Arhiiv June, 2012

Pärnu rannas valmisid liivaskulptuurid

Saturday, June 30th, 2012

Noorim liivaskulptuuri päeval osaleja oli 3-aastane kunstniku tütar Oona Maria

Täna voolisid Pärnu ranna veepiiri lähedal liivaskulptuure nelja kooli kümmekond õpilast või vilistlast viie juhendaja osavõtul, mille tulemusena vormiti liiva ka viimaste päevade hetkevälgatusi pärnakate linna elust enesest.

August

August ja Rait Pärg

Liivaskulptuure meisterdasid Paikuse Huvikooli direktor Monika Vaher koos kunstisõpradega, Jõõpre Põhikooli kunsti ja tööõpetuse õpetaja Ivi Sutt ühes vilistlastega, samuti legendaarne Pärnu skulptor Rait Pärg, kes juhendas liivas samaaegselt nii Pärnu Kunstikooli kui Pärnu Vabakooli õpilasi.

Joanna liivast jalad

Ivi Sutt teravokassiili loomise juures

Pärg lähenes Pärnu Linnavalitsuse manitsusele mitte teha sügavaid auke väga mõistvalt ja loominguliselt. 10-15 cm sügavuse ja ca 1,5 m diameetriga sõõri sisse kuhjas ta kena ümmarguse palli, mille otsa olnuks võimatu nägemata kombel komistada või jalga väheldases süvises vigastada. Kui linnavalitsuse mureks oli rannas liikujate ohutuse tagamine, siis Pärg otsustas väheseid vahendeid kasutades näidata kujutava kunsti abil seda, milliseid ohtlikke tagajärgi võivad tekitada rannaalale kaevatud sügavad augud. Nina kõrguselt pea üle augu ääre ja kaks kätt selle servast kinni hoidmas on piisavalt kõnekas taies mere ääres. Töö pealkiri „August“ on samuti osav leid, mis eestikeelses sõnamängus tähendab august paistvat Augustit. Kuid Pärg ongi kogu aeg silmapaistnud kunstiloomes, milles ühilduvad vorm ja sellega hästi haakuv mõtteteravus.

Monika Vaher osundab detailile hülge juures

Teravast mõttest ei tunne puudust ka Ivi Sutt, kes koos meeskonnaga meisterdas liivast suure ja kõige tavalisema siili, milles pealtnäha puudub igasugune iseärasus. Üksnes töö nimetus selgitab loomingu sisu. Ivi Sutt ütles, et peale uudise lugemist ajakirjandusest püüdis ta leida teadusväljaannetest vähimatki viidet elukale, keda 18 õpilast nimetasid üksmeelselt teravokassiiliks. Tulutu vaev päädis lõpuks rannaliival siili voolimisega ainest, mille vesi ja tuul peagi sama olematuks muudavad nagu valetamise võtetega püüde elus edasi jõuda. Selleski töös avaldus sõnumi jõulisus läbi kunsti.

Hülged

Paikuse Huvikooli liivaskulptorite andekus ei jätnud vähimatki kahtlust kuigi nad ise veidi kõhklesid, kas ikka Vigri poiss ja suur hüljes on tõepoolest juhusliku mööduja jaoks hõlpsasti ära tuntav. Kui vaataja mõte juba pooliku töö juures esimesena hülgele kaldus, siis viimistletult oli kõik juba parimal viisil selge. Isegi vuntsid said meisterlikult vesise liivaga näole tilgutatud.

Põhjust tehtu üle uhkust tunda

Ka Vabakooli ja Kunstikooli õpilased tegid vahvad tööd. Erilist tunnustust väärivad nad just seepärast, et Pärg ei sekkunud oluliselt nende juhendamisse. Nähtavasti olid eelteadmised juba sedavõrd head proportsioonide jagamise ja tehnilise teostuse osas.

Liivaskulptuuride peamine organisaator Mati Sutt küll ise rannaliivale midagi ei loonud, aga selle asemel kasutas liiva üsna erilisel kunstipärasel viisil paberil. Kõik osalejad pälvisid loomingulist tunnustust diplomitega, mille kujundus väärib samuti kunstiväärtuslikku ära märkimist, sest kaunistav riba oli paberile liimitud Pärnu rannalt võetud liivast.

Merineitsi ehk näkk

Mati Sutt lisas juurde, et tuleval aastal tahetakse korraldada taas märksa suuremalt ja rahvusvahelise ulatusega liivaskulptuuride päevi. Rait Pärg osutas seejuures käega naiste ranna poole kui pidas järgmisel suvel silmas just seda asukohta liivaskulptuuride päevade läbiviimise paigana. „Seal on modellid kohapeal olemas ja kunstnike loomes pole miski lubamatu,“ sõnas Pärg. Küsisin, kas mehed ei karda selle jutu eest järgneva 12 kuu kestel naiste käest nahapeale saada? Jäigi lõpuni arusaamatuks, kas tegu oli naljaga või soovis Pärg jälle üksnes talle ainuomasel kunstipärasel viisil millegile osundada…

Samal teemal:

Pärnumaa randades oodatakse liivast loomaaeda ehitama

Liivaskulptuurid on saanud Pärnu ranna lahutamatuks osaks

Liivaskulptuurid Pärnu rannas

Liivaskulptuuridega tahetakse järgmisel aastal jätkata

Noored valmistavad liivaskulptuure

Liivaskulptuuride valmistamise kolmas päev Pärnu rannas

Liivast kerkib hansalinn

Täna alustati liivaskulptuuride voolimise ettevalmistustega

Liivaskulptuurid Pärnu keskrannas

Pärnu hansapäevad viivad mõtted puude juurde

Saturday, June 30th, 2012

 

Eile keskpäeval raekoja juurest läbi kesklinna tänavate Munamäele suunduva piduliku rongkäiguga alustati Pärnus kümnenda hansapäevade tähistamist, mis kestab pühapäevani.

Vahur Mäe; Tiina Tõnismäe ja Jane Mets

Mart Tõnismäe jutustab puude iidsest tarkusest

Ka käesoleval aastal on Pärnu hansapäevadel rahvusvaheline mõõde. Külalisi on saabunud
Portugalist, Prantsusmaalt ja mujalt. Kõrvuti Eesti kaupmeestega müüvad rahvuslikku käsitööd Läti, Leedu ja Ungari meistrid, kes juba aegsasti enne rongkäigu saabumist olid kohad sisse võtnud Tallinna värava tagusel alal.

Rongkäigus jalutatakse esmalt mööda kitsast Uus tänavat

Hansapäevade sündmustike keskele sammuva rongkäigu ees astus trummi tagudes peakorraldaja Mart Tõnismäe, tagapool võis ühe hobuse seljas ära tunda Pärnu Linnavolikogu esimehe Vahur Mäe, kelle hobust aitasid juhtida kaunid printsessid. Nende kannul talutati veidi tõrksa või kartliku olemisega pika valge karvalist ja kõverate sarvedega kodulooma. Väga väärikas rüüs sammusid Pärnu abilinnapea Jane Mets ja Mart Tõnismäe abikaasa Tiina, kes hoidsid endi vahel Pärnu hansapäevade lippu. Järgnesid külalised kaugetelt maadelt ja lähemalt.

Janne Ristimetsa tantsulapsed

Munamäe veerel jutustas Mart Tõnismäe sellest, et ka käesoleva suve hansapäevade moto on jäänud „Juurte juurde“, mille kaudu minnakse „Puude juurde“. Tema sõnul jagavad puud iidset tarkust ja küllap sellepärast oligi tal käevangus olev korv täis pisikesi kuuseistikuid. Esimesena sai väikese taime kingituseks Vahur Mäe, kelle ülesandeks pidi saama sellele linnaruumis sobiv koht leida. Ka maakonna valdade esindajad kutsuti taimekest vastu võtma ja sama kingitus tehti lätlastele, soomlastele, prantslastele, portugaallastele ja teistele külalistele.

Tarbepuudega jätkus tegevust mitmel pool. Külastajatele anti võimalus õppida ümarpuuriita laduda ja peeti võistlust kõige kõrgema riida ladumise peale. Rannarahva muuseum õpetab puust laevukesi tegema, vabaõhumuuseum püstkoda ja kaevurakkeid ehitama.

*

 

Mall Nukke hoiatab linnamaalijate sümpoosionil jälgimise eest

Friday, June 29th, 2012

20. juunil üheteistkümnendat korda Pärnu Kunstikoolis alanud linnamaalijate sümpoosion tõi maalikunstnikud üle Eesti kokku kujutama oma töödes Pärnu linnakeskkonda.

Linnamaalijate kokku kutsuja Üllar Kallau ütles, et käesoleval aastal sobitavad kümmekond kunstnikku maali plakatisõnumitega ja selleks puhuks on Pärnusse tuldud Tallinnast Häädemeesteni.

Mall Nukke töötab kunstikooli hoovil

Kunstnik Mall Nukke on neljandat korda Pärnu linnamaalijate sümpoosionil ja tema töö valmib Pärnu Kunstikooli tagaõues asuva lehtla taolise katuse all kus saab segamatus üksinduses oma mõtetega loomingu lõpule viia. „Mind kutsus Üllar tegema tänavainstallatsiooni ja see ettepanek meeldis, sest mulle meeldib aegajalt midagi läbi asjade deklareerida,“ alustas Nukke oma töö tutvustamist. Maali aluspinnaks oli ta teadlikult valinud satelliidi panni, et konkreetne ese ja sellele kantav maal ning selle läbi edasi antav sõnum moodustaksid ühtse terviku. „Satipann ärgitas mind mõtlema sellele kuidas kogu informatsioon inimeste kohta levib. Inimesi jälgitakse pidevalt läbi turvakaamerate, pankade, telefoni, positsioneerimiste ja see teema on juba pikka aega mind ennast häirinud,“ lahkas Nukke probleemi olemust, tuues selleks konkreetseid näiteid. Näiteks pangast võidakse vaadata kodaniku ostueeliseid jne. See, mis kripeldas hinges, otsustas ta asetada kunstivormi ja tuua tänavale mitte niivõrd isikliku murena, vaid ka teisi kaasinimesi puudutava küsimusena. Nii saigi selle töö teemaks „Ma jälgin sind“, mis on kirjutatud kahes keeles ka panni servadele. Selliselt soovib Nukke suunata inimeste tähelepanu sellele, et kõik me oleme alalise jälgimise all. Panni keskmesse joonistatud euro sümbol aga osundab Nukke sõnul sellele, et rahamaailm panebki inimese rakkesse ja kontrolli alla. Päeval tööd vaadates olid veel mõned kunstniku mõtted tööle lisamata, aga ta lubas maalida ka sinised eurotähed. Siiski mitte korrapäraselt vaid kaootiliselt. „See on hoiatav teos!“

Ma jälgin sind - I watch You

Kus seda tööd edaspidi Pärnu tänavatel liikudes näha võiks saada? „Arutasime täna Üllariga ja ta arvas, et üks koht võiks olla raamatukogu ees – mis on minu meelest hea ettepanek. Võib ka Rüütli platsil olla, aga kindlasti mitte roheluse keskel vaid ikkagi hoonete-müüride või kivi taustal,“ leidis kunstnik, kes on juba paarkümmend aastat olnud oma alale pühendunud ja soovib seejuures ühiskonnas enda ümber toimuvat analüüsida.

Paar aastat tagasi tegi Nukke Pärnusse ühe teise töö. Tookord maalis ta koos tütrega Pärnu jahtsadama kõrval kai ääres püstitoestatud paadi põhjale eelajaloolise kalaskeleti.

Algas Pärnu Summer Cup

Thursday, June 28th, 2012

Täna õhtul avasid Pärnu abilinnapea Jane Mets ja Pärnu Summer Cup peakorraldaja Tarmo Meresmaa viie jalgpalli saatmisega Vallikääru kogunenud jalgpallurite sekka kümnenda rahvusvahelise noorte jalgpalliturniiri.

Jane Mets ja Tarmo Meresmaa löövad kordamööda palli rahva keskele

Noored jalgpallurid alustasid teekonda Vallikääru ühises rongkäigus Kalevi staadionilt. Rongkäigus mängisid marsihelisid Pärnu Noorte Puhkpilliorkester ja Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi Puhkpilliorkester. Vallikäärus toimunud õhtut juhtis Vahur Mäe Pärnumaa spordiliidust ja muusikaga esines Pärnu noortebänd The Blinking Lights.

Tarmo Meresmaalt saadud viimastel andmetel osaleb jalgpalliturniiril Pärnu Summer Cup 113 võistkonda 1480 vutimängijaga kuuest riigist: Soomest, Lätist, Leedust, Venemaalt, Valgevenest ja Eestist. Eestlased moodustavad osalejate üldarvust umbes poole.Turniiril on esindatud kaheksa vanuserühma. Noorimad poisid on sündinud 2003. aastal ja vanimad 1996/97. aastal. Pärnus mängib ka üks tüdrukute vanuserühm, kuhu kuuluvad 1997/99. aastal sündinud neiud.

Jalgpalli näeb neljal võistluspäeval Kalevi pea- ja kõrvalstaadionil, Tervise Paradiisi kõrvale rajatud ajutistel mänguväljakutel, samuti Raeküla, Koidula ja Ülejõe koolide staadionitel.

 

Samal teemal:

Kümnes Pärnu Summer Cup on senistest suurim

Alates pühapäevast on Sindi väliujula taas avatud

Thursday, June 28th, 2012

Alused tulevasel korvpalliplatsil ootavad vette laskmist; alus tõstetakse kaldapervele ehitatud laudteele

Eile alustas Paadisildade OÜ alltöövõtjana väliujula paigaldamise ettevalmistavate töödega ja nädala lõpuks peaks ujula olema avatud.

Esimesed kolm alust on vees

Õpilasmaleva poolt puhtaks niidetud jalgrada; viimased ettevalmistused vette laskmiseks

Sindi Linnavalitsuse ehitusinsener Vallo Vaargas on tulnud päeva lõpul vaatama tööde kulgu

Alused libistatakse mööda laudteed vette

Sindi Linnavalitsuse poolt väljakuulutatud ehitushanke võitjaks tunnistatud Vibur OÜ tellis tööde teostamise firmalt Paadisildade OÜ. Juhataja Marek Vikat tutvustas projekti, mille järgi ankurdatakse Pärnu jõe kalda äärde 14 platvormmoodulit nõnda, et moodustub 25 meetri pikkune ja 7,2 meetri laiune bassein. Ujulat ümbritseva silla laius on 2, 4 meetrit ja selle juurde kuulub 8 redelit. Lisaks vesiehitusele paigaldab Paadisildade OÜ 2 riietuskabiini ja 8 kolme meetri pikkust istepinki.

Libedal teel ei oodanud alus mehi järgi

Projekti maksumus on ca 32 tuhat eurot, millest valdava osa rahastaja on EAS ja Sindi linna tasuda jääb 5005 €. Sindi linnapea Marko Šorin ütles, et peale eelpool kirjeldatud tööde teeb linn veel mõned täiendavad tööd oma vahenditest kuna kõik soovitu ei mahtunud projektiga taotletud tööde nimistusse. Remonditakse kaldajärsakul olev trepp ja autoremondi töökoja poolsele asfaltbetoonplatsile rajatakse korvpalliväljak. Korviraamistik tuuakse Sindi koolimaja juurest, kus vana korvpalliväljak on muudetud parklaks. Liivaalusel olevate postide vahele seotakse uuesti võrk pallimänguks.

Kuna kehtivad sanitaareeskirjad ei luba statsionaarset kuivkäimlat ehitada ja WC ehitamine pole liiga kaugele jääva kanalisatsioonitrassi tõttu mõeldav, siis kasutatakse renditavat kemmergut.

Marek Vikat pidi astuma vette, et aluse külge kinnitatud nöörist kinni haarata

Ka õpilasmalev on kaasatud ujula piirkonna  korrastamisse. Sindi Gümnaasiumi õpetaja Tatjana Grigorjeva Keerup ütles, et eile niitis trimmeriga rohtu nende kooli õpilane Mart Nõmm ja ka edaspidi soovib õpilasmalev seda ala korras hoida.

Vetelpääste teenust hakkab alates 1. juulist osutama konkursiga valituks saanud Articard OÜ.

Pingid betoneeritakse sügavalt maasse

Sügisel enne talve tulekut peab ujula moodulid veest uuesti välja võtma või vedama sellisesse jõekääru, kus jää neid ei ohusta. Marek Vikat ütles, et edaspidine toiming sõltub paljus linnavalitsuse nutikusest kuidas kõige odavamalt jää ja vandaalide eest aluseid kaitsta.

Vahepealsetel aastatel on püütud vähesel määral Sindi ujulat taastada ja korras hoida peamiselt kodanikualgatuse korras. Peamine eestvedaja oli siis Priit Kask, kes aeg ajalt omal algatusel ilma kellegiga nõu pidamata vikatiga jõekalda puhtaks niitis. 2008. aasta juulis toimus juba mitmeid tõsisemaid talgupäevi ja kaasatud olid ka linnavalitsuse töötajad. Loe lähemalt siia klikkides.

Samal teemal:

Alustatud hoog ei tohiks raugeda

Wöhrmanni puiesteelt Sindi ujulasse

Youth Reality abiga avati Sindi ujula võrkpalliplats

Loodusfotode saamislood ja seiklused maailmast

Thursday, June 28th, 2012

30. juunil 13:00-15:00 toimub Pärnu Kontserdimajas fotograaf Kristi Metsa fotonäitusega seoses kohtumine autoriga.

Kristi Metsa foto pealkirjaga „Mõnikord usume näilisusse nii tugevalt, et “päris” tundub võimatu.“

Näha saab fotosid, mis näitusele ei mahtunud ning kuulda põnevaid piltide saamislugusid. Muuhulgas räägib fotograaf avalikkusele esmakordselt oma elevandipoja päästmise lugu Masai Mara rahvuspargis ja näitab selle juurde ka fotomaterjali, tutvustab eelseisva sündmuse üksikasju Eesti Fotoklubi MTÜ peakorraldaja Simon Tompel.

Kristi Metsa on fotograaf, keda rännuhuvi ja armastus fotograafia vastu on viinud üle maailma erinevatesse paikadesse. Erilisteks lemmikuteks on kaks üsna vastandlikku maad: Arktika ja Aafrika. Lisaks neile on tema lemmikpaikadeks põhja-Rootsi rahvuspargid ja meie enda kaunis Eestimaa.

Looduse valguse- ja vormimängud on autorit lummanud jäädvustama ka lisaks looma- ja linnufotodele, kauneid maastikke.

Kristi Metsa pälvis tänavuselt Eesti Looduse Foto konkursilt kategoorias “Maailma loodus” III. auhinna ja lisaks sai ühe pildiga žürii tunnustuse osaliseks.

Varem on sama näitus üleval olnud Tartu Jaani kirikus.

Tegemist on näitusmüügiga. Autor annetab osa fotode müügitulust Keenias asuvale David Sheldrick Fondile elevantide päästmiseks.

Näitusmüük jääb Pärnu Kontserdimajas avatuks 11. augustini.

Näituse ja autoriga kohtumise korraldaja, ARTclubFX on Eesti Fotoklubi MTÜ’le kuuluv ühiskondlikes huvides tegutsev sotsiaalstuudio bränd, mis ühendab endas disainibüroo, fotokunstiagentuuri, kunstitrükikoja, pildipanga, video-/fotostuudio ning tegeleb ka fotonäituste, fotomüügi ja -rendi korraldamisega.

Kümnes Pärnu Summer Cup on senistest suurim

Wednesday, June 27th, 2012

28. juunist 1.juulini peetakse Pärnu staadionitel traditsiooniline ja ühtlasi kümnendat juubelit tähistav rahvusvaheline noorte jalgpalliturniir Pärnu Summer Cup.

Pärnu Summer Cup arhiiv

Pärnu Summer Cup arhiiv

2012. aasta noorteturniiris osalemiseks on registreerunud 115 poiste ja tüdrukute võistkonda 8 riigist: Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Norrast, Venemaalt ja Valgevenest. Sellega ületatakse eelmise aasta 107 võistkonnaga osalemise rekord. Võrdluseks, et algusaastail oli võistkondi kõigest 30 kuni 50, selgitab võistluseid korraldava meeskonna liige Kadri Riitsaar.

Võistlused juhatatakse sisse Kalevi staadionilt algava rongkäiguga Pärnu Noorte Puhkpilliorkestri saatel. Rongkäigus minnakse Vallikääru, kus sportlasi tervitavad abilinnapea Jane Mets ja korraldajate esindajad. Sellele järgneb ansambli The Blinking Lights kontsert.

Riitsaare sõnul osaleb hinnanguliselt ca 370 mängus ligemale 2000 noort jalgpallurit, kelle mängu hakkavad jälgima 25 Eesti Jalgpalli Liidu litsentseeritud kohtunikku, 4 kutsutakse Hollandist. Pärnu linnast ja maakonnast on registreerunud 24 võistkonda.

Mängitakse kaheksas vanuseastmes, millest seitsmes mängivad poisid ja ühes tüdrukud. Vanimad osavõtvad poisid on sündinud 1996. aastal ja noorimad 2003. aastal.

Pärnu Summer Cup arhiiv

Kõigi mängijate mahutamiseks jalgpallimurule võetakse lisaks olemasolevatele staadionitele kasutusele ka ajutiselt rajatavad väljakud Tervise Paradiisi tagusel alal. Mängitakse ka Raeküla, Koidula ja Ülejõe koolide väljakutel kuid tänavu loobutakse Paikuse ning Sindi staadionite kasutamisest. Korraldamisele tulevad abiks lisaks põhimeeskonnale veel ligemale poolsada vabatahtlikku. Võistluste edukale õnnestumisele annavad oma panuse mitmed erasponsorid, Pärnu linn, Kultuurkapital ja Hasartmängumaksu Nõukogu.

Pärnu Summer Cup on eelmistel aastatel pälvinud erinevaid tunnustusi. 2008. aastal valiti Pärnumaa parimaks turismiedendajaks ja 2010. aastal pärjati Pärnu Summer Cup 2010 parima sporditegija tiitliga Pärnumaal.

Alates 2009.aasta sügisest kuulub Pärnu Summer Cup noorte jalgpalliturniiri korraldajaõigus MTÜ Pärnu Summer Cupile. Riitsaare sõnul on korraldusmeeskond jäänud samaks, aga enam ei opereerita Pärnu Jalgpalliklubi Vaprus nimetuse all. Uus loodud ühing saab tegutseda iseseisvamalt, tõhusamalt, kvaliteetsemalt ja sellega luuakse kindlam alus järjepidevuseks.

Pärnu Summer Cup arhiiv

Korraldusmeeskond jätkab turniiri kvaliteedi arendamist ja turniiri tuntuse tõstmist Baltikumi suurima noorte jalgpallifestivali korraldajana. Arenemisruumi ilmestab Helsingi Cup, millest võtab osa kümme korda rohkem jalgpallureid. Pärnus püütakse kaasata uusi välisvõistkondi ja pakutakse kohalikele võistkondadele osalemisrõõmu rahvusvahelise mõõtmega noorte jalgpalliturniiril. Sihiks on seatud Pärnu Summer Cupi ajaline sidumine Soome ja Norra noorteturniiride toimumise ahelasse.

Tibutantsuga tahetakse Guinessi rekord Eestisse tagasi tuua

Wednesday, June 27th, 2012

2006. aasta tantsurivi, foto Pärnu Nooruse Maja arhiivist

14. juunil 2008 tantsis Audru vallas 2354 inimest üheskoos „Varbatantsu“, millega püstitati Guinessi rekord. Vaid veidi aega tagasi, 9. juunil 2012 sättis aga Ameerika Ühendriikides end ühte tihedasse tantsuritta 2569 inimest ning rabas meilt rekordi omamise au, tantsides üheskoos kõigile tuntud seltskonna-tantsumängu „Bugi-vugi“ (Hokey Pokey).

4.-5. augustil 2012 saab Pärnus toimuma Linetantsu Festival, mille raames saame võimaluse purustada rekord ning võita rekord tagasi Eestile. Ilmselt oskab iga eestlane „TIBUTANTSU“. Just selle kõigile tuntud tantsuga tahame me külg külje kõrval meile kuuluva tantsulise rekordi tagasi võita.

Selleks aga, et kõiki Guinnessi organisatsiooni poolt kehtestatud karme nõudeid korrektselt järgida ja peale ühiselt tehtud ponnistusi ka ametlikult aktsepteeritud saada, on kõigil osalejatel ilmtingimata vajalik end eelnevalt REGISTREERIDA ning tasuda sümboolne osalustasu: täiskasvanutel 5 EUR ning (õpi)lastel 2 EUR. Selle eest saavad kõik osalejad käepaela, sertifikaadi ning unustamatu elamuse!

Lisainformatsiooni kogu puändika ettevõtmise kohta leiab kodulehelt: www.linefest.com

Kiviktaimla kombineeritult purskkaevuga

Wednesday, June 27th, 2012

Vee mänglemine raudkivide vahel on mulle alati vaatelist naudingut pakkunud. Seepärast olen katsetanud ehitada suuremat basseini ääristatuna raudkividega, mille vahel kasvavad kiviktaimlale omased liigid. Olude muutudes püüan nüüd rajada kiviktaimlat kombineerituna tillukese veesilma ja purskkaevuga. Töö pole kaugeltki valmis ja võibolla ei saagi kunagi päris valmis kuna soovin kujundust pidevalt muuta. Seepärast on katsetuse eesmärgil kasutatud isegi kunstlikke taimi, et paremini aimata istutatud ronitaimede hilisemat vaadet. Kivid on osaliselt laotud üksteise peale kiviktaimlale mitte omaselt liialt järsult üles. Et kivid kergesti liikuma ei hakkaks, siis selleks kasutasin tugevalt savist liiva, mida vihm niisama hõlpsasti minema ei uhuks.  Samas on seesama liiv ka päris hea kasvupinnas mõnedele taimedele kivide vahel.

Samal teemal:

Kiviktaimla muudab aia mitmekesisemaks

20 AASTAT PÕHISEADUST

Wednesday, June 27th, 2012

Kuidas omletist uuesti muna tehti

Trivimi Velliste

Põhiseaduse Assamblee liige Trivimi Velliste meenutab, kuidas kaks aastakümmet tagasi koostati Eesti Vabariigi Põhiseadust, mis võeti vastu rahvahääletusel 28. juunil 1992.

Trivimi Velliste, millal ja kuidas hakati koostama oma põhiseadust?

Kehtiva põhiseaduse preambul rõhutab, et Eesti Vabariik kuulutati välja 1918. aasta 24. veebruaril. Me teame, et meie esimest põhiseadust asus Vabadussõja ajal valitud Asutav Kogu arutama juba 1919. aastal ning see võeti vastu järgmise aasta suvel. 1933. aastal sõnastati meie teine ja 1937. aastal meie kolmas põhiseadus.

Seega ei sündinud nüüdne põhiseadus tühjale kohale, vaid lähtus viimasest, sõjaeelsest. Õigupoolest polnud ju keegi 1938. a. 1. jaanuaril jõustunud põhiseadust tühistanud. Õigusetus ei saa sünnitada uut õigust! Pärsitud oli üksnes meie põhiseaduse igapäevane rakendamine pikkade okupatsiooniaastakümnete jooksul.

Nõnda siis kestis meie sõjaeelne põhiseadus nii nagu ka Eesti Vabariik ise katkematult de iure. Kuid enamgi veel: põhiseadus ja riik toimisid piiratud ulatuses isegi de facto. Vabas maailmas, paguluses, järgisid ellujäänud Eesti kodanikud muidugi EV põhiseadust, kui ametisse nimetati järjekordne Vabariigi Valitsus. Ja muidugi tunnustas enamik demokraatlikke riike meie allesjäänud diplomaatilisi esindusi.

Kuid 1991. aasta suve lõpuks, kui Nõukogude Liit oma raskuse all kokku varises, oli probleem selles, et paljud Eesti kodanikud kodumaal ei teadnud enam, kes nad on – kas endise Nõukogude Liidu või Eesti Vabariigi kodanikud. Ja need kaks olid teineteist välistavad, sest Eesti Vabariik polnud kunagi riigiõiguslikult Nõukogude Liidu osa. Tõsi, Eesti kodanike komiteede liikumine ja Eesti Kongressi valimine 1990. aasta talvel oli muutnud pildi palju selgemaks. Siiski oli väga palju neid eesti poliitikuid, kes arvasid, et Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus võib ju loogiline olla, aga selle tõega pole tegelikus elus midagi peale hakata. Niisiis seisis Eesti ühiskond silmitsi maailmavaatelise lõhega, mis oli vaja kuidagi ületada.

Kohe pärast 1991. aasta 20. augustit, kui iseseisvus taastati, olime olukorra ees, kus piltlikult öeldes tuli sellest omletist, mis Eestist oli tehtud, uuesti terve muna tagasi saada. Riigile oli vaja toimivat põhiseadust ja see oli äärmiselt keeruline, samas praktiline ülesanne. Õnneks leidus riigimehelikke poliitikuid, kes saatuslikul tunnil – ajaloo üliolulisel teelahkmel – leidsid lahenduse: Põhiseaduse Assamblee.

Miks oli vaja Põhiseaduse Assambleed?

Põhjus oli väga lihtne. Eestis oli tekkinud kaks täiesti erinevat poliitilise ja riigiõigusliku mõtte keskust Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi näol. Olukorda võis võrrelda kaksikvõimuga, mis paljudel sajanditel paljudes maades on väga halvasti lõppenud. Marju Lauristin ja Liia Hänni pakkusid geniaalse lahenduse ja viisid eesti rahva terve nahaga üle kuristiku. Nad tegid ettepaneku valida kummagi „parlamendi“ poolt pariteetsel alusel ühine kogu, mis hakkaks ette valmistama põhiseaduse uut eelnõu, et see siis rahvahääletusel vastu võtta.

Otsustati valida 30 esindajat kummastki ja uue kogu nimeks sai Põhiseaduse Assamblee. Selle töö algas juba 1991. a. septembris ning kohe tekkis erakordselt äge vaidlus kahe tiiva vahel, põrkusid maailmavaateliselt kaks eri ideoloogiat, aga ka erinevad poliitilised huvid.

Kui Eesti Kongressi ideoloogid rõhutasid Eesti Vabariigi vankumatut järjepidevust, mille tähtsaimaks kandjaks on selle kodanikkond, siis teine tiib, mida esindasid mitmed Ülemnõukogu poliitikud, tajus toona Eestit pigem Nõukogude Liidust eraldunud riigina. Kuid sel juhul oleks uus Eesti vabariik olnud ju automaatselt Nõukogude Liidu õigusjärglane koos kõigi sellest tulenevate järeldustega. Kõik Nõukogude Liidu kodanikud, kes poole sajandi jooksul olid Eestisse asunud, oleksid olnud automaatselt Eesti kodanikud. Ka punaarmeelased ja kagebeelased olnuksid sel juhul „meie omad“. See oli kiire ja väga närviline üleminekuaeg.

Nii et põhiseaduseks oli võimalik valida kaks eri teed?

Jah, põhimõtteliselt küll. Peamine poliitiline veelahe oli kodanikkonna määratlemine – kes osalevad rahvahääletusel ja kiidavad uue põhiseaduse heaks, kes valivad järgmise, arvult seitsmenda Riigikogu? Need kaks ideoloogiat olid teineteist välistavad ka põhiseaduse sügavama tõlgendamise suhtes: kas uus Eesti põhiseadus tugineb endisele või tuleb luua täiesti uus põhiseadus, mille praktiline rakendamine põlistab okupatsiooniaegse olukorra?

Kui aluseks oleks võetud see teine filosoofia, et Eesti on Nõukogude Liidust eraldunud riik, siis oleksid kõik need Nõukogude inimesed, kes siin olid, olnud Eesti valijad. Riigikogu oleks olnud äravahetamiseni sarnane endise Ülemnõukoguga, kolmandik saadikuid oleks olnud venekeelsed ja väga suure tõenäosusega oleks meil ka kaks riigikeelt. Ja suur oleks olnud Moskva-meelsete poliitikute osakaal. Natost ja Euroopa Liidust näeksime tänaseni vaid und.

Nii et kokku said isamaalased ja endised kommunistid?

Põhiseaduse Assamblees olid väga erinevad inimesed – 30 valiti küll Eesti Kongressi ja 30 Ülemnõukogu poolt, ent samas olid paljud poliitikud korraga mõlemas kogus. Just viimatinimetatud olid sillaehitajad – kõige aktiivsemad, kõige loovamad, kes suutsid päevapoliitika ukse taha jätta. Rahvarinne oli juhtiv poliitiline jõud Ülemnõukogus, kuid oli vähemusena esindatud ka Eesti Kongressis. Ülemnõukogus istusid lisaks ka Vene kindralid, keda muidugi assambleesse ei valitud.

Mõned Ülemnõukogu liikmed olid väga vihased, miks Eesti Kongressile anti nii palju sõnaõigust. Kui assamblee 60 liiget olid valitud, selgus, et enamuse Põhiseaduse Assambleest moodustavad Eesti Kongressi põhiliini pooldajad – need, kes toetavad meie riigi õiguslikku järjepidevust ja demokraatlikku parlamentarismi.

See oli määrava tähtsusega poliitiline saavutus, mis muutis kogu Eesti tulevikku. Põhiseaduse aluseks võeti (häälte vahekorraga 29 : 22) Jüri Adamsi koostatud eelnõu. Tema oli üks Eesti Kongressi peaideolooge. Adamsi jaoks oli Eesti Vabariigi riigiõiguslik katkematus iseenesestmõistetav. Ent ta sai ka aru, et parimagi tahtmise juures pole 1938. aasta põhiseadus täies mahus rakendatav. ERSP kaksteist liiget moodustasid assamblees suurima poliitilise rühma, kuid nende arvamused mõneski küsimuses läksid omavahel lahku. Aga sama võib ka öelda Rahvarinde taustaga poliitikute suhtes. Niisiis, isiklikel eelistustel ja arusaamadel oli suur kaal.

Väga tähtis on siinkohal rõhutada, et Adamsi eelnõu konkureeris justiitsminister Jüri Raidla esitatud põhiseaduse eelnõuga, mille oli koostanud ja hoolega lihvinud vilunud juristidest koosnev töörühm. (Ando Lepsi ja Kalle Kulboki eelnõud ei leidnud algusest peale mingit toetust.) Raidla eelnõul oli palju voorusi – see lähtus samuti Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest ja paljud paragrahvid olid hoolega läbi kirjutatud, ent vajaka jäi demokraatlikust parlamentarismist, lähenemine oli presidentaalne. Vaidlused riigipea rolli ja tema otsevalimise üle võtsid tohutu osa Põhiseaduse Assamblee tööajast. Oli ju teada, et valdav osa rahvast soovib presidenti otse valida.

Lõputute arutluste käigus tehti Adamsi eelnõusse palju muudatusi, mõndagi võeti üle Raidla eelnõust, Adamsi kannatus pandi tõsisele proovile.

Kes juhtisid Põhiseaduse Assamblee tööd?

Esimees oli Tõnu Anton, aseesimehed Lauri Vahtre ja Ülo Uluots. Lauri Vahtre oli klassikaline Eesti Kongressi filosoof ja Ülo Uluots klassikaline Ülemnõukogu saadik. Paradoks on veel see, et 1938. aasta põhiseaduse isa Jüri Uluots oli tema onu.

Kes olid veel olulisemad tegijad?

Enam meelde jäänud on Illar Hallaste, Liia Hänni, Marju Lauristin, Kaido Kama, Peep Kask, Rein Taagepera.

Liia Hänni üliolulise redaktsioonitoimkonna esinaisena oli pidevalt sunnitud otsima poliitilisi kompromisse, tal tuli aina taluda ülekohtuseid etteheiteid igast suunast. Hänni ja Marju Lauristin olid ju need, kes algusest peale proovisid ehitada poliitilist silda Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahele.

Pagulusest tulnud politoloogiaprofessor Rein Taagepera moodustas suurepärase lahingupaari Peet Kasega. Nad olid hiilgavad valimissüsteemide ja põhiseaduste tundjad. Taagepera esines kohe assamblee töö alguses väga põhjaliku tutvustusega demokraatlike riikide põhiseadustest, teiste riikide kogemustest.

Olgu öeldud, et Tõnu Anton juhatas Põhiseaduse Assamblee tööd ülimalt professionaalselt, tal oli suurepärane erapooletu ja kuiva huumoriga kohtuniku hoiak – see töö on tuleviku jaoks, mitte päevapoliitiline. Meelest ei lähe kaks väsimatut töömesilast – Eve Pärnaste ja Ülle Aaskivi. Peamised vaidlused ei toimunudki täiskogul, vaid hoopis komisjonides, mis moodustati valdkondade kaupa.

Mis komisjonis te ise töötasite?

Mina kuulusin riigikaitse komisjoni. Sealsetes vaidlustes oli põhiküsimuseks see, kui suur võim on parlamendil (valitsusel) ja kui suur presidendil. Ehk teisisõnu: kes on riigikaitse kõrgeim juht, kas valitsuse esindaja või vabariigi president? See oli ainus toimkond, kus (Enn Tarto eesistumisel) jäi peale sõjaeelse põhiseaduse presidentaalne mudel. Põhjus oli selles, et kaitseväge ei juletud tollal jätta n.ö. erakondlikku tõmbetuulde, kui valitsused ehk liiga ruttu vahetuvad.

Möödunud kaks aastakümmet on aga tekitanud palju probleeme kolmnurgas vabariigi president – kaitseminister – kaitseväe juhataja. Viimatinimetatud institutsioonil on olnud raske aduda, kellele ta allub. Kas ta võib ignoreerida kaitseministri korraldusi ja apelleerida Kadriorule?

Kõige viimase põhiseaduse muudatusega kaotati 2011. aastal see vastuolu. Kaitseväe juhatajat (sõja ajal ülemjuhatajat) ei mainita enam eraldi põhiseadusliku institutsioonina ja kaitseministri korraldused on talle täitmiseks. Siiski säilitas riigipea vormiliselt riigikaitse kõrgeima juhi staatuse. Ootamatu kallaletungi korral võib ta välja kuulutada sõjaseisukorra.

Mitu korda on meie praegust põhiseadust muudetud?

Muutmisi on ette võetud vaid neljal korral. 2003. aastal võeti vastu otsus, et kohalikke omavalitsusi hakatakse valima senise kolme aasta asemel iga nelja aasta tagant. See jõustus 2005. aastal.

14. septembril 2003 toimus rahvahääletus, mis otsustas, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.

Kolmanda muudatusena lisati 2007. aasta aprillis põhiseaduse preambulisse eesti keele kaitsmise nõue.

Ning neljandana siis eelmainitud riigikaitset puudutav muutus. Võime öelda, et praegune põhiseadus on ajaproovile vägagi hästi vastu pidanud.

Miks on põhiseadus meile nii oluline?

Kui sa hingad kogu aeg värsket õhku ja tervis on hea, siis ei märkagi sa nende kahe asja olemasolu. Alles siis, kui oled neist ilma jäänud, taipad, kui tähtis on värske õhk või hea tervis. Vabadusega on sama lugu. Isikute põhiõigused ja vabadused on väga hästi põhiseadusse sisse kirjutatud. Aga me ei märka seda enam, sest oleme vabadusega juba harjunud. Eesti põhiseadus kannabki neid demokraatlikke põhimõtteid, lähtub kõige üldisematest vabaduse, õiguse ja õigluse arusaamadest. See on tänapäevane, samas klassikaline vaba rahva põhiseadus.

Ometi pole osa inimesi põhiseadusega rahul?

Alati on leidunud neid, kes arvavad, et asju tuleb muuta, põhiseadustki on vaja muuta. Näiteks suur osa valijaid nõuab presidendi otsevalimist. Aga see tekitaks kohe tõsise vastuolu: kui president on otse valitud, siis peaks tal olema ka rohkem võimu, sest ta on saanud ju mandaadi otse rahva käest. Sel juhul tekiks suure tõenäosusega sagedane konflikt parlamendiga. Kui meil oleks väga kõrge poliitiline kultuur, saaksime seda ehk lubada. Aga praegustes oludes me küll ei tea, millega see võiks lõppeda.

On olnud ka muid ettepanekuid – sõjaeelsel eeskujul võiks näiteks 25 000 häälega rahvaalgatuse korras algatada seadusi. On nõutud ka seda, et kui rahvas pole Riigikoguga rahul, võiks nõuda Riigikogu laialisaatmist.

Jah, rahva häält on nimetatud jumala hääleks, aga kas me pole mitte hakanud rahvast mõõdutundetult idealiseerima – igas mõttes ja igas suhtes, unustades, kellest rahvas koosneb.

Kas Euroopa Liidu toimimise põhimõtted on läinud vastuollu meie põhiseadusega?

Euroopa Liitu võib võrrelda sellise külaga, kus on palju iseseisvaid talusid, kuid kus taluperemehed omavahel suhtlevad ja teevad koostööd, näiteks korraldavad talguid ja abistavad üksteist. Aga võib ette kujutada ka sellist külaelu, kus kõik talud on oma iseolemises ega suhtle suurt omavahel – kas sel juhul on iga talu rohkem iseseisev? Kui talud omavahel tihedamini läbi käivad, ega siis sellega kao talude iseseisvus kuhugi.

Küsinud Silja Lättemäe
Maaleht