Arhiiv July, 2010

Trivimi Velliste: Teie päev kestku veel

Saturday, July 31st, 2010

Trivimi Velliste kõne 20. Eesti relvagrenaderide diviisi kokkutulekul Sinimägedes 31. juulil 2010

Kallid Eesti vabadusvõitlejad! Head kokkutulnud!

trivimi-velliste-eesti-sojameeste-kokkutulekul-toris-2010-aastal

Trivimi Velliste Eesti sõjameeste kokkutulekul Toris 2010. aastal

Eile seitsekümmend aastat tagasi küüditati president Päts koos oma perekonnaga. Oli 30. juuli 1940. Tolleks ajaks oli üles kasvanud uus põlvkond eesti noori – Jaan Krossi põlvkond – , kes olid sündinud kohe pärast Vabadussõda ja kelle jaoks vabadus ning iseseisvus olid täiesti iseenesest mõistetavad asjad.

Need noored olite teie, kallid eakad vabadusvõitlejad, ja teie tänaseks juba lahkunud sõbrad. Kõik ajaloosündmused, mis siis – 70 aastat tagasi – teie silmade ees lahti rullusid, olid täiesti uskumatud ja enneolematud, olgugi et maailm oli sõdasid ka varem näinud.

Aga maailm, vähemalt siinkandis, polnud mitte kunagi varem kogenud sellist seadusetust, sellist toorust ja sellist halastamatust, nagu ta nägi alates 1940. aasta suvest. Need, kes punase katku siia tõid, ei väärinud siis ega vääri nüüd inimese nime. Need olid mõrvarid.

Seista mõrvariga silm silma vastu on ülim katsumus. Ent tookordse aja muutis kogu Euroopale äärmiselt eriliseks asjaolu, et vastamisi – silmitsi – seisid kaks mõrvarit – Hitler ja Stalin. Ja mõlemad mõtlesid: kumb lööb esimesena?

Kurjategijad on sageli mõttekaaslased ja sõbrad, kes aga saaki jagades kiiresti omavahel tülli pööravad. Eesti, Läti ja Leedu pidid koos teiste Euroopa rahvastega nägema, kuidas need kaks kurjategijat omavahel saaki jagasid ja siis tülli pöörasid. Aga enne jõudsid nad Bresti linnas – Poola riigi varemetel ühiselt uhke sõjaväeparaadi ära pidada. Millegipärast armastavad Kremli ööbikud sellest paraadist vaikida.

Sinimägedesse kogunenud vanad ja noored!

nato-usa-ja-eesti-lipud-lehvivad-toris-eesti-sojameeste-malestuskiriku-korval

NATO, USA ja Eesti lipud lehvivad Toris Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku kõrval

Palju – liigagi palju! – on räägitud Eesti valikutest 1939. aasta sügisel. Teile, vanad sõjamehed, on need jutud ammu pähe kulunud. Aga nood ajad ja nood sündmused ei ole kaugeltki niisama selged kõigile teistele – olgu Eestis või väljaspool meie piire – ka noorematele.

Nagu me teame, leidub Eestis tagantjärele tarku, kes arvavad, et Eesti oleks pidanud 1939. aasta sügisel Nõukogude Liidule sõjalist vastupanu osutama. Sest siis poleks nende meelest ohvrite arv lõppkokkuvõttes suuremaks kujunenud. Aga kust nad seda teavad?! Miks nad arvavad, et ohvrid poleks olnud veelgi suuremad?

Muidugi oleks ka oktoobris 1939 suudetud siin Sinimägedes mõnda aega visalt vastu panna. Aga kui kaua Emajõe joonel? Täiesti üksinda – ilma ühegi liitlaseta! Pärast täiesti vältimatut sõjalist kokkuvarisemist oodanuksid Eesti sõjamehi Pihkva ja Leningradi oblastis samasugused sõjavangilaagrid nagu Smolenski lähedal Katõnis olid valmis seatud poolakate jaoks. Ja need ootevalmis laagrid pole mitte oletus, vaid dokumenteeritud fakt. Minge ja küsige selle kohta viiteid meie tunnustatud arhiiviuurijalt proua Gilda Sabbolt! Kas meie tagantjärele targad arvavad, et NKVD-l poleks kuklalaskudeks rohkem tina jätkunud?

Miks arvatakse, et pärast Eesti sõjalist hävingut oleks hävitustöö tsiviilelanikkonna kallal ära jäänud või leebem olnud? Kas küüditamised oleksid siis ära jäänud? Kas Eesti eliit oleks jäänud seina äärde panemata? Stalini austusest vaprate Eesti sõdurite vastu? Oo püha lihtsameelsust!

Kõiki nimetatud kaalutlusi silmas pidades olen ma endiselt veendunud, et sõjalise vastupanu edasilükkamine 1939. aastal oli õige otsus – isegi tagantjärele tarkuses. Sõdimine ei saa kunagi olla eesmärk omaette. Eesmärk saab olla võit – või vähemalt ellujäämine.

Sellega seoses oleks viimane aeg lõpetada – ka Eesti ajakirjanduses – müüdi levitamine, justnagu oleks Soome Vabariik erinevalt Eesti Vabariigist ja teistest Balti riikidest otsustanud teadlikult Nõukogude Liidule sõjaliselt vastu astuda. Selline jutt ei vasta tõele!

Soome valitsus üritas läbirääkimisi Kremliga venitada nii kaua kui vähegi võimalik, uskudes et Stalin ei ründa. Aga Stalini kannatus katkes ja ta ründas siiski. Ja Soome valitsus nägi ühel päeval, et Helsingile kukuvad pommid ja Soome valitsus taipas, et nad on sõjas.

Muidugi tuleb soomlastele au anda: kui sõda oli tõesti puhkenud, siis sõdisid nad ennastületavalt. Ja et Soome Talvesõjas püsima jäi, oli tõeline ime, mis sündis üle ülima noatera. Veidi ebarealistlik olnuks samasugust imet Eesti puhul loota.

Seepärast oli kõigiti mõistlik Eesti tookordse juhtkonna katse baaside lepinguga aega võita ja rahvast säästa – kuni saabub hetk, mil sõjalisel võitlusel on mingisuguseidki edu väljavaateid – kui on olemas mingisugunegi liitlane. Me ei tohi ka unustada, et baaside leping oli tähtajaline ja see rõhutas selge sõnaga Tartu rahulepingu kehtivust.

Niisiis ei väida ma, et vaenlasele ei tule sõjalist vastupanu osutada. Ma väidan: vastupanu tuleb osutada kõige sobivamal hetkel arvestusega, et tulemus on kõige soodsam. Kõik otsused langetatakse nende teadmiste põhjal, mis otsustajatel antud hetkel on. Ja ka nende lootuste põhjal, mis antud hetkel on. Muid võimalusi ei ole.

Teise maailmasõja puhkedes – mis algas Euroopa suurriigi Poola sõjalise kokkuvarisemisega – oli Eestile jäänud väga vähe valikuruumi. Ei olnud enam võimalustki valida Berliini ja Moskva vahel. Berliin oli Balti riigid Moskvale andnud. Tookord oli Eestis väljapaistvaid poliitikuid – s. h. Jaan Tõnisson – , kes arvasid, et Berliin on Eestile lõppkokkuvõttes ohtlikum kui Moskva. Ega siis seitsesada aastat ajalugu polnud tollal veel ununenud!

Aga, jah, meile jäi siiski üks valik: kas hakata Stalini terrorile kohe jõuga vastu või üritada aega võita. Stalin oli idamaiselt tark: ta teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa. Pärast Poola hävitamist kutsus ta ülejäänud Balti riigid Kremlisse ühe kaupa – alustades kõige väiksemast, Eestist ning lõpetades kõige suuema, Soomega.

Nagu ma juba olen korduvalt rõhutanud, katse aega võita oli täiesti loogiline. Ükski vastutusrikas valitsus ei saada oma sõjaväge ega oma rahvast kindlasse surma – üksnes selle nimel, et saada kunagi hiljem märtri oreooli. Pealegi, kui pole selge, kui palju jääb ellu neid, kes kunagi hiljem seda oreooli oma mälus edasi kannavad.

Teie, eakad mehed, mäletate kõike, mis edasi sündis. Kaks sõpra – Hitler ja Stalin – pöörasid tõepoolest tülli. Ent kahjuks ühel neist oli siin terve aasta kasutada, et surm ja piin saaksid rikkalikku lõikust pidada. See oli eesti rahvale õuduste aasta. Vaid kaksteist kuud hiljem – juulis 1941 – ulatasid eesti neiud Wehrmachti mootorratturitele rukkililli – eesti rahvuslilli!

700 aastat oli ühe aastaga nagu peoga pühitud! Kas Jaan Tõnisson oleks osanud midagi sellist ette arvata? Me ei saa seda temalt enam küsida. Me ei tea isegi, kus ta puhkab oma igavest und. Aga me teame, et rukkililled, mis Saksa sõduritele ulatati, olid soolased, sest Eesti põllud olid pisaratest märjad.

Kallid kaasmaalased!

eesti-sojameeste-malestuskirik-toris

Eesti Sõjameeste Mälestuskirik Toris

Juba vanad roomlased ütlesid: õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. Eesti Vabariigi saavad lõppenuks kuulutada ainult Eesti kodanikud ise – kui neil on vaba võimalus oma tahet avaldada. Riigi sõjaline okupeerimine võib hävitada selle riigi valitsuse ja tekitada muud ränka kahju. Aga sõjaline okupatsioon ei lõpeta riiki ennast ega kaota selle kodanikkonda – kuni suur osa viimastest on veel elus. Nõnda oli see Teise maailmasõja ajal Prantsuse Vabariigiga, nõnda oli Taani Kuningriigiga.

Kui Saksa väed lähenesid Eesti linnadele ja küladele, heiskasid eesti mehed – Eesti kodanikud! – vallamajadele Eesti riigilipud, märkimaks et tegemist on Eesti Vabariigiga. Ja ime kombel ellu jäänud Eesti riigipea kohusetäitja – viimane seaduslik valitsusjuht professor Jüri Uluots – pöördus Berliini poole ametliku palvega tunnustada Eesti iseseisvust.

Rukkilillekimpudest hoolimata ei tohi me unustada, et Berliin oli siiski pruuni katku pealinn. Ja kui eesti tänased noored internetis väitlevad Kremli ööbikutega, ei maksa liiga hoogu minna ega arvata, et pruun katk olnuks punasest katkust kuidagi parem. Neid ei ole mõtet teineteisele vastandada – need kaks jälkust täiendasid teineteist.

Küll on aga oluline teada, et kolme Saksa okupatsiooniaasta jooksul andis Eestis tikutulega otsida meie kaasmaalast, kes oleks olnud nakatunud pruuni katku. Eesti rahvas oli õnneks selle haiguse suhtes väga immuunne.
Kahjuks ei saa sedasama väita tolle teist värvi katku suhtes – aga aega nakatumiseks oli ka palju enam, tervelt pool sajandit.

Kallid sõjamehed!

jumalateenistus-eesti-sojameeste-kokkutulekul-toris

Jumalateenistus Eesti sõjameeste kokkutulekul Toris 2010. aastai

Teie mäletate veel tänagi riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluotsa raadiokõnet kogu Eesti rahvale, milles ta kutsus teid relvile. Oli 7. veebruar 1944 ja Punaarmee oli taas Narva väravas. Nüüd oli selge, et 1939. aasta sügisel edasilükatud otsustav tund on kätte jõudmas. Saatuslikku heitlust polnud enam kusagile edasi lükata. Mälestus ühest õuduste aastast oli kõigil elavalt silme ees. Uluotsa sõnum oli: kas nüüd või mitte kunagi! Ja vammuse värvusel ning lõikel oli küll kõige vähem tähtsust. Teile piisas sel hetkel sinimustvalgetest õlakutest.

Niisiis tuli võtta vastu relvad vaenlaselt number kaks, selleks et peatada vaenlane number üks. Uluotsale ja teilegi oli selge, et vaenlane number kaks on kaputt. Aga kuni ta veel võitleb, langevad tema huvid ja Eesti huvid Narva jõe kaldal ühte. Ja mitte kellelgi ei ole õigust süüdistada Eesti sõjamehi – Eesti kodanikke – selles, et nad hoidsid kinni määratu hulga Punaarmee diviise, kes muidu oleksid rutem Berliini jõudnud. Nii nagu mitte keegi ei julge süüdistada Soome Vabariiki, et see hoidis kinni veelgi suurema hulga Punaarmee diviise.

Teie võitlesite Eesti Vabariigi eest, te sõdisite Eesti vabastamise nimel. Teil oli küllalt põhjust loota, et kordub see, mis juhtus Vabadussõja alguses: sakslased taganevad ja lahkuvad, aga aitavad Punaarmeed kinni hoida, kuni Eesti jõuab end korraldada. See ei olnud teie süü ega ka mitte professor Uluotsa süü, et nii ei läinud. Sest aeg ja olud olid liiga palju muutunud.

Kallid Eesti sõjamehed!

trivimi-velliste-torvikuga1

Trivimi Velliste kannab Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus süüdatud võidutlud 2008. aasta suvel

Kuus aastat tagasi pöördusite te oma kokkutulekul Tallinnas Kadrioru staadionil ametliku kirjaga Riigikogu poole, et Riigikogu annaks Eesti Vabariigi nimel teile oma hinnangu – kes te Eesti riigi silmis olete. Mille eest te võitlesite – oma elu kaalule pannes?

Riigikogu on seda küsimust kuus aastat veeretanud nagu kuuma kartulit – kord kuluaarides, kord istungisaalis. Milles on siis asi? Miks Riigikogu ei suuda otsustada, kas te võitlesite õige asja eest? Häda on selles, et Riigikogu on 101-pealine lohe ja meenutab väga kirjut eesti rahvast. Mina ei kuulu nende hulka, kes rahvast idealiseerib. Rahva hulgas on kõike – head ja halba. Samamoodi on Riigikogus kõike – head ja halba.

Meie ühiskonnas on palju pealiskaudsust, on ka pealiskaudset suhtumist ajalukku. On ajaloolise mälu hõredust. On arusaama, et moraal ja kõlblus on teisejärgulised. See, mida annab hambaga katsuda on aga esmajärguline. Au mõiste ei oma erilist tähendust.

Kui aga küsimus on meie tões ja õiguses, siis leitakse, et see olevat nii keeruline, et sellest suudame ainult meie ise aru saada. Meie sõpradele käivat see aga üle jõu. Kelleks me oma sõpru peame?

Ma arvan, et rahvas, kes ei suuda või ei taha oma tõde kaitsta, ei olegi vaba rahvas. Selline rahvas ei ole sisemiselt vaba ja tema väline vabadus võib osutuda hapraks. Mõnikord võib mõista hirmu vaenlase ees, aga hirmu tundmine oma sõprade ees pole mitte ainult häbiväärne, vaid see on ka naeruväärne. Kes oma tõde selgitab suud maigutades, see ei jõua eales oma sõpradeni!

Kallid vabadusvõitlejad!

lipud-eesti-sojameeste-malestuskirikus-toris-10-juulil-2010

Lipud Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris 10. juulil 2010

Ma olen püüdnud teha, mis ma olen suutnud, aga sellest on jäänud väheks. Mul on selle pärast väga kahju ja ma tunnen teie ees piinlikkust! Kuid tulevad nooremad ja jätkavad. Seda Riigikogu on jäänud veel umbes pool aastat – elame näeme!

Siiski, kõigest hoolimata, kõikidest asjadest kõige olulisem on olnud teie isiklik eeskuju – vanade Eesti sõjameeste eeskuju noortele Eesti sõjameestele. Eesti tänaste sõdurite kaitsetahe on väga kõrge – ja teie olete andnud sellesse oma panuse. See sisendab usku ja lootust Eesti paremasse tulevikku.

Kümned ja sajad tuhanded kaaskodanikud kummardavad teie ees ja soovivad: TEIE PÄEV KESTKU VEEL!

Ma tänan!

Samal teemal:

Jüri Estam: „Ootan presidendilt tänutseremoonia korraldamist.“

Eesti sõjamehed kogunesid taas Toris

Trivimi Velliste: „Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud, mille nimel siis võitlesid Eesti sõjamehed Teises maailmasõjas Sinimägedes.”

Trivimi Velliste: „Laulev revolutsioon, mille hulka tuleb lugeda ka Balti kett, oli kogu võitluse kulminatsioon ja apoteoos.”

70 aastat tagasi küüditati kindral Laidoner ja president Päts

Wednesday, July 28th, 2010

„30. juulil möödub seitsekümmend aastat päevast, mil Nõukogude Liidu okupatsioonivõim küüditas kõiki seadusi jalge alla tallates president Konstantin Pätsi ja tema perekonnaliikmed Kloostrimetsa kodutalust – naaberriiki, Ufaasse,“ tõdeb tänases pressiteates MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Elle Lees.

Saksa-Vene sõja puhkedes Eesti riigipea vahistati. Ta suri 18. jaanuaril 1956 Tveri lähedal Burashevos. Eesti esimene president maeti oma perekonna rahulasse Metsakalmistul ümber kaks aastakümmet tagasi Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel 21. oktoobril 1990. Kell 16 algab vaimulik talitus riigipea haual. Kloostrimetsas lausub nimetatud päeval hingepalve Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku preester isa Aleksander, kes on ühtlasi Kaitseliidu peakaplan. Päevakõne peab MTÜ Konstantin Pätsi muuseumi esimees Trivimi Velliste. Rahula on ehitud riigi- ja organisatsioonide lippudega.

Mälestustalitusele järgneb küünla süütamine Kloostrimetsa talu õuel, kus vestluskoosolekul tervitab külalisi presidendi pojapoeg Matti Päts. 30. juulil 1989 püstitas Botaanikaaia muinsuskaitseklubi Pätside kunagise ja tänase kodutalu õuele mälestuskivi, et hoida elus mälestust seal aset leidnust.

Mälestussündmust on korraldanud igal aastal MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum.

*

kuuditamise-aastapaeval-asetati-laidoneride-perekonna-rahulas-tallinna-siselinna-kalmistul-kindrali-ja-tema-lahedaste-malestuseks-parjad-lilled-ja-kuunlad

Küüditamise aastapäeval asetati Laidoneride perekonna rahulas Tallinna Siselinna kalmistul kindrali ja tema lähedaste mälestuseks pärjad, lilled ja küünlad.

19. juulil möödus 70 aastat päevast, mil Nõukogude okupatsioonivõim küüditas oma kodust Viimsi mõisas kindral Johan Laidoneri koos abikaasa Mariaga. Kinnivõetud viidi Moskva kaudu Penzasse asumisele. Saksa-Vene sõja puhkedes nad vahistati ja paigutati aastate jooksul mitmesse vanglasse. Kindral Laidoner suri 13. märtsil Vladimiri vanglas ja maeti järgmisel päeval kõrvalasuvale kalmistule. Tema täpset hauapaika ei ole õnnestunud leida.

Küüditamise aastapäeval asetati Laidoneride perekonna rahulas Tallinna Siselinna kalmistul kindrali ja tema lähedaste mälestuseks pärjad, lilled ja küünlad. Hingepalve pidas Kaitseväe vanemkaplan kapten Gustav Kutsar. Austust avaldasid erukolonelid Arvo Sirel ja Raul Luks, Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm jt. Kaitseliidu muuseumijuht Tanel Lään meenutas varasemaid otsinguid ja austusavaldusi Vladimiri kalmistul ja mujal.

Päevakohase kõne pidas Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste, kes analüüsis 1939.–1940. aasta valikuid ja rõhutas, et meie hinnangud ajaloo kõnesolevale kriitilisele perioodile ei ole veel kaalutletud ega ammugi mitte ammendavad.

Jüri Estam: „Ootan presidendilt tänutseremoonia korraldamist.“

Monday, July 26th, 2010

Isamaa ja Res Publica Liit on esitanud Pärnumaalt valitud Riigikogu liikme Trivimi Velliste algatusel oma koalitsioonipartnerile Reformierakonnale seisukohavõtuks ettepaneku, millega tunnistataks 1944. aasta kaitselahingutes osalenuid vabadusvõitlejateks. Seoses nende sõdurite saatuse või tänamise teema uuesti päevakorda tõusmisega olgu teiste arvamuste kõrval avaldatud seisukoht ajakirjanikult Jüri Estamilt, kes viibis 10. juulil Eesti sõjameeste kokkutulekul Toris.

juri-estam-toris-eesti-sojameeste-kokkutulekul

Jüri Estam Eesti sõjameeste kokkutulekul Toris

Mida oleks vaja? Vaja oleks, et president kutsuks tagasihoidlikule tseremooniale kas Estonias või lauluväljakul või kus tahes kõik Eesti mehed, kes on ikka veel elus ja kes võitlesid 1944 a. tõrjelahingutes ja tänaks neid isiklikult – kättpidi. See võiks toimuda kinniste uste taga ning kutsetega. Eesti Politsei töö oleks hoida eemal nii vaenulike riikide TV võttegrupid kui ka igasugused neonatsid ja teised äärmuslased. 1939-1940 me kapituleerusime. Sõja ajal võtsid eesti mehed eksprompt ja improviseeritult kohustuse enese peale püüda riivistada tee, et Vene NKVD ei saaks teist korda tagasi tulla ja nende perekonnaliikmeid-rahvuskaaslasi uuesti piinakambreis piinata. Nad tegid seda vastutustundest, eesti naiste ja perekonnaliikmete toetusega. Ühiskonna toetusega. Sinimägedel ja teistes Teise Maailmasõja kestel Eesti territooriumil toimunud lahingutes Eesti au kaitsel ja Vabariigi tagasituleku nimel ehk Otto Tiefi kaaslastena võidelnuid on järel vaid tuhat kuni kaks tuhat meest. See, et neid ei ole avalikult ja ametlikult otsesõnu tänatud kõige kõrgemal tasandil on üks kahest viimase 20 aasta kõige suuremast tegematajätmisest, kui mitte öelda häbiplekist. Varsti on hilja. Ainult rumal inimene usuks või teise riigi desinformaator väidaks, et Eesti Vabariigi sõdureil-ohvitseridel oli hästi hea tunne, kui neid sunniti panema selga okupeeriva riigi munder. See juhtus 1940, kui EV kaitseväe teenistujaid sunniti punase okupatsiooniarmee jälki vormi selga panema. Või kuidas võis normaalne eesti sõdur – see sama inimene – tunda 1941-1945 rõõmu sellest, et oli sunnitud kandma haakristiriigi võõrast ja vastikut välihalli? Selle maa mundrit, mis oli huvitatud vaid Lebensraumist? Mul tuleb alati kurbustunne peale, kui vaatan fotosid saksa vormi kandma sunnitud Riipalust, Maitlast ja teistest, sest varem kandsid nad uhkusega seljas Eesti rüüd. Meestele polnud see nauding vaid tragöödia – mitte saada kanda Eesti enda vormiriietust Eesti kaitsel. See oli alandav, mitte tore. Ometi jõid nad ka selle kibeda karika tühjaks ja võitlesid, kuidas jaksasid oma soomepoistest vendade ja metsavendade ning teiste vastupanuliikumise ja hiljem areenile tulnud poliitvangide ja inimõiguslaste kõrval. Mehed ei nuta, vaid teevad, mida teha tuleb. Au neile. Nad on eeskujuks, mitte seinapragudesse peitmiseks. Isegi kui Toomas Ilves ei pea võimalikuks – ei soovi – Sinimägede sangareid tänada, on nad meie armastust pälvinud. Mina ütlen küll tänan südamepõhjast! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma rahva eest.

Samal teemal:

Eesti sõjamehed kogunesid taas Toris

Tagasivaade Sindi malevasuvele

Saturday, July 24th, 2010
sindi-opilasmalevlased-valgeranna-kokkutulekul2

Sindi õpilasmalevlased Valgeranna kokkutulekul, foto erakogust

Sindi Gümnaasiumi noortele on 2010. aasta õpilasmaleva suvi lõppenud. 28. juunist kuni 9. juulini töötas maleva I rühmas 17 õpilast ja 12. kuupäevast kuni 23-ni osales II rühmas sama arv töökaid kätepaare. Töid juhendasid Tatjana Grigorjeva ja Mart Nõmm.

„56-st sooviavaldusest saime kahjuks rahuldada vaid 34, igal aastal on tunduvalt rohkem tahtjaid kui suudame vastu võtta,“ rääkis Sindi Gümnaasiumi majandusjuhataja Mart Nõmm. Valikute tegemisel eelistati neid, kes on juba varem oma tublidusega millegi poolest silma paistnud. Näiteks osalenud enda initsiatiivil 1. mai talgutel, aga ka eelmiste aastate töökamad õpilasmalevas osalenud pääsesid käesoleval aastal eelistatult väljavalitute nimekirja

muruniitmine2 raietood1

Tööd rabati väga erineval viisil ja paljudes kohtades üle linna. Kommunaali juhataja Oleg Pulsti haldusalas toimus linna üldkoristus, haljaspindade niitmine ja trimmerdamine. Kõik linna kaunistavad lillepeenrad rohiti umbrohust puhtaks. Kalmistuvaht Aare Künnapas andis õpilasmalevalastele kätte rehad ja luuad ning juhendas jäädavate puhkepaikade korrastamist. Bussipeatustest ja seintelt eemaldati võimaluse piires sinna mittesobivad grafitid. Tatjana Grigorjeva on nõutu ja murelik sodijate tegevuse pärast: „Ühed näevad palju vaeva seinu rikkuvate joonistuste maha pesemisega ja seejuures ei saa olla sugugi kindel, et juba järgmisel päeval ei vaata samadelt seintelt vastu uued sirgeldused.“ „Palun ärge tehke seda,“ koputab ta kõigile mõtlematult kritseldajatele südamele.

juurimine1kraavitoo1

Kui eelnimetatud tegemistest võivad nähtavad jäljed kiiresti kaduda, siis oli ka töid, mis muudavad linna ilmet pikaks ajaks või osutuvad koguni teatava märgilise tähendusega ettevõtmisteks. Liikudes koolimaja territooriumil ringil, näeb alates 1. mai talgutest saadik kuni tänaseni pidevat muutust kaunima vaate kujundamisel. Tegelikult on sellega algust tehtud juba varem, aga kohe pole osanud kõike tähele panna. Viimased hästi märgatavad tööd on tehtud sellel suvel õpilasmalevlaste osavõtul. Tööstuse tänava ja kooli staadioni vahele jääv kraav on puhastatud, põhi ja kaldaservad joonlaua täpsusega sirgeks lõigatud. Kuivanud ja ilmetuks muutunud kuusehekk on välja juuritud. Selle tulemusena avaneb avar ja ilus vaade hästi hooldatud jalgpallimuruga staadionile. Kõigi nende vajalike tööde tegemise peamiseks eelduseks on tugevad musklid ja vastupidavus palavate päevade karmuses.

liikluslinnak-ootab-veel-liiklusmarkide-paigaldamist1

Liikluslinnak ootab veel liiklusmärkide paigaldamist

Kas keegi teab, kus asub Sindi liikluslinnak? Kui teabki, siis on ilmselt enamik neist selle teadmise unustuse hõlma minetanud. Tänu Sindi Gümnaasiumi virkadele õpilasmaleva noortele on liikluslinnak varjusurmast välja kaevatud. Kui Tatjana Grigorjeva ja Mart Nõmm pead kokku panid ning mõtlesid, mida kasulikku veel võiks ära teha, leidsid nad, et Kooli pargi territooriumil olevad liikluslinnaku asfalteeritud teed tuleb vabastada kolmandiku osas kinni kasvanud rohumätastest. Nüüd on asfalt puhastatud ja valge värviga joonitud nõnda nagu päris linnatänavatel. Paigaldamist ootavad veel 8 liiklusmärki. Paras paik esimeste sõidukogemuste õppimiseks rollerijuhtidele või jalgratturitele.

rohukamara-eemaldamine1teekatte-margistamine1
Ka käesoleval suvel jätkati koolimaja siseseinte maalimisega. Sellega tehti algust möödunud aastal uue osa koridorides. Nüüd maaliti uut ja vana osa ühendavas trepikojas seintele vahtralehti, mis on kooli visuaali peamine element. Kunstiõpetaja Tatjana Grigorjeva juhendamisel tegid seinamaalinguid õpilased Lisette Kandima, Valeria Januškevitš ja tänaseks juba paar kuud vilistlane Eveli Iloste.

seinamaalingute-tegemine1seinamaalingute-tegemine21seinamaalingute-tegemine31

Kuid õpilasmalevlaste töösuvi ei koosnenud üksnes 5 tunni pikkustest tööpäevadest, mille sisse mahtus pool tundi lõuna puhkust. Kõikidele malevlastele korraldati kanuuumatk Reiu jõel. ja grillipidu. Grilliõhtu maitsvate vorstide eest öeldi suured tänud Rakvere Lihakombinaadile. AS A. Le Coq Tartu Õlletehas toetas omalt poolt üritust maitsvate karastusjookidega. Mõlema rühma ühissündmusena käidi maleva eelviimasel päeval Perona Bowlingus keeglit mängimas.

kanuumatk-reiu-joel1grillimine1perona-bowlingu-saalis1

10. juulil toimus Valgerannas traditsiooniline Pärnumaa õpilasmalevate kokkutulek, kus osalesid, ka Sindi noored. Olenemata võistlusalast saavutasid Sindi õpilased üksnes diplomi väärilisi kohti. Võrkpallis ja mälumängus tuldi 3. kohale. 1. koht võideti vanema vanusegrupi pendelteatejooksus, mis ongi läbi aastate kujunenud Sindi esinduse edukamaks alaks. Ka eelmisel ja varajasematel aastatel on selles võistluses tuldud esimeseks. Teisest kohast kehvemale tulemusele pole aga kunagi jäädud. Taidluskavas esineti vanemas vanusegrupis nõnda silmapaistvalt, et saavutati žürii hinnangul taas 2. koht nagu eelmiselgi korral. Samuti läks hästi laulukonkursil, vanemas vanusegrupis hinnati Merilyn Ollepi juhendamisel koostatud laulu 3. koha vääriliseks.

teatejooks1pallimang1

Konkursil „Ettevõtlik ja kaunis malevaküla“ korraldasid Madis Lohu ja Kardo Kase militaarse suunitlusega harjutuskatsed, mis tõi vaatama ja osalema vast kõige arvukama hulga inimesi. Ekstreemsed treeningharjutused läbisid edukalt rühmajuhid Mart Nõmm ja Tatjana Grigorjeva, kes olid esimesed raja läbijad. Ettevõtlikus külas õpetasid Sindi noored õpilastele väga vajalikke esmaabi võtteid.

militaarrajatiste-ettevalmistamine1 militaarrajatiste-ettevalmistamine-21 valgerannas-32

mart-nomm-militaarsel-oppusel1valgerannas21valgerannas-41valgerannas1

sojamaalin-valgerannas1 siiri-univer-individualala-parim1

Malevakomandörid tänavad hea koostöö eest Sindi Linnavalitsust ning Sindi Kommunaali juhatajat Oleg Pulsti.

mati-sutt-valgerannas1

Mati Sutt Valgerannas

„Kahtlematult on oluline roll Sindi õpilasmaleva töösuve kordaminekus härra Mati Sutil,“ ütlevad nagu ühest suust Mart Nõmm ja Tatjana Grigorjeva. Jõõpre põhikooli direktor Mati Sutt veab juba 27. aastat järjest õpilasmalevate tegevust kogu Pärnumaal. Seoses veerandsajandi täitumisega õpilasmalevate tegevuse algusest, mille juures Mati Sutt oli aktiivne eestvedaja, tunnustas 2008. aastal lastega tehtava eduka töö eest teda ÜRO Lastefond (UNICEF) Sinilinnu aastapreemiaga.

Samal teemal:

Õpilasmalev Sindis

Sindi õpilasmalev on produktiivne ja lõbus

Pärnu jahisadamas esinesid Indrek Palu ja Marek Talts

Thursday, July 22nd, 2010
marek-talts-ja-indrek-palu

Marek Talts ja Indrek Palu Pärnu jahtklubis

Eile õhtul said Pärnu jahtklubi külastajad kuulata klassika palasid filmimuusikast ja brasiilia bossanova stiili. Muusikalisi elamusi esitas duo Indrek Palu ja Marek Talts.

Indrek Palu on lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonna viiulimängu erialal, mille õppimist alustas aga Pärnu Muusikakoolis, kus ta praegu töötab dzässviiuli- ja muusika improvisatsiooni õpetajana. Akustilise viiuli kõrval mängib ta ka elektrilist viiulit. Samuti töötab Indrek Palu muusika arranžeerimisel ja heliloominguga.

Marek Talts mängib meelsasti dzässmuusikat koos erinevate muusikutega, aga ka alternatiivset poprocki, samuti on mänginud gospelmuusikat eesti-soome ansamblis Con Forte ja pärimusmuusikat ansamblis Helletused. Marek Talts ütleb enda kohta, et alustas kitarri õppimist oma venna juhendamisel 11 aastaselt. Hiljem sai G. Otsa nim. Muusikakoolis tema õpetajaks Mart Soo. Järgnevalt on Marek Talts oma muusikalisi oskusi viimistlenud Heiki Mätliku ja Tiit Pauluse käe all.

Mõlemad mehed käivad musitseerimas ka Pärnu bluusiklubi üritustel. Kolmapäevased õhtud ongi olnud sisustatud Pärnu jahisadamas bluusiklubi esinemistega. Järgmisel kolmapäeval esineb Kalev Koidu bänd deltabluusiga.

Samal teemal:

Reportaaž bluusihoovilt

Neljapäeval oli bluusiklubi Portaalis

Pärnu Bluesiklubi on elujõuline

Ehk märkad mind…

Pärnu Võrkpalliklubil uus tegevjuht

Wednesday, July 21st, 2010

Pressiteade

Juulikuu keskpaigast alustab uut hooaega Pärnu Võrkpalliklubis tegevjuhina tööd Tair Anton.

tair-anton

Tair Anton, foto erakogust

Pärnu Võrkpalliklubi on viimased aastad olnud ilma tegevjuhi e. managerita ning seda ülesannet on täitnud klubi juhatus ja treenerid üheskoos, kuid alates käesoleva aasta 19. juulist täidab neid ülesandeid Tair Anton.

„Üha suuremaks kasvav Pärnu Võrkpalliklubi vajab kõigis valdkondades professionaalset ja teadlikku lähenemist – treenerid peavad saama pühenduda treeneritööle ning klubi juhid klubi arendamisele ja rahalise stabiilsuse tagamisele.“ sõnab klubi juhatuse liige Villu Voogel. „Usume, Tair Anton on just selliste teadmiste ja kogemustega, et luua klubi selle sõna otseses tähenduses, st. kohta, kus on hea koos olla ja koos midagi teha. Loomulikult jäävad alles kõrged eesmärgid, mille poole püüeldakse kõigil tasanditel, ole sa poiss või tüdruk, noor või vana, proff või amatöör, eesmärgid on ikka kõrged.“ kinnitab Villu Voogel.

Võrkpallihuvilisena läks Tair Anton peale Kilingi-Nõmme keskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda just mõttega saada spordimanageriks. Tartu Ülikooli lõpetas ta 1996 aastal sporditeooria erialal, kusjuures bakalaureusetööks oli lõpetamisel sel ajal ainulaadne teema – „Spordiklubide struktuurne ja majanduslik ülesehitus“. Peale ülikooli lõpetamist töötas ta mõnda aega Pärnu Võrkpalliklubi managerina, kust siirdus tööle Pärnu linnavalituse kultuuriosakonda reklaami- ja infotoimetajaks, tegeledes aastaid Pärnu linna imagoürituste korraldamise ja kõigi teiste erinevate Pärnu ürituste reklaamimisega. Viimased paar aastat on Tair Anton töötanud Port Arturi turundusjuhina.

„Tean, et ajal, mil tegin oma bakalaureusetööd spordiklubide elust ja tegevusest, on nii mõndagi muutunud, kuid olen sellel valdkonnal ikka oma isiklikust huvist silma peal hoidnud ning kursis sellega, mis spordiklubide maailmas toimub. Lisaks on aja jooksul lisandunud palju elutarkust, kogemusi ja ka palju tutvusi, mis selles valdkonnas kasuks tuleb – suurte traditsioonidega Pärnu Võrkpalliklubi on seda väärt, et kõik oma teadmised ja oskused seda klubi teenima panna.“ lausub Tair Anton oma asumise kohta Pärnu Võrkpalliklubi tegevjuhi kohale.

Pea 20 aastane Pärnu Võrkpalliklubi on üks väheseid spordiklubisid, mis ühendab endas erinevaid võrkpalli harrastajaid, poistest – tüdrukutest kuni täisprofessionaalsete meeste ja naiste võistkondadeni välja. Kokku treenib klubis 90 noort ning 40 täiskasvanut. Pärnu Võrkpalliklubi kasvandikud on viimastel aastatel jõudsalt täiendaud nii Eesti noormeeste koondist kui ka Eesti meeste koondist. Pärnust pärit mängijaid on läbilööki tegemas Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Rootsi, Soome ja Küprose liigades.

Ka hiljuti valminud Pärnu spordihall on parandanud oluliselt võrkpallurite harjutus- ja võistlustingimusi, võimalik on siia tuua uusi ja haaravaid turniire. Selle kinnitusena on Pärnu Võrkpalliklubi koos Eesti Võrkpalli Liiduga korraldamas 4. septembril Pärnus toimuvat EM 3. ringi otsustavat mängu Eesti ja Hollandi rahvuskoondiste vahel. Samuti on järgmise aasta jaanuaris tulemas Pärnusse noorte EM kvalifikatsiooniturniir, kus osalevad lisaks Eesti koondisele ka Poola, Itaalia, Soome ja Rumeenia rahvuskoondised.

Rahvamuusika heliseb seekord Metsapoolel

Tuesday, July 20th, 2010

Juba viiendat korda on toimumas laste ja noorte rahvamuusika laager, mida viib läbi MTÜ Moderato Reine Niine ja Margrit Kitse juhtimisel.

jamm-oues-2009-a

Meenutus 2009. aastast, foto erakogust

Laager on toimunud iga kord eri paigus, et jätkuks vaheldusrikkust ja põnevust nii osalejatele kui tegijatele. Varem on käidud Orajõe külas Nurmenuku talus, Kihnu rahvamajas, Häädemeeste muusikakoolis ja Kabli looduskeskuses. Sel aastal kaigub rahvamuusika Metsapoolel 29. juulist-31 juulini.

Laagrisse tulevad 7-16 aastased lapsed, enamuses Pärnumaa eri paigust. Elu on näidanud, et kes ühel korral tulnud, jääbki käima senikaua kuni vanusest välja kasvab. Et laager oleks huvitav, põnev ja meeldejääv, selleks on laagrisse kutsutud õpetajad, kes juhendavad erinevaid õpitubasid. Teist aastat järjest on õpetajateks Kristi Alas viiuli õpitoas, Eha Niglas akordioni õpitoas ja Kaarin Aamer kandle õpitoas. Koos valmistatakse ette tore kontsert, mida saab kuulata 31. juulil kell 12.00 Metsapoole Põhikooli saalis.

viiulimang

Viiulimängu meenutus 2009. aastast, foto erakogust

Õppimise vahele jagub ka nalja, tantsu ja tralli. Õhtuti ootavad lapsi ees „jämmid“, kus õpitakse eesti ja teiste rahvaste tantse, seltskonnatantse ning laulumänge, aga musitseeritakse ka lihtsalt mõnusalt ühes koos. Sel aastal loodavad organiseerijad lisaks kõigele muule toredal ka ilusat ilma, et nautida loodust ja jahutavat merd.

Laagri toimumine on saanud võimalikuks tänu paljudele toetajatele, keda organisaatorid soovivad väga tänada: Esta Vesik, kes andis võimaluse olla sel aastal Metsapoolel, Pärnumaa Kultuurkapital, OÜ Rovertot, Wendre AS ja mitmed teised.

Allpool on veel mõned fotod, mis meenutavad laagrit 2009. aastast.

kandle-opituba-2009-atantsimineakordioni-opituba-2009-akandlemang

Reportaaž bluusihoovilt

Sunday, July 18th, 2010
bluusihoovi-varavas

Bluusihoovi väravas: Rauno Pella, Olle Nõmm, Lauri Uus, Üllar Kallau

Pärnu rahvusvaheliste hansapäevade toimumisest alates kogunevad bluusisõbrad pühapäeviti Kuninga 24 unikaalsele õuele, kus asub renoveeritud barokne kaupmehe elamu aastast 1694. Ehkki kokkulepitud ametlik algusaeg on määratud kella neljale peale lõunat, kuuldus bluusihelisid õuelt kaugele tänavale juba mitu tundi varem. Üllar Kallau istus tavapärases mõtlikkuses lillede keskel õue nurgas ja hoidis süles raudset stiilikitarri, mida ta nimetab resonaatoriks. Lauri Uus kükitas tema vastas ja silmitses sillutisel olevat paberilehte, millele olid kirjutatud tema enda loodud laulusõnad. Vahepeal vahetas Lauri Üllariga verbaalseid mõtteid ja samal ajal jätkas kitarrikeelte sõrmitsemist. Näis, et üks tegevus ei seganud teist. Kerge tuulehoog lennutas üksikud paberilehed ootamatult laiali. Tõttasin appi ja korjasin need uuesti kokku. Kaks meest aga olid endiselt oma tegevusesse niivõrd süvenenud, et ei märganud peale koos musitseerimise vähemalt näiliselt mitte kedagi teist. Siis torkas Lauri vaskse torujupi kõige väiksema sõrme otsa. Kui valgest vasest valmistatud materjal üle pingul keelte liugles, muutusid helid pehmelt ujuvaks.

lauri-uus-ja-laual-slide-kitarri-torukesed-klaasist-portselanist-ja-koonusekujulised-vasest

Lauri Uus ja laual asetsevad slide-kitarri mängimiseks vajalikud torukesed, mis on valmistatud klaasist, portselanist ja vasest

Laua ääres pausi pidades ladus Lauri tervelt 4 torukest lauale: klaasist, portselanist ja kaks vasesulamist. Iga materjal paneb slide-kitarri erinevalt helisema. Lauri jutust selgub, et vask annab pehmemaid toone ja portselan pidi võimaldama veelgi pehmemaid toone. Taolised torukesed maksavad poes keskmiselt paarsada krooni. Üllar näitas aga tõeliselt kaalukat torujuppi, mis näpule tõmmates tundus üsna raskena. Paksust roostevabast valmistatud toru pidavat andma kalgimaid helisid. Ka poehind on kaks korda kangem. Üllar täiendas Lauri selgitust ja ütles, et toru materjale ei saa valida üksnes soovitud toonide saavutamise eesmärgil vaid peab alati arvestama ka iga üksiku pilli keeltega ja tegema materjali valiku selle järgi, millise kitarriga on tegemist. Nõndaks jääb mulje, et slide-kitarri õige käsitlemine on lausa omaette teadus. Ometi ei näi vähemalt neil meestel selle tajumisega raskusi olevat.

ullar-kallau-eelistab-rasket-roostevaba-torukest

Üllar Kallau eelistab rasket roostevaba torukest

Jutuajamise kestel liitus meiega Üllari poeg Kait. Küsimusele, kuidas tema slide-kitarri suhtub, raputas vaid pead. Ega kõik peagi eranditult ühtviisi mängima ja tunnetama. Kait Kallau õpetab Pärnu noortekeskuses kitarrimängu, vabadel võimalustel aga tuleb meelsasti bluusimängijate sekka. Hoovile tassib muusikariistu juurde veel Olle Nõmm ja kui me laua juurest siirdume hooviväravale bluusiõue juhatava reklaami juurde grupipilti tegema, liitub meiega ka äsja saabunud Rauno Pella. Täna lubas ta kitarri mängida, aga hiljem nägin teda ikkagi trummipulkadega trummeldamas.

lauri-uus-ja-ullar-kallau-musitseerivad-kahekesi

Lauri Uus ja Üllar Kallau musitseerivad kahekesi

Pikalt ei läbe muusikamehed niisama juteldes aega viita ja peagi kibelevad taas õuenurka, kus nüüd on pillid kenasti suurema pundiga esinemiseks valmis seatud. Pealegi on terve kohviku varjualuste terrass rahvast täis kogunenud. Istutakse ka terrassi serval või seistakse kaugemal õuealal lihtsalt püsti.

Järjekordse pühapäevase bluusiõhtu avasõnas tänas Üllar Anni akadeemiat, kelle tiiva all on neil koostöö kenasti liikuma läinud. Lühikesest jutuajamisest selgus, et Anni akadeemia majandab kõike, mis õuel silma torkab. Aga see kõik väärib omaette rääkimist. Veel sain teada, et akadeemia asutaja Liina Lokko ja noorte tegevusjuhendaja Mairi Lilleleht naudivad bluusimeeste muusikalisi pajatusi täiel rinnal.

terrassi-aarel-tundsid-kuulajad-endid-oige-mugavalt

Kuigi õuel võis näha pidevat liikumist, ühed tulid, teised läksid, jäi siiski silma kindel tuumik, kes püsis pidevalt paigal. Neid võis olla kuni kolmekümne ringis. Minu kõrvallauas juhtusid olema soomlased. Minna kodu asub Mikkeli linnas. Pärnus puhkab juba neljandat korda, aga Anni akadeemia õuele tuli juhuse läbi esimest korda. Siin tabas teda meeldiv üllatus, sest kuulis oma lemmik žanrit.

rauno-pella-trummidel

Pärnu muusikakooli õpilane Rauno Pella saavutas üleriigilisel muusikakoolide löökpillimängijate konkursil esikoha, tema õpetaja on Olav Kund

Imre ja Veiko on saabunud Pärnusse Lääne-Virumaalt. Nemad on varemgi bluesiõuel käinud. Ise nad ei musitseeri, aga naudivad seda, mida mehed pillidega teevad. Nemad viibisid möödunud aastal ka Pärnu bluesipäevadel. Nad leiavad, et taoliseid bluesiga musitseerimisi võiks Pärnus toimuda rohkem kui ühes kohas. Möödunud aastal peatusid jalgratastel sõitvad soome turistid Steineri aia taga, et saada osa festivali kontsertelamustest. Noored kipuvad ööklubidesse teistsugust muusikat kuulama, aga blues läheb nende meelest vanemale põlvkonnale paremini peale.

Taas on mehed teinud väikese pausi. Esinemistega algust teinud Üllari ja Lauri asemel tulevad uued mehed Olle Nõmm, Kait Kallau ja Rauno Pella,aga nad ei saa pikalt isekeskis mängida kui Üllar tuleb tagasi. Varsti astub mikrofoni juurde ka Lauri, et laulda oma rohkest iskliku loomingu repertuaarist mitmeid lugusid. „Let us travel / Across the river’s deep / Let us go there / Where new people to meet / Suth and west / Probably be the best / You and me and / Both giving up the stress“

kait-kallaurauno-pellalauri-uusullar-kallauolle-nomm

Kait Kallau,Rauno Pella,Lauri Uus,Üllar Kallau,Olle Nõmm

Astusin selle laulu ajal vaikselt Victoria juurde, kelle kõrvalt oli viivuks kaaslane lahkunud. Märkasin, et ta kuulab kõiki lugusid erilise tundeelamusega. Victoria on 17 aastane Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis õppiv sotsiaalvaldkonna õpilane. „Olen siin täna juba kolmandat korda,“ alustas sõbralikul ja naerusuisel viisil Victoria enda tutvustamist. „Esimest korda kutsus mind bluesiõuele Lauri Uus, kes müüb Pärnu Kontserdimajas muusikariistu,“ rääkis Victoria. Nüüd on ta iga kord ise kellegi endaga kaasa toonud. Victoria pole veel täielikult enda jaoks mingit kindlat muusikalist eelistust leidnud, aga bluesi kuulamist iseloomustab ta laheda meelelahutusena. „Bluesis on omadus, mis seletamatul viisil igast loost läbi kumab, Lauri loodud sõnad on huvitavad ja esitamise koht väga sobilik,“ saan oma küsimustele Victoria ladusalt sõnastatud vastused. Nüüd on ta interneti vahendusel otsinud välja mitmed raadiojaamad, mis edastavad bluesi. Kahe nädala pärast algavatel bluesipäevadel soovib ta kuulda Inglismaalt saabuva Steve Morrison’i esinemist. Mare on ka sage külaline Jahtklubis, kus toimuvad kolmapäeviti bluesisõprade esinemised.

kunstnikud-heiko-kivila-ja-mare-istuvad-oue-taganurgas-ja-naudivad-bluusi

Kunstnikud Heiko Kivila ja Mare istuvad õue taganurgas bluusi nautides

Mare tuli bluesiõuele otse Paul Kerese tänavalt, kus kunstikooli juures oli toimunud kunstiklubi kokkusaamine. Mare harrastab maastike maalimist. Temale meeldib jazz ja klaverimäng, aga siinne keskkond mõjub nõnda, et tuleb meelsasti ka bluesiõuele, et saada osa bluesiga kaasnevast teatud fiilingust. Mare avaldas arvamust, et bluesi võiks täiendada veel mõne huvitava pilliga ja tekitada nõnda teatav alternatiivmuusika viljelemine. Ta tõi näiteks möödunud aasta augustis toimunud kunstiklubi laagri Rõugus. Seal esines omavalmistatud dudokoniga Heiko Kivila, kelle puhutud lood olid Mare meelest midagi väga erilist. Huvitav oli sellest rääkimise juures, et ilma varajasema kokkuleppeta arutasid bluusimehed juba enne väikese puhkeapausi ajal vajadusest kutsuda Heiko Kivila endi hulka. Suupill on bluesi oluline osa ja kuigi dudokon ei sarnane suupilliga, võiks siiski katsetada millegi uuega, leidsid mehed. Nüüd tuli Mare hoopis teisest otsast umbes sama mõttega välja.

Homme tahab Üllar Kallau alustada aktiivse reklaamikampaaniaga, mis tutvustab peatselt algavaid Pärnu bluusipäevasid. Huvilistel tasub siit alates silmad terasemalt lahti hoida.

kait-kallau-esiplaanil

Kait Kallau (esiplaanil) ja Rauno Pella

lauri-uus-naudib-kuulaja-rolli

Lauri Uus naudib kuulaja rolli

ullar-kallau-ja-olle-nomm

Üllar Kallau ja Olle Nõmm

Samal teemal:

Neljapäeval oli bluusiklubi Portaalis

Pärnu Bluesiklubi on elujõuline

Ehk märkad mind…

Bruno Sõmeri taas Pärnu Nooruse Majas

Saturday, July 17th, 2010
bruno-someri-oma-kodumaja-ees

Bruno Sõmeri oma kodumaja ees reedel, 16. juulil. Kunstnik on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Akvarellistide Ühenduse ja Kunstiühingu "Pallas" liige.

Neljapäeval sai Bruno Sõmeri 87 aastaseks. Kui ma järgmisel päeval juhuslikult vanahärraga Pärnu Nooruse Maja suveaias kohtusin, siis oli tema jalutuskäigu sihiks Rohelise tänava kultuurimaja pika koridori seina vabade pindade suuruse hindamine. Uudo Laanega peeti nõu ja lepiti kokku mitu kollaaži tohiks seintele riputada, et järjekordne vanameistri isikunäitus 8. septembril võiks koos kunstisõprade ja tema eriliste tööde austajate osavõtul avatud saada.

Viimati nähti samas hoones Bruno Sõmeri nauditavat loomingut möödunud aasta sügisel kui joonistuste näituse pealkirjaks oli valitud “Noorusemaalt”. Eelolev isikunäitus peaks olema tagasihoidliku juubelihõnguline. Kui arvestus paika peab, siis toimub taoline näitus Rääma linnaosa kultuurikeskuses viiendat korda. Seega tervelt neljandik Pärnus üles seatud isikunäitustest on leidnud koha kunstniku oma „küla“ kodutänava naabruses.

„1942. aasta suvel viibisin Tõstamaa vallas, Pootsi külas, kus samal ajal suvitas Karin Luts,“ meenutas Sõmeri eesti kunstnikku, kes oli noormehe esimeseks tõsiseks suunajaks pliiatsi ja värvide juurde. Kuna naine oli 1920ndatel aastatel saanud hea kunstihariduse Tartu Kõrgemas Kunstikoolis „Pallas“, siis oli mõju sedavõrd tugev, et juba sama aasta sügisel otsustas Bruno Sõmeri samuti astuda Pallasesse. Karin Luts (1904-1993) pages küll paar aastat hiljem koos filoloogiaprofessorist abikaasa Peeter Arumaaga Rootsi, kuid pühendus ka eksiilis olles jäägitult kunstile. Sama on teinud pikkade aastakümnete kestel kunagine Pallase ja Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õpilane – mitte küll kaugel kodust eemal vaid siinsamas vanaisa ehitatud majakeses Allika tänaval. Veel praegugi meenutab ta oma toonaseid õpetajaid. Johannes Võerahansu ja Elmar Kits on esimesed nimed, keda ta pikalt mõtlemata nimetab.

Küllap oma osa on olnud ka isal ja vanaisal. „Isa nimi on August, ta oli kunsti hoiakuga,“ meenutas poeg ja rääkis samuti oma vanaisast, kelle tisleri käed valmistasid peene nikerdusega pildiraame.

1947. aastal esines Bruno Sõmeri esimese kujutava kunsti näitusega Nooruse Majas. Praeguseks on olnud tema tööd eksponeeritud koos ühisnäitustega kaugelt enam kui sajal korral. Enamik siiski Pärnus, kuid ka Eesti teistes paikades, eriti Tartus, millega ta on olnud rohkem seotud. Lisaks Võru, Valga, Paide, Jäneda, Palmse, Tallinna, Kohtla-Järve, Narva kõrval ka välisriikides Moskvas, Soomes, Rootsis, Taanis, Hollandis, Lätis.

Kui palju Bruno Sõmeri oma pika kunstniku tegevuse kestel on teoseid loonud, sellele jääb ta ükskõikse õlakehitusega vastuse võlgu. Teda ei huvita mitte niivõrd pildi valmimine kui loometegevuse sees elamine. Tema loomingulist tegevust teatakse ja hinnatakse erinevates maailmajagudes. 2001. aastal ostis Kanada kunstiajaloolane Eda Sepp 5 maali Ameerika Ühendriikide Zimmerli Kunstimuuseumi kogusse New Jersey’s. Veel teab kunstnik oma maale olevat kaugematest paikadest Kanadas ja Austraalias. Lähemal asuvad maad on Venemaa, Rootsi, Soome, Läti. Kodumaal on tema töid omandanud Eesti Tarbekunsti- ja disainimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Pärnu Uue Kunsti Muuseum, Pärnu Muuseum, Pärnu linna kunstikogu, Matti Miiliuse kunstikogu.

Bruno Sõmeri töid tutvustavad veerandsada bibliograafilist väljaannet, mille hulka kuulub 2008. aastal trükivalgust näinud esinduslik album BRUNO SÕMERI, kus Viktor Kaarneem ja Maiga Lints annavad lühikese, aga väga ilmekalt hästi sõnastatud ülevaate kunstniku isiksusest ja tema loomingust. Kahjuks on väga vähe kirjutatud üleriigilises ajakirjanduses. Samas valmistab heameelt Pärnu Postimehe pidev tähelepanelikkus meistri isiku suhtes.

Siiski on olnud üllatav teada, et veel vähem kui kümmekond aastat tagasi tunnistas legendaarne kunstikollektsionäär Matti Miilius, et huvitava ja tugeva kunstniku leidmine Pärnus oli talle täielik üllatus. Küllap on laiem kunstiüldsus ka praegugi Bruno Sõmeri loomingut veel avastamas. Ilmselt tuleb nõustuda Miiliuse arvamusega kui ta peab peamisteks põhjusteks kunstniku tagasihoidlikkust, auahnuse vähesust ja kunstielu suurematest keskustest kaugemal elamist. Iseasi, kas Pärnu ikka ongi nii väike kunstikeskus kui siin elab ja töötab põline pärnakas Bruno Sõmeri.

Pärnu on osanud oma inimest maaliloomingu eest vääriliselt hinnata. 1991. aastal sai Bruno Sõmeri esimesena Pärnu Linnavalitsuse kujutava kunsti aastapreemia ja 2003. aastal linnavalitsuse tänukirja. Järgmisel aastal omistatud Pärnu Linna Vapimärk on aga kõrgeim linnapoolne tunnustus ja autasu oma kodanikule. Samal aastal sai ta ka Johann Voldemar Jannseni nimelise auhinna. 2006. aastal anti Pärnumaa „Kultuuripärl 2006“, mida annab välja Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp.

Tema talent ja töökus saavad seda hinnatavamaks, et enamiku aja on ta pilte loonud põhitöö kõrvalt. Kuid ka põhitöö on olnud Bruno Sõmeri jaoks väga viljakas ja tunnustust pälviv, kui ta joonistamisõpetaja ameti järel veerand sajandit töötas Pärnu Linakombinaadis tekstiilikunstnikuna. Kõrgemad tunnustused tulid NSV Liidu rahvamajanduse ja ENSV Rahvamajanduse Saavutuste Näituse Direktsioonilt, mida oli medali ja diplomitena ühtekokku tervelt 8. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis säilitatakse Pärnu Linakombinaadis valminud Bruno Sõmeri loomingu näidiseid, mis moodustab kindla ajaloolise kunstiväärtusega osa jäädavalt minevikuks muutunud Pärnu tööstustoodangust.

Viktor Kaarneem ütleb Bruno Sõmerit tutvustavas albumis, et ta ei ammuta kujutatut meid ümbritsevast vaid teostab oma maalid visionaarsetest hetke meeleoludest. „Värvikombinatsioonid annavad edasi seisundit ja elamust, mida ta on oluliseks pidanud.“ Bruno Sõmeri ise räägib abstraktsionismist postmodernistlikus voolus kui võimalusest, mis annab talle välismõjudest segamatu väljendusruumi, et jääda iseendaks, kordumatult originaalseks.

Umbes taoliselt peaks nägema ka kollaaže, millega kunstihuviline saab taas kohtuda juba vähem kui paari kuu pärast Pärnu Nooruse Majas. Viimase hetke täpsustusena lisan, et vahetult enne loo avaldamist helistas Bruno Sõmeri ja rääkis Pärnu Keskraamatukogus toimuvast näitusest, mis peaks üles saama veel enne Nooruse Maja näitust kuid aeg vajab täpsustamist.

Sotsiaalne videokunst Port Arturis

Friday, July 16th, 2010

Pressiteade

Juulikuu kõigil nädalvahetustel kell 16 näidatakse Port Arturis filmi, mis on valminud noorte filmikunsti harrastajate ühisloominguga.

port-arturi-hooned

Port Arturi kaubanduskeskuse hooned

Internetikeskkonnas elmur.net on kõigil video- ja filmikunsti harrastajatel võimalik luua oma konto ja postitada oma loodud klippe filmipanka, kust veebikeskkonna filmiloojad valivad välja lühiklipid, mida kasutatakse pikemate, pooletunniste kollektiivsete filmide kokkupanemisel. Eestlaste osakaal sotsiaalsete videote loomisel ei ole veel suur, aga ürituse korraldajad loodavad, et juulikuised linastused Port Arturis aitavad noortel leida tee filmi- ja videokunsti juurde.
Port Arturi sise- ja välisekraanidel linastuv kaasaegne kunstiteos räägib erinevate inimeste lugusid noorte jaoks olulistel teemadel, elust ja armastusest.

“Kui kasutada selle projekti iseloomustamiseks võrdlust kirjandusega, võiks öelda, et kui film on oma olemuselt ja ülesehituselt sarnane romaanile, siis videokunst on luule täis hetkelisust, lühike, tajude ja tundmusterohke,” selgitas ürituse korraldaja Janno Bergmann.

Kaasaegset videokunsti näeb Port Arturis:

laupäeval, 17. juulil kell 16.00
pühapäeval, 18. juulil kell 16.00
laupäeval, 24. juulil kell 16.00
pühapäeval, 25. juulil kell 16.00
laupäeval, 31. juulil kell 16.00