatase koolides kätte 1. septembri avaaktustel koos aabitsaga. Port Arturi lastemaskott Triibu Trakspüks läheb isiklikult koolikotikesi jagama vastselt remonditud uude Ülejõe Gümnaasiumi.

Martin Helme vastab küsimustele

Monday, August 31st, 2009

Olid kutsutud külalisena erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid suvepäevadele Uueda turismitalusse Pärnumaal? Kuidas iseloomustad praeguseid kontakte kristliku erakonna ja rahvusliku liikumise vahel?

martin-helme1

Martin Helme (M.H.): Eelkõige ilmselt kui väga töiseid. Olen EKD liidritega tuttav juba päris pikki aastaid ja selle aja jooksul on kujunenud välja väga usalduslik suhe, aja jooksul on ka üsna hästi selgeks saanud, et maailmavaateliselt on ERL ja EKD olulisemates küsimustes üsna üksmeelel. Nii see, mis puudutab Eesti riiklust kui toimiva ühiskonna aluseks olevaid väärtushinnanguid. Samas tuleb muidugi öelda, et praegune kohalikel valimistel osalemine on esimene suurem koostöö organisatsiooni tasemel. Usun, et see avab tee tulevikus veelgi tihedamaks koostööks.

Praeguses Eesti valitsuses on viis ministrit koos peaministriga ühe koguduse liikmed, millest võiks järeldada, et tegu on päris jumalakartlike valitsejatega. Ometi oled nende tegemiste suhtes üsna kriitiline ja eelistad pigem lävimist suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud erakonnaga.

M.H.: Paraku tuleb tõdeda, et meie ministrid ja avaliku elu tegelased ei ela selle järgi, millesse nad end ristida ja pühitseda on lasknud. Võibolla on probleem selles, et nad ei käi kuigi tihti tegelikult oma usku kirikus kinnitamas? Teine suur häda meie ajastul on muidugi see suhtumine, nagu oleks piibellik õpetus salatibaar, kus saab valida taldrikule endale meelepärased komponendid, jättes selle, mis ei meeldi, välja. Aga see ei ole ju nii. On kas kõik või mitte midagi. Eks kõigil inimestel jääb muidugi meile ette antud standardist puudu, aga see ette antud täiuslik standard aitab meil püüda olla parem inimene iga päev. Ja inimesed peavad endale aru andma, et komistamise ja kukkumise järel tuleb end uuesti püsti ajada ja edasi püüda, mitte vedelama jääda. Selleks pole meil mitte ainult õigus vaid kohustus. Aga vastates küsimusele: meie valitsejad – nagu kogu sekulaarse, vormilt kristliku, sisult ateistliku Euroopa omad – on tõepoolest jumalakartmatud. Millest üsna loogiliselt järgneb ka see, et nad ei karda rahvast. Mis on samuti halb, sest valitsejad on valitsejad rahva armust, meie loal, meie heaks. Neil peaks olema nii kartus kui aukartus oma ülemuste ehk rahva ees. Kui nad ei karda kõigevägevamatki, miks me imestame, et nad ei karda rahvast.

Oled Kaarli koguduse liige. Kas küsimusega Sinu usulisest hoiakust tungin lubamatult kaugele isiklikku suhtesse Jumalaga?

M.H.: Minu usulised hoiakud on ilmselt liiga pikk teema, et ühes intervjuus lahti seletada, aga ma arvan, et teemana pole see liiga isiklik. See on vasakpoolse sekulaarse poliitilise seltskonna poolt juurutatud ettekujutus, nagu peaks usk olema midagi nii privaatset, et väljaspool kodu ja kirikut peaks sel teemal täielik vaikus olema. Ei pea. Ühiskonnad püsivad koos, kui neil on moraalne alus ja kõigi poolt aktsepteeritud käitumisnorm. Eestis on selleks aluseks ja normi loojaks viimase ligi tuhande aasta jooksul olnud kristlus. Euroopas veel pea kaks korda pikemalt. Kogu meie rahvuskultuur on läbi imbunud ja põimunud kristlikest väärtusnormidest. Me ei varasta ja ei tapa selle tõttu, et see on ebamoraalne, mitte selle pärast, et seadus keelab. Õigemini: seadus keelab, sest see on ebamoraalne. Kui nüüd võtta kogu ühiskonda koos hoidvast kultuurist ja käitumisnormide süsteemist tema vundament ja alus ära, siis toimub ühiskonna kokku varisemine. Kui võtta kristlikust kultuurist kristlus ära, siis toimub selle kultuuri hävinemine. Moraali ja usu küsimuste kuulutamine keelatuks avalikus infoväljas aga ongi seesama aluse ära kaotamine. Ja tulemused on meil ju käes: Euroopa demograafiline kriis, kõikehaarav dekadentlus, kultuuriline enesevihkamine – kõik see on tagajärg kristlike väärtushoiakute hülgamisele. Sellega käib kaasas võõra kultuuri pealetung islami näol, kusjuures islam ei häbene end kusagil ega kuidagi avalikult demonstreerimast. Inimesed, kes unistasid Euroopa sekulariseerimisest on saanud tulemuseks mitte sekulaarse jumalatu ühiskonna, vaid võõra religiooniga võõra kultuuri sissetungi.

Euroopalik väärtuse mõiste tuleneb turumajanduslikust ühiskonnast. Sama turumajanduse juurest minnakse väärtuspõhise õppe, ühiskonna ja muu sarnase juurde. Tartu Ülikooli Eetikakeskus tahaks pakkuda universaalset väärtuste paketti tervele Eesti ühiskonnale. Millisest eetilisest väärtushinnangust peaks lähtuma Sinu nägemuses Eesti Rahvuslik Liikumine?

M.H.: Nagu meie värske Vabadussõja võidusammas meile väga ilmekalt meenutab: Eesti riigi lõid mehed, kes olid kõik padukristlased. Kõik meie ärkamisaegsed suurkujud olid padukristlased. Meie välja tulemine Põhjasõja järgsest demograafilisest august, kui eestlasi oli alles veel umbes 130 tuhat, toimus samal ajal, kui riigis levis massiline usuline ärkamine vennaskoguduste näol. Mul on raske ette kujutada eesti rahvust ja rahvuslikku kultuuri ükskõik millisel teisel alusel kui kristlikul. Kõik muu oleks meile kas tundmatuseni võõras või tehislik. Paraku, nõukogude okupatsioon juuris seda kultuuri meist päris korralikult välja ja mitmes mõttes on see praegunegi kultuur ju midagi hoopis muud, kui sõjaeelne. Ma toon ühe väga mõtlemapaneva numbri: vaid veerand kõigist eestlaste matustest on kristlikud. Aga praegu sureb ju peamiselt sõjaeelne põlvkond ja selleaegsed inimesed olid absoluutses enamuses korralikult ristitud-leeritatud. Järelikult matavad nende lapsed oma kristlastest vanemaid ilmalikult. Ehk maksavad need vanemad ilmaliku matusega hinda, et nad ei võidelnud oma laste usus hoidmise eest piisavalt? Igatahes näitab see, milline radikaalne muutus on toimunud ühe inimpõlve jooksul.

Mis puutub ERL-i, siis on selles organisatsioonis ka mitmeid paganausulisi ja maausulisi, kes minuga kategoorilisel eriarvamusel on. Põhikiri ütleb, et me oleme parteide ja uskkondade ülene organisatsioon. Meie põhiline teema on ikkagi rahvuslik püsimine ja kasvamine, programm on selgelt konservatiivne.

Joosep Tammo esitab huvitava mõttekäigu, öeldes: kui ma püüan kõiges perfektne olla, siis ajab see lõpuks lausa hulluks. Oma vigu tunnistades on asjad aga äkki jälle kontrolli all. Kas selline avameelne arutlus iseenesega kutsuks Sind kaasarääkima?

M.H.: Täiuslikkus ongi meie ebatäiuslikus maailmas võimatu. Selle püüdlemine ei saagi anda muud tulemust, kui pettumus ja sealt edasi kibedus, loobumine jne. Küll aga saame me kõik püüelda maksimumi poole. Nüüd loomulikult tekib küsimus, kuidas seda mõõta ja mis on tal vahet täiusega… See ongi tarkuse mõõdupuu suuta igal konkreetsel juhtumil endale selgeks teha, mis on teostatav, mis mitte. Või nagu see levinud tarkusetera ütleb: andku Jumal mulle jõudu muuta asju, mis minu võimuses, kannatlikust taluda neid, mille muutmine pole minu võimuses ja tarkust neil kahel vahet teha. Ma muidugi usun, et siin maailmas pole mitte ühtegi teostamatut asja, küsimus on lihtsalt, mis hinda me oleme valmis maksma ja paljude asjade puhul oleks hind lihtsalt liiga kõrge. Ehk nagu me teame: mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese?

Mis paneks valijat uskuma õiglasesse poliitikasse, milles puudub ringkäendus, korruptsioon, lubamatu kasuahnus ja lihtrahva tahte ignoreerimine?

M.H.: Vaat see ongi see nö miljoni dollari küsimus. Inimesed on nii pettunud ja lootuse kaotanud, et ei usu enam midagi ega kedagi. Lihtsalt vastates on nii, et inimesed ei usu seda enne, kui on oma silmaga näinud. Mina olen kindel, et poliitikat on võimalik teha ka ausalt ja rahva tahet järgides. Probleem on aga selles, et inimesed ei usu ühtegi lubadust ega lubajat ning see takistab neil ka uusi jõude võimule valimast. Kardetakse jälle petta saada, usutakse vanade juttu, et parem minna tuntud halvaga kui tundmatu uuega. Eks meest tunned tegudest, tuleb oma varasemale põhimõttekindlusele ja korruptsioonipuhtusele viidata ja see teadmine valijani veenvalt viia. Eks see saab olema kampaania üks põhirõhke. Tähtis on siinjuures, et mitte mingil juhul ei saa alahinnata liidrite rolli. See eeskuju, mida tipud näitavad, määrab ära ka realiikmete käitumise ja hoiakud. Meil paraku on nii poliitikas kui äris eeskujud kas puudu või negatiivsed. Egas midagi, tuleb pakkuda alternatiivi ja loota, et inimesed oma soovis saada paremat valitsemist on valmis minema uue ja tundmatuga vana ja halva asemel.

Oled kinnitanud, et Eesti Rahvusliku Liikumise muutudes erakonnaks ei soovi te teha Res Publicat. Mida see täpsemalt tähendab?

M.H.: Res Publica oli fenomenaalne nii oma tõusu kui oma hävinguga. Tõusis ta just selle pärast, et inimesed tahtsid uut, paremat, värsket. Seda neile pakuti ja väga paljud – mina kaasa arvatud – lootsid, et see toobki vajaliku murrangu. Paraku selgus väga kiiresti, et Res Publica eesmärk polnud mitte muuta seda, kuidas asjad käivad, vaid kõigest seda, kes asju ajavad. Nad ei tahtnud Eestis midagi oluliselt teistmoodi teha, lihtsalt tahtsid ise otsustajad-jagajad olla. Ega nad ju mingit olulist kehvemat valitsemispraktikat ei toonud võrreldes teistega, aga neilt oodati nii palju enamat ja saadi ikka sedasama vana. Sealt ka nende häving. Mina ja loodav rahvuslik-konservatiivne jõud läheneme asjale täpselt vastupidi: vaja on tuua põhjalikud süsteemsed muutused, vaja on muuta seda, kuidas valitsetakse. Kuna ei ole näha, et praegused võimurid oleks muutustega päri, siis on vältimatu, et me neid muutusi ka ise ellu viima hakkame.

Kas Pärnus kandideerimist koos EKD-ga mõjutas Tiit Madissoni ERSP aktsioon, millega haaras oma meeskonda ka mõned ERL liikmed, kes muidu oleks Sinu loodava valimisliidu taha tulnud?

M.H.: Ei. Pärnus valimisliidu loomine ja sellesse EKD kaasamine oli otsustatud juba varem. Asjade järjekord oli selline: pärast eurovalimisi otsustas ERL et soovib kohalikel valimistel osaleda, tehes seda valimisliitudena. Seejärel otsustati, et Pärnus otsitakse liitlasi EKD ridadest. Madisson soovis ka algselt selles valimisliidus olla, kuid otsustas ühel hetkel hakata tegema oma valimisliitu ja tõmbas tõesti mõned inimesed endaga kaasa. Alles hiljem selgus, et oma nimekirja tegemise põhjuseks oli tema ERSP tegemine. Vaadates, milliste seisukohtadega ERSP taastajad avalikkuse ees esinevad on mul hea meel, et nad meist täiesti eraldi tegutsevad. Ma ei nõustu kuidagi selle sõjakommunismi retoorikaga pankade riigistamisest ja natsionaalsotsialismi promomisega eesti rahvusluse egiidi all.

Peale selle, et Sinu juured asuvad Pärnus, mis on peamised põhjused, aga ka eelistused, et otsustasid Pärnusse tulla?

M.H.: Peale eurovalimisi oli mul toss üsna väljas ja ega ma ei tahtnud mõeldagi kohe mingist uuest kandideerimisest. Aga väga paljud tulid ja ütlesid – täiesti võõrad inimesed tänaval – et pead jätkama, pead edasi tegutsema. Kohalike valimiste kontekstis oli tõepoolest vaid kaks valikut: kas Tallinn või siis Pärnu, kus mul on juured ja millega olen elu aeg lähedalt seotud olnud. Tallinn on see asi, mille puhul tuleb tõdeda, et paluda tuleb kannatlikust, mitte jõudu. Tallinn on nii kindlalt ja põhjalikult Keskerakonna kontrolli all, et ma ei näe siin mingit mõtet valimistel kaasa lüüa. Mis mõtet oleks istuda täiesti tähtsusetult volikogus opositsioonis ja anda oma kohalolekuga Savisaarele legitiimsust, olla osaline selles partokraatlikus korruptsioonis? Ei, tänan ei. Pärnus seevastu on olukord hoopis erinev. Kõik asjaolud lausa paistsid viitavat Pärnule. Meil on suhteliselt tugev kohalik organisatsioon Pärnus. Olemasolevad suured parteid on kõik end ammendanud ja valijate silmis täis teinud. Valija januneb uue, värske, rahvusliku ja eetilise valiku järele. Lisaks sellele on mul Pärnu juured. Poliitilises mõttes on Pärnu siiski üks Eesti tähtsamaid linnu, siinsed tegemised ei jää märkamatuks. Kui meil õnnestub siin tõestada, et me saame ausa ja tõhusa valitsemisega hakkama, siis tugevdab see rahvuslaste ja kristlaste kui tõsiseltvõetavate peavoolus olevate jõudude mainet mäekõrguselt.

Mida pead tulevase linnapeana Pärnu tervisliku seisundi parandamise seiskukohalt esmasteks kõige vajalikemaks tegemisteks?

M.H.: Linna päästmine pankrotist on ilmselt kõige pakilisem asi. Selleks on meil terve meetmete pakett, millest kiiresti ja lihtsasti saab kohe jõustada linnajuhtide palkade olulist vähendamist, samuti linnabürokraatia vähendamist. Lõpetada tuleb poliitilised altkäemaksud huvigruppidele – nagu näiteks 1000 kroonine toetus pensionäridele. Pensionärid peavad endale aru andma, et seda paarteist miljonit krooni pole linnal tegelikult lihtsalt olemas. Nii, et tegemist pole mitte lihtsalt altkäemaksuga, tegu on ka petukaubaga, pensionärid ei saa oma osa tehingust peale hääle andmist kunagi kätte. Linn peab lõpetama praeguse malli järgi ehitamise, mille kohaselt Pärnu maksumaksja on suurim ehitaja ja teeb seda lisaks hirmkallilt. See on samuti üks korruptsiooni erivorme. Ehitamise põhiraskust peab kandma ikka era- mitte avalik sektor. Peame vajalikuks müüa maha lõpmatuks korruptsioonipesaks kujunenud ja linnale mitte mingit tulu teenivad linna tervisekeskused, saadud rahaga saab vähendada eelarvemiinust ja ilmselt alustada kolmanda silla ehitamist.

Pärnu kui turismilinn on pidevalt kaotamas oma positsioone, turismi tugevdamisega tuleb uuesti tõsiselt tegeleda. Elukeskkonna parandamine parkide, mänguväljakute, jalgrattateede, rannapromenaadi jne edendamisega peab jätkuma. Kui ma kuulen, et üks kool saab remondi 67 miljoni eest, siis see võtab õhku ahmima. Sama raha eest saaks kogu linnas ära teha kõik eelpool nimetatud asjad ja jääks veel ülegi. Ühe kooli remont peaks olema suurusjärgu võrra odavam. Aga me ju teame, et tegelikult mahub selle suure remondi sisse jälle linnaisadele lähedaste ettevõtjate suur kasum, millest arvestatav osa tilgub edasi parteikassasse. Sellistele skeemidele tuleb kriips peale tõmmata ja on astutud väga suur samm linna tervise parandamiseks.

Peale endapoolt esitatud küsimuste on mul veel mõned pärnakate suust kuuldud küsimused, millest esimene on peamine mure:

Mis sõnum on Helmel linnarahvale olukorras, kus linnakassa on tühi ja linn võlgades?

M.H.: Pärnu linn on küll väga hullus seisus ja järgmisel aastal läheb ilmselt veel raskemaks – ennustan, et linnaeelarve kukub kõvasti alla 700 miljoni piiri – aga tegelikult on Pärnul olemas kõik eeldused heaks arenguks ning kriisist välja tulekuks. Vaja on lõpetada ära üle käte kasvanud ja hirmus laristav bürokraatia ning korruptiivsed skeemid alates ehitamistest lõpetades iga sorti pseudoettevõtlusega, mille ainus ülesanne on luua kõrgepalgalisi töökohti parteilistele tegelinskitele. Ma usun, et kui Pärnu eelarve korralikult läbi analüüsida, siis leiab sealt väga palju raiskamist ning korruptsioonihõngulist, mille ära kärpimine ei ole sugugi valus mitte linnakodanikule vaid parteilistele puukidele, kes linna küljes parasiteerivad. Vaja on ka muidugi positiivset programmi, milleks on meie puhul ettevõtluse soodustamine ja turismitööstuse edendamine.

Kas on võimalik huvikoole linnakassast jätkuvalt toetada?

M.H.: Kindlasti jätkab linn ka minu juhtimisel huvitegevuse toetamist. Kindlasti tuleb aga üle vaadata see kes, kui palju ja mille eest saab. Linn peab teadma, et saab oma raha eest täit teenust ehk iga sent on kulutatud tõhusalt ja targalt.

Kas linn peaks kodanikeühendusi toetama või kodanikeühendused linna toetama?

M.H.: Ilmselt mõlemat pidi. Linn ongi ju kodanike jaoks, parim viis neid teenida on nendega pidevalt suhelda ja siin on kodanikualgatus ülioluline. Toetamine ei pea alati olema ju rahaline. Ma olen vastu igasugustele valitsuse poolt toetatavatele valitsusvälistele organisatsioonidele, sest see pole ju mingi kodanikualgatus vaid maksuraha kantimine seda raha jagavate poliitikute poolt käivitatud üritustesse. Tegeliku kodanikualgatuse tunneb kohe ära selle järgi, et nad tahavad midagi saavutada, mitte midagi saada. Selliseid tuleb kindlasti toetada. Sellised toetavadki oma tegevusega ka kogu linna.

Milliste traditsiooniliste väärtuste eest peaks uus linnavalitsus võitlema?

MH: Oleme oma (veel avalikustamata) programmi märkinud, et soovime suurendada pereturismi osakaalu, kuna see on palju tulusam ja meeldivam võrreldes läbuturismiga. Tugev perekond on tugeva kogukonna ja sealt omakorda tugeva riigi alus. Pärnu linn peaks kindlasti seadma endale eesmärgiks olla võimalikult peresõbralik linn nii külastajatele kui elanikele. Praegusel raskel ajal tuleb muidugi väärtustada ka selliseid asju nagu töökus, nõrgemate abistamine, koos töötamine. Ja nagu meie valimisliidu nimigi ütleb: vaja on võitlema hakata aususe eest. Seda nii linna valitsemisel kui loomulikult ka igapäevases käitumises kõigi inimeste poolt.

Suur suvelõpu trall Paikusel

Sunday, August 30th, 2009

kiisuga-perepaevalPaikuse valla kultuuritöö spetsialist Ille Riivits ei arva, et kümmekond perepäeva aastas oleks ülemäära palju. Täna toimus Paikuse Põhikooli staadionil järjekordne kogupere päev suure suvelõpu tralliga, mis oli eelkõige mõeldud 7 kuni 15 aastastele, kes ülehomme koolipinki istuvad. Oodatud olid nagu tavaliselt ka sootuks nooremad ja tublisti vanemad. Emad ja isad tulid koguni sülelastega. Mõni võttis kaasa ka oma lemmiklooma, et pere oleks täies koosseisus esindatud.

Mirjam ja Katrin Kits ei astunud täna suure hulga publiku ette esimest korda. Kuigi Mirjam alustab mõne päeva pärast esimest kooliteed ja vanem õde Katrin rühib vaid ühe klassiga eespool, on mõlemad vaatamata oma noorusele juba ammu suurepäraste esinemistega kindlalt kuulajate südame võitnud.

rongaga-maiustust-puudmasVõistluselamusi pakkusid ühtviisi kõik 6 ala. Näha võis pisikeste rõngaste viskamist maha raputatud maiustuste püüdmiseks, samuti pimesi tennispallide kogumist, aga ka veepalli veeretamist. Viimane oli eriti põnev. Esimene julge emme oli Eve, kes koos pojaga püüdis vett täis õhupalli veeretada kuni purunemiseni võimalikult kaugele. Elevust tekitas ka paberist kõige pikema lindi lõikamine. Kiirust arendati tõuke- ja jalgratastega jooksurajal. Kokkuvõttes püüdis igaüks leida enda jaoks kõige põnevama viguri, milles edukas olla. Auhinnad olid magusast materjalist, mis ilmselt kellegil koju ei jõudnudki.

Külla tulid ka vanad sõbrad Margus Abel ja Raimo Aas, kellel seekord oli kaasavõetud näitemäng „Tark mees taskus”. Väikeste õekeste kõrval astus sama julgelt rahva ette Ervin Lillepea, et kitarri saatel saaks ka suure inimese laulu kuulda.

mees-iseendaga

karl-aasPäris osav trikimees oli Raimond Aasa poeg Karl, kes suutis vaatajad tõeliselt ära petta. Teadustaja jutu järgi pidi toimuma kahemehe võitlus ja nii vähemalt mina arvasingi kuni tasavägiste meeste riietest puges lõpuks välja vaid üks mees. Nii võitles mees sõna otseses mõttes iseendaga.

Lõpuks jõudis kätte kõige magusam perede ühisosa, kui lubati pika laua taha, kus eelnevalt oli mitu suurt kringlit paljudeks viiludeks lõigatud.

kringli-laua-umberbatuudi-lobud

Järgmine perepäev peetakse saabuval sügisel, kui toimub Paikuse valla aastapäeva tähistamine. „Peame pidu nädal aega jutti, mille sisse mahub ka üks korralik kogupere päev,” tutvustas Ille Riivits eelseisvaid plaane. Käesoleval aastal saab noor vald 18 aastaseks. Ka jõulude aegu soovitakse pered kokku kutsuda. Aasta esimene perepäev korraldatakse tavaks saanud järjepidevuses vastlapäeval. Vastlatrallid toimuvad Seljametsa ja Silla külades eraldi. Seljametsal on hea liulaskmise võimalus. Jüripäeva jooksu ajal tulevad taas pered ühiselt kokku. Seejärel kogunevad pered jalgratastel. Jaanipäeva aegu on üks kindel osa samuti eraldatud perede ühistegemisele, kui toimuvad jaanimängud. Külapäevad on omamoodi perepäevad, millega tehakse algust mai lõpul ja jätkatakse juunis, juulis. Oma külapäevad toimuvad Põlendmaal, Vaskräämal ja Sillakülas.

margus-abel-ja-raimo-aasperepaevalervin-lillepeavoistlusrajalpered-kooskringli-jagamine

Ehk märkad mind…

Sunday, August 30th, 2009

papa-jansonullar-kallau

Fotodel: Papa Jansen ja Üllar Kallau

estraadil-on-raama-blues1

Ansambel Rääma Blues lõpetas täna vabas õhus korraldatud suvekontserdite sarja Sindi linnas, mis kogus kaupluse Maxima laia katuseserva all esinevat bändi kuulama kümneid tõelisi bluesi sõpru.

Sõnad „ehk märkad mind…” kostusid igatseva meloodiaga päris kaugele Pärnu maantee mõlemal suunal. Eriti hea akustiga heli levis Sindi seltsimaja ja Qualitexi hoonete suunal. Näib, et kontserdite ahela lõppakord osutus heakõlalise „estraadilava” poolest sobivaks avastuseks, mida võib edaspidigi julgelt kasutada, kuni pole realiseerunud linna keskväljaku väljaehitamise kava või pole jõutud seltismaja juurde kavatsetava vabaõhulava ehituseni.

raama-blues„Rääma Blues” ei vaja muidugi enam avastamist, sest bänd on end nelja-aastase tegevusega juba kindlalt Pärnumaa kaardil teadvustanud. Selleks, et bluesi äratuntavad helid ja vokaalne osa eristuksid räämakate esinemisel oluliselt teistest samalaadsetest ansamblitest, hoolitseb Papa Jansen, kelle kodaniku nimi on Alari Janson. Tema on bändi loominguline hing. Papa Jansen loob sõnad ja viisi, mille panevad instrumentidel helisema ülejäänud bändikaaslased. Ansambliliikmete harmoonilise kooskõla loomingulise hingega tagab bändijuhi ülesandeid täitev Üllar Kallau. Tema on õpetanud kitarrimängu ka Sindi Avatud Noortekeskuses. Üllar ja tema poeg Kait mängivad soolokitarri. Jüri Kukk tõmbab basskitarri keeli. Trummide taga on koha võtnud Peeter Kerbak. Papa istub samuti, kuid sõrmed töötavad kitarrikeeltel ja suu laulab.

Bluesi noodid aitab pingumale vedada ja samas jälle veidi lõdvemalt hoidabluesi-sobrad tekstide sisu, mida soovitakse kuulajateni tuua. „Pensionäride blues” oli mõeldud küll memmedele-taatidele, kuid läks hästi peale ka keskealistele, keda tänase publiku hulgas kohtas kõige enam, ehkki tõelised memmed-taadidki ei puudunud publiku keskelt. Kuulda võis ka sellest, kui kalliks võib osutuda odav laen. Tõsisema ja kergema sisuga sõnumeid kandis kogu esinemine, mida oli nauditav kuulda. Kindlalt kuulub kõigi esinemiste repertuaari „Vana „Nurga” kohvik” ja lõpulauluna „Läikiv Kuu”.

Järgmise esinemisega võtab bluesi mehi vastu 25. septembril Dekadendze, mis asub Pärnu Maikeskuses. Viimati esineti sealsamas tänavusuvisel Pärnu bluesi päevadel. Samad päevad viisid neid ka Steineri aia esinemisele.

peeter-kerbakVõibolla oli küsimus veidi rumalavõitu, kui huvitusin sellest, mis neid Sinti esinema tõi. Ometi sain õigele küsimusele hea vastuse. „Sinti tõi meid Priit Kask,” vastati peaaegu ühehäälselt. Olgugi, et iga mehe kodu asub ise ilmakaares – Paikusel, Tootsis, Pärnus, tullakse harjutamiseks kokku ikka Sindi seltsimajja, mitte ei minda Pärnu linna Rääma linnaosasse nagu nimekujundist võiks eeldada.

kait-kallau-ja-juri-kukkpeeter-alari-ja-ullartanaval-seisatujad

Merike Teppan-Kolk räägib endast, viiulist, muusikakoolist ja sellest, mis veel meelel

Sunday, August 30th, 2009

Sisenedes Sindi muusikakoolikoolitahvel

Avades Sindi Karl Rammi nimelise muusikakooli välisust, mis äsja on vahetatud uue vastu, mõistan, et siingi majas ei tammuta paigal ja liigutakse jõudumööda edasi. Koridoris tunnen lakilõhna. Seda, et majas remonditakse enne õppeaasta saabumist muutki, kui vaid ruume, sain teada hiljem.

Merike Teppan-Kolk tuli muusikakooli tööle 1991. aastal koos Tiina Vihuliga. Enne neid õpetasid noori muusikasõpru Ene Pitsal, kes nüüdseks on lahkunud manalateele ja Helle Salumäe, kellest siiani koolil palju abi. Üldse töötab hetkel muusikahariduse andmisel 1 klaverisaatja ja 6 pedagoogi. Nende hulka kuulub ka mind külla kutsunud direktriss.

Alustades viiuligamuusikakkoli-20-juubelil

„Tänuvõlgu selle eest, et minust üldse muusik on saanud, olen oma vanaisale Max Sollile. Tema jäägitu pühendumise, järjekindluse ja toetuse abil on minu ellu tallatud tee, mille muusikaga täidetud radu mööda täna kõnnin,” avaldab Merike, kelle lahutamatuks seltsiliseks on olnud varajasest lapseeast viiul. Juba viie aasta vanuselt hakkas ta eraõpetaja Lehte Rinaldo käe all tutvust tegema klaverimänguga. Arvatavasti tabas Rinaldo kõrv juba esimeste klaveritundide aegu, et pisike tüdruk omab absoluutset kuulmist. Loomupärase eeldusega tüdrukutirtsust, kes sai aasta kestnud õppega esmase koolituse Rinaldolt, on sirgunud andekas kunstnik siiski visa edasiõppimise tulemusel, kuni lõpetas 2006. a. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Kuid alustada tuli Pärnu Muusikakoolist, kus 5 aastase õppimise järel otsustati, et kasulik oleks õpinguid jätkata alates 6st klassist Tallinna Muusikakekskkoolis.

Konservatoorium võrdluses muusika õpetamisega Viljandis

seltsimajasKonservatooriumi õpingud jäid küll pooleli, kuid alati ei pruugigi ülemäärane püüdlikkus kasuks tulla. Seda on tänane muusikakooli direktor aru saanud Viljandis 4 aastat kestnud kaugõppes. „Konservatooriumi lõpetamise korral poleks ma kindlasti Viljandisse läinud õppima,” arutleb Merike ja jätkab sellega, mida ta Viljandis on omandanud. „Konservatooriumis on peamine rõhuasetus klassikalise muusika arendamisel ja kogu õppemetoodika on konservatiivsetel alustel, viimastel aastatel, kui konkurents kõrgkooli pole enam võrreldav möödunud aegadega, võib rääkida siiski teatavast muutusest,” räägib viiulikunstnik ja püüab selgitada, et Viljandis õppis ta tundma pärimusmuusika võlusid. Vähestest saavad konservatooriumi lõpetamise järel suurte kooride juhid Tallinnas või Tartus. Veel vähematest kujunevad tuntud ja tunnustatud interpreedid. Enamikest saavad ikka tavalised õpetajad. Viljandi aga on andud avarama pedagoogilise nägemuse musitseerimise võimalustest. Õpetaja Indrek Kalda juhendamisel said omaseks teistsugused musitseerimise stiilid.

Arvestades laste valikuidviiuldajad

Mitte kõiki lapsi ei köida jäädavalt klassikute teosed. Lastele tuleb läheneda erinevalt, vastavalt nende vastuvõtlikuse eripärale. Siiski nendib Merike isegi üllatudes, et viimased kolm aastat on toonud väga palju lapsi viiulimängu juurde. Eelmisel aastal alustas viiuli õppimist 43st õpilasest tervelt 13 last. Seni on olnud populaarsemad pillid eelkõige klaver, ka kitarr. Näiteks viiulil puudub pillikeelte all analoogne noodistiku jaotus nagu kitarril või mõnel teisel keelpillil. Nii tuleb mängida eelkõige kuulmise, mitte niivõrd nägemise meelega sõrmede ja poogna asendit jälgides vastavalt noodikirjale.

Viiul on talupoja pill

Viiuliga tehti Eestis tutvust 18. sajandi esimesel poolel maal, linnadesse jõudis sajandi teisel poolel. Viiul oli talupoja pill, millega asendati torupilli. „Viljandis õppisin tundma Kase küla meeste ammust loomingut. Kunagine Kase küla kattub Tori vallas osaliselt praegu Selja külaga. Tori vallast on pärit minu esivanemad. Varem ei teadnud, et sealpaigus mänginud pulmapillimehed Mihkel Toom ja Mart Männimets on jõudnud oma loomingus praeguste noorte repertuaari, mida nüüd ka ise meeleldi tundma õpin,” räägib Merike märgatava meeleliigutusega ja meenutab Viljandis mängitud vanu lugusid. Samade lugude austaja on olnud ka Tori koduurija August Pulst. Milliseid lugusid mängis tema vanavanisa Levi külas, Merike ei tea täpselt, aga räägitud on esivanema heast muusikalisest kuulmisest ja sama heast klaverimängust.

Hardi Tiiduse klaver Sindi muusikakoolisaavo-saarva-palamuselt

Pole teada, millise klaverimeistri klaverit Merikese esiisa mängis. Võibolla oli see midagi sarnast, mida direktrissi kabineti vastas olevas saalis praegu reustareeritakse. Ta avab möödunud aastal valminud saali ukse ja nüüd lööb magus nitrolaki lehk sõõrmetesse. Saalipõrandal seisab detailideks lahtivõetud tiibklaver. Klaveri kohal toimetab pintsliga Palamuselt saabunud Aavo Saarva, keda võib nimetada tunnustavalt klaverimeistriks. Arvatavalt pärineb klaver aastatest 1850-1900. Tiibklaveri rariteetset väärtust tõstab teadmine, et selle klahvidel on oma kodus mänginud Hardi Tiidus. Paar aastat tagasi ilmus kuulutus, mille kaudu otsiti klaverile uut omanikku. Klaverit pakuti tasuta mõnele muusikaharidust andvale õppeasutusele vaid ühel tingimusel – et seda tõepoolest õpetamiseks kasutataks. Nii jõudiski haruldane muusikariist Sindi muusikakooli, mida haruldase kutsega Saarva nüüd mängukõlblikuks taastab.

Elukoha vahetus ei tähenda eluviisi muutustvolikogu-saalis

Praegu on Merike vahetamas elukohta, kuna on otsustanud Selja külas asuva korterelamu vahetada alalise elamise vastu Sindi linnas. Siiski ei tähenda teatav elumuutus loobumist sealsete toredate inimeste seltskonnast. Toris on aastaid tegutsenud rahvapillidest koosnev ansambel „Seljanka”. Tagasihoidlikusest ei julge ta end selle juhiks nimetada. „Kõik on oma pilli hästi mängivad ja tundvad inimesed, kuidas ma ütlen, et olen nende juht,” vaatab Merike kõhklevalt enda ette ja valib täiendavaks selgituseks sõnu kui räägib, et ansambel vajab mõningast korraldamist ja neid kohustusi tahab ta tõepoolest vedada. Küsimusele, kes kirjutab siis noodid, vastab ta pearaputusega, sest ükski ansambli liikmetest ei vajagi nooti. Kogu musitseerimine toimub ilma noodikirjata. Samas ei tähenda see muusika kvaliteedi vajakajäämisi. Pigem on tegu erakordselt andekate inimestega, mida kinnitab ka üks peaauhind Treimanist, kus peetakse iga-aastaseid Pärnumaa bändide päevi.

Selja külas asutati 10 aastat tagasi vokaalansambel Selja lauluseltsing, mille ees seisab samuti Merike. Seltsing on toonud koduvalda Pärnumaa vokaalansamblite võistluse auhindu.

Aega jätkub ka Pärnumaa viiulikoori jaoks, mis asutati 2005. a. Rahvuslikku muusikat viljelevasse viiulikoori on kogunenud õpetajad ja õpilased Pärnu-Jaagupist, Sindist ja Vändrast. Juhendajaiks on Merikese kõrval võrdselt ka Siiri Laanesoo ja Krista Sildoja.

Kaalutletud vaoshoitud arutlusmerike-teppan

Imetlen võluva õpetajanna virtuaalseid võimeid, inteligentset vestluse oskust, mille käigus muusikas täielik võhik ei tunne end kuidagi halvemini seepärast, et elementaarsedki teadmised jätavad paljuski soovida. Igaksjuhuks uurin, kas on midagi sellist, millest tahtnuks kõnelda lisaks räägitule. Pikaajaliste kogemustega pedagoog otsib sõnu lootuses leida mõistmist, kuni viimaks tasakesi küsib napisõnaliselt aga ikkagi täiesti selgelt arusaadavalt: “Miks tuleb muusikakooli olemasolu vajalikkust Sindis justkui pidevalt tõestada ja seda veel inimeste ees, kes peaksid head seisma linna hea maine ja positiivse arengu eest?” Ta julgeb arvata, et muusikakoolil on ühes väikeses linnas neis asjus väga oluline roll täita. Samas elavneb taas, kui saab öelda häid sõnu praeguse gümnaasiumi direktori kohta, kellega töötatakse koos ühise hoone katuse varjus. „Ain Keerup mängib ju ise klarnetit, vast seepärast mõistab ta paremini muusikahariduse andmise vajalikust areneva noore elus,” arutleb Merike, kel on kogemusi ka teistsugustest suhetest, mil samas ametiseisundis pole oldud huvitatud muusikakooli töö sisust ja koostööst, ammugi mitte neist helidest, mis siinsete seinte vahel peegelduvad kuulaja kõrvadesse.

Merike vaatleb probleeme lahenduste mitmekülgsuseskarl-ramm

Ometi leiab ta meelemõrudust tekitavatest tunnetest hoolimata ka näiteid meeldivast. Minu küsimusele volikogu liikmete muusikasõbralikuse kohta vastab ta konkreetsete nimedega. Ene Michelis on toonud oma mõlemad tütred muusikakooli ja on seepärast ka ise olnud sagedane külaline. Veel on Toomas Asi tänu Triinu muusikakooli õpingutele olnud majas teretuttav. „Samuti õppis Priit Kase tütar meie koolis viiulit ja Priit ise on väga sage külaline meie majas,” peab Merike oluliseks rõhutada seltsimaja juhataja nime, sest tema on ka ristiisa. Priit Kask pakkus välja idee panna koolile Karl Rammi nimi.

Südames soovinuks muusikakooli direktriss, et ka nõutukstegevaid küsimusi esitavad volikoguliikmed tunneks suuremat huvi muusikakoolis toimuva sisulise töö ja tegevuse vastu ning märkaksid numbrite analüüsimise kõrval ka vaimsete ja loominguliste väärtuste arendamise olulisust lastes ja noortes, nagu seda on läbi aastate teinud näiteks linnapea Mati Mettus.

Kõnelusest ilmneb, et linnavalitsus ei esita küsimusi, miks nii palju õpetajaid ega puhu umbusklike noote palganumbrite tõepärasuse toonil. Merike tunnetab linnavalitsuse mõistmist eeskätt seepärast, et asju ei arutata ametnike kabinettides, eemal kooli sisemisest toimimise keskkonnast. Küsimusi annab lahendada alati paremini probleemi keskmes viibides, mitte kaugvaates saadud hinnangute põhjal.

Rahuloluga algavasse õppeaastasselopetanud

Iga õppeaasta algul tulevad teiste seas muusikakooli alati ka uued muusikahuvilised lapsed, kelle hulgast aastate jooksul selekteeruvad välja vähem ja rohkem andekad ning töökad noored muusikud.

Kuna ühe muusiku eneseteostuse juurde kuulub lahutamatult oma kunsti esitamine ka teistele kuulajatele, tuleb selle külje harjutamisega tublisti tööd teha. Selleks toimuvad muusikakooli saalis igal kuul “Õpilasõhtu kontserdid”, kuhu on oodatud kuulama kõik muusikast ja noorte muusikute loomingulisest tegevusest huvitatud inimesed. Info eelnimetatud kontserdite ja ka muude muusikakooli puudutavate uudiste kohta leiab Sindi linna kodulehelt Muusikakooli uudiste alt.

„Minu arvates on positiivne, et viimastel aastatel on õpilaste enamus pärit Sindi linnast ja kaugemate aegade taha jääb olukord, kus suur osa muusikahuvilistest lastest käis meie koolis Paikuse ja ka Tori vallast, kus taoline kool puudub,” on Merike muutusega rahul ja tahab lõpetuseks lisada, et muusikast saab inimene elus olulist hingekosutust ning rõõmu olenemata sellest, kas musitseeritakse ise või kuulatakse teadlikult teiste poolt esitatut loomingut. „Valigem siis igaüks endale sobivaim variant ja rikastagem oma hinge ja elu selle imepärase võlumaailmaga,” kõlab rõõmsameelne lõpufraas.

Allar Raja ja Kaspar Taimsoo tulid Poznani MM-il pronksmedalile

Saturday, August 29th, 2009

foto-rahvusvahelisest-telepildist1

Foto: Rahvusvahelisest telepildist

Kuldmedali võitis Eric Knitteli – Stephan Krügeri Saksamaa paatkond ajaga 6.07,02. Hõbemedal läks prantslastele Julien Bahainile ja Cedric Berrestile vaid nelja sajandikuga Eesti võistkonna ees.

Võidukolmikule järgnesid Uus-Meremaa 6.08,87, Sloveenia 6.15,10 ja Serbia 6.15,52ga.

Allar ja Kaspar võistlesid Poznanis algusest peale edukalt, kindlustades juba läbi eelsõidu ilma lisapingutust tegemata kvalifitseerumise 12 parema hulka. Teises poolfinaalis sõudsid võistlusradadel koos meie meestega kuubalased Hernandez-Arruez, shveitslased Vonarburg-Stofer, sakslased Knittel-Krueger ja Uus-Meremaa paatkonna duo Trott-Cohen. Esimese poole distantsist juhtisid eestlased, mille järel Saksamaa ja Uus-Meremaa möödusid Allari ja Kaspari pingutustest hoolimata. Esimesena jõudis finaali Saksamaa, kellele järgnes Uus-Meremaa, kolmandana tagasid edasipääsu medalikonkurentide sekka eestimehed Taimsoo-Raja.

Esimesest poolfinaalist tulid Eestile finaalivastasteks Prantsusmaa duo Bahain-Berrest, sloveenid Luka ja Ian Spik ning serblased Marjanovic-Bogiceviv.

“Siis kui veel helidel ja värvidel varjud olid”

Friday, August 28th, 2009

heiko-kivila-dudokon-ja-graafika

Homme 29. augustil kell 17.00 avab Heiko Kivila 3D graafika näituse teater Endla kohvikus. „Tule astu läbi,” ütleb ta sõbralikult kõigile senistele arvutigraafika sõpradele ja uutele huvilistele. Viimati oli võimalik tema töödega tutvuda suve algul Pärnu Keskraamatukogu 1. korruse trepigaleriis. Siis kandis Heiko Kivila 3D arvutigraafiliste piltide näitus nimetust „Värvi ja valguse kolmas mõõde”.

Fotol: Heiko Kivila, dudokon ja graafika

Vaata samuti:

Heiko värvi ja valguse kolmas mõõde


Heiko kolmemõõtmeline maailm arvutis ja ilmsi

Registreeriti valimisliit „Uuenev Sindi”

Friday, August 28th, 2009

vaade-sindi-linnavolikogu-istungite-saali26. augustil  esitatud avalduse alusel registreeriti eile valimisliit „Uuenev Sindi”. Esialgul ei soovita volitatud isikuid ja valimisliidu asutajaliikmete nimesid avalikustada.

Esimesena registreeris end valimisliit “Kodulinn Sindi”.

Fotol: Vaade Sindi Linnavolikogu istungite saali

Sindis hoitakse oma mehele pöialt ja oodatakse nii Allarilt kui Kasparilt head sõitu

Thursday, August 27th, 2009

araja-kodu-ees2 allar-raja-ja-kaspar-taimsoo

Poznani MMil paarisaerulisel kahepaadil sõudsid Allar Raja ja Kaspar Taimsoo ajaga 6.20,83 finaali, jäädes poolfinaalis Saksamaa (6.18,97) ja Uus-Meremaa paatkondade (6.19,51) järel kolmandale kohale.

Fotodel: Allar Raja koduväraval ja Kaspar Taimsoo oma sõbraga