Arhiiv March, 2011

Paikusel astuti koos päikesega kevadesse

Thursday, March 31st, 2011

Täna peeti Paikuse aleviku teedel järjekordne matk kevadesse kepikõndimist harrastajate osavõtul. Sellega avati taas kepikõnnihooaeg, mis kutsus meeldiva ja kasuliku tervisespordi jätkamise juurde vanu tegijaid ning andis võimaluse uutele liitujatele.

Harjutuskõndimine; teekonnalt saabujad

Anne Talmar õpetab soojendusharjutusi

Kalmer Jürima on kasulikud näpunäited andnud ja kepid kotti tagasi pakkinud

Ille Riivits laenutab keppe neile, kellel neid veel pole muretsetud

Peale tööpäeva lõppu kogunes täna paarkümmend kepikõnni harrastajat Paikuse huvikooli, kus akadeemilise tunni kestel jagas füsioterapeudi ettevalmistusega Anne Talmar mitmesuguseid kepikõnniga seonduvaid vajalikke teadmisi. OÜ After Ski müügimees Kalmer Jürima andis ülevaate keppide laiast valikust ja selgitas põhjuseid, miks hind võib erineda kuni nelja kordselt. Seejärel tehti koolimaja õuel Anne Talmari juhendamisel veerand tundi eelsoojendust, mis polnud tavapärased liigutused käte ja jalgadega, vaid spetsiaalset füsioterapeutilist metoodikat järgiv harjutuste pakett. Enne teele asumist pidid kepikõndijad veel tegema proovikõndi ja alles siis saatis Paikuse valla kultuuritööspetsialist Ille Riivits kõik osalejad registreerimise laua taha. Viimane ettevalmistav protseduur oli vajalik selleks, et registreerimissedelite põhjal kõigi kõndijate vahel pärast 3,7 km pikkuse teekonna läbimist osaleda väikeste kingituste loosimisel.

Enne loosimise juurde asumist jagas Ille Riivits igale osalejale kingituseks tugeva männilõhnalise Paikuseebi, mis on kohalik toodang. Suurest purgist võttis sedeleid välja 4-aastane Romet, kes tegi matka kaasa jalgrattal. Esimesena juhtus Rometi näpu vahele sedel, millele oli kirjutatud tema oma ema nimi ja koduteele võeti kaasa isuäratava välimusega ananass. Kõige noorem osavõtja oli sedakorda aasta ja kolme kuu vanune Hendrik, kes sõitis kärus, mida lükkas hoogsal sammul tema ema Eilike Linder. Kõige vanem osaleja oli 76-aastane Sirje Lember, kes on harjunud kepikõndi tegema 5-6 päeva nädalas. Päeva teekonna pikkuseks on umbes 3 km. Varem õpetajaametiga leiba teeninud Sirje Lember ütles, et selline liikumine mõjub väga rahustavalt.

Fotodel: registreerimine; harjutus jalgadele; ühel jalal seismine; Sirje Lember

Samal teemal:

Kepikõnniga kevadesse

Pärnu noormehed osalesid Euroopa õpilasfirmade laadal Bratislavas

Thursday, March 31st, 2011

Pärnu Ühisgümnaasiumi ja Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi ühisfirma E-ained osales 29. märtsil toimunud Euroopa õpilasfirmade laadal Bratislavas, kus ühtekokku müüsid oma tooteid ja teenuseid 24 riigi 50 õpilasfirmat, seal hulgas kaks Eestist.

Andraš Tšitškan ja Enn Mäeorg Bratislavas

Õpilasfirmat E-ained esindasid laadal Andraš Tšitškan ja Enn Mäeorg. Õpilasfirma E-ained, mida juhendab majandusõpetaja Mari Suurväli, on välja töötanud väikese voldiku kahjulike E-ainete kohta ning nõustab inimesi messidel ning oma kodulehekülje kaudu. Kahe noormehe õpilasfirma kodulehelt saab lugeda, et lisaaineid sisaldavat toitu on nimetatud tänapäeva mugavustoiduks. See säilib kaua ja peab välja nägema ahvatlev. Toiduainel on lõhn, maitse, värv, säilivus ja kvaliteet, milleta seda ei osteta. Selle kvaliteedi tagamiseks on tootjal abiks E- ehk lisaained. Järgnevast saab lugeda siia klikkides.

Teine Euroopa laadal osalenud Eesti õpilasfirma Rehvilahendused tegutseb Tallinna Saksa Gümnaasiumis. Taaniel Ormus ja Melari Vainola teevad kasutatud kardirehvidest valgusteid, kelli ja muid tooteid. Ka neil on oma koduleht kus muu hulgas öeldakse, et kõik ideed ja tooted on välja töötatud oma firma liikmete poolt ning ka tooted ise on üksnes nende endi kätega valmistatud. Nende kodulehele pääseb siia klikkides.

Mõlemad Õpilasfirmad on kaubelnud ka Pärnus Port Arturi ja Kaubamajaka kaubanduskeskustes.

Laat toimus Bratsilava uuemas ja moodsaimas kaubanduskeskuses

Junior Achievement Eesti partnersuhete juht Kersti Loor ütles, et Euroopa laat oli kõrgetasemeline sündmus, mis korraldati Bratislava piirkonna suurimas ja moodsaimas kaubanduskeskuses. Laada avas Slovakkia peaminister pr. Iveta Radičová, kes avaldas lootust, et noorte ettevõtlus ongi hetkel Slovakkia võtmeks, et saada uuesti Ida-Euroopa “ettevõtlustiigriks”.

Kersti Loori hinnangul olid laadal osalenud õpilasfirmad väga tugevad ning uudseid ideid ja lahendusi pakuti palju. Laada üldpreemia läks Hollandi õpilasfirmale Knetter, kes koostöös ühe Hollandi tootjaga on toonud turule uudse seebi lastele. Tegemist on vedelseebiga, mis ei vaja pesemisel vett ning teeb kasutamisel toredat sahisevat heli. Toode peaks lapsi innustama sagedamini käsi pesema ja tegema selle protseduuri nende jaoks huvitavamaks.

Eesti õpilasfirmad omandasid kõrges rahvusvahelises konkurentsis väärtuslikke kogemusi. Andraš Tšitškani sõnul pani osavõtt sellisest laadast teda ümbritsevat vaatama rohkem ettevõtja kui õpilase pilguga. „Saime huvitavaid nõuandeid välisjuhendajatelt ja žüriilt. Oli igati positiivne kogemus, sest osalemine sellisel üritusel andis meile kõvasti enesekindlust ja esinemisoskust,” kommenteeris laadalt saadud muljeid Taaniel Ormus.

Selgitused E-ainete võimalikust kahjulikust mõjust pakkusid paljudele elavat huvi

Mõlemad õpilasfirmad on tänulikud oma toetajatele, kes võimaldasid Euroopa laadale mineku teoks teha. Õpilasfirma Rehvilahendused osavõttu laadast toetasid Tallinna Ettevõtlusamet ning Tallinna Saksa Gümnaasiumi Sihtasutus. Õpilasfirma E-ained avaldab tänu Pärnu Ühisgümnaasiumile ja Pärnu Ülejõe Gümnaasiumile ning Riigikogu liikmele Toomas Tõnistele.

Õpilasfirma on JA-YE Europe’i ettevõtlusõppe programm, mida Eestis koordineerib Junior Achievement Eesti. Tänavu on Eestis loodud 150 õpilasfirmat 65 koolis. Õpilasfirmade programmi toetab Swedbank.

Samal teemal:

Pärnu õpilasfirmad on edukad ka välisturul

Pärnakad Andraš Tšitškan ja Enn Mäeorg on Eestis oma ala parimad

Täiendav tagasivaade presidendi külastusele

Tuesday, March 29th, 2011

Täna täpselt nädal aega tagasi külastas president Ilves Pärnumaal toimunud ringsõidu käigus ka Paikuse valda. Rohkem on olnud ülevaadet sellest, mis presidendile enam silma jäi ja muljet avaldas. Võibolla väärib tähelepanu osutamist seegi, mis inimestele sedavõrd suureks mureks pikemat aega olnud, et arutluse teemana presidendi juures küsimustena teemaks tõstatati.

President on just autost väljunud

Presidendi ootel ollakse sundimatul viisil Eesti lipukesega

Kuno Erkmann tervitab presidenti Seljametsa külakeskusesse saabumisel

Endises Pustuski meierei renoveeritud ruumis kaetud kohvilaua taga võisid inimesed olla presidendiga nagu oma inimesega väga avatud. Paikuse vallavanem Kuno Erkmann esitles presidendile kaht küsimust. Esmalt rääkis ta MTÜ projektide rahastamise probleemist ja tegi ettepaneku nende regulatsioonide muutmiseks.

MTÜ-d peavad projekti rahastuse tegevused katma esialgul 100% ulatuses oma vahenditest. Alles siis saavad nad pärast nõuetekohase aruande esitamist loota 3 kuud hiljem kulutatud vahendite tagasi saamisele. Vahepeal peavad nad kasutama pankade poolt pakutavaid laenu vahendeid, et tagada teostatud tööde eest tähtaegse arvete tasumise, mis tõstab teostuse maksumust veelgi ja seob samal ajal MTÜ juhatuste liikmeid täiendavate garantiidega pankade ees. Viimane oma korda pärsib nende samade liikmete majandustegevuse korraldamist.

Kuno Erkmanni ettepanekul tuleks regulatsiooni ja arveldamist muuta senisest kiiremaks.

"Martade" eestvedaja Maiu Saare annab seltsi tegevusest ülevaate

President kuulab Maiu Saare selgitusi kohalike "Martade" kuus aastat kestnud tegemistest

Täiendavad selgitused Kuno Erkmannilt

Samas juba otsustatud projektide finantseerimise otsuses on peaaegu võimatu teha taotluste pingerea osas maakonna või regiooni tasandil otsustusi ümber. Selline seis valitseb KATA (kohalike avalike teenuste arendamine) raames, mis on endise KOIT kava jätk. Kuna ehituse hinnad tõusevad ja omavalitsuse tulubaas on osadel omavalitsustel väga tugevalt langenud, siis ei suudeta enam neile eraldatud vahendeid kasutada . Ühtlasi puudub võimalus kasutada antud vahendeid õigeaegselt ka teistel omavalitsustel. Nii võib juhtuda, et antud vahendid jäävad maakonna arengust välja.

Laud on kaetud presidendi vastuvõtuks peamiselt "Martade" ja Männituka talu perenaise Maiu Saare ettevalmistusel

Maakonna tasemel peab jääma fondidest taotlevate investeeringute prioriteerimise õigus. Selline võimalus tagaks ajutiste majandusraskuste tõttu investeeringust loobujatele tulevikus, kui majandusvõimekus taastub, investeerimisvahendite taotlemise eelisjärjekorras.

Kuno Erkmann leiab, et kui seda ei suudeta lahendada, siis kaotavad kõik: nii need omavalitsused, kes täna ei saa eraldatud investeeringu vahendeid kasutada kui need, kellel täna on see võime olemas. Ühiskonnana ja teenuste arendajatena oleme seega siis kaotajad kõik koos.

Esitatud probleemseid mõtteavaldusi president küll ei kommenteerinud, kuid Pärnu maavanem Andres Metsoja ütles, et asjad on juba siiski natuke paremuse poole nihkunud.

Presidendi pressipealik Toomas Sildam samal ajal omaette samas ruumis arvuti taga

President muuseumi ruumis kaetud kohvilaua taga

Teema jätkuna tunnistas president aga kõigi kohalviibijate jaoks üllatavat tõdemust, mida ta Seljametsa muuseumis inimesi kuulates ja 1911. aastal rajatud Pustuski karjamõisas ning meierei taastatud ruumides liikudes koges. Toomas Hendrik Ilves ütles, et on väga palju Eestimaal ringi liikunud, aga sellist kohapealset kodanikualgatuslikku aktiivsust nagu siin, ei tule tal kusagilt mujalt ette. Kuno Erkmann kommenteeris presidendi tähelepanekut kellegilt ajaloolaselt varem kuuldud naljatleva ütlusega: „Teil on see 11 tuhande aasta paikse elamise tarkus“.

Seljametsa Muuseumi juhataja Laine Järvemäe võtab presidendilt vastu kingiks saadud pildi

President omakorda viitas paljude inimeste häbelikule mõtlemisele, nagu temast ei oleneks suurt midagi. Presidendile näis, et Paikusel kulgeb omaalgatuslik ettevõtmine väga hästi ja ütles seepärast suured tänusõnad tegijatele, kelle peamiseks eestvedajaks on olnud oma kohalik naisselts „Martad“.

Külaskäigu alguses juhatati president kõigepealt võimlaks ümberehitatud endisesse Pustuski karjamõisa lauta. Kuni PRIA toetusrahade pärale jõudmiseni käendasid kuus aastat tegutsenud „Martad“ laenu oma isikliku varaga.

Presidendile kingiti kohalikust savist valmistatud kammkeraamikas kruus; Laine Järvemäe tutvustab väärtuslikke museaale

Tutvumine muuseumi ruumides olevate väljapanekutega; presidendi tänu Laine Järvemäele ja lubadus kindlasti uuesti tagasi tulla

Ivo Ilmsalu vestleb president Ilvesega; Pärnu Postimehe ajakirjaniku Anu Villmanni viimased küsimused enne presidendi lahkumist

“Martad” koos presidendiga; Ühispildi tegemiseks valiti “Martade” tuba

Samal teemal:

President Ilves: külaseltsid ja tublid inimesed hoiavad elu maal

President Ilves: kohalike ettevõtjate edu tagab kvaliteet, paindlikkus, leidlikkus ja loovus

Piltuudis: president Ilves Paikusel

President Ilves kohtus Pärnumaa omavalitsusjuhtidega

Pärnu linna ja maakonna I Laste laulupäevale KULDMIKROFON!

Monday, March 28th, 2011

Kutsume kõiki kontserdile 03. aprillil, kell 17.00

Sindi Seltsimajja


20. märtsil korraldatud lauluvõistlusel „Sindi ööbik 2011“ tunnistati noorima vanuserühma parimaks 5-aastane Mirtel Metsmaa, kes laulis „Jänkude rocki“. Kaks nädalat hiljem läheb temagi õnne proovima, et „kuldmikrofon“ endale võita samal viisil nagu kõik teisedki seda püüavad teha.

Esinevad väikesed 3-7 aastased eelkooliealised lapsed, kes tulevad selleks kontserdiks erinevatest paikadest Pärnumaalt. Oma lauluga valmistavad rõõmu 37 väikest laululast.

Et ka lastel oleks põnevam, on lubanud õhtujuhtideks tulla Eestis tuntud klounid Piip ja Tuut, kes koos lastega pakuvad kuulajaile lõbusa ja meeldejääva kontserdi.
Kontserdi käigus toimub ka kõige tublima laulja välja valimine, kes saab „Tuleviku laulja“ tiitli ja kuldmikrofoni karika. Sellel aastal on lubanud lapsi kuulama tulla Eestis tuntud laulupedagoog ja helilooja Toomas Voll ja muusikapedagoog Ene Oltre.

Oluliseks peame iga lapse esinemist ja tahame toetada nende huvi laulmise jätkamise vastu. Tahame väärtustada ka õpetaja tööd, kes tegelikult selle pisikese laululapse selja taga tugevalt seisab. Ilma aktiivse, rõõmsameelse ja innustunud lauluõpetajata ei saa me kuidagi selliseid üritusi organiseerida.
Laulupäeva raames toimub kaks õpituba. Ühes saavad Margrit Kitse juhendamisel selgeks lapsed uue laulu „Musituul“, mille autoriks on M. Kits. Teises õpitoas saavad õpetajad õppida väikesel kandlel laulusaadet, mida juhendab Reine Niin.
Loodame, Teid kõiki näha kontserdil, et kuulata ja vaadata, kas need mõtted kõik ka tegelikult teoks saavad.

Lastel lauludes alati silmad säravad ja tulge Teiegi seda kuulama ja vaatama!

Täname oma toetajaid:
Eesti Kultuurkapital Pärnumaa ekspertgrupp; Sindi linnavalitsus; MTÜ Sindi Teatriselts;Mtü ModeRato; Teadus ja Haridusministeerium.

Alma Visnapuu – 101

Monday, March 28th, 2011

27. märtsil täitus pikalt Sindis elaval Alma Visnapuul 101 eluaastat.

Alma Visnapuu oma toas, mis on talle üle 40 aasta koduks olnud

Kiriku pargi kõrval õue sügavikus olevas tillukeses majas elab väga väärikasse ikka jõudnud vanaproua juba ligemale pool sajandit. Pärnu maantee äärse naabermaja elanik Margit astus parajasti hooviväravast tänavale, kui pisut nõutul meelel kohtusin abivalmi noore daamiga, sest ei teadnud, millist umbusku võiksin oma ootamatu külaskäiguga eakale naisele tekitada. Margit juhatas mind lahkel viisil uksest sisse ja tutvustas Almale võõrast tulijat. Nii olin väikesest kimbatusest üle saanud ja vanainimesega hõlpsal moel usaldusliku suhte saavutanud.

Siiski pidin vabandama, et külastusaeg juhtus sattuma päevase uinaku ajale. „Ei sellest ole midagi, olingi juba tükk aega ärkvel,“ ütles Alma sõbraliku olekuga, keeras kerge pöördega jalad üle voodi ääre maha ja hõõrus veidi silmi, sest nägemine olevat pikutades veidi uduseks läinud. Samas oli ta juba sama nähtava kergusega sirge seljaga püsti ja astus tugitooli suunas. Arvasin, et tuleks abistada ja küsisin kas peaksin toetama. „Ei, mina olen jalgade peal veel. Esialgul olen kange, aga ma käin ilma kepita. Suvel lähen ma välja kepiga. Praegu ei taha õue minna. Mul on siin akna all lillepeenrad. Neid ma teen suvel,“ jagas ta käigupeal kiireid selgitusi kuni istumiskohta vahetas, et pildistamisel parem taust tahaplaanile jääks. Kapi äärel oli hulga lilli, poja ja lapselaste fotod. „Eile käis nii palju inimesi, et väsitasid mind ära. Mulle meeldib vaikus, sellepärast ma elan nii kaua,“ kuulasin tähelepanelikult vanamemme juttu, kui samal ajal otsisin paremat võimalust pildistamiseks.„Mul on 17 külalist käinud. Võtan sinu kingitud lilled kah kätte kui pildistad. Need kollased lilled laua keskel on poja toodud. Poeg tõi magamise jaoks sokid, palju pirne ja ploome. Linnapea käis neljapäeval, tõi sooja salli ja fotograaf käis kah, lehte pannakse vist. Möödunud aastal oli Pärnu lehes, Grete Naaber käis külas. Vanasti lugesin Maalehte. See on suur leht ja sealt on väga palju lugeda. Nüüd lähevad silmad kiiresti uduseks kui loen,“ rääkis Alma nobeda jutuvoolavusega, et raske oli täiendavaid küsimusi vahele esitada. Lisan vaid juurde, et koos linnapeaga külastas teda ka linna sotsiaalnõunik Viktooria Hrabrova.

„Toomas Kuuda on maja omanik. Toomas käis kah ja Ülle, tema naine. Nemad käisid eile. Ja Kuuda kingitus on laua peal, võta see kell üles. Mul läks rikki ja enam ei näitand. Ma olin siin pikali ja Toomas tuli pani mulle kella laua peale, see on sulle sünnipäevaks,“ jätkas Alma alustatud pajatusi katkematus jutuhoos. Sain teada, et suvel käib Kuuda tihti tal külas. Iga päev tuleb Ülle tööpäeva lõppedes kohale, sest suur maa vajab hooldamist, lilled kastmist ja peenrad rohimist. Seega on tööd maja omanikul palju. „Toomasel on siin mitmeid plaane, tahab maja värvida, aga ei jõua ju kõike korraga, töö kõrvalt on raske,“ muretseb ja kiidab üheaegselt sünnipäevaline Toomast, kes on oma hoolega otsekui poja eest. „Ta ei võta minu käest üüri. Toomas on puid lõhkunud. Mul on kolm abilist veel, üks on riigi poolt. Täna tõi ta söögi poest. Ja majarahvaga on hea läbisaamine. Varem olid siin ka venelased. Nendega sain kah hästi läbi,“ rääkis naine, kes pole nähtavasti kunagi oma aega, närve ega energiat tülitsemistele või viljatutele sõnelemistele kulutanud.

„Mul ei ole mingit muret. See on mu unerohi siin, mahlaga võtan,“ selgitas Alma laual oleva tableti otstarvet, öeldes, et tarvitab unerohtu juba mitukümmend aastat, sest peab korralikku väljapuhkamist väga tähtsaks.

Kauge minevik on tal sama hästi meeles nagu eilne päev. „Üles kasvasin Aakres, Rõngu piiri ääres. See on Valgamaal. Alguses käisin Aakre koolis, see oli neljaklassiline ja Rõngus oli kuueklassiline. Mul on kuus klassi koolis käidud. Ega mul väga head hinded ei olnud. Hiljem pandi käsitööd õppima. Ma olen palju kursustel käinud.“ Siiski paistab, et elutarkuse küpsus pole vähese üldhariduse tõttu jäänud tal saavutamata ja võib paljudele eeskujuks olla.

„Rõngu vald oli rikas vald, kõik viidi Siberisse. Meil oli asundustalu 19 hektarit. Kaks kanget hobust olid. Põllu peal tegin hobustega palju tööd. Vend külvas, muidu mina tegin kõik muu. Vedrutasin, nüüd öeldakse kultiveerimine. Vedru oli raske tõsta. Kivisid oli maa sees palju. Kündnud ma ei ole,“ meenutas Alma rasket maatööd kuni ta 1936. aastal abiellus Leoga ja oma neiupõlve nime Tiks Visnapuu vastu välja vahetas.

„Käisin väga palju Rõngu kirikus ja laulsin kiriku laulukooris. Kirikus oli väga ilus laulda. Mul oli ikka Tartu murrak,“ rääkis ta sellestki, mis raskustest hoolimata rõõmurikast vaheldust pakkus.

„Selles toas olen elanud üle 40 aasta. Sinti tulime 1952. aastal Leo töö tõttu. Sindis sündis minu ainus poeg. Jaak saab 60. Poeg on kaks ülikooli lõpetanud. Õppis ajaloolaseks. Mina toetasin teda üksinda Tartus õppimise ajal kuus aastat. Pentsi sain vähe, 40 rubla. Toris käisin last hoidmas. Linnavalitsuses käisin koristamas. Töötasin kolme koha peal,“ kõneles Alma sellest, mida tähendab ema süda ja mure lapse hea käekäigu pärast. Sindis proovis ta mitmeid ameteid, kuid kõige kauem, 16 aastat, töötas Alma Sindi haiglas sanitarina. Ta on ka eluaeg õmmelnud: „Kaks aastat õppisin Elvas ja Tartus olin üks aasta täiendamas. Ma olin väljaõppinud õmbleja. Tegin ise riided. Oli küll odav töö, aga see oli ikkagi lisateenistus. Jalaga masina peal tikkisin.“

Jaak elab Tallinnas. „Ta on kuulus mees ja palju lehes olnud. Jaak on suur kalamees, käib võistlustel. Tänavu aasta käis Ukrainas, igal aastal on üks välismaa reis. Poeg on palju auhindasid saanud. Ma käisin ka vanasti Tallinnas, aga mulle ei meeldi suur linn,“ kinnitas Alma ja pööras jutu kahele õpihimulisele lapselapsele, kelle üle tunneb ta samuti suurt uhkust.

„Nad mõlemad käivad ülikoolis. Maria lõpetab tänavu juunis Tartu Ülikooli. Viis aastat õppis. Maria on olnud kaks aastat Hiinas ja hiina keelt õppinud. Talle väga meeldis seal ja läheb Hiinasse tagasi. Täna ta helistas mulle. Hiinas on väga odav elamine. Väljas söömas käies on odavam kui ise tehes. Kolme toaline korter on ka nii odav. Maria ütles minule, et õpib doktori kraadini välja,“ kiitis vanaema üht tütardest ja rääkis kohe sama tunnustavate sõnadega ka Tallinna kõrgkoolis õppivast Laurast, kes kavatsevat Hispaaniasse minna. „Seal ei ole sõdasid olnud ja palgad on kõrged. Kui toit odav ja palgad kõrged, siis on paradiis. Küll meil ka hakkab minema pisitasa paremaks,“ arutles Alma lootusrikkalt, kui võrdles Eestit sellega, milliseid tagajärgi on 50 aastat kestnud okupatsioon meie maale tekitanud.

„Ma mäletan kõike. Siberis ei käinud, aga kes läksid, jäid paljud sinna. Pärast Stalini surma hakkas veidi paremaks minema, Brežnevi ajal oli juba lahedam elu. Ega poes ei olnud palju mitte midagi võtta, laps tahtis saia, aga seda ei olnud,“ suundus Alma taas arutlustele, sest palju näinud inimese meeltes on kogu elu justnagu üheaegselt korraga peopesal nähtav. „Mul on kahju, et ei näe enam nii palju kui oleks tarvis kõigi lehtede lugemiseks. Mul olid kae tunnused ühel silmal,“ kuulen ka viimaks sellest, mis talle siiski muret hakkab valmistama ja püüan juba kolmandat korda viisakalt selgitada, et mul oleks aeg minema hakata, et vanainimesele puhkust anda. Tuba on väga soe, aga temal jätkub juttu ikka veel, kuigi nägi, et olin vammuseid higistades vähemaks koorinud. „Mul peab olema 24 kraadi sooja. Mina elan kraadiklaasi järgi!“ kinnitas Alma kindlameelselt, aga enne kui hüvastijätu sõnu öeldes tahtsin üle läve paku astudes lahkuda, peatas ta veel hetkeks ja palus vaadata seinale, kuhu on riputatud president Ilvese isiklik sünnipäeva läkitus, mis oli saadetud tema 100-ks juubelipäevaks. „Ja, jaa, ma olin nii kuulus. Möödunud aastal tuli presidendi õnnitlus samuti, see on mul seina peal.“ Astusin siis ligi ja lugesin:

Austatav Proua Alma Visnapuu!

Palun võtke vastu minu kõige südamlikumad õnnesoovid Teie sajanda sünnipäeva puhul!

Teie olete oma pika elu jooksul näinud ja kogenud väga palju. See on imeline kingitus ja Te olete jaganud seda väga paljudega. Teie eluteele jäävad Eesti riigi ja rahva suurimad rõõmud, aga ka rängimad mured. Elu on alati kätkenud lootust jõuda igatsuste radadele. Söandan loota, et sajandi verstapostist möödumine vabas Eestis on ehk üks neist südantsoojendavatest hetkedest.

Teie kogemused ja elurõõm on meile eeskujuks. Soovin Teile palju jõudu ja palju õnne!

Teie Toomas Hendrik Ilves

Kalina võitis vokaalansamblite lauluvõistluse

Sunday, March 27th, 2011

Eile, 26. märtsil Pärnu Kontserdimaja kammersaalis peetud arvatavalt 24. Pärnumaa vokaalansamblite päeva laulukonkursi võitjaks tunnistas žürii Sindis tegutseva ansambli Kalina, mida juhendab Jelena Derizemlja.

Vaade kammersaali; paremal rändauhind helihark
Jelena Garanina, Julia Latõševa, Niina Mozessov, Jelena Derizemlja-Yulet

Kalina

Jelena Derizemlja-Yulet võtabHeli Kallasmaalt vastu võitja tiitli

Kalina naudib teiste esinemisi

Kalina kohta võiks öelda väga lihtsate sõnadega, et tuli ja võitis. Ansambel alustas uuesti laulmist peale mõningast vaheaega möödunud aasta septembris. Tegelikult on nende nelja slaavi verd naise võidukat laulmist krooninud eelkõige Derizemlja äärmiselt suur nõudlikkus, arvas Nina Mozessov. Kalina pole pikema mäluga inimeste jaoks mitte tundmatu nimi, sest varem on osaletud ka Varbla ja Tõstamaa vokaalansamblite lauluvõistlustel. Esimest korda tuldi laulmiseks kokku umbes 8 aastat tagasi. Siis lauldi 9 liikmega ja suudeti 8-häälselt laulda. Kammersaalis lauldud kõigi kolme laulu seaded on teinud Derizemlja ise. Kava kohustusliku osana esitatud Pärnu teemalise laulu „Moi gorod“ („Minu linn“) rahvalikule viisile loodud sõnadki kuuluvad temale. Teisena esitati Valgevene rahvalaulu seades „Oi retšanka…“ ja kolmandana kõlas humoorikas vene rahvalaul „Ja na gorku šla“. Kalina võit oli etteaimatav üksnes juba väga tormilise aplausi tõttu. Ajal, mil žürii läks oma hinnanguid andma, uurisin teiste ansamblite liikmete arvamust, kes võiks osutuda seekordseks peavõitjaks. Enamike arvamus langes Kalinale. Sama meelt oli ka kolmeliikmelise žürii arvamus, mis ei tekitanud suurt erimeelsust ja otsus langetati hindajate üksmeelsel hinnangul üsna kiiresti. Žürii esimees Heli Kallasmaa iseloomustas Kalinat ilusa laulu laulmisel hea häälekontuuri ja kauni ansamblilisusega. Veel kuulusid žüriisse Anne Uusna ja Kai-Tõe Ellermaa.

Aquarell

Aquarell Pärnu Kontserdimaja peatrepil

Pärnu ansambel Aquarell, kelle juhendaja on Toomas Voll, avas kolme lauluga lauluvõistluse, mis oli ühtlasi ka nende esimene etteaste publiku ees. Kuigi sellel laulukonkursil polnud avaldatud soovi selgitada parim a-capella esineja, ei olnud seda žüriile ka keelatud. Sellepärast otsustasid hindajad määrata parima a-capella esitaja eripreemia ansamblile Aquarell. Ka kohustuslikus kavas olnud Pärnu teemalise laulu eripreemia läks neile. Laulu „Nii hea, et oled täna siin“ autoriks on pärnaks Toomas Voll. Aquarelli lauljad olid ka peamised käesoleva aasta laulukonkurssi korraldajad.

Aquarell esimest korda publiku ees; Aquarell pälvis a-capella parima esitajana eripreemia

Reedene rõõm

Reedene rõõm kitarri saatel

Tõstamaa Reedene rõõm juhendaja Õnnela Lees ütles, et ansambel on sõltuvuses mitmehäälsest laulmisest ja see on nende kokkuelamise vorm, millega sisustatakse väga meeldiva meelolu loomisega oma vaba aega pärast raskeid ja vastutusrikkaid tööpäevi. Õnnela Lees kirjeldas Tõstamaa valla väga maalilist rannajoont, mille üle võivad nad niisama uhked olla nagu ka hästi kõlavalt paljuhäälse naiste laulmise üle. Seekordne esinemine tähistas ühtlasi nende kooslaulmise 10-dat aastapäeva. Möödunud aastal läks Tõstamaale solisti eripreemia, mille sai Ene Tamm Olav Ehala laulu “Kaev” esituse eest.

Šal-lal-laa

Kristel Reinsalu

Sirje Elbrecht

Šal-lal-laa Pärnu Kontserdimaja fuajees

Sindi Šal-lal-laa juhendaja Kristel Reinsalu sõnul on kontserdimajas äärmiselt hea laulda. Nii suurepärast võimalust poleks tema arvates küll keegi osanud oodata. Šal-lal-laa nimel õnnitles juhendaja Tõstamaa ansamblit 10. juubeli puhul. Eduard Tubina tsükli „Vana piiga esimese osa laulu „Ära usu“ esitamise eel ütles Kristel Reinsalu, et neile on Tubina looming väga meeltmööda ja soovivad jõudu proovida ka taoliste „karvasemate“ lugudega. Võimalust võõrkeelselt laulmiseks kasutasid nad huvitava popuriina Vinterist Mercury’ni, mille pealkirjaks on „Ummamuudu segahüs“. Pole teada, millise lauluga täpsemalt, kuid kuulajad valisid Šal-lal-laa rahva lemmiku preemia vääriliseks. Ka möödunud aastal valis publik oma lemmikuks Šal-lal-laa ja väikese arupidamise järel meenus, et juba 2009. aastal köitis vastloodud ansambel oma sära ja särtsuga rahva poolehoidu. Seega kolmandat aastat järjest üks ja sama ansabel rahvalemmiku eripreemia omanik. Heli Kallasmaa lisas, et rahva hinnang ei erine vähimatki žürii arvamusest. Samuti andis žürii solisti eripreemia Šal-lal-laa lauljale Pille Raudlale. Kristel Reinsalule aga omistati saate instrumendi eripreemia. Preemia saaja ise tänas Sirje Elbrechti, kelle käe all ta klavermängu selgeks õppis.

Hindamiskomisjon

Pille Raudla solisti eripreemiaga, publiku toolil

Salme Naesed

Tori Salme Naesed alustas tegevust 2008. aasta sügisel. Juhendaja Grete Tammalu eestvedamisel on ansambel kujunenud mitte ainult kõrvakuulmisele vaid ka silmanägemisele äärmiselt põnevaks lauljate kollektiiviks, kes ei suuda ilma näputööta püsida publiku ees isegi mitte väga vastutusrikkal võistulaulmisel. Terviklik esinemine laulu ja tegevusega andis Tori esinejatele lavalise etteaste eripreemia. Eelmisel aastal anti neile eripreemia ökoloogilise mõtteviisi eest.

Kapriis

Kapriisi juhendaja Hermiine Niitvägi ja klaveril saadab Tiiu Vaino

Kaisma Kapriisi juhendaja Hermiine Niitvägiga pidavat tutvustaja sõnul olema liialdamata öelduna selline imelik asi, et ta on olnud enamikele ansambli liikmetele muusikaõpetaja juba alates esimesest klassist alates. Klveril saatis Kaisma Kapriisi Vändra Muusikakooli klaveriõpetaja Tiiu Vaino.

Selja Lauluseltsing

Esiplaanil Merike Teppan-Kolk

Merike Teppan-Kolk juhendamisel Selja Lauluseltsing Tori Seljalt on nende endi sõnul väga rõõmsameelne seltsielu edendaja läbi laulmise. Kui Merike Teppan-Kolk arutles, mida oleks neil vastukaaluks seada ansambli Reede rõõm poolt kiidetud Tõstamaa lahele, siis leidis juhendaja selleks olevat neli vaprat meest, kes naiste laulmist meeshäältega toetavad. Kohe esimesena lauldud rahvalik laul Võrumaalt „Istsõ maailma veerekõsõ“ tegi kuulajatele selgeks, mida tähendab rõõmsalmeelsus koos meeste häältega, sest rahvas elas esinemisele tõeliselt elavalt kaasa.

Kalina

Lauluvõistluse kolmanda osaga alustas Kalina, kellest oli võitja ansamblina juba varem pikemalt juttu. Nad ise olid väga tagasihoidlikud, ega rääkinud esinemise käigus endist midagi. Lisada võib vaid seda, et ansambli liige Niina Mozessov on Sindi laulukoori Slavjanotška koorivanem. Kuid lisaks peaauhinnale sai ansambli juht Jelena Derizemlja ka lauluseade eripreemia. Heli Kallasmaa sõnul oli esitus väga perfektne, huvitav, maitsekas.

Top Ten

Virgo Vellend tuubaga

Top Ten saab võrokeelse laulu eripreemia

Sindi Lasteaia naisansambel Top Ten, mille juhendaja on Helle Salumäe, alustas oma esinemist piduliku marsiga. Rivi ees sammus kuldselt läikiva suure tuubaga Virgo Vellend. Ennast tutvustades said kõik teisedki teada, et Top Ten osales juba 5. korda järjest vokaalansamblite konkursil. Ansambli esinemist saatsid sedakorda Kait Kallau kitarriga, Merike Teppan-Kolk viiuliga ja Sirje Elbrecht klaveriga. 2010. aastal laulis Top Ten parimana kohustuslikus kavas olnud merelaulu. Top-Ten oli ka see, kes tõi 2009. aastal konkursi toimumise Sindi linna, sest 2008. aastal Audrus asetleidnud lauluvõistlusel tunnistati ta peaauhinna, rändhelihargi, vääriliseks. Tookord hindas žürii kõrgelt ansambli vokaalset taset ja märgiti eriliselt ära väga kaunikõlalise häälega solisti, kelleks oli käesoleva aasta aprillis Sindis toimuva esimese maakondliku laste lauluvõistluse „Kuldmikrofon“ peakorraldaja Margrit Kits. Võibolla tuleb mõneti just Top Ten naiste teeneks pidada sedagi, et juba üle-eelmisel ja eelmisel aastal esindas Sindit kaks ansamblit, kui juurde lisandus Šal-lal-laa ja tänavu tuli koguni kolmaski, kes kohe ka peaauhinna, rändhelihargi uuesti Sindi linna tagasi tõi. Top Ten võitis eripreemia parima võõrkeelse laulu eest. Lauluks valiti mulgikeelne „Üits paigake“, sõnad Anu Taul, viisistanud Mare Osi.

Gospelansambel

Ester Murrand

Üheksast osalejast viimasena lõpetas võistluskava laulude esitamise Pärnu Raeküla Vanakooli Seltsi gospelansambel. Juhendaja Ester Murrand ütles, et üksikud tänastest noortest on laulnud kaasa juba peaaegu aasta, kuid algne koosseis on oluliselt muutunud, sest mõned on sõitnud ära tööle või õppima Inglismaale, teised aga Ameerikasse ja nii ongi praegune peamine osa koosseisust saanud ühiselt harjutada vaid kaks nädalat. Ester Murrand peab aga ennast väga õnnelikuks inimeseks, kuna saab musitseerida kõige toredamate noorte inimestega. Ansambli peamine repertuaar koosneb Eesti kaasaegsest vaimulikust muusikast. Heli Kallasmaa soovis gospelansamblile julgust ja edaspidistki pealehakkamist ning lootis, et juba järgmisel konkursil saadakse ka väärilisi auhindu.

Korraldusest

Korraldustoimkonna nõupidamine

Fred Rõigas

Võistulaulmine oli jaotatud kolme osasse, mille vahel tehti ka ühislaulmisi. Laulmiseks valiti „Pärnu balllaad“, „Saaremaa valss“ ja „Majakene mere ääres“. Klaveril saatis ühislaulmisi Sindi Laulukoori dirigent ja ansambli Šal-lal-laa juhendaja Kristel Reinsalu. Seniks kuni žürii läks oma valikuid tegema, astus lauljate ette üllatusesinejana ülimenukas ansambel Greip, kelle esimene esinemine toimus samas kammersaalis 2006. aastal.

Seekordse Pärnumaa vokaalansamblite konkursi peakorraldajaks pidanuks olema 2010. aastal Treimanis toimunud lauluvõistluse peapreemia võitnud ansambel Amarell, juhendaja Fred Rõigas. Kuna praeguseks tegevuse lõpetanud Amarell kuulus MTÜ Greip alla, siis viidi eilne konkurss läbi sama ühngu ettevõtmisel.

Korraldajad ja osavõtjad tänavad toimunud lauluvõistluse eest Pärnu Linnavalitsust, Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgruppi, Pärnumaa Omavalitsuste Liitu, Rahvakultuuri ja Arendus- ja Koolituskeskust, Pärnu Kontserdimaja, Pärnu Endlat, Itella Information AS, Eesti Kooriühingut, Pärnu Linnaorkestrit ja Kristi Kaisi.

Esineb Greip

Järgmine, veerandsajandat numbrit märkiv Pärnumaa vokaalansamblite laulukonkurss peetakse Tori rahvamajas, kuna senist korraldusviisi otsustati muuta. Kui varem oli korraldajaks ja külla kutsujaks lauluvõistluse võitja, siis nüüdsest alates tehakse ansamblite vaheline küsitlus, mille põhjal enim hääli saav lauljate kollektiiv osutub järgmise konkursi läbi viiaks. Muidugi peab ta selleks ka ise nõusoleku andma. Seega ootab 2012. aasta kevadel maakonna vokaalansambleid endile külla Selja Lauluseltsing.

Selleks, et kõigil uus kevadine konkurss meeles püsiks, kingiti igale osalenud ansamblile täiesti ekslusiivne järgmise aasta kalender, mida valmistati vaid 25 tükki ja kus saab näha konkursil osalenud ansamblite fotosid. Samuti kingiti osalejatele ehete aasta puhul väike karbike, mille sees on tilluke ehteke.

Samal teemal:

Treimanis toimus vokaalansamblite võistulaulmine

Sindis toimus laulukonkurss „Muusika on rõõmu jaoks”

Top Ten toob Pärnumaa vokaalansamblite konkursi Sinti

Kepikõnniga kevadesse

Saturday, March 26th, 2011

Märtsikuu viimasel päeval (31.03) kell 18.00 alustatakse Paikuse Spordikeskuse juurest kepikõnnil liikumist kevadesse.

Kahekesi kahe kepiga 2010. aasta jürikuul Paikuse alevikus

Kepikõnnile minejaid palutakse koguneda tund aega enne teele asumist spordikeskuse juurde,et teha kerget eelsoojendamist ja saada vajalikke juhiseid õigeks keppidega liikumiseks. Eelsoojendamise harjutusi ja kepikõnni õpetust viib läbi Anne Talmar, kes tuleb kohale juba kell 17.00.

Anne Talmar alustas kepikõnniga 2001. aastal. Ta on elukutselt füsioterapeut, kes on sanatooriumis Sõprus paljusid inimesi abistanud liikumisraviga. Praegu töötab ta samal alal perearsti keskuses. Kuna paljudel inimestel on küll hea tahe kepikõndi harrastada, kuid puuduvad vältimatult vajalikud oskused selle kohta, kuidas keppidega liikumine annab lihaste treenimisele parima tulemuse, siis on asjatundlikud õpetused kindlasti väga vajalikud. Anne Talmar ütles, et alustada tuleb keppide õigest valikust. Sobilik kepi pikkus saadakse enda keha pikkusest 50 cm maha arvamisega, kuid seegi on ligilähedane valiku tegemise alus.

Võimalik, et kepikõnnile tulemise soove on ka neil, kellel pole veel keppe muretsetud. Anne Talmar julgustab inimesi ka ilma keppideta tulema, sest kohapeal saab keppe vahetada ja omandada vajalikke eelteadmisi. Vajadusel võib Anne Talmar ka ise mõned varukepid kaasa võtta, mida saaks laenutada. Teine võimalus oleks see, et just algajad võiksid teekonnal omavahel keppe vahetada, et mitte korraga liigselt üle pingutada.

Kepikõnnil liigutakse ringiga Nimmi ja Raudtee tänavate kaudu Reiu risti ning sealt mööda Paide maantee kergliiklusteed tagasi algpunkti. Käimise lõpetamise järel toimub Anne Talmari juhendamisel oskuslik lihaste lõdvestamine.

Ühise kevadise kepikõnni korraldaja Ille Riivits on ise innukas selle rahvaspordiala harrastaja, kes teeb igal aastal kevadest sügiseni kaks kuni kolm korda nädalas pikki jalutuskäike Paikuse aleviku keskusest Sindi linna südamesse ja tagasi. „Sindi kevadised aiad on alati väga kaunid ja seda on kepikõnni kõrvalt pilke aedadele pöörates hästi meeldiv vaadata,“ rääkis Paikuse kultuuritööspetsialist, kellele jääb Sindi ringist alati väheks ja seepärast läheb sama kõnniga tagasitulles kuni Reiu puhkekeskuseni, et nautida jõe vee voolamist. Alles siis võtab ta suuna kodu poole ja lõpetab pika kepikõnni politsei kooli lähedal, kus asub kodumaja.

Ühiseid kepikõnde on ka eelmistel kevadetel korraldatud, et tutvustada kasulikku kehalise treeningu viisi värskes õhus ja innustada inimesi rohkem tervislikule liikumisele. Möödunud aastal tuli sportliku liikumisega kaasa 15 inimest, kuigi neid võinuks olla kordades rohkem. Ülemöödunud aastal kõnniti keppidega Sindi piirini ja tagasi 22 naisega.

Pärnumaa Muinsuskaitse Seltsi tegevusest

Friday, March 25th, 2011

Täna õhtul pidas Rein Raie ingerisoome maja täissaalile huvilistele väga huvitava loengu Pärnust vanade kaartide põhjal

22. märtsil kogunes muinsuskaitse selts oma igakuisele koosolekule. Arutleti võimalusi, kuidas saaks selts olla abiks Pärnu muutmisel atraktiivsemaks. Kavas on kohtumine linna juhtidega, et teha omapoolseid ettepanekuid. Tiina Tojak andis ülevaate kohtumise eeltööst.

Kaardil näha olevad sillad olid Pärnu ja Sauga jõel olemas juba 1803. aastal

Eduard Rajari rääkis Tallinnas asetleidnud konverentsist „Eesti muinsusmaastike kaitseks, II“ Seal tõstatus teooria, mis võiks kinnitada lohukivide seost muinasgeodeesiaga. Ettekande tegi Ph. Dr. Maie Remmel. Katrin Treuman juhatas teema sisse lohukivide paiknemise ja nende võimalikust seosest kunagise taevakaardi ning meresõiduga. Tehti ka ettepanek muinasgeodeesia seaduse koostamiseks, millisega tagataks kivist maamärkide edasine säilimine. Tõdeti et liigagi palju neist kividest on maaparanduste ja muudel põhjustel kaduma läinud, palju on avastamata ning seetõttu tervikpildi modelleerimine hüpoteetilisest muinasgeodeesia võrgustikust vägagi raskendatud.

Juttu tuli hiljuti vastuvõetud kalmistuseadusest ja kuidas tagada selle toimimist kohtadel. Koosolek arutas ka Enri Pahapilli soovi hakata taastama Saarde Kilingi AÕ kiriku varemeid. Otsustati väljastada vastav toetuskiri.

Pärnumaa Muinsuskaitse Selts jätkab loengutega. Tänaseks on toimunud juba 2 loengut pikemast loengusarjast, millega selts püüab valgustada kohalikke inimesi rohkem väärtustama oma elukeskkonda, maju ja linna. Täna õhtul rääkis Rein Raie ingerisoome majas täissaalile huvilistele Pärnust vanade kaartide põhjal. Sama teemaga jätkab muinsuskaitsearhitekt 8. aprillil, et rääkida linna majade kujunemisest. 6. mail kõneleb Eduard Rajari taas puulinna teemal, millega ta alustas täpselt kuu aega tagasi. See oli küll paljude inimeste soovil kunagise loengu kordus mõningate täiendustega, millest on praeguseks valminud kokkuvõttev memo ja mõningase erinevusega avaldatud ka Maalehe Interneti portaali Pärnumaa uudiste märkmikus.

Pärast väikest loengu vaheaega kogunesid kuulajad ümber kaardilaudade

3. juunil räägivad Nele Rent ja Karin Vimberg muinsuskaitsest ametniku pilguga ning tutvustavad seaduse parandusi, aga jagavad kindlasti selgitusi ka muudel sarnastel teemadel.

Suvel korraldatakse ekskursioone kalmistutel vastavalt eelnevatele kokkulepetele.

Septembris räägitakse arheoloogilistest mälestusmärkidest maakonnas, oktoobris pärandkultuurist, novembris ehitusmälestistest Pärnumaal ja aasta viimasel kuul muinsuskaitseliikumise ajaloost nii Eestis kui Pärnus. Loengutega tahetakse jätkata ka järgmisel aastal.

Pärnumaa Muinsuskaitse Seltsi järgmine korraline koosolek peetakse 12. aprillil Tallinna mnt 49a majas. Loodetavasti on siis jälle rohkem osavõtjaid.

Samal teemal:

Eduard Rajari loeng teemal „Puulinn“

Pärnus peeti äratuskoosolek

Leinapargis meenutati märtsiküüditamist

Friday, March 25th, 2011

Täna möödub 62 aastat märtsiküüditamisest. Küüditamise ohvrite mälestamiseks korraldati täna Pärnu leinapargis tavapärane kogunemine, kus kuulati sõnavõtte, rahvalikke laule, pillimängu ja asetati pärgi või lillekimpe mälestuskivi ette.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreester Ardalion Keskküla jagab jumalasõna mälestuskivi juures

Välgu kärgatusest ja lumetuisust hoolimata koguneti leinava mälestuskivi juurde

Mälestuskogunemisel võtsid sõna Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreester Ardalion Keskküla, Pärnu maavanem Andres Metsoja, Pärnu Linnavolikogu aseesimees Jüri Kask, abilinnapea Jane Mets, Riigikogu liige Annely Akkermann, Pärnumaa Ülekohtuselt Represseeritute Ühendus “Pärnu Memento” esindaja Kirsti Portnov ja vabamikrofoni kasutajad.

Andrus Eelmäe luges luulet ja esitas kitarrimängu saatel rahvalikke laule, samuti esines Vana-Pärnu kultuuriseltsi lauluansambel Hõbedane koos akordionimänguga.

Jüri Kask küsib, kus on koolinoored

Annely Akkermann soovib näha eesti rahva jaoks olulistel päevadel rohkem lippe

Toimus pärgade asetamine mälestuskivi jalamile.

Märtsiküüditamise aluseks oli NSV Liidu Ülemnõukogu 1948. aasta 26. novembril välja antud seadlus, mille alusel koostati Operatiivplaan “Priboi” (“Murdlainetus”) projekt.

Pärnumaa Ülekohtuselt Represseeritute Ühendus “Pärnu Memento” esindaja Kirsti Portnov

Märtsiküüditamist viidi Eestis läbi 1949. aasta 25-st kuni 29. märtsini. Kirsti Portnov ütles, et senini pole vägivaldne ümberasustatute täpne arv teada. Küüditatute arvuks pakutakse praegu 20 702 inimest, kellest Siberisse jõudis elusana 20 601. Kirsti Portnov meenutas, et Siberisse saadeti 25 aastaks asumisele näiteks nende samade rahvalikke laulude eest, mida täna Andrus Eelmäe laulis. Ta tõi näiteks 19 aastase Pärnumaa neiu, kes nüüd on 82 aastane, aga oma kaunimad aastad pidi veetma rasketes oludes eemal kodust ja kodumaast. Siiski läks tal hästi, sest algselt mõisteti talle isamaalise laulu laulmise eest surmanuhtlus.

Vana-Pärnu kultuuriseltsi lauluansambel Hõbedane

Jane Mets, Annely Akkermann, Andres Metsoja, Jüri Kask

Andrus Eelmäe tänane esinemine viinuks ta 62 aastat tagasi 25 aastaks välja saadetuna Siberisse

Nende näidete kõrval tunduvad teedeehituse mured või muud sarnased asjad tühiste asjadena, rääkis Andres Metsoja pärja asetamisel. Kui Ehitajate tee (Ehitamata tee) valmis ehitamine viibib, siis see ei purusta veel inimeste elukäiku ja inimesed võivad endiselt elada oma perede keskel!

Hoopis teine lugu oli tol ajal, kui Venemaa teostas eesti rahva nõrgestamise ja hävitamise poliitikat ning perekonnad lahutati kõige lähedasematest, isegi sündimata lastest kuni muldvanade raukadeni. Selle teadmise juures väljendas Jüri Kask taaskordselt kahetsust, et koolinoored ei leia teed leinakivi juurde.

Riigikogu liige Annely Akkermann tundis kitsikust hoolimatuse pärast, millega inimesed suhtuvad oma rahva ajalukku ja möödunud aegade kannatustesse. Seda väljendab vaid üksikute leinalippude väljapanek majade juures.

Samal teemal:

60 aastat märtsiküüditamisest

Pärnu Leinapargis mälestati küüditamises kannatanuid

Siberisse küüditati 3-päevane laps

Kolmapäeval, 25. märtsil kell 13 toimub Pärnus küüditatute mälestuskivi juures märtsiküüditamise 60. aastapäevale pühendatud mälestustseremoonia.

Küüditamise eelõhtu mõtteid

Eduard Rajari loeng teemal „Puulinn“

Friday, March 25th, 2011

25. veebruaril alustas Pärnumaa Muinsuskaitse Selts Ingerisoomlaste Kultuuriseltsi majas muinsuskaitseliste teemadega loengute sarja. Avaloenguna pidas Eduard Rajari kord juba esitatud, kuid mitmete inimeste poolt uuesti nõutud “Puulinna”.

Eduard Rajari räägib puulinna huvilistele teemal “Puulinn”

Eduard Rajari Kuninga tänava maja uksel

Puu on vanim looduslik materjal eluaseme ehitamiseks. Linna südames tõrjus kivi aegsasti puu välja, ometi on tänapäevalgi puumaju piisavalt palju. Eristamaks kasvavat puud ehitusmaterjalist, nimetatakse viimast puiduks. Eesti arhitektuuriajaloo suurim mees meie päevil, Villem Raam, pidas nimetust puit majade puhul võõrapäraseks. Kunagi ühes vestluses rääkis ta, et ei saavat hauaski rahu kui räägitakse puidust majadest. Sellepärast lasema tal rahus puhata ja räägime puumajadest – puulinnast. Linnade ajalugu peegeldub selle arhitektuuris. Iga kihistus annab linnale oma näo. Puumajad kaovad ajas, kuna puit mädaneb, koitab ja laguneb kivist kiiremini. Teda säilitada on raske ja sageli kulukas.

25. märtsil kell 18 peab tasuta loengu ingerisoome majas (Lõuna 18) muinsuskaitsearhitekt Rein Raie teemal ”Pärnu vanadel linnakaartidel”.

Puumajad võivad kesta pikki sajandeid

Puit vajab pidevat hoolt ja armastust: ta on kui naine, kes kiirgab soojust ja ubasust, aga süttides võib põlema minna. Ometi ei ole puul võrdset oma esteetilise välimuse poolest ja hoituna säilib sajandeid. Kõige vanemaid puumaju olen mina näinud Rootsi Skanseni vabaõhumuuseumis (toimetaja: asutatud 1891. a. Djurgårdenis ja on maailma vanimaid), kus öeldi nende vanuseks 1200 aastat või enam. Neid on immutatud hülgerasvaga, lisaks veel tõrvatud. Aeg on teinud oma töö ja pealispind muutunud urbseks, aga palk ise kestab kõvana ning majadel pole midagi viga.

Hoiatavaid näiteid meilt ja teistelt

Lagunenud, räpaseid maju ei taha keegi. Mis silmale kole, lammutatakse. Kuni maja omanikuks oli ühiskond, st. ei keegi, oli arusaadav, et majad lasti laguneda. Nende asemele ehitati suuri paneelmaju. Kivimajad mõjuvad uhkete ja raskepärastena, milles on midagi igipüsivat ja pealesuruvat. Puumajade ilmestajaks on dekoor ja nad on sõbralikumad, mõjuvad heatahtlike kaaslastena. Nad on paindlikumad inimeste tahtele. Ohverdades soojuse inimlikule kasule, lammutati rikastes riikides 60-tel aastatel kesklinna südametes puuelamud, tehes ruumi suurtele toretsevatele kivimajadele.

Pärnus on Stockholmi aimatav näide Pühavaimu tänaval

Tüüpilise näitena tuuakse Stockholmi südalinna, mille vanim osa asendati korruselamutega. Nüüd nutetakse krokodillipisaraid kaotatu pärast. Viimaste üksikute hoonete hoidmine on viidud absurdi tasemele. Samas hoiatatakse meid sama viga kordamast. Stockholmis on 18. sajandi lõpust pärit Brock’i meistri maja, otsaga tänava poole nagu oli ka meil tol ajal, vana ja koleda S-kivi katusega. Maja on tõusuga tänava poole ja langeb pool viltu hoovi poole maa sisse. Sellise kosu puhul tunneksid meie muinsuskaitsjad vajadust buldooserit järele. Rootslased pole sellest majast teinud ilupilti, vaid säilitavad täpselt sellises seisus, nagu ta jäi. Ümberringi on kõik samasugused hooned lammutatud ja asemele ehitatud mitmekorruselised uhked majad ning ainus lobudik säilitatud imeasjana vaatamiseks. Kuna tänava poolel uks puudub, tuleb majja siseneda hoovivärava kaudu. Maja räästad asuvad silma kõrgusel, vundament on vajunud maa sisse. Esiku põranda lauad lebavad lahtiselt mulla peal. Nagisev trepp viib üles teisele korrusele, kus oli Brock’i meistri töökoda. Seal on tapeet taastatud omaaegses mustris ja andmaks võimalikult vana välimust, liimiti tapeet märjale seinale. Sellisel viisil tõmbus paber kuivades lõhki. Tapeedi peale oli kohati trükitud kärbse muster. See on näide ühest äärmusest teise, milleni meil veel jõutud ei ole.

Kui meil üks asi konserveeritakse, siis ta tehakse vähemalt elamiskõlblikuks. Kirjeldatud maja ei vasta mitmetele kaasaegsetele elamisnõuetele. Sellepärast seal ka aastaringselt ei elata, vaid üüritakse väga kalli hinna eest mineviku nostalgia järele igatsevatele inimestele.

Seni on meil siiski piisavalt palju puumaju säilinud

Meil on veel küllalt puumaju ja me ei oska neid hinnata. Alles viimasel ajal on hakatud tähelepanu pöörama ansamblilisusele ja koosmõjule. Kogu asumit ei ole võimalik ega ka otstarbekas sageli kaitse alla võtta. Inimeste teadlikkus ja riigi ning omavalitsuste poolt kehtestatud soodsad mängureeglid olemasolevate hoonete edasipüsimiseks tagavad puumajade kestvuse. Kahjuks ei teadvusta üks ega teine praegu seda vajadust. Taas on kerkinud järjekordsed ohud. Kunstmaterjalide pealetung on uus oht puulinna ängistamiseks ja tapmiseks. Jääb vaid loota, et elanike teadlikus kasvab kiiremini kui nende rahakott. Paraku on seni teadlikkust nappinud ja nii mõnigi puumaja lausa tülgastuseni rikutud. Plastikkatk liigub kiiremini kui kardetud linnugripp, hävitades maja maja järel. Pärnu on juba katku ohvriks langenud.

Algusest

Ordulinn Pärnu tekkis kaupmeeste linnana ja oli valdavalt kivist ühes oma lossi, linnamüüri ja tornidega. Linna korduvalt rüüstanud tulekahjud näitavad siiski puumajade üsna suurt hulka, mida kinnitavad arheoloogilised kaevamised. Esimesed arheoloogilised kaevamised tõid välja kiht kihi kaupa puumajade jäänuseid. Ega vanu varemeid ei koristatud. Kui linn põles maha, lükati muld peale, tasandati ära ja ehitati uued majad otsa. Niimoodi algas see kusagilt kuue meetri sügavuselt peale, kus asus vanim kiht puidust tänavasillutise ja puidust drenaažikraavidega.

Puumaju lubati eri aegadel ehitada erinevatel tingimustel

Vana-Pärnu, põlluharijate, kalurite ja käsitööliste linn oli seevastu peaaegu terviklikult puulinn, välja arvatud piiskopikirik. Varakult kujunenud eeslinnad olid suurte aedade ja väikeste puumajadega asumid, kus käsitöö ja aiandusega tegelesid põhiliselt eestlastest elanikud. Üksikud rikkamad elanikud jõudsid ehitada ka mõne kivihoone. Peale Altmargi rahu 1629. aastal läks Pärnu pikemaks ajaks Rootsi võimu alla ja elanikkond hakkas kosuma Liivi sõja painest, mille tulemusel ehitustegevus elavnes. Linnas keelati vastavalt Rootsi ehitusseadusele puumajade ehitamine. Selle põhjuseks oli üksteise kõrvale tihe ehitamine, mis tule puhkemise korral võinuks hetkega hävitada kogu linna. Kui palju sellest hooliti, näitab rootsiaja lõpu puumajade arvestatavalt suur hulk.

Puumaju lubati ehitada vaesematele inimestele, näiteks ülikooli professoritele, aga selle tingimusega, et nad ehitavad kahekordse maja. Tingimuseks seati kohustus, et kui linna karnisonil on seda pinda vaja, siis see professor võtab oma kodinad ja läheb pööningule või kuhugile mujale jalust ära. Selle tingimusega lubati ehitada päris mitu puumaja. Vanim ja üks suursugusemaid Rootsi aja näiteid on Pühavaimu 16 Academia Gustavo-Carolina professori Folcheri ehitatud maja. Samuti Kuninga 13 professor Quenseli maja, postmeister Frosti maja Kuninga 11, aga ka kaupmees J. D. Burmeistri maja Kuninga 26. Kõik nimetatud majad ehitati aastatel 1705 kuni 1710 ja pole ainsad, sest neid võib veelgi olla.

Vene aeg

1710 läks Pärnu Venemaa koosseisu ja siis keelati kivihoonete ehitamine, sest kogu kivimaterjal pidi minema Peterburi linna ehitamiseks. Sellepärast oli rangelt keelatud linnas kivimajade ehitamine. Mismoodi kaupmees Christopher Heinrich Mohr omal ajal endale kivist maja ja aida ehitas, ma ei tea. Kas ta riskis peaga või maksis ta nii kõvasti. Eks tollel ajalgi anti altkäemaksu.

Ainulaadne slobodaa

Auli tn slobodaa enne restaureerimist, foto EDUARD RAJARI

Kui eeslinnade elanikud olid valdavalt eestlased, siis 18. sajandi lõpul tekkis mereäärsele karjamaale uus eeslinn, ametliku nimetusega Morskaja. Sinna asusid erruläinud vanad vene soldatid ja ohvitserid, kuna kodus ei oodanud enam neid keegi. Nad ehitasid vene küla sarnase asunduse, slobodaa. Siia elama jäädes loodi pered ja ajapikku sulanduti kohaliku rahva hulka. Sinna kanti tekkis kaks tänavat: Suur-Ohvitseri ja Väike-Ohvitseri. Tänaseni on säilinud slobodaa maju Auli (Suur-Ohvitseri) ja Kajaka (Väike-Ohvitseri) tänavas.

Restaureeritud slobodaa

Kolm maja, mis on säilinud veel suhteliselt hästi slobodaas, olid määratud lammutamisele ja buldooser seisis juba tänava otsas lõhkumise ootel. Rein Raie suutis siiski nende hävitamise ära hoida ja sai tühise raha eest neist keskmise omale. Nii ongi neist ilmekaim Auli 27, mille Raie oma tarbeks ära reustareeris. Praegu on kolm maja kaitse all kui omapärane nähtus. Slobodaa näiteid on veel Eestis alles ainult Tallinnas Kadriorus. Majad olid räästaid pidi kokku ehitatud, nagu vene külades ikka, otsaga tänava poole, tagapool pikk ja kitsas aed.

Puumajade ehituslikud muutused

Mis iseloomustab keskmist puumaja läbi selle ajaloo? Puumajad on enamikus ehitatud 40-60 cm kõrgusele tänavapinnast keskmise kõrgusega soklile. Et mõnigi maja praegu maadligi asub, tuleneb tänavapinna hilisemast tõusust. 18. sajandi lõpul andis kindralkuberner G. Browne korralduse ehitatavatele puumajadele vähemalt poolteise jala kõrguse maapealse vundamendi osa püstitamiseks. Sellest kõrgemal algas rõhtpalksein, mis varem vooderdati püstlaudisega (sileda plokk- või ülekattelaudisena, mis oli veel varajasem), hilisemal ajal 20-25 cm laiuste rõhtlaudadega. 20. sajandi algusest muutus voodrilaud järjest kitsamaks. Mida lähemale tänapäevale, seda kitsamaks voodrilaud muutus.

Rootsiaegsed puumajad olid voodrita, kirvega tahutud sein värviti kas rootsipunase või laevahalli värviga. Seda kaunistasid laiad nurgaliseenid, millel omakorda võisid olla puust kvaarid, imiteerimaks nurgarustikat. Akende ja uste piirlauad olid sageli nikerdustega kaunistatud.

Kuniga 26 ei ole originaal. See on hiljem pleekimata kohtade järgi taastatud. Kui selle maja reustareerimine tõusis päevakorda, siis oli küsimus, kas taastada baroksed aknad. Siiski otsustati aknad teha klassitsistlikud ja kaks barokset akent taastati õue pool. Need on ka praegu seal olemas (toimetaja: taastajaks oli Eduard Rajari). Rootsi aegne ehitusstiil kestis vene ajal veel ligi sajandi ja puumaja jäi nõnda pikaks ajaks Eesti linnadele omaseks. Mantelkorstnate asemele tuli soemüüriga pliit. Kui majas ruumi napiks jäi, ehitati hoone otsaseinast väljaehitus, mida nimetatakse vööruseks. Sinna pandi maja peauks.

Maja numbrid ja ornamentika

Maja number Rüütli tänava alguses

Rüütli 22

Maja number maaliti ukse kõrvale seinale. Maja number ei pandud tänava järgi vaid linn oli jagatud linna osadeks ja kvartaliteks ja need omakorda olid üsnagi suvaliselt nummerdatud. Maja numbrit nimetati ka politsei numbriks, et nii postmeistril kui politseimeistril oleks teada, kuhu tuleb vajaduse korral minna. Tänaseni on selline number säilitatud Rüütli 1 hoonel. Sellel majal on ka Pärnu vanimaid uksi. Veel on taoline number näha Nikolai 8 majal.

Rikkamate majad kaunistati lõikeornamentidega. 19. sajandi algul hakkas Pärnus tekkima klassikaline sümbioos ornamentikast. Venelased tõid oma rahvusliku traditsiooni ja sakslased säilitasid oma eeskujusid. Kahjuks on sellest toredast segunenud ornamentikast palju kaduma läinud.

19. sajandil hakati maju kaunistama klassitsismile omaste elementidega. Sellest dekoorivaramust leiame kannelleeritud liseene, nikerkapiteele (Rüütli 22), uste ja akende päälmikke teemantkvadraatidega jms. Leidub ka peenelt modelleeritud nikerdatud taimornamentikat (Rüütli 41).

Katused

Varasem katusetüüp oli kelpkatus, mis algselt võis olla kaetud õlgede või rooga. Selline katus oli kõrge tõusuga, et vihm ja lumi seda vähem kahjustaksid. Kõrged olid ka hilisemad laudadega kaetud viilkatused. Alles katuselaastu tulekuga muutus katus madalamaks. Minu teada ei ole Pärnus säilinud enam mitte ühtegi kelpkatust. Viimane, mida mäletan oli Kooli 17. See oli väga haruldane Rootsi ajast ääretult hästi säilinud maja, aga tagastamiste-erastamiste käigus sai noor daam selle enda kätte ja tema leidis, et vaja seda enam ei ole. Kuna majas ei elanud kedagi, siis ta kartis, et see pannakse põlema ja tema ilus neoklassitsistlik maja läheb samuti kaduma. Sellepärast hakkas ta taotlema selle maja lammutamist. Muinsuskaitse püüdis omalt poolt kõikvõimalikke teid pidi lammutamist takistada, küll kaitse alla võtta ja muud teha. Tallinna ametnikud olid ükskõiksed, sest seal on neid barokkmaju külluses. Pärnu ametnikud leidsid, et see on tülikas asi kaelas ja peab võibolla viimaks ise korda tegema. Nii ei jäänudki lõpuks muinsuskaitsel muud üle, kui anda luba selle maja lammutamiseks. See oli ainuke Rootsiaegne eeslinna barokkmaja.

Renoveeritud maja Pühavaimu tänaval

18. sajandi lõpul või kusagil 19. sajandi algul tuli Pärnusse mansardkatus (Rüütli 3, Pühavaimu 20). 19. sajandist peale on valdavaks punane kivi. Seda tingis vajadus võtta kasutusele ülakorrus ja selleks hakati kasutama mansartkatuse kuju.

Rootsiaegse mantelkorstna materjaliks oli reeglina paas, vaid mõned olid tellistest laotud. Need ja ka veidi hilisemad korstnad lõppesid kõrge, massiivse, enamasti katustatud pitsiga. 19. sajandil muutus korstnapits kergemaks. Materjaliks oli pea alati punane tellis, katust kaunistasid karniisid, friisid jms. Veel 20. sajandi alguses oli korstnapits tähtis dekoratiivne element maja arhitektuuris.

Vanemad mantelkorstnaga puumajad pidid olema ümberehitatud niimoodi, et neid sai kütta väljastpoolt maja. Selleks otstarbeks viidi mantelkorstnast käik välja. Elavat tuld majja ei tohtinud tuua.

Uksed

Henno 8

Karja 27

Maja visiitkaart on uks. See püüti teha esinduslik isegi siis, kui maja ise tagasihoidlikuks jäi. Pärnu külalistele on alati silma paistnud uste rikkalik dekoor, mida tuleb hoida ja eriliselt kaitsta. Pole saladus, et viimastel aastakümnetel on Pärnus paljud uksed hävinud. Viimases sõjas kaotas Pärnu 70% kesklinna ilmestavatest ajaloolistest puitdetailidest, sõjajärgne remont hävitas neid veelgi. Eeslinnad on veidi paremini säilinud. Oskamatust ja lauslohakust remontimisel on siingi küllaga. Seni teada olevatest vanim uks oli Uus 3 elamul, pärit 17. sajandi teisest poolest. Säilinud oli see tänu asjaolule, et maja ehitati 18. sajandil ümber aidaks ja löödi tugevdamise eesmärgil üle kalasabalaudisega, mis hiljem omakorda plekiga kaeti. See täisbarokne maalitud tahveldistega uks paljandus välisuuringute käigus 1980. aastate algul. Kuid kahjuks oskasid Pärnu restauraatorid selle n.ö. ära kaotada.

Matemaatikaprofessor Conrad Quenseli (Kuninga 13) maja uks ja friisikaunistus elasid sõjad üle, kuid kapitaalremondi käigus põletati 1950.-ndatel see kui hästi kuiv kütus ehitajatele sooja tegemiseks ära. Viimase ajani kaitsenimekirjas figureerinud Hommiku 9 uks, üks omapärasemaid ja rikkalikuma dekooriga, hävitati 1960.-ndatel, kui muuseum oli keeldunud seda varju alla võtmast. Praegune uks on ilmetu ja ebaõnnestunud.

Üks täiuslikumaid neorenessanssuksi asus Suur-Posti 3 majal. Elanikud viisid muinsuskaitse soovitusel ukse keldrisse hoiule. Hiljem käskis Saksamaalt saabunud majaomanikust vanaproua selle „risu“ tükkideks saagida.

Tisleritest

Elisabeti kiriku uks

Teeme kõrvalpõike tislerite juurde, kelle töökodades sündis Pärnu puumajade dekoori ilu. 1731. a. sai Pärnu kodanikuks Kopenhagenist tulnud Lorenz Christian Brock (1701-1766). Ta tõi ehitiste pinnakaunistusse kaasa uusi vorme ja motiive – jaotamise pilastritega, vöötornamendid, nikerdatud lehestiku ja õisvöödi. Traditsiooni järgi abiellus Brock tislermeister Peter Clauseni tütrega ja rajas siia oma koolkonna. Vanemale Brockile võib enam-vähem kindlalt omistada vaid ühe kindlalt säilinud töö – linnamuusik Steffani maja ukse Nikolai 24. Uks on ajavahemikust 1741-47, võib-olla on meistrit inspireerinud kasutama uste alumisel tahveldisel kandlemotiivi just maja tollase omaniku amet.

Brocki pojad, Lorenz Christian juunior ja Christian said mõlemad tisleriteks, samuti töötasid samas töökojas Brocki väimehed Friedrich Buenger (Binger), tulnud Pärnusse Güstrowist, ja Gottlieb Andresson Mecklenburgist. Tähtsamatest Brocki töökoja töödest on teada Nikolai kiriku uksed (hävinud) ja Eliisabeti kiriku peauksed. Pärnu raekoja uks ja praegu muuseumis säilitatav Kuninga 9 uks on samast töökojast. Võimalik, et need on valmistanud Binger, kes tegi ka kõik Tõstamaa kiriku tisleritööd 1768. a. Seetõttu on tema käekiri tänaseni tuntav.

Pärnu väljapaistvate tislerite hulka kuulus Georg Friedrich Finck (1761-1841). 1793 sai ta linnakodanikuks ja sajandivahetusel ehitas endale mansardkorrusega puust tiibhoone. Vingi 12 elamud on praegugi alles, kaotanud aga kõik ajastu iseloomulikud detailid. “Maja asus linnast väljas, väljaspool kindlustuste vööndit, ja selle juurde minevat teed hakati nimetama Fincken-Strasse. See on ainus teadaolev juhtum Eesti ala vanadest linnadest, kus tänav on nime saanud käsitöölise järgi” (Elsbet Parek).

Kuninga 28 uks

Georg Friedrich Finck tuli Pärnusse Limbazist, abiellus Lorenz Christian Brocki juuniori tütrega ja jätkas tööd Brocki töökojas. Toonud kaasa suurepärased saksa käsitöölise kutseoskused, lisas ta oma signatuurina omapärase kontsentriliste kiirtega motiivi. Pärnus on säilinud mitu sellist ust. Paremaid näiteid on Henno 8, ehitusmeister Darmeri maja uks, Väike-Sepa 3 (Eduard Rajari valduses), Hõbe 2, Munga 11. Ka Audru mõisavalitseja uksed on Fincki töö. Fincki motiive on kasutanud tema õpilased, aga neil puudub meistri täpsuse võlu.

18. sajandi lõpust kuni 20. sajandini on Pärnus teada meistreid, kellele ei oska omistada ühtegi konkreetset tööd. Võimalik, et J. Jacke&Co kaubamaja ümberehitusel osalenud meistrite isa ja poeg Schützide töö on Kuninga 28, üks ilusamaid historistlikke uksi. Riia 6 ja Riia 29 (praegune Kuninga 26) uste meister on samuti määratlemata. Ühelegi meistrile ei tea omistada ainulaadse peene arabeskse kaunistusega Karja 27 ust.

Aknad

Varasem seni kasutusel olev aknatüüp on kuue ruuduga, aknapooled kinnitusid keskelt püstvaltspuule e. impostile. Kinnituseks kasutati sepistatud haake. Raamid kinnitusid seina raiutud tenderpostidele. Hiljem, raame vahetades kinnitati need aknalengide külge, alajaotus jäi aga endiseks. 18. sajandi akendel ei ole sisemise raami valtsi. 19. sajandil muutusid tavaliseks üksteise vastu sulguvad impostita aknad, sulguriks sai pöördlink, sajandi lõpul aga kremoon.

Klassitsismi võidulepääsuga muutus aknajaotus. Aknaavad saeti suuremaks, akna kuju muutus püstiseks, endise kuue ruudu asemele astus nelja ruuduga aken, mille alumised ruudud on pikaks venitatud. Prossipulk enamasti kadus, sest selle järele puudus vajadus.
Tööstuslikult toodetud klaas võimaldas lõigata nii suurt ruutu kui parasjagu vaja. Prossipulk ilmus aknakujundusse veel kord 20. sajandi 20-30ndatel, siis juba dekoratiivsel eesmärgil.
Aknaraam ei võimaldanud erilist kaunistamist. Hilisemad, üksteise vastu sulguvad raamid varustati tuuleliistudega ja neid sai kaunistada erineva kujuga klotside ja lõigetega. Ilmestada püüti akna ümbrust, kaunistades piirlaudu ja aknaluuke, lisades akendele atikalaadseid aknapäälmikke, veelaudade äärtesse saelõikeornamente, rippuvaid tornikesi jms. Uhkemate majade aknad raamistati nikerdatud ornamentidega.

Aknaluugid ei olnud hädavajalikud maja kindlustamiseks. Neil oli üsna oluline osa maja üldilme parandamisel, liigendamaks muidu ühetasast seinapinda. Enamikul majadel on luugid kui tarbetuks muutunud osad eemaldatud.

Saelõikekaunistused

Aia 11

Pärnu on rikas saelõikekaunistuste poolest. Eelmise sajandi lõpul ehitasid vene puusepad pansione ja eramuid. Nii said Pärnus kokku saksa eeskuju ja vene rahvuslikkus, kujundades omanäolise puulõikedekoori. Motiividena on kasutatud taimornamenti, ka mütoloogilist ainest, kusjuures sellise stiliseeritusega, et raske on kohati aimata algset mõtet või eeskuju. Lohed, liiliad, päikeserattad – trafaretsetes mustrites, kus igal elemendil puudub oma tähendus ja otstarve (Karja 9. Suur-Sepa 12, Aia 11).

Mõisamajad linnas

Supeluse 25

Supeluse 27

Omaette nähtus on linna mõisamajad. Pärnus on säilinud neli 18.-19. sajandi puust mõisamaja – suvemõisa. “Böökenhofi” majadest on alles Supeluse 25 ja 27a. Mõisakese viimaseks omanikuks oli Euroopas tuntud tśellist, Peterburi õukonna kapellmeister, hiljem Tallinna konservatooriumi üks rajajaid Raymond van Bööcke. Supeluse 25 hoone on ühekorruseline poolkelpkatusega katusetubadega majake. Fassaadi ilmestavad neli eenduvat katust kandvat ümarsammast. Aknad on kuueruudulised, luukide ja ehispäälmikega. Maja on ehitatud arvatavasti 19. sajandi esimesel veerandil.

Suur-Posti 2 kuulus 18. sajandi lõpul Pärnu komandandile kindralmajor von Possietile. See on pikk madal ühekorruseline tiibadega maja. Hoovipoolne mantelkorstnaga osa võib olla vanem. Fassaadi on korduvalt muudetud, kuid alles on plokklaudadest vooderdis ja lame, kogu esifassaadi hõlmav kolmnurkne ehisviil. Sellel viiluväljal on lünettaken peene nikerdatud kaunistusega.

Pikk 20

Stael von Holsteinide suvemaja

Kooli 3 on pikk madal puumaja fassaadiga aia poole. Aknad on ümber ehitatud, kuid säilinud on vana püst-ülekattelaudvooder. Praeguse hoovi pool oli peasissekäik ilusa ukse ja sepiskäepidemega. Nüüdseks on käepide jõudnud juba “ära rännata”.

Suur-Posti 2

Pikk 20, Stael von Holsteinide suvemaja, on suurim mõisamaja 19. sajandi II poolest. Hoone esindab neorenessanssi kõrge torni ja etteulatuva konsoolidele toetuva katusega. Tähelepanu väärivad selle maja hulgalised nikerdkaunistused.

Läbi 19.sajandi jäi tüüpiliseks linnakodaniku majaks ühe- või poolteisekorruseline poolkelp- või sadulkatusega puumaja. Eeslinnas oli see väiksem, odavam ja lihtsam, südalinnas ja rannarajoonis ehitum ja uhkem. Sajandi lõpul, kui ehitati juba rohkesti kahekordseid puumaju, lisandusid neile tornid, ärklid, palkonid. Fassaade ja viiluvälju ehtisid puupitsid, kaared, rippuvad tornikesed. Lisandusid sepiskaunistused – rõdude piirded, tornikesed, tuulelipud. Majad olid suursugused, esinduslikud – aga ikkagi puust.

*

Minevikunostalgia on inimestele omane. Sellest on kantud mõnigi uusehitus, eriti, kui selle autoriks on muinsuskaitsearhitekt Rein Raie. Järgmise loengu pidajana tahetaksegi kuulda Rein Raiet, kes räägiks Pärnu linna arengust. Edaspidi jätkaks aga Eduard Rajari surnuaedade teemaga.